Northern Adventure kevadseiklus

 Käisime lapsega Soomes Northern Adventure kevadseiklusel. Eestis enam Xdreami laadseid asju ei ole, aga seigelda tahaks ikka (Expedition Estonia on lapsele ikka veidi karmivõitu). Vaatasime siis Soome poole. Sealne loodus on mulle alati meeldinud, eelmise aasta Kairacross oli väga vinge kogemus.

Valisime kergema, "Kuntosarja", mis kirjelduse järgi tõotas Xdreami B-rajaga sarnast kogemust. Eesmärk oli rada nautida, kontrollaja sees metsast välja tulla ning pigem pakkuda lapsele positiivset kogemust, et järgmine kord ka tulla tahaks.

Võistluse päev algas päris kobedalt. Avastasin, et rattal olid all clipless pedaalid, mina ise muidugi ketsidega (ja teised pedaalid loomulikult 300km lõuna pool). Põhjus lihtne: viimane kord sõitsin kingadega ning sel hooajal polnud ma ratast keldrist välja võtnud. Rahmeldamise käigus unustasin ratta sisekummi ning võtmekomplekti ka ratta külge panna. Õnneks neid vaja ei läinud.

Kaart ja GPS träkk: https://www.tulospalvelu.fi/gps/2024springadvKilpa/ (tiim 10, Eläma on laiffii! Kajaki ajal oli träkker kaldal)

Pildid: ise ja Emma Lassila.

Proloog

Sahmimisega jäime starti natuke hiljaks ning instruktaaži ei kuulnud. Kui kohale jõudsime, anti meile kätte võrdlemisi valgevõitu kaart, kus peal ainult teed. Ülesandeks oli viies punktis kirjas olevad arvud kokku liita ning komposteerida õigele vastusele vastav punkt. Lahkuminek oli ka lubatud. Vahemärkusena mainiks, et komposteerimiseks oli kasutusel EMIT süsteem, mis oli vist SI eellane. Igatahes anti meile kätte suht suur plastmassist plönn, mida siis tuli kuidagi õige nurga alla komposterisse sobitada, saamata seejuures mitte mingit helilist või visuaalset tagasisidet operatsiooni õnnestumise kohta. Ahjaa, tiimi peale oli üks EMIT-kaart ning asjade randme külge kinnitamisest ei olnud keegi midagi kuulnud.

Üldiselt oli kogu rahvas minema jooksnud, üksikud tiimid uurisid kaarti nii ja naapidi, millest järeldus, et mingi vimka siin pidi ikkagi olema. Otsustasime mitte lahku minna ning ma asusime mingis enamvähem usutavas suunas kõmpima. Mida edasi, seda vähem maastik kokku läks (mõõtkava polnud ka kaardil kirjas). Surfasime veel natuke ringi kuni mingil hetkel näitas üks kaasvõistleja ära, kuidas kaarti lugeda (tuli vaadata tagantpoolt vastu valgust) ning kus me oleme. Edasi jalutasimegi rahulikus tempos ringi, edasi-tagasi etappidel jooksin ma üksi ning tõin arvu ära.

Kajakk

Kui me tund pärast starti kajaki juurde jõudsime, olid plats juba täiesti tühi, liidrid vist juba kajakilt tagasigi. Põlle ei antud, mõtlesin, et polegi vaja. Kaardid ei olnud veekindlad, aga mul oli veekindel kaarditasku kaasas. Otsustasin seda mitte kasutada (kogenud seiklusspordi veteran nagu ma olen), sest eelnevalt, kuivas metsas, seda ju vaja ei läinud. Kinnitasin kaardi Helena ette (las orienteerub ka), panin enda ette tavalisele A4-le prinditud legendi (ainus eksemplar) ning hakkasin aerutama. Kohe algusest peale oli põhjust vanduda, sest a) järve peal oli korralik vastutuul, mis b) peksis korralikult vett sisse (põllesid ju polnud) ja ühtlasi c) kastis kaardi ja legendi täiesti märjaks. Kõige selle tipuks d) üritas kajakk päris jõuliselt paremale ära keerata, mida ma alguses pidasin tuule süüks, aga hiljem, muudes suundades sõites tegi ta sedasama, millest ma järeldaks, et tegemist oligi veidi vildaka eksemplariga. Kaart ise osutus olevat mingist huvitavast materjalist, kus värv lihtsalt märjaks saamise peale kaardilt eraldus ning musta nirena minema voolas. Legend otseselt ära ei kustunud, aga lühikese ajaga muutus ta lainete mõjul siiski lihtsalt üheks nartsuks. Nojah, ma pole väga ammu nii palju ropendanud kui siis, eriti lapse kuuldes. Minu tujule ei aidanud üldse kaasa kohe esimeses punktis tehtud kerge orienteerumisviga, mistõttu ma vildakat kajakki vastutuules ca 100m hädavajalikust rohkem edasi sõudma pidin.

