Harrastajad A-rajal

Võhandu maraton -- kolmas katse

2011-05-01T23:41:00.004+03:00

Seekord läksin Võhandu maratonile Piretiga. Püstitatud eesmärgid olid väga lihtsad:

Veeta mõnus laupäev rahulikus tempos distants läbi sõites.
Omavahel mitte tülli minna.
Õpetada Piretile kanuu juhtimist.
Mitte veeta liigselt aega kontrollpunktides.

Viimase eesmärgi kohta niipalju, et esimesel korral läks meil kontrollpunktides kokku päris mitu tundi -- tegime korralikult piknikku. Teisel aastal tegelesime vahepeatustes Jevgeni üles soojendamisega. Seekord leidsime, et üles soojendada meil vaja pole (võtame kaasa head riided) ning võileiba saab süüa ka kanuus vaikselt allavoolu triivides. Selliselt läbitud distants on ju põhimõtteliselt tasuta käes. Geniaalne, kas pole?

Põhimõtteliselt said kõik meie eesmärgid täidetud. Kanuu juhtimisega nii hästi ei läinud, sest igavatel jõelõikudel polnud midagi õppida -- otse sõit tuleb tal päris hästi välja. Samas, keerulisemaid kohti Paidra ja Leevaku vahel ta pelgas ning andis ohjad minu kätte. (lisaks tundus kanuu kiiremini liikuvat kui mina taga istusin) Mingil põhjusel oli meil väga kõva tempo ning lõpetasime ajaga 15:42, mis tegi enam kui kahe tunniga ära minu kahe aasta tagusele rekordile 18:02 (juhuu!).

Midagi muud kommenteerida ei oskagi. Võhandu oli tavaline. Ilm oli superilus. Tõrvatilgaks (ok, pigem tõrvaloiguks) oli Reo ja Leevaku vaheline etapp, kus puhus räme vastutuul. Seal kadus vähemalt minul motivatsioon päris korralikult ära ning tempo langes üsna madalale. Uudne kogemus oli Leevaku-Räpina etapi valges sõitmine, sest varasematel kordadel oleme me Leevakult alates juba lampe kasutanud. Minu suureks üllatuseks oli selle etapi esimene pool väga ilus, lisaks suurendas nunnufaktorit loojuv päike. Pealambi lülitasime sisse alles pärast Räpinat. Samuti oli uutmoodi teistega koos sõitmine. Rahvast oli nii ees kui taga, paljudest läksime mitu korda mööda. Õigemini, paljud läksid mitu korda mööda meist (me sõidame küll aeglaselt, aga oleme kontrollpunktides kiired, eksole).

Sel korral sõitsid maratoni ka Margit ja Kaarel. Seega oli koos sama koosseis, mis esimesel korral, ent inimesed jagunesid paatide vahel teistmoodi (esimesel korral sõitsin mina Margitiga ja Piret Kaareliga). Kohe alguses tegi Piret reegli, et Margitiga võistlema ja kimama ei hakka. Seda me ka ei teinud, sõites rahulikult ja eeldades, et Margit-Kaarel paatkond on meist kaugel ees (sportlased nagu nad on). Suur oli meie üllatus kui poolel distantsil selgus, et juhime neid tunniga. Lõpuks oli vahe kärisenud kolmele tunnile ja Margit lõpetas meie tavalise ajaga meie tavalisel kohal.

Kohe pärast maratoni valutas keha päris korralikult, riiete seljast võtmine oli raskustega. Praegu, järgmise päeva õhtul pärast sauna, hakkab juba inimese tunne sisse tulema. Arvatavasti nädala lõpus suudan jälle hakata mõtlema sellele, et tegelikult oli see maraton ju päris lahe.

EDIT: panin paar pilti ka üles.

Oktoober on rogainikuu

2010-10-15T08:09:00.004+03:00

Miskipärast on meil rogainilaadsed üritused koondunud sügisesse -- TAOK rogain, Bike Xdream, Libahunt, XT-sügisseiklus.

Rogainil olime koos Arne ja Martiniga. Enne starti läks kiireks ja eriti konkreetset plaani startides ei olnud. Võtsime lihtsalt mingi suuna ja hakkasime minema, tee peal vaatasime, kuhu edasi. Pärast oli Arnel muidugi hea arvutada ja avastada, et meie teevalik polnud ikka optimaalne ja et me oleks ikka natuke paremini saanud. Misiganes.

Pilt on tehtud alguse poole, kui me kõik veel rõõmsalt joosta jaksasime. :)

Tulemuseks oli 94 punkti ja minu meelest suht OK 95. koht 378 seast. Arne joonistas raja ka üles (võistkond 257, Cyber).

Bike Xdreamil olime koos Arne ja Tamoriga. Üldiselt tõmmati mind kohe alguses maantee peal sõites rihmaks ja edasi ma siis tiksusingi sabas. Arne sõitis kaugel ees ja luges kaarti, Tamor üritas meie vahel pendeldades vahelduva eduga mõlemale seltsi pakkuda. Kuskil poole peal eemaldas mingi puuoks mu kaardilugeja ja siis polnud enam aja sisustamiseks midagi vaadata ka. Pressisin lihtsalt, hambad ristis, Arnele järele. Klotsidega rattakingad imesid seekord täiega. Eriti tund enne lõppu väsinuna käisin pidevalt külili. Lihtsalt ei tulnud meelde jalg lahti võtta.

Tulemuseks oli 24 punkti 30st ning 55. koht 114. hulgast. Läbisime ca 70 kilomeetrit, võetud punkte saab näha siin.

Xdream 2010-4 -- Roosta

2010-09-07T23:40:00.000+03:00

Selle hooaja viimase Xdreami kohta polegi nagu midagi erilist öelda. See ei tähenda, et võistlus igav või mõttetu oleks olnud. Pigem vastupidi: mõnus ilm, okei maastik ning lühike rada andsid kokku meeldiva laupäevase ürituse (mugavusala?).

Algas kõik eraldi rattaralliga. Esimesse punkti sõitsime koos, mööda asfaltteed. Seejärel läksime igaüks oma teed. Kuna ralli oli lühike, siis siin midagi kavaldama ei hakanud -- lihtsalt järgisime legendi. Pärast rallit tuli lühike lõik kanuuetapi algusesse.

Kanuuetapp toimus merel ja oli suht meeleolukas. Orienteerumise mõttes siin midagi geniaalset ei toimunud, sest kõik kivid olid kaugele näha (lisaks muidugi lihtalt teiste järele sõitmise rõõm). Lainete ja merepõhjas peidus olnud kivide tõttu läks päris palju rahvast ümber. Päris tore oli -- ükskõik kuhu vaatad, ikka juhtus mingi tiim just sel hetkel end kummuli keerama. Meil oli ka korra napikas -- sõitsime veealusele kivile otsa ja vähemalt mina pudenesin kanuust vette. Õnneks kanuu jäi siiski püsti ning me ei pidanud hakkama seda tühjaks valama.

Pärast kanuud tuli jalgsietapi nime all läbida kanuuetapp sisuliselt vastassuunas. Punkte oli jätkunud nii rannale kui ka meres olnud kividele. Ei tea, kas libedusest või väsimusest, aga seal vees sumades kukkusid päris paljud. Käisin isegi kahel korral külili ning lõin jala vastu mingit kivi ära.

Jalgsietapile järgnes ratas, milles me tegime vist sele etapi suurima vea -- "raketibaasi liivikut" otsides sõitsime natuke vales kohas ringi ja surfasime isegi veidi mööda metsa.

Järgnenud valikorienteerumises otsustasime, et jätame välja teistest kaugemal olevad punktid 61, 63 ja 56. Järjekorraks tuli seega 66-65-64-62-59-58-57-60. Minu meelest suht mõistlik edasi-tagasi jalutamine, suures osas mööda sihte. Vahetusalas jalgrattaid võttes oli rõõm suur, kui nägin mõlaväntjala rattaid nukralt teineteist toetamas.

Edasi sõitsime ratastega võistluskeskusesse, kus tuli järjest teha kaks lisaülesannet. Esimeseks lisaülesandeks oli seikluspargis ronimine, millele eelnes suht pikk järjekorras seismine. Võtsin ühe mustadest radadest, kus oli vähem inimesi. Tundub, et rajad olid suht võrdsed, sest punase raja võtnud Tõnu alustas ja lõpetas minuga peaaegu samal ajal. Järgmisena oli kohtunike väitel Xdreami ajaloo lihtsaim ülesanne -- minigolf. Lihtsaks tegi asja see, et võis valida suvalise raja ja löökide piirangut polnud -- palli võis senikaua taga ajada kuni sisse läheb. Edasi oligi juba kodu maitse suus -- kilomeetrine jalgsietapp, viimane lisaülesanne (surfilauaga pladistades paadis olnud punkti võtmine) ja läbi ta oligi.

Selleks korraks siis kõik. Üldarvestuses tuli suht normaalne 65. koht, mille teeb eriti normaalseks see, et mõlaväntjalg on paar kohta tagapool. Aitäh Tõnule ja Andresele, kellega koos oli väga tore seigelda.

Septembris saab natuke puhata ja siis tulevad järjest erinevad rogainid -- TAOK, Bike Xdream, libahunt. Ja siis peab hakkama mõtlema järgmiseks hooajaks treenimise peale. Eriti jalgrattas paistavad kõik lihtsa vaevaga mul eest ära sõitvat.p

Mr. Jalg ja tähtis pasknäär

2010-08-13T02:35:00.001+03:00

Blogiareenile astub uus tegelane.

32270919775820N2644E582

0N2644E5828N2530E421952

7092008347355922N2448E2

7092009338225922N2448E2

6092010320054730N195E42

Vanemad panid mulle nimeks Sven.

Osalen seiklusspordi sarjas Xdream A-rajal meeskonnas Mõlaväntjalg!. Mina olen Mr. Jalg, minu võitluskaaslasteks on Mr. Mõla ja Mr. Vänt.

Minul on nobedad jalad.

Aastal 2009 osalesin samuti A-rajal. Meeskonna nimi oli tookord Yeti.

Oluline osa Xdreamist on kaasvõistlejate muljete kuulamine, nende kogemuse kõrvutamine enda poolt läbielatuga. Blogid ja foorumid saavad exceli-etapi ajal kõvasti vatti. Selle blogi vahendusel lisan ka mina omapoolsed kaks tilka kollektiivsesse meepotti.

Ma ei kirjuta ainult Xdreamist. Minu isiklikus spordiaastas on Xdream küll tähtsal kohal, kuid aasta tippsündmus on siiski 26. septembril Budapestis toimuv maraton.

Ma ei kavatse järgida formaati, mis eeldab kõigi etappide ja rajavalikute täielikku kaardistamist. Sellises vormis blogid on toredad, loen neid hea meelega, kuid ise valin teise tee - keskendun ühele tahule võistlusest.

Asja kallale.

1995 aasta poliitilist maastikku verinoores Eesti Vabariigis iseloomustas lindiskandaal. Toonane siseminister, praegune Tallinna linnapea Edgar Savisaar salvestas ebaseaduslikult enda ja teiste poliitikute vahelisi kõnelusi. Skandaal viis valitsuse tagasiastumiseni.

2010 aasta varajasel augustihommikul istus Mr. Vänt Xdreami Karula etapi punkti 16 vahetusalas ja ootas Mr. Jalga ning Mr. Mõla, et ühiselt lahendada lisaülesannet ja suunduda seejärel jalgsietapile.

Öö oli kulgenud hästi - rajameistri kavalused varisesid Mr. Vända kotkapilgu all põrmuks, kanuu lendas järveveel nagu nool ning selge tähistaevas muutis kompassi tarbetuks lisavidinaks, mis liigse ballastina paras üle parda visata.

See saatuslik kompass oligi ainus mis Mr. Vända muidu nii helget meeleolu veidike tumestada võttis. Kanuujärgses saginas oli viimane nimelt märkamatult rattaalasse ununenud ja nii pidi Mr. Vänt oma kaaslastest kavatsetust varem lahkuma.

"Mina võtan punkti A", ütles Mr. Vänt.

"Sina, Mõla, võtad punkti C", jätkas Mr. Vänt

"Jah," vastas Mr. Mõla.

"Aga mina? Mis punkti mina võtan?", küsis Mr. Jalg.

"Punkti B". ütles Mr. Vänt.

"Ahah", vastas Mr. Jalg ja asutas end minekule.

Mõnisada meetrit hiljem see juhtuski - Mr. Vänt avastas, et tema pöidlakompass on kadunud ning pöördus tagasi rattaalasse, Mr. Jalg ja Mr. Mõla jätkasid teekonda. Vähemalt natuke maad oli neil võimalik koos sõita. Peatselt jõuti teelahkmeni.

"Siit läheme vasakule," ütles Mr. Jalg peale kiiret pilku kaardile.

"Kindel?" küsis Mr. Mõla.

"Üsnagi." arvas Mr. Jalg.

Hetk hiljem väntasid nad juba üksmeelselt vasemale kulgevat teed.

Mr. Jalg silmitses ümbruskonda väikese ootusärevusega. Oli see nüüd õige otsus vasakule keerata või oleks pidanud veel natuke edasi väntama? Mr. Mõla tundub rahulikuna, järelikult ei saa midagi väga valesti olla. Sõidame edasi, varsti peaks tulema meie lahkuminemise koht.

Kompass lebas rahulikult kõhukotis ja ootas oma aega - tõeliselt väljakutsuvaid orienteerumisülesandeid ja mitte lihtlabast teekaardilugemist.

Loetud minutite järel jõudsid Mr. Jalg ja Mr. Mõla suurema ristteeni. Kõik tundus klappivat - Mr. Jalg peab jätkama otse, Mr. Mõla peab keerama paremale ja valima kahvli vasakpoolse haru. Mõeldud tehtud.

Ühtäkki oli Mr. Jalg üksi. Mõõdukas tempos väntas ta edasi ning otsis silmadega paremale keeravat teerada. Möödus vaid mõni hetk ja ena! - seal see oligi! Mr. Jalg peatus kaardi lähemaks uurimiseks - järgmisel teede lahknemisel tuleks hoida paremale, kuid kus on õige lahknemine? Kas see rahapajarada siin kvalifitseerub teeks või on see lihtsalt raiesmiku serv? Vahepeal olid kohale jõudnud veel kaks ratturit, kes samu mõtteid poolihääli väljendasid.

"Kuule, punkt on vist seal?" ütles üks.

"Ei tea, kas ikka on?" kahtles teine.

Sellest Mr. Jalale piisas. Kui on hüpotees, siis tuleb seda kontrollida. Suur leiutaja Thomas Alva Edison tegi tuhandeid katseid enne kui töötava hõõglambini jõudis, asi see siis nüüd natuke mööda raiesmikku mütata. Veri vemmeldas. "Kurat. Neist kahest saan selle punkti iga kell varem kätte!" mõtles Mr. Jalg ja ronis ratta seljast maha. Olgem ausad - rattad on nõrkadele, mees jookseb. Ja seda Mr. Jalg teha kavatseski - joosta mäest üles, leida punkt, triumfeerida SI-pulgaga neli piiksu ja kihutada joonelt lisaülesandesse olles kohal enne Mr. Mõla ja enne Mr. Vänta. Las seedivad sellist asjade kulgu tagasiteel kilulinna.

Mr. Jalg jõudis künka tippu. Mida ei paistnud oli punkt. Samuti ei olnud kuulda jälitajate ähkimist. Ekslev pilk fikseeris vilksamisi kaks rada mööda kaugusesse pedaalivat ratturit. "Pagan," kirus Mr. Jalg endamisi ja asutas end tagasiteele.

"See oli väike viga.", rahustas Mr. Jalg ennast. "Küllap eksivad ka Mõla ja Vänt ning minu võimalused on jätkuvalt head. Keegi ei pea sellest, mis siin juhtus kunagi teada saama."

Eessõitjaid jälitades jõudis Mr. Jalg suuremate komplikatsioonideta punktini. "Jess! Punkt on käes!" Mr. Jalg hingas kergendatult. Keerulisem on nüüd seljataga, jäänud on vaid rattaga kohtumispaika põrutada. Punkt 16 - siit ma tulen! Mr. Jalg istus sadulasse ja vaatas hindaval pilgul enda ümber - varsti on juba nii valge, et võib pealambi välja lülitada.

Mr. Vänt istus vahetusalas ja ootas. Tema ees laual lebas juppideks lahti lammutatud pealamp. Puuokste vahelt vilgutasid hommikused päikesekiired oma inglisilmi, kuid Mr. Vändal polnud nende jaoks aega - juba viimased pool tundi oli ta sisustanud lampi algosadeks lahutades ja uuesti kokku pannes. Veel natuke ja ta saab sellega kinnisilmi hakkama.

"Kuradi jobud," mõtles Mr. Vänt. "Kuradi, kuradi, kuradi jobud. JOBUD". Mr. Vänt ohkas raskelt ja kontrollis pöidlakompassi see oli alles. Kadunud kompassi leidmine rattaalalt oli olnud lihtne - loomulikult oli ta selle joogipunkti jätnud ja seal see teda juba ootaski. Ka punkti leidmine ei valmisatnud Mr. Vändale probleeme - nüüd kus tal jälle kompass oli - natuke vändata, paar korda suunda kontrollida ja hoplaa - punkt käes ning teekond lisaülesandesse võis alata. Ja siis see juhtus. Kõigepealt kohtas Mr. Vänt Mr. Mõla. Sellest ei oleks ju iseenesest midagi, see oleks olnud suisa tore kui see oleks juhtunud sihtpunktis, aga mitte teekonnal punktist A punkti 16.

"Kus kuradi kohas see punkt siin on?" kuulis Mr. Vänt kedagi küsivat. See keegi oli Mr. Mõla.
"M I D A S I N A S I I I I N T E E D?" kuulis Mr. Mõla kaasorienteerujat röögatavat. See kaasorienteeruja oli Mr. Vänt.

Nii palju oli kohtumisest kasu, et peale esimeste emotsioonide lahtumist juhatas Mr. Vänt Mr. Mõla õigele teeotsale ja võis siis retke punkti 16 jätkata. Küll nad Mr. Jalaga saavad selle juhtumise üle hea kõhutäie naerda.

Laku panni, Mr. Vänt. Juba terve igaviku oli ta istunud punktis 16, kuid keda ei olnud olid Mr. Mõla ja Mr. Jalg ning ainsaks kõhutäieks oli jälkmagus geel. Mr Vänt ohkas raskelt järgmist vahetusalasse saabuvat ratturit seirates - ei olnud see ei Jalg ega Mõla. Kell tiksus halastamatult hommikutunde ning liiga aeglaste võistkondade diskvalifitseerimist kuulutav kontrollaeg liikus iga sekundiseieri sammuga lähemale. Mr. Vänt tundis väsimust, üksindust ja sõnul-seletamatut kurbust. Ühtäkki tajus ta, kuidas sügaval-sügaval tema sees midagi liigutas...

Siis helises telefon.

See oli Mr. Jalg.

Või kas oli?

Mr. Vänt ei uskunud oma kõrvu.

"Miks sa SEDA teha tahad? Lõpeta ära - pane ennast kaardil paika ja sõtku siia! Oota! See ei ole hea mõte Pööra kaardil teine pool - seal on valge rattaetapi kaart, kus sa sellel kaardil oled? Mis mõttes sa ei tea? Kus sa oled?"

Paus. Mr. Vänt kuulas pingsalt.

"Oled sa kindel, et see oli Ähijärv? Sa oled mingi teadetetahvli juures? Võta valge rattaetapi kaart ja võrdle seda teedekaardiga! Võrdle teid - kas kaks kaarti kattuvad? Leidsid midagi? Tunned selle koha valgel kaardil ära? Nüüd oskad tulla? Sõtku siis siia."

Mr. Vänt räntsatas pingile. Inglisilmsed valguskiired kudistasid teda kõrvatagant. Mr. Vänt sülitas.

Mr. Jalg seisatas hetke. Ühtäkki ei olnud enam kiiret. Ta pakkis telefoni veekindlasse kotti, võttis pudeli ja jõi. Kõhukotis oli energiabatoon. Mr. Jalg võttis batooni paberist välja ja sõi. Batoon oli vastikult magus. Paberit kotti tagasi toppides puutus Mr. Jalg vastu mingit nööri. Ta haaras nöörist ja sikutas. See oli kompass. Nüüd vist läks seda tõesti vaja.

Punktist A lahkudes oli Mr. Jala esimene ülesanne jõuda samasse kohta, kus nad Mr. Mõlaga lahku olid läinud. See oli lihtne. Sealt edasi tuli sõita mööda kahvli vasakpoolset haru ja jupp maad sõtkuda kuni ühel hetkel läks õige tee otse ja teine haru järsult vasakule. Seejärel tuli anda valu, sest T-kujulisest ristmikust, mis Mr. Jala kinni püüdma pidi oli suisa võimatu mööda sõita.

Mr. Jalg andisgi valu. Aeglasemad võistlejad jäid kaugele seljataha - Mr. Jalg kiitis ennast mõttes viimastel nädalatel tehtud lisarattatreeningute eest ja muudkui väntas. Kaasvõistlejad tundusid liikuvat samas suunas mis temagi - see ainult tiivustas Mr. Jalga. Ühel teede lahknemisel oli näha kahte ratturit ootamas. "Vale siht," hindas Mr. Jala kiire ja professionaalne pilk. "Siit ei pea veel kuhugi keerama."

T-kujuline ristmik saabus nagu plaanitud. Mr. Jalg keeras vasakule ja otsis teravnurga all vasemalt ristuvat teed. Enne seda oli kaardile märgitud mingi siht - ja seal see siht paistiski. "Õgvendame," mõtles Mr. Jalg ja keeras sihile. Eespool võis näha mitut ratturit väntamas. "Õige suund," mõtles Mr. Jalg. Ta peatus ja lülitas välja nii pealambi kui punase vilkuva tagatule. "Ei pea teistele liiga nähtav olema," mõtles Mr. Jalg. Punkt 16 oli käega katsuda.

Siht oli kestnud juba mõnda aega. Ratturid olid eest kadunud. Tee peal olid risti jalus murdunud puud. Juba mõnda aega oli Mr. Jalg oma ratast tassima pidanud. "See ots ei olnud kaardil nii pikk," mõtles Mr. Jalg edasi liikudes. Siis lõppes mets ja algas elektriliini alune künklik tühermaa. Mr. Jalg otsis silmadega kaardile märgitud järvesilma, kuid ei suutnud seda leida. "Künkad on ees," mõtles Mr. Jalg, aga väga kindel ta endas enam ei olnud. Taamal nägi ta teisi rattatassijaid, see lisas natuke indu. "Kuhugi peab see tee ometi viima."

Näha oli inimesi ja näha oli orienteerumisjaama valge-oranži tähistust. Kas tõesti? Mr. Jalg lähenes inimestele. Ühtäkki tundis ta ennast nagu valge vares Harlemis - temal ainsana oli oranž number, teiste numbrid olid mustad - need olid lühema raja võistlejad. Mr. Jalg manas ette ülirahuliku kivinäo ja lähenes SI-jaamale. See ei olnud punkt 16. See oli punkt 32.

See oli halb uudis. Mitte ainult ei olnud ta tulnud valesse punkti. Ta oli tulnud punkti, mida ei olnud kaardile kantud. Punkt 32 oli rattaralli punkt. Sellesse punkti jõudmiseks tuli võistluse stardist paarisaja meetri kaupa teed lugedes legendi järgi navigeerida. Usin rajameister oli retke pikendamiseks legendi nii mõnegi ringi ja liblika pikkinud.

"Siia ma ei jää," otsustas Mr. Jalg. Sõtkun natuke kaugemale ja püüan siis end joonele saada. Ta põrutas edasi. Varsti leidis Mr. Jalg end mingilt teelt. Kas see on see T-ristmiku tee? Kuhu nüüd? Vasakule? Paremale? Mr. Jalg sõitis vasakule. Ei, siin ma ei ole olnud. Siis pööras ta otsa ümber ja sõitis teises suunas. Siin ei ole ma samuti olnud. Südame all oli vastikult hõre olemine. "Ma olen eksinud, kurat, ma tegin jälle vea, mina keerasin kõik perse, kurat, kurat, kurat."

Hooaja esimesel võistlusel ei leidnud Mr. Jalg oma etapilt ühte punkti üles. Nüüd oli punkt käes, aga kokkusaamiskoht kadunud. Mr. Jalg väntas nagu jaksas - vastu tuli vaid mustade numbritega ratturid. Silmsidet vältides põrutas Mr. Jalg edasi.

Sihtidest said rajad, radadest metsateed, metsateedest kruusateed ja siis võis juba näha liiklusmärke ja seal, ühel ristmikul paistis piirkonna kaart. Mr. Jalg tõmbas mõlemad pidurid blokki. "Ma olen päästetud."

"Plaan on järgmine," mõtles Mr. Jalg. "Me tulime kanuuetapilt. Seal oli järv. Kurat, seal pidi olema järv, see oli kanuuetapp lõppude-lõpuks. Ma leian selle järve ja sealt alguspunktist ma juba oskan sihtkohta jõuda." Mr. Jalg silmitses kaarti. Kõige suurem järv oli Ähijärv. "Kanuuetapp toimus suurel järvel," mõtles Mr. Jalg. "See pidi olema Ähijärv." Taamal oli viit, mis kutsuvalt sinetas - "järv on selles suunas."

"Helistan Mr. Vändale, et nad ei muretseks," mõtles Mr. Jalg. Siis valis ta numbri.

Mr. Mõla istus mätta kõrval maas ja mugis mustikaid. Marjad olid suured ja väga maitsvad. Ratas seisis taamal puu najal ja ootas kannatlikult peremeest - las ta sööb, siis jaksab sõtkuda. SI-pulk Mr. Mõla randme ümber ägises rahulolevalt - punkt C oli salvestatud ja mälupesades oli ruumi veel nii mõnegi piste jaoks. Rebasekutsikas Ummi piilus männi varjust - kaua see olevus kavatseb siin matsutada - päike on kõrgel taevas, emme-issi muretsevad ja mina saan ju niiviisi vitsa. Pisarapoiss tikkus tema rebasesilmast väikese karvase koonu peale ja rebaseemme poolt hoole ja armastusega kohevaks soetud saba tegi männi varjust nukra viipe.

Seda viibet märkas Mr. Mõla. "Rebane," mõtles ta ja ajas ennast püsti, et metsalooma paremini kaeda.

"Mind on märgatud," taipas rebasejõnglane ja kalpsas suure ehmatusega mitu head meetrit tagasi. "Ma pean ju koju minema," tuli talle siis meelde ja ta jäi ootavalt Mr. Mõla sammalhabetunud kogu põrnitama.

Mr. Jalg kaugenes Ähijärvest iga jalavajutusega. Telefonikõne Mr. Vändaga oli nii mõnegi asja paika pannud. Ähijärv oli vale järv. Õige oli Aheru järv ja see asus risti vastupidises suunas. Enam ei olnud sellel tähtsust - Mr. Jalg teadis, kus ta on ja nüüd kontrollis ta igal võimalusel suunda - siin keeras ta metsa punkti võtma, siin läks ta Mr. Mõlaga lahku ja siin ootasid inimesed mõttetul sihil oma kaaslasi. Mr. Jalg võttis kompassi. Mõttetu siht osutus paremale pööramise kohaks. Mr. Jalg keeras amordid pehmemaks ja jätkas sõitu.

Mr. Vänt istus punktis 16. Enam ta ei oodanud, ka pealambi oli ta seljakotti pakkinud. Ta lihtsalt istus ja oli. Väga vaikselt ja väga tasa. Tema vastas istus tütarlastevõistkond ja lahendas lisaülesannet. Valmis! Kiiresti kargasid nad püsti, et kohtuniku juurde tormata kui üks tüdrukutest kiljatas: "Näe, rebane!" Hetkeks valdas kõigi tähelepanu väike loomake, kes suures segaduses ja ilmselges kabuhirmus millegi või kellegi eest pages otse läbi punktis ootavate võistlejate.

Ainult Mr. Vändal ei olnud silmi rebase jaoks. Tema tähelepanu pälvis hoopis Mr. Mõla jõuline kogu, kes stoilise rahuga rebasekutsika kannul platsile astus.

"Kas ma jäin hiljaks?" küsis Mr. Mõla.
"Mr. Jalg on eksinud," vastas Mr. Vänt.

Siis kostus pidurite vilinat ja seal seisis Mr. Jalg. Fiktsioonis samal silmapilgul, tegelikkuses minutijagu hiljem. Lisaülesanne lahendati ja võistkond Mõlaväntjalg! läbis Karula etapi puhtalt - kõik punktid SI-pulgas ja ei mingeid ajatrahve. Ka rebasekutsikal läks hästi - ta kohtas peatselt üht kohalikku pasknääri, kes vanema ja elukogenumana juntsu pere juurde tagasi aitas. Ei maksa jääda liiga kauaks välja mängima.

2010. aasta ühel augustiõhtul istus Mr. Vänt kodus köögis, rüüpas õlut ja kuulas Mr. Jala kõnet Karulas. "Jabur" mõtles Mr. Vänt, "Kompassi on ju nii lihtne kasutada."

Edgar Savisaar magas Hundisilma talus oma laias voodis. Ta nägi unes märtsikuiseid riigikogu valimisi. Jaoskond oli rahvast puupüsti täis. Ainult mingil arusaamatul põhjusel olid kõik valimiskastid oranž-valged ning valimisjaoskonna juhataja oli tumedas ülikonnas halliseguste sulgedega pasknäär.

Xteam 2010-3 -- Läsna

2010-08-09T23:25:00.005+03:00

Xteamile läksime Piretiga kahekesi. Kuna kummagi eelmise korra kaaslased polnud seekord saadaval, panime leivad ühte kappi. Plaanis oli rahulikult jalutada, loodust nautida, vähemalt mõni ujumispunkt võtta, pärast finišit ka sõpradeks jääda ning nende piirangute tingimustes võimalikult palju punkte koguda.

Jalgsi

Tee planeerimisele väga palju aega ei kulutanud. Kuna meie liikumistempo oli aeglane, siis tegime kiirelt otsuse, et suundume stardist lõuna poole, kus punkte oli üsna tihedalt. Meie üllatuseks olime üks esimesi, kes stardialast minema läks (ei anna võrrelda esimese etapiga, kus me Arnega koostasime liikumisplaani ka siis, kui kogu stardiplats ammu tühi oli).

Jalgsietapi järjekord oli 25-38-49-47-21-56-23-46-37-29-22-21-vahetusala. Üldiselt tulid punktid ilusti kätte. 49-t tuli mõnevõrra (7 min?) otsida, sest me ei tabanud kohe ära, et punkt ongi täpselt seal, kus kaart näitas (s.t., kõige suurem lohk täpselt ringi keskel). Esimest korda lisaülesande punktis (21) käies sai ka ujuda -- sellise ilmaga super! Samas, pärast paarisaja meetri maha kõndimist oleks tahtnud juba jälle supleda. :) Lisaülesanded olid suht OK -- valida oli palli kõksimise, palli üle kraavi loopimise, piltidel erinevuste leidmise ja puude lugemise vahel. Kõik peale puude lugemise jõudsime me ka erinevate külastuste raames ära teha. Jalgsietapi kõige problemaatilisem punkt oli 22, kus me tegime ca 20-25 minutit viga. Viga seisnes põhiliselt selles, et me ajasime segi punktist allpool oleva teeraja ja sihi. Seega otsisime punkti 200m lõuna poolt ja olime väga segaduses, et kraavi ei leidnud. Pidasime mingit niiskemat võsariba kraaviks jne.

Pärast jalgsietapi lõppu sai teha veel lisaülesannet, mis seisnes õhupallide täis puhumises ja seejärel nooltega katki viskamises. Kahjuks õnnestus kolmest pallist vaid ühele pihta saada.

ratas

Rattapunktid võtsime järjestuses 21-47-38-44-33-52-32, ehkki plaan päris selline polnud. Alustasime stardiala lähedalt juba tuntud punktide võtmist: 21-47-38 (47 punkti jooksime, sest rattasõit kitsal, väga järsul ning mahakukkunud puid täis singlil ei olnud meile kummalegi jõukohane). 44. punktis tuli punkti leidmiseks mahajäetud lauda lakka ronida. Selles faasis oli tunne, et jõuame teha mööda kruusateid päripäeva ringi nii, et võtame ära 52, 20, 42, 35 ja ehk ka 22. Seega jätsime 36 vahele, et kindla peale õigeaegselt tagasi jõuda. Punktist 52 kihutasime esimese hooga mööda ning jõudsime välje 33 juures oleva ristini. Mis seal's ikka -- võtame selle ära. Pärast 33 võtmist oli selge, et ringi me teha ei jõua ning nii sõitsimegi sama teed tagasi. Tagasiteel leidsime üles ka 52. punkti, mis oli riputatud valele poole teed (miskipärast otsisime me mõlemad tulles punkti paremalt teepoolelt). Võimalik, et ka seekord oleks me punktist mööda kimanud, aga õnneks askeldas selle all parasjagu üks tiim. 32. punkt oli veidi mõttetu edasi-tagasi sõit, aga muid valikuid meil polnud.

Tagasi sõites ei olnud aega just ulmeliselt palju, aga tundus, et me jõuame ära võtta veel 36. punkti. Kahjuks keerasime metsa natuke liiga vara ja lubatud tee asemel sattusime mõnisada meetrit eespool olevale sihile. Kogu asi nägi algusest peale kahtlane välja, aga surfasin seal ikka natuke mööda raiesmikku ringi, et asjas kindel alla. Kui me lõpuks tee peale tagasi jõudsime, siis oli kell juba nii palju, et päris punkti enam otsima ei hakanud ja kimasime lihtsalt finiši poole. Piret püsis vastupidiselt minu ootustele väga hästi sabas. Võiks isegi öelda, et liigagi hästi. Mul endal oli sellest raiesmikku mööda lippamisest pulss üsna kõrgel ning kohe pärast seda jalgrattaga uhamine ja liivasest mäest üles jooksmine ei viinud seda sugugi allapoole. Ja ma polnud võistluse ajal eriti söönud ka (me ei viitsinud enne võistlust poes käia ning Xdreamist järele jäänud geelid sõi Piret kõik ära. Mina pidin sööma müslibatoone, aga need palavuse käes sisuliselt veeldusid ning ma ei viitsinud eriti plökerdama hakata). Nojah, vabandada võib alati. Igatahes, kimasime mis me kimasime, aga lõpuks läksime 1:11 üle kontrollaja ning kaks punkti võeti ära. Tulemusi vaadates see väga midagi ei mõjutanud, sest eelmise kohaga oli vahe suurem.

Lõpetuseks

Tagasi sõites käisime veel ujumas ning nägime Palamuse kandis ära ka tormi. Ühes kohas oli isegi nii palju puid tee peal, et pidime tagasi pöörama ning alternatiivse marsruudi valima.

Igatahes oli tegu väga laheda võistlusega. Ilm oli väga ilus, ehkki palavavõitu. Tempo oli mõistlik. Maastik oli põhiliselt kena mägine männimets mustikate ja toorevõitu pohladega. Ujumispunkt läks täkkesse. Üldiselt on Xteam väga lahe üritus -- rogaini kontsept on hea ning maastikud on igal korral väga vahvad olnud.

Nüüd saab vist paar nädalavahetust puhata enne kui sügisene seiklusspordi hooaeg pihta hakkab.

Xdream 2010-3 -- Karula

2010-08-05T00:22:00.004+03:00

Alguses

Püsilugejad on vist juba tähele pannud, et viimasel ajal puhub siin blogis kõle tuul ja veerevad heinapallid. See ei tähenda, et sel hooajal pole seiklussporti tehtud, pigem on tegu ajapuudusega. (vihje: inimesed, kes soovivad, et neil oleks vaba aega igasugu värkidega tegelemiseks, ei peaks doktorantuuri astuma.) Püüan siis hooaja teisel poolel natuke hoolsam olla ja meie tegemisi kajastada.

Sel hooajal on küberi inimesi päris paljudes tiimides. Mina munsterdasin end palgasõduriks tiimi "Hiieqnn SK Autsaider", paarilisteks Tõnu ja Andres. Arne, Sven ja Andres nimetasid end Yetist ümber Mõlaväntjalaks. Piret, Kaidi ja Maiken tulid ka Xdreamile, esialgu B-rajal Cybernaiste nime all. Vahur ajab oma sugulaste seas endiselt kõrgeid kohti taga ning küberiga hiljuti liitunud Raul on oma sõpradega PROACT nimelises tiimis. Ma panin tagumise otsa (sest blogi teemaks on ikkagi "harrastajad") tiimide liikmed selle blogi autoriteks ka, ehk nad viitsivad ka siia oma muljeid kirjutada.

