Pühapäev, 9. november 2008

Libahunt revisited

Kuna seekord oli meil suhtkoht sama rajavalik, mis sõpradelgi, tegin huvi pärast etapiaegade statistikat, et näha, kuhu meie aeg siis lõpuks kadus. Tabelis on siis toodud kontrollpunkt, meie aeg. Lisaks siis metsiku lääne ja metsakunnide aeg ning vahe. (kursiivis on toodud kaks metsakunnide punkti, mida nad võtsid teises järjekorras)

Iseenesest väga hull polegi. Metsik lääs saab hoolimata paremast orienteerumisoskusest siin toodud lõigul umbes kolmveerand tunniga pähe. Seda enam jäävad selgusetuks väga väikesed vahed lõpptulemuse punktisummades.

Metsik idaMetsik lääsMetsakunnid
[51]00:15:1200:10:31-00:04:41
[40]00:19:2900:23:2200:03:53
[32]00:14:5100:31:1400:16:23
[21]00:05:2600:07:5500:02:29
[22]00:03:0200:09:4900:06:47
[31]00:10:4500:13:5800:03:13
[11]00:08:2500:03:05-00:05:20
[12]00:01:1000:01:2000:00:10
[13]00:02:0600:03:3400:01:28
[14]00:01:2900:01:25-00:00:04
[47]00:21:0000:28:2800:07:28
[72]00:19:5300:23:3200:03:39
[48]00:09:2700:11:3600:02:0900:11:4500:02:18
[53]00:23:5100:26:2600:02:3500:21:26-00:02:25
[42]00:13:3900:15:2800:01:4900:14:3300:00:54
[26]00:22:2900:16:20-00:06:0900:15:57-00:06:32
[30]00:13:4700:22:5600:09:0900:26:0600:12:19

Kolmapäev, 5. november 2008

Libahundi jälg Vihasool

Proloog

Margit oli suutnud oma arsti juures käimised ajastada selliselt, et tal hetkel ühtegi võistluskeeldu polnud. Seega startisime seekord täies koosseisus. Plaanis oli hooaja lõpu (ja üldarvestuse koha) nimel korralikult pingutada.

Kui Tallinnast sõitma hakkasime, tuli päris korralikult vihma ja vähemasti minu vaimusilmas terendas suht nukker üritus, kus kuus tundi järjest märjana ja külmana tahtejõu varal edasi liigutakse. Õnneks läks vihm stardi ajaks üle ja päeva poole paistis päike juba päris korralikult silma.

Eelmisel libahundil läbisime ca 27 kilti. Kuna me plaanisime sel korral olla sportlikud, tõmbasin ma lahkelt meile 30 km pika ringi, mis osutus 100-punktiseks. Teise poolde jäi ka piisavalt varuvariante juhuks, kui me peaksime mingil põhjusel aeglasemad või kiiremad olema. Enne starti õnnestus mul ühele tiimile ka kompassi kasutust õpetada.

Jutu juurde käivat kaarti saab vaadata Risto blogist.

Asi ise

Stardis panime koos teistega kohe 38. punkti poole ajama. Siin võistlusel sündis ka selle hooaja rekord: jalad said niiskeks umbes 2 minutit stardist ning pahkluuni astusin vette umbes 7 minutit pärast starti. Millalgi üritan ma ka sellealase statistika üles panna, aga hetkel tundub libahunt selge võitjana. :) Kaardi peal läks punkti ilus siht, aga praktikas me vist panime natuke mööda, sest päris palju oli mööda räga ja soist metsa ukerdamist. Punkti enda leidsime tänu lohadele muidugi üles.

Edasi suundusime punkti 74, mis oli ühtlasi ka esimene ekstreempunkt. Midagi väga ekstreemset polnud -- tuli kivi otsa ronides punkt ära võtta ning leida rändrahnu kõrgus ja ümbermõõt. Ümbermõõdu mõõtsime sammudes, kõrguse Margitites (neli Margitit tuli kokku). Selgus, et kõrgus oli okei, aga ümbermõõdu pakkusime liiga pika. Karistuseks tuli ümber metsatuka käru teha. Margit sai oma käed külmaks ja märjaks. :) Järgmisesse punkti sörkides leidsin, et meil oli poole tunniga juba 10 punkti käes ning kui asi samamoodi jätkub, on meil lõpuks 120 punkti. :)

48. punkti leidsime kiirelt ning suundusime edasi 76 poole. Läksime ilusti ümber eramaa ning leidsime ka soovitud raja üles, aga kui raja juurest keeras suht kummalises suunas ära mingi kraav, sattusime segadusse. Oletasime, et kaardile kantud kraav tuli vastu plaanitust varem ning üritasime mööda sihti edasi minna. Siht aga lõppes kohe ära ning siis olimegi keset metsa nagu eksinud lapsukesed. Tuiasime natuke sihitult sinna-tänna kuni lõpuks hakkasime mingis suunas minema. Õnneks tuli mingil hetkel vastu lagendiku ääres olev oja ja me saime end jälle ilusti paika. Lisaülesanne seisnes käsnaga vee ühest ämbrist teise tõstmises, mis käis üsna kiirelt. Meie esialgne hüpertempo oli aeglustunud: järgmised kümme punkti olid tulnud juba 45 minutiga. Samas, 20 punkti tunni ja veerandiga polnud ka paha.

