neljapäev, 12. juuni 2014

Xdream 2014-2, Aidu, CyberRebased


Ma olin tegelikult suht närvis enne Xdreami. Mõtlesin, et milleks mulle 
seda vaja, jälle peab punkte järjest võtma ja kõik punktid peab võtma ja 
ma ei taha märjaks saada ning ronida ma ka ei oska. Minu rõõmuks oli 
Anet veel rohkem närvis. Tema rahustamine tekitas mus endas rahu (see on 
nagu õpetamine, kui teist õpetad, siis saad ise ka lõpuks aru). Kui meil 
kõik asjad olid paika sätitud (kaardihoidjad, numbrid jne), siis oli 
stardini veel poolteist tundi aega. Mida teha sellise ajaga? Muidugi riideid vahetada! Mitu korda. Kõik algas sellest, kui Raul tuli jutuga, et peakorraldaja soovitas selga panna sellised riided, millest kahju ei ole. Arnel oli Cyberi särgist kahju, vahetas vanema vastu. Margus samuti. Mõtlesime meie ka ning pakkisime kottidest varuriided lahti ning panime selga, ilusad Cyberi pluusid said kottidesse peidetud... Kuna meil oli nii palju aega, siis mõtlesime ühe korra veel ja otsustasime ikkagi Cyberi särgid tagasi selga vahetada – kui tõesti pöördumatu kahju neile osaks saab, on võimalik uued tellida. Omavahel arutasime, et mehed on järelikult ikkagi edevamad, kui riietest kahju hakkab... :)

Mõned minutid 
enne starti avastasin, et mul pole rattal joogipudelit. Tuhat tänu 
Piretile, kes päästis päeva ja tegi sprindi kohtunike telgi, Arne auto 
ja minu ratta vahel joostes. Elagu toetusmeeskond! 
Algus oli tore, kuigi hajutusega, siis ikkagi nagu koos. 3B (52) punkti 
võtsin rattaga, peaaegu kõik teised mu kõrval võtsid selle joostes – see 
oli tore võidurõõm, mis sest et pisike, rõõm ikkagi. 4ndas (65) punktis 
oli kuri kohtunik, kes ajas meid oma käskudega segadusse ning punkt jäi 
võtmata (trahv 15 minutit). Järgmisel korral teame, et stardis tuleb 
kellelegi punktijälgimise roll anda. 5ndasse (64) punkti läksime 
järjekorras (loha ei näinud, oli ainult järjekord) ja siis äkki oli ees vähemalt 60kraadise tõusuga järsak, mida mööda rebased kribinal-krabinal ülesse ronisid ning otse punktile sülle – puhas rõõm! Rebasel on nina või vaist. 6ndasse (61) punkti saime üksi 
minna, isegi kui läksime veidi aeglasemalt kui teised, siis see oli vist 
ainus punkt, kus sai orienteeruda. Maastik oli päris mõnus rägane metsaalune ja olgugi, et punktini liikusime üksi, siis punkti juures oli paras pidu. Järgmise punktini otsustaisme liikuda mööda metsateed, kuigi see väikese ringi sisse tegi – hea otsus, sai ilma oksterägas sumpamata rahulikult metsa nautida.
7ndat (63) punkti olin ma niipalju 
juba ette kartnud, et otsus haarata teiste kotid ja mitteujuda tuli 
välkkiirelt. Siiani arvan, et see oli meil üks nutikamaid otsuseid. Raul 
muidugi arvas teisiti, aga kõike ei saa minutites mõõta ja ma arvan, et 
ka trahv 15 minutit andis meile suurema eelise, kui minu ujumine oleks 
andnud. Teiste rebaste muljed ujumisest olid positiivsed – kui on ees kraav, siis pole pikalt arutada, pluus ümber kiivri turbaniks ja vette. Anet oli suplemisega piisavalt ametis, et kaart ära kaotada, Riin peitis enda oma kiivri alla ja suutis selle isegi kuivaks jätta. Veest välja saamine oli samuti paras katsumus, sest kallas oli jällegi parajalt järsk, nii et üles tuli ronida nii käsi kui jalgu kasutades. Naljakas on see, kuidas Xdreamil võib lihtsatest asjadest suurt 
tõõmu tunda. Näiteks sellest, kui kolmekesi minuti pealt eelnevalt kokkulepitud punktis 
kokku saime.

