reede, 15. oktoober 2010

Oktoober on rogainikuu

Miskipärast on meil rogainilaadsed üritused koondunud sügisesse -- TAOK rogain, Bike Xdream, Libahunt, XT-sügisseiklus.

Rogainil olime koos Arne ja Martiniga. Enne starti läks kiireks ja eriti konkreetset plaani startides ei olnud. Võtsime lihtsalt mingi suuna ja hakkasime minema, tee peal vaatasime, kuhu edasi. Pärast oli Arnel muidugi hea arvutada ja avastada, et meie teevalik polnud ikka optimaalne ja et me oleks ikka natuke paremini saanud. Misiganes.

Pilt on tehtud alguse poole, kui me kõik veel rõõmsalt joosta jaksasime. :)

Tulemuseks oli 94 punkti ja minu meelest suht OK 95. koht 378 seast. Arne joonistas raja ka üles (võistkond 257, Cyber).

Bike Xdreamil olime koos Arne ja Tamoriga. Üldiselt tõmmati mind kohe alguses maantee peal sõites rihmaks ja edasi ma siis tiksusingi sabas. Arne sõitis kaugel ees ja luges kaarti, Tamor üritas meie vahel pendeldades vahelduva eduga mõlemale seltsi pakkuda. Kuskil poole peal eemaldas mingi puuoks mu kaardilugeja ja siis polnud enam aja sisustamiseks midagi vaadata ka. Pressisin lihtsalt, hambad ristis, Arnele järele. Klotsidega rattakingad imesid seekord täiega. Eriti tund enne lõppu väsinuna käisin pidevalt külili. Lihtsalt ei tulnud meelde jalg lahti võtta.

Tulemuseks oli 24 punkti 30st ning 55. koht 114. hulgast. Läbisime ca 70 kilomeetrit, võetud punkte saab näha siin.

teisipäev, 7. september 2010

Xdream 2010-4 -- Roosta

Selle hooaja viimase Xdreami kohta polegi nagu midagi erilist öelda. See ei tähenda, et võistlus igav või mõttetu oleks olnud. Pigem vastupidi: mõnus ilm, okei maastik ning lühike rada andsid kokku meeldiva laupäevase ürituse (mugavusala?).

Algas kõik eraldi rattaralliga. Esimesse punkti sõitsime koos, mööda asfaltteed. Seejärel läksime igaüks oma teed. Kuna ralli oli lühike, siis siin midagi kavaldama ei hakanud -- lihtsalt järgisime legendi. Pärast rallit tuli lühike lõik kanuuetapi algusesse.

Kanuuetapp toimus merel ja oli suht meeleolukas. Orienteerumise mõttes siin midagi geniaalset ei toimunud, sest kõik kivid olid kaugele näha (lisaks muidugi lihtalt teiste järele sõitmise rõõm). Lainete ja merepõhjas peidus olnud kivide tõttu läks päris palju rahvast ümber. Päris tore oli -- ükskõik kuhu vaatad, ikka juhtus mingi tiim just sel hetkel end kummuli keerama. Meil oli ka korra napikas -- sõitsime veealusele kivile otsa ja vähemalt mina pudenesin kanuust vette. Õnneks kanuu jäi siiski püsti ning me ei pidanud hakkama seda tühjaks valama.

Pärast kanuud tuli jalgsietapi nime all läbida kanuuetapp sisuliselt vastassuunas. Punkte oli jätkunud nii rannale kui ka meres olnud kividele. Ei tea, kas libedusest või väsimusest, aga seal vees sumades kukkusid päris paljud. Käisin isegi kahel korral külili ning lõin jala vastu mingit kivi ära.

Jalgsietapile järgnes ratas, milles me tegime vist sele etapi suurima vea -- "raketibaasi liivikut" otsides sõitsime natuke vales kohas ringi ja surfasime isegi veidi mööda metsa.

Järgnenud valikorienteerumises otsustasime, et jätame välja teistest kaugemal olevad punktid 61, 63 ja 56. Järjekorraks tuli seega 66-65-64-62-59-58-57-60. Minu meelest suht mõistlik edasi-tagasi jalutamine, suures osas mööda sihte. Vahetusalas jalgrattaid võttes oli rõõm suur, kui nägin mõlaväntjala rattaid nukralt teineteist toetamas.

Edasi sõitsime ratastega võistluskeskusesse, kus tuli järjest teha kaks lisaülesannet. Esimeseks lisaülesandeks oli seikluspargis ronimine, millele eelnes suht pikk järjekorras seismine. Võtsin ühe mustadest radadest, kus oli vähem inimesi. Tundub, et rajad olid suht võrdsed, sest punase raja võtnud Tõnu alustas ja lõpetas minuga peaaegu samal ajal. Järgmisena oli kohtunike väitel Xdreami ajaloo lihtsaim ülesanne -- minigolf. Lihtsaks tegi asja see, et võis valida suvalise raja ja löökide piirangut polnud -- palli võis senikaua taga ajada kuni sisse läheb. Edasi oligi juba kodu maitse suus -- kilomeetrine jalgsietapp, viimane lisaülesanne (surfilauaga pladistades paadis olnud punkti võtmine) ja läbi ta oligi.

Selleks korraks siis kõik. Üldarvestuses tuli suht normaalne 65. koht, mille teeb eriti normaalseks see, et mõlaväntjalg on paar kohta tagapool. Aitäh Tõnule ja Andresele, kellega koos oli väga tore seigelda.

Septembris saab natuke puhata ja siis tulevad järjest erinevad rogainid -- TAOK, Bike Xdream, libahunt. Ja siis peab hakkama mõtlema järgmiseks hooajaks treenimise peale. Eriti jalgrattas paistavad kõik lihtsa vaevaga mul eest ära sõitvat.p

reede, 13. august 2010

Mr. Jalg ja tähtis pasknäär

Blogiareenile astub uus tegelane.

32270919775820N2644E582
0N2644E5828N2530E421952
7092008347355922N2448E2
7092009338225922N2448E2
6092010320054730N195E42

Vanemad panid mulle nimeks Sven.

Osalen seiklusspordi sarjas Xdream A-rajal meeskonnas Mõlaväntjalg!. Mina olen Mr. Jalg, minu võitluskaaslasteks on Mr. Mõla ja Mr. Vänt.

Minul on nobedad jalad.

Aastal 2009 osalesin samuti A-rajal. Meeskonna nimi oli tookord Yeti.

Oluline osa Xdreamist on kaasvõistlejate muljete kuulamine, nende kogemuse kõrvutamine enda poolt läbielatuga. Blogid ja foorumid saavad exceli-etapi ajal kõvasti vatti. Selle blogi vahendusel lisan ka mina omapoolsed kaks tilka kollektiivsesse meepotti.