Suutsin siiski enne hävimist legendilt punktide kirjeldused meelde jätta ning enam-vähem vaadata, mis suundades punktid asuvad (põhimõtteliselt tuli järvele ring peale teha). Minu mõningaseks üllatuseks saime oma valgeks kulunud kaardi abil punktid üsna okeilt kätte. Ühe korra saime korraliku ehmatuse kui läksime kaldale punkti otsima ning tõmbasime paadi otsapidi kuivale. Tagasi tulles ulpis kajakk ilusti vees. Suur õnn, et tuul seda minema ei olnud viinud.

Nagu öeldud, läks navigeerimine üsna hästi. Aitas ka see, et kaks punkti olid pisikeste laidude peal, mida oli lihtsam leida kui kuskil metsatukas asuvat teede risti. Huvitava nüansina ei olnud paaris punktis kompostrit. Vast oli tegu EMIT salvestusmahu piirangust tuleneva kokkuhoiuga.

Üks punkt oli saarel oleva sauna lava all

Kõikidesse punktidesse kompostreid miskipärast ei jagunud

Helenal sõidu ajal hambad plagisesid ja ta tegi paar ettepanekut katkestamise kohta, aga saime siiski kõik punktid kätte ning kajaki lõppu.

Jalgsi

Helenal oli endiselt külm, kuid tegime natuke jooksusamme ja pikapeale tuli soe natuke sisse. Päike ka aitas kõvasti. Orienteerumise mõttes midagi keerulist ei olnud. Maastik oli kena, kuid vähem dramaatiline kui ma lootsin. Nägi välja nagu Loksa ja Võsu kant -- männimets, rändrahnud, midagi väga erilist ei olnud.

Ratas

Viimaseks etapiks oli tiir rattaga. Hakkasime rahulikult sõitma. Alguses oli tegu päris mõnusate metsateedega. Mida edasi, seda jamamaks asi läks. Alguses lihtsalt mudased/liivased teed, lõpuks päris korralikud juurikasinglid. Pärast päris pikka mööda juurikaid sõitmist teatas Helena, et talle nüüd aitab ning ta tahaks tagasi. Kontrollajani oli paar tundi veel aega, aga samas olime 6h juba rajal olnud ka ning ma ei tahtnud vinti üle keerata. Sõitsimegi siis tagasi finišisse, võttes tee peal kaks viimast rattapunkti ära.

Osades kohtades leidus veel lund

Kokkuvõte

Kokkuvõttes olime metsas kuue ja poole tunni kanti. Loodus oli kena, ehkki oodatust vähem dramaatiline. Laps pidas üldiselt ilusasti vastu, sai kajaki külmast ja raskest kohast üle ning kulges edasi. Kogu rehkendust teha ei jõudnud, aga eesmärk oligi pigem nautida, mitte kannatamise pärast kannatada. Eks järgmine kord saab paremini.

Vanakuri, mis vanakuri oli

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, kuidas ma 2019 aastal Etsi blogist Taliharja Vanakurja kohta lugesin.

Hoolimata sellest, et ma olin varasemalt mitmeid palju pikemaid suviseid võistlusi teinud ja mitmeid palju külmemaid talviseid, tekitas see jutt suurt aukartust, mis pole ka peale nelja Taliharja võistlust oluliselt kahanenud.

Asja ei teinud paremaks ka Alaska "sõsarvõistlusest" Iditarod Trail Invitational rääkiva filmi Safety to Nome vaatamine. See on päris hea film. Võistlus ise on küll 16 korda pikem kui Vanakuri, -15C on seal pigem soe ilm ja kõiki neid magamismatte ja magamiskotte peab ka sihipäraselt pruukima.

Igatahes, kui Vastseliina võistluspiirkonnana välja kuulutati, oli kindel, et saab palju tõusu. Kui selgus, et võistluskeskus on Kurgjärvel, oli kindel, et saab ka palju lund. Rattaga sõitmiseks mitte ideaalne aga seikluse jaoks küll. 