Igatahes, nüüd võistluse juurde...

Rattaralli

Alguses panime koos kambaga hooga minema. Kui pärast paari kilomeetri pikkust ringi uuesti parkla paistma hakkas, siis võttis meele küll mõruks. Sõitsime ilusti legendi järgi kuni esimese punktini. Natuke pärast seda oli tee kõrval infotahvel rahvuspargi kaardiga. Hakkasin selle peal järge ajama, mis õnnestus päris hästi. Kui rada infotahvlilt välja läks, siis leidsin, et asi jätkub ilusti ühel meie rattakaartidest. Niimoodi sai edasisest teekonnast silmused välja ning ka järgmisesse punkti sõitsime mööda teed selle asemel, et mööda sihti ronida.

Teise punkti sõites õnnestus mul ka kukkuda. Andres sõitis oma võimsa prožektoriga minu taga ning oma seasilma valguses ei näinud ma suurt midagi muud peale oma varju. Ning risti üle tee oli libe puunott. Midagi hullu ei juhtunud, aga kaardihoidja läks katki. Järgmisel korral tuleb see mingist vähem haprast materjalist ehitada.

Rattaralli lõppes järve ääres, mis pakkus vinget vaatepilti. B-rada oli seal parasjagu kanuutamas ning kogu järv oli täis sädelevaid jaaniusse. Siinkohal vaatasin esimest korda mõttega rajalegendi, mille pikkus võttis üsna mõtlikuks. Etappe oli ikka väga palju ja ükski (tõukeratas välja arvatud) ei hiilanud silmatorkava lühidusega. Nojah, tuhande miili pikkune matk algab ühest sammust, nagu ütles Lao Zi.

Jalgsi -- valik

Järgnes jalgsi valikorienteerumine. Võtsime punkte järjekorras 38-34-35-36-37 selle arvestusega, et punktide vahel saaks liikuda mööda sihte ja et punkti peale minemisel saaks kasutada mingit lihtsat orientiiri. Üldiselt läkski kõik suht ilusti. 35. punkti ei leidnud me kohe üles ja sellest punktist väljudes oli veidi kõhklemist enne kui järgmisesse punkti viiva sihi üles leidsime.

Kanuu

Kui meie kanuusse jõudsime, oli järv juba üsna tühi. Mingid üksikud tulukesed vilkusid meie ees ning nende järgi sai kohati orienteeruda. Kuna oli üsna pime, siis käis orienteerumine põhiliselt nii, et sõitsime punktile võimalikult lähedale (sinna, kus kõige rohkem kanuusid oli) ning mina ronisin mööda kallast ringi ja otsisin punkti üles. Üldiselt läks etapp päris hästi. 10. punkti kraaviga panime kuskil 100m mööda ja ja 12. punktile läksime me vist veidi valelt poolt peale, sest me jäime kuhugi roostikku kinni ning mina pidin jupp maad vööni vees mööda roostikku kahlama.

Eraldi ratas

Kuna Andres vist pabistas üksi sõitmise pärast, siis võtsid nad Tõnuga koos variandid B ja C. Mulle anti A, mis kellegi poolt poetatud väite kohaselt pidi ka kõige lühem olema (mulle kui tiimi nõrgimale ratturile tore uudis). Sõitsin etapi ilusti ära, väga kenad metsarajad olid. Lõpupoole läks juba päris valgeks ka.

Jõudsin järve ääres olevasse vahetusalasse esimesena. Üsna pea laekus ka Mõlaväntjala Arne, kes oli samuti A varianti sõitnud. Koos hakkasime oma meeskonnakaaslasi ootama. See ootamine kujunes päris pikaks -- oma pool tundi tuli vähemalt ära. Uurisin järgmiste etappide kaarte ja soendasin end lõkke ääres.

Kui Tõnu ja Andres laekusid (muide, täpselt samal ajal kui Arne kaaslased), seletasid nad midagi orienteerumistehniliselt raskest rajast ja sihtidest, mida näha polnud. Enne järgmisele etapile pääsemist tuli teha lisaülesanne -- laevade pommitamise seisu lahendamine sudoku elementidega. Kuna ma olin juhendi hoolega läbi lugenud, siis asusin ma kiiresti seda lahendama. Leidsin oma arust neli ühest laeva üles ja lippasin kohtuniku juurde. Nagu selgus, ei olnud kõik siiski nii lihtne nagu ma arvanud olin ja me pidime karistuseks suht kaugelt ja kõrge mäe otsas suvitanud kohtuniku käest paberilipaka ära tooma.

Jalgsi -- koridor

Alguses oli küll kartus, et suures osas valge kaardi abil ei leia punkte hästi üles, aga tegelikkus oli palju lihtsam -- kõigi punktide legend oli "künka tipp", tähised olid kaugele näha, reljeefi oli lihtne lugeda ning suur osa teest oli ka loha olemas. Samas, esimestel tiimidel võis poolhämaras siin ka päris huvitav olla. Meie jaoks oli see pigem füüsiline katsumus, sest mäest üles-alla trampimist oli väga palju. Elu tegid talutavaks väga hästi läbitav männimets, suured mustikad ning super vaated udustesse orgudesse. 27. punkti juures tegime natuke viga ka, aga üldiselt läks etapp väga libedalt.

Ratas

Siin midagi erilist polnud. Sõitsime mööda võimalikult suuri teid (esimesse punkti suure ringiga lõuna poolt).

Kanuu

Teine kanuuetapp toimus meie jaoks juba ilusas päikesepaistes. Enamik punktitähiseid oli juba kaugele näha ning midagi põnevat siin polnud. Erandiks oli 32. punkt, mis paiknes pisikeses ja pea täiesti kinni kasvanud järves. Põhimõtteliselt oli kogu järv Porkuni ujuva saare laadse asjaga kaetud. Punkti juurde viis õnneks laevatatav tee ning selle sain komposteerida otse kanuust.

Ratas

Siin midagi erilist polnud, lihtsalt sõitsime tagasi võistluskeskusesse tee peal paar punkti üles noppides.

Pärast ratast tuli esimese asjana RMK lisaülesanne -- puulehtede määramine. Panime kaks liiki mööda ning pidime karistuseks kaks staadioniringi tegema. Mingi ime läbi suutsime me need ringid isegi joosta.

Edasi tuli lühike tõukerattaetapp, mis oli väga meeldiv vaheldus. (mis tuletas meelde, et peaks enda tõukeka ka Tallinnast ära tooma)

Jalgsi

Jalgsietapp midagi erilist polnud, suht tuim kõndimine mööda lohasid. Meeldiva üllatusena ei tulnud mööda kaardil olnud teed sumada ning igal pool sai kuiva jalaga üle. Keset etappi tuli ronida mäe (Lüllemäe?) otsas oleva vaatetorni otsa, mööda torni väliskülge. See läks üsna libedalt, sest torn oli puust ning talade peale sai mugavalt ilma libisemist kartmata jalga toetada.

Lõpetuseks

Lõpetasime paarikümneminutilise varuga enne finiši sulgemist, tulemuseks oli 16:38.36, ja 65. koht. Paistab, et olime puhta lehega välja tulnud tiimidest viimased.

Üldiselt oli päris tore võistlus. Etapid vaheldusid sageli ja ei tekkinud tüdimust stiilis "kaua see X veel kestab?" Natuke üllatav oli ujumise puudumine. Kui välja arvata kanuuga seotud kahlamised, sai igal pool täiesti kuiva jalaga hakkama. Samas, järvevesi oli väga soe ning lõpu poole (näiteks seal laevade pommitamise juures olnud järves) oleks hea meelega end natuke värskendanud.

Kolm päeva Xteami 3. etapini, kuhu läheme Piretiga koos jalutama ja elu nautima. :)

Tartu Maraton

2010-02-22T22:29:00.002+02:00

21. veebruaril läbisin Tartu Maratoni 31 km distantsi.

EELLUGU

Eelmisel talvel suusatasin elus esimest korda. Talve jooksul suusatasin kaks korda rendisuuskadega. Esimesel korral proovisin uisutehnikas suusatada, aga see ei tulnud mul üldse välja, kuna suusad sattusid pidevalt külglibisemisse (rada oli vist natuke jäine ka).

Teisel korral rentisin klassikasuusad. Kuna pidamist oli minimaalselt (või suusad liiga jäigad), siis mäest üles nendega ei saanud ja suusatasin ainult laugel maal. Sellest hoolimata oli klassikajäljes mõnus suusatada ja kevadel otsustasin, et järgmisel talvel ostan omale suusad ja kindlasti klassikatehnika omad ning, kui suusatamise piisavalt selgeks saan, siis lähen ka Tartu Maratonile.

Kui detsembri keskel ilm külmaks läks, siis tellisingi suusavarustuse ära --- suusad, sidemed, kepid, saapad, kõik klassikatehnika omad. Lisaks kaks universaalmääret (mõeldud -20 kuni +5 kraadi jaoks), ühe pidamise ja teise libisemise jaoks. Tol hetkel veel lund ei olnud, aga kui pärast jõule varustuse kätte sain, siis oli juba lumi maas ja sai kohe suusatama hakata.

Järgmisel hommikul panin suuskadele pidamisteibi alla. Seda oli üsna lihtne teha, aga esimesele suusale sai see küll natuke kõveralt alla. Panin natuke libisemismääret ka suuskade alla ning läksin suusatama. Alguses suusatasin natuke kodu lähedal järve ääres, kus eelmised suusatajad olid jälje sisse sõitnud. Kuna jälg oli pehme ja suusk vajus pidevalt jäljest välja, siis läksin edasi ametlikule suusarajale, kus oli ka masinaga lund kokku pressitud, aga klassikajälge veel ei olnud. Suusatasin siis ilma jäljeta mõnda aega. Tegemist oli algajate rajaga, mis oli väga lauge. Kuna lumi oli värske, siis jäi see kergesti pidamisteibi külge kinni ja muutus jääks. Seega pidin pidevalt kinnastega jääd suusa alt kraapima. Hiljem on see jäätumise probleem järjest väiksemaks jäänud, ilmsel pidamisteip on siledamaks ja õhemaks kulunud. Kokku suusatasin tol korral 2,5 tundi ja läbisin umbes 3 km.

Järgmisel päeval läksin uuesti suusatama, seekord juba 11-kilomeetrisele, palju suuremate tõusude ja laskumistega rajale. Klassikajälg oli seekord olemas, aga öösel oli sinna lumi peale sadanud, seega libisemine oli kehv ja läks järjest kehvemaks, kuna pidamisteibi külge tekkisid jääkamakad, mida ma ei suutnud enam kinnastega ära kraapida. Raja esimeses pooles sain laskumistest ilma kukkumata alla, kuna kehva libisemise tõttu olid kiirused väga väikesed. Natuke suurema hoo sain sisse ainult raja kõige ohtlikumal laskumisel, mis tookord õnnestus ilma kukkumata läbida, aga hiljem olen seal alati kukkunud, kuna hiljem on kiirus mitu korda suuremaks läinud. Raja teises pooles väsisin ära (mul ei olnud sööki ja jooki ka kaasas) ja siis kukkusin juba igal laskumisel ja tõusul. Kokku kulus selle 11km läbimiseks 3,5 tundi ehk umbes 3 km/h. Hiljem suusatasin veel korduvalt sellel rajal ja keskmine kiirus läks järjest paremaks --- 6,4 km/h, 7,1 km/h ja viimasel korral 8,3 km/h. Ilmselt tehnika läks paremaks, aga ka rada läks jäisemaks ja seega libisemine paremaks.

Jaanuari lõpus jäin haigeks ja pidin treeningmahtusid vähendama, aga vähemalt korra nädalas õnnestus siiski suusatada.

AVATUD RADA (14. veebruar)

Et maratonirajaga tutvuda, siis osalesin nädal enne ka Avatud Raja sõidul, kus läbisin 31 km distantsi nagu päris maratonil. Pikim treening oli seni 19 km, mille tegin 4 päeva enne Avatud Rada.

Avatud rajal oli ilm üsna hea, külma oli 6 kraadi. Stardikoridori jõudsin joostes alles minut enne starti, kuna stardinumbri paelte kinnisidumisega oli probleeme ja number jäigi seljas natuke kortsu. Õnneks tulemuse sain ikka kirja. Hiljem avastasin, et lihtsam on paelad enne kinni siduda ja siis number üle pea selga tõmmata.

Stardis oli paarsada inimest. Esimesel tõusul oli ummik, aga üsna varsti läks hõredamaks ja sai hakata oma tempos suusatama. Klassikajäljed olid korralikud ja kõvad ning paralleelselt oli mitu jälge, seega oli mõnus suusatada. Kuigi avatud rajal oli lubatud ka uisutada, kasutasin mina ikka klassikatehnikat. Tõusudest üles läksin jäljes jooksusammuga. Käärsammu läks vist vaja ainult esimesel tõusul, kus oli ummik. Pulss oli alguses laes, esimesel 7 kilomeetril kuni Peebu toitlustuspunktini oli keskmine pulss 178. See oli ka kõige raskem osa rajast, 7 km kohta tuli pulsikella andmetel 159 meetrit tõusu ja 151 meetrit laskumist.

Igas toitlustuspunktis (mida oli kokku kolm) jõin 5 topsi mustikasuppi, mis annab nii vett kui süsivesikuid. Lisaks sõin viimases toitlustuspunktis tüki rosinakuklit ja soolaga leiba. Oma toitu ja jooki rajale kaasa ei vedanud. Toitlustuspunktides kulus aega kokku 16 minutit.

Järgmised 7,6 kilomeetrit kuni Palu TP-ni oli raja kõige mõnusam osa, kuna see läks kergelt allamäge (selle osa lõpp oli 84 meetrit madalamal kui algus, laskumist kokku 197 meetrit, tõusu ainult 113 meetrit). Siin sai paaristõukelihased ära väsitatud.

Järgmised 6,9 kilomeetrit kuni Hellenurme TP-ni oli raja kõige igavam osa, kuna see oli väga lauge, ainult 46 meetrit tõusu ja 60 meetrit laskumist.

Pärast Hellenurmet jäi finišini veel 9,5 kilomeetrit ja siin läks rada jälle natuke huvitavamaks. Siin oli 116 meetrit tõusu ja 136 meetrit laskumist. Viimasel 4 kilomeetril hakkasid jalad väsima (käed olid juba ammu väsinud, seega paaristõukeid ei saanud enam teha) ja siis sai iga paari sammu järel korraks puhatud ja kahe suusa peal libisetud. Finišisse siiski jõudsin, aga lõpuspurti ei suutnud teha.

31 km raja läbimise ajaks tuli 3:31.39, seega keskmine kiirus oli 8,8 km/h. Trennis ma polnud isegi lühemate distantside korral sellist keskmist kiirust saavutanud ja enne starti arvasin, et aeg tuleb 4-5 tunni vahele. Keskmine pulss rajal oli 165 ja maksimum 191.

Avatud raja 31 km distantsi lõpetas 252 suusatajat ja minu aeg oli nendest 230. (ehk tagant 23.)

Avatud rajal sai ka diplomi nagu päris maratonil ja kuna rahvast oli vähe (kolmel distantsil kokku 566 lõpetajat), siis mahtus finišis ka sauna.

TARTU MARATON (21. veebruar)

Enne maratoni olin (koos avatud rajaga) detsembri lõpust alates suusatanud (ainult klassikatehnikas) 14 korda, läbides 31 tunni jooksul kokku 161 km.

Arulasse starti läksin eribussiga nagu avatud rajalegi. Lubatud lumetormi asemel oli ilm üsna ilus, külma 11 kraadi ning lumesadu ja kõva tuult ei olnud. Panin paksemalt riidesse kui avatud rajal (jooksupükste alla panin seekord veel voodriks vanad dressipüksid), siis oli rajal palavam kui avatud rajal ning voodrita jope oli eest peaaegu kogu maratoni aja poolenisti lahti, kuigi jope all oli ainult õhuke särk. Enne starti oli peal veel paks talvejope, mille sai maratoni ajaks pakihoidu jätta.

31 km stardis oli seekord üle 1400 suusataja ja mina startisin viimasest stardigrupist. Pärast stardipauku kulus stardijoone ületamiseni umbes 3 minutit, mida vist finišiajast maha ei arvestatud. Ummikud olid palju suuremad kui avatud rajal. Omas tempos sai suusatama hakata alles raja teises pooles.

Erinevalt avatud rajast oli seekord rada rohke värske lume tõttu väga pehme ja pudrune. Masinaga tõmmatud klassikajälgi praktiliselt ei olnud, seega jäljed olid seal, kus eesõitjad olid sõitnud. Tõusudel ei olnud peaaegu kusagil jälgi ja tuli käärsammu kasutada. Kui ruumi oli, siis üritasin ka käärsammuga mäest üles joosta, kuigi see kulutab rohkem energiat kui jäljes tõusmine.

Alguses ei olnud ka laskumistel jälgi ja tuli sahka kasutada. Ühel kiiremal laskumisel oli keegi kukkunud ja rajal pikali ning mul ei jäänud muud üle, kui ka ise pikali visata, kuna kiirus oli liiga suur, et sealt mööda sahatada. Hiljem olid juba laskumistel eessõitjate poolt jäljed tekkinud, kuna rahvas läks hõredamaks ja enam ei sahatatud nii palju. Siis tuli iga laskumise alguses otsida, kuskohast jälg läheb, et jõuaks sisse hüpata enne, kui kiirus suureks läheb.

Suusad libisesid mul kehvasti (mul olid nii avatud rajal kui maratonil ilma libisemismäärdeta suusad) ja laskumistel sõideti minust pidevalt mööda. Ise läksin mööda põhiliselt tõusudel (pidamine oli veel piisavalt hea, kuigi see pidamisteip on talve algusest saadik all).

Toitlustuspunktides kasutasin sama taktikat, mis avatud rajal ehk põhiliselt mustikasupp (kokku 15 topsi) ja natuke soolaleiba. Aega kulus toitlustuspunktides 18 minutit. Lisaks toitlustuspunktidele oli 4 kilomeetrit enne lõppu kohvipunkt, kus sai pool topsi kuuma suhkruga kohvi. Siin kaotasin ka ilmselt paar minutit, kuna seda kuuma kohvi ei saanud kiiresti juua ja topsi käes hoides ei saanud kiiresti suusatada. Samas tundus, et sellest kohvist oli kasu, kuna seekord ei pidanud viimastel kilomeetritel sammude vahel kahe suusa peal libisedes puhkama.

Finišisse jõudsin ja aeg tuli 4:12.58 ehk 20% kehvem kui avatud rajal. Keskmine pulss oli ainult 3 lööki väiksem kui avatud rajal (162 vs 165) ning rajal kulutasin pulsikella andmetel 3221 kcal, mis on 16% rohkem kui avatud rajal kulunud 2788 kcal. Seega kehvem aeg tuli ilmselt pudrusest rajast tingitud kehvema libisemise tõttu, pingutus oli enam-vähem sama.

Finišis sai osavõtumedali kaela ning pakihoiust sai paki kohe kätte. Lisaks sai kuuma meeõlut, mis kuumalt oli üsna hea, aga kui ära jahtus/lahtus, siis ei olnud enam nii hea.

31 km distantsi lõpetas seekord 1413 suusatajat ning sain nendest 1230. aja (ehk tagant 184.). Järgmisel aastal on plaanis 63 km distants läbida.

05.sept 2009 TABASALU xdream - tiimi CYBER muljed Asko pilgu läbi

2009-11-12T20:47:00.002+02:00

Proloog

Kolmapäeval (2. septembril) helistas mulle Margit ning tegi mulle pakkumise, millest ma saanud loobuda, osaleda Xdreami 2009 aasta hooaja viimasel sprindietapil Tabasalus. Nimelt läks Cyberi võistkonna kapten Margus appi Yeti meeskonnale. Kaua Margit minu nõusolekut ootama ei pidanud.

Võistluspäeva hommikul oli meil tihe ajakava. Kell 9 saabus Martin rongiga Balti jaama, kust me ta kiirelt koos rattaga auto peale pakkisime (aega kulus selleks ainult 3 minutit ). Võistluskeskusesse saabusime pool tundi enne starti, kus Margit läks mind Cyberi võistkonda registreerima ning jättis meid Martiniga rattaid kokku panema. Hommikune sombune ilm ei tõotanud just kõige soojemat võistlust, seetõttu olid mul kaasas soojad vahetusriided (mida mul õnneks vaja ei läinudki). Katsetamise eesmärgil tegin omale kaasa ühe rattapurgitäie puljongijooki, mis pidavat olema piisav taastamaks organismi soolavarusid.

Rattad kokku pandud, riided vahetatud ning kotid seljas asusime stardi poole liikuma.

JALGSI 1 KM

Start anti Tabasalu Spordikompleksi eest. Jalgsi läbiti lühike ning küllaltki kitsas krossirada, kus ninaläikäimise oht oli küllaltki suur. Seda lühikest etappi jääb meenutama aroomiteraapia, mis tekkis jooksjate jalge alla tallatud kõrvenõgestest.

RULLUISK 13,20 KM

Viimati olin ma rulluisutanud umbes 10 aastat tagasi, seega ei teadnud ma, kas ma oskan enam üldse uisutada. Kui olime kord oma uisud jalga saanud (mina kasutasin Valdo käest laenatud uiske, aitäh!), sai küllaltki kiirelt selgeks, et rulluisutamisega on nagu rattasõidugagi, see unune lihtsalt kunagi. Kohe etapi alguses jäime me viimaste hulka kuna meie tempo oli küllaltki aeglane. Natukese harjutamise järel avastasin, et sõidan oluliselt kiiremini kui Martin. Mõne aja pärast võttis Margit Martini enda järel vedada, misjärel meie tempo mõne võrra paranes. Kui olime jõudnud kirikust mööda, tundsin end juba nii kindlalt, et haakisin ennast Margitile ja Martinile ette. Nii möödusime Leho ja Marguse võistkondadest, kes läbisid rulluisu etapi joostes.

Esimesse punkti jõudes saime kätte lisaülesande, milleks oli Eesti maakondade tundmine. Esimesel korral suutsime segamini ajada omavahel Valgamaa, Lääne-Virumaa ning Viljandimaa. Teisel korral panime ülesandega täppi ning võisime rulluiskudel jätkata. Aega oli kulunud 1h 5min 25s.

Rulluisu vahetusalasse sõitsime rahulikult „rongis”, päike hakkas paistma ning meeleolu paranes niivõrd, et arutasime juba mida keegi on rannas toimuvale piknikule kaasa võtnud. Rulluisu vahetusalasse jõudsime 90nda ajaga.

COASTALEERING 4,69 KM

Ehk jalgsi orienteerumine rannikul vahelduvate punktidega maal ja merel. Punktide leidmisega meil raskusi ei tekkinud, merel paistsid nad kaugelt kätte ning panga serval maja küljel asunud punkti oli võimalik minna mööda teerada. Martin suutis paar korda ka ujumas käia, esimesed 2 punkti läbisime Margitiga meres paljajalu, mis ei olnud just kõige ohutum ning meeldivam kogemus. Peale merest väljumist hakkas nälg esimest korda näpistama ning sõime ära esimese batoonid.

Teise etapi lõpuks oli aega kulunud stardist 3h 3min 37s, ehk meil oli kontrollajani aega tervelt tund.

RATAS 5,11 KM

Ratta vahetusalas panin jalga oma rattasõidu saapad, proovisin esimest korda külma puljongijooki (ei soovita kellelegi) ning sõit võis alata. Esimesse punkti, mis asus tee ja metsaraja hargnemiskohal, jõudsime küllaltki lihtsalt. Ajendil, et meile sõitsid vastu ratturid, pakkusin varianti, et 12ndasse punkti võiksime minna mööda metsarada, mis oli ränk viga, kuna rada oli väga aeglaselt läbitav. Teine kord tuleb ikka naisterahvaste vaistu usaldada. Peale soist rattarada leidsime üles 12nda punkti, mis oli keset mudaseks tallutud metsarada.

13 punkti otsustasime minna mööda asulateid. Enne asulavahele jõudmist pidime ületama kraavi, mis paistis esialgu üsna sügav ning pehme põhjaga (kraavi servad olid hirmuäratavalt üleni mudased). Peale mõningast ekslemist Tabasalu tänavatel leidsime kätte õige suuna ning suundusime kiirelt 13 punkti poole. Tundub, et see 13 oli üks õnnetu number, kuna me ei leidnud seda üles ka esimesel katsel taas metsa sukeldudes. Õnneks leidis Margit õige punkti kiirelt üles ning sõit jätkus järgmise etapi stardi poole.

RATTARALLI 2,35 KM

Rattaralli alguseks oli meil aega kulunud 4h 20min 48s. Nullisin oma odomeetri ning asusime legendi lugema. Sellel etapil me eksimusi ei teinud ning kõik laabus hästi. Ei saanudki iseendaga vaielda, et „nii ei saa ikka rallit sõita”, kuna suuremate liikumiskiiruste korral oleks see meenutanud just rallisõitu :P. Kanuu stardialasse jõudsime ajaga 12min 4s.

KANUU Check-IN – Check-OUT

Kuna kartsime, et meil jäävad põnev tunnel ja lahedad lisaülesanded aja nappusel tegemata otsustasime liikuda edasi ratastel ning jätta kanuuga sõitmine järgmiseks võistluseks.

II RATTARALLI 4,50 KM

Nullisime uuesti odomeetri, võtsime lonksu pakutavat magedat jooki ning asusime järgmise sihtkoha otsinguile. II rattaralli kavas oli ka mägironimine ning ilusa vaate imetlemine. Ei teagi kas see oli ilus vaade või hõre õhk, aga peale tipu vallutamist kadus meil legendi lugemise järg käes. Lõpuks otsustasime järgmisse vahetusalasse sõita kaardi järgi. Osade võistlejate vihjete abil leidsime üles ka rattaparkla kus asusime täitma järgmist lisaülesannet.

Lisaülesandeks oli valida omale kivirahn ning teha sellega 1 ring mööda märgistatud rada. Kuna abivahendid olid lubatud otsustasin ennast abivahendiks pakkuda. Margiti ja Martini moraalsel toel sai kiviga kiirelt ring tehtud ning võis alata järgmine jalgsi etapp.

Aega oli stardist kulunud 5h 37min 6s

JALGSI 6,25 KM

Sellel etapil jätsime, eesmärgiga läbida lisaülesanded ning uurida põhjalikult salapärast tunnelit, vahele päris mitu punkti. Vahetusalast suundusime müslibatoone süües 25. punkti. Peale mõningast seiklemist punktides 26/27 ja 28 jõudsime tunnelisse.

Tunnel oli oodatust palju suurem ning me ei osanud esialgu arvatagi, et punkt võib paikneda keset pimedust. Minu küklooplambist erilist abi ei olnud, kuid õnneks oli Margitil Marguse käest laenatud korralik valgusti, nii et päris pimeduses me ei sumanud. Kui saime lõpuks tunnelist välja, jõudsime 3. lisaülesandeni milleks oli mööda vertikaalseina ronimine. Seisime korra jälle nõutult, et kes seda ronimist nüüd küll tegema hakkaks, mispeale lükkas Margit mind ette ning asusingi mööda seina ronima. Ronimistehnika oli minu jaoks uus kuid mõne aja peale sain tehnika selgeks. Margit ja Martin tulid sammuti „mööda seina” üles, mis Margiti sõnade järgi oli palju raskem kui minu läbitud rada. Lisaülesanne lõppes sõna otseses mõttes augus. Ronisin ees sisse ning võtsin punkti ära, mispeale ronisid alla ka Margit ja Martin. Huvitav, kuidas esimesed meeskonnad siin omavahel maid jagasid?

Kuna kontrollajani oli jäänud alla poole tunni, jooksime otse rattavahetusala poole. Vahepeal võtsime ka punkti 32 ära ning saime kirja oma päeva parima tulemuse – 20 koht. Mina jooksin ennast igatahes korraks kokku.

Vahetusalas oli stardist kulunud 7h 22min 36s.

RATAS 5,01 KM

Sellel, etapil meil enam seiklusi ei olnud. Leidsime üles kõik punktid ning suundusime ronimisseinale. Olime varem juba kokku leppinud, et ronima läheb Margit, kes sai ka ülesandega suurepäraselt hakkama.

FINIŠ aka PUNANE KAAR

Lõpetasime ajaga 7h 57min 36s

Epiloog

Selle võistluse märksõnaks oli punktuaalsus - suutsime kõikidesse kontrollpunktidesse jõuda täpselt minuti pealt. Trahviga 6h saime kokku ajaks 13h 57min 36s ning kokku 95 koha.

Isiklikult jäin osavõistlusega väga rahule – ilm oli ilus, sai õpitud uusi tehnikaid ning samuti polnud tempo tappev. Lõpetuseks tänan Margitit ning Martinit, kes kinkisid mulle järjekordselt põneva nädalavahetuse.

TAOK rogain, OANDU

2009-10-04T12:55:00.002+03:00

Seekord olime jälle Martiniga kahekesi. Raja planeerimisel võtsime eesmärgiks veidi üle 30 kilomeetri (kaardi peal kurvimeetriga mõõtes). Kuna tegelikult sai tee natuke pikem, siis kartsime, kas jõuame ikka õigeks ajaks tagasi.

Algus läks päris hästi ning ehkki 56. punkti kandis oli kõvasti kraavide ja murdunud puude vahel ukerdamist, olime me mere äärde jõudes kõvasti plaanist ees. 54. punktis juhtisime juba 1:15. See varuaeg kulus meile küll ilusti ära, sest 52. punkti juures tegime me oma kolmveerand tundi viga. Seal ei saanud me ühel korral üldse aru, kus me oleme ning kas me oleme ikka veel kaardil. Õnneks saime end lõpuks siiski paika ja edasi läks normaalselt. Umbes sealkandis hakkasid meil mõlemal ka põlved valutama ning läksime üle kõnnile.

Maanteeäärsed 31, 22 ja 25 olid maastikul, mis võttis mugavuse poolest lausa pisara silma. Samas, teisel pool jõge oli ikka suht räme võsa.

Finišisse jõudsime mõningase varuga, olles kogunud 77 punkti. Koht oli 145, mis on meie kohta suht keskmine. Alloleva kaardi peal on meie teekond rohelisega (punane on Cyber slow). Punktide võtmise aegu saab vaadata siit veebilehelt.

Xdream 2009-4 -- Tabasalu, võistkond Yeti

2009-09-12T23:09:00.003+03:00

Algus

Seekord osalesin Xdreamil asendusliikmena võistkonna Yeti koosseisus. Yetis olnud kolleeg Arne suutis mõned päevad varem end jalgrattaga katki kukkuda ja ma otsustasin proovida, kuidas natuke kiiremini liikuvas tiimis elu käib, kaaslasteks Viljandi tudengid Sven ja Andres. Team Cyberis asendas mind Elva etapilt tuntud Asko.

Natuke muret tegi see, et põhimõttekindlate sportlastena ei tunnistanud jetid rulluiske kui liiga lihtsat edasi liikumise viisi. Näiteks ei oleks Sven saanud uiskudega kätte oma maratoniks valmistumise treeningplaanis ette nähtud koormust (tal oli selle laupäeva koha peal ette nähtud vist 20km jooksu). Kaalusin tükk aega, kas panna reeturit ja tšillida ise teiste kõrval uiskudega (kiiremini ei saa, kuid vähem jõudu kulub ja KP-s on aega puhata), kuid leidsin, et ma võin ise ka kõva meest panna ning jätsin uisud autosse.

Etapi juhend andis mõista, et finišieelne lisaülesanne on kas seiklusrada või seinaronimine. Jess! Selle nimel olingi ma talvel tunde seina küljes rippunud. Lõpuks ometi oli käes minu tähetund.

Jutu juurde käivaid kaardikesi saab vaadata näiteks siit lehelt.

Rulluisk Jooks

Rulluisuetapp algas kerge takistusjooksuga, mis kohati muutus takistuskõnniks, sest rahvast oli kitsa raja peal päris paksult. Kui me kergliiklusrajani jõudsime, oli esimene ots juba ammu minema uisutanud. Ma ise olin lootust, et teised kaotavad uiskude jalga panemisega aega ja me saame kasvõi korrakski etteotsa. Aga võta näpust. Samas, üsna paljudest istuvatest tiimidest jooksime me ikka mööda. Seda lõbu ei jätkunud kauaks, sest kohe hakkas selja tagant uisutajaid mööda vuhisema. Minu hämmastuseks jätkus neid ikka päris pikaks ajaks. Näiteks team Cyber sõitis meist mööda vist natuke pärast kirikut. Ja paistab, et kolmele tiimile (neist üks kindlalt rulluisutas) tegime me ka joostes ära.

Murastes ootas meid lisaülesanne, milleks oli kontuuri järgi maakondade ära tundmine. Sisuliselt tuli tükkidest Eesti kaart kokku panna, ainult et tükke tuli omavahel sobitada mõttes. Kuna jooksutempo oli päris korralik, siis ma esimese variandi koostamises sisuliselt ei osalenud ja tegelesin põhiliselt joomise ja pulsi alla saamisega. Ma ei ole Eesti geograafias eriti tugev ka. Teise korraga saime kõik maakonnad õigesti paika ning saime tulema. Pärast vaatasin, et selle peale kulus 19 minti. Päris korralikult.

Etapi peale läks kokku 1:38. Kui aegu võrrelda, siis minnes kaotasime me võrreldes (keskmisest veidi tagapool) uisutajatega umbes 15 minutit ja tagasi tulles 10.

Coastaleering

Kõlava nimega etapp seisnes seekord vees sumamises ning ühe korra Tabasalu panga otsa ronimises. Mingit keerukat orienteerumist siin ei olnud, punktid paistsid saja meetri peale ära. Tuli lihtsalt vööni vees sumades nendeni jõuda. 6. punkti juures saime kätte ka rulluisuga eest ära läinud team Cyberi.

Ajaks tuli 1:08.

Ratas

Ratas oli suht lihtne, mingeid imelisi rajavalikuid me ei teinud, sõitsime ilusti mööda teed. 12. punkti minnes ei hakanud mööda metsa ratastega sebima vaid jätsime need maha ja jooksime viimased nelisada meetrit jalgsi. 13. punktis oli natuke kõhklemist ja kaotasime vist paar minutit, aga muidu läks kõik ilusti.

Järgneva rattaralli legendi oli märgitud, et see on kõige kiirem tee kanuuetapi algusesse ja seega me ei üritanud seda kuidagi kavalalt ära lahendada, vaid sõitsime otse legendi pidi Harku randa.

Ratta peale läks kokku 1:03.

Kanuu

Kanuu on kogu hooaja olnud tugevatest mehemürakatest koosnenud Yeti trumpala. Kuna mul oli CV's kirjas kahe Võhandu maratoni kogemus, pandi mind kanuud tüürima ning seni roolimehe rolli kandnud Andres 'Haabjakunn' Ansper ronis ette, et vett oma loomajõuga kahte lehte laiali lükata. See õnnestus tal päris hästi, sest me jõudsime Sveniga kahepeale teiselt poolt tõmmates kanuud vaevu otse hoida.

Kanuupunktid olid üldiselt lihtsad ja asusid ilusti kalda ääres. 19. punktis olevat Andrese väitel vööni muda olnud, aga sellest ei tea ma midagi. :)

Kanuu peale läks 0:58, mis andis meile 47. etapiaja.