Ma ei kirjuta ainult Xdreamist. Minu isiklikus spordiaastas on Xdream küll tähtsal kohal, kuid aasta tippsündmus on siiski 26. septembril Budapestis toimuv maraton.

Ma ei kavatse järgida formaati, mis eeldab kõigi etappide ja rajavalikute täielikku kaardistamist. Sellises vormis blogid on toredad, loen neid hea meelega, kuid ise valin teise tee - keskendun ühele tahule võistlusest.

Asja kallale.

1995 aasta poliitilist maastikku verinoores Eesti Vabariigis iseloomustas lindiskandaal. Toonane siseminister, praegune Tallinna linnapea Edgar Savisaar salvestas ebaseaduslikult enda ja teiste poliitikute vahelisi kõnelusi. Skandaal viis valitsuse tagasiastumiseni.

2010 aasta varajasel augustihommikul istus Mr. Vänt Xdreami Karula etapi punkti 16 vahetusalas ja ootas Mr. Jalga ning Mr. Mõla, et ühiselt lahendada lisaülesannet ja suunduda seejärel jalgsietapile.

Öö oli kulgenud hästi - rajameistri kavalused varisesid Mr. Vända kotkapilgu all põrmuks, kanuu lendas järveveel nagu nool ning selge tähistaevas muutis kompassi tarbetuks lisavidinaks, mis liigse ballastina paras üle parda visata.

See saatuslik kompass oligi ainus mis Mr. Vända muidu nii helget meeleolu veidike tumestada võttis. Kanuujärgses saginas oli viimane nimelt märkamatult rattaalasse ununenud ja nii pidi Mr. Vänt oma kaaslastest kavatsetust varem lahkuma.

"Mina võtan punkti A", ütles Mr. Vänt.
"Sina, Mõla, võtad punkti C", jätkas Mr. Vänt
"Jah," vastas Mr. Mõla.
"Aga mina? Mis punkti mina võtan?", küsis Mr. Jalg.
"Punkti B". ütles Mr. Vänt.
"Ahah", vastas Mr. Jalg ja asutas end minekule.

Mõnisada meetrit hiljem see juhtuski - Mr. Vänt avastas, et tema pöidlakompass on kadunud ning pöördus tagasi rattaalasse, Mr. Jalg ja Mr. Mõla jätkasid teekonda. Vähemalt natuke maad oli neil võimalik koos sõita. Peatselt jõuti teelahkmeni.

"Siit läheme vasakule," ütles Mr. Jalg peale kiiret pilku kaardile.
"Kindel?" küsis Mr. Mõla.
"Üsnagi." arvas Mr. Jalg.

Hetk hiljem väntasid nad juba üksmeelselt vasemale kulgevat teed. 

Mr. Jalg silmitses ümbruskonda väikese ootusärevusega. Oli see nüüd õige otsus vasakule keerata või oleks pidanud veel natuke edasi väntama? Mr. Mõla tundub rahulikuna, järelikult ei saa midagi väga valesti olla. Sõidame edasi, varsti peaks tulema meie lahkuminemise koht.

Kompass lebas rahulikult kõhukotis ja ootas oma aega - tõeliselt väljakutsuvaid orienteerumisülesandeid ja mitte lihtlabast teekaardilugemist. 

Loetud minutite järel jõudsid  Mr. Jalg ja Mr. Mõla suurema ristteeni. Kõik tundus klappivat - Mr. Jalg peab jätkama otse, Mr. Mõla peab keerama paremale ja valima kahvli vasakpoolse haru. Mõeldud tehtud. 

Ühtäkki oli Mr. Jalg üksi. Mõõdukas tempos väntas ta edasi ning otsis silmadega paremale keeravat teerada. Möödus vaid mõni hetk ja ena! - seal see oligi! Mr. Jalg peatus kaardi lähemaks uurimiseks - järgmisel teede lahknemisel tuleks hoida paremale, kuid kus on õige lahknemine? Kas see rahapajarada siin kvalifitseerub teeks või on see lihtsalt raiesmiku serv? Vahepeal olid kohale jõudnud veel kaks ratturit, kes samu mõtteid poolihääli väljendasid.

"Kuule, punkt on vist seal?" ütles üks.
"Ei tea, kas ikka on?"  kahtles teine.

Sellest Mr. Jalale piisas. Kui on hüpotees, siis tuleb seda kontrollida. Suur leiutaja Thomas Alva Edison tegi tuhandeid katseid enne kui töötava hõõglambini jõudis, asi see siis nüüd natuke mööda raiesmikku mütata. Veri vemmeldas. "Kurat. Neist kahest saan selle punkti iga kell varem kätte!" mõtles Mr. Jalg ja ronis ratta seljast maha. Olgem ausad - rattad on nõrkadele, mees jookseb. Ja seda Mr. Jalg teha kavatseski - joosta mäest üles, leida punkt, triumfeerida SI-pulgaga neli piiksu ja kihutada joonelt lisaülesandesse olles kohal enne Mr. Mõla ja enne Mr. Vänta. Las seedivad sellist asjade kulgu tagasiteel kilulinna.

Mr. Jalg jõudis künka tippu. Mida ei paistnud oli punkt. Samuti ei olnud kuulda jälitajate ähkimist. Ekslev pilk fikseeris vilksamisi kaks rada mööda kaugusesse pedaalivat ratturit. "Pagan," kirus Mr. Jalg endamisi ja asutas end tagasiteele. 

"See oli väike viga.", rahustas Mr. Jalg ennast. "Küllap eksivad ka Mõla ja Vänt ning minu võimalused on jätkuvalt head. Keegi ei pea sellest, mis siin juhtus kunagi teada saama."

Eessõitjaid jälitades jõudis Mr. Jalg suuremate komplikatsioonideta punktini. "Jess! Punkt on käes!" Mr. Jalg hingas kergendatult. Keerulisem on nüüd seljataga, jäänud on vaid rattaga kohtumispaika põrutada. Punkt 16 - siit ma tulen! Mr. Jalg istus sadulasse ja vaatas hindaval pilgul enda ümber - varsti on juba nii valge, et võib pealambi välja lülitada.

Mr. Vänt istus vahetusalas ja ootas. Tema ees laual lebas juppideks lahti lammutatud pealamp. Puuokste vahelt vilgutasid hommikused päikesekiired oma inglisilmi, kuid Mr. Vändal polnud nende jaoks aega - juba viimased pool tundi oli ta sisustanud lampi algosadeks lahutades ja uuesti kokku pannes. Veel natuke ja ta saab sellega kinnisilmi hakkama.

