kolmapäev, 26. august 2009

Mehed olid rauast ja laevad puust

Algus

Paluküla orienteerumismaratoni idee kõlas lahedalt: joosta 38 aastat vana kaardiga mööda metsa ringi ja üritada tuvastada, kui palju maastikust praeguseks järel on. Alguses panin end kirja 18.7km pikkusele rajale, aga hiljem mõtlesin ma ümber ja läksin hoopis Piretile seltsiks lühemale, 13,5km pikkusele rajale. Vahelduse mõttes ongi tore jalutada ja rahulikult keskendudes kaarti lugeda minule tüüpilise pea laiali ringi jooksmise asemel.

Rahvast oli üsna vähe, kolmekümne inimese ringis vist. Seega metsa eriti lohasid ei tekkinud ja tee peal nägi teisi harva. Saimegi rahulikult omaette orienteeruda. Osalejate seas oli ka eelmise maratoni kolmas koht, kes nägi ka praegu suht sportlik välja. Respect.

Pireti suurim mure oli kogu aeg, et keegi on mingi tee või lagendiku meiega konsulteerimata natuke kõrvale tõstnud (lähedale on tehtud uus sarnane tee ja vana tee on ära kadunud). See kõlab küll tobedana, aga ühes kohas täpselt nii oligi. Kaart ise nägi suht tore välja. Enne starti seletati kõigile veel tingmärkide tähendusi -- valge on mets ja toonitud ala lage. Nüüd jookske. :)

1. punkt, 42:10

Start oli päris naljakas, sest erinevalt tavalisest ei pannud inimesed kõik kohe jooksu ning veel paarsada meetrit pärast starti oli näha metsa all sihitult igasugustes suundades liikuvat rahvast.

Plaan oli esimesse punkti minna mööda (vanast 33. punktist läbi minevat) rada, aga see plaan lõppes ära saja meetri pärast kui me raja ära kaotasime. Seega kõmpisime lihtsalt suunaga mööda metsa. Mingil hetkel läks mets märjaks ning me oletasime end olevat kaardil näidatud soos. Pärast pooletunnist kõmpimist leidsime raiesmiku, mida kaardil ei olnud, kuid mille all oli kaardil kujutatud nina. Saime end täpselt paika ning punkti leidmine oli juba lihtne. Üldse läks sel korral punktide võtmine lihtsalt. Kui juba punkti piirkonda või ründepunkti kohale jõudsime, siis tuli punkt ka suht kiirelt. Võib-olla oli see rahuliku tempo ja sellega kaasneva täpse kaardilugemise tulemus. Teisalt olid ka punktitähised peitmata ja üsna kaugele näha.

2. punkt, 101:55

Kõndisime lagendikuni ja mööda selle serva kruusateeni välja. Sealt edasi piki rada. Lagendik ja mäed olid ilusti kaardi peal olemas. Edasi läksime suunaga metsa. Siin panime natuke viltu ja surfasime natuke küngaste vahel edasi-tagasi. Lõpuks saime kraavi abil ennast täpselt paika ning siis oli kõik OK.

3. punkt, 34:43

Jalutasime mööda soist sihti. Seejärel surusime end läbi nõgeste ning toomingavõsa ning leidsimegi lagendikult punkti.

4. punkt, 21:38

Jalutasime mööda sobivas suunas minevat teed (mis oli võrreldes kaardiga 50m ida poole kolinud). Läksime suunaga punkti peale ja jooksime sellele otsa. Õigemini, Piret jooksis. Mina arvasin, et oleme natuke kõrvale kaldunud ning käisin natuke kõrval asja uurimas ja leidsin hoopis posu okastraati. ISC võiks mõelda soomustatud sääriste välja töötamise peale.

5. punkt, 34:01

Jalutasime natuke mööda teed, kuid mingist hetkest keerasime jälle suunaga metsa ja hakkasime mäetippu otsima. Piret mainis, et ta oli kuulnud mingist hiiemäe otsas paiknevast punktist ja arutas, kas see võiks see olla. Arutelu ajendiks oli tee peal olev suur viit hiiemäe peale. Misiganes, ronisime läbi nõgeste ja toomingavõsa mingi mäe otsa, kus punkti polnud. Ma ronisin tagasi alla tee peale. Kõik klappis, tegemist oli õige kohaga. Lihtsalt õige mägi oli natuke kaugemal. Jooksin siis tagasi ning asusime koos läbi nõgeste ja võsa üles rühkima. Mäe tipus ootasid meid punkt ning sinna viiv ilus, niidetud muruga tee. Pagan, oleks ikka pidanud silti uskuma ja lihtsalt mööda teed kohale kõmpima. Aga, noh, nõgesed pididki kasulikud olema.