Viimased paar nädalat sai pingeliselt Foreca 15-päevast prognoosi jälgitud. Temperatuuri osas ennustus natuke tõmbles – kui algul paistis, et tuleb pigem selline -5C ilm, siis lõpuks keeras prognoosi -15C peale ja nii lõpuks läkski.

100km tähendab minu jaoks ratast. Jala ja suuskadel ma seda distantsi ei läbiks. Või noh, võibolla läbiks ka aga raja teine pool poleks mitte ühestki otsast tore.

Varustuse osas oli eelmise kolme korraga tekkinud enam-vähem toimiv komplekt aga külmema ilma jaoks pidi seda timmima. Õnneks oli eelmisel nädalavahetusel Tallinnas kah -15C külma ja sain kaks pooleteisttunnist testisõitu teha.

Esimese sõidu põhiüllatus oli, et käiguvahetus jukerdas – kõrgema käigu peale vahetamiseks pidi pikalt meelitama. Kiskusin käiguvahetuse heebli lahti, uhasin WD40-ga puhtaks ja määrisin korralikult ära – aitas. Tagapidur tahtis uusi klotse. Amordirõhku pidi natuke suurendama ja tagasilööki natuke kiiremaks keerama – külmas on õhurõhk amordis väiksem ja see vajub läbi. Õli samas läheb paksemaks ja summutab liikumist rohkem – amordid on tuimad ja lödid. 

Sõiduriist

Ratas on vana hea Transition Smuggler – raske aga töökindel. Kummideks Suomi Tyres Piikkisika 29x2.25 naelkummid tubelessina. Umbes 1.3kg tükk. Seekord polnud neid küll väga vaja – sellist päris libedat jääd nagu Viljandis oli, tänavu palju polnud aga naelkummiga oli minek natuke kindlam ikka. Kasutasin tavapedaale. Valgust näitas Lupine Blika. Kaasas oli kolm akut aga lumi peegeldas nii palju, et enamasti kasutasin kõige väiksemat valgustugevust ja ühest akust piisas lõpuni.

Träkk oli kellas nagu juhendis nõutud aga ei aktiveerinud. Kaart oli lenksu peal – nii oli toredam. Ehkki tegelikult oli selline rada ette sõtkutud, et sisuliselt polnud ka seda eriti kuskil vaja. Kaardiga lihtsalt oli ülevaade eesolevast ja ümberolevast parem.

Riiete osas proovisin ülemises otsas kolmekihilist varianti: sünteetiline suusapesu, selle peal 200gr meriinovillast kampsun ja kõige peal õhuke Endura Primaloft rattajakk. Testisõitudel tundus väga ok kombo olevat. Jalas olid talvised rattapüksid ja nende all sünteetiline suusapesu. Ei olnud hea – põlvedel ja kintsudel hakkas külm kuna õhuruumi praktiliselt polnud. Teisel päeval tegin teistmoodi – panin talviste rattapükste peale lotakad soojustuseta membraanpüksid, mis hästi tuult pidasid – oli hea soe lahendus. 

Jalas olid Danneri Primaloftiga saapad, Mundi Termolite suusasokid ja lume vastu Black Diamond membraaniga bahillid – jalad olid kuivad ja soojad. Peakatteid oli kaasas neli – mask, suusamüts, võrgust pealmise osaga rattamüts ja fliisist peapael. Kiivri tuulutusaugud teipisin kinni. Kindaid oli kaasas kaks paari – Montane Polartec Powerstretch Pro fliiskindad ja Montane Primaloft ülikerged käpikud hädaolukordade puhuks.

Kubujuss stardi eel

Kohustusliku varustuse hulgas pidi olema magamismatt ja kas magamiskott või sulejope. Magamismati tegin ehituspoest ostetud fooliumiga kaetud polüetüleenvahust. Tuli selline ülikerge ja kompaktne rull, mis reaalselt ka midagi isoleerinud oleks. See sai rihmadega seljakoti külge. Magamiskoti asemel oli Mavicu Primaloftiga rattajope, mille kunagi eksikombel ostsin – see on nii palav, et sellega ei ole reaalselt võimalik üldse sõita.