"Kuradi jobud," mõtles Mr. Vänt. "Kuradi, kuradi, kuradi jobud. JOBUD". Mr. Vänt ohkas raskelt ja kontrollis pöidlakompassi see oli alles. Kadunud kompassi leidmine rattaalalt oli olnud lihtne - loomulikult oli ta selle joogipunkti jätnud ja seal see teda juba ootaski. Ka punkti leidmine ei valmisatnud Mr. Vändale probleeme - nüüd kus tal jälle kompass oli - natuke vändata, paar korda suunda kontrollida ja hoplaa - punkt käes ning teekond lisaülesandesse võis alata. Ja siis see juhtus. Kõigepealt kohtas Mr. Vänt Mr. Mõla. Sellest ei oleks ju iseenesest midagi, see oleks olnud suisa tore kui see oleks juhtunud sihtpunktis, aga mitte teekonnal punktist A punkti 16.

"Kus kuradi kohas see punkt siin on?" kuulis Mr. Vänt kedagi küsivat. See keegi oli Mr. Mõla.
"M I D A  S I N A  S I I I I N  T E E D?" kuulis Mr. Mõla kaasorienteerujat röögatavat. See kaasorienteeruja oli Mr. Vänt.

Nii palju oli kohtumisest kasu, et peale esimeste emotsioonide lahtumist juhatas Mr. Vänt Mr. Mõla õigele teeotsale ja võis siis retke punkti 16 jätkata. Küll nad Mr. Jalaga saavad selle juhtumise üle hea kõhutäie naerda.

Laku panni, Mr. Vänt. Juba terve igaviku oli ta istunud punktis 16, kuid keda ei olnud olid Mr. Mõla ja Mr. Jalg ning ainsaks kõhutäieks oli jälkmagus geel. Mr Vänt ohkas raskelt järgmist vahetusalasse saabuvat ratturit seirates - ei olnud see ei Jalg ega Mõla. Kell tiksus halastamatult hommikutunde ning liiga aeglaste võistkondade diskvalifitseerimist kuulutav kontrollaeg liikus iga sekundiseieri sammuga lähemale. Mr. Vänt tundis väsimust, üksindust ja sõnul-seletamatut kurbust. Ühtäkki tajus ta, kuidas sügaval-sügaval tema sees midagi liigutas...

Siis helises telefon.

See oli Mr. Jalg.

Või kas oli?

Mr. Vänt ei uskunud oma kõrvu.

"Miks sa SEDA teha tahad? Lõpeta ära - pane ennast kaardil paika ja sõtku siia! Oota! See ei ole hea mõte Pööra kaardil teine pool - seal on valge rattaetapi kaart, kus sa sellel kaardil oled? Mis mõttes sa ei tea? Kus sa oled?"

Paus. Mr. Vänt kuulas pingsalt.

"Oled sa kindel, et see oli Ähijärv? Sa oled mingi teadetetahvli juures? Võta valge rattaetapi kaart ja võrdle seda teedekaardiga! Võrdle teid - kas kaks kaarti kattuvad? Leidsid midagi? Tunned selle koha valgel kaardil ära? Nüüd oskad tulla? Sõtku siis siia."

Mr. Vänt räntsatas pingile. Inglisilmsed valguskiired kudistasid teda kõrvatagant. Mr. Vänt sülitas.

Mr. Jalg seisatas hetke. Ühtäkki ei olnud enam kiiret. Ta pakkis telefoni veekindlasse kotti, võttis pudeli ja jõi. Kõhukotis oli energiabatoon. Mr. Jalg võttis batooni paberist välja ja sõi. Batoon oli vastikult magus. Paberit kotti tagasi toppides puutus Mr. Jalg vastu mingit nööri. Ta haaras nöörist ja sikutas. See oli kompass. Nüüd vist läks seda tõesti vaja.

Punktist A lahkudes oli Mr. Jala esimene ülesanne jõuda samasse kohta, kus nad Mr. Mõlaga lahku olid läinud. See oli lihtne. Sealt edasi tuli sõita mööda kahvli vasakpoolset haru ja jupp maad sõtkuda kuni ühel hetkel läks õige tee otse ja teine haru järsult vasakule. Seejärel tuli anda valu, sest T-kujulisest ristmikust, mis Mr. Jala kinni püüdma pidi oli suisa võimatu mööda sõita.

Mr. Jalg andisgi valu. Aeglasemad võistlejad jäid kaugele seljataha - Mr. Jalg kiitis ennast mõttes viimastel nädalatel tehtud lisarattatreeningute eest ja muudkui väntas. Kaasvõistlejad tundusid liikuvat samas suunas mis temagi - see ainult tiivustas Mr. Jalga. Ühel teede lahknemisel oli näha kahte ratturit ootamas. "Vale siht," hindas Mr. Jala kiire ja professionaalne pilk. "Siit ei pea veel kuhugi keerama."

T-kujuline ristmik saabus nagu plaanitud. Mr. Jalg keeras vasakule ja otsis teravnurga all vasemalt ristuvat teed. Enne seda oli kaardile märgitud mingi siht - ja seal see siht paistiski. "Õgvendame," mõtles Mr. Jalg ja keeras sihile. Eespool võis näha mitut ratturit väntamas. "Õige suund," mõtles Mr. Jalg. Ta peatus ja lülitas välja nii pealambi kui punase vilkuva tagatule. "Ei pea teistele liiga nähtav olema," mõtles Mr. Jalg. Punkt 16 oli käega katsuda.

Siht oli kestnud juba mõnda aega. Ratturid olid eest kadunud. Tee peal olid risti jalus murdunud puud. Juba mõnda aega oli Mr. Jalg oma ratast tassima pidanud. "See ots ei olnud kaardil nii pikk," mõtles Mr. Jalg edasi liikudes. Siis lõppes mets ja algas elektriliini alune künklik tühermaa. Mr. Jalg otsis silmadega kaardile märgitud järvesilma, kuid ei suutnud seda leida. "Künkad on ees," mõtles Mr. Jalg, aga väga kindel ta endas enam ei olnud. Taamal nägi ta teisi rattatassijaid, see lisas natuke indu. "Kuhugi peab see tee ometi viima."

Näha oli inimesi ja näha oli orienteerumisjaama valge-oranži tähistust. Kas tõesti? Mr. Jalg lähenes inimestele. Ühtäkki tundis ta ennast nagu valge vares Harlemis - temal ainsana oli oranž number, teiste numbrid olid mustad - need olid lühema raja võistlejad. Mr. Jalg manas ette ülirahuliku kivinäo ja lähenes SI-jaamale. See ei olnud punkt 16. See oli punkt 32.