Kaevandusmuuseumis ma ainult imestasin. Ma ei jõudnud veel ringigi 
vaadata, kui Anetil ja Riinul oli kogu kaevanduse plaan ja loogika selge 
ning noppisid ühe punkti teise järel. Tsiteerides klassikuid: "Nu 
šahtjoorõ!" 
Tipud kaevandusmuuseumi kõrval võtsid südamekese puperdama. Aga võib-olla see tuli hoopis ilust, mida me mäe otsas nägime. Eestimaa on nii ilus! Puhas rõõm ja ilu.
Hiigelsuure kopa otsast punkti võttes tuli meelde lapsepõlv, kui pikemalt mõtlemata kõikvõimalike konstruktsioonide otsa ronitud sai... Sellised pisiasjad muudavadki kogu selle ürituse nii võluvaks. Järgnes väike rattaetapp - muu hulgas tuli suusarajalt üles leida peidetud punkt, mis tegelikult väga peidetud siiski ei olnud. Kuna maanteelt vaadatuna viis tee suusaradadele läbi teadmata sügavusega suure loigu, siis otsustasime mõned meetrid edasi sõita ja toore jõuga rattad järsakust üles tõsta, et suusaradadele saada. See oli jällegi hea mõte, sest hiljem selgus, et rattaga läbi loigu sõites oleks vesi põhimõtteliselt lenksuni olnud.
Edasi rattaga lisaülesannet sooritama. Seekord saime odaviskes stiilinäiteid esitleda. Õigemini siiski ei saanud. Anet ja Riin kobistasid teisel katsel nõutud punktid täis, mina tõmbasin oma rebasesaba jalge vahele ja ronisin kähku ratta selga. Kanuu oli lahe, ei mingeid roikaid, kive, puid tee peal ees. Plaan oli meil päris hea – transportisime Riinu 25nda juurde ja too lippas mööda maad 24nda punktini. Ootaja aeg on pikk ja päike oli pilve taga peidus. Saime isegi veidi vihmasabinat. Otsustasime kanuuga teisele poole karjääri tuulevarju aerutada. Seal oli päris mõnus – vastaskaldas tekkis taevasse vikerkaar ja kujutasime ette, kuidas Riin rõõmsalt mööda serva vikerkaare taustal silkab. Natuke häiris, et me suht üksi lõpuks veele jäime, aga kõik see vikerkaar ja vihmapiiskade ballett veepinnal, rahulikud kaldad olid nii ilusad. Pluss muidugi ootamatud fännid :) Sellised fännid, kes kanuuetapi lõpus ütlevad hoolivalt, et las me tassime ise teie kanuud, haarake rattad ja sõitke ükskord lõppu, et me saaks ka koju minna :)


Lõpp läks kiirelt – ratastega keskusesse vahetusalasse ja truubipunkt. Finišiootuses kaotasime hetkeks pea ja jätsime viimase punkti vahele ja jooksime otse finišisse. Kohtunikud olid heas tujus ja lubasid meil tagasi minna, jõest muda seest punkt võtta ja teist korda finišeerida. Lõpus õppisime, et Anetiga ei tasu vaielda, kui ta tahab mudas, poris ja vees punkti võtta. Minu meelest oli selline rõõmus ja helge Xdream. Ka Anetil ja Riinul olid tagasiteel suud naerul ja silmad säramas.
Imbi

neljapäev, 5. juuni 2014

Xdream 2014-2, Aidu, Cybernetica

Enne etappi rääkisid kõik sellest, kui vinge maastik Aidu on, seega ootused olid päris kõrged. Kindluse mõttes asendasime veel Sveni kohalikke olusid hästi tundva Anttiga. Plaan oli "mõõdukas tempo" ning vigade minimeerimine.



Pärast stardipauku tuli igaühel võtta rattaga eraldi kaks punkti ning saada kokku kanuu vahetusalas. Bronnisin endale oma arust kõige lühema ja lihtsama variandi. Sõitsin grupis ning punktid tulid ilusti kätte.