Rattaralli

Andres, kes polnud legendi eriti uurinud, pakkus õhinal, et me peaksime rattaralli kaardil ära lahendama ning siis otse punkti sõitma. Meil kulus Sveniga jupp aega, et talle selgeks teha, et antud juhul pole see võimalik, sest pole teada, kus täpselt raja peal see punkt on. Lõpuks jäi ta siiski nõusse ning hakkasime legendi järgi sõitma. Enne meid oli kõvasti rahvast sõitnud ning seega polnud roostikus raja järgimine eriti raske. Ka karjääris läks meil ilusti ning leidsime punktitipu ilusti üles. Mäe otsas arutasime viis minutit seda, kus jalgrattaetapi lõpp on. (vahemärkus: sel ajal möödus meist Cyber, kes oli vahepeal kanuu vahele jätnud) Me ei leidnud end kuidagi kaardi pealt üles. Asi algas vist sellest, et me ei saanud täpselt aru, kas ratta ja kanuu kaart moodustavad ühtse terviku või mitte. Pärast seda kui me olime tulutult otsinud igasuguseid orientiire ja Paldiski maanteed loobusime me otse sõitmise mõttest ning otsustasime lihtsalt legendi järgida. All selgus, et kuna legend käis läbi mäetipu, siis ei saa me täpselt aru, kuhu järgmisena sõitma peaks. Otsustasime siis lihtsalt kuidagi Paldiski maanteele välja sõita (pidasime nimelt kaardil olevat kirde-edela suunalist teed Paldiski maanteeks) ja siis kindla peale punktini sõita. Pärast mõningast nikerdamist saime end lõpuks paika vahetusalast pool kilti lõunas oleval ristmikul. Nojah, asi seegi. Otsustasime punkti sõita edeleast, kuid õige tee peal oli ees tõkkepuu. Sõitsime siis edasi ning keerasime Nupsu talu juurest metsa. Turnisime ratastega kuidagi panga pealt alla ning jõudsime lõpuks vahetusalasse.

Ralli peale kulus 0:53 ja viga tuli 20 minuti jagu.

Jalgsi

Enne jalgsietapile suundumist tuli teha lisaülesanne, milleks oli paekivilahmaka tassimine. Leidsime sobiva kivi ning hakkasime seda Sveniga kahe vahel kandma. Väga mugav see ei olnud, mispeale Andres lasi kivi endale turjale tõsta ja pistis jooksu. Meie Sveniga hoidsime servadelt. Jooksutempo oli nii kiire, et näiteks mina eriti kivi raskust kanda ei jõudnud. Lihtsalt hoidsin seda otse. Pärast selgus, et saime siin kuuenda etapiaja. Whee! Kui vaid teised alad ka nii hästi läheksid.

Jalgsietapp algas suht tavapäraselt, päris palju sai mööda kruusateed sörkida. Natuke pärast 25. punkti saime jälle Cyberist mööda. Edasi kulges etapp Astangu laskemoonalao territooriumil, mille lähedal ma lapsena suusatanud olin. Senisest orienteerumisedust tiivustatuna läksime hooletuks kätte ning tegime 27. ja 28. punktis natuke viga.

Edasi hakati kasutama ära maastiku eripärasid, sest järgmine punkt oli tunnelis (pigem maa-alune ladu/angaar), kus Svenil õnnestus põrandast läbi vajuda. Õnneks viga ei saanud. Kohe pärast tunnelit oli vaja sumaariga mööda panka üles ronida. Mina kui esironija lendasin peale ning pealtnägijate väitel lausa tuiskasin seinast üles (ok, võib-olla nad päris sellist sõna ei kasutanud...). Järgnes punkt mingis augus. Järgnes pikk tagasitee. Hakkasin vaikselt ära väsima ning Paldiski maantee ületamisel tõmbasin sisse paraja portsu geeli. Sellest oli kõvasti kasu, sest energiat jätkus kuni lõpuni.

Järgmine punkt oli legendi järgi saare peal ja kaardilt oli näha ka mingi järve moodi asi. Läksime kruusatee pealt otse suunaga järve poole. Litsusime end läbi mingi võsa järve äärde ning nägime mingi kivihunniku otsast situatsiooni ära. Saar oli küll üsna kalda lähedal, aga kahjuks oli see vale kallas. :) Sinna saamiseks oleks pidanud tegema päris pika ringi mööda võsa ja pilliroogu. Otsustasime sama koha pealt üle ujuda. Pärast suht sooja ilma käes mässamist oli vesi päris mõnus. Järvel oli tugev paepõhi all ja vesi ulatus max. kaelani. Järgmised kaks punkti meenutasid stseene Vietnami sõja filmidest. Sumasime poole sääreni mudas, ümberringi kolme meetri kõrgune pilliroovõsa. Õnneks ei olnud tegemist põhjatu mudaga, vaid all oli kõva paas. Saarele järgnevat punkti võttes oli mul küll kartus, et kuidas me selle kiviringi selle võsa seest üles peaks leidma, aga õnneks läks loha õigesse kohta. Järgmise punktiga oli natuke raskem, sest me valisime vist vale loha ja surfasime seal natuke ka ise endale teed rajades ringi. Õnneks leidsime lõpuks ka õige loha ja punkti.

Tagasi vahetusalasse jõudes selgus, et me olime umbes kolm minti hiljaks jäänud ning vahetusala punkt oli juba läinud. Väga punktuaalsed tegelinskid... Etapi peale kulus orienteeruvalt 1:50.

Ratas

Edasi polnudki muud teha kui võtta rattad ja finišisse sõita. Õnneks oli 37. rattapunkt veel olemas ja sai selle ära võtta. Rattaetapi lõppu me kaardi pealt korralikult välja ei lugenud, seega põrutasime otse rattaalasse. Hiljem selgus küll, et oleks pidanud teiseltpoolt lähenema ning läbima takistusraja. Tulemustes see küll erilist vahet ei teinud, sest takistusraja asemel jooksime kohe ronimisseinale, kus meie cheersquad oli suutnud kohtunikke veenda meid ära ootama. Ronisin siis kiiresti mööda mingit lihtsat rada üles. Ketsidega ei olnud see küll eriti mõnus, aga nukid olid kõik lihtsad ja seega probleeme polnud. Vöö maha ning jooksimegi finišisse.

Tulemus

Lõplikuks ajaks tuli 8:07.56, koos trahvidega (kaks võtmata punkti ning finišisse hilinemine) 10:22.56 ja 84. koht. Minu hinnangul jäi meil puudu umbes 15-20 minutit. Selle oleks võinud kokku hoida näiteks rattarallil.

Mina isiklikult jäin etapiga päris rahule -- jalgsietapi maastik (karjäär ja laskemoonaladu) oli väga lahe. Ronimisülesanded olid väga täkkesse. Ja füüsilise koormuse sai ka kätte. Jätkuvalt suur aitähh toetustiimile, kes muutis rajalolemise mõttekaks ning suhtus pärast finišit tühja pilguga ringi lonkavatesse sportlastesse äärmise mõistvusega.

Mehed olid rauast ja laevad puust

2009-08-26T00:00:00.008+03:00

Algus

Paluküla orienteerumismaratoni idee kõlas lahedalt: joosta 38 aastat vana kaardiga mööda metsa ringi ja üritada tuvastada, kui palju maastikust praeguseks järel on. Alguses panin end kirja 18.7km pikkusele rajale, aga hiljem mõtlesin ma ümber ja läksin hoopis Piretile seltsiks lühemale, 13,5km pikkusele rajale. Vahelduse mõttes ongi tore jalutada ja rahulikult keskendudes kaarti lugeda minule tüüpilise pea laiali ringi jooksmise asemel.

Rahvast oli üsna vähe, kolmekümne inimese ringis vist. Seega metsa eriti lohasid ei tekkinud ja tee peal nägi teisi harva. Saimegi rahulikult omaette orienteeruda. Osalejate seas oli ka eelmise maratoni kolmas koht, kes nägi ka praegu suht sportlik välja. Respect.

Pireti suurim mure oli kogu aeg, et keegi on mingi tee või lagendiku meiega konsulteerimata natuke kõrvale tõstnud (lähedale on tehtud uus sarnane tee ja vana tee on ära kadunud). See kõlab küll tobedana, aga ühes kohas täpselt nii oligi. Kaart ise nägi suht tore välja. Enne starti seletati kõigile veel tingmärkide tähendusi -- valge on mets ja toonitud ala lage. Nüüd jookske. :)

1. punkt, 42:10

Start oli päris naljakas, sest erinevalt tavalisest ei pannud inimesed kõik kohe jooksu ning veel paarsada meetrit pärast starti oli näha metsa all sihitult igasugustes suundades liikuvat rahvast.

Plaan oli esimesse punkti minna mööda (vanast 33. punktist läbi minevat) rada, aga see plaan lõppes ära saja meetri pärast kui me raja ära kaotasime. Seega kõmpisime lihtsalt suunaga mööda metsa. Mingil hetkel läks mets märjaks ning me oletasime end olevat kaardil näidatud soos. Pärast pooletunnist kõmpimist leidsime raiesmiku, mida kaardil ei olnud, kuid mille all oli kaardil kujutatud nina. Saime end täpselt paika ning punkti leidmine oli juba lihtne. Üldse läks sel korral punktide võtmine lihtsalt. Kui juba punkti piirkonda või ründepunkti kohale jõudsime, siis tuli punkt ka suht kiirelt. Võib-olla oli see rahuliku tempo ja sellega kaasneva täpse kaardilugemise tulemus. Teisalt olid ka punktitähised peitmata ja üsna kaugele näha.

2. punkt, 101:55

Kõndisime lagendikuni ja mööda selle serva kruusateeni välja. Sealt edasi piki rada. Lagendik ja mäed olid ilusti kaardi peal olemas. Edasi läksime suunaga metsa. Siin panime natuke viltu ja surfasime natuke küngaste vahel edasi-tagasi. Lõpuks saime kraavi abil ennast täpselt paika ning siis oli kõik OK.

3. punkt, 34:43

Jalutasime mööda soist sihti. Seejärel surusime end läbi nõgeste ning toomingavõsa ning leidsimegi lagendikult punkti.

4. punkt, 21:38

Jalutasime mööda sobivas suunas minevat teed (mis oli võrreldes kaardiga 50m ida poole kolinud). Läksime suunaga punkti peale ja jooksime sellele otsa. Õigemini, Piret jooksis. Mina arvasin, et oleme natuke kõrvale kaldunud ning käisin natuke kõrval asja uurimas ja leidsin hoopis posu okastraati. ISC võiks mõelda soomustatud sääriste välja töötamise peale.

5. punkt, 34:01

Jalutasime natuke mööda teed, kuid mingist hetkest keerasime jälle suunaga metsa ja hakkasime mäetippu otsima. Piret mainis, et ta oli kuulnud mingist hiiemäe otsas paiknevast punktist ja arutas, kas see võiks see olla. Arutelu ajendiks oli tee peal olev suur viit hiiemäe peale. Misiganes, ronisime läbi nõgeste ja toomingavõsa mingi mäe otsa, kus punkti polnud. Ma ronisin tagasi alla tee peale. Kõik klappis, tegemist oli õige kohaga. Lihtsalt õige mägi oli natuke kaugemal. Jooksin siis tagasi ning asusime koos läbi nõgeste ja võsa üles rühkima. Mäe tipus ootasid meid punkt ning sinna viiv ilus, niidetud muruga tee. Pagan, oleks ikka pidanud silti uskuma ja lihtsalt mööda teed kohale kõmpima. Aga, noh, nõgesed pididki kasulikud olema.

6. punkt, 53:14

Ronisime ilusti mäe otsast alla ja leidsime üles tee, mis meie arvates mööda karjääri moodi asja serva kulges. Karjääri moodi asja me küll ei leidnud, aga tee läks suht õiges suunas, seega väga mures me polnud. Edasi oli põhiprobleemiks leida punktini viiv siht. Esimese raksuga kõndisime sellest ilusti mööda ning samuti ka järgnevast, ida-lääne suunalisest sihist (sest Piret ei uskunud, et me juba nii kaugel oleme). Kõmpisime siis tagasi ning teekäänaku juures hakkasime sihti otsima. Surfasin natuke mööda põõsaid ning leidsingi teest veidi eemalt sihi üles. Edasi oli punkti leidmine juba lihtne.

7. punkt, 51:34

Esimene eesmärk oli jõuda teeni, millel asus joogipunkt. Kõmpisime natuke ja leidsime nõgeseid täis lagendiku (selle vasakpoolse, konksukujulise). Sealt üritasime mööda teed edasi minna, aga teed loomulikult polnud (st kadus kahekümne meetri pärast ära). Selle asemel olid toomingad ja pahkluuni vesi. Üldse sai selle üritusega minu toomingate nägemise norm üsna mitmeks aastaks täis, seega edaspidi paluks neid mitte enam pakkuda. Järgmisena jõudsime majani, kus oli koer ja mille õue me minna ei raatsinud. Jälle vesises toomingavõsas surfamine ümber aia. Lõpuks jõudsime mingi metsateeni välja, aga minu arvates oli ta liiga väike. Pürgisin edasi lõunasse, et jõuda kaardil kujutatud (minu arvates) kruusateeni. Õnneks vaatas Piret enda mobla pealt kepsu pilti ning tuvastas, et me oleme siiski õige tee peal. Kõmpisime natuke mööda teed ning leidsime joogipunkti. Sellega saime end täpselt paika ning siirdusime sohu. Soosaare ja selle peal oleva punkti leidmine läks juba lihtsalt (orienteerumistehnilises mõttes. Vesisest rägast tuli end ikka läbi suruda).

8. punkt, 52:09

Kuna meil oli mööda võsa koperdamisest suht siiber, siis otsustasime minna suure ringiga mööda teed. See tuli suht normaalselt välja. Kruusatee peal me isegi jooksime natuke. Esimene kord, kui tee pealt punkti võtma keerasime, kohtusime mulle üle pea nõgestega. Läksime siis natuke edasi ning seekord oli ainult toomingavõsa. Kaardil olev soosaar oli vahepeal küll metsa sees olevaks künkakeseks moondunud, kuid piki mäenõlva kõndides leidsime selle üsna mõistlikult üles.

9. punkt

Tolleks hetkeks oli aega alles vaid poolteist tundi. Lootsime õigeks ajaks jõuda, aga üsna napiks kippus minema küll. Tee pealt üheksanda punkti peale keerates tegime selle vea, et ei pannud end täpselt paika. eeldasime lihtsalt, et kõnnime sihi peale välja ning vaatame siis edasi. Tulemuseks oli loomulikult see, et lõpuks surfasime täiesti suvaliselt mööda metsa ringi ning leidsime vahelduva eduga mingeid sihi moodi asjandusi. Jalutasime siis mööda lubavamaid sihte edasi-tagasi, aga midagi asjalikku ei leidnud. Tegelikult oleks tulnud tee peale tagasi minna ning end kuidagi täpselt paika saada. Praktikas me seda ei teinud ning aeg hakkas ka otsa saama. Mingil hetkel oli selge, et punkti me kontrollaja sees ei leia. Jalutasime siis finišisse ära.

Tulemus

Tulemuseks oli siis 07:47:16 ja 8 leitud punkti. Ametlike reeglite järgi läksime me kuuetunnise valikorienteerumise arvestusse, mis meie hilinemise juures tähendas nullist tulemust. Miskipärast tulemuste lehel hilinemisi arvestatud pole ning selle järgi oleme üsna heal kohal.

Üldse osutus see võistlus väga raskeks. Pika raja läbis vaid üks mees ja temagi napilt alla kontrollaja. Korraldaja oli veel rõõmus, et leidus keegi, kellele karikas üle anda. Võitja käest saime ka teada, et 9. punkti sihti looduses tegelikult polnud ning tema leidis punkti üles lihtsalt suunaga peale minnes ning metsa kammides.

Orienteerumise mõttes läks meil väga hästi, sest peaaegu kõik punktid leidsime ilma otsimata üles. Erandiks olid 2. ja 5. Lisaks oli 6. puhul probleeme õige sihi leidmisega. Kindlasti aitas aeglane tempo, mis võimaldas kogu aeg ninapidi kaardis olla. See oligi üldse ainus võimalus kuidagi orienteeruda, sest kaardil usaldusväärseid detaile eriti polnud ning kui natuke sassi läksid, oli väga raske end uuesti paika saada. Maastiku mõttes oli see minu karjääri raskemaid radu. Väga vähe oli kohti, kus polnud kas toomingavõsa, nõgeseid, vett või nende kombinatsiooni.

Kokkuvõttes oli tegu huvitava üritusega, aga teist korda sama raja peale suure tõenäosusega enam ei läheks. Vanas heas hakkad taga igatsema mugavusi, männimetsa, tihedat teedevõrgustikku, ... :)

Paluküla orienteerumismaraton

2009-08-24T14:06:00.005+03:00

Laupäeval osalesin Paluküla maratonil. Kuna kontrollaeg oli 8 tundi, siis registreerisin ennast kõige pikemale rajale, mis oli 29,75 km pikk ja 36 KP-ga.

Erinevalt tavalisest orienteerumisvõistlusest oli siin kasutusel retrokaart, mis oli pärit aastast 1971 ja oli kasutusel olnud 1971. aasta EMV maratonil. Rada oli ka peaaegu sama, mis tookord. Kuna maastik on 38 aastaga üsna palju muutnud, siis läks kaart üsna halvasti maastikuga kokku. Lagendike ja soode servad, kraavid, elektriliinid ei olnud enamasti seal, kus kaardi peal märgitud. Metsaradasid ja sihte ei saanud peaaegu üldse kasutada. Seega ainukesed orientiirid, mida kasutada sai, olid reljeef ja kaks maanteed. Normaalselt joosta saigi ainult nendel maanteedel ning paaris kohas hõredamas metsas ja niidetud lagendikul. Reljeef oli kaardil oluliselt ebatäpsem kui tänapäeva orienteerumiskaartidel, aga siiski täpsem kui baaskaardil.

Lagendikuservades oli palju nõgeseid (kohati üle kahe meetri kõrgused). Sääski õnneks eriti ei olnud, aga puugid ronisid pidevalt naha peal.

Kuna joogipunkte välja kuulutatud ei olnud, siis võtsin kaasa 2,5 liitrit värskat, millest 2 liitrit ka raja peal ära kulus. Kohapeal selgus, et joogipunktid siiski olid rajal olemas, aga sinna ma siiski ei jõudnud. Süsivesikute saamiseks tarbisin rajal 100 g marmelaadi ning 200 ml lahjendamata kannujooki. Lisaks oli kaasas 180 g geeli, aga see jäi alles, kuna rada ei võimaldanud nii palju joosta, kui oleks tahtnud.

Start -> 1. KP (linnulennult 1,46 km, aeg 1:25.34)

Pärast starti hakkasin kompassi järgi punkti suunas liikuma. Lootsin jõuda punkti läheduses olevale järsema reljeefiga maastikule, aga pärast tükk aega liikumist jõudsin hoopis mingile soisele lagendikule. Arvasin, et see on kaardil punkti läheduses olev lagendik (aga tegelikult ilmselt ei olnud). Üritasin seal reljeefi järgi punkti juurde minna. Alguses isegi läks maastiku reljeef kaardiga mingil määral kokku, aga varsti enam ei läinud. Vahepeal oli ka teisi võistlejaid näha, kes ei olnud ka esimest punkti veel üles leidnud. Ühe lagendiku peal (mida kaardil ei olnud) sain ühe võistleja käest teada ligikaudse asukoha. Olin paremale kaldunud ja stardile lähemal, kui ma arvasin. Õnneks oli selle lagendiku servas järsk reljeef, mis oli ka kaardi peal ja sealt õnnestus juba reljeefi järgi punktini liikuda.

1. KP -> 2. KP (linnulennult 1,46 km, aeg 0:38.38)

Kuna teine punkt oli maantee lähedal, siis jooksin kõigepealt üle kilomeetri läbi metsa maanteele välja. Sealt jooksin natuke mööda maanteed edasi, kuni nägin rahvast metsast välja tulemas. Pöörasin seal metsa sisse. Seal oli jube soo. Kui õnnestus soost mööda saada, oli juba reljeefi järgi võimalik punkt üles leida.

2. KP -> 3. KP (linnulennult 0,49 km, aeg 0:30.17)

Kolmas punkt asus teisega võrreldes üle maantee, seega jooksin maanteeni ja sealt kohe teisele poole uuesti metsa. Läksin üle künka, kuni jõudsin rappa. Sealt oleks pidanud reljeefi järgi pidanud üsna lihtsalt punkti leidma, aga maastiku reljeef ei läinud kaardiga kokku, ilmselt oli raba piir nihkunud. Mingil hetkel jõudsin lageda künka otsa, kust oli kruusatee näha, seega olin punktist mööda läinud. Pöörasin tagasi, varsti nägin ühte võistlejat punktist tulemas ning leidsin ka ise punkti üles. Punkti ümbruses olev reljeef oli palju laugem, kui kaardi järgi oleks arvanud.

3. KP -> 4. KP (linnulennult 1,62 km, aeg 0:42:30)

Pärast maanteele jõudmist sai üle pooleteise kilomeetri mööda teed joosta, kuni nägin lagendikku, mis oli täpselt samas kohas ja sama kujuga nagu kaardil (ainuke selline lagendik, mida ma võistluse jooksul nägin). Jooksin selle lagendiku teise otsa, kust oli punktini veel 200 meetrit maad. Seal oli aga jube tihnik ja maastik enam kaardiga kokku ei läinud. Varsti leidsin mingi kraavi. Kuna kaardil oli ka üks kraav, siis hakkasin mööda kraavi liikuma, et leida küngast, mis kaardi järgi kraavi ääres pidi olema. Varsti nägin küngast, kuid hoopis teisel pool. Selle künka otsas nägin ootamatult punktitähist, kuigi punkt oleks pidanud kraavis 60 meetri kaugusel olema. See oli siiski õige punkt.

4. KP -> 5. KP (linnulennult 1,36 km, aeg 1:12:32)

Läksin maanteele välja ja sealt kohe teisele poole metsa sisse. Esimene küngas oli kaardil olemas, aga künka taga enam kaart maastikuga kokku ei läinud. Mõne aja pärast leidsin mingi lageda soo. Seal tundus maastik jälle kaardiga kokku minevat, soo juures oli kraav ja kolm küngast nagu kaardil märgitud. Nende kolme künkaga samas rivis oleks pidanud olema neljas küngas koos punktiga, aga ei olnud. Lõpuks leidsin selle mitusada meetrit eemalt.

5. KP -> finiš (linnulennult 4,45 km, aeg 1:30.31)

Kõigepealt üritasin kuuendat punkti leida. Hakkasin sinnapoole liikuma, üritades hoida reljeefi ligi, et oleks mingigi lootus kaardiga sidet säilitada. Nägin jälle neid kolme küngast ning mõne aja pärast piklikku S-kujulist küngast. Kaardi peal on need objektid olemas, aga maastikul tundusid need vahemaad palju suuremad kui kaardil ja ma arvasin, et ma olen juba punktist möödas, kuigi tegelikult olin alles poole maa peal. Ilmselt ma olen 1:10000 mõõtkavaga harjunud, aga see kaart oli 1:20000. Mingil hetkel jõudsin suurele lagendikule. Kuna ma arvasin, et ma olen punktist möödas, siis ma vaatasin kaarti valest kohast ja ei suutnud seda maastikuga kokku viia. Seetõttu otsustasin ära finišisse minna, kuna oli lootust veel 6 tunni sisse jõuda ja valikrajale ilma trahvita tulemus kirja saada. Seega jooksin umbes 800 meetrit mööda heinamaad, kuni jõudsin maanteeni, sealt oli veel ligi 4 kilomeetrit mööda teed joosta. Finišisse jõudsin ajaga 6:00.02 ehk jäin 2 sekundit hiljaks (minu kella järgi oli veel mõni sekund aega).

Seega sain kätte pika raja 5 esimest punkti ning kui läbitud punktidest rada moodustada, siis oleks selle pikkus linnulennult 10,84 km. 9 osalejat on saanud veel vähem punkte kui mina, kokku on tulemuste protokollis 36 osalejat. Üldse sai pikal rajal tulemuse kirja ainult 1 osaleja ja sedagi napilt enne kontrollaega. Lühematel radadel sai tulemuse kirja 4 osalejat ning 31 sattusid valikrajale.

Õhtul jooksin Türil veel Balti keti jooksu natuke kaasa.

Tartu Rulluisumaraton

2009-08-09T20:00:00.006+03:00

Osalesin täna Tartu rulluisumaratonil. Alguses oli plaanis osaleda pikal (35,7 km) rajal, aga seal on kontrollaja sisse jõudmiseks vaja sõita kiirusega ligi 15 km/h. Kuna treeningus mul ei ole õnnestunud sellist kiirust saavutada, siis valisin lõpuks ikkagi lühikese raja (14,6 km). Tegelikult olin juba osalemisest loobumas, kuna 300 krooni tundus palju maksta lühikese raja eest, aga õnneks oli Help! kampaania raames võimalik tasuta registreeruda ja siis ma panin ikka oma nime kirja.

Läksin tund aega enne starti kohale, et kiireks ei läheks. Võistluskeskuses oli olemas ka pakihoid, mis on väga tore, kuna siis ei pidanud kingi rajal kaasas tassima. Enne starti tegin ka 5 minutit soojendust, mis oli väga kasulik, kuna ma ei olnud pärast öist Xdreami rulluiskudega sõitnud ja seetõttu oli alguses tasakaal üsna vilets. Soojendusega tuli rulluisutunnetus tagasi ja starti sain juba kindlamana minna.

Kui kõlas stardipauk, hakkas rahvas teokiirusega veerema, aga pärast stardijoone ületamist läks kiirus juba suuremaks. Uisutamine oli väga mõnus, asfalt oli hea, tee oli hästi lai, kummagi sõidusuuna jaoks oli kasutada terve autotee sõidurada. Tavaliselt kergliiklusteel sõites on rada poole kitsam ja sinna peavad veel vastassuunas sõitjad ka ära mahtuma.

Esimene ohtlik laskumine (kõrguste vahe 18 meetrit) tuli raja esimese poole lõpus, seal ma pidurdasin iga natukese aja tagant hoogu maha. Raja teises pooles oli veel paar ohtlikku laskumist. Ühel laskumisel üritasin ilma pidurdamata sõita, aga siis läks hoog liiga suureks ja kukkusin pikali. Õnneks viga ei saanud ja sain kohe edasi sõita. Ilmselt kaotasin laskumistel pidurdamisega vähemalt paar minutit.

Poole maa peal oli joogipunkt, kus mulle anti ainult pool pisikest topsi spordijooki, mida oli selle palava ilma kohta (21 kraadi ja päike paistis) kindlasti liiga vähe. Seal oleks vist pidanud ise laua pealt paar topsi vett haarama. Kuna pärast finišit ma jõin lühikese aja jooksul 1,5 liitrit, siis ilmselt oleks mul pikal rajal veepuudus tekkinud, kui just ei oleks õnnestunud rajal vähemalt paar liitrit juua.

Finišisse jõudsin 497-ndana, pärast mind finišeerus veel 21 lühikese raja osalejat. Aeg tuli 1:06.23,3, mis teeb keskmiseks kiiruseks 13,2 km/h. Distantsi teine pool õnnestus sõita umbes 3 minutit kiiremini (13,8 km/h) kui esimene pool. Võrdluseks, pika raja viimane lõpetaja saavutas keskmise kiiruse 12,8 km/h, seega kui ma oleks läinud pikale rajale ja seal sama keskmise kiirusega sõitnud kui praegu lühikesel rajal, siis ma oleks jäänud seal eelviimaseks.

Võtsin rajale ka pulsikella kaasa. Suurema osa ajast püsis pulss 180 ringis, tõusudel oli isegi 185. Seega keskmine pulss oli ainult umbes 5 lööki madalam kui kevadisel ümber Viljandi järve jooksul. Kui võrrelda järvejooksu kiirust (9,8 km/h) tänase rulluisutamisega, siis näeme, et enam-vähem sama võistlusaja (natuke üle tunni) ja pulsi korral on rulluisutamine minu puhul ainult 1,35 korda kiirem kui krossijooks. Samas pika distantsi võitja liikus 1,93 korda kiiremini kui Viljandi jooksu võitja. Ilmselt minu rulluisutamise tehnika on ikka väga vilets.

Xdream 2009 - 3 Elva

2009-07-28T22:30:00.011+03:00

Algus

Ettevalmistused kolmandale Xdreami etapile minekuks algasid mõned päevad varem, kui Cyberi tiimiliider Margus teavitas mind oma külmetusest, mis takistas teda Elvas osalemisest. Libahundijäljel edukalt hakkama saanud Valdo istus kinni (sõjaväes), seega pöördusin oma sõbra ja rahvatantsupartneri Asko poole, kellega koos olime mõned korrad neljapäevakutel käinud. Teades Asko treeningugraafikut olin kindel ta vastupidavuses.

Veidi ärevust tekitas mõte Marguseta orienteerumisest. Muretsemise asemel mõtlesin eelolevast etapist kui väljakutsest orienteerumise ja rajaplaneerimise suhtes. Füüsiliselt maksimumi andmisele eelistasin pigem aeglast liikumist, et end hoolega maastikul ja kaardil paika panna. Oli mõte (vähemalt minul) liikuda kindlalt punktist punkti ning raja jooksul vaadata, kas on vaja mingeid punkte võtmata jätta, et õigeks ajaks finišisse jõuda. Kiirustada ma ei tahtnud kohe üldse - hirm eksimise ees oli suur.

Sõit Elva poole algas laupäeva pärastlõunal ning hõlmas endas mitmeid huvitavaid peatusi, Tartusse jõudsime alles õhtuks. Ööbisime Askoga minu sõbranna juures (suur-suur aitäh Sulle, Juta! :P). Öö möödus rahutult ning uni kadus varakult. Hommikul võtsime Martini peale ning sõit Tartumaa Tervisespordikeskusesse jätkus. Kohale jõudsime poolteist tundi enne starti, mida oli täpselt piisavalt, et rattad kokku panna, rajal vajalik kotti pakkida, numbrid kinnitada ja teha kõik muu, mida ikka enne starti vaja teha. Asko ei tahtnud alguses üldse süüa/juua kaasa võtta. Ta imestas väga nähes mu kotti, mille rajale kaasa võtta plaanisin. Asko arvas, et seljakott takistab metsa vahel jooksmist ning söömiseks pole niikuinii aega.

Taevas oli pilves, kuid veidi piilus ka päikest. Lootes, et palju sadama ei hakka, läksin starti fliisi väel, võtmata kaasa midagi vihmakindlat. Järgmisel hetkel juba kahetsesin otsust, sest külm tuulehoog puhus must läbi ning tunne oli jäine. Lootes rajal liigutades sooja saada, ei hakanud ma tagasi minema.

Pealkirjades mainitud distantsid on ametlikust legendist ja ei kajasta meie läbitud teekonda. Distantsi läbimiseks kulunud aeg on võetud meie finišiprotokollist.

Ratas 6.5km, iga liige läbib erineva 1.KP. Läbimiseks kulunud aeg: 1h 6min

Stardis tuli kohe erinevatesse suundadesse minna. Teepikkustes ei tundunud väga palju erinevusi olevat, seega vaatamata punktidesse jõudmise lihtsust/keerukust, andsin käsu Askol võtta punkt 1B, Martinil punkt 1C ning ise asusin punkti 1A jahtima. Poisid tundusid veidi segaduses olevat. Veendusin, et nad teadsid, kuhu suunas liikuda ning asusin sõitma. Esimese õige teeotsa varjas suur auto ning liikuma saamisest rõõmu tundes jõudsin paarsada meetrit edasi sõita enne, kui avastasin eksimuse. Tagasi minnes sõitis mulle vastu Asko, kes liikus täiesti õiges suunas. Tee punkti 1A, läks raudteetammi alt läbi ning vihmane periood oli sinna suure järve tekitanud. Mõte kohe märjaks saamisest ei köitnud üldse ning otsustasin sõita teist teed pidi. Esimeseks raskuseks oli ratta tõstmine üle kõrge raudteetammi. Muidu oleks see lihtne olnud, kuid raudteetamm asus ise augu sees, seega tuli ratast kaks korda järsust nõlvast üles-alla tassida. Punkt käes, jäi ainult mööda kruusateed punkti 2 sõita, kus Asko juba ootas. Martinil õnnestus veidi eksida, kuid jõudis ikkagi kohale. Punktist 2 lahkudes olime eelviimased.

Martini kommentaar: Punkti 1C minekuks oli vaja kõigepealt üles leida sild, et üle jõe saada. Sõitsin tükk maad sinnapoole, kuni sattusin B-raja rattaalasse. Kuna A-raja rahvast seal eriti ei olnud, siis tekkis kahtlus, et olen mööda sõitnud, kaardi peal oli see vahemaa väga lühike. Seisin seal tükk aega ja üritasin oma asukohta määrata, aga rattakaart oli raskesti loetav, seega võtsin lõpuks välja palju täpsema kanuukaardi ja sain oma asukoha määrata. Selgus, et olin ikka liiga vähe sõitnud ja pidin edasi sõitma läbi soise ala, kuni jõudsin sillani. Sealt edasi oli juba mööda teid sõitmine, aga siin tuli pidevalt kompassi ja odomeetrit jälgida, kuna maastikul oli rohkem teid ja radu kui kaardil ja oli oht valesti ära keerata. Varsti sain punkti 1C kätte, aga punkti 2 minnes keerasin ühest kohast liiga vara ära, kuna unustasin vahepeal odomeetrit jälgida, aga õnneks avastasin vea üsna varsti, pöörasin tagasi ja jõudsin varsti punkti 2.

Punkti 3 minnes sõitsime võimalikult kaua mööda teed ning metsa sisse keerates jõudsime Tartu maratoni rajale, mis oli meeldivalt sõidetav. Liikumise kiirus oli mõnusalt paras, väga ei tormanud ega ka veninud.

Jalgsi 1.96 km, valik: läbida kõik punktid. Aeg 33 min

Edasi tuli jalgsi läbida 8 punkti endale meeldivas järjekorras. Moodustasime punktidest silme ette laperguse ringi ning läbisime selle päripäeva. Punktide vahemaad olid lühikesed, kuid see-eest rohkete tõusude ja laskumistega. Metsa vahel oli selleks ajaks juba väga mitmeid lohasid joostud. Meie ülesanne oli valida just see, mis järgmisesse punkti viis. Punktid saime kiiresti kätte, seega tegime õigeid valikuid. Kõik vahemaa läbisime joostes. Võib öelda, et Asko tehtud tempo oli tapvalt kiire, eriti kui lisada mitmed tõusud. Kartsin veidi enda või Martini tühjaks saamist, kuid samas oli tore tõusude vahel mäest alla joosta nii kiiresti kui vähegi sai :)

Lisaülesanne: fotoorienteerumine. Aeg: 8 min

Tuli ronida tornist üles (torni kõrgust tõesti enam hinnata ei oska. Asko ja Martin võivad täpsustada), määrata pildi järgi hoone asukoht, mille juures oli järgmine punkt ning laskuda köiega mööda torni väliskülge. Kuna Asko polnud varem laskunud ega näidanud ka mingit soovi ning Martin valjuhäälselt vastu ei vaielnud, siis tegin ise selle ülesande. Kerge sammuga jooksin treppidest üles. Pildil olev hoone oli nii kaugel, et esialgu ei leidnud ülessegi. Aitäh teise võistkonna esindajale, kes õigesse suunda vaadates mu silmi teravdas ning lõpuks leidsin minagi hoone ülesse. Ei teagi, mida seal nii kaua tegin. Märgistasin mõttes kaardile õige asukohaga ning olin valmis laskuma. Kui mulle köisi külge kinnitati sain kiita energilisuse ja naeratuse eest. Daam pidavat ka metsas daamiks jääma, millega vihjati minu mitte nii porisele näole :) Öeldi, et esimesed ülesande tegijad olid korralikud mudakollid olnud. Suund paigas alustasime ratastega sõitu punkti 15 poole.

Ratas 14 km. Aeg: 1h 10min

Rattaga sõitsime rohkem mööda kruusateid, kus tõusud vaheldusid laskumistega. Tempo oli pigem kiire. Pildilt nähtud hoone jõudis peagi silmapiirile (umbes 3 km varem, kui ma olin tornist ennustanud) ning punkt oligi käes. Punkti 16 viis kõige otsem tee läbi punkti 17. Tee oli suhteliselt pikk ning vastutuul ei muutnud seda ka lühemaks. Lisaks tahtis vahepeal üks ketist lahti olev suur kutsu meid ära süüa :) Punkt 16 oli peidetud silla alla ning seal, umbes 2h 45min pärast starti, saime esimest korda jalad märjaks. Punkti 17 jätsime rattad, jõime pakutavat jooki ning suundusime jalgsi etapile.