See oli halb uudis. Mitte ainult ei olnud ta tulnud valesse punkti. Ta oli tulnud punkti, mida ei olnud kaardile kantud. Punkt 32 oli rattaralli punkt. Sellesse punkti jõudmiseks tuli võistluse stardist paarisaja meetri kaupa teed lugedes legendi järgi navigeerida. Usin rajameister oli retke pikendamiseks legendi nii mõnegi ringi ja liblika pikkinud.

"Siia ma ei jää," otsustas Mr. Jalg. Sõtkun natuke kaugemale ja püüan siis end joonele saada. Ta põrutas edasi. Varsti leidis Mr. Jalg end mingilt teelt. Kas see on see T-ristmiku tee? Kuhu nüüd? Vasakule? Paremale? Mr. Jalg sõitis vasakule. Ei, siin ma ei ole olnud. Siis pööras ta otsa ümber ja sõitis teises suunas. Siin ei ole ma samuti olnud. Südame all oli vastikult hõre olemine. "Ma olen eksinud, kurat, ma tegin jälle vea, mina keerasin kõik perse, kurat, kurat, kurat."

Hooaja esimesel võistlusel ei leidnud Mr. Jalg oma etapilt ühte punkti üles. Nüüd oli punkt käes, aga kokkusaamiskoht kadunud. Mr. Jalg väntas nagu jaksas - vastu tuli vaid mustade numbritega ratturid. Silmsidet vältides põrutas Mr. Jalg edasi.

Sihtidest said rajad, radadest metsateed, metsateedest kruusateed ja siis võis juba näha liiklusmärke ja seal, ühel ristmikul paistis piirkonna kaart. Mr. Jalg tõmbas mõlemad pidurid blokki. "Ma olen päästetud."

"Plaan on järgmine," mõtles Mr. Jalg. "Me tulime kanuuetapilt. Seal oli järv. Kurat, seal pidi olema järv, see oli kanuuetapp lõppude-lõpuks. Ma leian selle järve ja sealt alguspunktist ma juba oskan sihtkohta jõuda." Mr. Jalg silmitses kaarti. Kõige suurem järv oli Ähijärv. "Kanuuetapp toimus suurel järvel," mõtles Mr. Jalg. "See pidi olema Ähijärv." Taamal oli viit, mis kutsuvalt sinetas - "järv on selles suunas."

"Helistan Mr. Vändale, et nad ei muretseks," mõtles Mr. Jalg. Siis valis ta numbri.

Mr. Mõla istus mätta kõrval maas ja mugis mustikaid. Marjad olid suured ja väga maitsvad. Ratas seisis taamal puu najal ja ootas kannatlikult peremeest - las ta sööb, siis jaksab sõtkuda. SI-pulk Mr. Mõla randme ümber ägises rahulolevalt - punkt C oli salvestatud ja mälupesades oli ruumi veel nii mõnegi piste jaoks. Rebasekutsikas Ummi piilus männi varjust - kaua see olevus kavatseb siin matsutada - päike on kõrgel taevas, emme-issi muretsevad ja mina saan ju niiviisi vitsa. Pisarapoiss tikkus tema rebasesilmast väikese karvase koonu peale ja rebaseemme poolt hoole ja armastusega kohevaks soetud saba tegi männi varjust nukra viipe.

Seda viibet märkas Mr. Mõla. "Rebane," mõtles ta ja ajas ennast püsti, et metsalooma paremini kaeda.

"Mind on märgatud," taipas rebasejõnglane ja kalpsas suure ehmatusega mitu head meetrit tagasi. "Ma pean ju koju minema," tuli talle siis meelde ja ta jäi ootavalt Mr. Mõla sammalhabetunud kogu põrnitama.

Mr. Jalg kaugenes Ähijärvest iga jalavajutusega. Telefonikõne Mr. Vändaga oli nii mõnegi asja paika pannud. Ähijärv oli vale järv. Õige oli Aheru järv ja see asus risti vastupidises suunas. Enam ei olnud sellel tähtsust - Mr. Jalg teadis, kus ta on ja nüüd kontrollis ta igal võimalusel suunda - siin keeras ta metsa punkti võtma, siin läks ta Mr. Mõlaga lahku ja siin ootasid inimesed mõttetul sihil oma kaaslasi. Mr. Jalg võttis kompassi. Mõttetu siht osutus paremale pööramise kohaks. Mr. Jalg keeras amordid pehmemaks ja jätkas sõitu.


Mr. Vänt istus punktis 16. Enam ta ei oodanud, ka pealambi oli ta seljakotti pakkinud. Ta lihtsalt istus ja oli. Väga vaikselt ja väga tasa. Tema vastas istus tütarlastevõistkond ja lahendas lisaülesannet. Valmis! Kiiresti kargasid nad püsti, et kohtuniku juurde tormata kui üks tüdrukutest kiljatas: "Näe, rebane!" Hetkeks valdas kõigi tähelepanu väike loomake, kes suures segaduses ja ilmselges kabuhirmus millegi või kellegi eest pages otse läbi punktis ootavate võistlejate.

Ainult Mr. Vändal ei olnud silmi rebase jaoks. Tema tähelepanu pälvis hoopis Mr. Mõla jõuline kogu, kes stoilise rahuga rebasekutsika kannul platsile astus.

"Kas ma jäin hiljaks?" küsis Mr. Mõla.
"Mr. Jalg on eksinud," vastas Mr. Vänt.

Siis kostus pidurite vilinat ja seal seisis Mr. Jalg. Fiktsioonis samal silmapilgul, tegelikkuses minutijagu hiljem. Lisaülesanne lahendati ja võistkond Mõlaväntjalg! läbis Karula etapi puhtalt - kõik punktid SI-pulgas ja ei mingeid ajatrahve. Ka rebasekutsikal läks hästi - ta kohtas peatselt üht kohalikku pasknääri, kes vanema ja elukogenumana juntsu pere juurde tagasi aitas. Ei maksa jääda liiga kauaks välja mängima.

2010. aasta ühel augustiõhtul istus Mr. Vänt kodus köögis, rüüpas õlut ja kuulas Mr. Jala kõnet Karulas. "Jabur" mõtles Mr. Vänt,  "Kompassi on ju nii lihtne kasutada."

Edgar Savisaar magas Hundisilma talus oma laias voodis. Ta nägi unes märtsikuiseid riigikogu valimisi. Jaoskond oli rahvast puupüsti täis. Ainult mingil arusaamatul põhjusel olid kõik valimiskastid oranž-valged ning valimisjaoskonna juhataja oli tumedas ülikonnas halliseguste sulgedega pasknäär.

esmaspäev, 9. august 2010

Xteam 2010-3 -- Läsna

Xteamile läksime Piretiga kahekesi. Kuna kummagi eelmise korra kaaslased polnud seekord saadaval, panime leivad ühte kappi. Plaanis oli rahulikult jalutada, loodust nautida, vähemalt mõni ujumispunkt võtta, pärast finišit ka sõpradeks jääda ning nende piirangute tingimustes võimalikult palju punkte koguda.