28. punkti minnes juhtus meie järgmine äpardus. Lagendiku peal kandusime liialt vasakule ja seetõttu kammisime päris pikalt ringi lagendiku idaosas, osaliselt vist ka kaardilt väljas. Lõpuks, kui otsustasime punkti võtmata jätta ja edasi liikuda, leidsime üles asfalttee ja punkti. Ma pakun, et umbes pool tundi sisustasime me seal lagendikul ilusti ära.

Edasi. 51. punkt tuli kätte suht mõistlikult, ehkki ma üldiselt kardan selliseid võsa seest üksiku kivi otsimisi. Kolmandik aega täis, 28 punkti võetud. Mitte just liiga julgustav algus.

40. punkt oli lihtne ning seejärel sörkisime mööda teed järgmise lisaülesandeni, milleks oli kanuuga mäluorienteerumine. Margit jättis punktid meelde ning kahekesi võtsime vajalikud punktid ära. Kuskil oli ka koht, kus sai kanuud tassida, aga meie sõitsime ilusasti ringi ära. Viimasel ajal ongi seda kuidagi palju ette tulnud. Kanuu on veesõiduriist, pagan võtaks.

Järgmine punkt oli ka lisaülesandega, kus tiim jagati kaheks. Üks liige pidi üle jõe ronima ning teistel oli legendorienteerumine. Margit ronis ning meie Martiniga jooksime ringi. Esimene punkt oli kivikatusega elektrijaama hoone. Kohe tee peal oli üks suur industriaalse välimusega hoone. Tuulasime seal päris hoolega ringi, käisime läbi peaaegu kõik korrused, kaasa arvatud suht logiseva põrandaga pööningu. Mingil hetkel hakkas siiski koitma, et a) maja on natuke liiga suur seal hoobilt punkti leidmiseks nagu legend mõista andis, ning b) pigem oli tegemist mingi tehase kui elektrijaamaga. Noselge, majast välja ja edasi otsima. Ning ennäe -- tehasest mõnikümmend meetrit eemal mäe otsas oligi pisike armas elektrijaam koos punktiga. Edasi läks juba lihtsalt. Mulle tundus, et kui ma oleksin kakskümmend aastat noorem, siis oleks seal vanades hoonetes ringi mässamine olnud väga lahe. Praegu konstateeriks lihtsalt, et see algne ekslemine tegi meile ca 5 minutit viga.

Edasi, 47. punkti jooksime mööda ilusaid tähistatud matkaradasid. Kuna sihid olid sealkandis väga nunnud, otsustasime 72. punkti minna väikese ringiga mööda sihti. Kahjuks läks siht suht kiirelt võsaseks ja jooksmisest seal eriti midagi välja ei tulnud. Kahjuks polnud ka sihi ümber olev mets eriti kutsuv ja lõikamise soovi ei tekkinud. Ründasime mööda sihti teeni välja ja jooksime mööda seda lisaülesandeni. Lisaülesandeks oli rullikuga trossil üle jõe ja tagasi sõitmine. Seekord läksin mina ažuuri ja tegin triki ära.

48. punkti läks tee mööda kena orgu. Margit ronis alla ja tõi punkti ära. Mööda asfaltteed kõndisime, puhkasime, sõime. Selleks ajaks oli neli tundi juba möödas ja üsna selge, et me algset plaani täis ei saa. Otsustasime siis võtta 53, 42, 26 ning siis enam-vähem otse finišisse minna. Nii tegimegi. 53. punktis läksime veidi liiga palju põhja ning pidime piki oja tagasi tulema. 42 läks täkkesse. 26. punktiga oli päris kõvasti otsimist. Kammisime jõe ääres mingite põõsaste vahel ja turnisime mööda mägesid. Tundub, et sel korral oli kõige rohkem jamamist just kaheste punktidega. Punkti saime lõpuks kätte, aga aeg tiksus pidevalt lõpu poole. Meie plaan tund enne finishit üle jõe jõuda, ei olnud paika pidanud ja nüüd oli juba üsna kiire.

Üle jõe saamiseks kasutasime kaardil märgitud ülekäiku, mis osutus väga originaalseks. Mingid vette kokkunud puud olid laudadega kokku löödud ja paar võdisevat käetuge leidis ka. Sealt üle minek oli paras seiklus. 30. punkt tuli lihtsalt. Kuna aeg oli väga-väga otsakorral, jätsime 35. punkti võtmata ja suundusime otse lisaülesandega 71. punkti.

