Algus
Paluküla orienteerumismaratoni idee kõlas lahedalt: joosta 38 aastat vana kaardiga mööda metsa ringi ja üritada tuvastada, kui palju maastikust praeguseks järel on. Alguses panin end kirja 18.7km pikkusele rajale, aga hiljem mõtlesin ma ümber ja läksin hoopis Piretile seltsiks lühemale, 13,5km pikkusele rajale. Vahelduse mõttes ongi tore jalutada ja rahulikult keskendudes kaarti lugeda minule tüüpilise pea laiali ringi jooksmise asemel.
Rahvast oli üsna vähe, kolmekümne inimese ringis vist. Seega metsa eriti lohasid ei tekkinud ja tee peal nägi teisi harva. Saimegi rahulikult omaette orienteeruda. Osalejate seas oli ka eelmise maratoni kolmas koht, kes nägi ka praegu suht sportlik välja. Respect.
Pireti suurim mure oli kogu aeg, et keegi on mingi tee või lagendiku meiega konsulteerimata natuke kõrvale tõstnud (lähedale on tehtud uus sarnane tee ja vana tee on ära kadunud). See kõlab küll tobedana, aga ühes kohas täpselt nii oligi. Kaart ise nägi suht tore välja. Enne starti seletati kõigile veel tingmärkide tähendusi -- valge on mets ja toonitud ala lage. Nüüd jookske. :)
1. punkt, 42:10
Start oli päris naljakas, sest erinevalt tavalisest ei pannud inimesed kõik kohe jooksu ning veel paarsada meetrit pärast starti oli näha metsa all sihitult igasugustes suundades liikuvat rahvast.
Plaan oli esimesse punkti minna mööda (vanast 33. punktist läbi minevat) rada, aga see plaan lõppes ära saja meetri pärast kui me raja ära kaotasime. Seega kõmpisime lihtsalt suunaga mööda metsa. Mingil hetkel läks mets märjaks ning me oletasime end olevat kaardil näidatud soos. Pärast pooletunnist kõmpimist leidsime raiesmiku, mida kaardil ei olnud, kuid mille all oli kaardil kujutatud nina. Saime end täpselt paika ning punkti leidmine oli juba lihtne. Üldse läks sel korral punktide võtmine lihtsalt. Kui juba punkti piirkonda või ründepunkti kohale jõudsime, siis tuli punkt ka suht kiirelt. Võib-olla oli see rahuliku tempo ja sellega kaasneva täpse kaardilugemise tulemus. Teisalt olid ka punktitähised peitmata ja üsna kaugele näha.
2. punkt, 101:55
Kõndisime lagendikuni ja mööda selle serva kruusateeni välja. Sealt edasi piki rada. Lagendik ja mäed olid ilusti kaardi peal olemas. Edasi läksime suunaga metsa. Siin panime natuke viltu ja surfasime natuke küngaste vahel edasi-tagasi. Lõpuks saime kraavi abil ennast täpselt paika ning siis oli kõik OK.
3. punkt, 34:43
Jalutasime mööda soist sihti. Seejärel surusime end läbi nõgeste ning toomingavõsa ning leidsimegi lagendikult punkti.
4. punkt, 21:38
Jalutasime mööda sobivas suunas minevat teed (mis oli võrreldes kaardiga 50m ida poole kolinud). Läksime suunaga punkti peale ja jooksime sellele otsa. Õigemini, Piret jooksis. Mina arvasin, et oleme natuke kõrvale kaldunud ning käisin natuke kõrval asja uurimas ja leidsin hoopis posu okastraati. ISC võiks mõelda soomustatud sääriste välja töötamise peale.
5. punkt, 34:01
Jalutasime natuke mööda teed, kuid mingist hetkest keerasime jälle suunaga metsa ja hakkasime mäetippu otsima. Piret mainis, et ta oli kuulnud mingist hiiemäe otsas paiknevast punktist ja arutas, kas see võiks see olla. Arutelu ajendiks oli tee peal olev suur viit hiiemäe peale. Misiganes, ronisime läbi nõgeste ja toomingavõsa mingi mäe otsa, kus punkti polnud. Ma ronisin tagasi alla tee peale. Kõik klappis, tegemist oli õige kohaga. Lihtsalt õige mägi oli natuke kaugemal. Jooksin siis tagasi ning asusime koos läbi nõgeste ja võsa üles rühkima. Mäe tipus ootasid meid punkt ning sinna viiv ilus, niidetud muruga tee. Pagan, oleks ikka pidanud silti uskuma ja lihtsalt mööda teed kohale kõmpima. Aga, noh, nõgesed pididki kasulikud olema.
6. punkt, 53:14
Ronisime ilusti mäe otsast alla ja leidsime üles tee, mis meie arvates mööda karjääri moodi asja serva kulges. Karjääri moodi asja me küll ei leidnud, aga tee läks suht õiges suunas, seega väga mures me polnud. Edasi oli põhiprobleemiks leida punktini viiv siht. Esimese raksuga kõndisime sellest ilusti mööda ning samuti ka järgnevast, ida-lääne suunalisest sihist (sest Piret ei uskunud, et me juba nii kaugel oleme). Kõmpisime siis tagasi ning teekäänaku juures hakkasime sihti otsima. Surfasin natuke mööda põõsaid ning leidsingi teest veidi eemalt sihi üles. Edasi oli punkti leidmine juba lihtne.