Enne võistlust käis elav arutelu selle üle kuidas vett vedelana hoida. Ma läksin oma vana järeleproovitud süsteemiga peale, mis põhimõtteliselt ka toimis. Joogipõis kuumavõitu jooki täis, siis polüetüleenvahust ümbrikusse ja seljakotti. Vooliku ümber oli samast materjalist toru. Korra külmus küll voolik ära aga siis õnnestus jää katki mudida ja välja imeda. Võistluse lõpuks sain ka pihta kus ja kuidas jook torus jäätub. Vooliku puhusin küll iga kord peale joomist tühjaks aga natuke jooki jäi ikka vooliku seinte külge ja see voolas tagasi huuliku poole, kus ära jäätus. Edaspidi pistsin huuliku põue ja see aitas jäätumist vältida. Tagavaraks oli ka üks pisike termos kaasas aga sealt lõpuks ei joonudki.

Enne ja pärast võistlust majutusin Kurgjärvel. See on üks väga nostalgiline koht – 1996 kuni 2011 sai seal igal talvel Cyberi infoturbesüsteemide osakonna talveseminari peetud – mitu päeva tööd, sporti, sauna ja kõike muud. Põhimõtteliselt polnud olme osas mitte midagi muutunud :) Hardcore spordibaas aga lisateki ja sooja pesuga sai magada küll.

Kui rajakaart avalikuks tehti, siis tundus et saab päris palju teid mööda sõita. Reedel Kurgjärvele sõites kuulasin autos Silveri laivi ja üks "seda teed ei kasutata, võibolla jahimehed on siit läbi läinud" ajas teist taga. Umbes nii oli ka. Enamus neid radu olid igasugu suviste ja sügiseste ratta- ja seiklusvõistluste raames läbi sõidetud, seekord sai siis üksjagu ratast lükatud. 

Rajal ei saanudki hästi aru, kui palju fätimehed ratast lükkama pidid. Tundus, et neid kohti oli ikka üksjagu? Reedel tuli veel üsna palju värsket libedat lund peale, mis vähemalt tavarattaga sõitmise oluliselt raskemaks tegi.

Stardi eel

Start Kurgjärve/Haanja radadel. Foto Aldis Toome

Alustasin võistlust rahulikult, jäin üsna tahaotsa. Plaan oli rada mõnusa tundega läbida, muud eesmärki polnud. Kurgjärve/Haanja suusarajad olid super. Nagu asfalt oleks metsa alla maha pandud. 

Suure Munamäe otsa ronides nägin kolleeg Maksimi – registreerisin, et ta on minust ette jooksnud. Mäe otsas sai selgeks, et olen kõvasti üle riietunud. Miks see testi ajal välja ei tulnud ei tea. Kõigepealt võtsin maski peast ära, siis vahetasin rattamütsi peapaela vastu. Natuke läks paremaks.

Tõus Vällamäele

Edasi Vällamäele. Vällamägi oli mõnusalt paksu lume all. Lükkasin ratta mäe alla ja ronisin mäe otsa – ilgelt palav oli. Mäest alla tulles jooksis minust mööda Maksim. Olin segaduses – ta pidi ju minu ees olema. Alles kodus radu vaadates raalisin välja, et jalameestel oli Vällamäe juures oma rada ja neil läkski kauem aega.

Laskumine Vällamäelt

Kavadi järve ääres ei kannatanud higistamist rohkem välja. Tegin peatuse, kiskusin kampsuni seljast ja panin selle asemele õhukese meriino ja sünteetika segust alussärgi. Jope luku tegin eest lahti, et õhk läbi käiks – nii oli hea ja nii sai lõpuni liigutud. Kui külm hakkas, siis tõmbasin luku koomale, kui soojaks läks, kiskusin lahti. 

Kavadi järve ääres

Mütse ka vahetasin – kui läks palavaks, panin peapaela, kui jahedaks, siis õhukese mütsi. Mütsi vahetamisel oli see komplikatsioon, et see jäätus ära, muutus jäigaks ja ei veninud. Pähe pidi panema samm-haaval: algul kupli otsa, siis natuke sulas, siis sai vaikselt allapoole meelitada, kuni üle kõrvade läks. Jäise nartsu pähevenitamine kõlab kohutavalt aga tegelikult ei tundnud midagi ja midagi paha ka ei juhtunud. Pea oli kogu aeg kuum ja higistas.

Laskumine Kütiorgu

Laskumine Kütiorgu. Foto Aldis Toome

Laskumine Kütiorgu. Foto Aldis Toome

Kavadi järve järel oli natuke teesõitu, siis jälle sumpamist, siis teesõitu jne, kuni esimese tugipunktini. Selle lõigu peal oli hulk jalamehi kellega pidevalt kohti vahetasime vastavalt sellele kas ma sõitsin või lükkasin. Vahepeal oli ka Kütiorg. Sinna laskumine oli päris meeleolukas – rattaga sõita ei julgenud, kuna erilist pidamist ei tundnud olema. Nõlv oli alt jäine, peal lahtise lume kiht. 