Jalgsi 3.30km. Aeg: 34min

Ei tea, kas see oli punktis 17 joodud vedelikust, kuid vähemalt mind ja Askot tabas väike, kuid kuri pistehoog ning asendasime jooksmine kõndimisega. Punkti 18 viis ilusasti tee. Arvestades kõnnitud tee pikkust ei olnud tahtmist tagasi minna, et punkti 19 jõudmiseks jõgi kuivalt ületada ning otsustasime ujumise kasuks. Vesi oli värskendav, vool oli suhteliselt tugev ning kaldad väljasaamiseks kehvad. Asko sai kiiremini üle ning aitas mind ja Martinit ka välja. Järgmine punkt oli Tõravere observatooriumi juures, kus tuli lisaülesandena järjestada planeedid alustades päikesest kaugemast. Planeetide hulka oli pandud ka kuude jt nimesid. Valede vastuste korral tuli lühikesel distantsil tassida raskusi (mehed 25kg, naised 15kg). Välistasime kõik mitte-planeedid ning järjestasime ülejäänud. Meie vastus oli õige ning saime jätkata teed rataste poole. Arvan, et saime sellega nii mõnestki meeskonnast mööda.

Ratas 9.50km. Aeg: 1h 3min

Järgmistesse kolme punkti viis ilusasti rattaga sõidetav tee, enamjaolt kruusa-, veidi ka asfalt- ning metsateed. Asko sõitis ees ning tundus, et tal on hea nina, sest punktid leidsime kõik kergesti üles.

Jalgsi 0.35km. Aeg: 14min

Rattad jätsime võistluskeskusesse, kus toimus ka mahalugemine. Veidi kohmitsesime seal ning suundusime kanuude poole.

Kanuu 6.48km. Aeg: 2h 30min

Kanuu stardis ei huvitanud kedagi, et me kanuud tahame. Valisime ühe välja, vestid selga ja olimegi Elva jõe peal. Seekord oli kanuuetapi jaoks eraldi kaart, kuhu pidime ise läbitud punktid peale märkima. Punkte oli kokku 6. Kaardi legendis kirjas 6.48km osutus vähemalt kaks korda sama pikaks, kuna jõgi oli äärmiselt käänuline ning iga kurvi taga oli järgmine kurv. Alguse 1-2 kilomeetrit kulusid Askol tüürimise sisseelamiseks. Kitsas, käänuline ja oksi täis jõgi oli tüürimise õppimiseks ideaalne. Seni rattal ning joostes saadud hoog rauges meeldivalt rahulikuks aerutamiseks. Edasi saamise asemel tegelesime pigem kanuu otse hoidmisega, takistustest hoidumise ning kaardi jälgimisega, et me teaksime punkte õigesse kohta märkida. Punktid olid kõik jõe pealt selgesti näha, kuid käänakute lugemine ning kaardi jälgimine tekitas veidi probleeme. Esimese punkti tegime kaasas oleva markeriga, mille ots oli piisavalt jäme, et raskendada punkti märkimist. Punkti kaardile märkimisega võisime eksida kuni 3mm ning arvatavasti tuli sealt ka ainukesed karistusminutid. Ülejäänud punktid märkisime pastakaga. Ilusasti saime kätte vaid 1-2 punkti. Teistega pidi veidi vaeva nägema, kuna vool oli suhteliselt tugev ning kaldasse sõites kippus kanuu tagumise otsa ette keerama. Kanuuetapp möödus naljatades ja lauldes. Kanuu nimeks sai esialgu "Elva aurik", hiljem "Elva paat", kuna see sobis laulu paremini :) Kuigi sääsed sõid halastamatult, oli meeleolu lõbus. Kanuu etapi ajal möödus meist 3 võistkonda.

Jalgsi 5.42km. Aeg: 1h 13min

Sõitnud kanuuga allavoolu, pidime nüüd taas võistluskeskusesse saama. Kaardil tundus vahemaa hirmutavalt pikk ning olles teadlik meie oskusest jalgsiorienteerumisel eksida, kartsin seda osa just kõige rohkem. Punktidesse läksime nii otse kui võimalik, kasutades teid. Jooksmise asemel pigem kõndisime ning sooja ilma tõttu tundsime head meelt eesoleva ujumise üle.

Ujumine 0.20km. Aeg: 11.5min

Väiksel Vaiksel järvel, mis minu jaoks meenutas tiiki, oli 2 poid, millede küljes punktid. Umbes pool ajast kulus üleliigsete riiete äravõtmisele. Saime kiita, et me nii tublid oleme. Keegi oli just finišist tulnud infoga, et rajal on veel nii mõnigi meeskond. Kuigi distants väga pikk polnud, ujusime kõik päästevestidega välistades krampide või väsimuse korral halvima. Vesi oli väga soe ning distants sai liiga kiiresti läbi. Oleks võinud veel pikemgi olla - vesi jahutas ning ujudes sai kasutada kõiki lihaseid, mida seni vaja ei läinud.

Jalgsi 0.78km. Aeg: 18min

Mõningad kuivad riided märja pesu peal ning vesimärjad jalanõud taas jalas, alustasime kerge jooksuga teed finišisse. Energiat oli veel palju ning hoog oli see hea, sest õigest teeotsast möödusime märkamatult. Õnneks saime kiiresti veale jälile ning varsti oli suund juba õige. Enne lõpliku finišeerimist oli lisaülesandeks nn kroketi mängimine. Oli ehitatud väikene rada, kus pidi palli läbi väravate ajama. Poisid ei olnud just vaimustuses sellest ülesandest ning lasid jälle lahkelt mul selle ära teha. Aega see palju ei võtnud ning väga mööda polnudki võimalik lüüa. Kiire finišeerimine ning läbi see oligi.

Kokkuvõte

Lõpptulemuseks oli meil 09:11:32 ning üldarvestuse 81.koht. Arvestades, et kokku lõpetas A-raja 95 võistkonda ning 3 katkestasid, arvan et see on hea tulemus. Margus võib seda kommenteerida, tema on meie tulemusi rohkem analüüsinud.

Teevalikuid palju polnud, ühest punktist teise viis peamisest üks ainuvõimalik tee, mida näitab ka see, et meie rajavalik ei erinenud väga võitjate omast. Mõned pisierinevused seisnesid selles, et nemad sõitsid ratastega kauem teel, kuid meie juba pöörasime metsa vahele. Veidral kombel ei sattunud me kordagi soosse, mis on Xdreami korral harva esinev.

Ilm oli suurepärane, päike paistis ning ühtegi pilve polnud. Tänasin õnne, et ma enne starti jakile järgi ei läinud.

Üllatavalt palju nägime teisi võistlejaid. Tavaliselt on mul tunne, et oleme metsas omaette, kuid seekord oli koguaeg kedagi näha, nii A-raja kui ka B-raja võistlejaid. See andis hea emotsiooni, et oleme õigel teel ja ajame õiget asja :P

Seekord sõime rajal väga vähe. Ise nosisin vaid ühe hematogeni ja geeli ning Askoga kahepeale glükoositropse. Martinit nägin vaid vahetusalades geeli manustamas ning Askot ühte müslibatooni söömas.

Rajast raskemaks osutus hiljem naiste pesuruumi üles otsimine. Selgus, et korraldajad ise ka ei tea, kus see asus. Pärast mu edasi-tagasi jooksutamist eraldati mulle mitte lukku käiv ning suurte akendega omaette pesuruum :)

Ei teagi, kas see oli Askol seljas olnud kollane särk, mis koguaeg ees kihutas, tapvat tempot tegi ning liigutama ajas, või kodus olev Margus, kes telepaatia abil meile paremat soovis, kuid lõpetades oli energiat ülegi ning tegime nalja edasi B-rajale minemisest. Põnevusega jään ootama Tabasalu etappi.

Martini kokkuvõte ning statistika

(aitäh, Martin! :) ) Ujumine oli väga mõnus. Seekord sai ära proovitud ka riietega üle jõe ujumine, mis öisel etapil proovimata jäi. Järve peal päästevestiga ujumisel olid meil teine ja kolmas osa (esimesest poist lõpuni) üsna hea ajaga, vastavalt 51. ja 57. etapiaeg. Esimene osa, mis sisaldas lahtiriietumist, oli küll aeglasem.

Esimesel kahel jalgsietapil oli meil isegi 39. ja 30. etapiaeg. Teisel jalgsietapil ilmselt küll planeetide lisaülesande tõttu, kus me saime 8. etapiaja. Esimesel jalgsietapil aga oli tempo küll väga kiire.

Seekord oli joogipunktides rohkem aega (Askol olid eraldi rattakingad, mille vahetamine ilmselt võttis aega), seega jõin rajal kokku 4 liitrit, mis on kaks korda rohkem kui tavaliselt, ning seekord veepuudust ei tekkinud ja energiat jäi lõpus ülegi.

Xdream 2009-2 -- Väätsa

2009-07-15T13:38:00.000+03:00

Algus

Pikaks ja pimedaks Xdreamiks valmistusime tavapäraselt igaüks oma nurgas natuke trenni tehes. Detailne ülevaade meie ponnistustest on üleval Metsakunnide kodulehel. Mina isiklikult tänu tihedale töögraafikule peale neljapäevakutel orienteerumise eriti midagi teha ei jõudnud.

Parkimisplatsil asju pakkides hakkas vaikselt tibutama ja lõi äikest ning ma toppisin koti varuriideid täis, et vajadusel mõnusa ja soojana ringi trööbata. Kuna alati on mul süüa üle jäänud, siis seekord võtsin suht vähe batoone kaasa, selle asemel pigem paar geeli, et vajalikul hetkel lisaenergiat saada.

Pealkirjades mainitud distantsid on ametlikust legendist ja ei kajasta meie läbitud teekonda.

Ratas, 19,15km

Alustasime võrdlemisi rahulikult ja paari kildi pärast olime juba suht viimased. Miskipärast aga kimasid esimese punkti paiku meist üsna mitu tiimi mööda ja mitte aeglaselt. Huvitav, kas nad istusid liiga kaua vetsus ja jäid starti hiljaks? Esimene ja teine punkt olid lihtsad. Kolmandasse läksime vasakult, suure ringiga. Pärast selgus, et vasakult, mööda kruusateid oleks lühem olnud. Mul oli alguses plaanis minna mööda sihti läände, aga kuna siht polnud sõidetav, siis läksime samale poole ringi. Ehk siis tobe läänekaudu minemise fiksatsioon jäi sisse. Igatahes saime sõita mööda tutikat asfalti, mis oli päris lahe. Kolmanda saime üsna lihtsalt kätte, kuna mul õnnestus õigel ajal märgata kaardil olevat lagendikukest.

Neljandas punktis mõtlesime mõnda aega, kuidas oleks mõistlikum rabasse sõita. Kuna me olime mudastest metsasihtidest üsna ära hirmutatud, siis otsustasime rabaäärset metsateed mitte proovida ning sõita lõuna kaudu ringiga. Aega selline variant just ei võitnud, aga vähemalt õnnestus meil sõita läbi parajalt suure lehmalauda. Igast küljest lahtises valgustatud laudas vaikselt kette kõlistavad lehmad olid suht freaky vaatepilt. See tunne oli kindlasti vastastikune.

Soojärve serval olevasse rattavahetusalasse plaanisime sõita piki järvest läände kulgevat sihti. Nägime küll tee äärde pargitud rattaid ja paari loha, kuid ei osanud neist eriti midagi arvata. Sõitsime päris pikalt mööda rada põhja poole, aga ei leidnud midagi huvitavat. Otsustasime ümber pöörata ja kraavi algusest uuesti pihta hakata. Tagasi sõites kippus mul vist tähelepanu hajuma vms. aga igatahes õnnestus mul üles leida peaaegu kõik truupides olevad augud. Sinna mahtus esiratas parasjagu sisse. Päris omapärane tunne oli, kui mingitel hetkedel ratas alt ära kadus ning pärast paari jooksusammu jäin tühjade kätega seisma.

Tagasi kraavi alguses leidsime üles silla ning metsa suunduva raja, mida mööda sai ilusti vahetusalasse. See edasi-tagasi koperdamine oli vist paarümnemindine laks. Viiendat punkti võttes saime esimest korda jalad ka märjaks (3:30 algusest, mis on lõdvalt selle hooaja rekord).

Jalgsi, 13,66km

Vahetusala tibid soovitasid meil lahkelt mõelda punktide vahele jätmise peale, kuna soos müttamine võib meil muidu liiga pikale venida. Otsustasime esialgu jätta vahele 7. punkti, sest see oli suht pikk edasi-tagasi ots üle soo ning tõenäoliselt oleks meil sellele kulunud ka rohkem kui 45-minutine trahv. 6. punkti leidsime ilusti üles, aga mööda teed 8. punkti kõndides tähelepanu hajus ja me keerasime ristmikult valesti ära. Nojah. Kui pea ei võta, siis võtavad jalad. 9. punktis oli natuke tiirutamist ja otsimist enne kui õige metsa üles leidsime. 10. punkti minnes kaldusime veidi põhja poole ja ei saanud eriti aru, kus me oleme. Õnneks nägime natuke eemal inimkolonni ja kuulsime punkti piiksumise häält. Saime kolonnilt teada, et see piiksuv asi on 13. punkt. Saime end kaardil paika ning edasi oli 10. punkti leidmine lihtne. Sealt edasi kõndides kestis punkti piiksumine miskipärast edasi ning selgus, et seda häält teeb hoopis mingi lind. Seega ei teinud piiksuvat häält sugugi mitte 13. punkt ning meil vedas päris korralikult, et me 10. punkti minekuks õige suuna kätte saime.

Edasi läks suht mõistlikult. 14. punktis mõtlesime korraks, kas jätta 15. punkt koos üsna pika rabas sumpamisega vahele ning suunduda otse vahetusalasse. Kuna arvutuste kohaselt oli meil aega päris palju, siis otsustasime selle punkti siiski ära võtta.

Jalgsietapi peale kulus meil 4:09, kokku oli aega läinud 7:35.

Ratas, 11,30km

Siin etapil midagi huvitavat ei juhtunud. Punktid olid lihtsad ja me leidsime need ilusti üles. Mingeid geniaalseid rajavalikuid ka ei teinud, sõitsime lihtsalt mööda kruusateid. Selle peale kulus 1:39.

2xRulluisk 7,60km, Jalgsi 1,83

Rulluisk oli tavapärane aeglane kulgemine. Midagi erilist ei juhtunud ka tolles palju ähvardavat eelinfot tootnud ohtlikus kurvis. Nõme asja juures oli rulluisu vahele topitud jalgsietapp, mistõttu tuli mingi paari kilomeetri läbimiseks kaks korda jalanõusid ja sokke vahetama.

Kui meie jalgsietapile läksime, olid korralikud lohad ees ning meil oli vaid vaja kompassi jälgida ning õiget rada mööda minna. Seega leidsime punktid ilma olulise ekslemiseta üles. Piirkonna esmaavastajate suhtes muidugi respect. Ise poleks seda kraavipunkti ilma abita vist küll üles leidnud.

Tagasisõidul sõitis Margit ette, et vahetusalas vetsus käia ning me Martiniga hakkasime rahulikult järele tulema. Kohe paarisaja meetri järel Martin kukkus ning tema püsti tõusmise kiiruse järgi oli näha, et tegelikult ta väga liikuda ei jaksa. Võtsin ta siis sleppi nii, et tal endal oli vaja vaid jalgu otse hoida. Varsti selgus, et ka see on talle üsna raske. Kogu tagasitee mööduski nii, et mina vedasin Martinit ning iga kilomeetri järel tegime puhkepausi. Kotid olime jätnud rattaalasse, sest see rulluisk pidi ju lühike sutsakas olema ning poolteist tundi saab ilma söömata-joomata hakkama küll. Õnneks peatus ühe puhkepausi ajal meie juures möödasõitev auto ja uuris, et kas meil on kõik korras. Süüa tal küll ei olnud, kuid liitrise õunamahla saime küll ning Martin jõi selle peaaegu korraga ära. Aitäh, Kaur!

Kui me lõpuks vahetusalasse jõudsime, oli selge, et edasisest võistlusest midagi välja ei tule -- kanuuetapi algusesse me õigeks ajaks ei jõua ning Martini seisukorda arvestades ei usu ma, et sellest suurt midagi välja oleks tulnud (kanuu veel kuidagi, aga see üle jõe edasi-tagasi mässamine mitte väga). Nii me siis sõitsime rahulikult finišisse ilma järgmiseid rattapunkte ja (küllaltki mõttetuks osutunud) lisaülesannet võtmata.

Kokkuvõte

Lõpptulemuseks oli meil 13:17:57 ning üldarvestuse 78. koht. Tagantpoolt kaheksas See tagant kaheksas paistab olevat meie puhul maagiline arv -- ka eelmisel aastal olime me kogu aeg sellel kohal.

Seekord läks jälle nigelasti, et võistlus lõppes poole peal ära. Tegelikult oleks võinud selle suht mõttetu rulluisuetapi lihtsalt vahele jätta ning kohe kanuu poole suunduda -- lõbu oleks jätkunud kindlasti kauemaks. Muidu oli tegemist üsna laheda etapiga -- esimene rattaeapp ning raba olid väga lahedad.

Järjekordne sporditundide maraton

2009-06-08T22:54:00.002+03:00

Metsakunnid algatasid oma blogis järjekordse sporditundide maratoni, mille esimese, talvel toimunud versiooni team cyber tuima näoga kolmikvõidu võttis. Seekord võib vähemalt mul isiklikult natuke nigelamini minna, sest juuni on täis igasugu tööasju ning eriti trenni teha ei jõua.

Sealt on siis võimalik näha, milliseid pingutusi meiesugused inimesed konkurentsis püsimiseks teevad.

Libahunt 2009-1, Naissaar

2009-05-12T23:26:00.000+03:00

Algus

Seekordne libahunt toimus Naissaarel. Ehkki samal ajal toimuv Küberi sünnipäev ja roheliste rattamatk võttis mõningaid tiimiliikmeid mõtlikuks, sai lahe asukoht ülevõimu ning nii oligi küberist kaks neljast võistkonda: Cyberfast ja Cyberslow. Meie (fast loomulikult) tiimis siis mina, Martin, Margit ja Margiti sõber Valdo. Jutu juurde võite vaadata libahundi lehel olevat kaarti.

Algus eriti julgustav ei olnud, sest ilm oli suht täbar ning üks Cyberslow liige sai natuke valesti aru ning kogunes Admiraliteedi basseini asemel hoopis Linnahalli juurde. Veidike närveldamist ja sebimist, tunnike laevasõitu, ning olimegi Naissaarel. Seal anti käsk end umbes 20 minutiga valmis seada. See aeg kulus meil jalanõude vahetamiseks ning kaartide kiletamiseks. Vildikas kile peale ei kirjutanud ning kurvimeeter oli otsustanud sobival hetkel otsad andnud. Mitte, et meil oleks eriti aega olnud neid sihipäraselt pruukida. Stardialas sai otsustatud, et läheme kuhugi lõuna poole ning vaatame, mis edasi saab. Meie kohta suht alaplaneeritud plaan.

Asi ise

Panimegi siis lõuna poole ajama ja võtsime järjest punktid 39-24-49-40-30-27-51. Midagi erilist ei juhtunud peale selle, et kuskil 21. minuti peal saime mööda sihti jalutades jalad korralikult märjaks. Hooaja alguse kohta on see päris hea tulemus, aga suvi on veel ees ja arvata on, et asi sellega ei piirdu. Lõunapoolne mereäär oli paksult täis mingeid ogalisi põõsaid (vist kibuvitsasid), mis kriipisid päris hoolega. 51 punkti ümber tuuseldades mõtlesin, et kui asi sellise tempoga jätkub, siis amortiseerub mu riietus kiirusega umbes 100 krooni tunnis.

75. punktis ootas meid lisaülesanne, milleks oli mööda puuderäga kulgev takistusrada. See oleks minu poolest võinud küll olemata olla, sest metsaräga oli paaris kohas niigi ja mingit uut ja huvitavat kogemust sellest ei saanud.

Edasi tulid punktid 26 ja 25. Seejärel arutasime tükk aega, mida edasi teha. Kas võtta punkt 50? Mida teha pärast klastri 72-47-73 võtmist? Pärast mõningast vaidlust jalutasime siiski 50. punkti poole. See oli küll mudane edasi-tagasi kõmpimine, aga 20 minutiga viis punkti ei olnud meie keskmisest väga mööda.

Järgnesid paar lisaülesannet. Punktis 72 tuli mingit vagunit kümme meetrit lükata ning laes olevat tala ketist edasi sikutada.

Punkti 73 minnes jäime me vist magama, sest ei keeranud õige raudtee peale, vaid võtsime järgmise. Sellega kaasnenud paras ring ning kerge segadus oligi vist meie selle võistluse kõige suurem eksimine. Kes ütles, et me areneda ei suuda? Punktis 73 tuli üle lugeda laadimisplatvormidel paiknevad meremiinid. Meie lugesime kokku 285, mis osutus ikka väga valeks ning tagas meile neli trahviringi laadimisplatvorme ümbritsevatel vallidel. Neid trahviringe ei paistnud keegi eriti kontrollivat, aga me tegime need ilusti kõik ära. Oleks teadnud, et trahv nii karm on, oleks võinud nelja silma printsiipi rakendada ja kõik miinid kahel inimesel üle lugeda lasta. Kokku läks miinide lugemise ja trahviringide peale 20 minutit. Lisaülesande juures kohtasime ka Metsakunne, kes hoiatasid meid 52. punkti eest, kus pidi vesi rinnuni olema. Otsustasime sinna mitte minna.

Edasi võtsime järjest punktid 54-32-53-48. 48. punkti juures otsisin ma päris pikalt punkti, mis oli õige mitmeks tükiks lagunenud ja nati vale kivi juures ka. Punktitähis hulpis kuskil eemal ning kompostrita punkt oli ilusti kivi taha ära peidetud. Enne seda õnnestus mul veel mingit võrgupoid punktiks pidades natuke mööda merd edasi-tagasi sumbata.

74. punktis pidi lisaülesandes karkudega kõndima. Seda lisaülesannet olin ma aastakümneid oodanud, sest lapsena maal sai karkudega päris hoolega mässatud. Kümnemeetrine distants oli läbi enne kui kohtunik arugi sai. Selleks ajaks oli meil kaks tundi lõpuni aega ning me hakkasime tagasi finiši poole suunduma. Võtsime punktid 37, 43 ning viimase hetke ajel ka lisaülesandega 71. Seal tuli paarsada meetrit mööda käike joosta, mis oli päris lahe (ehkki väidetavalt pooltki mitte nii lahe kui 70. punkti labürindis punkte otsida).

Kuna aega oli suht vähe, siis otsustasime otse finišisse joosta ning 56. punkti vahele jätta. Seega 33-42-23-22 ja finiš. Lõpupoole hakkasid Valdo ja vist ka Margit igalt poolt valutama ning tempo langes. Sellest hoolimata jõudsime 15 minutit enne tähtaega finišisse. Selle ajaga oleks jõudnud 56. punkti ilusti ära võtta, aga tol hetkel olime me pigem mures hiljaks jäämise pärast.

Tulemus

Kokkuvõttes saime 106 punkti ning 40. koha 99 seast. Segavõistkondadest olime 15. Meie kohta suht okei tulemus. Saar oli lahe, ilm oli talutav (ehkki paaril korral oli tuule käes päris jahe), aftekas pannkookide ja saunaga oli ka tore. Järgmisel päeval käisin küll ägisedes ringi nagu vana mees, aga see käib asja juurde.

Nüüd on võistlustesse tulemas pikem paus -- Xdream on alles pooleteise kuu pärast. Sinna vahele jääb küll ming uudistoode nimega XT seiklus, aga seal ma vist ei viitsi osaleda. Iseenesest muret pole -- küll leiab mingi võistluse, millega nädalavahetusi sisustada.

Märjad jalad

2009-05-05T19:11:00.010+03:00

Miskipärast käivad seiklussport ja märjad jalad kokku nagu keskerakond ja erastamisskandaalid. Ma ei mäleta, et ma ühtegi pikemat üritust kuivade jalgadega tehtud oleks saanud. See võib olla ka mingi minu isiklik kiiks, sest mulle selline vees solberdamine täitsa meeldib.

Igatahes püüan nüüd realiseerida eelmisel aastal soiku jäänud ideed ja panna kirja, kui pikalt õnnestus mingil võistlusel kuivade jalgadega ringi lipata. See postitus on mõtet bookmarkida ja hiljem aeg-ajalt tagasi tulla vaatama, kuidas meil läinud on.

Definitsioon: jalad on märjad siis, kui nendega on astutud vähemalt pahkluu sügavusse vette nii, kets on üleni vee all ning hiljem paar esimest sammu on saadetud lirtsuvatest häälitsustest.

Üritus	Aeg (hh:mm)
Xdream I	0:38
Libahunt I	0:21
Xdream II	3:30
Xdream III	2:45
Paluküla maraton	0:25

Xdream 2009-1 -- Ardu

2009-05-05T19:09:00.000+03:00

Algus

Xdreami ettevalmistused algasid Margiti haigestumisega. Õnneks tegi ta seda piisavalt vara, et jäi aega rahulikult asendaja otsimiseks. Appi tuli Jevgeni, kes muuhulgas muutis meie segavõistkonna meestetiimiks. Mulle tundub, et peame järgmisel etapil endale uue võistkonna nime valima.

Juba stardis kohtasime oma selle hooaja pearivaali -- võistkonda Yeti, kes koosnes muuhulgas ka inimestest, kes pärast eelmise aasta MÕVi deklareerisid, et jooksmine on lahe, rattasõit on lahe ja kanuuga võib ka sõita. Aga mitte ühel ja samal päeval. Nüüd olid nad igatahes A-rajal ning kruttisid enda ratastele peale tähendusrikast numbrit 96. Meile anti hooaja alguse puhul välja pretsedentitult väike number 43, mis paigutas meid stardikoridoris üsna etteotsa.

Ratas ja jooks

Võistlust alustas lühike rattaetapp. Siin midagi nuputada polnud, sõitsime lihtsalt teistega pundis.

Jooksuetapis pidi iga liige eraldi võtma kaks punkti. Kuna Jevgeni orienteerumiskogemus oli suht väike (ja kompassi tal ka polnud), siis otsustasime võtta tema punkti (2B oli vist) koos ära ning siis lähen mina oma 2A punkti võtma ja tema leiab ise oma teise punkti üles. Panime asimuudi järgi ajama ning mõne aja pärast avastasime, et oleme eksinud. Mõningase pusimise peale jõudsime lõpuks elektriliinini ja saime end kaardi peal paika. Esimesena jäi ette minu punkt 2A, pärast mida andsin Jevgenile oma kompassi ja saatsin ta punkte otsima. Ise sörkisin piki sihti järgmise punkti poole.

Kui ma punktist 3A tagasi vahetusala poole sörkisin, tuli mulle vastu tiim 96, kes läks juba järgmisele etapile ning ma mõistsin, et sel hooajal nad meile ilmselt konkurentsi ei paku. Vahetusalasse jõudsin esimesena, mõne minuti pärast saabus ka Martin. Pärast seda, kui olime mõnda aega puhanud ja söönud, helistasin Jevgenile ja uurisin, et kus ta on. Mainisin, et kui tal teise punkti otsimiseks kulub rohkem kui 15 minutit, siis võiks ta loobuda ja metsast ära tulla. Selle peale oli Jevgeni minutiga meie juures ning läksime kolmekesi valikorienteeruma.

Valik laabus ilusasti, igaüks näitas ette eelnevalt metsast leitud punktid ning olulisi eksimusi ei tulnud.

Ratas

Esimesed kaks punkti olid mõnevõrra keerulise rajavalikuga. Jevgenit oodates kuulsime, kuidas üks tiim plaanis sõita rattaga 12. punkti ja sealt lipata jalgsi edasi-tagasi 11. punkti. Mõte tundus hea. Kui jõudsime sihtide ristile, kust algse plaani kohaselt oleks pidanud 90 kraadi vasakule pöörama, siis tundus edasi viiv tee piisavalt hea ning otsustasime siiski rattaga 11. punktis ära käia. Sellele plaanile omakorda korrektuurid mõnisada meetrit hiljem üle sihi jooksev sügav mudase põhjaga kraav. Põhimõtteliselt oleks saanud sealt rattad üle tõsta küll, aga see idee hääletati maha. Jätsime rattad kraavi äärde ning võtsime jala punkti ära.

Järgmises punktis oli lisaülesanne, milleks osutus metallist mõistatuse lahendamine. Kuna ma olin seda enne näinud, võtsin kaks tükki lahti peaaegu käigu pealt. Edasine jalgrattaetapp oli võrdlemisi sündmustevaba mööda teid sõitmine. 15. punkti juures oli kaart valge ning üllatuste vältimiseks otsustasime kohe suure ristmiku juures metsateele keerata ning mööda seda viimase kilomeetri punkti sõita.

Vahetusalas ilmutas Jevgeni väsimuse tundemärke ja tahtis puhkepausi teha. Ma seletasin, et puhkame jalgsietapi ajal ning utsitasin ta lisaülesandele. Lisaülesandeks oli suht vuffel takistusrada, kus tuli natuke mööda torusid ronida ja läbi autokummide tippida. Tegime selle ära ning läksime edasi jalgsietapile.

Jalgsi

Nagu selgus, ei tulnud jalgsietapil puhkamisest midagi välja. Reljeef oli ikka päris korralik ning seda kattev puuderäga ei aidanud ka kuidagi asjale kaasa. Trügisime siis vaikselt edasi, viimased paar punkti läksid natuke lihtsamini, kuna oli võimalus mööda rada kõndida. Õnneks me siin orienteerumisvigu ei teinud, muidu oleks see etapp ikka paras piin olnud. Lõpupoole, mööda asfaltteed kõndides üritasin lahendada rattarallit. Legendis oli kirjas, et võib sõita legendi järgi või ajada kaardi peal näpuga järge ning võtta punktid otse ära. Legendi järgi tuli distantsiks üle kümne kilomeetri, otse minnes 3,6. Me ei tundnud erilist soovi mööda metsaradu tiirutada, aga kaarti ja legendi ka klappima ei saanud. Selle, et rattaralli teine punkt juba tuttav koht on, selle mõtlesime me õnneks välja.

Tagasi vahetusalas viskas Jevgeni pikali ja keeldus edasi liikumast. Sellal kui ta küpsiseid nosis, nuputasin ma rallit edasi. Leidsin kaardi pealt üles paar viimast lõiku. Otsustasimegi, et sõidame ülesleitud kohta ning hakkame sealt rallit tagurpidi sõitma (see tundus õigetpidi variandist üksjagu lühem). Seal tšillides kuulsime ka, kuidas toimkond kirus rajameistrit, sest nüüd pidid nad ju need punktid metsast ära tooma.

Ralli ja rattaga valik

Ralli esimene osa kulgeski plaanipäraselt -- sõitsime legendi järgi tagurpidi punkti ja võtsime selle ära. Tagasi tulles otsustasime metsaväljaveo teistkordse läbimise asemel enam-vähem õiges suunas kulgeva kruusatee kasuks. Jõudsime välja 43. punktist üksjagu lõuna pool olevale kruusateele, kuhu olimegi sihtinud. Kahjuks ei saanud me ralli ajal end kaardil paika ja seega ei taibanud, kuidas kohe otse ralli teise punkti sõita. Nüüd pidime tegema kolmekildise edasi-tagasi otsa. Kui me olime päris korraliku vastutuule käes punktist lõunas oleva ristmikuni jõudnud, oli meil kett täiesti maas ning mott samuti. Otsustasime ralli teise punkti mitte minna ning võtta kohe ette valikorienteerumise punktid (meie puhul olid nendeks 52 ja 53). See muutis küll suht mõttetuks meie ponnistused metsaveoteedel, sest sama suure trahvi oleks saanud ka otse tee kõrvalt 43. punkti võttes. Nagu öeldakse, loll võib olla, kaval peab olema.

Ratta valikorienteerumine möödus eriliste sündmusteta, lihtsalt jube raske vastutuult rühkimine. Jevgeni kooles selle peale päris ära ja lõpuks ta ei jaksanud ka pärituulega asfaltteel eriti vändata.

Võistluskeskusesse jõudes ootas meid toetustiim (kelle avatud raja kaardil mingeid muid asjalikke punkte peal polnud ja nii pididki nad meid ca 5 tundi keskuses ootama) ja info, et kanuuetapile meid ei lasta. Legendi järgi jõudsime küll 10 minutit tähtajast varem, kuid järvel olev tugev tuul venitas etappi kõvasti aeglasemaks ja seega otsustati tähtaeg varasemaks tõsta. Jalgrattaga vastutuules nühimine oli moti päris hoolega alla tõmmanud ja mina isiklikult küll ei igatsenud veel vastutuulega kanuus rabeleda. Alles jäigi vaid kaks lisaülesannet ning finišikaare alt läbi astumine.

Lisaülesanded olid posti otsast trapetsi külge hüppamine ja vibuga laskmine. Pärast videote pealt vaatasin, et mõni tudises seal posti otsas päris pikalt enne hüppamist. Mul läksid mõlemad ülesanded õnneks libedalt ja finišis me olimegi ajaga 8:30. Seekord sai siis jälle suppi süües esiotsa finišeerimist vaadata.

Lõpuks

Seekord õnnestus meil jälle terve etapp vahele jätta, mis on mõnevõrra uncool, arvestades meie püüdlust kunagi ka terve rada ilma trahvideta läbi teha. Yetidel läks muidugi hästi -- nad said kõik punktid kätte ning jäid vaid seitsme minutiga finišisse hiljaks (mille eest neile muidugi lahkeklt 45 trahviminutit väänati). Krt, kadedaks teeb selline asi. :(

Nüüd on siis hooaeg täiega käima läinud ja vabu nädalavahetusi võib varsti jälle tikutulega otsima hakata. Neli päeva libahundi jäljeni.

Suurjooks ümber Viljandi järve

2009-05-01T15:24:00.008+03:00

Täna toimus 80. Suurjooks ümber Viljandi järve, kus ka mina osalesin. Ma ei olnud varem rahvajooksudel osalenud. Aprilli alguses sai ennast sinna kirja pandud, et nädal hiljem toimuvaks Libahundi jäljeks jooksmist harjutada. Selle jooksu distants on umbes 12 km, aga rajavalik on vaba, vaja on läbida vaid järve otstes asuvad kaks kontrollpunkti. Praktikas on siiski välja kujunenud mõned optimaalsemad marsruudid, kust enamik inimesi jookseb. Põhiline valik on raja esimeses osas, kus on võimalik minna ringiga mööda asfalti või mööda natuke lühemat, aga rohkemate tõusude ja laskumistega metsateed. Mina valisin loomulikult lühema tee. Seega tuli kõva asfaldi peal joosta ainult viimane kilomeeter, mis oli linnatänavatel.

Start oli kell 12. Kuna ilm oli jooksmiseks üsna ideaalne (11 kraadi sooja, päike paistis ja mõõdukas tuul jahutas), siis panin selga lühikeste varrukatega särgi ning lühikesed püksid. Jõudsin stardialasse paarkümmend minutit enne starti. Kuna olin stardimaterjalid eelmisel päeval välja võtnud, siis ei pidanud sellepärast sabas seisma. Minu stardinumber oli 1655 (kokku oli 2712 jooksjat ning umbes 500 kepikõndijat), läksin vastavasse stardikoridori.

Kui kõlas stardipauk, hakkas rahvas teosammul liikuma. Umbes minuti pärast sai ületatud stardijoon. Siis läks rada laiemaks ja raja kõrval murul sai ka joosta, seega kiirus läks suuremaks. Mul oli plaanis esimese tõusuni (umbes 2 km) pulssi alla 160 hoida, aga see siiski ei õnnestunud. Juba mõne minutiga tõusis pulss 175-ni ning esimesel tõusul 192-ni. Treeningul ma pole viimasel aastal pulssi üle 185 näinud. Pärast tõusu langes pulss 185 kanti ja jäi sinna kogu ülejäänud võistluse ajaks.

Pärast esimest tõusu algas see osa rajast (2,35 km), kus ma talvel trenni tegin. Natuke enne lõppu tuli siiski vasakule keerata ja üle põllu lõigata. Siis tuli umbes kilomeeter maad suure tee ääres ümber järve otsa joosta ja seejärel oli joogipunkt, kus sai valida vee ja jõüjoogi vahel. Võtsin topsi jõujooki. Seal tuli küll pool minutit sabas seista, kuna rahvast oli palju. Seejärel tuli üks raja hargnemispunkt, kus enamik jooksis edasi mööda kuiva teed, kuid osa rahvast (sh mina) pööras vasakule mudasele rajale (mis praeguste ilusate ilmade tõttu siiski väga märg ei olnud). Mõne aja pärast ühinesid need kaks rada jälle üheks. Edasi tulid metsa- ja kruusateed tõusude ja laskumistega. Tõusudel läksid tavaliselt mõned inimesed minust mööda (kuigi ma kõndisin ainult kõige järsemal tõusul), aga laskumistel jooksin massist oluliselt kiiremini ja võitsin oma koha tagasi. Varsti tuli teine joogipunkt. Siin enam järjekorda ei olnud ja sain joogi kohe kätte.