7. punkt, 51:34
Esimene eesmärk oli jõuda teeni, millel asus joogipunkt. Kõmpisime natuke ja leidsime nõgeseid täis lagendiku (selle vasakpoolse, konksukujulise). Sealt üritasime mööda teed edasi minna, aga teed loomulikult polnud (st kadus kahekümne meetri pärast ära). Selle asemel olid toomingad ja pahkluuni vesi. Üldse sai selle üritusega minu toomingate nägemise norm üsna mitmeks aastaks täis, seega edaspidi paluks neid mitte enam pakkuda. Järgmisena jõudsime majani, kus oli koer ja mille õue me minna ei raatsinud. Jälle vesises toomingavõsas surfamine ümber aia. Lõpuks jõudsime mingi metsateeni välja, aga minu arvates oli ta liiga väike. Pürgisin edasi lõunasse, et jõuda kaardil kujutatud (minu arvates) kruusateeni. Õnneks vaatas Piret enda mobla pealt kepsu pilti ning tuvastas, et me oleme siiski õige tee peal. Kõmpisime natuke mööda teed ning leidsime joogipunkti. Sellega saime end täpselt paika ning siirdusime sohu. Soosaare ja selle peal oleva punkti leidmine läks juba lihtsalt (orienteerumistehnilises mõttes. Vesisest rägast tuli end ikka läbi suruda).
8. punkt, 52:09
Kuna meil oli mööda võsa koperdamisest suht siiber, siis otsustasime minna suure ringiga mööda teed. See tuli suht normaalselt välja. Kruusatee peal me isegi jooksime natuke. Esimene kord, kui tee pealt punkti võtma keerasime, kohtusime mulle üle pea nõgestega. Läksime siis natuke edasi ning seekord oli ainult toomingavõsa. Kaardil olev soosaar oli vahepeal küll metsa sees olevaks künkakeseks moondunud, kuid piki mäenõlva kõndides leidsime selle üsna mõistlikult üles.
9. punkt
Tolleks hetkeks oli aega alles vaid poolteist tundi. Lootsime õigeks ajaks jõuda, aga üsna napiks kippus minema küll. Tee pealt üheksanda punkti peale keerates tegime selle vea, et ei pannud end täpselt paika. eeldasime lihtsalt, et kõnnime sihi peale välja ning vaatame siis edasi. Tulemuseks oli loomulikult see, et lõpuks surfasime täiesti suvaliselt mööda metsa ringi ning leidsime vahelduva eduga mingeid sihi moodi asjandusi. Jalutasime siis mööda lubavamaid sihte edasi-tagasi, aga midagi asjalikku ei leidnud. Tegelikult oleks tulnud tee peale tagasi minna ning end kuidagi täpselt paika saada. Praktikas me seda ei teinud ning aeg hakkas ka otsa saama. Mingil hetkel oli selge, et punkti me kontrollaja sees ei leia. Jalutasime siis finišisse ära.
Tulemus
Tulemuseks oli siis 07:47:16 ja 8 leitud punkti. Ametlike reeglite järgi läksime me kuuetunnise valikorienteerumise arvestusse, mis meie hilinemise juures tähendas nullist tulemust. Miskipärast tulemuste lehel hilinemisi arvestatud pole ning selle järgi oleme üsna heal kohal.
Üldse osutus see võistlus väga raskeks. Pika raja läbis vaid üks mees ja temagi napilt alla kontrollaja. Korraldaja oli veel rõõmus, et leidus keegi, kellele karikas üle anda. Võitja käest saime ka teada, et 9. punkti sihti looduses tegelikult polnud ning tema leidis punkti üles lihtsalt suunaga peale minnes ning metsa kammides.
Orienteerumise mõttes läks meil väga hästi, sest peaaegu kõik punktid leidsime ilma otsimata üles. Erandiks olid 2. ja 5. Lisaks oli 6. puhul probleeme õige sihi leidmisega. Kindlasti aitas aeglane tempo, mis võimaldas kogu aeg ninapidi kaardis olla. See oligi üldse ainus võimalus kuidagi orienteeruda, sest kaardil usaldusväärseid detaile eriti polnud ning kui natuke sassi läksid, oli väga raske end uuesti paika saada. Maastiku mõttes oli see minu karjääri raskemaid radu. Väga vähe oli kohti, kus polnud kas toomingavõsa, nõgeseid, vett või nende kombinatsiooni.
Kokkuvõttes oli tegu huvitava üritusega, aga teist korda sama raja peale suure tõenäosusega enam ei läheks. Vanas heas hakkad taga igatsema mugavusi, männimetsa, tihedat teedevõrgustikku, ... :)