Jalgsi

Tee planeerimisele väga palju aega ei kulutanud. Kuna meie liikumistempo oli aeglane, siis tegime kiirelt otsuse, et suundume stardist lõuna poole, kus punkte oli üsna tihedalt. Meie üllatuseks olime üks esimesi, kes stardialast minema läks (ei anna võrrelda esimese etapiga, kus me Arnega koostasime liikumisplaani ka siis, kui kogu stardiplats ammu tühi oli).

Jalgsietapi järjekord oli 25-38-49-47-21-56-23-46-37-29-22-21-vahetusala. Üldiselt tulid punktid ilusti kätte. 49-t tuli mõnevõrra (7 min?) otsida, sest me ei tabanud kohe ära, et punkt ongi täpselt seal, kus kaart näitas (s.t., kõige suurem lohk täpselt ringi keskel). Esimest korda lisaülesande punktis (21) käies sai ka ujuda -- sellise ilmaga super! Samas, pärast paarisaja meetri maha kõndimist oleks tahtnud juba jälle supleda. :) Lisaülesanded olid suht OK -- valida oli palli kõksimise, palli üle kraavi loopimise, piltidel erinevuste leidmise ja puude lugemise vahel. Kõik peale puude lugemise jõudsime me ka erinevate külastuste raames ära teha. Jalgsietapi kõige problemaatilisem punkt oli 22, kus me tegime ca 20-25 minutit viga. Viga seisnes põhiliselt selles, et me ajasime segi punktist allpool oleva teeraja ja sihi. Seega otsisime punkti 200m lõuna poolt ja olime väga segaduses, et kraavi ei leidnud. Pidasime mingit niiskemat võsariba kraaviks jne.

Pärast jalgsietapi lõppu sai teha veel lisaülesannet, mis seisnes õhupallide täis puhumises ja seejärel nooltega katki viskamises. Kahjuks õnnestus kolmest pallist vaid ühele pihta saada.

ratas

Rattapunktid võtsime järjestuses 21-47-38-44-33-52-32, ehkki plaan päris selline polnud. Alustasime stardiala lähedalt juba tuntud punktide võtmist: 21-47-38 (47 punkti jooksime, sest rattasõit kitsal, väga järsul ning mahakukkunud puid täis singlil ei olnud meile kummalegi jõukohane). 44. punktis tuli punkti leidmiseks mahajäetud lauda lakka ronida. Selles faasis oli tunne, et jõuame teha mööda kruusateid päripäeva ringi nii, et võtame ära 52, 20, 42, 35 ja ehk ka 22. Seega jätsime 36 vahele, et kindla peale õigeaegselt tagasi jõuda. Punktist 52 kihutasime esimese hooga mööda ning jõudsime välje 33 juures oleva ristini. Mis seal's ikka -- võtame selle ära. Pärast 33 võtmist oli selge, et ringi me teha ei jõua ning nii sõitsimegi sama teed tagasi. Tagasiteel leidsime üles ka 52. punkti, mis oli riputatud valele poole teed (miskipärast otsisime me mõlemad tulles punkti paremalt teepoolelt). Võimalik, et ka seekord oleks me punktist mööda kimanud, aga õnneks askeldas selle all parasjagu üks tiim. 32. punkt oli veidi mõttetu edasi-tagasi sõit, aga muid valikuid meil polnud.

Tagasi sõites ei olnud aega just ulmeliselt palju, aga tundus, et me jõuame ära võtta veel 36. punkti. Kahjuks keerasime metsa natuke liiga vara ja lubatud tee asemel sattusime mõnisada meetrit eespool olevale sihile. Kogu asi nägi algusest peale kahtlane välja, aga surfasin seal ikka natuke mööda raiesmikku ringi, et asjas kindel alla. Kui me lõpuks tee peale tagasi jõudsime, siis oli kell juba nii palju, et päris punkti enam otsima ei hakanud ja kimasime lihtsalt finiši poole. Piret püsis vastupidiselt minu ootustele väga hästi sabas. Võiks isegi öelda, et liigagi hästi. Mul endal oli sellest raiesmikku mööda lippamisest pulss üsna kõrgel ning kohe pärast seda jalgrattaga uhamine ja liivasest mäest üles jooksmine ei viinud seda sugugi allapoole. Ja ma polnud võistluse ajal eriti söönud ka (me ei viitsinud enne võistlust poes käia ning Xdreamist järele jäänud geelid sõi Piret kõik ära. Mina pidin sööma müslibatoone, aga need palavuse käes sisuliselt veeldusid ning ma ei viitsinud eriti plökerdama hakata). Nojah, vabandada võib alati. Igatahes, kimasime mis me kimasime, aga lõpuks läksime 1:11 üle kontrollaja ning kaks punkti võeti ära. Tulemusi vaadates see väga midagi ei mõjutanud, sest eelmise kohaga oli vahe suurem.

Lõpetuseks

Tagasi sõites käisime veel ujumas ning nägime Palamuse kandis ära ka tormi. Ühes kohas oli isegi nii palju puid tee peal, et pidime tagasi pöörama ning alternatiivse marsruudi valima.

Igatahes oli tegu väga laheda võistlusega. Ilm oli väga ilus, ehkki palavavõitu. Tempo oli mõistlik. Maastik oli põhiliselt kena mägine männimets mustikate ja toorevõitu pohladega. Ujumispunkt läks täkkesse. Üldiselt on Xteam väga lahe üritus -- rogaini kontsept on hea ning maastikud on igal korral väga vahvad olnud.

Nüüd saab vist paar nädalavahetust puhata enne kui sügisene seiklusspordi hooaeg pihta hakkab.

neljapäev, 5. august 2010

Xdream 2010-3 -- Karula

Alguses

Püsilugejad on vist juba tähele pannud, et viimasel ajal puhub siin blogis kõle tuul ja veerevad heinapallid. See ei tähenda, et sel hooajal pole seiklussporti tehtud, pigem on tegu ajapuudusega. (vihje: inimesed, kes soovivad, et neil oleks vaba aega igasugu värkidega tegelemiseks, ei peaks doktorantuuri astuma.) Püüan siis hooaja teisel poolel natuke hoolsam olla ja meie tegemisi kajastada.