Lisaülesandeks oli leida liivakarjäärist üles maha maetud aare. Et ülesanne veidi lihtsam oleks, oli ära märgitud nullpunkt ning kätte anti paberileht asimuudi ja kaugusega. Mõõtsin koha välja ja hakkasime Margitiga kaevama. Tuuseldasime seal päris hoolega ning auk tuli päris suur. Kuna aeg sai otsa, siis üle kümne minuti me seal kühveldada ei saanud, mis oli abiks, sest mul on tunne, et me kaevasime täiesti valest kohast. Esiteks kardan ma, et ma ei mõõtnud asimuudiks mitte 60 kraadi, vaid -60 kraadi. Teiseks, kui me kohtunikele oma loobumisest teavitasime, siis hüppas kompassinõel seal päris hoolega ringi. Arvatavasti olid põhjuseks kohtunike ja nullpunkti läheduses vedelevad metallist labidad, mis kompassi segasid. Hiljem selgus, et kaks kolmandikku võistkondadest tuli sealt punktist ära tühjade kätega ning mõnel õnnestus seejuures kaevandada tubli kolmveerand tundi.

Edasi jäigi järele vaid finišisse jooksmine. Ajapuudusel jäi võtmata näiteks praktiliselt tee peal olnud 25. punkt. Kohale jõudsime ajaga 05:56, seega üsna täpselt.

Üritus ise oli väga lahe -- ilm oli ilus, maastik joostav ja ilusate jõeorgudega, lisaülesanded huvitavad (minu isiklik lemmik oli aardekaevamine) ning asi ise hooaja lõpetamiseks mõistlikult lühike.

Tulemus

Kokku saime 78 punkti (neli punkti läks maha aarde mitte leidmise tõttu) ning 53. koha (segavõistkondadest 22.). Üldarvestuses saime segavõistkondade 5. koha, mis on meeldivaks vahelduseks viimaste kohtade pärast võitlemisele. Seejuures oli vahe eelmistega üsna napp ning igasugu olekseid on varnast võtta.

Puhtfüüsilises mõttes läks meil hästi, sest suutsime joosta üle poole ajast (võib-olla isegi 2/3). Martin hakkas päris lõpus ära ka vajuma, aga mitte väga hullusti. Kaardi peal mõõtsin läbitud vahemaaks 24 km, mida on hämmastavalt vähe (kevadel läbisime palju vähema jooksuga 27km ning peaaegu kogu tee kõndinud sõbrad said 20km). Minu tööhüpotees on, et aeg kulus esimese poole sees 76. ja 27. punktide otsimise peale ning hiljem paaril korral raskel maastikul ukerdamisele. Mõned lisaülesanded olid ka üsna aeganõudvad.

Sõpradel läks ka päris hästi. Metsakunnid said naiste üldarvestuses hõbeda, Küberi teine tiim sai 63 punkti, segade 36. koha ja oli üldarvestuses segade 9.

Sellega on siis hooaeg läbi. Järgmiseks ürituseks saab meile ilmselt Winter Xdream ja siis tuleb juba kevad. :) Võistluse järel saunas sai tehtud igasuguseid plaane ja püstitatud eesmärke. Minu isiklikuks eesmärgiks oleks järgmisel aastal Xdreami A-rada nii läbi teha, et ühelgi etapil ei tuleks midagi vahele jätta. Võiks muidugi mõelda ka B-raja peale, kus me paremini hakkama saaks, aga mina sinna tagasi ei lähe. :) Oma praeguse tasemega oleksime ilmselt kuskil keskel (või natuke eespool), sisuliselt kõige suurema trügimise, tormamise ja rebimise sees. A-rada on selles mõttes mõnusam, et siin pole nii kiire ja ka rahvast on vähem ning saab natuke orienteeruda ka suures kambas jooksmise asemel. Ja siis veel lisaülesanded, mis on A-rajal palju tegijamad.

Igatahes lubasime kõik hoolega treenima ja järgmiseks hooajaks põhja laduma hakata. Eks näis, mis sellest plaanist saab. Mul on niikuinii kaks korda nädalas kendo, selle kõrvalt tuleks siis hakata veel jooksmas ja spinnimas ja ujumas ja sõudmas ja ronimas käima. Seni põhilselt Cyberslow nime all figureerinud kolleegid väitsid, et nende järgmise hooaja eesmärk saab olema mulle ära teha, isegi siis kui see tähendab @-rajale minemist (ätt on teatavasti A-le eelnev sümbol ja peaks tähistama veel vingemat rada kui Xdreami A). Loodetavasti õnnestub mul nende tuules ka natuke trenni teha.

See jutt tuli nüüd päris pikk. Üritasin sellist põhjalikumat blow-by-blow kirjeldust anda, ei kujuta eriti ette, kui loetav selline tekst on. Tõenäoliselt tuleb nüüd hooaja raugemise tõttu ka siia blogisse kerge paus, ehkki millalgi tahaks kirjutada veel jutukese hooaja kokkuvõtteks ja midagi ka selle kohta, mis peaks motiveerima tavalisi inimesi sellise pealtnäha masohhismiga tegelema.

Selleks korraks kõik, järgmise Xdreamini pool aastat.