Käisime lapsega Soomes Northern Adventure kevadseiklusel. Eestis enam Xdreami laadseid asju ei ole, aga seigelda tahaks ikka (Expedition Estonia on lapsele ikka veidi karmivõitu). Vaatasime siis Soome poole. Sealne loodus on mulle alati meeldinud, eelmise aasta Kairacross oli väga vinge kogemus.
Valisime kergema, "Kuntosarja", mis kirjelduse järgi tõotas Xdreami B-rajaga sarnast kogemust. Eesmärk oli rada nautida, kontrollaja sees metsast välja tulla ning pigem pakkuda lapsele positiivset kogemust, et järgmine kord ka tulla tahaks.
Võistluse päev algas päris kobedalt. Avastasin, et rattal olid all clipless pedaalid, mina ise muidugi ketsidega. Põhjus lihtne: viimane kord sõitsin kingadega ning sel hooajal polnud ma ratast keldrist välja võtnud. Rahmeldamise käigus unustasin ratta sisekummi ning võtmekomplekti ka ratta külge panna. Õnneks neid vaja ei läinud.
Kaart ja GPS träkk: https://www.tulospalvelu.fi/gps/2024springadvKilpa/ (tiim 10, Eläma on laiffii! Kajaki ajal oli träkker kaldal)
Pildid: ise ja Emma Lassila.
Proloog
Sahmimisega jäime starti natuke hiljaks ning instruktaaži ei kuulnud. Kui kohale jõudsime, anti meile kätte võrdlemisi valgevõitu kaart, kus peal ainult teed. Ülesandeks oli viies punktis kirjas olevad arvud kokku liita ning komposteerida õigele vastusele vastav punkt. Lahkuminek oli ka lubatud. Vahemärkusena mainiks, et komposteerimiseks oli kasutusel EMIT süsteem, mis oli vist SI eellane. Igatahes anti meile kätte suht suur plastmassist plönn, mida siis tuli kuidagi õige nurga alla komposterisse sobitada, saamata seejuures mitte mingit helilist või visuaalset tagasisidet operatsiooni õnnestumise kohta. Ahjaa, tiimi peale oli üks EMIT-kaart ning asjade randme külge kinnitamisest ei olnud keegi midagi kuulnud.
Üldiselt oli kogu rahvas minema jooksnud, üksikud tiimid uurisid kaarti nii ja naapidi, millest järeldus, et mingi vimka siin pidi ikkagi olema. Otsustasime mitte lahku minna ning ma asusime mingis enamvähem usutavas suunas kõmpima. Mida edasi, seda vähem maastik kokku läks (mõõtkava polnud ka kaardil kirjas). Surfasime veel natuke ringi kuni mingil hetkel näitas üks kaasvõistleja ära, kuidas kaarti lugeda (tuli vaadata tagantpoolt vastu valgust) ning kus me oleme. Edasi jalutasimegi rahulikus tempos ringi, edasi-tagasi etappidel jooksin ma üksi ning tõin arvu ära.
Kajakk
Kui me tund pärast starti kajaki juurde jõudsime, olid plats juba täiesti tühi, liidrid vist juba kajakilt tagasigi. Põlle ei antud, mõtlesin, et polegi vaja. Kaardid ei olnud veekindlad, aga mul oli veekindel kaarditasku kaasas. Otsustasin seda mitte kasutada (kogenud seiklusspordi veteran nagu ma olen), sest eelnevalt, kuivas metsas, seda ju vaja ei läinud. Kinnitasin kaardi Helena ette (las orienteerub ka), panin enda ette tavalisele A4-le prinditud legendi (ainus eksemplar) ning hakkasin aerutama. Kohe algusest peale oli põhjust vanduda, sest a) järve peal oli korralik vastutuul, mis b) peksis korralikult vett sisse (põllesid ju polnud) ja ühtlasi c) kastis kaardi ja legendi täiesti märjaks. Kõige selle tipuks d) üritas kajakk päris jõuliselt paremale ära keerata, mida ma alguses pidasin tuule süüks, aga hiljem, muudes suundades sõites tegi ta sedasama, millest ma järeldaks, et tegemist oligi veidi vildaka eksemplariga. Kaart ise osutus olevat mingist huvitavast materjalist, kus värv lihtsalt märjaks saamise peale kaardilt eraldus ning musta nirena minema voolas. Legend otseselt ära ei kustunud, aga lühikese ajaga muutus ta lainete mõjul siiski lihtsalt üheks nartsuks. Nojah, ma pole väga ammu nii palju ropendanud kui siis, eriti lapse kuuldes. Minu tujule ei aidanud üldse kaasa kohe esimeses punktis tehtud kerge orienteerumisviga, mistõttu ma vildakat kajakki vastutuules ca 100m hädavajalikust rohkem edasi sõudma pidin.
Suutsin siiski enne hävimist legendilt punktide kirjeldused meelde jätta ning enam-vähem vaadata, mis suundades punktid asuvad (põhimõtteliselt tuli järvele ring peale teha). Minu mõningaseks üllatuseks saime oma valgeks kulunud kaardi abil punktid üsna okeilt kätte. Ühe korra saime korraliku ehmatuse kui läksime kaldale punkti otsima ning tõmbasime paadi otsapidi kuivale. Tagasi tulles ulpis kajakk ilusti vees. Suur õnn, et tuul seda minema ei olnud viinud.
Nagu öeldud, läks navigeerimine üsna hästi. Aitas ka see, et kaks punkti olid pisikeste laidude peal, mida oli lihtsam leida kui kuskil metsatukas asuvat teede risti. Huvitava nüansina ei olnud paaris punktis kompostrit. Vast oli tegu EMIT salvestusmahu piirangust tuleneva kokkuhoiuga.
 |
| Üks punkt oli saarel oleva sauna lava all |
 |
| Kõikidesse punktidesse kompostreid miskipärast ei jagunud |
Helenal sõidu ajal hambad plagisesid ja ta tegi paar ettepanekut katkestamise kohta, aga saime siiski kõik punktid kätte ning kajaki lõppu.
Jalgsi
Helenal oli endiselt külm, kuid tegime natuke jooksusamme ja pikapeale tuli soe natuke sisse. Päike ka aitas kõvasti. Orienteerumise mõttes midagi keerulist ei olnud. Maastik oli kena, kuid vähem dramaatiline kui ma lootsin. Nägi välja nagu Loksa ja Võsu kant -- männimets, rändrahnud, midagi väga erilist ei olnud.
Ratas
Viimaseks etapiks oli tiir rattaga. Hakkasime rahulikult sõitma. Alguses oli tegu päris mõnusate metsateedega. Mida edasi, seda jamamaks asi läks. Alguses lihtsalt mudased/liivased teed, lõpuks päris korralikud juurikasinglid. Pärast päris pikka mööda juurikaid sõitmist teatas Helena, et talle nüüd aitab ning ta tahaks tagasi. Kontrollajani oli paar tundi veel aega, aga samas olime 6h juba rajal olnud ka ning ma ei tahtnud vinti üle keerata. Sõitsimegi siis tagasi finišisse, võttes tee peal kaks viimast rattapunkti ära.
 |
| Osades kohtades leidus veel lund |
Kokkuvõte