6. punkt, 53:14

Ronisime ilusti mäe otsast alla ja leidsime üles tee, mis meie arvates mööda karjääri moodi asja serva kulges. Karjääri moodi asja me küll ei leidnud, aga tee läks suht õiges suunas, seega väga mures me polnud. Edasi oli põhiprobleemiks leida punktini viiv siht. Esimese raksuga kõndisime sellest ilusti mööda ning samuti ka järgnevast, ida-lääne suunalisest sihist (sest Piret ei uskunud, et me juba nii kaugel oleme). Kõmpisime siis tagasi ning teekäänaku juures hakkasime sihti otsima. Surfasin natuke mööda põõsaid ning leidsingi teest veidi eemalt sihi üles. Edasi oli punkti leidmine juba lihtne.

7. punkt, 51:34

Esimene eesmärk oli jõuda teeni, millel asus joogipunkt. Kõmpisime natuke ja leidsime nõgeseid täis lagendiku (selle vasakpoolse, konksukujulise). Sealt üritasime mööda teed edasi minna, aga teed loomulikult polnud (st kadus kahekümne meetri pärast ära). Selle asemel olid toomingad ja pahkluuni vesi. Üldse sai selle üritusega minu toomingate nägemise norm üsna mitmeks aastaks täis, seega edaspidi paluks neid mitte enam pakkuda. Järgmisena jõudsime majani, kus oli koer ja mille õue me minna ei raatsinud. Jälle vesises toomingavõsas surfamine ümber aia. Lõpuks jõudsime mingi metsateeni välja, aga minu arvates oli ta liiga väike. Pürgisin edasi lõunasse, et jõuda kaardil kujutatud (minu arvates) kruusateeni. Õnneks vaatas Piret enda mobla pealt kepsu pilti ning tuvastas, et me oleme siiski õige tee peal. Kõmpisime natuke mööda teed ning leidsime joogipunkti. Sellega saime end täpselt paika ning siirdusime sohu. Soosaare ja selle peal oleva punkti leidmine läks juba lihtsalt (orienteerumistehnilises mõttes. Vesisest rägast tuli end ikka läbi suruda).

8. punkt, 52:09

Kuna meil oli mööda võsa koperdamisest suht siiber, siis otsustasime minna suure ringiga mööda teed. See tuli suht normaalselt välja. Kruusatee peal me isegi jooksime natuke. Esimene kord, kui tee pealt punkti võtma keerasime, kohtusime mulle üle pea nõgestega. Läksime siis natuke edasi ning seekord oli ainult toomingavõsa. Kaardil olev soosaar oli vahepeal küll metsa sees olevaks künkakeseks moondunud, kuid piki mäenõlva kõndides leidsime selle üsna mõistlikult üles.

9. punkt

Tolleks hetkeks oli aega alles vaid poolteist tundi. Lootsime õigeks ajaks jõuda, aga üsna napiks kippus minema küll. Tee pealt üheksanda punkti peale keerates tegime selle vea, et ei pannud end täpselt paika. eeldasime lihtsalt, et kõnnime sihi peale välja ning vaatame siis edasi. Tulemuseks oli loomulikult see, et lõpuks surfasime täiesti suvaliselt mööda metsa ringi ning leidsime vahelduva eduga mingeid sihi moodi asjandusi. Jalutasime siis mööda lubavamaid sihte edasi-tagasi, aga midagi asjalikku ei leidnud. Tegelikult oleks tulnud tee peale tagasi minna ning end kuidagi täpselt paika saada. Praktikas me seda ei teinud ning aeg hakkas ka otsa saama. Mingil hetkel oli selge, et punkti me kontrollaja sees ei leia. Jalutasime siis finišisse ära.

Tulemus

Tulemuseks oli siis 07:47:16 ja 8 leitud punkti. Ametlike reeglite järgi läksime me kuuetunnise valikorienteerumise arvestusse, mis meie hilinemise juures tähendas nullist tulemust. Miskipärast tulemuste lehel hilinemisi arvestatud pole ning selle järgi oleme üsna heal kohal.

