Pühapäev, 1. mai 2011

Võhandu maraton -- kolmas katse

Seekord läksin Võhandu maratonile Piretiga. Püstitatud eesmärgid olid väga lihtsad:

  • Veeta mõnus laupäev rahulikus tempos distants läbi sõites.
  • Omavahel mitte tülli minna.
  • Õpetada Piretile kanuu juhtimist.
  • Mitte veeta liigselt aega kontrollpunktides.
Viimase eesmärgi kohta niipalju, et esimesel korral läks meil kontrollpunktides kokku päris mitu tundi -- tegime korralikult piknikku. Teisel aastal tegelesime vahepeatustes Jevgeni üles soojendamisega. Seekord leidsime, et üles soojendada meil vaja pole (võtame kaasa head riided) ning võileiba saab süüa ka kanuus vaikselt allavoolu triivides. Selliselt läbitud distants on ju põhimõtteliselt tasuta käes. Geniaalne, kas pole?

Põhimõtteliselt said kõik meie eesmärgid täidetud. Kanuu juhtimisega nii hästi ei läinud, sest igavatel jõelõikudel polnud midagi õppida -- otse sõit tuleb tal päris hästi välja. Samas, keerulisemaid kohti Paidra ja Leevaku vahel ta pelgas ning andis ohjad minu kätte. (lisaks tundus kanuu kiiremini liikuvat kui mina taga istusin) Mingil põhjusel oli meil väga kõva tempo ning lõpetasime ajaga 15:42, mis tegi enam kui kahe tunniga ära minu kahe aasta tagusele rekordile 18:02 (juhuu!).

Midagi muud kommenteerida ei oskagi. Võhandu oli tavaline. Ilm oli superilus. Tõrvatilgaks (ok, pigem tõrvaloiguks) oli Reo ja Leevaku vaheline etapp, kus puhus räme vastutuul. Seal kadus vähemalt minul motivatsioon päris korralikult ära ning tempo langes üsna madalale. Uudne kogemus oli Leevaku-Räpina etapi valges sõitmine, sest varasematel kordadel oleme me Leevakult alates juba lampe kasutanud. Minu suureks üllatuseks oli selle etapi esimene pool väga ilus, lisaks suurendas nunnufaktorit loojuv päike. Pealambi lülitasime sisse alles pärast Räpinat. Samuti oli uutmoodi teistega koos sõitmine. Rahvast oli nii ees kui taga, paljudest läksime mitu korda mööda. Õigemini, paljud läksid mitu korda mööda meist (me sõidame küll aeglaselt, aga oleme kontrollpunktides kiired, eksole).

Sel korral sõitsid maratoni ka Margit ja Kaarel. Seega oli koos sama koosseis, mis esimesel korral, ent inimesed jagunesid paatide vahel teistmoodi (esimesel korral sõitsin mina Margitiga ja Piret Kaareliga). Kohe alguses tegi Piret reegli, et Margitiga võistlema ja kimama ei hakka. Seda me ka ei teinud, sõites rahulikult ja eeldades, et Margit-Kaarel paatkond on meist kaugel ees (sportlased nagu nad on). Suur oli meie üllatus kui poolel distantsil selgus, et juhime neid tunniga. Lõpuks oli vahe kärisenud kolmele tunnile ja Margit lõpetas meie tavalise ajaga meie tavalisel kohal.

Kohe pärast maratoni valutas keha päris korralikult, riiete seljast võtmine oli raskustega. Praegu, järgmise päeva õhtul pärast sauna, hakkab juba inimese tunne sisse tulema. Arvatavasti nädala lõpus suudan jälle hakata mõtlema sellele, et tegelikult oli see maraton ju päris lahe.

EDIT: panin paar pilti ka üles.