Vahetusalas piisas ühest pilgust kaardile saamaks aru, et eriti palju vett meie kanuu täna ei näe. Plaan oli selline, et Antti jookseb/ujub ringi ning võtab punktid ära ning mina ja Arne tassime kanuud kõige otsemat teed mööda punkti 6, mis tuli legendi järgi läbida koos kanuuga. Võtsimegi kanuu õlgadele ning hakkasime piki teed astuma. Paaril korral panime kanuu vette ka, et üle tranšeede (on vist õige nimi?) sõita. 6. punktis ootas Antti meid ilusti ees. Tõmbasime kanuu kuivale (las puhkab, temal ka ju raske) ning läksime jalgsi kolme liikmega läbitavat 7. kontrollpunkti vallutama. Minnes ujusime kaks korda üle tranšee. Vesi oli üsna külm, aga hämmastaval kombel pärast veest välja tulemist jahe ei hakanud. Võtsime koos punkti ära, mispeale Antti suundus suurele ringile ning meie Arnega läksime täpselt sama teed mööda tagasi (ujusime kanuuni ning tassisime vahetusalasse). Jõudsime tagasi enne Anttit. Valmistusin natuke puhkama, aga kui olin jõudnud pool müslibatooni ära süüa, ilmus põõsast Antti, kes oli meie küllaltki hea positsiooni tõttu äksi täis ning kamandas kõiki rattaga sõitma.

Üldiselt tundub, et kanuu tassimine oli küllaltki kasulik, sest pärist kanuud olime enda kohta väga heal 19. kohal. Iseasi, et vähemalt kanuutassijate jaoks ei olnud etapp just kõige põnevam ja ilusaid vaateid nägin alles korraldajate poolt tehtud filmis. :(

Järgnes ratas Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumi, mis möödus suht tavaliselt. Korra tuli ratast rinnuni vees tassida ning ühe korra ujusime täiesti tarbetult üle turbakraavi. Kaevandusmuuseumis tulid meile vastu Cyberrebased, kes teatasid, et mäluorienteerumise ala on suuresti kaardi peal olemas ning soovitasid punktid kaardile üles joonistada. Nii tegimegi. Selle etapi alguseks oli mul toss küllaltki väljas ning tegelesin kõigest jõust sellega, et mitte väga maha jääda. Nii mõnigi punkt oli kõrge aherainemäe otsas, kust avanes super vaade. Kahjuks rikkus vaate kohe ära eestpoolt kostev "lähme-lähme". Järgnes punktide otsimine maa alt, mis oli täitsa tore. Leidsime kõik punktid sujuvalt üles ning sõitsime rattaga jalgsietapile.

Kaardi peal nägi territoorium välja päris jõhker -- kõrgusjoonte pruuni värviga polnud kokku hoitud. Päris elus ei olnud pilt õnneks nii hull ning ulmeliselt palju ronima ei pidanud. Punktide 35 ja 36 vahele olid korraldajad planeerinud toreda ujumisvõimaluse. Kuna aga keegi ei olnud vaimustunud ideest päästevestita külmas vees päris pika maa maha ujumisest, siis otsustasime minna ringiga. Punktis 38 oli ka üks ujumine (lühem ning paremini turvatud) ning selle me tegime ära. Eraldi punktides valisin kõige lühema variandi ning jõudsin vahetusalasse kõige viimasena. :(

Järgnes rattaetapp finišisse koos paari tee peale jääva lisaülesandega. Odavise läks meil lihtsalt -- Arne ja Antti tegid vajaliku tulemuse ära ning mul jäi lihtsalt üle oda alla visata (sain siiski ka märklauale pihta). Sentide kokkulugemisega oli natuke raske, pidin mitu korda alustama. Kohapeal selgus, et minu pakutud summa polnud siiski päris õige. Proovisime paari modifikatsiooni ning saime ülesande tehtud. Jäid üle vaid punktid truubis ning silla all ning pääsesimegi finišisse.

Sportlikkus mõttes oli tegemist päris eduka etapiga. Saime ajaga 8.23.07 30. koha, mis on meie kohta väga OK. Minu füüsiline vorm oli ikka päris kole. Kanuu võttis päris korralikult läbi ja edasi suutsin vaid teiste sabas tilpneda. Sileda maa peal oli veel kuidagi võimalik joosta ja rattaga sõita, aga mäest üles ei jaksanud üldse. Maastik oli iseensest tore ja mägede otsas ilusad vaated. Kahju, et kanuuetapp seisnes mööda kruusateed kõmpimises ning maastiku sellest osast ma praktiliselt midagi ei näinud. Samas, järgmine etapp peaks olema sarnastes kohtades, ehk läheb rohkem õnneks.