Sel hooajal on küberi inimesi päris paljudes tiimides. Mina munsterdasin end palgasõduriks tiimi "Hiieqnn SK Autsaider", paarilisteks Tõnu ja Andres. Arne, Sven ja Andres nimetasid end Yetist ümber Mõlaväntjalaks. Piret, Kaidi ja Maiken tulid ka Xdreamile, esialgu B-rajal Cybernaiste nime all. Vahur ajab oma sugulaste seas endiselt kõrgeid kohti taga ning küberiga hiljuti liitunud Raul on oma sõpradega PROACT nimelises tiimis. Ma panin tagumise otsa (sest blogi teemaks on ikkagi "harrastajad") tiimide liikmed selle blogi autoriteks ka, ehk nad viitsivad ka siia oma muljeid kirjutada.

Igatahes, nüüd võistluse juurde...

Rattaralli

Alguses panime koos kambaga hooga minema. Kui pärast paari kilomeetri pikkust ringi uuesti parkla paistma hakkas, siis võttis meele küll mõruks. Sõitsime ilusti legendi järgi kuni esimese punktini. Natuke pärast seda oli tee kõrval infotahvel rahvuspargi kaardiga. Hakkasin selle peal järge ajama, mis õnnestus päris hästi. Kui rada infotahvlilt välja läks, siis leidsin, et asi jätkub ilusti ühel meie rattakaartidest. Niimoodi sai edasisest teekonnast silmused välja ning ka järgmisesse punkti sõitsime mööda teed selle asemel, et mööda sihti ronida.

Teise punkti sõites õnnestus mul ka kukkuda. Andres sõitis oma võimsa prožektoriga minu taga ning oma seasilma valguses ei näinud ma suurt midagi muud peale oma varju. Ning risti üle tee oli libe puunott. Midagi hullu ei juhtunud, aga kaardihoidja läks katki. Järgmisel korral tuleb see mingist vähem haprast materjalist ehitada.

Rattaralli lõppes järve ääres, mis pakkus vinget vaatepilti. B-rada oli seal parasjagu kanuutamas ning kogu järv oli täis sädelevaid jaaniusse. Siinkohal vaatasin esimest korda mõttega rajalegendi, mille pikkus võttis üsna mõtlikuks. Etappe oli ikka väga palju ja ükski (tõukeratas välja arvatud) ei hiilanud silmatorkava lühidusega. Nojah, tuhande miili pikkune matk algab ühest sammust, nagu ütles Lao Zi.

Jalgsi -- valik

Järgnes jalgsi valikorienteerumine. Võtsime punkte järjekorras 38-34-35-36-37 selle arvestusega, et punktide vahel saaks liikuda mööda sihte ja et punkti peale minemisel saaks kasutada mingit lihtsat orientiiri. Üldiselt läkski kõik suht ilusti. 35. punkti ei leidnud me kohe üles ja sellest punktist väljudes oli veidi kõhklemist enne kui järgmisesse punkti viiva sihi üles leidsime.

Kanuu

Kui meie kanuusse jõudsime, oli järv juba üsna tühi. Mingid üksikud tulukesed vilkusid meie ees ning nende järgi sai kohati orienteeruda. Kuna oli üsna pime, siis käis orienteerumine põhiliselt nii, et sõitsime punktile võimalikult lähedale (sinna, kus kõige rohkem kanuusid oli) ning mina ronisin mööda kallast ringi ja otsisin punkti üles. Üldiselt läks etapp päris hästi. 10. punkti kraaviga panime kuskil 100m mööda ja ja 12. punktile läksime me vist veidi valelt poolt peale, sest me jäime kuhugi roostikku kinni ning mina pidin jupp maad vööni vees mööda roostikku kahlama.

Eraldi ratas

Kuna Andres vist pabistas üksi sõitmise pärast, siis võtsid nad Tõnuga koos variandid B ja C. Mulle anti A, mis kellegi poolt poetatud väite kohaselt pidi ka kõige lühem olema (mulle kui tiimi nõrgimale ratturile tore uudis). Sõitsin etapi ilusti ära, väga kenad metsarajad olid. Lõpupoole läks juba päris valgeks ka.

Jõudsin järve ääres olevasse vahetusalasse esimesena. Üsna pea laekus ka Mõlaväntjala Arne, kes oli samuti A varianti sõitnud. Koos hakkasime oma meeskonnakaaslasi ootama. See ootamine kujunes päris pikaks -- oma pool tundi tuli vähemalt ära. Uurisin järgmiste etappide kaarte ja soendasin end lõkke ääres.

Kui Tõnu ja Andres laekusid (muide, täpselt samal ajal kui Arne kaaslased), seletasid nad midagi orienteerumistehniliselt raskest rajast ja sihtidest, mida näha polnud. Enne järgmisele etapile pääsemist tuli teha lisaülesanne -- laevade pommitamise seisu lahendamine sudoku elementidega. Kuna ma olin juhendi hoolega läbi lugenud, siis asusin ma kiiresti seda lahendama. Leidsin oma arust neli ühest laeva üles ja lippasin kohtuniku juurde. Nagu selgus, ei olnud kõik siiski nii lihtne nagu ma arvanud olin ja me pidime karistuseks suht kaugelt ja kõrge mäe otsas suvitanud kohtuniku käest paberilipaka ära tooma.

Jalgsi -- koridor

Alguses oli küll kartus, et suures osas valge kaardi abil ei leia punkte hästi üles, aga tegelikkus oli palju lihtsam -- kõigi punktide legend oli "künka tipp", tähised olid kaugele näha, reljeefi oli lihtne lugeda ning suur osa teest oli ka loha olemas. Samas, esimestel tiimidel võis poolhämaras siin ka päris huvitav olla. Meie jaoks oli see pigem füüsiline katsumus, sest mäest üles-alla trampimist oli väga palju. Elu tegid talutavaks väga hästi läbitav männimets, suured mustikad ning super vaated udustesse orgudesse. 27. punkti juures tegime natuke viga ka, aga üldiselt läks etapp väga libedalt.

Ratas

Siin midagi erilist polnud. Sõitsime mööda võimalikult suuri teid (esimesse punkti suure ringiga lõuna poolt).

Kanuu

Teine kanuuetapp toimus meie jaoks juba ilusas päikesepaistes. Enamik punktitähiseid oli juba kaugele näha ning midagi põnevat siin polnud. Erandiks oli 32. punkt, mis paiknes pisikeses ja pea täiesti kinni kasvanud järves. Põhimõtteliselt oli kogu järv Porkuni ujuva saare laadse asjaga kaetud. Punkti juurde viis õnneks laevatatav tee ning selle sain komposteerida otse kanuust.

Ratas

Siin midagi erilist polnud, lihtsalt sõitsime tagasi võistluskeskusesse tee peal paar punkti üles noppides.

Pärast ratast tuli esimese asjana RMK lisaülesanne -- puulehtede määramine. Panime kaks liiki mööda ning pidime karistuseks kaks staadioniringi tegema. Mingi ime läbi suutsime me need ringid isegi joosta.