Üldse osutus see võistlus väga raskeks. Pika raja läbis vaid üks mees ja temagi napilt alla kontrollaja. Korraldaja oli veel rõõmus, et leidus keegi, kellele karikas üle anda. Võitja käest saime ka teada, et 9. punkti sihti looduses tegelikult polnud ning tema leidis punkti üles lihtsalt suunaga peale minnes ning metsa kammides.

Orienteerumise mõttes läks meil väga hästi, sest peaaegu kõik punktid leidsime ilma otsimata üles. Erandiks olid 2. ja 5. Lisaks oli 6. puhul probleeme õige sihi leidmisega. Kindlasti aitas aeglane tempo, mis võimaldas kogu aeg ninapidi kaardis olla. See oligi üldse ainus võimalus kuidagi orienteeruda, sest kaardil usaldusväärseid detaile eriti polnud ning kui natuke sassi läksid, oli väga raske end uuesti paika saada. Maastiku mõttes oli see minu karjääri raskemaid radu. Väga vähe oli kohti, kus polnud kas toomingavõsa, nõgeseid, vett või nende kombinatsiooni.

Kokkuvõttes oli tegu huvitava üritusega, aga teist korda sama raja peale suure tõenäosusega enam ei läheks. Vanas heas hakkad taga igatsema mugavusi, männimetsa, tihedat teedevõrgustikku, ... :)

esmaspäev, 24. august 2009

Paluküla orienteerumismaraton

Laupäeval osalesin Paluküla maratonil. Kuna kontrollaeg oli 8 tundi, siis registreerisin ennast kõige pikemale rajale, mis oli 29,75 km pikk ja 36 KP-ga.

Erinevalt tavalisest orienteerumisvõistlusest oli siin kasutusel retrokaart, mis oli pärit aastast 1971 ja oli kasutusel olnud 1971. aasta EMV maratonil. Rada oli ka peaaegu sama, mis tookord. Kuna maastik on 38 aastaga üsna palju muutnud, siis läks kaart üsna halvasti maastikuga kokku. Lagendike ja soode servad, kraavid, elektriliinid ei olnud enamasti seal, kus kaardi peal märgitud. Metsaradasid ja sihte ei saanud peaaegu üldse kasutada. Seega ainukesed orientiirid, mida kasutada sai, olid reljeef ja kaks maanteed. Normaalselt joosta saigi ainult nendel maanteedel ning paaris kohas hõredamas metsas ja niidetud lagendikul. Reljeef oli kaardil oluliselt ebatäpsem kui tänapäeva orienteerumiskaartidel, aga siiski täpsem kui baaskaardil.

Lagendikuservades oli palju nõgeseid (kohati üle kahe meetri kõrgused). Sääski õnneks eriti ei olnud, aga puugid ronisid pidevalt naha peal.

Kuna joogipunkte välja kuulutatud ei olnud, siis võtsin kaasa 2,5 liitrit värskat, millest 2 liitrit ka raja peal ära kulus. Kohapeal selgus, et joogipunktid siiski olid rajal olemas, aga sinna ma siiski ei jõudnud. Süsivesikute saamiseks tarbisin rajal 100 g marmelaadi ning 200 ml lahjendamata kannujooki. Lisaks oli kaasas 180 g geeli, aga see jäi alles, kuna rada ei võimaldanud nii palju joosta, kui oleks tahtnud.

Start -> 1. KP (linnulennult 1,46 km, aeg 1:25.34)

Pärast starti hakkasin kompassi järgi punkti suunas liikuma. Lootsin jõuda punkti läheduses olevale järsema reljeefiga maastikule, aga pärast tükk aega liikumist jõudsin hoopis mingile soisele lagendikule. Arvasin, et see on kaardil punkti läheduses olev lagendik (aga tegelikult ilmselt ei olnud). Üritasin seal reljeefi järgi punkti juurde minna. Alguses isegi läks maastiku reljeef kaardiga mingil määral kokku, aga varsti enam ei läinud. Vahepeal oli ka teisi võistlejaid näha, kes ei olnud ka esimest punkti veel üles leidnud. Ühe lagendiku peal (mida kaardil ei olnud) sain ühe võistleja käest teada ligikaudse asukoha. Olin paremale kaldunud ja stardile lähemal, kui ma arvasin. Õnneks oli selle lagendiku servas järsk reljeef, mis oli ka kaardi peal ja sealt õnnestus juba reljeefi järgi punktini liikuda.