Joogisüsteemi täitmas

Enne esimest tugipunkti jäätus joogivoolik ära. Toidupunktis mässerdasin sellega nii kaua, kuni vee jälle jooksma sain. Neil ei olnud seal väga sooja vett pakkuda, lisasin seda leiget mis oli ja lootsin, et joogisüsteem kesklaagrini jäätumata toimib. Toimis.

Peatus tegi olemise natuke jahedaks aga kohe tuli otsa üks lumes sumpamise lõik ja sai sooja jälle sisse. Teel Loosi poole hakkasin sissetallatud radadel ka sõitma – enne olin ratast vaid lükanud. 

Kuskil esimese tugipunkti kandis. Foto Aldis Toome

Algul olin suhteliselt koba aga võistluse lõpuks tuli see lumepurdeid mööda sõitmine juba väga kenasti välja. Fätiga oleks võibolla lihtsam olnud aga tavalisel maastikurattal polnud ka häda midagi.

Kadunud medaljonid

Pärast Puutlit läks kuidagi üksluiseks – lageda peal oli päris kõva tuul, ootasin teist medaljoni. Silver oli laivis ekstra rõhutanud, et see on natuke sillast edasi. Tuhlasin kõik läbi aga mida polnud, seda polnud. Samas – kogu ülejäänud kaader, kellega ma saabusin, oli edasi läinud. Vaatasin siis lõpuks teisele poole jõge ja seal see kauss medaljonidega oligi. Tavaliselt läheb mul vastupidi – liigun küll õigesti, kuid hakkan kahtlema ja pööran natuke enne punkti tagasi.

Piusa jõe äärne singel oli Rõuge tuuridest hästi tuttav – üks ratta üles-alla tassimine, pärast sai jõe äärt mööda sõita kah. Tuul oli küll lõunast ja vastu aga liikusin metsa vahel ja väga tunda polnud seda.

Kesklaagri-disco

Kesklaager tuli just õigel ajal. Kiskusin riided seljast, sõin, täitsin joogipõie. Tundus, et päris palju rahvast on katkestanud või plaanib katkestada. Mõnus möll oli seal. 

Vähemalt kahe tärniga eine

Kesklaagrist lahkumas. Kellegi korraldaja foto.

Väga kauaks ei jäänud, panin edasi. Kesklaagrist edasi läks väga tuuliseks – tuul oli vastu, sõit oli lageda peal. Panin buffi kaela aga muidu oli ok. 

Lumepurre

Liikusin hea tempoga – palju oli tee peal sõitmist, metsa vahel olid pehmod hea kõva raja sisse tallanud – sai ka sõita. Üldiselt oligi selline rütm, et ülesmäge minnes lükkasin ratast ja allamäge sõitsin.

Kolmas medaljon Sandi talus

Kolmas medaljon tuli ruttu kätte. Umbes selle koha peal hakkasin ka mõtlema, et Sõgedale Sõõrile ma tänavu ei lähe. Kirja olin ma end sinna pannud ja eelmisel aastal selle ka läbisin aga Hiiumaal oli põhirada oluliselt kiirem ja ma ise otsustuspunkti jõudes üsna värske.

Tänavune Sõge Sõõr oli hästi tuttav – Haanja 100 ja Rõuge tuuri raames on selle juppe kümneid kordi sõidetud. Seal on korralikud singlid, korralikud tõusud ja ilmselt mitte keegi pole seal käinud – sügav lumi ja seega sõita eriti ei saa. Pärast tulemusi vaadates oli selge, et ma ei eksinud. Minu lõpuaeg oleks ilmselt mingi 22 tundi tulnud koos sõõriga.

Nopris puljongit manustamas

Nopri tugipunkt oli tore, vasikalaudast sõitsin küll mööda aga poe tagaruumis oli kah hea. Pisike Vana Tallinn ja palju puljongit. Sõin, täitsin joogipõie kuuma joogiga. Hulk rahvast tundus üsna hädas olema – ühel tüübil olid külmavärinad tulnud õue minnes. Istus toas täisriides ja ootas, millal soojaks läheb. Mõned inimesed pikutasid. Mina väga kaua ei istunud – panin ajama.