Edasi tuli lühike tõukerattaetapp, mis oli väga meeldiv vaheldus. (mis tuletas meelde, et peaks enda tõukeka ka Tallinnast ära tooma)

Jalgsi

Jalgsietapp midagi erilist polnud, suht tuim kõndimine mööda lohasid. Meeldiva üllatusena ei tulnud mööda kaardil olnud teed sumada ning igal pool sai kuiva jalaga üle. Keset etappi tuli ronida mäe (Lüllemäe?) otsas oleva vaatetorni otsa, mööda torni väliskülge. See läks üsna libedalt, sest torn oli puust ning talade peale sai mugavalt ilma libisemist kartmata jalga toetada.

Lõpetuseks

Lõpetasime paarikümneminutilise varuga enne finiši sulgemist, tulemuseks oli 16:38.36, ja 65. koht. Paistab, et olime puhta lehega välja tulnud tiimidest viimased.

Üldiselt oli päris tore võistlus. Etapid vaheldusid sageli ja ei tekkinud tüdimust stiilis "kaua see X veel kestab?" Natuke üllatav oli ujumise puudumine. Kui välja arvata kanuuga seotud kahlamised, sai igal pool täiesti kuiva jalaga hakkama. Samas, järvevesi oli väga soe ning lõpu poole (näiteks seal laevade pommitamise juures olnud järves) oleks hea meelega end natuke värskendanud.

Kolm päeva Xteami 3. etapini, kuhu läheme Piretiga koos jalutama ja elu nautima. :)

esmaspäev, 22. veebruar 2010

Tartu Maraton

21. veebruaril läbisin Tartu Maratoni 31 km distantsi.

EELLUGU

Eelmisel talvel suusatasin elus esimest korda. Talve jooksul suusatasin kaks korda rendisuuskadega. Esimesel korral proovisin uisutehnikas suusatada, aga see ei tulnud mul üldse välja, kuna suusad sattusid pidevalt külglibisemisse (rada oli vist natuke jäine ka).

Teisel korral rentisin klassikasuusad. Kuna pidamist oli minimaalselt (või suusad liiga jäigad), siis mäest üles nendega ei saanud ja suusatasin ainult laugel maal. Sellest hoolimata oli klassikajäljes mõnus suusatada ja kevadel otsustasin, et järgmisel talvel ostan omale suusad ja kindlasti klassikatehnika omad ning, kui suusatamise piisavalt selgeks saan, siis lähen ka Tartu Maratonile.

Kui detsembri keskel ilm külmaks läks, siis tellisingi suusavarustuse ära --- suusad, sidemed, kepid, saapad, kõik klassikatehnika omad. Lisaks kaks universaalmääret (mõeldud -20 kuni +5 kraadi jaoks), ühe pidamise ja teise libisemise jaoks. Tol hetkel veel lund ei olnud, aga kui pärast jõule varustuse kätte sain, siis oli juba lumi maas ja sai kohe suusatama hakata.

Järgmisel hommikul panin suuskadele pidamisteibi alla. Seda oli üsna lihtne teha, aga esimesele suusale sai see küll natuke kõveralt alla. Panin natuke libisemismääret ka suuskade alla ning läksin suusatama. Alguses suusatasin natuke kodu lähedal järve ääres, kus eelmised suusatajad olid jälje sisse sõitnud. Kuna jälg oli pehme ja suusk vajus pidevalt jäljest välja, siis läksin edasi ametlikule suusarajale, kus oli ka masinaga lund kokku pressitud, aga klassikajälge veel ei olnud. Suusatasin siis ilma jäljeta mõnda aega. Tegemist oli algajate rajaga, mis oli väga lauge. Kuna lumi oli värske, siis jäi see kergesti pidamisteibi külge kinni ja muutus jääks. Seega pidin pidevalt kinnastega jääd suusa alt kraapima. Hiljem on see jäätumise probleem järjest väiksemaks jäänud, ilmsel pidamisteip on siledamaks ja õhemaks kulunud. Kokku suusatasin tol korral 2,5 tundi ja läbisin umbes 3 km.

Järgmisel päeval läksin uuesti suusatama, seekord juba 11-kilomeetrisele, palju suuremate tõusude ja laskumistega rajale. Klassikajälg oli seekord olemas, aga öösel oli sinna lumi peale sadanud, seega libisemine oli kehv ja läks järjest kehvemaks, kuna pidamisteibi külge tekkisid jääkamakad, mida ma ei suutnud enam kinnastega ära kraapida. Raja esimeses pooles sain laskumistest ilma kukkumata alla, kuna kehva libisemise tõttu olid kiirused väga väikesed. Natuke suurema hoo sain sisse ainult raja kõige ohtlikumal laskumisel, mis tookord õnnestus ilma kukkumata läbida, aga hiljem olen seal alati kukkunud, kuna hiljem on kiirus mitu korda suuremaks läinud. Raja teises pooles väsisin ära (mul ei olnud sööki ja jooki ka kaasas) ja siis kukkusin juba igal laskumisel ja tõusul. Kokku kulus selle 11km läbimiseks 3,5 tundi ehk umbes 3 km/h. Hiljem suusatasin veel korduvalt sellel rajal ja keskmine kiirus läks järjest paremaks --- 6,4 km/h, 7,1 km/h ja viimasel korral 8,3 km/h. Ilmselt tehnika läks paremaks, aga ka rada läks jäisemaks ja seega libisemine paremaks.

Jaanuari lõpus jäin haigeks ja pidin treeningmahtusid vähendama, aga vähemalt korra nädalas õnnestus siiski suusatada.

AVATUD RADA (14. veebruar)

Et maratonirajaga tutvuda, siis osalesin nädal enne ka Avatud Raja sõidul, kus läbisin 31 km distantsi nagu päris maratonil. Pikim treening oli seni 19 km, mille tegin 4 päeva enne Avatud Rada.

Avatud rajal oli ilm üsna hea, külma oli 6 kraadi. Stardikoridori jõudsin joostes alles minut enne starti, kuna stardinumbri paelte kinnisidumisega oli probleeme ja number jäigi seljas natuke kortsu. Õnneks tulemuse sain ikka kirja. Hiljem avastasin, et lihtsam on paelad enne kinni siduda ja siis number üle pea selga tõmmata.

Stardis oli paarsada inimest. Esimesel tõusul oli ummik, aga üsna varsti läks hõredamaks ja sai hakata oma tempos suusatama. Klassikajäljed olid korralikud ja kõvad ning paralleelselt oli mitu jälge, seega oli mõnus suusatada. Kuigi avatud rajal oli lubatud ka uisutada, kasutasin mina ikka klassikatehnikat. Tõusudest üles läksin jäljes jooksusammuga. Käärsammu läks vist vaja ainult esimesel tõusul, kus oli ummik. Pulss oli alguses laes, esimesel 7 kilomeetril kuni Peebu toitlustuspunktini oli keskmine pulss 178. See oli ka kõige raskem osa rajast, 7 km kohta tuli pulsikella andmetel 159 meetrit tõusu ja 151 meetrit laskumist.