Mõne aja pärast jõudis rada järve teise otsa asfaltteele. Siin sai õnneks pehmel teepeenral joosta. Varsti tuli linnapiir ja viimase kilomeetri silt. Siit edasi tuli mööda linnatänavaid jooksta, teepeenart enam ei olnud. Tee läks mäest üles. Lõpuks jõudsin staadionile, kus tuli veel pool ringi ümber staadioni joosta ja oligi finiš.

Pärast finišit tuli järjekorras seista, et osavõtumedal, jook ja muud nänni kätte saada. See läks siiski üsna kiiresti. Pärast jagati veel jäätist. Tulemusega diplomi kättesaamisega läks siiski rohkem aega, seda tuli pakke läbi lapates otsida, aga minu diplom ilmus sinna alles 1,5 tundi pärast lõpetamist. Sain diplomi järgi 1851. koha (2712 jooksjast), M21 klassis 695. koht 862-st. Jooksu ajaks tuli 1:08:28 ehk 1,85 korda võitjast aeglasem. Ilmselt oleks jõudnud vähemalt paar minutit kiiremini joosta, kuna jalad ei valutanud üldse. Keskmine pulss oli küll üsna kõrge - umbes 185, talvel trenni tehes oli mul isegi kiirete 2,35 km intervallide pulss ainult 180.

Homme ja ülehomme on plaanis joosta Ilves-3 orienteerumisvõistlustel.

Võhandu maraton 2009 -- 100km süstaga

2009-04-24T18:31:00.004+03:00

Algus

Sel korral oli plaanis küberi inimestega mehitada kaks ja pool paatkonda. Mina ja Vahur plaanisime minna süstaga ja kõvasti sporti teha. Lisaks pidid tulema Martin ja kolleeg Jevgeni ning Piret oma sõbra Marttiga kanuudes. Plaane tehakse aga teatavasti muutmiseks ning reede hommikul teatasid Vahur ja Martin, et nad on haiged. Seepeale moodustasime Jevgeniga koos uue paatkonna. Eksperimendi mõttes võtsime süsta.

Hommikul ärkasime üles megavara, sest süstafirma tahtis kõigile korraga mingit instruktsiooni teha. Ilm oli suht rõve -- külm, niiske, kohati vist ka tibutas. Vahur oli meile rentinud võrdlemisi töntsaka süsta. Midagi kiiret siin tulemas ei olnud, aga kuna Jevgeni polnud üldse süstaga sõitnud ja mina käisin süstatrennis viiendas klassis, siis oli see suht aktsepteeritav. Tagantjärele võib öelda, et niisama kulgemiseks oli ta päris mõnus ja stabiilne ja ohutu, aga kiiresti sõitmiseks oleks vist pidanud midagi krapsakamat võtta.

Roosisaare sild, 4,5km

Sel aastal oli korraldajatel suur soov kolmekohaline arv kilomeetreid täis saada ja seega pidime me Tamula järve peal ringi tegema. Kohe alguses selgus, et ma olin tüüri pedaalid valesti reguleerinud ning seega tüürist meil kasu polnud. Tõmbasin selle veest välja ja juhtisime süsta käte abil. Natuke pärast stardipauku hakkas ka vihma või lördsi või midagi sadama. Lisaks veel tuul. Selline asi võttis moti päris korralikult maha.

Silla juures reguleerisin tüüri enam-vähem töötavaks ja lasin ta vette.

4.5km sõidetud, aega kulunud 0:46.

Kääpa sild, 15km

Siin midagi huvitavat ei juhtunud. Korrektne aerutamistehnika hakkas vaikselt meelde tulema, vihm asendus ilusate suurte lumeräitsakatega, mis tekitas päris sürri meeleolu. Roosisaare silla juures olin palavusest jope kaenlaalused lukud lahti teinud, nüüd hakkas külm.

20km sõidetud, aega kulunud 02:52.

Paidra veskipais, 11km

Kohe pärast Kääpa silda keerasime korraks kaldale. Mina panin kõik jopelukud kinni ja reguleerisin jälle tüüre. Sõime ka natuke. Seistes hakkas jube külm, lisaks oli pärast raske kinnaste kätte saamisega. Mul olid voodriga nahkkindad, kuhu pärast märjaks saamist enam käsi sisse ei mahtunud. Kui pärast iga kümmet tõmmet natuke rohkem edasi lükata, siis sai kindad lõpuks kätte ka, ehkki kümnest sõrmest ei tundnud ma umbes üheksat. Pärast kilomeetrit sõitu olid kõik sõrmed jälle olemas. :)

Sel aastal sõitsime me minu hämmastuseks päris mitmetest tegelastest mööda. Hiljem said nad meild küll kontrollpunktides jälle kätte ja mõnedest tegelastest möödusime peaaegu igal etapil. Innustatuna eelmise aasta sõudepaadi edust oli seekord kohale tulnud igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Endal õnnestus ära näha kahene ja kuuene kummipaat. Lisaks on videode pealt näha ka kümnest kummipaati ning sportkanuud (sellist, kus ühe põlve peal sõidetakse).

Paidrasse jõudes soojendasime end autos ja sõime võileibu. Ilm hakkas enam-vähem ilusaks minema.

31km sõidetud, aega kulunud 4:47.

Leevi HEJ, 10km

Selle etapi kohta pole öelda midagi peale selle, et siin oli meil suht reaalne võimalus ümber käia. Sõitsime poolküljetsi vee kohal rippuva puu otsa. Pärast mõningast kõõlumist saime end siiski jälle tasakaalu. Samas kõrval väänas üks tiim kaldal riideid kuivaks ja sõimas vee kohal olevaid puid. Natuke maad hiljem lohistas keegi kanuud kuivale. Üldse oli sel aastal väga palju ümber minejaid. Ja seda mitte ainult kärestikkudes. Täiesti suvalistes kohtades võis näha märgasid inimesi kaldal ukerdamas. Mingil hetkel hakkasin tõsiselt kartma, et jääme jälle viimaseks, sest kõik tagumise otsa tiimid katkestavad.

Kui me Leevile jõudsime, oli supp juba otsa saanud, piirdusime siis jälle soojas autos võileibade näsimisega. Vahepeal oli ilm jõudnud jälle nigelamaks minna ja tibutas vihma. Jevgeni kippus natuke lõdisema ka, selgus et tal ei olnud seljas kuigi soojad riided. Samas, paremaid võtta polnud ning läksime edasi.

40km sõidetud, aega kulunud 6:38

Reo autosild, 14km

Leevaku ja Reo vahel oli see lõik, mille nimel üldse maratonile tulla. Liivakivipaljandid, kiire vool, kärestikud... Erinevalt eelneva aasta täpsest legendist polnud seekord kaardil kärestike läbimise kohta mingit infot. Seda aga polnudki vaja, sest veetase oli väga kõrge (pakuks, et vähemalt meeter kõrgem mullusest) ning mingit kividele otsa sõitmise ohtu polnud.

Süstaga oli kärestikes päris tore sõita, sest vesi ei läinud sisse. Eelmisel aastal loksus pärast esimest kärestikku paadipõhjas pool ämbritäit vett. Praegu olid jalad kogu aeg mõnusalt kuivad ja soojad.

Reol Uunot vastas polnud, sest ta toetas samal ajal Leevi kandis Piretit ja Marttit. Sõime paar müslibatooni ning Jevgeni vahetas riided tagavarariiete vastu. Selgus, et erinevalt minust oli ta siiski suutnud üksjagu märjaks saada. Seda vist nii eespool istumisele kui mitte eriti veekindlale jopele.

53km sõidetud, aega kulunud 9:58.

Leevaku HEJ, 21km

See oli etapp, mis teeb maratonist maratoni. Huvitav osa on läbi, käed on juba parajalt väsinud, paras tüdimus ka juba sees. Jõgi kulges endiselt sinka-vonka, aga seekord oli praktiliselt kogu heinamaa üle ujutatud. Kiusatus lõigata oli päris suur ja alguse poole me seda ka üritasime. Samas, pärast üsna mitut mättasse kinni sõitmist ja sealt lahti ukerdamist me enam väga ei üritanud ning sõitsime kõik käänakud ilusasti läbi. Üsna närvesööv oli see küll kui pead praktiliselt lageda vetevälja peal mingeid silmuseid tõmbama ja mingite rohututtide põhjal jõe kulgu tuvastama. Lisaks kõigele oli etapi teisel poolel ka päris korralk vastutuul.

Leevakule jõudes lõdises Jevgeni juba päris korralikult. Kuna öö paistis tulevat külm, siis toppisime Jevgenile minu varuriided selga. Lisaks laenasime Uunolt enam-vähem sooja jope.

75km sõidetud, aega kulunud 13:22.

Räpina HEJ, 15km

Sõitma hakkasime kella üheksa paiku, nagu eelmiselgi aastal. Hakkas juba hämarduma. Õhus olid miinusekraadid, sest kogu varustus läks koheselt jäässe. Samas, ilm oli tuulevaikne ning kehal päris soe. Kardsin järjekordset roostikku ära eksimist, aga õnneks sel korral mingeid jamasid polnud. Hoidsime kogu aeg parema kalda lähedale ning saime etapist ühegi apsakata läbi. Umbes 5 km enne etapi lõppu möödusime ühest kanuust. See tegi kohe tuju heaks, sest nüüd oli lootust, et erinevalt eelmisest aastast ei jää me viimaseks.

90km sõidetud.

Võõpsu sadam, 9km

Räpinas läks meil kiireks, sest konkurendid olid kohe kannul. Paate vette lastes ei leidnud me kohe head kohta ja seega said nad kanuu enne vette. Õnneks aga saime me kiiremini liikuma ning vajutasime kohe aerudele. Kühveldasime päris hoolega, ise kogu aeg kuulatamas, et kas on juba tagantpoolt kolksumist kuulda. Paistis, et kasutamata jõudu meil siiski veidike oli.

Võõpsu tuled hakkasid paistma üsna varakult. Ka mingi silla moodi asi ilmus nähtavale. Kamanadsin Jevgeni kohe lõpuspurti tegema. Pärast mõningast kühveldamist ja paari jõekäänakut selgus, et päris lõpp see siiski ei ole. Üldse oli see lõpuosa väga petlik ja me tegime seal kokku vähemalt viis valelõpuspurti ära. Lõpuks ilmus siiski nähtavale ka õige sild ja selle alt finishi vilkur.

100km sõidetud, aega kulunud 18:02.

Lõpuks

Aja mõttes läks seekord paremini: eelmisel aastal oli aeg 21 min. võrra pikem, ilm oli ilusam ning rada 7km lühem. Seega ütleks, et sõitsime kuskil kaks tundi kiiremini. Koht oli küll sama -- eelviimane. Selle ajaks ma küll vastasvõistlejate kraesse -- julgesite maratonile tulla, julgege ka lõpuni sõita. Praeguse seisuga katkestas vist üle kolmekümne tiimi.

Üldiselt oli päris huvitav maraton -- nii pikalt järjest pole süstaga enne sõitnud ning ilm pakkus võimalust iseloomu kasvatada.

Piretil ja Marttil läks sel aastal natuke nigelasti -- nad käisid enne Leevit mingi puu tõttu ümber. Õnneks juhtus läheduses olema üks kohalik, kes samal ajal sauna küttis. Nii said nad kiirelt keha soojaks ning kuivad riided selga. Seejärel sõitsid nad muretult edasi kuni Reo sillani, kuna kärestike pärast oli siia ju tuldudki. Reos nad küll katkestasid, sest tänu Tamula-äärses roostikus ekslemisele ja ümberkäimisele olid nad suht korralikus ajahädas.

Aitäh Jevgenile, kes tublilt vastu pidas, Uunole, kes meid toetas ning Piretile ja Marttile,kes näitasid üles sportlasvaimu. Järgmisel aastal siis jälle.

Kaks päeva Xdreamini.

Läheb lahti

2009-04-17T09:25:00.000+03:00

Nüüd on siis jälle kevad käes. Päike paistab, linnud laulavad ning kõikvõimalikud kraavid ja sood oootavad, et keegi neisse sisse astuks. Seega on paras aeg blogile jälle elu sisse puhuda. Tegelikult oli mul plaanis täita talv põnevate analüüsidega eelmisest hooajast (näiteks statistika selle kohta, kui palju aega kulus stardist jalgade märjaks saamiseni -- keskmiselt 1,5h), sügavmõttelised arutelud seiklusspordi olemuse kohta ja sellest, miks peaks üldse üks suht normaalne inimene ennast niimoodi piinama. Hiirte ja inimeste parimad plaanid lähevad ikka aia taha, nii et praegu on teil võimalus imetleda esimest postitust pärast eelmise aasta libahunti.

Eelmise hooaja lõpus käis meil kõva plaanide pidamine ja kõik lubasid hoolega trenni tegema hakata, et 2009. aastal kõigile ära teha. Praktikas asi muidugi nii hästi välja ei kukkunud. Täpsemat infot meie selle aasta alguse ponnistuste kohta võib lugeda Metsakunnide blogist, kelle korraldatud sporditundide kogumise maratonil team Cyber kolmikvõidu saavutas. Natuke paha asja juures on see, et minul ja Margitil tulid need tunnid kestvusspordiga mitteseotud aladelt (vastavalt kendo ja tantsimine).

Selle aasta plaanis on Xdream, kanuumaraton, libahunt ja TAOK rogain. Xdreamil oleks minu unistus teha kõik etapid läbi nii, et ühtegi punkti võtmata ei jää. Eelmisel aastal õnnestus see vaid Paide sprindietapil. Põhimõtteliselt tahaks ka välismaal käia, aga ma kardan, et ka juba mainitud üritustega lööb kalendri päris korralikult täis, nii et vabu nädalavahetusi saab jälle tikutulega taga otsida.

Hetkel rohkem eriti midagi öelda polegi. Soovige meile edu. Üks päev Võhandu maratonini, üheksa päeva Xdreami esimese etapini.

Libahunt revisited

2008-11-09T19:54:00.006+02:00

Kuna seekord oli meil suhtkoht sama rajavalik, mis sõpradelgi, tegin huvi pärast etapiaegade statistikat, et näha, kuhu meie aeg siis lõpuks kadus. Tabelis on siis toodud kontrollpunkt, meie aeg. Lisaks siis metsiku lääne ja metsakunnide aeg ning vahe. (kursiivis on toodud kaks metsakunnide punkti, mida nad võtsid teises järjekorras)

Iseenesest väga hull polegi. Metsik lääs saab hoolimata paremast orienteerumisoskusest siin toodud lõigul umbes kolmveerand tunniga pähe. Seda enam jäävad selgusetuks väga väikesed vahed lõpptulemuse punktisummades.

	Metsik ida	Metsik lääs		Metsakunnid
[51]	00:15:12	00:10:31	-00:04:41
[40]	00:19:29	00:23:22	00:03:53
[32]	00:14:51	00:31:14	00:16:23
[21]	00:05:26	00:07:55	00:02:29
[22]	00:03:02	00:09:49	00:06:47
[31]	00:10:45	00:13:58	00:03:13
[11]	00:08:25	00:03:05	-00:05:20
[12]	00:01:10	00:01:20	00:00:10
[13]	00:02:06	00:03:34	00:01:28
[14]	00:01:29	00:01:25	-00:00:04
[47]	00:21:00	00:28:28	00:07:28
[72]	00:19:53	00:23:32	00:03:39
[48]	00:09:27	00:11:36	00:02:09	00:11:45	00:02:18
[53]	00:23:51	00:26:26	00:02:35	00:21:26	-00:02:25
[42]	00:13:39	00:15:28	00:01:49	00:14:33	00:00:54
[26]	00:22:29	00:16:20	-00:06:09	00:15:57	-00:06:32
[30]	00:13:47	00:22:56	00:09:09	00:26:06	00:12:19

Libahundi jälg Vihasool

2008-11-05T01:18:00.007+02:00

Proloog

Margit oli suutnud oma arsti juures käimised ajastada selliselt, et tal hetkel ühtegi võistluskeeldu polnud. Seega startisime seekord täies koosseisus. Plaanis oli hooaja lõpu (ja üldarvestuse koha) nimel korralikult pingutada.

Kui Tallinnast sõitma hakkasime, tuli päris korralikult vihma ja vähemasti minu vaimusilmas terendas suht nukker üritus, kus kuus tundi järjest märjana ja külmana tahtejõu varal edasi liigutakse. Õnneks läks vihm stardi ajaks üle ja päeva poole paistis päike juba päris korralikult silma.

Eelmisel libahundil läbisime ca 27 kilti. Kuna me plaanisime sel korral olla sportlikud, tõmbasin ma lahkelt meile 30 km pika ringi, mis osutus 100-punktiseks. Teise poolde jäi ka piisavalt varuvariante juhuks, kui me peaksime mingil põhjusel aeglasemad või kiiremad olema. Enne starti õnnestus mul ühele tiimile ka kompassi kasutust õpetada.

Jutu juurde käivat kaarti saab vaadata Risto blogist.

Asi ise

Stardis panime koos teistega kohe 38. punkti poole ajama. Siin võistlusel sündis ka selle hooaja rekord: jalad said niiskeks umbes 2 minutit stardist ning pahkluuni astusin vette umbes 7 minutit pärast starti. Millalgi üritan ma ka sellealase statistika üles panna, aga hetkel tundub libahunt selge võitjana. :) Kaardi peal läks punkti ilus siht, aga praktikas me vist panime natuke mööda, sest päris palju oli mööda räga ja soist metsa ukerdamist. Punkti enda leidsime tänu lohadele muidugi üles.

Edasi suundusime punkti 74, mis oli ühtlasi ka esimene ekstreempunkt. Midagi väga ekstreemset polnud -- tuli kivi otsa ronides punkt ära võtta ning leida rändrahnu kõrgus ja ümbermõõt. Ümbermõõdu mõõtsime sammudes, kõrguse Margitites (neli Margitit tuli kokku). Selgus, et kõrgus oli okei, aga ümbermõõdu pakkusime liiga pika. Karistuseks tuli ümber metsatuka käru teha. Margit sai oma käed külmaks ja märjaks. :) Järgmisesse punkti sörkides leidsin, et meil oli poole tunniga juba 10 punkti käes ning kui asi samamoodi jätkub, on meil lõpuks 120 punkti. :)

48. punkti leidsime kiirelt ning suundusime edasi 76 poole. Läksime ilusti ümber eramaa ning leidsime ka soovitud raja üles, aga kui raja juurest keeras suht kummalises suunas ära mingi kraav, sattusime segadusse. Oletasime, et kaardile kantud kraav tuli vastu plaanitust varem ning üritasime mööda sihti edasi minna. Siht aga lõppes kohe ära ning siis olimegi keset metsa nagu eksinud lapsukesed. Tuiasime natuke sihitult sinna-tänna kuni lõpuks hakkasime mingis suunas minema. Õnneks tuli mingil hetkel vastu lagendiku ääres olev oja ja me saime end jälle ilusti paika. Lisaülesanne seisnes käsnaga vee ühest ämbrist teise tõstmises, mis käis üsna kiirelt. Meie esialgne hüpertempo oli aeglustunud: järgmised kümme punkti olid tulnud juba 45 minutiga. Samas, 20 punkti tunni ja veerandiga polnud ka paha.

28. punkti minnes juhtus meie järgmine äpardus. Lagendiku peal kandusime liialt vasakule ja seetõttu kammisime päris pikalt ringi lagendiku idaosas, osaliselt vist ka kaardilt väljas. Lõpuks, kui otsustasime punkti võtmata jätta ja edasi liikuda, leidsime üles asfalttee ja punkti. Ma pakun, et umbes pool tundi sisustasime me seal lagendikul ilusti ära.

Edasi. 51. punkt tuli kätte suht mõistlikult, ehkki ma üldiselt kardan selliseid võsa seest üksiku kivi otsimisi. Kolmandik aega täis, 28 punkti võetud. Mitte just liiga julgustav algus.

40. punkt oli lihtne ning seejärel sörkisime mööda teed järgmise lisaülesandeni, milleks oli kanuuga mäluorienteerumine. Margit jättis punktid meelde ning kahekesi võtsime vajalikud punktid ära. Kuskil oli ka koht, kus sai kanuud tassida, aga meie sõitsime ilusasti ringi ära. Viimasel ajal ongi seda kuidagi palju ette tulnud. Kanuu on veesõiduriist, pagan võtaks.

Järgmine punkt oli ka lisaülesandega, kus tiim jagati kaheks. Üks liige pidi üle jõe ronima ning teistel oli legendorienteerumine. Margit ronis ning meie Martiniga jooksime ringi. Esimene punkt oli kivikatusega elektrijaama hoone. Kohe tee peal oli üks suur industriaalse välimusega hoone. Tuulasime seal päris hoolega ringi, käisime läbi peaaegu kõik korrused, kaasa arvatud suht logiseva põrandaga pööningu. Mingil hetkel hakkas siiski koitma, et a) maja on natuke liiga suur seal hoobilt punkti leidmiseks nagu legend mõista andis, ning b) pigem oli tegemist mingi tehase kui elektrijaamaga. Noselge, majast välja ja edasi otsima. Ning ennäe -- tehasest mõnikümmend meetrit eemal mäe otsas oligi pisike armas elektrijaam koos punktiga. Edasi läks juba lihtsalt. Mulle tundus, et kui ma oleksin kakskümmend aastat noorem, siis oleks seal vanades hoonetes ringi mässamine olnud väga lahe. Praegu konstateeriks lihtsalt, et see algne ekslemine tegi meile ca 5 minutit viga.

Edasi, 47. punkti jooksime mööda ilusaid tähistatud matkaradasid. Kuna sihid olid sealkandis väga nunnud, otsustasime 72. punkti minna väikese ringiga mööda sihti. Kahjuks läks siht suht kiirelt võsaseks ja jooksmisest seal eriti midagi välja ei tulnud. Kahjuks polnud ka sihi ümber olev mets eriti kutsuv ja lõikamise soovi ei tekkinud. Ründasime mööda sihti teeni välja ja jooksime mööda seda lisaülesandeni. Lisaülesandeks oli rullikuga trossil üle jõe ja tagasi sõitmine. Seekord läksin mina ažuuri ja tegin triki ära.

48. punkti läks tee mööda kena orgu. Margit ronis alla ja tõi punkti ära. Mööda asfaltteed kõndisime, puhkasime, sõime. Selleks ajaks oli neli tundi juba möödas ja üsna selge, et me algset plaani täis ei saa. Otsustasime siis võtta 53, 42, 26 ning siis enam-vähem otse finišisse minna. Nii tegimegi. 53. punktis läksime veidi liiga palju põhja ning pidime piki oja tagasi tulema. 42 läks täkkesse. 26. punktiga oli päris kõvasti otsimist. Kammisime jõe ääres mingite põõsaste vahel ja turnisime mööda mägesid. Tundub, et sel korral oli kõige rohkem jamamist just kaheste punktidega. Punkti saime lõpuks kätte, aga aeg tiksus pidevalt lõpu poole. Meie plaan tund enne finishit üle jõe jõuda, ei olnud paika pidanud ja nüüd oli juba üsna kiire.

Üle jõe saamiseks kasutasime kaardil märgitud ülekäiku, mis osutus väga originaalseks. Mingid vette kokkunud puud olid laudadega kokku löödud ja paar võdisevat käetuge leidis ka. Sealt üle minek oli paras seiklus. 30. punkt tuli lihtsalt. Kuna aeg oli väga-väga otsakorral, jätsime 35. punkti võtmata ja suundusime otse lisaülesandega 71. punkti.

Lisaülesandeks oli leida liivakarjäärist üles maha maetud aare. Et ülesanne veidi lihtsam oleks, oli ära märgitud nullpunkt ning kätte anti paberileht asimuudi ja kaugusega. Mõõtsin koha välja ja hakkasime Margitiga kaevama. Tuuseldasime seal päris hoolega ning auk tuli päris suur. Kuna aeg sai otsa, siis üle kümne minuti me seal kühveldada ei saanud, mis oli abiks, sest mul on tunne, et me kaevasime täiesti valest kohast. Esiteks kardan ma, et ma ei mõõtnud asimuudiks mitte 60 kraadi, vaid -60 kraadi. Teiseks, kui me kohtunikele oma loobumisest teavitasime, siis hüppas kompassinõel seal päris hoolega ringi. Arvatavasti olid põhjuseks kohtunike ja nullpunkti läheduses vedelevad metallist labidad, mis kompassi segasid. Hiljem selgus, et kaks kolmandikku võistkondadest tuli sealt punktist ära tühjade kätega ning mõnel õnnestus seejuures kaevandada tubli kolmveerand tundi.

Edasi jäigi järele vaid finišisse jooksmine. Ajapuudusel jäi võtmata näiteks praktiliselt tee peal olnud 25. punkt. Kohale jõudsime ajaga 05:56, seega üsna täpselt.

Üritus ise oli väga lahe -- ilm oli ilus, maastik joostav ja ilusate jõeorgudega, lisaülesanded huvitavad (minu isiklik lemmik oli aardekaevamine) ning asi ise hooaja lõpetamiseks mõistlikult lühike.

Tulemus

Kokku saime 78 punkti (neli punkti läks maha aarde mitte leidmise tõttu) ning 53. koha (segavõistkondadest 22.). Üldarvestuses saime segavõistkondade 5. koha, mis on meeldivaks vahelduseks viimaste kohtade pärast võitlemisele. Seejuures oli vahe eelmistega üsna napp ning igasugu olekseid on varnast võtta.

Puhtfüüsilises mõttes läks meil hästi, sest suutsime joosta üle poole ajast (võib-olla isegi 2/3). Martin hakkas päris lõpus ära ka vajuma, aga mitte väga hullusti. Kaardi peal mõõtsin läbitud vahemaaks 24 km, mida on hämmastavalt vähe (kevadel läbisime palju vähema jooksuga 27km ning peaaegu kogu tee kõndinud sõbrad said 20km). Minu tööhüpotees on, et aeg kulus esimese poole sees 76. ja 27. punktide otsimise peale ning hiljem paaril korral raskel maastikul ukerdamisele. Mõned lisaülesanded olid ka üsna aeganõudvad.

Sõpradel läks ka päris hästi. Metsakunnid said naiste üldarvestuses hõbeda, Küberi teine tiim sai 63 punkti, segade 36. koha ja oli üldarvestuses segade 9.

Sellega on siis hooaeg läbi. Järgmiseks ürituseks saab meile ilmselt Winter Xdream ja siis tuleb juba kevad. :) Võistluse järel saunas sai tehtud igasuguseid plaane ja püstitatud eesmärke. Minu isiklikuks eesmärgiks oleks järgmisel aastal Xdreami A-rada nii läbi teha, et ühelgi etapil ei tuleks midagi vahele jätta. Võiks muidugi mõelda ka B-raja peale, kus me paremini hakkama saaks, aga mina sinna tagasi ei lähe. :) Oma praeguse tasemega oleksime ilmselt kuskil keskel (või natuke eespool), sisuliselt kõige suurema trügimise, tormamise ja rebimise sees. A-rada on selles mõttes mõnusam, et siin pole nii kiire ja ka rahvast on vähem ning saab natuke orienteeruda ka suures kambas jooksmise asemel. Ja siis veel lisaülesanded, mis on A-rajal palju tegijamad.

Igatahes lubasime kõik hoolega treenima ja järgmiseks hooajaks põhja laduma hakata. Eks näis, mis sellest plaanist saab. Mul on niikuinii kaks korda nädalas kendo, selle kõrvalt tuleks siis hakata veel jooksmas ja spinnimas ja ujumas ja sõudmas ja ronimas käima. Seni põhilselt Cyberslow nime all figureerinud kolleegid väitsid, et nende järgmise hooaja eesmärk saab olema mulle ära teha, isegi siis kui see tähendab @-rajale minemist (ätt on teatavasti A-le eelnev sümbol ja peaks tähistama veel vingemat rada kui Xdreami A). Loodetavasti õnnestub mul nende tuules ka natuke trenni teha.

See jutt tuli nüüd päris pikk. Üritasin sellist põhjalikumat blow-by-blow kirjeldust anda, ei kujuta eriti ette, kui loetav selline tekst on. Tõenäoliselt tuleb nüüd hooaja raugemise tõttu ka siia blogisse kerge paus, ehkki millalgi tahaks kirjutada veel jutukese hooaja kokkuvõtteks ja midagi ka selle kohta, mis peaks motiveerima tavalisi inimesi sellise pealtnäha masohhismiga tegelema.

Selleks korraks kõik, järgmise Xdreamini pool aastat.

TA OK Rogain 2008

2008-10-20T01:10:00.005+03:00

Algus

Margit ajastas oma arsti juures käimise natuke nigelalt, sest arst keelas tal nädalaks ajaks sportimise ära ja rogain jäi just selle nädala sisse. Seetõttu olime stardis Martiniga kahekesi. Ma olin valmis hooaja lõpetamise puhul suht rahulikult matkama, aga Martin tahtis jooksta ja seega kujunes asi üsna sportlikuks.

Kui kaardid kätte anti, siis lähtusin raja planeerimisel korraldajate poolt antud eelinfost, et üks osa alast on täpsema kaardiga ja vaheldusrikka reljeefiga ning teie osa on ebatäpsema kaardiga ja suht tasane. Kuna ma eelistan huvitavat maastikku, siis planeerisin marsruudi kohe põhja poole toredate mägede vahele. Erinevalt paarist varasemast poolteaduslikust lähenemisest ei üritanud ma isegi punktide väärtusi kokku lugeda, et näha, mispidi rohkem tuleks -- lihtsalt tõmbasin seal mägisemas osas paraja tiiru ning konstateerisin, et kui aega üle jääb, võib tagasi minnes lõuna poolt ka punkte napsata.

Asi ise

Seekord õnnestus meil teha paras ports suht lolle vigu. Juba teise punkti minekul (24-52) panime mingite inimeste järel mööda sihti minema ning saime metsast välja veidi vähem kui kilomeeter plaanitust põhja pool. :) Hiljem õnnestus paaril korral kontrollpunktist paarikümne meetri kauguselt mööda kõndida ja enne vea avastamist paras tiir teha.

Üldiselt oli üritus väga lahe. Tempo oli päris paras -- ma arvan, et mingi 1,5h ajast läks jooksu peale. Martini palvel üritasime vältida jalgu põrutavat kõva kattega teel jooksmist ja sörkisime rohkem sihtidel ja metsateedel. Ilm oli ka väga hea -- alguses selga topitud vatid kadusid kuskil esimese kontrollpunkti paiku ja enam tagasi ei tulnud. Viimased pool tundi sadas küll vihma, aga siis enam väga vahet polnud.

Maastik oli super -- mägine, hästi läbitav männimets, võimsad sihid, kopratammid. OK, kopratammide poolt lägaseks paisutatud heinamaad oleks võinud vabalt olemata olla. Samas oli päris palju kohti, kus kaardi peal vingena paistnud sood ja kraavid olid praktikas täiesti kuiva jalaga ületatavad. Ka too esialgu mõttetuna paistnud lõunapoolne tasandik oli tegelikult väga kena -- selline hästi läbitav samblane männimets.

Tulemus

Kokku saime 71 punkti ja 122. koha, mis meie kohta on suht OK. Kaardi peal läbisime 36,6 kilomeetrit.

Hooaeg hakkab vaikselt läbi saama, ainult libahunt ongi veel jäänud. Sinna on hetkel plaanis minna kolmekesi. Mul hakkab vaikselt väsimus peale tükkima, nii füüsiline kui vaimne, seega mingi puhkus oleks nagu tore. Samas, neljapäeval avastasin end pidevalt piilumas ilmaennustust (et kas saab nädalavahetusel rattaga sõitma minna) ja www.multisport.fi-d, et järgmisel aastal mingi Soome võistlus ka kavasse võtta. Eks see sport on üks paras sõltuvus küll. :)

Xdreami IV etapp Viitnal

2008-10-10T02:40:00.007+03:00

Algus

Tänu hoolsale kohal käimisele oli meie rinnanumber hooaja viimasel Xdreamil väiksem kui kunagi varem -- 74. Sel korral oli vist päris palju võistkondi, sest stardikoridoris oli meie taga päris palju rahvast. Kohal oli ka tiim alaealise lapsega ning me seadsime endale eesmärgi nende käest mitte kaela saada (sündmustest ette rutates: see meil ka õnnestus).

Pärast Paide mudas mässamist sai mul lõpuks siiber hübriidiga ringi ukerdamisest ja ma ostsin endale normaalse maastikuratta. Ma olin sellega juba mässamas ka käinud, aga nüüd oli siis käes tõehetk.

Ratas, 11,01km

Kui start anti, siis jäi suurem osa kaadrit suht stoiliselt seisma. Selgus, et esimesed rattapunktid polegi otseselt kaardil. Selle asemel olid nad kaardi nurgas pisikeste ruudukeste sees välja toodud ning tuli ise üles leida, Margit leidis esimese punkti üles ja me panime ajama. Õnneks olid korraldajad ettenägelikult jätnud koridori serva üsna laia vaba ala, mille abiga me siis kannatlikumatest otsijatest mööda kimasime.

Esimene ots kulges mööda üsna mudast metsateed. See, kes väitis, et raha eest ei saa õnne osta, pole lihtsalt oma teemat leidnud. Oma uue rattaga sain ilma erilise pingutuseta igasugustest mudastest ja pehmetest kohtadest läbi ning pidevalt juhtus seda, et minu ees jäi keegi kinni ja pidi jala maha panema kohtades, kus mina oleks rahumeeli edasi vändanud. Üldse nautisin ma seekord rattaosa täiega. :) Kahjuks ei läinud Margitil ja Martinil sõit sama hästi ning pidin neid järele ootama. Selle ootamise käigus voorisid meist mööda tiimid, kes küll ei olnud kaardi uurimisel nii terased olnud, kuid kellel oli sellevõrra rohkem jaksu. :( Kuskil teise punkti paiku olime me juba suht üksi.

Teise punkti minemisel oli valida, kas sõita otse edasi ja läbida ca poole kilomeetri pikkune ilma teeta lõik või sõita ringi mööda väga liivast kruusateed. Kuna seal kruusateel oli meie liikumine väga vaevaline, siis otsustasime lõikamise kasuks. Natuke huvitavam ju ka. :) Alguses läks sõit päris mõnusalt, aga mingil hetkel tuli vastu raiesmik ja tee kadus vee alla. Asusime siis rattaid tee kõrval tassima. Tee kõrval olid aga kraavid. Mitte küll eriti suured -- umbes meetrilaiused. Mina jaksasin neist, ratas kaenlas, enam-vähem üle hüpata, aga vähemalt Margit sai seal jalad päris korralikult märjaks. Õnneks oli see teedetu koht reaalsuses päris okei ning lahked inimesed olid viitsinud sinna ka normaalse loha sisse sõita. Tulemusi vaadates oli see valik 7-8 minutit aeglasem kui ringi sõitmine.

Kolmas punkt oligi juba rattaala värav, selleks ajaks oli kulunud 1:38.

Jalgsi, 2,60km

Jalgsietapp oli lühike, kuid värvi oli raatsitud kaardil panna vaid punktide piirkonda, ülejäänud osa oli kenasti valge. Esimesed kaks punkti leidsime ilusti üles. Kolmandaga otsustasime kavaldada ning mööda mägesid kompassi järgi üles-alla kõmpimise asemel kõndida mööda teed. Oletasime, et tee läheb suht otse ning nuputasime umbes välja, millal tee pealt ära keerata. Olime oma kavaluse väga uhked ning panime rõõmsalt ajama. Mingil hetkel nägime mingeid tiime teelt vasakule keeramas. See oli küll tsipa varem kui meie arvates oleks pidanud, aga igatahes keerasime ka ära. Ilmselt oli see siiski vale koht, sest punkti seal polnud. Kammisime seal natuke ringi ja lõpuks jõudsime kohta, kus sihid ja metsarada ristusid umbestäpselt nii nagu meil vaja. Jooksime siis punkti piirkonda, kuid mida polnud, oli punkt. Maastik ka ei klappinud enam -- mingi soo oli seal, kus oleks pidanud olema künklik mets. Surfasime seal natuke ringi ja tulime sama targalt ristumiskohta tagasi. Umbes selles kohas tuli lõpuks kellelegi pähe vaadata kaardi teiselt poolel olevat rattakaarti (OMGWTF!?!?! Alles nüüd??!! Aga, noh, mis teha, mõistus pole oma teha...). Selle trikiga saime ennast hoobilt kaardile (kilomeeter maad punktist eemal loomulikult) ning asusime kõmpima. Nagu selgus, oli meie tee teinud salakavala kurvi ning punkt oli mitte vasakul, vaid paremal pool teed. See kaardi mittevaatamise trikk andis meile 20 minti viga.