1. KP -> 2. KP (linnulennult 1,46 km, aeg 0:38.38)

Kuna teine punkt oli maantee lähedal, siis jooksin kõigepealt üle kilomeetri läbi metsa maanteele välja. Sealt jooksin natuke mööda maanteed edasi, kuni nägin rahvast metsast välja tulemas. Pöörasin seal metsa sisse. Seal oli jube soo. Kui õnnestus soost mööda saada, oli juba reljeefi järgi võimalik punkt üles leida.

2. KP -> 3. KP (linnulennult 0,49 km, aeg 0:30.17)

Kolmas punkt asus teisega võrreldes üle maantee, seega jooksin maanteeni ja sealt kohe teisele poole uuesti metsa. Läksin üle künka, kuni jõudsin rappa. Sealt oleks pidanud reljeefi järgi pidanud üsna lihtsalt punkti leidma, aga maastiku reljeef ei läinud kaardiga kokku, ilmselt oli raba piir nihkunud. Mingil hetkel jõudsin lageda künka otsa, kust oli kruusatee näha, seega olin punktist mööda läinud. Pöörasin tagasi, varsti nägin ühte võistlejat punktist tulemas ning leidsin ka ise punkti üles. Punkti ümbruses olev reljeef oli palju laugem, kui kaardi järgi oleks arvanud.

3. KP -> 4. KP (linnulennult 1,62 km, aeg 0:42:30)

Pärast maanteele jõudmist sai üle pooleteise kilomeetri mööda teed joosta, kuni nägin lagendikku, mis oli täpselt samas kohas ja sama kujuga nagu kaardil (ainuke selline lagendik, mida ma võistluse jooksul nägin). Jooksin selle lagendiku teise otsa, kust oli punktini veel 200 meetrit maad. Seal oli aga jube tihnik ja maastik enam kaardiga kokku ei läinud. Varsti leidsin mingi kraavi. Kuna kaardil oli ka üks kraav, siis hakkasin mööda kraavi liikuma, et leida küngast, mis kaardi järgi kraavi ääres pidi olema. Varsti nägin küngast, kuid hoopis teisel pool. Selle künka otsas nägin ootamatult punktitähist, kuigi punkt oleks pidanud kraavis 60 meetri kaugusel olema. See oli siiski õige punkt.

4. KP -> 5. KP (linnulennult 1,36 km, aeg 1:12:32)

Läksin maanteele välja ja sealt kohe teisele poole metsa sisse. Esimene küngas oli kaardil olemas, aga künka taga enam kaart maastikuga kokku ei läinud. Mõne aja pärast leidsin mingi lageda soo. Seal tundus maastik jälle kaardiga kokku minevat, soo juures oli kraav ja kolm küngast nagu kaardil märgitud. Nende kolme künkaga samas rivis oleks pidanud olema neljas küngas koos punktiga, aga ei olnud. Lõpuks leidsin selle mitusada meetrit eemalt.

5. KP -> finiš (linnulennult 4,45 km, aeg 1:30.31)

Kõigepealt üritasin kuuendat punkti leida. Hakkasin sinnapoole liikuma, üritades hoida reljeefi ligi, et oleks mingigi lootus kaardiga sidet säilitada. Nägin jälle neid kolme küngast ning mõne aja pärast piklikku S-kujulist küngast. Kaardi peal on need objektid olemas, aga maastikul tundusid need vahemaad palju suuremad kui kaardil ja ma arvasin, et ma olen juba punktist möödas, kuigi tegelikult olin alles poole maa peal. Ilmselt ma olen 1:10000 mõõtkavaga harjunud, aga see kaart oli 1:20000. Mingil hetkel jõudsin suurele lagendikule. Kuna ma arvasin, et ma olen punktist möödas, siis ma vaatasin kaarti valest kohast ja ei suutnud seda maastikuga kokku viia. Seetõttu otsustasin ära finišisse minna, kuna oli lootust veel 6 tunni sisse jõuda ja valikrajale ilma trahvita tulemus kirja saada. Seega jooksin umbes 800 meetrit mööda heinamaad, kuni jõudsin maanteeni, sealt oli veel ligi 4 kilomeetrit mööda teed joosta. Finišisse jõudsin ajaga 6:00.02 ehk jäin 2 sekundit hiljaks (minu kella järgi oli veel mõni sekund aega).