Igas toitlustuspunktis (mida oli kokku kolm) jõin 5 topsi mustikasuppi, mis annab nii vett kui süsivesikuid. Lisaks sõin viimases toitlustuspunktis tüki rosinakuklit ja soolaga leiba. Oma toitu ja jooki rajale kaasa ei vedanud. Toitlustuspunktides kulus aega kokku 16 minutit.

Järgmised 7,6 kilomeetrit kuni Palu TP-ni oli raja kõige mõnusam osa, kuna see läks kergelt allamäge (selle osa lõpp oli 84 meetrit madalamal kui algus, laskumist kokku 197 meetrit, tõusu ainult 113 meetrit). Siin sai paaristõukelihased ära väsitatud.

Järgmised 6,9 kilomeetrit kuni Hellenurme TP-ni oli raja kõige igavam osa, kuna see oli väga lauge, ainult 46 meetrit tõusu ja 60 meetrit laskumist.

Pärast Hellenurmet jäi finišini veel 9,5 kilomeetrit ja siin läks rada jälle natuke huvitavamaks. Siin oli 116 meetrit tõusu ja 136 meetrit laskumist. Viimasel 4 kilomeetril hakkasid jalad väsima (käed olid juba ammu väsinud, seega paaristõukeid ei saanud enam teha) ja siis sai iga paari sammu järel korraks puhatud ja kahe suusa peal libisetud. Finišisse siiski jõudsin, aga lõpuspurti ei suutnud teha.

31 km raja läbimise ajaks tuli 3:31.39, seega keskmine kiirus oli 8,8 km/h. Trennis ma polnud isegi lühemate distantside korral sellist keskmist kiirust saavutanud ja enne starti arvasin, et aeg tuleb 4-5 tunni vahele. Keskmine pulss rajal oli 165 ja maksimum 191.

Avatud raja 31 km distantsi lõpetas 252 suusatajat ja minu aeg oli nendest 230. (ehk tagant 23.)

Avatud rajal sai ka diplomi nagu päris maratonil ja kuna rahvast oli vähe (kolmel distantsil kokku 566 lõpetajat), siis mahtus finišis ka sauna.

TARTU MARATON (21. veebruar)

Enne maratoni olin (koos avatud rajaga) detsembri lõpust alates suusatanud (ainult klassikatehnikas) 14 korda, läbides 31 tunni jooksul kokku 161 km.

Arulasse starti läksin eribussiga nagu avatud rajalegi. Lubatud lumetormi asemel oli ilm üsna ilus, külma 11 kraadi ning lumesadu ja kõva tuult ei olnud. Panin paksemalt riidesse kui avatud rajal (jooksupükste alla panin seekord veel voodriks vanad dressipüksid), siis oli rajal palavam kui avatud rajal ning voodrita jope oli eest peaaegu kogu maratoni aja poolenisti lahti, kuigi jope all oli ainult õhuke särk. Enne starti oli peal veel paks talvejope, mille sai maratoni ajaks pakihoidu jätta.

31 km stardis oli seekord üle 1400 suusataja ja mina startisin viimasest stardigrupist. Pärast stardipauku kulus stardijoone ületamiseni umbes 3 minutit, mida vist finišiajast maha ei arvestatud. Ummikud olid palju suuremad kui avatud rajal. Omas tempos sai suusatama hakata alles raja teises pooles.

Erinevalt avatud rajast oli seekord rada rohke värske lume tõttu väga pehme ja pudrune. Masinaga tõmmatud klassikajälgi praktiliselt ei olnud, seega jäljed olid seal, kus eesõitjad olid sõitnud. Tõusudel ei olnud peaaegu kusagil jälgi ja tuli käärsammu kasutada. Kui ruumi oli, siis üritasin ka käärsammuga mäest üles joosta, kuigi see kulutab rohkem energiat kui jäljes tõusmine.

Alguses ei olnud ka laskumistel jälgi ja tuli sahka kasutada. Ühel kiiremal laskumisel oli keegi kukkunud ja rajal pikali ning mul ei jäänud muud üle, kui ka ise pikali visata, kuna kiirus oli liiga suur, et sealt mööda sahatada. Hiljem olid juba laskumistel eessõitjate poolt jäljed tekkinud, kuna rahvas läks hõredamaks ja enam ei sahatatud nii palju. Siis tuli iga laskumise alguses otsida, kuskohast jälg läheb, et jõuaks sisse hüpata enne, kui kiirus suureks läheb.

Suusad libisesid mul kehvasti (mul olid nii avatud rajal kui maratonil ilma libisemismäärdeta suusad) ja laskumistel sõideti minust pidevalt mööda. Ise läksin mööda põhiliselt tõusudel (pidamine oli veel piisavalt hea, kuigi see pidamisteip on talve algusest saadik all).

Toitlustuspunktides kasutasin sama taktikat, mis avatud rajal ehk põhiliselt mustikasupp (kokku 15 topsi) ja natuke soolaleiba. Aega kulus toitlustuspunktides 18 minutit. Lisaks toitlustuspunktidele oli 4 kilomeetrit enne lõppu kohvipunkt, kus sai pool topsi kuuma suhkruga kohvi. Siin kaotasin ka ilmselt paar minutit, kuna seda kuuma kohvi ei saanud kiiresti juua ja topsi käes hoides ei saanud kiiresti suusatada. Samas tundus, et sellest kohvist oli kasu, kuna seekord ei pidanud viimastel kilomeetritel sammude vahel kahe suusa peal libisedes puhkama.

Finišisse jõudsin ja aeg tuli 4:12.58 ehk 20% kehvem kui avatud rajal. Keskmine pulss oli ainult 3 lööki väiksem kui avatud rajal (162 vs 165) ning rajal kulutasin pulsikella andmetel 3221 kcal, mis on 16% rohkem kui avatud rajal kulunud 2788 kcal. Seega kehvem aeg tuli ilmselt pudrusest rajast tingitud kehvema libisemise tõttu, pingutus oli enam-vähem sama.

Finišis sai osavõtumedali kaela ning pakihoiust sai paki kohe kätte. Lisaks sai kuuma meeõlut, mis kuumalt oli üsna hea, aga kui ära jahtus/lahtus, siis ei olnud enam nii hea.

31 km distantsi lõpetas seekord 1413 suusatajat ning sain nendest 1230. aja (ehk tagant 184.). Järgmisel aastal on plaanis 63 km distants läbida.