Oli jälle kiire sõit. Teel viimase medaljoni juurde leidsin ühe jalamehe, kellel kõik seadmed olid tühjaks saanud. Andsin oma akupaki talle telefoni jaoks. Pärast Vorstimäge läks olemine natuke hõredaks, jalad hakkasid tunda andma. Laibakuuri ei külastanud – rattarada oli mööda veetud sellest ja Battery järgi vajadust ka polnud.

Plaani Jaanimäest alates läks tuisk päris tugevaks. Tee oli kinni tuisanud, eesmineja jälgi oli vaevu näha. Metsa varjus sai aga jälle sõita ja päris lõpp oli sisuliselt teesõit finišini välja.

Finiš!

Finiš Silveri kaamerast!

Nagu plaanitud, Sõõrile ei läinud. Kokku käis seal üldse ainult kolm inimest: kaks ratturit ja üks jalamees. Kusjuures viimane kaotas teiseks tulnud ratturile vaid kolme sekundiga: 5:48:01 vs 5:48:04. Rattaga saab ikka kiiremini :)

Söögist ja joogist kah. Jõin elektrolüütidega vett, sõin Torq Flapjack batoone ja Sponseri geele. Geelid ja batoonid tuli enne tarvitamist kinda sees soojaks ajada, muidu hammas peale ei hakanud. Tegin kodus kolm burgerit rajale kaasa – ühe sõin teise medaljoni lähedal ära, kui hirmus soolase isu tuli – oli väga hea. Aga edaspidi sai tugipunktides juba nii hästi süüa, et ülejäänud kaks jäid söömata.

Riietusest ka veel korra :) Ühelt poolt on see kindlasti väga individuaalne. Minu "mootor" töötab väga kuumalt – higistan palju, jahutamine ja ventileerimine on alati teema. Kui külma on alla kümne kraadi, siis "töötemperatuuri" saavutades võtan mütsi ja kindad üldse ära. Keegi teine ei pruugi nii palju jahutamist vajada ja peab riietuma soojemalt. Rõivastuse soovitusi ise katsetamata üle võtta ei saa.

Teiselt poolt on kõigil sama eesmärk – kuivaks jääda. Kui riided läbi higistada ja siis tempo alla lasta, hakkab külm ja pärast ei pruugi enam sooja üles saadagi. Eriti suure külmaga, pikal võistlusel. Higist on vaja võimalikult ruttu lahti saada – see eeldab, et aluskihid ei ime end vett täis ja veeaur saab pealiskihist kergelt läbi minna. Külmaga on veekindlus halb, tuulekindlust on vaja ainult parasjagu ja see võiks kergelt reguleeritav olla – lukkudega vms. Soe villane pesu või kampsun on halb, sest ta kuivab väga aeglaselt. Sünteetika on oluliselt parem – kui natukenegi õhu liikuma saab, kuivab see kiiresti ära.

Kokkuvõtteks. Oli väga tore. Raske aga parasjagu. Ilm hirmutas algul aga polnud hullu. Varustuse testimine sarnastes tingimustes oli väga vajalik. Hulga toredate inimestega sai tuttavamaks.

Suure tänud korraldajatele ja nende abilistele. Järgmisel aastal jälle.

Videokokkuvõte sõidust: https://www.youtube.com/watch?v=mKPDERnu6dI

Kairacross Saimaa 2023

Ma täpselt ei mäleta, kes mulle selle Kairacrossi idee ette söötis, aga mulle hakkas see kohe meeldima, sest

• minu Achilleuse põlveks olevat jalgratast ei ole,
• saab palju vee peal sõita, mis mulle meeldib,
• Soome vinge loodus.

Nii näeb droon Saimaa kanti

Kaaslase osas tuli natuke ringi shopata, sest tundus, et jalgratta puudumine oli paljudele blokker. Lõpuks nõustus Sven minuga tulema tingimusel, et võtame pered kaasa. Sportlikuks eesmärgiks leppisime kokku rahuliku matkamise, raja nautimise. Võtsime 25-tunnise raja (lõunast lõunani), mis tundus parajalt pikana.

Packrafti rentimisega selgus, et Eestis neid sisuliselt ei ole. Soomes paar pakkujat oli. Rentimisega jäime natuke hilja peale ning peaaegu poleks üldse rafti kuskilt saanud. Õnneks teatas üks pakkuja, et keegi just tühistas kaks rafti ära ning nii saimegi endale sõidukid. Algne plaan oli küll kahese raftiga minna, aga nüüd oli kaks ühest. Mis üldiselt oli okei, aga võistlusel oli näha, et kahesed paatkonnad liikusid üksjagu kiiremini kui meie (no eks me polnud erilised kajaki spetsid ka).