Seega sain kätte pika raja 5 esimest punkti ning kui läbitud punktidest rada moodustada, siis oleks selle pikkus linnulennult 10,84 km. 9 osalejat on saanud veel vähem punkte kui mina, kokku on tulemuste protokollis 36 osalejat. Üldse sai pikal rajal tulemuse kirja ainult 1 osaleja ja sedagi napilt enne kontrollaega. Lühematel radadel sai tulemuse kirja 4 osalejat ning 31 sattusid valikrajale.

Õhtul jooksin Türil veel Balti keti jooksu natuke kaasa.

pühapäev, 9. august 2009

Tartu Rulluisumaraton

Osalesin täna Tartu rulluisumaratonil. Alguses oli plaanis osaleda pikal (35,7 km) rajal, aga seal on kontrollaja sisse jõudmiseks vaja sõita kiirusega ligi 15 km/h. Kuna treeningus mul ei ole õnnestunud sellist kiirust saavutada, siis valisin lõpuks ikkagi lühikese raja (14,6 km). Tegelikult olin juba osalemisest loobumas, kuna 300 krooni tundus palju maksta lühikese raja eest, aga õnneks oli Help! kampaania raames võimalik tasuta registreeruda ja siis ma panin ikka oma nime kirja.

Läksin tund aega enne starti kohale, et kiireks ei läheks. Võistluskeskuses oli olemas ka pakihoid, mis on väga tore, kuna siis ei pidanud kingi rajal kaasas tassima. Enne starti tegin ka 5 minutit soojendust, mis oli väga kasulik, kuna ma ei olnud pärast öist Xdreami rulluiskudega sõitnud ja seetõttu oli alguses tasakaal üsna vilets. Soojendusega tuli rulluisutunnetus tagasi ja starti sain juba kindlamana minna.

Kui kõlas stardipauk, hakkas rahvas teokiirusega veerema, aga pärast stardijoone ületamist läks kiirus juba suuremaks. Uisutamine oli väga mõnus, asfalt oli hea, tee oli hästi lai, kummagi sõidusuuna jaoks oli kasutada terve autotee sõidurada. Tavaliselt kergliiklusteel sõites on rada poole kitsam ja sinna peavad veel vastassuunas sõitjad ka ära mahtuma.

Esimene ohtlik laskumine (kõrguste vahe 18 meetrit) tuli raja esimese poole lõpus, seal ma pidurdasin iga natukese aja tagant hoogu maha. Raja teises pooles oli veel paar ohtlikku laskumist. Ühel laskumisel üritasin ilma pidurdamata sõita, aga siis läks hoog liiga suureks ja kukkusin pikali. Õnneks viga ei saanud ja sain kohe edasi sõita. Ilmselt kaotasin laskumistel pidurdamisega vähemalt paar minutit.

Poole maa peal oli joogipunkt, kus mulle anti ainult pool pisikest topsi spordijooki, mida oli selle palava ilma kohta (21 kraadi ja päike paistis) kindlasti liiga vähe. Seal oleks vist pidanud ise laua pealt paar topsi vett haarama. Kuna pärast finišit ma jõin lühikese aja jooksul 1,5 liitrit, siis ilmselt oleks mul pikal rajal veepuudus tekkinud, kui just ei oleks õnnestunud rajal vähemalt paar liitrit juua.

Finišisse jõudsin 497-ndana, pärast mind finišeerus veel 21 lühikese raja osalejat. Aeg tuli 1:06.23,3, mis teeb keskmiseks kiiruseks 13,2 km/h. Distantsi teine pool õnnestus sõita umbes 3 minutit kiiremini (13,8 km/h) kui esimene pool. Võrdluseks, pika raja viimane lõpetaja saavutas keskmise kiiruse 12,8 km/h, seega kui ma oleks läinud pikale rajale ja seal sama keskmise kiirusega sõitnud kui praegu lühikesel rajal, siis ma oleks jäänud seal eelviimaseks.

Võtsin rajale ka pulsikella kaasa. Suurema osa ajast püsis pulss 180 ringis, tõusudel oli isegi 185. Seega keskmine pulss oli ainult umbes 5 lööki madalam kui kevadisel ümber Viljandi järve jooksul. Kui võrrelda järvejooksu kiirust (9,8 km/h) tänase rulluisutamisega, siis näeme, et enam-vähem sama võistlusaja (natuke üle tunni) ja pulsi korral on rulluisutamine minu puhul ainult 1,35 korda kiirem kui krossijooks. Samas pika distantsi võitja liikus 1,93 korda kiiremini kui Viljandi jooksu võitja. Ilmselt minu rulluisutamise tehnika on ikka väga vilets.