Jalgsietapi peale läks 1:03, kokku oli kulunud 2:41.

Rattaralli, 12,62km

Rattaralli käigus midagi eriti põnevat ei juhtunudki. Korra oli raskusi ühe väga kaduva sihi leidmisega, aga üldiselt läks kõik umbes nii nagu minema pidi. Teed olid suht talutavad, maastik oli ilus (kas ma uut ratast juba mainisin? :) ).

Vahetusalas ootas meid lisaülesanne, kus tuli öelda jalgpalli, tennisepalli ja hokikepi kogukaal. Nuputasime seal päris pikalt ja saime kaks minutit trahvi. Samahästi oleks võinud ka lihtsalt umbes panna ja selle trahvi ära istuda. Võib-olla oleks isegi kiiremini saanud.

Igatahes oli see lõbu 1:13 pärast läbi. Rajal oldud aeg: 3:56.

Kanuu, 3,44km

Esimene kanuuetapp oli õnneks allavoolu. Hakkasime siis rahulikult sõitma. Valgejõgi on mõnusalt kurviline ja puid täis, seega oli minek päris meeleolukas -- pidevalt sai teha täppismanööverdamist või siis puude alt läbi sõita. Ühes kohas sõitsime ka päris korralikult põhjaga mingi puurondi peale kinni ja ukerdasime seal üsna mitu minutit.

Teel esimesse punkti tekkis mul mingil hetkel kahtlus, et oleme vajalikust sopist mööda pannud. Ronisin siis kaldale, et tagasi joosta ja punkt käsitsi ära võtta. Avastasin seal päris korralikud lohad ja jooksin siis mööda neid natuke edasi-tagasi. Lisaks nõgesekupladele tulin tagasi ka teadmisega, kus me tegelikult oleme -- alles poole tee peal. Selle sahmimise käigus läks meist ka paar tiimi mööda.

Siit edasi sõudsime vaikselt mööda jõge ja leidsime kõik punktid ilusti üles. Etapi lõppu jõudes teatas kohtunik meile, et juhendi järgi peab kanuu tassima punktini, aga kuna kõik teised tiimid olid kanuu jupp maad kaugemal asuvate autodeni vedanud, siis olge lahked ja tehke sedasama. Tuginedes paide kogemusele tassisime Margitiga kanuu ära (kohtunik vaatas kerge imestusega, et imelikud tüübid ei üritagi lohistada, vaid veavad pea kohal). Kanuu peale läks 1:28, kokku 5:25.

Ratas või jalgsi, 5.25 + 4,12km

Kell hakkas juba päris palju saama ning oli selge, et kontrollajaks me kohale ei jõua. Vahele jääb jooksuetapp ning kanuu. Olgu jooksuetapiga kuidas oli, aga kurvilises räga täis jões vastuvoolu kanuutamisest ma küll eriti puudust ei tundnud. Mõtlesime, et käime seal 15. punktis siiski ära ja vaatame, mis meist saab. Selle teadmisega hakkasime sörgiga läbisegi mööda metsaradu kõmpima. Kui olime paar-kolm kilti läbinud, jõudis mulle lõpuks kohale, miks on selle ja ühe hilisema etapi pealkiri ratas või jalgsi. Ma olin juba tükk aega üritanud välja mõelda, mida see praktikas tähendama peaks ja mida me selle kaasavõetud nööriga pihta peaksime hakkama (oletasin, et see on ratta kanuusse sidumiseks nagu mitu aastat tagasi öisel etapil). Selle asemel, et otse punkti poole jalutada, oleksime võinud minna tagasi kanuu algusesse, võtta rattad ning sõita kohale nagu kuninga kassid. Selleks hetkeks olime me aga juba metsa sees ei viitsinud enam tagasi minna. Mõtlesime, et jalutame selle maa ära, mis see siis ära ei ole. Seda, et sentimeeter kaardil poolele kilomeetrile vastab, me muidugi endale ei teadvustanud. :)

Praegu, pärast foorumi lugemist tundub, et võitev strateegia oleks olnud see, kui kaks inimest oleks sõitnud kanuuga minema ning rahulikult kõik punktid ära võtnud. Kolmas liige (Margit näiteks) oleks selle ajaga kaks korda edasi-tagasi sõitnud ning meie rattad ka ära toonud. Siis oleks saanud kohe õiges suunas väntama hakata. Praeguse seisuga vaatan ma, et võrreldes tiimidega, kes kanuu lõpust rattaid tooma jooksid, saime 15 minutiga tünga. Minnes olime muidugi kiiremad, aga tagasitee läks ratturitel nagu niuhti.

Igatahes jõudsime kohale 15. punkti, kus meile teatati, et kontrollaeg on läbi, lasti igaühel 50 korda hüppenööriga hüpata ja suunati otse finišisse. Kõmpisime rataste juurde ja sõitsime lõppu. Lõpus seisime natuke lisaülesande (aasadega nööri mööda puu otsa ronimine) sabas kuni meile öeldi, et katkestajatel see arvesse ei lähe. Seega võtsime finishi ära. Kokku läks 07:28. Proovisime huvi pärast ka lisaülesande ära. Oma häbiks pean tunnistama, et hoolimata võimsast algusest (ma ei viitsinud jalgu aasadesse toppida ja ronisin lihtsalt mööda köit üles) lõppes paar meetrit enne tippu olukorras, kus ma ei jõudnud end üles tõmmata ja jalgu aasadese ka enam ei saanud. See-eest Margit ronis kribinal üles nagu orav.

Kõik. Peaaegu

Selleks korraks on siis lõbu läbi. Viimasel etapil olime 86. kohal (tagant viiendad), üldkokkuvõttes jagame 84.-85. kohta. Midagi suurepärast ei ole, aga miinimumeesmärgi -- osaleda samas koosseisus kõigil etappidel -- me täitsime. Sõpradel läks see-eest päris hästi -- Vahur sai segavõistkondade esimeseks (üldarvestuse neljandaks) ning Metsakunnid jäid lõpuks ometi truuks oma kreedole mitte väljuda metsast enne kui eelviimane võistkond on finišeerunud. :)

Xdreami hooaeg on läbi, jäänud on veel TAOK rogain ja libahundi jälg. Siis võib planeerida ka nädalavahetusi, mis ei sisalda mudaseid ketse.

Järgmiseks hooajaks peaks midagi huvitavat välja mõtlema, et enam niimoodi tagaotsas tähtaegadega võidu jooksma ei peaks. Sel aastal oli ainult Paide etapp trahvita. Peaks vist trenni tegema hakkama või miskit... Sel etapil saime me ka rajavalikute ja muidu lolluste eest umbes tunniga vastu pükse -- ka siin on parandamise ruumi. Üks asi on kindel -- B-rajale ma tagasi ei lähe. :) Millalgi üritaks kirjutada pikema kokkuvõtte hooajast ja selle käigus õpitust, aga täna rohkem ei viitsi -- peab hakkama rogainiks asju pakkima. :)

Xdreami III etapp Paides

2008-09-03T02:28:00.009+03:00

Proloog

Mina isiklikult polnud pärast öist Xdreami etappi praktiliselt üldse trenni teinud, paar korda käisin rahulikult rulluisutamas ning sõitsin tõukekaga tööle. Osaliselt oli selles süüdi ka võistlusgraafik, mis oli nii tihe, et trenni jaoks ei jäänud aega. :) Südametunnistuse rahustamiseks käisime Margitiga päev enne rattaga sõitmas ja Nõmme seikluspargis ronimas (sest eelinfo lubas köieharjutusi).

Pühapäeva hommikul tugevas vihmas Türisse Martinit peale võtma sõites ei põlenud me Margitiga just entusiasmist ning mõtlesime välja viise, kuidas me saaksime võistluse seljataha ilma autost väljumata. Näiteks:

korraldajad on kehva ilma tõttu otsustanud distantsi lühendada. Õigemini, alles on jäetud ainult üks lisaülesanne -- sudoku lahendamine;
me eksime Türile sõites ära ja ei jõua õigeks ajaks starti;
Martin teatab meid nähes, et ta on rämedalt haige ja ei saa osa võtta;
kehva ilma tõttu oleme ainsad starti jõudjad, korraldajad kuulutavad meid kohe võitjaks;
...

Kahjuks/õnneks kulges kõik edasine siiski plaanipäraselt ning mingil hetkel olimegi keset vihmasabinat koos kõigi teistega stardis.

Märkus pealkirjade kohta: pealkirjades olevad distantsid on pärit legendist ja ei kajasta tegelikult läbitud vahemaid. Pealkirjad ise peegeldavad etappide raskust ning kohati ka meeleolu nende läbimise ajal (ette rutates võib öelda, et tagantjärele oli tegi väga laheda etapiga).

Jalgsiporno, 1,42km

Sarnaselt öise etapiga tuli kohe stardis lahku minna. Õnneks oli seekord ülesanne palju lihtsam -- võtta ära üks punkt ning tulla tagasi vahetusalasse. Kuna mina olen meist vist tugevaim jooksja, kahmasin endale kaugeima punkti ning panin ajama. Kuna jooksin küllaltki kiiresti, ei jõudnud eriti kaarti vaadata ja pigem jälitasin teisi. Loomulikult lõppes asi sellega, et ühel hetkel olin ma üksi keset mingit võsast lagendikku omamata erilist ettekujutust, kus ma kaardil asun. Noh, mingil hetkel mõtlesin ma selle siiski välja ja leidsin punkti üles. Tagasi jõudes olid Margit ja Martin juba ees ootamas. Õnneks ei läinud mul ekslemise peale liiga kaua aega ja me ei saanud liiga suurte ajavahedega komposteerimise eest trahvi.

Aega kulus 0:14.

Rattaralliporno, 9,47km

Järgmisena tuli siis jälle legendi järgi rattaga sõita ja ka üks tee peale jääv punkt ära korjata. Esimeses lähenduses läks kõik väga hästi, spidomeetri näit klappis kümne meetri täpsusega. Natuke jamasid tekkis siis, kui ehitataval ja auklikul kruusateel jõudis meile järele ilgelt kimav B-rada ning Martin jäi kuskil kitsamas kohas ummikusse. Mingil hetkel keerasime B-rajast lahku ja sai jälle rahulikult kulgeda. Rõõmu ei jätkunud kauaks, sest varsti pöörasime põlluteele ning siis edasi soisele rajale. Edasiminek oli suht vaevaline, ratast tuli käekõrval lükata ja ületada mingeid salakavalaid kraave. Salakavalus seisnes selles, et sõltuvalt astumise kohast oli sügavust põlvini või vööni. Mingil hetkel aga sai rada otsa ja kuskilt lähedusest ka midagi edasi ei läinud. Mis tähendas, et me olime teinud vea ja pidime läbi kõigi kraavide tagasi ronima. Kõik see võttis meele mõnevõrra mõruks. Tagasi, sillale jõudes ja uuesti vahemaid mõõtes ja legendi hoolikamalt uurides leidsime õige raja ka üles. Ilmselt oli see varasem rada eelmiste õnnetute ratturite poolt sisse tallatud.

Edasi kulges rattasõit jälle mööda kruusateid saime ilusti lõppu. Ratta peale kulus täpselt tund. Stardist oli möödunud 1:15.

Sooporno, 2,59km

Kaardi peal meenutas jalgsietapp kangesti kurikuulsat Kärstna rabaetappi, mille me ajapuuduses vahele jätsime. Seekord oli siis võimalus sama asi väiksemas mastaabis läbi teha. Etapp ise koosnes suht ühtlasest soost, mille keskel, laugaste juures oli küllaltki lähestikku kolm punkti. Sinna minnes otsustasime tee pealt metsa suunduvaid suuri lohasid ignoreerida ning ise kohale orienteeruda. Kohale me ka jõudsime, ehkki sellele eelnes natuke mööda sood tiirutamist (hea, et meil kepsu ei ole, sest siis puruneks vist igasugune illusioon meie orienteerumisoskusest). Soomatka esimene ots oli selline tore vees sumpamine, umbes nagu Kõrvemaa rogainil. Mida edasi, seda tümamaks läks aga maapind ja lõpus oli tunne nagu kõnniks mööda vee peal ujuvaid heinapalle. Peale selle, et ise võis igal sammul põlvini sisse vajuda, pani see kogu lähikonna lahedalt õõtsuma.

Pärast mõningast müttamist jõudsimegi punktideni, kus käis lõbus mässamine. Päris paljud ei viitsinud ümber laugaste jalutada ning ujusid vajalikud paar meetrit punktini. Meie kõndisime muidugi ilusti ringiga ja saime selle käigus napilt jalad märjaks. Tagasi minnes võtsime mingile suuremale pundile sappa ja saime suht otse rabast välja. Etapi peale kulus 0:57, stardist oli möödas 2:13.

Rattaporno, 3,58km

Esimesed paar meetrit ratta seljas tuletasid meelde lihtsa tõsiasja, et kui jätad ratta vihma kätte vedelema, on pärast kasulik sadul veest puhtaks pühkida. :) Alguses kulges sõit mööda asfaldit ja muud muret polnud peale vihmasaju ja külma. Esimene punkt oli silla all, jõetruubis, kuhu tuli sumada mööda põlvini ulatuvat vett. Tolleks hetkeks poleks see olnud enam midagi erilist, aga vesi oli väga külm. Keegi kaasvõistlejatest kommenteeris ka enne vette minemist, et vesi on väga selge ja et see ei saa hea märk olla. :)

Järgmine punkt oli metsasihil, kus oli päris tihe liiklus. Lisaks üksikutele A-raja tiimidele vooris mõlemas suunas kõvasti B-raja võistlejaid. Minul ja Margitil on linnarattad, mis ei ole poristel metsaradadel sõitmise peale optimeeritud. Mul käis vänderdas tagaratas pidevalt mõlemale poole, Margit käis vist korra ka võsas ära. Ehkki too siht nägi välja, nagu võiks seda mööda ka järgmisesse vahetusalasse pääseda, läksime me tagasi ringiga, tuldud teed pidi. Hiljem kaarte vaadates selgus, et ehkki rattakaardi peal lõppes siht varsti otsa, läks ta jalgsikaardi peal ilusti kruusateeni välja, kust oleks saanud lõpuni kiiremini. Uuesti jõesillast möödumisel seal askeldavaid inimesi nähes tundsin korraks siirast heameelt, et mina enam sinna truupi teist korda tagasi minema ei pea. :)

Ratta peale läks 0:27, stardist oli kulunud 2:41.

Rulluisuporno, 5,97km

Siin vahelduse mõttes mingit erilist pornot ei olnudki. :) Tuli lihtsalt Paide linnaservas mööda jalgrattateed kaks ringi maha sõita. Tee oli väga hea, va. see, et paaris kohas olid seda ületanud seiklussportlaste hordid tassinud kraavidest tee peale üksjagu muda. Vahepeal läks ilm normaalseks ja hakkas isegi päris soe. Minu üllatuseks sõitsime isegi ühest teisest tiimist mööda. Aeg oli 0:25, kokku 3:06.

Jalgsiporno, 5,10km

Kohe jooksuetapi alguses pidi legendi järgi olema ujumisetapp. Kohale jõudes selgus, et ujuda tuli ronida üle tehisjärve (kaardi järgi umbes 150 meetrit). Seljas pidid olema ka päästevestid, mis oli IMO päris hea, sest siis polnud vaja muretseda külmas vees tekkida võivate krampide pärast. Ujumine sujus meil probleemideta. Edasi oli valida, kas minna järgmisesse punkti otse üle jõe või joosta ringiga. Kuna keha oli suplusest veel päris külm, siis ei tekkinud erilist soovi olude kohta võrdlemisi kuivade riiete mõjul tekkima hakkavat soojatunnet kuhugi kaotada. Otsustasime ringi minna. Pärast jõe ületamist vaatas meile vastu võsa vahel jooksev muda ja mätaste huvitav kombinatsioon, kuhu mingid monstrumid olid meetrilaiused rajad sisse ajanud. Mingi tiim eksles seal ka sihitult ringi. Me leidsime punkti suht kiirelt üles ja näitasime teistele ka suuna kätte. Nad väga ei uskunud meid esiti, aga eeldatavasti nad lõpuks selle ka leidsid. Ka kahe järgneva punkti (19 ja 20) puhul vältisime jõgede ületamist ning kõmpisime igalt poolt ringi. 20. punkti otsimise käigus õnnestus mul läbida viimaste aastate kõige retsimat nõgesevälja. Iseenesest need nõgesed väga suured ei olnudki ja rajad olid ka sees, aga kõrvetasid ikka väga valusalt. Võib-olla oli asi ka pükstes, mis kuidagi väga hästi neid nõelu keha ligi juhtisid. :)

Järgmine punkt oli suht rahulik kõmpimine piki metsasihte koos paari kraaviületusega. Teel 22. punkti nägime kanuudega üle heinamaa kõmpivaid tegelasi. Hakkasin ka hoolikamalt kanuukaarti uurima ja selgus, et seal on mõtteainet päris kõvasti. Täpsemalt natuke hiljem. Kuskil 22. punkti kandis algaski suurem kraavides roomamine, kus tuli järjest ületada poolde reide või üle vöö ulatuvaid kraave. Margit ja Martin olid lühikese kasvu tõttu kohati kuni rinnuni sees.

23. punkt oli lisaülesanne, kus üks tiimi liige pidi Paide vallitorni otsast köiega alla laskuma ja ülejäänud otsima üles lähedusse paigutatud (kuid kaardile märkimata) punktid. Hakkasime Margitiga vaidlema, kes saab ronida. Pärast seda, kui ma panin ette võtta selle selgitamiseks ette füüsiline jõuproov, leidis Margit, et targem annab järele, ning ma sörkisin rakmeid selga panema. Reipa jooksuga trepiastmete kolmekaupa võtmine sumbus lõpuks rahulikuks kõnniks. Alla tulemine ise oli veidi väiksem elamus kui Kloogal -- ikkagi vana kala juba. :) Instruktor ütles, et hoia jalad vastu seina 90-kraadise nurga all (ehk siis risti). Alguses üritasingi niimoodi horisontaalasendis alla kõmpida, aga varsti läksin üle lihtsalt alla libisemisele, aeg-ajalt jalaga seinast eemale tõugates. All asusin koos teiste ronijatega õue peal pealtnäha sihitult ekslevaid jooksjaid tagasi ootama (appi ei tohtinud minna). Õnneks läks neil päris kiiresti ja me saime selle ülesandega paarist tiimist mööda.

Tagasitee finishisse oli päris meeleolukas -- liikusime mööda päris korralikku loha ühe teise tiimi sabas. Enne teele jõudmist tuli ületada päris palju kraave, üks sügavam kui teine. Üks haises ka päris ropult ning keegi käis välja hüpoteesi, et sulistame parasjagu Paide linna kloaagis. No aitäh! Lõpuks jõudsime igatahes kuivale ja etapi lõppu. Koos lisaülesannetega kulus 2:31, summaarne aeg oli 5:37.

Kanuuporno, 3,65km

Kanuuetapi tegi huvitavaks kaks reeglit: punkte võib võtta suvalises järjekorras (ehk siis valikorienteerumine) ning kõik punktid peab läbima kanuuga. Teine nõue oli suht loogiline, sest vastasel juhul poleks vist keegi viitsinud kanuud vette lasta ning kõik punktid oleks võetud joostes. Nüüd aga tuli kombineerida päri- ja vastuvoolu aerutamist kanuu tassimisega.

Alustasime vähe mõtlemist nõudvast otsast ehk allavoolu paikneva 51. punkti ära võtmisest. Sinnasõit oli päris lõbus, natuke tüütu oli kanuu üle silla vedamine. Tagasisõidul tuli juba päris korralikult tööd teha, aga see oli talutav. Seda lõbu aga ei jätkunud kauaks, sest kanuuvahetusalast allavoolu asuva silla juures muutus vool nii tugevaks, et me lihtsalt ei suutnud edasi sõita. Kühveldada oleks veel ehk jaksanud, aga kui kanuu natukenegi voolu suhtes viltu oli, siis keeras vool kohe kanuul külje ette ja me sõitsime kaldasse. Leidsime, et nii ei saa rallit sõita ning ukerdasime kuidagi kaldale. Tegelikult olime juba enne plaaninud 50. punkti üle järve sõita, nüüd tuli kanuud lihtsalt rohkem tassida. Lohistasime siis oma paadikese järve, kus ilma vooluta sõit tundus täieliku naudinguna.

Pärast eelnevat kogemust ei tihanud me eriti vastuvoolu sõitma hakata ning otsustasime kanuu järgmisesse punkti (48) lohistada. Jõudsime ilusti samasse mudamülkasse, kus me 18. punkti olime otsinud ja saime aru ka, miks seal looklevad rajad nii laiad on -- sealt oli juba kõvasti kanuusid läbi veetud. Pärast paarikümmet meetrit selgus aga, et mudas ja mätaste vahel ei tule kanuu lohistamisest midagi välja ning me pöörasime otsa ümber. Tagasi alguspunktis leidsime, et võiks proovida minna mööda heinamaad otse kõige tagumisse, 49. punkti, nagu olime enne näinud teisi tegevat. Kuna lohistamine oli väga raske, siis otsustasime proovida tassimist. Pärast mõningast pusimist saimegi Margitiga kanuu üles tõstetud ja asusime teele. Margit nägi enda jalgade ette ca meeter-pool, mina paar meetrit. Aeg-ajalt kanuu alt välja piiludes saime me siiski enam-vähem mööda rada kõnnitud. Paar kraavi tuli ka tee peal ette, aga selleks ajaks olime me juba väga karastunud selles vallas. :) Minu respect Margitile, kes hoolimata väikesest ja mitte liiga lihaselisest kogust suutis kogu tee (umbes kilomeeter) raske kanuu all vastu pidada.

Lõpuks saime kanuu vette ning allavoolu chillimine ja punktide võtmine oli juba naljaasi. Pärast saime teada (näiteks Metsakunnidelt), et ka ülesvoolu sõudmine polnud tollel lõigul midagi kontimurdvat, aga see ei vähendanud meie uhkust hästi tehtud valiku ning kangelasliku kanuuvedamise üle. :) Kanuu peale läks 1:21, kokku oli aeg 6:58.

Rattaporno, 3,08km

Praktikas mitte niiväga porno, sisuliselt tuli peaaegu otse finišisse sõita. Kuna kedagi silmapiiril polnud, siis võtsime asja üsna rahulikult. Enne finishit tuli veel staadionil takistustest üle ja alt ronida ning läbi see oligi, finishiajaga 7:25 ning 80. kohaga 91 hulgast.

Söökla oli juba kinni pandud, aga rattapesu veel töötas. Saime survepesuriga rattad üle lasta, mis oli väga abiks -- niisama kuskil kraavis või lapiga nühkides oleks puhtaks saamine väga problemaatiline olnud. Selle käigus lahkus kindlasti igasuguste laagrite ja asjade sees olev määre, aga ega see liiv ka parem poleks olnud.

Kokkuvõte

Minu jaoks oli see üks lahedamaid Xdreami etappe üldse. Lahedaks tegid selle:

huvitav sooetapp tüma maa ja laugastega (ma pole varem eriti laudteest kõrvale astunud rabades :) );
lahe jalgsietapp pideva kraavides summimisega (ma olen vist juba varem ka maininud, et mulle läheb see vees sulistamine väga hästi peale);
kanuuetapp, mis nõudis nuputamist ning võimaldas väga erinevaid valikuid -- kas kühveldada vastuvoolu või tassida kanuud seljas;
seiklusspordile kohane ilm, mis täitis kraavid veega, teed poriga ning sundis muidu ka end veidi pingutama.

Lisaks teadmine, et oled millegi raske ja keerulisega hakkama saanud ning ennast natuke ületanud (see käis eriti esimese poole kohta, kus pidevalt oli külm ja märg).

Sportlikus mõttes oli tegemist selle aasta parima tulemusega -- esmakordselt saime kõik punktid enne finiši sulgemist kätte ning ka koht oli läbi aegade parim (seda muidugi tagantpoolt lugedes. 80. olime esimesel etapil ka).

Seekord meil fänniklubi kaasas polnud ja see andis ka kohe tunda, sest ühtegi pilti meist pole. A-raja tagumine ots on selles mõttes täbar, et ükski piltnik ei viitsi nii kaua passida ja meid ära oodata. Näiteks B-raja metsakunnidel on selle võrra lihtsam, sest isegi kui nad igasugu lisaülesannete juurde hilja jõuavad, on nad vähemalt finišis umbes samal ajal A-rajakatega ning seega jäävad ka piltidele. Seega palve korraldajatele: edaspidi paluks fotografeerige ka viimaseid, nemadki tahavad eputada. :)

Kolm ja pool nädalat hooaja viimase Xdreami etapini

Kõrvemaa rogain 2008

2008-08-20T18:08:00.003+03:00

Proloog

Kuna Margit oli end nädalavahetuseks kuhugi ära lubanud, siis olime stardis Martiniga kahekesi. Natuke segadusi oli stardis, kui meile oli hoolimata regatud kahest inimesest väljastatud kolm numbrit (ja kolmega algav rinnanumber). Korraldajad kommenteerisid midagi liiga pikkadest nimedest, mis eemalt vaadates vale mulje jätsid. :)

Raja planeerimisel seadsime endale eesmärgiks umbes 30km läbimise ning hakkasime sellele vastavalt mõõtma. Pärast seda kui olin kurvimeetriga praktiliselt kogu kaardi ülemise osa läbi kamminud, oli kirjas vaid 12,5km. Selle loogika järgi jätkates oleks me pidanud praktiliselt kogu kaardi läbi kõmpima, et plaanitud distants kätte saada. See aga ei kõlanud väga usutavalt, eriti kui arvestada, et ette oli näha üksjagu soodes müttamist. Siinkohal jätsime mõõtmise katki (pole ju mõtet teha täppisteadust puudulike lähteandmete korral) ja konstateerisime, et kui me pool tiiru oleme ära teinud, võime ju otsustada, kas teeme teise poole tiirust suurema või väiksema.

Asi ise

Eelnevalt olime kokku leppinud, et üldiselt kõnnime ning üritame teedel joosta. Nii me siis koos ülejäänud kambaga stardist jooksma panimegi. Umbes esimese punkti juures teatas Martin siiski, et tal jalad valutavad ning me läksime üle oma harjumuspärasele tempole "Team Cyberi kiirmarss™". Hiljem me siiski vahetevahel mäest alla jooksime ka. :)

Üritus ise kulges orienteerumise kohta hämmastavalt mõnusalt. Rajameister oli oma tööd kuidagi väga laadnalt võtnud ja ei olnud eriti punktide peitmisega vaeva näinud. Lisaks sellele, et punktid asusid mõistlikes kohtades, olid ka tähised suht hästi näha. Näiteks kui punkt oli augus, siis punktitähis asus sageli augu põhjas kasvava puu tüve küljes (mitte augu põhjas nagu see neljapäevakutel sageli tavaks on). Maastik oli valdavalt hästi läbitav mets või siis koguni lage, lisaks oli päris palju teid, mida mööda mugavalt liikuda.

Tänu sellele kõigele ei teinud me ka erilisi vigu. Märkus: mõningane peataolek punkti otsimisel või punktini mitte sirgjooneliselt liikumine ei ole meie sõnastikus viga. Viga on ikka selline veerandtunnine kammimine sellega kaasneva üldise nõutusega. :) Olulisemad vead olid meil punktides 51, 27 ja 20. Hiljem kaaskannatajatega muljeid vahetades leidsin ma ka viisi, kuidas taolisi asju tulevikus vältida (parem hilja, kui mitte kunagi). Nimelt on minu probleem selles, et ma punkti piirkonda jõudnuna enam ei orienteeru vaid lihtsalt jalutan sinna sisse lootuses, et punkt mulle täpselt tee peale ette jääb. Ja kui ei jää, siis kammin lihtsalt natuke ümbrust või vaatan, kuidas teised inimesed liiguvad. Asjaolude kehval kokkulangemisel võib see kaarti vaatamata kammimine ikka päris pikalt kesta. Õige oleks lugeda kaardilt täpselt välja punkti ümbritsevad asjandused ning siis kindla peale kohale minna. Neljapäevakul siis kasvõi kõndides, et rahulikult kaarti lugeda saaks.

Maastiku poolest oli see vist kõige looduskaunimas kohas olev rogain seni (eelmisel aastal oli Jägalal mõttetult palju, metsakuivenduskraavide vahel trampimist, Märjamaa libahunt toimus suht mittemidagiütlevates metsades). Toredad olid: männimets, 38. punktis olnud väga kõrge ja järsk vall, kaardi kirdeosas olnud mägine lage maastik järvedega ning sood. Meil tuli kokku vist umbes kilomeetri jagu meeleolukat mööda sood lirtsutamist ära.

Tulemus

Kogusime 103 punkti 140st ajaga 07:21. Koht oli 57. 105 hulgast, millega võib rahule jääda. Ma arvan, et meie rajavalik oli üsna hea, eriti palju edasi-tagasi sõelumist ei tulnud. Kokku läbisime umbes 35km. Tulemusi vaadates hakkab silma, et me pole ainsad, kellel palju aega üle jäi. Isegi kui jätta arvestamata tippe, kes kõik punktid kuue tunniga kätte said, on väga paljudel jäänud pool tundi või tund kasutamata. Hiljaks on jäänud vaid üks võistkond. Mina pakun põhjuseks, et punktid paiknesid suuresti keset suuri soid asuvatel "maismaasildadel" ning seega oli väga raske enne finišit paari punkti lisaks näpsata, sest see oleks tähendanud pikka retke ümber soo, et järgmise maismaariba peale saada.

Neli päeva järgmise xdreami etapini.

Xdreami II etapp Kärstnal

2008-07-10T04:05:00.004+03:00

Proloog

Olime võistluseks mõistlikult ette valmistunud, igal rattal oli spidomeeter ning 15-meetrine nöörijupp oli samuti olemas. Olime teinud ka natuke plaane selle kohta, kuidas mudas käituma peaks, seega moraalne valmidus oli ka enam-vähem olemas. Loodus sellist jama ilmselt ei salli ning laupäeva hommikul, natuke pärast kella kümmet helistas Margit ning teatas murduva häälega, et ta on haige ja ei saa tulla. Järgnes paaniline tegutsemine. Siiski, kolm tundi ja 20 telefonikõnet hiljem oli meil asendusliige olemas. Suur tänu Maikenile, kes väga lühikese etteteatamisajaga meie tiimiga liituda sai.

Laupäev möödus vähemalt minu jaoks rabistamise tähe all, sest Maikenile tuli hankida ratas ja kiiver ning kui ma plaanitust pool tundi hiljem paduvihmas linnast välja sõitsin, ei saa öelda, et ma optimismist pulbitsenud oleks.

Start, rattaralli

Hoolimata halbadest ennetest oli ilm Viljandi kandis ilus ning me jõudsime kõik õigeks ajaks starti. Pärast stardisignaali oli üllatus suur kui kaardi asemel leidsime eest hoopis tekstilised legendid, mis hoolikal uurimisel osutusid veel erinevaks. Mõte oli selles, et iga liige pidi oma variandi legendi järgi sõitma, võtma ära kaks tee peale jäävat punkti ning (loodetavasti) kohtuma oma kaaslastega etapi lõpus, et saada uus kaart. Lisaks oli pisike kaardike, mis näitas kätte, mis suunda keegi sõitma pidi. Mina olekski kohe (vales suunas) ajama pannud, aga Martin võttis välja kompassi ning tuvastas tegelikud suunad, kuhu keegi minema pidi. Hoolimata sellest, et meil läks situatsiooni adumiseks ning suundade nuputamiseks päris palju aega, jäi meist päris palju tiime maha kaarte uurima. Seega saime rekordiliselt hea stardi.

Minul oli variant B, mis nägi esimese asjana ette 1500 meetri pärast vasakule keeramist. Mida 1500 meetri peal ei olnud, oli vasakule minev tee. Tiirutasin oma saatusekaaslastega seal natuke ringi kuni keegi leidis metsa vahele suunduva raja. Ragistasime natuke mööda rada, kuni see põlluga ära lõppes. Egas midagi, tagasi teele ja uuesti ärakeeramiskohta otsima. Midagi me leidsime, aga legend ei klappinud eriti radadega. Sõitsime ringi umbes viieliikmelises grupis ning vahepeal hakkasid ristmikud enam-vähem legendiga kokku sobima. Mingil hetkel siiski läks jälle legend sassi ning me saime aru, et oleme totaalselt eksinud. Hakkasime sõitma tagasi stardi poole, et end uuesti paika panna. Helistasin meie fänniklubile, kellel oli kõigi eelduste kohaselt avatud raja kaart (määrustevastane tegu, seda küll :( ). Fänniklubilt saime teada, et nende kaardil oli esimene asi kanuuetapi algus, mis asus mingi järve ääres. Keegi meie grupist teadis, et see järv pidi jääma "kuhugi sinnapoole". Punktide võtmisest polnud ammu enam juttu, põhimure oli kaaslaste üles leidmine.

Sõitsimegi tuldud teed tagasi kuni trehvasime A-varianti lahendavat tiimi. Neil oli läinud paremini ja nad umbes teadsid, kus asuvad. Sõitsimegi siis nendega kaasa. Edasi hakkaski meie grupp paisuma nagu lumepall, sest igast suunast liitusid meiega ratturid või ratturite grupid. Omapärane oli ka see, et mida lõpule lähemale, seda suuremaks tõusis tempo. Viimased kilomeetrid läbiti juba päris korralikult kihutades. Imekombel jäi tee peale ka üks minu variandi punkt, seega täiesti tühjade kätega ma tagasi ei tulnud. Oli näha ka kahekesi ringi uitavaid ühekohalise stardinumbriga tiime. Lõpuks jõudsimegi etapi lõppu, kus Maiken oli mind juba 10-15 minutit oodanud. Minul kulus selle etapi peale umbes 1:45 ning maha sõitsin ettenähtud 17,7 km asemel veidi alla 30 km.

Vahemärkus: nagu hiljem selgus, oli B-variandil vale vaid esimene lõik, mille pikkus oli 1500m asemel 1100m või sinnakanti. Sealt edasi oli kõik bueno. Kaarti vaadates jõudsin ma õige tee peale välja ka, aga mingis T-kujulises ristmikus, kus inimesed keerasid nii paremale kui vasakule, otsustasin ma millegipärast liituda paremale suunduva grupiga. Õige oli aga hoopis vasak.

Igatahes lõi see rattaetapp kaardid päris korralikult segi, sest seal ootas murelike nägudega küllaltki väikese stardinumbriga tiime. Meie ootasime Martinit. Mida edasi, seda ärevamaks muutus kõigi meeleolu ning kui mingi grupp punkti saabus, uuriti neilt kohe, et kas näiteks number 43 on seal või et kas keegi on temast midagi kuulnud. Umbes nagu emad sõjast tulevaid poegi vastu võtmas. Meil hakkas Maikeniga külm ja igav ning sõitsime natuke maad mööda teed tagasi Martinile vastu. Võtsime paaril lähimal ristmikul positsioonid sisse ja jäime huviga uurima mööda sõitvate ratturite numbreid. Mingil hetkel peatus minu juures auto, milles olev avatud raja kaardiga naine tahtis teada, et kus me oleme ja et kus kanuupunkt on. Ma ütlesin talle, et ma pole kaarti näinudki ning et ei kujuta ettegi, kus me asuda võime. Seejärel vaidlesime natuke selle üle, kas ma olen juba kanuuga sõitnud või mitte. Tema väitis, et kirjade järgi võiks meil kanuu läbi olla. Ka küll ütlesin, et ma pole kanuud näinudki, aga miskipärast ei jäänud ta mind uskuma. Nojah, ma ei hakanud tema ümber veenmiseks ka väga vaeva nägema.