Kairacrossil tuleb kogu varustus algusest peale kaasa tassida. Paar joogipunkti teel on, aga kogu söök, riided ning muu kraam peab stardist peale endal kotis olema. Söögiks tegin võileibu ning võtsin kaasa batoone. Leppisime kokku, et üks söögikord tuleb korralik, võtsime kumbki kaasa ühe tactical foodpack-i ning tulepoti. Eeldasin, et Soomes on juunis valge ning seega võtsin kaasa mõttetu pisikese pealambi, igaks juhuks. Tagantjärele selguski, et lambi järele peaaegu vajadust polnudki (kokku põles lamp ca 20 min).

Sõitsime kohale natuke varem, et saaks end sisse seada, peredega natuke ringi vaadata ning loomulikult rafte katsetada. Packraftid on väga lahedad -- kompaktsed, kerged, kiiresti kokku pandavad. Eriti geniaalne on nende tuulekotiga täis puhumise idee. Natuke probleem on see, et ruumi on üsna vähe. Kui tahta kotti vee eest kaitsta, siis tuleb see kuidagi jalgade vahele suruda. Mis tegi rafti sisenemise ja sealt väljumise mõnevõrra tülikaks.

Sven teeb oma uue sõbraga lähemalt tutvust

Võistluse reeglite järgi tuleb siin veel 10a oodata

Katsetasime variante rafti kandmiseks

Õhtune ilm oli igatahes paljulubav.

Järgmisel päeval stardis oli kohal suht igasugust kaadrit. Oli sportlasi, oli matkajaid. Ekstremistid olid kohale tulnud SUP laudade, kanuude ning kajakkidega. Stardis pidid raftid pakitud olema. Pärast stardipauku tuli siis kohe raft lahti pakkida, esimene etapp oli mööda vett.

Seiklus, alga!

Rada saab jälgida siin, meie tiimi nimi oli asjakohaselt "Elämä on laiffii".

Kohe alguses selgus, et Sven polnud oma rafti korralikult täis puhunud (või siis polnud korki kinni keeranud) ja see nägi üsna lössis välja. Tõmbasime kaldale ning puhusime rafti uuesti täis.

Kohe esimeses punktis tegime prohmaka kui ma ei lugenud kaardilt situatsiooni õigesti välja ning me üritasime kohe pärast punkti paate vette panna ning üsna kiirevoolulises ojas vastuvoolu kühveldama hakata. Kohe varsti jõudsime veskitammini, kus tuli jälle välja tulla. Õigem oleks olnud need paarsada meetrit mööda teed kõndida.

Edasi läks asi mõnevõrra sujuvamalt.

Teel kolmandasse punkti

Kolmandas punktis jätsime raftid maha ning käisime jalgsi üle mäenõlva punkti võtmas.

Neljas punkt oli laheda kalju otsas.

Viiendas punktis võtsime raftid veest välja. Algne plaan oli kõndida natuke mööda teed ning raftitada siis mööda oja edasi. See oja osutus looduses 50cm sügavuseks kuivaks kraavikeseks. Seega kõndisime kogu tee rabajärve ääres oleva maanukini.

Eelmisel päeval katsetasime küll mingite rihmadega rafti tassimist, aga praktikas ei viitsinud nendega jamada ning kandsime rafti lihtsalt kui mütsi

Seitsmendasse punkti oli plaan sõita mööda järvi ning nendevahelisi kraave. Praktikas me ei leidnud kohe esimest kraaviotsa üles, mistõttu võtsime raftid jälle välja ning jalutasime mööda teid jalgsi. Tagantjärele oli see vist kasuks, sest tundus, et selle liigutusega jõudsime järele mitmele teisele tiimile, kes seal ojade peal vaevlesid.

Seitsmendast punktist edasi läks oja, mis oli üldiselt lai ja sisaldas piisavalt vett, aga probleemiks olid kopratammid, millest tuli rafti üle ja ümber vedada. Siin tundus, et meil oli eelis kaheste raftide ees.

Lõpuks saime välja järvele, kus kahesed raftid meid jälle kiirelt selja taha jätsid

Pärast järjekordset järvekest oli kogu võistluse peale ainus 2km lõik, kus oli mingi arvestatav (päri) vool. Kõikjal mujal oli seisev vesi.