Sõitsime tagasi kogunemispunkti, kuhu oli juba üsna vähe (aga see-eest murelikku) rahvast alles jäänud. Paari tiimi kohta tuli ka teade, et nende kolmas liige on katkestanud ning nad sõitsid kahekesi edasi. Kolmveerand kahe paiku (vähem kui neli tundi stardist) olime me vist ainsana ootamas ning kohtunikud hakkasid asju kokku pakkima (selle punkti kontrollaeg oli 02:00) ja meie tegime ettevalmistusi kahekesi edasi sõitmiseks. Suur oli meie üllatus ja rõõm, kui ühel hetkel siiski sõitis kohale kaks tulukest ja üks neist oli Martin. (Teine oli võistleja, kelle kaaslased olid varem kahekesi lahkunud) Saime lõpuks ometi kätte kaardi ning sõitsime ca poolteist kilomeetrit kanuuetapi algusesse.

Aega oli kulunud 03:44.

Kanuu

Seekord avaldas Martin soovi ise kanuupunkte võtta ja seega saigi ta ette istutatud. Maiken oli keskel ja mina roolisin. Kohe esimene punkt oli otse üle järve. Pimedas eriti kaugele ei näinud ning vastaskalda mets oli väga ühtlane, seega panin lihtsalt kompassi paadi põhja ja tüürisin asimuudi järgi. Tunne oli nagu vanal merekarul (või siis nagu viieteistaastasel kaptenil). Kui me kaldasse jõudsime, ei olnud Martin eriti vaimustunud kuskil kõrkjate vahel vette sulpsamisest ning seega sõitsime me natuke lõuna poole ja randusime natuke metsasema välimusega (kuid endiselt soises) kohas. Martin läks punkti võtma ja meie Maikeniga jäime peatselt saabuvat päikesetõusu nautima.

Kui me olime seal umbes tund aega sääski tapnud ja Martinit huiganud, tuli meile seltsiks Leguar Xtreme, kes olid oma punkte võtma läinud liikme ära kaotanud. Nad teadsid öelda, et asume umbes kilomeeter maad punktist eemal (siit kohe kujutluspildid ära eksinud ja kaardist välja jooksnud Martinist). Omalt poolt laenasime neile kadunud mehe otsimiseks telefoni. Pärast paari kõnet jõuti lõpuks õige mehe numbrini ja tema kõneposti. Leguarid sõitsid minema ning meie närveldasime edasi. Õnneks hakkas mingil hetkel metsas siiski tuluke vilkuma ning tulukesele järgnes Martin koos võetud punktiga. Vastuseks küsimustele pomises ta midagi "raskesti läbitavast maastikust".

Järgmine punkt oli lihtsalt leitav ning selle sai võtta kanuust väljumata. Sellest järgmise jätsime vahele, sest mööda sood mingi kraavi otsa taga ajamine ei tundunud eriti lõbusa tegevusena. 7. punktiga sõitsime natuke ranna lähedal edasi-tagasi, kuid lubatud kraavi ei näinud. Asi lõppes jälle sellega, et Martin pandi enam-vähem suvalises kohas kaldale ülesandega punkt üles otsida. Mina tutvusin senikaua ülejäänud kaardiga ning planeerisin jalgrattaetappi. Kohe järgmisest kanuupunktist oleks idee kohaselt pidanud algama jalgsietapp, mida tuli juhendi kohaselt läbida päästevestiga ning mis oli ilmselt ka põhjus, miks nöör tuli kaasa võtta. Kohe esimene lõik sellest oli umbes kaks kilomeetrit suunaga mööda sood orienteerumist, et leida (selle soo sugugi mitte ainsas) laukas asuv punkt. Ja edasi ei läinud ka sugugi paremaks. Leidsime, et meie orienteerumisoskust ja füüsilist võimekust arvestades ei oleks selle jalgsietapi läbimine eriti realistlik. Lõpuni me ehk jõuaksime, aga ajakulu oleks tõenäoliselt selline, et võib otse finishisse suunduda ja kogu rattaetapp jääb nägemata. Otsustasime võimalikult pika võistluse nimel jalgsietapi vahele jätta.

Tollesse jalgsi/kanuu punkti jõudes avanes päris tore pilt: kogu künklik ja mättane rand oli täis segiläbi pargitud kanuusid. Üks kanuu oli ka põhja vajunud. Tulime sealt siis kiirelt tulema ja sõitsime kanuuetapi lõppu. Kanuu peale kulus 4:12, stardist oli möödas 7:56.

Ratas

Kanuuetapi lõpus ütlesid kohtunikud meile, et järgmist rattaetapi keskel asuvat jalgsietappi pole vaja teha. See oli meie poolest täiesti okei, sest esiteks oli see jube pikk (linnulennult üle 12 km) ja teiseks nägi see väga tehniline välja. Seal olid koos vist kõik rajameistrite trikid: reljeefikaart, valge kaart, pööratud kaart, olematu kaart (asimuudi ja pikkuse järgi orienteerumine). Ma arvan, et me oleks selle äraeksimise kartuses niikuinii vahele jätnud, seega see otsus meid eriti ei morjendanud.

Jalgratta esimene punkt oli suht keerulise rajavalikuga. Üks variant oli minna praktiliselt otse järve äärest, läbi soo ja üle jõe. Meie otsustasime sõita suht suure ringiga, korraks kaardilt välja ja asfaltteele. Lisaks jätsime järgmise, 15. punkti vahele, sest see oleks meie marsruudi järgi olnud mõttetu 10 km pikkune edasi-tagasi sõit (ja me muretsesime õigeks ajaks finishisse jõudmise pärast). Tagantjärele vaadates ei pruukinud see kõige kavalam otsus olla, sest tolle ümbersõidu peale läks meil üle kahe tunni ja selle ajaga oleks end soost läbi surunud küll.

Rattasõidust endast midagi erilist rääkida ei ole. Sõitsime korralikult mööda teid ja ei üritanud kuskilt lõigata. 16. ja 17. punktis käisime jalgsi, sest niisama kõndimine on jalgratta käekõrval lükkamisest kiirem, igatahes. Iseenesest oli sõita tore -- teed olid suht talutavas korras, päike paistis mõnusalt ning Kurimetsa looduskaitseala kandis oli ka tore reljeef ja ilus mets.

Kui me Sudistes ristmikul seisime ja arutasime, kas sõita vastutuult mööda üsna krobelist asfaltteed või keerata kruusateele, tuli meile appi üks rattaga kohalik tegelane. Kuuldes, et meie sihiks on krossirada, seletas ta abivalmilt, kuidas tuleb sõita mööda teed, siis keerata paremale ning külla jõudes veel paremale. Noh, täpselt selle info olin ma ka kaardi pealt välja lugenud. Sõitsime natuke aega koos ning mingil hetkel hakkas ta kiirendama, seletades, et tal on väga hea minekuga Mercedes. Ma vajutasin siis vahelduse mõttes ka natuke tugevamalt pedaalidele ning ta leidis, et minul on järelikult bemm ja et selle vastu ikka ei saa. :)

Lisaülesanded

Krossiraja lisaülesandesse jõudes olime juba umbes 13 tundi liikvel olnud. Ülesanne seisnes siis motokrossiraja läbi sõitmises ning pärast kohtunikule raja pikkuse ütlemises. Üle 50-meetrise vea korral tuli rada ka teist korda läbida. Rada oli minu hübriidratta jaoks natuke liiga liivane ja ratas kippus paaril korral sisse vajuma. Maiken sõitis nagu noor jumal ning Martin hoidis jõudu kokku ja lükkas ratast enda kõrval. Raja pikkuse panime me õnneks täkkesse ning teist korda enam sõitma ei pidanud.

Kui olime krossi lõpetanud, jõudis kohale ka meie fänniklubi, kes oli meid eelnevalt positsioneerinud (eelmise korra vigadest õppinuina olid meil kaasas moblad ning fännklubile oli lubatud meie mobiilne positsioneerimine). Kahjuks ei jõudnud Reeno näha, kuidas tema seni põhiliselt nukralt Küberi koridoris seisvat maastikuratast lõpuks ometi ka sihipäraselt kasutatakse. :(

Krossirajal öeldi meile, et järgmine lisaülesanne on väga lahe ja see tasub kindlasti ära teha. Kuna meil hakkas aeg otsa lõppema, siis jätsime jälle ühe punkti vahele, sest see oleks tähendanud kas järjekordset metsas roomamist või pikka edasi-tagasi sõitu. Lisaülesandeks oli eskimopööre kummipaadiga. Tavakeeles tuli kummipaadiga järvele sõita, see kummuli keerata, tagasi õigetpidi keerata ning tagasi sõita. Kuna Martin ei olnud eriti tugev ujuja, siis oli tema roll lihtsalt läheduses hulpida ning aere valvata; mina Maikeniga mässasime paadiga. Ümber keeramine käis väga lihtsalt, aga tagasi sättimine ei olnud nii lihtne. Pärast paari (video pealt vaadates üsna lõbusa) variandi katsetamist saime paadi keeratud nii, et mina sikutasin ühe serva pealt ning Maiken lükkas teiselt poolt aeruga. Kokku läks selle sulistamise peale 09:17, mis oli päris hea aeg -- mõned tiimid mässasid seal üle veerand tunni.

See lisaülesanne rehabiliteeris täiega kogu eelnenud pika jalgrattasõidu -- keha ja vaim olid mõnusalt värsked ning suured teod ootasid tegemist. Samas, peale finisheerimise eriti suuri tegusid järele jäänud polnudki.

Rattaetapi lõppu jõudsime 11 minutit enne finishi sulgemist, kuid enne finishit tuli sooritada veel üks lisaülesanne. Nimelt tuli lähedalasuval kossuplatsil kas visata pall keskjoonelt korvi või panna pealt. Ma puudutan küll käega korvirõnga ära, aga pealtpanijat minust pole. Seega asusime keskjoonelt peale loopima. Kui me olime natuke aega tulutult sahminud, nägime, et meiega samal ajal ülesannet tegev võistkond teeb teineteisele pätti. Küsisime kohtunikult, et kas nii tõesti tohib. Kümme sekundit pärast jaatavat vastust oli ka meil pall korvis ning me saime sealt tulema.

Jäänud olid veel kaks punkti, mis tuli kaardile joonistatud kasti seest ise üles otsida. Me vist isegi leidsime selle kasti üles, aga kuna punktid ennast kohe ei näidanud ning aeg sai otsa, siis loobusime neist ning suundusime finishisse. Lõpuaeg oli meil siis 16:05, sellest rattaetapile kulus 8:09. Lõplikes tulemustes saime 80. koha, mis ühtis täpselt meie rinnanumbriga.

Lõpetuseks

Tegu oli väga laheda üritusega ja järgmisel nädalal olid emotsioonid täiega laes. Mõned kolleegid hakkasid juba nurisema, et kas nüüd enam millestki muust ei räägitagi kui Xdreamist. Natuke halb oli see, et tänu jalgsietapi vahele jätmisele tuli meie xdream väga ratta näoga. Mina isiklikult sõitsin maha ca 105 km, lisandus veel 8-9 km kanuud. Martinil õnnestus ainsana natuke ka jalgsiorienteerumist harrastada.

Sportlikus mõttes ei ole meie tagantpoolt viies koht midagi erilist. Siin tuleb aga arvestada, et seekord oli väljas üsna vähe (ent sellevõrra raskemaid) punkte. Seega kulus tavaliselt punkti läbimise peale rohkem aega kui selle läbimata jätmise eest antav 45-minutiline ajatrahv. Mõned võistkonnad, kes meist varem katkestasid, said tabelis meist ettepoole. Kui arvestada ka läbitud raja pikkusega, võiksime me umbes 10 kohta kõrgemal olla. Samas ei ole siin midagi kahetseda, sest oma kaifi saime võistlusest kätte ning rajal olime täie raha eest. Mulle hakkab üldse tunduma, et team Cyberi kreedo ongi, et kui me oleme maksnud maksimaalselt 16-tunnise võistluse eest, siis tuleb see 16 tundi ka ilusti ära kasutada mitte kohe kiiruga finishisse joosta nagu mõned esiotsa tiimid seda teevad. :)

Vahemärkusena tänaks ka meie fänniklubi, kellest oli tegelikult päris palju abi. Väga lahe on tegutseda teadmisega, et järgmises kontrollpunktis või finishis on ees ootamas rõõmsad ergutushüüded.

Kuus nädalat järgmise Xdreami etapini.

Enne tormi

2008-06-23T02:36:00.007+03:00

Pika ja pimeda Xdreamini on jäänud loetud päevad, kirjutan siis natuke sellest, millega me vahepealset aega sisustanud oleme.

... seal punkte teenitakse toore jõuga

Lõpuks ometi sai jälle hoo sisse orienteerumisneljapäevakutel käimine (minu puhul vähemasti. Martin on kuskil Tartus ja Margit tegeles ülikooli lõpetamisega). Viimasel ajal on seltsiks olnud ka paar kolleegi. Nendega etapiaegu võrreldes sain faktilist kinnitust asjale, mida ma olen juba tükk aega kahtlustanud. Nimelt orienteerun ma põhimõttel "sila jest, uma ne nado" -- kõikvõimalikud teevalikul tehtud bläkid kompenseeritakse kiire jooksuga. Viimasel ajal olen hakanud suht jõhkralt piki teid liikuma, sest minu puhul on kiirelt ja õigesti joostud ring üldjuhul parem kui läbi metsa ekseldud otsetee.

Faktoloogia ise näitas põhiliselt seda, et kui mul oli võimalus tuima näoga pikalt mööda hästiläbitavat maastikku joosta, siis liikusin ma sõpradest oluliselt kiiremini. Kui ma mingil põhjusel kõndima pidin (või natuke ringi ekslesin), liikusid sõbrad sama kiiresti või kiiremini. Nojah, see tehnilise orienteerumise teema paistabki olevat tänase sissekande põhiteema.

Maa-Õhk-Vesi

Organiseerisime koos Vahuriga (tollesamaga, kes eelmistel aastatel meie tiimi vedas) Otepääl treeningvõistluse MÕV, kus koos tuttavatega natuke mõõtu võtta. Rada oli ca 7km jooksu, 20km jalgratast, 6km kanuud, 8km rulluisku, ronimisülesanne (planeeritav võitja aeg 7h). Marsruudi osas laenasime palju eelmise aasta öise Xdreami B-rajalt. Lisaks meile oli kohal ka paar B-raja tiimi ning muidu kolleege ja tuttavaid. Enne võistlust pidasin ma meid favoriidiks, sest teised võistkonnad olid ju ikkagi Xdreami B-rajalt (häh :) ) või siis polnud kunagi varem seiklusspordiga tegelenud ("mismõttes peame me joogi ja söögi ise kaasa vedama?"). Samas on teada, et terav kirves leiab kivi. Nojah.

Üritus algas jooksuga Pühajärve äärde ja esimeses punktis me vist isegi juhtisime. Kohe pärast seda hakkas aga asi allamäge veerema, sest rajameister Vahur oli pannud üles küllaltki tehnilise raja. Kui me poolteist tundi hiljem lõpuks kanuuetapi starti ilmusime, olime rajameistriga viigis 2:2 (kaks punkti leitud, kaks mitte) ning me olime kõik vähemalt hargivaheni vees ära käinud (OK, see oli enda lollus, soo oli kaardi peal ilusti olemas, aga me ei arvanud, et see nii märg on). Kanuu alguseks olime me igatahes neljandad (kuuest tiimist) ning sellel positsioonil me ka lõpetamine.

Muus osas kasutasime varasemast tuttavaid töövõtteid. Kanuuetapil pandi Margit maale ning ta otsis punktid üles. Rulluisk kulges rahulikus tempos. Margit nautis mäest üles ja alla sõitmist, mina aitasin Martinil pidurdada. Võistluse teises pooles hakkasime aja kokkuhoiu mõttes kontrollpunkte vahele jätma, näiteks Käärikul toimunud jalgsietapist läbisime vaid poole ning ka jalgrattaetapil jätsime paar ebamugavamat punkti võtmata.

Meie finishiajaks kujunes 08:10, lisandus veel trahv kümne võtmata kontrollpunkti eest. Võitjateks osutusid üllatuslikult esimest korda taolisel üritusel osalenud kolleegid ajaga 06:58, kes said ka kõik punktid kätte. Üldiselt oli üritus väga lahe, ehkki ilmaga ei vedanud eriti. Mulle isiklikult meeldis kõige rohkem rattaetapp, kus oli kõge vähem mööda märga metsa hoolikalt ära peidetud punktide otsimist. :)

100kp 64kp jooks

Täna käisime Martiniga 100kp jooksul. Mõlemad panime ennast kirja kõige pikemale rajale (15km, 100 kontrollpunkti), sest, noh, me oleme ju pikkade distantsidega harjunud. :) Otseloomulikult sai jälle selgeks, et orienteerujatega pole mõtet ülbitseda ja et on põhjus, miks ma neljapäevakutel B-rada jooksen.

Algus läks võrdlemisi hästi. Paari korral oli viieminutilisi ekslemisi või möödajooksmisi, aga üldiselt sain punktid ilusti kätte. Suur osa esimese kaardiga kaetud etapist kulges soos ja mulle selline märjas pladistamine istub. Esimese 44 punkti peale kulutasin 01:31 ja olin oma arvates ilusti nelja tunniga finisheerimise graafikus.

Järgmised 23 punkti pidi jooksma reljeefikaardi järgi ja see osutus tõsiseks katsumuseks. Maastikuks oli küllaltki tihe mägine mets ning keskmine kontrollpunkt oli näha 3-5 meetri pealt. Üldjuhul tuli kasutada suunaga jooksmist ning silmanurgast teisi võistlejaid jälgida. Natuke aitasid orienteerumisel ka teised punktid (mul olid vist kõik punktid ilusti kaardi peal olemas), mille leidmisel sai teada, kus ma täpselt asun, ning uue suuna määrata. Reljeefikaardi peal orienteerumine oli ikka üsna aeglane ning pärast 64. punkti eksisin ma lihtsalt ära. Ja sedakorda nii, et ma ei kujutanud üldse ette, millises kaardi nurgas ma olen või kas ma pole lihtsalt kaardist välja jooksnud. Pärast pooletunnist ringiuitamist leidsin lõpuks mingi punkti ja sain asukoha teada. Kuna kell hakkas päris palju saama (ja ka minu motivatsioon ei olnud liiga kõrge), leidsin, et korraldaja on ka inimene, orienteerusin otse etapi lõppu ja sealt järgmise kaardiga otse finishisse. Kokku läks selle lõbu peale 04:13.

Hiljem tuttavatega rääkides selgus, et see reljeefikaardiga osa oli kõigile väga raske (enamasti ka minu kombel saatuslik). Martin näiteks jõudis vist kuhugi 53. vms. punkti kanti. Noh, eks järgmisel korral teab siis mõistlikumat võistlusklassi valida.

Kokkuvõte

Nagu näha, erilised orienteerumiskunnid me ei ole. Õnneks pole Xdreami orienteerumine eriti tehniline ja seal peaksime me normaalselt hakkama saama (kui just ei tule mingeid imelikke asju nagu mäluorienteerumine). Mulle endale meeldib mõelda, et kui see öine etapp läbi saab, siis sealt edasi läheb ainult kergemaks. :)

Kuus päeva järgmise etapini.

Lahe trennielamus

2008-05-18T20:33:00.007+03:00

Käisin täna jooksmas, sel kuul vist esimest korda (meil on nii tihe võistlusgraafik, et treenimiseks ei jää aega :) ). Plaanis oli läbida Nõmme-Harku ring. See plaan läks aia taha umbes esimese kolmandiku peal, kui märkasin puu külge riputatud sildikest: "liigu edasi vastavalt puudel olevatele märkidele". Ilmselt oli see mingi üritusega seoses tekkinud. Huvi pärast keerasingi tee pealt ära, et vaadata, kuhu rada viib. Märgistatud raja kaotasin ära üsna kiirelt, aga sellest polnud lugu, sest niisama sai ka joosta. See Harku mets on täiesti geniaalne! Seal on umbes miljon pisikest igas suunas kulgevat rada, millest paar kraaviserva pidi jooksvat sihti olid ka väga ilusad. Lisaks on maastik ka väljaspool radu üsna hästi joostav. Ma olen väikestviisi kaardi ja kompassiga harjuma hakanud ja seetõttu oli üsna harjumatu ka jooksmine, teadmata, kus suunas ma lähen ja kuhu ma välja jõuan. Mul oli vist terve trenni teise poole nägu naerul. Hea, et ma metsas üksi olin, muidu oleksin võinud jätta suht kohatu mulje. :) OK, ma tean, et iseenesest on see ju loogiline, et raja kõrval on mets ja et männimets on joostav ja et linnalähedane mets on radu täis jne. Noh, minu jaoks tuli see lihtsalt väga võimsa üllatusena. Ja nii positiivsena, et ma lihtsalt pidin selle üles kirjutama, juhuks, kui keegi teine veel ei teadnud. :)

Kuus nädalat öise Xdreamini.

Libahundi jälg Märjamaal

2008-05-15T01:43:00.004+03:00

Laupäeval toimus seiklusrogain "Libahundi jälg", millel me osalesime neljase võistkonnana: mina, Margit, Martin ning Margiti sõbranna Piret. Eesmärgiks oli läbida rada võimalikult sportlikult, mis meie puhul tähendab kiiretempolist kõndi ning kohati teedel sörkimist. Kui vaadata peatselt saabuvat Xdreami öist etappi, siis peaks kuus tundi meie jaoks täielik sprindidistants olema. :)

Varasemates rogainides on meie rajavalik käinud suht-koht tunde järgi -- hakkame mingis lootustandvas suunas minema ning vastavalt edenemiskiirusele pöörame mingil hetkel tagasi. Seekord üritasin teadlikult läheneda ning olin kurvimeetri puudumisel toonud kaasa umbes 27 km pikkuse niidijupi. Kohapeal selgus, et kaardi mõõtkava on juhendis mainitust natuke suurem ja seega tuli planeeritud tee vist 30 kilomeetri kanti.

Korraldajad arvasid vist ka, et täpne rajaplaneerimine on mömmidele ning alustasid võistlust proloogiga. Proloog seisnes neljas Märjamaa linna paigutatud punktis, mida kaardil ei olnud ning mis tuli kirjelduse põhjal üles leida. Kuna kõik teised panid padavai õiges suunas jooksu, siis ei olnud ka punktide üles leidmine raske. Ma ei tea, kas tegu oli proloogi hajutava mõjuga või meie geniaalse rajavalikuga, aga kohe esimestest punktidest peale liikusime me praktiliselt üksi ja nägime teisi võistkondi harva. Planeerimise seisukohast viis proloog meid kilomeetri jagu plaanitud stardist lõuna poole ning kulutas ära veerand tundi. Sellest hoolimata otsustasime jätkata esialgu planeeritud marsruudil.

Maastik ise midagi erilist ei olnud -- reljeef puudus praktiliselt täiesti, tooni andsid põllud ja heinamaad ning võrdlemisi raskesti läbitav mets. Suurema osa ajast liikusime piki teid, aga paari punkti jõudmiseks oli vaja ka läbi võsa rügada. Erinevalt harjunud mustrist oli kaardilugemine ja tempo tegemine põhiliselt Margiti õlul (ehkki ma ise ei suutnud kiusatusele vastu panna ja jaurasin pidevalt tempo tõstmise vajadusest).

Üritusele andsid vürtsi lisaülesanded. Rajaplaneeringul üritasime võimalikult paljusid läbida ning peale kahe läbisime need kõik. Ülesanneteks olid tikkimine paralleelselt olümpiamängude teemalise viktoriiniga, täispuhutud veoauto sisekummi peal mööda vett sulistamine, nöörredelil silla pealt alla ronimine, tõukerattasõit ja kooli võimlemisplatsil turnimine. Minu isiklikuks lemmikuks oli tõukerattasõit, sest tegemist oli väga tegijate Soome kickbike ratastega, mis põlluvahettedel lausa lendasid. Igatahes teen mina praegu ettevalmistusi ühe sellise ostuks. :) Lisaks lisaülesannetele tekitas elevust ka joogivee otsa lõppemine raja teise kolmandiku peal, kus me otsustasime ettejäävast talust juua küsida. Seal tuli kokku puutuda suurte koerte ja tõreda peremehega.

Tulemus oli meie kohta päris hea -- jäime 19. kohale 39st. Segavõistkondadest olime neljandad. Kokku läbisime ca 27-28 kilomeetrit, mis on samuti parem kui eelmisel aastal. Orienteerumine sujus tänu teede laiaulatuslikule kasutusele päris hästi, ehkki üks ca kilomeetri pikkune ring tuli ka sisse 43. punkti otsides. Ja ma ei ole päris kindel, kui otse me seal võsas rügades liikusime. Margit läks sellest neljandast kohast ärevusse ning hakkas juba tegema plaane, kuidas kahe etapi üldarvestuses auhinnalisele poodiumikohale pääseda. :)

Kuus nädalat Xdreami öise etapini.

Xdream I etapp Kloogal

2008-05-02T00:18:00.008+03:00

Algus

Jõudiski lõpuks kätte see kauaoodatud päev. Korraldajad olid lahked ning kasutasid osavõistluse juhendis lõike stiilis "Seekordne A-rada on senistest üks ohtlikumaid. Korraldajad soovitavad hinnata kainelt oma võimeid, liikuda ohtlikes kohtades rahulikult ja abistada võistkonnakaaslasi." Otse loomulikult võimaldas see meil hoolega närvitseda. Pühapäeva hommikul sündmuskohale sõites andis Margit alguses vaikselt, hiljem üha valjemalt mõista oma soovist olla parasjagu kusagil mujal. Klooga lähistel oli ta valmis jalgrattaga ise koju sõitma, kui vaid keegi oleks nii lahke ja auto peataks. Lõpuks olime kohal, numbrid käes ning ka Margit paistis olevat oma saatusega leppinud. Pärast mitut hooaega B-rajal oli päris tore tunne endale punane A-raja number külge panna. Sarnaselt talvise Xdreamiga olid kõigil SI-pulgad, mis tuli permanentselt randme külge kinnitada. See tegi punkti võtmise natuke ebamugavamaks, aga meie taseme juures sellest erilist vahet polnud. Teiseks uuenduseks oli see, et kõigi etappide kaardid ja legendid anti kohe kätte ühe kahepoolse A3 lehe peal. Lisaks oli kaart ise mingist võrdlemisi hävimatust materjalist, mis võib vabalt pesumasinas pesemise välja kannatada.

Päike praadis varasest hommikutunnist hoolimata päris hoolega ja ma hakkasin juba kahetsema, et ma polnud lühikeste varrukatega särki ja õhukesi pükse kaasa võtnud. Toppisin siis jaki kotti ning läksin starti, seljas pikkade varrukatega pesu.

Märkus: kõik järgnevates pealkirjades mainitud kilometraažid on pärit legendist ja ei kajasta vähimalgi määral meie tegelikku läbitud distantsi.

Kanuu 7,81 km

A-rada startis kanuuetapile, aga enne seda oli poolekilomeetrine jooks Klooga järveni. Järve ääres oli ka esimene punkt, kuhu kogu kamp jõudis kohale peaaegu korraga. Seega oli iga komposteri juures ragbi scrum'i meenutav tunglemine, mis läks üsna füüsiliseks kätte. Pressisin end kuidagi punkti juurde, sain piiksu kirja ja läksin kanuud otsima. Mõne aja pärast saabusid ka Martin ja Margit. Lasime kanuu vette ja hakkasime sõudma.

Võrdlemisi alguses ilmnes kaks ebameeldivat asjaolu. Esiteks olin ma valinud ebamugavate pinkidega kanuu, kus oli väga lihtne külgsuunas edasi-tagasi libiseda (lisaks üldisele ebamugavusele). Teiseks koosnes järv praktiliselt kogu ulatuses püdelast mudast. Kui vaadata satelliidifotot, siis kirdeosas on mingi tumedam ja ehk ka sügavam riba, aga kogu ülejäänud järves oli vedelamat ollust vast poole meetri sügavuseni. Sealt edasi algas pehme muda. Selles plögas sõudmine oli päris korralik rügamine -- kanuu inertsist peaaegu üldse edasi ei liikunud ning kogu töö tuli ise ära teha.

Üldiselt möödus kogu kanuuetapp selliselt, et randusime kohta, kus palju teisi kanuusid ees oli ning kamandasime välja Margiti, kes pidi siis sisulise orienteerumise ära tegema ja punkti kuskilt üles otsima. Sellega sai ta ilusasti hakkama, ehkki sageli märjakssaamise hinnaga.

4. ja 5. punkti juures üritasime rakendada kavalust, mis seisnes Margiti 4. punkti juures maha panemises ja seejärel kahekesi 5. punkti juurde sõitmises. Mõte oli mitte raisata aega igasustes rannasoppides ukerdamisega. Algus läks ilusasti -- Margit lippas 4. punkti juures minema ning me Martiniga sõudsime edasi. Randusime natuke hiljem legendile vastavalt kase otsas rippuva punkti juures ning jäime ootama. Puhkasime, sõime, mina kasutasin aega kaardi abil kanuust vee välja viskamiseks. Mingi aja peale tekkis minus rahutus ja otsustasin piki kallast Margitile vastu sörkida. Suur oli minu üllatus, kui paarisaja meetri pärast jõudsin 4. punkti juurde. Selgus, et me olime sõitnud liiga vähe ja too kase otsas olev punkt kuulus hoopis B-rajale. Egas midagi, aerud kätte ja padavai tegeliku 5. punkti juurde, kus Margit meid juba ootas. See lõbu maksis meile vist oma 5-10 minutit.

Kokku läks kanuu peale täpselt kaks tundi.

Jalgsi 5,7km

Jooksu kohta midagi erilist öelda polegi -- läbisime raja vaheldumisi joostes ja kõndides. Erilisi orienteerumisvigu ei teinud, aga kui me 11. punktist 12. punkti minnes otsustasime otse läbi metsa minna, siis ilmnes, et tegelikkuses oli praktiliselt kogu ala üks suur porimülgas.

Jalgsietapi peale läks 1:24, kokku 3:29.

Rattaralli 14,1km + ratas 1,95km

Ratta vahetusalas pakkisime natuke asju ümber, vahetasime tühje joogipudeleid täis pudelite vastu. Lisaks ei viitsinud ma enam enda ja Martini jakke oma seljakotis tassida ning jätsin need rattaalasse meie võidukat naasmist ootama. See osutus hiljem mitte eriti targaks otsuseks.

Ralli seisnes siis selles, et legendis olid kirjas juhtnöörid stiilis "0,29 km, paremale, kruusatee", mida järgides tuli lihtsalt rada läbi sõita. Tänu odomeetrile läks orienteerumine võrdlemisi hästi. Ainult ühes kohas (natuke enne 18. KPd) keerasime me rajalt liiga vara ära ning sõitsime mõnda aega mööda teid ja ristmikke, mis esmapilgul vastasid umbes legendile. Mingil hetkel läks vahe teekatte (mullatee vs kruusatee) ning ristmike arvu ja kuju suhtes liiga suureks ja siis oli võimalus koos ühe teise tiimiga koos hämmingus olla. Hakkasime just tagasi teadaolevalt õigesse punkti sõitma kui leidsime õige tee üles ning edasi läks juba libedalt.

Rattaetapil oli ka kaks lisaülesannet. Esimeses tuli hinnata lagendiku teise serva riputatud kontrollpunkti tähiste kaugust. Vea korral sai karistusminuteid. Meie pakkusime täkkesse ning saime sealt kohe tulema. Hiljem selgus, et me olime objektide kauguste hindamisel eksinud umbes kahekordselt. Kuna aga küsiti kolme kauguse summat, siis vead tühistasid teineteist ära ning tulemus oli õige. :)

Teine lisaülesanne toimus sõjaväe harjutusplatsil, kus tuli läbida takistusrada. Problemaatiliseks osutus esimene takistus, kus tuli ronida mööda redelit üles ning teiselt poolt alla tulla. Margit ronis üles, aga ei julenud üle horisontaalse poomi minna, sest tal ei ulatunud jalad korraga mõlemal pool redelipulgale ning üleminek nõudis seega korraks toetuse kaotamist. Pärast mõningast keelitamist ja julgustamist sai ta endast siiski võitu ning ületas takistuse. Kahjuks tuli mul alles pärast meelde, et olin kaotanud suurepärase võimaluse taasesitada analoogiline stseen filmist "Full Metal Jacket". Iseasi, et mul polnud sõnad eriti täpselt meeles ning vaevalt, et see ka Margitit väga motiveerinud oleks. Järgmisena oli teemaks Martin, kes oli kogu see aeg huviga pealt vaadanud. Hakkasime teda edasi ergutama. Õigemini, Margit ergutas ning mina soovitasin võimalikult ruttu välja mõelda, kas ta kavatseb rada läbida või mitte. Kui verbaalne osa oli juba mõnda aega kestnud, lahendasin ma Martini dilemma teda lihtsalt takistuse poole lükates. Selle peale hakkas Martin ronima ja sai üle. Pärast esimest takistust said kõik rajal ilusasti hakkama ning läbisime selle mõistlikus tempos.

Pärast krossiosa lõppu tuli lihtsalt kaardi järgi rulluisuetapi algusesse sõita. Kui me Paldiski peatänaval mõnusalt umbes 25km/h kulgesime, jalutasid üle tee kaks ratastega blondiini. Margit väidab, et nad olid ülekäigurajal, minu meelest mitte. Igatahes ei vaadanud nad eriti ringi ning me olime sunnitud kokkupõrke vältimiseks pidurdama. Minu tuules sõitud Margit pidurdas ühes käes olnud kaardi tõttu ainult esirattaga ning käis üle nipli. Kui ma ümber pöörasin, nägi ta näoli maas ratta all lamades suht täbar välja ning ma kartsin kõige hullemat. Pärast püsti saamist selgus, et kahjustused piirdusid ehmatusega ning muljutud/kriimustatud kintsuga. Blondiinid jätkasid oma trajektoori ja mulle tundub, et nad ei pannud meie väikest intsidenti üldse tähele.

Kokku läks ratta peale 2:13, stardist oli möödunud 5:42

Rulluisk 5km

Martin oli umbes teist või kolmandat korda elus rulluiskudel ja liikus väga ebakindlalt ja aeglaselt. Seega otsustasime kahest rulluisupunktist ühe võtmata jätta ning sõita kohe etapi lõppu. Saime küll 45 minutit trahvi, kuid edasi-tagasi sõiduks kulunud aeg oleks ka üsna võrreldav olnud. Lisaks kartsime, et ei jõua enne kontrollaega jalgsietapi lõppu.

Rulluisu peale läks pool tundi.

Jalgsi (coastaleering) 3,6km

Kõlava nimega coastaleering osutus piki Pakri panka kulgemiseks. Kahel korral tuli ka punkti võtmiseks pangast alla ronida. Õnneks oli mõlema punkti läheduses laugem koht, kust sai ilusti üles-alla ronida. Lisaks pangale tuli turnida ka Peetri linnuses, mis Margitile miskipärast väga sügava mulje jättis. Tagasi rataste juurde jõudsime paarkümmend minutit enne kontrollaega.

Etapile kulus 1:14, kokku oli kulunud 07:37.

Ratas 18,8km

Umbes nüüd hakkas selguma, miks jakkide võistluskeskusesse maha jätmine kaval mõte ei olnud. Ilm jahenes pidevalt ja kui jalgsietapil tegi kogu keha mingil määral sooja, siis rattaga sõites hakkas ülakehal päris korralikult külm. Rattavahetusalas ütles kohtunik meile, et järgmises punktis tuleb trepist ronida. Pärast mõningast sõitu hakkas paistma suur veetorn. Selge sott -- sinna ronimegi. Kui kohale jõudsime, selgus, et lisaks üles ronimisele tuleb sealt ka köie otsas alla tulla. Kuna ülesande pidid tegema vaid kaks liiget, siis läksime meie Margitiga. Meie plaanid Nõmme seikluspargis köietööd harjutamas käia polnud teoks saanud ja seega oli mõlemale laskumine esimene kord. Üleval nõudis rõdust lahti laskmine ja end köie hoolde usaldamine mõningast tahtejõupingutust, aga varsti puudutasid jalad jälle maad. Müts tuleb maha võtta Margiti ees, kes ületas oma kõrgusekartuse ja sai ülesandega samuti hakkama.

Järgmise lisaülesande juurde jõudsime samuti napi paarikümneminutise varuga. Ülesandeks oli siis mererannale 110cm kõrguse kividest torni ehitamine. Kuna me olime peaaegu viimased, siis oli torne täis rand päris muljetavaldav. Pärast mõningast ladumist selgus täbar tõsiasi, et kivid ei taha eriti üksteise peal seisma (erinevalt konkurentidest, kellel olid ilusad kõrged ja peenikesed tornid). Mulle hakkas tunduma, et peame kvaliteedi tasa tegema kvantiteediga ning ehitama suht laugete servadega paaritonnise püramiidi. Pärast mõningast ringi uitamist leidsin siiski paar suuremat kivi, mis andsid lisaks neljakümnele vertikaalsele sentimeetrile ka laia ja stabiilse baasi ja me saime oma torni laotud. Ehitamise peale läks 20 minutit.

Pärast torniehitamist oli finiši sulgemiseni jäänud vaid tund ning oli selge, et läheb väga napiks. Otsustasime sõita võimalikult otse finišisse tee peale jäävate punktide pärast mitte eriti põdedes. See mitte põdemine tuli meil ka hästi välja, sest me põrutasime 34. punktist nii edukalt mööda, et ka meiega koos olnud Kiilto tiim midagi tähele ei pannud. Vahepeal jõudis meile autoga järele ka korraldaja, kes teatas, et 34. punkt on nüüdseks ka maha võetud ja et 35. punkti kätte saamiseks peame me temast kiiremad olema. :) 35. punkt jäi enam-vähem tee peale ja otsustasime selle ära võtta. Leidsime maja ilusasti üles, kuid selle sees polnud mingit punkti näha. Arvasime, et punkt on juba ära korjatud ja hakkasime tagasi sõitma kui meile jõudis järele Kiilto tiim ning avastas punkti laest. Pärast mõningast päti tegemist oli kõigil punkt võetud ning sõitsime edasi.

Kuna aega oli juba väga napilt, sõitsime otse finiši poole, jättes vahele kirveviskamise lisaülesande. See oli armas ninanips meie fänniklubile, kes olid meid selles punktis kella kolmest saati oodanud. Noh, vähemasti finišis leidid nad meid jälle üles. :) Kolm kilomeetrit enne lõppu hakkas Martin ära vajuma ning lõpus kulgesime me ikka päris aeglaselt. Kohale me igatahes jõudsime ning ajaks sai 10:14 (rattaetapi peale kulus 2:37). Lisandus kolm tundi trahvi võtmata punktide eest (15 minutit per inimene per punkt). Tulemuste lehtesid vaadates olime me kas tagantpoolt üheksandad või diskvalifitseeritud (finišisse hilinemise eest ilmselt).

Kokkuvõte

Kokkuvõttes oli üritus väga lahe, eriti lisaülesanded. Ma ei tea, kas see oli tingitud raja üldisest pikkusest või Vahuri puudumisest, aga minek oli rahulikum ning ei olnud pidevalt kiirustamise ja rahmeldamise tunnet. Igatahes on A-rada place to be, kui on soov seigeldes aega veeta.

Järgmiseks korraks tuleb kõvasti trenni teha, et mitte järjekordselt ajahätta jääda. Eriti kui arvestada, et järgmine etapp tuleb poolteist korda pikem. Ilmselt on hädavajalik, et Martin uisutamise selgeks õpiks ning et kogu kaader kuskil ronimas käiks, et kõrgusega ja köitega harjuda. Positiivse poole pealt -- kui öine etapp läbi saab, siis edasi läheb ainult kergemaks. :)

Üheksa nädalat teise etapini, poolteist nädalat "Libahundi jäljeni".

Võhandu kanuumaraton ehk 93 kilomeetrit vee peal

2008-04-23T03:41:00.037+03:00

Dramatis personæ

Kaarel, Piret. Edaspidi tuntud kui paatkond 107
Margus (mina), Margit. Edaspidi tuntud kui paatkond 108
Uuno. Edaspidi tuntud kui saateauto
Võhandu jõgi, edaspidi tuntud kui jõgi, vesi ja palju asesõnu.

Algus

Keegi meist polnud varem midagi analoogilist teinud. Minu põhiline kanuukogemus on pärit kahelt Xdreami hooajalt, Margit ja Piret olid mingitel matkadel käinud, Kaarli seni ainus kanuusõit oli meie kuu aja tagune Soomaa retk. Seetõttu tegelesime viimase nädala närvitsemisega, taganemisteede lahti jätmisega (jonnimisega ähvardamine, tüllimineku puhuks meetmete plaanimine, katkestamistingimuste kokku leppimine) ning enne sulgemist kontrollpunktidesse jõudmiseks vajalike keskmiste kiiruste arvutamisega.

Igatahes olime me laupäeva varahommikul Tamula järve ääres stardis, kaasas tohutu kogus sööki (kahe paadi peale vähemalt 30-40 võileiba pluss müslibatoonid ja purgisupp) ning tagavarariideid. Ühesõnaga, turistid. Õnneks läks suurem osa sellest kraamist saateautosse. Valisime endale välja kaks ilusat punast kanuud, põhjuseks midagi stiilis, et need sobisid hästi kellegi kinnastega.

Esimene etapp -- Kirumpää sild, 6,5 km

Stardis võtsime asja kohe rahulikult -- teadsime, et kõigi eelduste kohaselt jääme me väga lõppu ning ei hakanud kihutajatega kaasa vehkima. Sõitsime rahulikult oma tempos. Jõe esimene ots oli suht täbar -- paksult roostikku kasvanud, kitsas ja ilma vooluta. Üsna kohe peale roostiku lõppemist tuli ka esimene punkt. Kanuu kaldasse, sõnum teele (ajavõtt käis sõnumitega -- igas kontrollpunktis oli kood, mis tuli koos võistkonna numbriga etteantud numbrile saata), riideid vähemaks ja edasi.

6,5 km sõidetud, aega kulunud 00:55.

Teine etapp -- Paidra veski, 21 km

Sõit möödus sündmustevaeselt. Poole tee peal, Kääpa silla juures ootas meid Uuno. Jõime teed, puhkasime, sõitsime edasi. Lõpuks jõudsime veskini ja vinnasime kanuu välja. Pärast SMSi saatmist ootasime kaasvõistlejad ka järele ning sõime lõunaoote mõttes võileibu. Söömise ajal möödusid meist vist ka viimased konkurendid. Konstateerisime, et oleme sõitnud samapalju kui mõni aeg tagasi Soomaal, aga palju kiiremini ning enesetunne on ka mõnusam.

Nägime ka, kuidas esimesed katkestajad oma paadi minema vedasid.

27,5 km sõidetud, aega kulunud 04:20.

Kolmas etapp -- Leevi HEJ pais, 9,5 km

Sellest etapist ei mäleta eriti midagi -- kõik oli rahulik, tuli lihtsalt edasi kühveldada. Paaril korral jõudsime järele ka konkurentidele, aga üldiselt sõitsime praktiliselt kogu edasise tee uhkes üksinduses.

Punktis tassisime kanuu üle paisu, puhkasime, ootasime vastasvõistkonda. Korraldajad olid orgunninud mingi supijagamise, aga kuna kõht eriti tühi ei olnud, siis piirdusin müslibatooniga. Margit ei söönud kogu maratoni jooksul üldse peaaegu midagi ning teenis ära energia jäävuse seaduse kontranäite tiitli.

Väga kauaks ei saanud paigale jääda, sest istumine muutus kuidagi väga mõnusaks. Tunne oli täpselt selline nagu oleks päev läbi mingit mõõdukat füüsilist koormust saanud, näiteks matkates või rattaga sõites (mis oli muidugi ka tõsi) ning nüüd on paras aeg koju minna, ennast puhtaks pesta ning mõnusalt vedeleda. Uuesti paati istumine nõudis juba kerget tahtepingutust. Kuna mulle hakkasid pihku tekkima villid, siis sõitsin edaspidi kinnastega (tavalised sõrmkindad), mis osutus väga heaks otsuseks -- enam ville ei lisandunud ning üldse oli peopesadel väga mõnus olla.

36,9 km sõidetud, aega kulunud 06:19.

Neljas etapp -- Reo sild, 12,4 km

See oli kogu maratoni kõige huvitavam ja ilusam etapp. Esiteks oli praktiliselt kogu aeg ümber kõrgete liivakivikallastega ürgorg. Teiseks oli jõgi täis vanu veskipaise, millest tuli üle/läbi sõita. Kaardil olid kõik paisud ilusasti ära tähistatud koos õpetustega stiilis "pane otse alla" või "vasakult alla NB!!! all järsk kurv paremale, vasakul kivid." Esimene tamm võttis lähenedes suht kõhedaks, sest vesi langes vist oma pool meetrit ja pärast tammi oli päris korralik lainetus. Kaart aga käskis "otse alla panna" ning käsk on vanem kui meie. Niisiis põrutasimegi otse alla, mis läks suht edukalt, kui välja arvata see, et ees istunud Margitile lendas sülle paras sahmakas vett. Tõmbasime paadi kuivale ja valasime suurema osa veest välja. See oli viga kahel põhjusel. Esiteks oli see ennatlik ning edasistes paisudes tuli niikuinii jälle vett sisse. Teiseks läks selle jahmerdamise ajal meist mööda paatkond 107 (see oli neile vist kogu maratoni jooksul ainus kord meist ees olla). Õnneks saime nad varsti kätte ning edasi käis elu mööda harjunud rööpaid.

Igatahes tulime me kõigist paisudest ilusti läbi ja jõudsime Reo autosilla juurde peaaegu korraga. Seal puhkasime, sõime, vahetasime riideid, nägime järjekordseid katkestajaid. Lisaks oli rõõmu laialt, sest me olime kontrollajast nelja tunniga ees ja arvutuste kohaselt pidime ilusti valges Leevakule jõudma.

49,8 km sõidetud, aega kulunud 08:45.

Viies etapp -- Leevaku HEJ pais, 20,7 km

Siin hakkas aerutamine väikest viisi juba töö moodi muljet jätma. Jõgi oli aeglane, kalda peal midagi huvitavat ei olnud. Lisaks tegi jõesäng kogu aeg mingeid tobedaid silmuseid, mis võisid lennuki pealt vaadates küll ilusaid mustreid kokku anda, aga kondiaurul mööda neid sõites ajab hinge täis kui jõgi pidevalt 180-kraadiseid pöördeid teeb. Püüdsime ära arvata looduslikke protsesse, mille tulemusena selline kõverik jõgi tekkida võiks.

Positiivseks elamuseks oli enne Leevakut olev veehoidla. Peegelsileda järve peal peegelduv mets ja taevas olid väga ilusad.

Leevakul ootas meid Uuno supiga. Sõime, puhkasime. Kokku läks seal peaaegu tund ära. Avastasime oma suureks rõõmuks, et kui jätta võrdlemisi pikad puhkepausid välja, siis on meie sõidukiirus peaaegu sama, mis maratoni alguses -- veidi üle kuue kilomeetri tunnis. Avastasime ka, et SMSide põhjal oleme me hoolimata katkestajate suurest arvust iga punktiga tahapoole liikunud. Paidras olime 117. kohal, Leevis 122., Reos 129. ja nüüd Leevakul 146. Spetsialistid teadsid selgitada, et see oli tingitud duplikaatsõnumite suurest arvust -- mõned tiimid, kes ei saanud kohe vastust, regasid end KPs üsna mitu korda.

70,5 sõidetud, aega kulunud 13:09.

Kuues etapp -- Räpina HEJ pais, 13,9 km

Alustasime sõitu üheksa paiku, paar minutit pärast päikeseloojangut. Mõlema kanuu eesistujal oli halogeenpirniga pealamp, Kaarlil lisaks mingi LEDidega vidin.

Etapi esimene pool oli minu jaoks maratoni üks lahedamaid osi. Taevas oli küll pilves, aga päris kottpime veel ei olnud ning lisaks Margiti pealambile nägin veidi oma silmaga ka. Sõitsime pimeda ja salapärase metsa vahel, taustaks meie vaikne solin ning loodushääled. Margit kurtis, et iga aerutõmbega käib tal käsi valgusvihust läbi ning kindamustrist jäävad silme ette rohelised täpikesed. Lisaks stressas ta kobraste pärast, kes armastasid meie läheduses (ent siiski nähtamatuina) sabaga valjusti vastu vett lüües sukelduda.

Poole maa peal Nulga silla juures vahetasime huvi pärast lambi patareid ära. Selgus, et eelmised patakad olid olnud juba sõitu alustades pooltühjad ning me olime sõitnud täieliku seasilmaga. Nüüd igatahes muutus valgus palju heledamaks ja ümbrus paremini nähtavaks. Ja see nähtavus kulus meile ära.

Uuno oli kalda peal aega veetes igasuguste tegelastega palju suhelnud ning näitas meile kaardi peal ära kohad, kus oli oht valesti sõita ja näiteks mingis rooga täidetud jõesopis aega sisustada. Varustatuna nende nõuannetega hoidsime püüdlikult lähemas paaris kurvis vasakule ning avastasime end peagi keset väljapääsmatut pillirootihnikut. Egas midagi, ots ümber ja tagasi. Pärast mõningast ekslemist saime lõpuks ohtlikest kurvidest mööda. Mingil määral oli abiks ka minu Suunto kella küljes olnud kompass, mis andis vihjeid, kuhupoole hoidma peaks.

Üldiselt oli see Nulga ja Räpina vaheline osa vist maratoni kõige ebameeldivam lõik. Jõgi oli väga lai ja kõrget pilliroogu täis. Lisaks nägi lambiga vaid lähiümbrusesse ning puudus igasugune ülevaade, kuskandis me umbes oleme ja kus need kaldad täpselt on. Natuke enne Räpinat sattusime täiesti segadusse kui ei näinud enam kus suunas jõgi läks -- igal pool paistis olevat mingi takistus. Kompassi uurides avastasime, et veevool kandis meid tagasi sinnapoole, kust me kaardi järgi hoopis tulema oleks pidanud. See võttis meele üsna mõrudaks, sest tundus, et oleme vastuvoolu mööda mingit kõrvalharu sõitnud. Õnneks hakkasid varsti paistma Pireti ja Kaarli lambid ning me järeldasime, et ka meie tulime sealt poolt ning et ju siis mängib jõevool trikke. Varsti hakkas paistma ka mingi silla moodi asi, mille peal keegi taskulambiga energiliselt vehkis. Elu oli jälle elamist väärt!

Punktis seletas Uuno meile, et mõni aeg tagasi oli siit viidud ära viimane katkestaja. Kõik panid imeks loobumist olukorras, kus finiš on praktiliselt käega katsuda.

84,4 km sõidetud, aega kulunud 16:37

Seitsmes etapp -- Võõpsu paadisadam, 9,9 km

Kuna paigal seistes hakkas külm ning kõigil oli üritusest võrdlemisi kopp ees, siis ei hakanud me Räpinas jokutama. Vedasime kanuud üle paisu ning sõitsime edasi. Leppisime kokku, et sõidame koos, vähendamaks eksimise võimalust.

Räpinast edasi läks jõgi palju paremaks -- laius vastas jälle normaalse jõe omale ning ka roogu ei olnud. Ainult mõned kilomeetrid enne Võõpsut oli segadus, kui me sõitsime lõunasse, ehkki kompassi järgi oleks pidanud sõitma põhja. Pärast seda segadust, kui finišisse jõudmine oli samahästi kui tehtud, võtsime Margitiga pealtselt lõppevat võistlust kokku. Leidsime, et oleme olnud väga tublid. Eriti tublid on olnud Piret ja Kaarel, kes on terve maratoni ilusti vastu pidanud hoolimata sellest, et me olime mõlemad neile endamisi katkestamist ennustanud. Samas oleme me neist ikka üksjagu tugevamad ning oleks rumal jätta selline oluline asi nagu finišeerimisjärjekord juhuse hooleks. Seega otsustasime tempot tõsta, et garanteerida endale eelviimane koht. Tegimegi seda ning, ehkki vastasvõistkond püsis mõnda aega murettekitavalt lähedal, rebisime me end peagi lahti.

Ühel hetkel hakkas nurga tagant paistma Võõpsu sild ja selle taga vilkuv kollane tuluke. Margit küsis, et kas väsitame käed ka ära? Ja nii me siis tõmbasime viimase kilomeetri täiest jõust (selgus, et meil oli kasutamata ressurssi veel küll ja küll). Kanuu lendas nii võimsalt, et isegi Margit, kes eriti pimedas osas kurtis, et ei saa aru, kas me üldse sõidame ja kui, siis kui kiiresti, sai liikumise tunnetamisega ilusti hakkama. Lähemale jõudes ilmus lisaks kontrollpunkti tulukesele välja ka taskulambiga vehkiv Uuno. Kanuu kaldasse, kanuust välja, SMS teele. Kõik. Mõne minuti pärast jõuavad kohale ka Piret ja Kaarel. Kell on poole kahe paiku öösel.

94,3 km sõidetud, aeg kokku 18:23, umbes 115. koht.

Kui me seal oma kanuude ja asjade kallal kohmitsesime, sõitis kohale korraldaja, kes jagas välja diplomid, uuris, kus me nii kaua olime, ning viis kanuud minema. Litsusime end viiekesi koos kõigi pakkidega Uuno Honda Civicusse ning sõitsime tagasi Võrru. Sel ööl oli väga hea uni.

Kokkuvõtteks

Võitja aeg oli 09:05 ehk peaaegu täpselt kaks korda meist kiirem. Põhimõtteliselt oleks ka meie saanud kiiremini, kui oleks oma jõudu paremini tundes veidi rohkem pingutanud. Samuti kulus meil päris palju aega (mingite arvutuste kohaselt üle kolme ja poole tunni) söömise ja puhkamise peale. Ma arvan, et tund aega kiiremini sõitmine oleks olnud väikese lisapingutusega tehtav. Samas olime endale seadnud eesmärgiks distantsi ajalimiidi piires läbida ning selle eesmärgi me ju täitsime. Lisaks katkestasid päris paljud ning selles mõttes olime me tagantpoolt umbes kahekümnendad.

Järgnenud päevadel ootasime kohutavat lihasevalu, liikumisvõimetust ja muid koledaid suure pingutusega kaasnevaid vaevusi. Meie kõigi üllatuseks ei valutanud kellelgi eriti midagi. Mul annavad selg ja õlad natuke tunda, aga mitte rohkem kui pärast näiteks mõningast peenarde kaevamist. Sellest järeldaks ma, et tegelikult on Võhandu maraton jõukohane kõigile tervetele ja mingi regulaarsusega sportivatele inimestele. Vaja on ainult julgust asi ette võtta ning tahtmist lõpuni jõuda.

Järgmisel aastal tuleme kindlasti tagasi. Aasta aega on mõelda, kas võtta seda rahuliku matkana või üritada tulemust saavutada. Ühest asjast on kahju: järgmisel aastal on kõik kohad ja emotsioonid juba tuttavad ning maraton ei ole enam selline seiklus.

Aitäh Margitile, kes kogu distantsi ilusti vastu pidas (nii füüsilises kui minu seltskonna mõttes), Piretile ja Kaarlile, kes, nagu öeldud, olid väga tublid ning pakkusid seltskonda ja konkurentsi, Uunole, kes pani nädalavahetuse tuksi meie eest hoolitsedes, tuttavatele, kes meie edenemist neti kaudu jälgisid ning finišeerimise peale õnnitlussõnumid saatsid, ilmataadile, kes andis meile superilma ning kõigile, kes lõpuni välja viitsisid lugeda.

Neli päeva Xdreami esimese etapini.

Maastikurattatrenn ja Tartu esimene päevak

2008-04-14T03:15:00.003+03:00

Neljapäeva hommikul käisin esimest korda rattaga maastikuradadel sõitmas. Valisin sõitmiseks Vooremäe, kuna lugesin foorumitest, et seal pidi olema hea maastikurattaga sõita. Võtsin Vooremäe orienteerumiskaardi ka kaasa, et oleks võimalik näha, kus ma parajasti olen.

Kokku läbisin 7 tunni jooksul 43 km, sellest kohale- ja tagasisõiduks 32 km ning kohapeal 4,5 tunni jooksul 11 km. Kohapeal sai üsna palju paigal seistud, et kaarti lugeda ja maastikuga tutvuda. Alguses sattusin ka soistele metsasihtidele, kust oli keeruline kuiva jalaga läbi saada. Jalgrattaga läbi vee sõita ma ei riskinud.

Vooremäel on üsna järskude tõusude ja laskumistega rajad, kohati üle 50%, mis on liiga järsk ja sealt ma alla ei sõitnud. Ühest natuke vähem järsust laskumisest sai alla sõita, kui pidevalt pidurit kasutada. Kuna seal on üsna järsud (90-kraadised) kurvid, siis ilma piduriteta ilmselt ei õnnestuks rajal püsida. Lõpuks leidsin ka natuke laugema laskumise, kus pidurit vaja ei lähe, aga vändata on ainult mõnes kohas vaja. Maksimaalne kiirus laskumisel oli 34,2 km/h. Sealt tagasi üles minnes on mõnes kohas vaja esimest käiku kasutada. Mõnes kohas on rada liivane ja kiirus võib langeda. Kui kiirus langes alla 4 km/h, siis jäi tavaliselt ratas seisma ja tõusu peal ratast uuesti liikuma saada oli üsna raske. Kui pulss ei olnud veel liiga kõrge, siis oli teise käiguga lihtsam mäest üles sõita, aga kõrge pulsiga sai ainult esimesele käigule loota. Laugel maastikurajal sai sõita umbes 10 km/h.

Võtsin seekord pulsikella ka kaasa. Mäest üles sõites tõusis pulss umbes 165-ni, siis väsisid jalad ära. Rahulikul sõidul oli pulss umbes 135 (nagu kõndimisel). Keskmine pulss treeningu teises pooles (koos puhkamiste ja tagasisõiduga) oli 128.

Sama päeva õhtul toimus Tartu hooaja esimene orienteerumispäevak Ihastes. Läbisin kõige pikema, 8,1 km raja 2 tunniga (sain 30. koha 32-st, aga sellel pikal rajal on osavõtjate tase üsna kõva). Kuna mul oli parem põlv natuke haige, siis ma eriti joosta ei saanud (v.a viimasel etapil) ja seetõttu läbisin raja kõndides. Kõndides oli oluliselt lihtsam kaarti lugeda kui joostes.

Tavaliselt joostes ma olen pidanud pärast iga punkti võtmist seisma jääma, et järgmist etappi planeerida, kuna jooksmise ajal ma eriti kaarti lugeda ja rada planeerida ei suuda ning jooksmisel kaob ka suunataju ära. Kõndides õnnestus kõik etapid ära planeerida enne eelmise etapi lõppu ja seega seisma ei olnud peaaegu üldse vaja jääda. Probleeme tekkis ainult ühes punktis, kus punkt oli metsas olevasse väiksesse auku peidetud ja näha ainult selle vahetus läheduses, kuid lähima 50-100 meetri raadiuses muid selgeid orientiire ei olnud. Seal kaotasin umbes 5-10 minutit.

Point of no return

2008-03-31T23:56:00.004+03:00

Tänu edukalt kulgenud kanuumatkale lõid meil lained pea kohal kokku ning nüüd on vastupidiselt mõistuse häälele võimalik mind ja Margitit leida Võhandu kanuumaratoni osalejate nimekirjast.

Praeguseks on osavõtumaks juba üle kantud ning taganemisteed enam pole. :)

Neli nädalat esimese etapini, kolm nädalat kanuumaratonini.

Kanuureis Soomaal

2008-03-30T14:45:00.023+03:00

Käisime eile Soomaal, Halliste jõel kanuuga sõitmas (mina, Martin, Margit ja Kaarel). Üks eesmärk oli loomulikult lähenevaks Xdreamiks treenida. Lisaks tahtsime proovida, kas on mõtet mõelda Võhandu kanuumaratonil osalemise peale. Seetõttu võtsime ette pikemapoolse distantsi -- kaardi järgi peaaegu 29 kilomeetrit.

Üldiselt oli väga lahe üritus. Ilm oli superilus, päike lõõskas kogu aeg. Alguses selga varutud paksud riided ja kindad kadusid seljast nagu võluväel. Ilus ilm, ilus loodus, hea seltsond, mõistlik füüsiline koormus -- mida veel elult tahta?

Et asi natuke huvitavam oleks, oli kogu jõgi täis mahalangenud puid, mis takistasid edasi liikumist. Umbes kolm-neli korda tuli kanuu veest välja tõmmata ja mööda kallast vedada. Praktiliselt kohe sõidu alguses õnnestus mul kalda pealt vees olevat kanuud järele lohistades vette sadada. Ja loomulikult kukkusin ma otsa kanuule, mis selle peale ümber läks. Õnneks jäid kilekotis olnud varuriided enam-vähem kuivaks. Margitil oli küll kohe alguses välja pakkunud, et kuna tõenäosus, et mõlemad kanuud ümber lähevad, on väike, siis võiks varuriided panna vastaskanuusse. Nüüd tundub, et see oleks võinud olla päris hea mõte. (Samas, see oleks vist tähendanud põhiliselt seda, et minu võileibade asemel oleks saanud märjaks Margiti ja Kaarli omad.) Ainus ebameeldiv asi supluse juures oli vahetusjalatsite puudumine -- mul olid küll kuivad sokid, aga pärast märgade saabaste jalga panemist olid jalad umbes viie sekundiga uuesti märjad ja külmad. Hiljem soojenes saapas olev vesi vist enam-vähem üles, aga esimesed 5-10 kilomeetrit olid suht ebameeldivad.

Väidetavalt oli mingil hetkel ka väga dramaatiline situatsioon, kus Kaarel rippus üle jõe ulatuva puu küljes ning üritas varvaste abil hoida kanuud tema alt ära sõitmast. Kahjuks seda ise pealt ei näinud ning täpsemalt kommenteerida ei oska. Mulle isiklikult on praeguseni selgusetu, miks peaks keegi tahtma puu alt läbi sõites sellest kahe käega kinni krabada ja selle külge rippuma jääda. Aga, noh, kes neist tänapäeva noortest ikka aru saab... :)

Kokku kulus meil aega 5:45, mis teeb keskmiseks kiiruseks viis kilomeetrit tunnis. Sinna sisse mahtus siis suplus, kanuude lohistamine ning mitu pausi söögiks ja sõudmispartnerite vahetuseks. Finišisse jõudsime täpselt päikeseloojanguks, mis oli omaette vaatepilt (s.t. päikeseloojang, mitte meie finišeerumine).

Neli nädalat esimese etapini.

Esimene rattatrenn

2008-03-18T05:10:00.002+02:00

Ostsin eile omale jalgratta (Scott Peak 26) ja tegin täna öösel (kell 01:00-04:30) kohe trenni. Selle 3,5 tunni jooksul läbisin 42 km, seega keskmiseks kiiruseks tuli 12 km/h. Siia sisse jäävad ka puhkepausid.

Põhiline trenn toimus Ihaste jalgrattateel, mis on umbes 1,2 km pikk ja öösel valgustatud, seega seal oli üsna hea sõita. Kohalesõitmiseks tuli 6 km mööda linna sõita (ja pärast tagasi), aga öösel on liiklus üsna hõre ja seega väga hull ei ole sõita.

Jalgrattateel oli kiirus alguses umbes 23 km/h, lõpus umbes 17 km/h, maksimaalseks jäi 33,7 km/h. Põhiliselt sai sõidetud kõige kiirema käiguga (3*8).

Pulssi ei õnnestunud kõrgeks ajada, kuna jalad väsisid enne ära. Samas joostes õnnestub väga kergesti pulss kõrgeks ajada, seega jalad ei ole ilmselt rattasõiduga harjunud. Ma ei ole viimase 10 aasta jooksul peaaegu üldse jalgrattaga sõitnud.

Praegu sai sõidetud ainult kõva kattega teedel. Millalgi peaks ilmselt üritama mõnel maastikurajal ka sõita.

Tallinna esimene trenn

2008-03-10T21:58:00.003+02:00

Kahjuks jõudis Martin oma jutuga ette ning ma ei jõudnudki hakata kelkima, et ka Tallinna rakuke tegi laupäeval oma esimese ühistrenni. :)

Midagi erilist polnud -- käisime Nõmme radadel suusatamas. Veebikaamerast paistis päris lumine pilt, aga kohapeal nii rõõmus lugu polnud, eriti keskusest natuke eemal, kus muld kohati väljas oli. Sõitsime rahulikus tempos ca 7 km maha. Juba järgmisel päeval oli maa praktiliselt must, seega võib arvata, et esimene suusakord jäi ka viimaseks. Positiivse poole pealt võib varsti hakata mõtlema jalgratta välja toomisele.

7 nädalat esimese etapini.

Päevakute hooaeg on alanud

2008-03-09T16:19:00.005+02:00

Eile toimus selle aasta esimene orienteerumispäevak --- Tallinna Sprindi päevak Järvel. Kuna Tartus algavad päevakud alles aprillis, siis otsustasin praegu Tallinna päevakutel käia. Ma osalesin Tallinna Sprindi päevakutel juba eelmise aasta novembris ja detsembris kokku neljal korral, seega tegemist ei olnud päris uue kogemusega. Bussiga Tartust Tallinna ja tagasi sõitmine võtab küll üsna palju aega, aga kui valida pikk rada, siis saab tavaliselt vähemalt poolteist tundi orienteeruda.

Tallinna Sprindi päevakud erinevad tavalisest selle poolest, et seal on tavalise suundorienteerumise asemel kavas erinevad orienteerumisülesanded nagu joonorienteerumine, mäluorienteerumine, peegelpildis kaardiga orienteerumine jne. Kuna Xdreamil on mõnikord erinevaid orienteerumisülesandeid lisaülesanneteks olnud, siis võib nendel päevakutel osalemisest ka Xdreami jaoks kasu olla.

Eile oli kavas puzzle-orienteerumine. Joosta tuli kaks ringi erinevate kaartidega. Esimese ringi kaart oli lõigatud 10 ristkülikukujuliseks tükiks, mida võis olla pööratud ja need 10 tükki olid trükitud ühe lehe peale. Seega tükid oli vaja peas õigeks keerata ja kokku panna. See on üsna raske tegevus. Esiteks kipub kokkupandud tükkide paigutus meelest ära minema ja neid tuleb uuesti kokku panna. Teiseks kipub tükkide pööramisel suunataju ära kaduma.

Umbes pool tundi pärast starti oli mul suurem osa kaardist kokku pandud ja paigutus mingil määral meelde jäänud (kuigi tükkide vahel lülitumine võttis ikka üsna palju aega), aga esimest punkti ma veel leidnud ei olnud. Taevast sadas lörtsi ja käed külmetasid. Kuna orienteerumine oli raske, siis eriti joosta ei saanud. Alguses ma üritasin teeradade järgi orienteeruda, aga kuna maa oli (poolsulanud) lumega kaetud, siis paistsid rajad olevat hoopis teistes kohtades, kui kaardi peal märgitud. Seega tuli ka reljeefi hakata jälgima.

Mingi aja pärast nägin piklikku küngast. Kuna kaardi järgi pidi selline küngas olema esimese punkti lähedal, siis hakkasin mööda seda minema, kuid punkti seal ei olnud. Lõpuks märkasin, et kaardil on veel teine küngas, mis näeb hoopis rohkem selle künka moodi välja, mis maastikul oli. Pärast seda hakkas järsku kaart maastikuga kokku minema ja mõne minuti pärast leidsin üles augu, kus paiknes esimene punkt. Stardist oli möödunud tund aega. Ülejäänud viis esimese ringi punkti tulid juba kiiremini. Umbes 50 minuti pärast oli esimene ring läbitud.

Teisel ringil oli 12 punkti. Kaart oli lõigatud 9 tükiks, mis ei olnud enam ristkülikukujulised, vaid keerulisemad hulknurgad. Kuna finiši sulgemiseni oli jäänud ainult pool tundi, siis oli selge, et ma teist ringi lõpuni joosta ei jõua. Võtsin esimesed neli punkti ära ja jooksin finišisse, jõudes üsna täpselt finiši sulgemise ajaks. Tulemuseks jäi küll DQ, kuna viimased 8 punkti olid läbimata.

Seekordne puzzle-orienteerumine osutus oluliselt raskemaks kui detsembris toimunu. Tookord võis esimesel ringil punkte võtta suvalises järjekorras (seega sai ühe tüki pealt kõik punktid järjest ära võtta) ning teine ring oli tavaline suundorienteerumine.

Järgmisel laupäeval on kavas öine täppisorienteerumine (algusega kell 21:00), kus ma kavatsen ka osaleda. Ma ei ole varem öisel orienteerumisel osalenud, aga linnas on vist öösel ka piisavalt valge, et maastik ja punktid nähtavad oleks. Minu pealamp on piisavalt valge kaardi lugemiseks, aga maastikku see eriti ei valgusta.

Algatus

2008-02-24T15:11:00.007+02:00

Siin blogis on plaanis jäädvustada võistkonna "Cyber" raske, ent loodetavasti võidukas teekond 2008. aasta Xdreami A-rajal. Blogi looma ajendas esiteks asjaolu, et Xdreami registreerumisvormil oli lahter tiimi kodulehe jaoks ja teiseks lootus, et ehk on sellest kasu kellelgi, kes plaanib Xdreamil osaleda ja tahab teada, mida see spordile mitte pühendunud tavainimese jaoks tähendab.

Kirjutan natuke taustast. Mina olen Xdreamil osalenud viimased kaks hooaega, tõsi küll mitte kõigil etappidel. Cyberi tiimi koosseis on olnud küllaltki varieeruv, aga tüüpiliselt on osalenud mina, Vahur ja mõni õnnetu kolleeg. Eelmisel aastal kõikusime koha poolest kuskil esimese kolmandiku ja poole vahepeal. Seni oleme olnud B-rajal, mis minu isikliku arvamuse kohaselt on jõukohane kõigile füüsiliselt tervetele ja natuke sporti teinud inimestele.

Sel aastal võttis Vahur, kes on kogu aeg olnud ülejäänud meeskonnaliikmetest peajagu üle, kätte ja moodustas koos omasuguste sportlastega tiimi VAM. Mina ennustaks neile kohta esikahekümne kandis. Õnneks ei olnud seekord võistkonna kokku saamine (tänu Cybernetica pidevalt kasvavale meeskonnale) eriti raske. Selle aasta Cyberi tiimis on Margus (mina), Margit, Martin ja nimede algriimi rikkuv Reeno. Neli inimest siis juhuks kui keegi mingil etapil osaleda ei saa. Oleme seni koos osalenud rogainidel ning Winter Xdreamil ning minu arvates oleme me füüsilistelt võimetelt üsna võrdsed. Seega loota on, et keegi ei jää teistest väga maha ega jookse eriti ette.

Kuidas me A-rajale sattusime? Tõenäoliselt samamoodi nagu mitmed teised võistkonnad. Xdreamile registreerumine algas esmaspäeval kell 12. Mul oli terve päev koosolekuid täis ning kui ma kella kuue paiku järele vaatasin, oli B-rada kõikideks etappideks täis registreeritud. Variant oli oodata kuni makseraskuste tõttu mõni koht vabaneb, tegeleda sel aastal muude hobidega või minna A-rajale. Ülejäänud liikmed olid kohe A-rajaga nõus, mina ise kahtlesin päris pikalt. Erinevalt neist olen ma näinud piisavalt palju piinatud nägudega A-raja võistlejaid, kes meie finisheerimise ajaks alles hoogu sisse hakkavad saama. :) Eelmistel aastatel olid meie ajad tavaetapil 5-5,5 tunni kandis, sprindil 3,5h ja öösel 7-8h. Minu arvutuste kohaselt peaks A-rajal ajad tulema vastavalt 7,5h, 5h ja 12-14h. Samas, miski ütleb mulle, et need arvud ei kajasta kogu tõde. :)

Kindel on see, et tuleb hakata hoolega trenni tegema. Seni pole ma spetsiaalselt xdreami huvides suurt midagi teinud -- kaks korda nädalas harjutan kendot, suvel sõidan jalgratta ja rulluiskudega ja käin neljapäevakutel. Ma arvan, et kui on soov A-rajalt eluga tagasi jõuda, siis sellest ei piisa - tuleb hakata regulaarselt treenima, s.h. ka eri alade kombinatsioone ja pikki distantse.

Selleks korraks ehk aitab, püüame edaspidi raporteerida meie edusamme treenimisel ja võistlusel.