Kaheksandas punktis sai juua ja toetustiimiga kohtuda. Kuna oli tekkinud energiapuudus, sõin võileibadest kõhu täis.

Toetustiim läks koju magama, meie kühveldasime edasi. Teel 9. punkti lõikasime läbi poolsaare. Väga lahe koht -- natuke kanjoni fiilinguga.

Punkt ise oli nunnu rannakalju otsas.

Ehkki õues oli täiesti valge, otsustas Sven endale külge riputada juhendis nõutud helendava pulga (glowstick), mille ta halvasti tehtud sõlme tõttu ka kohe ära kaotada suutis.

10. punkt oli lahe saar.

11. punkti minnes tegin vea, kus alahindasin (jälle) kaardi mõõtkava ning kohalike pinnavormide majesteetlikkust. Pärast liiga vara punkti otsimist sõitsime edasi ning leidsime nõutud koopa üles.

12. punktis sai vett ning seal oli ka korraldaja koos lõkkega. Sussutasime lõkke peal oma toidupakki, sõime kõhu korralikult täis, panime selga kõik saadaolevad riided ning hakkasime jälle liikuma. Algselt oli plaan 13. punkt ka vett pidi võtta, aga pärast tundide pikkust aerutamist oli soov pigem muid lihaseld liigutada. Seega sõitsime 100m üle järve, panime raftid kokku ning hakkasime matkama.

Kuna raftid seljakotti ei mahtunud, siis kandsime neid lihtsalt spordikottidega õlal või seljas.

13. punkti juures tegin jälle natuke viga, kui ajasin segi kaks orvandit. Järgnes suht tuim kõmpimine mööda teid. 14. punkti mägi osutus õnneks natuke lihtsamaks kui kardetud. Eriti, kuna selle otsa viis metsaväljaveotee.

Mäe otsas olid ka karu jäljed

15. punktis jälle alahindasin pinnavorme ning pidasin suvalist muhku punkti mäeks. Jätsime raftid järve äärde ning võtsime punkti ära.

Puhusime paadid jälle täis ning hakkasime aerutama. Nüüd oli see juba päris tüütu. Sõitsime suht lageda järve peal, kus edenemist oli küllaltki raske tajuda. Lisaks puhus tuul. Ning hommikupäike paistis täpselt näkku, mis tähendas, et tundide kaupa pidi silmi kissitama. Pärast selgus, et näod olid meil päris korralikult ära ka põlenud.

Plaanis oli võtta ära punktid 16 ja 17 ning seejärel finišisse minna, võttes boonusena ära ka punkti 33 (võistluse formaat nägi ette, et rada tuleb läbida seni kaua kui võimalik. Ning pärast nö katkestamist saab võtta veel seni külastamata punkti, mis on siis samas kohas katkestamise korral tiebreakeriteks). Mu jalatallad olid juba enne natuke tunda andnud. 16. punkti kõndides oli juba päris valus, tundsin läbi talla iga kivi ja kruusatükki. Õnneks lõpp pidi siiski olema paadis.

17. punkti sõites oli päris korralik vastutuul ning laine. Edenemine oli päris vaevaline ning mingil hetkel ei tundnud Sven end väina ületades turvaliselt. Seega võtsime suuna finišile. Tagasiteel käisime veelkord läbi esimesest punktist, mis ühtlasi oli meie raja eelviimane ehk 33. punkt. Finišeerisime ajaga 23:25 ehk poolteist tundi enne kontrollaega.

Tulemustega saab tutvuda siin. Kokku läbisime ca 66 km, millest suurusjärgus 70% vee peal ning ülejäänu maal. Raftid pakkisime kokku ühe korra, punktides 12-15. Ülejäänud aja tassisime rafti lahtiselt (või siis käisime jalgsi edasi-tagasi).

Üldiselt oli tegemist väga laheda võistlusega. Meeldisid formaat, Soome loodus, paras pikkus. Packraft on ka väga tore leiutis, üritan endale parajasti selle ostmist kuidagi ratsionaalselt põhjendada.

Juuli lõpus saab veel minna Vätsärisse, kus ainsaks distantsiks on 100h. See on minu jaoks veidi paljuvõitu. Aga järgmisel aastal mingil mõistlikul distantsil üritaks kohal olla küll.

Pildid: mina, toetustiim, korraldajad ja Poppis Suomela.