Pühapäev, 19. mai 2013

EXTAR 48h

Algus
Eelmisel aastal osalesime Arne ja Sveniga EXTARil. Võtsime ette suht-koht miinumumprogrammi ning tegime selle edukalt läbi. Saadud mälestused olid põhjuseks, miks ka sel aastal pikalt mõtlemata enda tiimi ära regasime. Eesmärgid olid: teha võistlus läbi, seejuures eelmisest aastast veidi rohkem pingutades ja veidi vähem konservatiivseid plaane tehes. Teisisõnu, üritaks lisaks läbimisele ka tulemuse tegemisele mõelda.

All on võistluse üldine skeem, roadbook'i saab vaadata siit. Etappide kestused on võetud skeemi pealt ja on sellised keskmised. Praktikas oli iga etapi lõpu ja järgmise etapi alguse vahel teatav ülekate, mis võimaldas mõne ala peale rohkem aega kulutada (seda küll järgmise ala arvelt). Huvilised võivad täpseid aegu vaadata tulemuste lehelt.



Proloog, 0,5h

Proloogiks oli orienteerumisjooks Jõhvi linnas. Kaardiks aga anti meile kätte praktiliselt tühi leht (allolev pilt Walkie-Talkie blogist). Kui eesmärk oli kokkuhoid, siis oleks võinud lisaks trükivärvile ka paberit kokku hoida ja lihtsalt neli asimuuti välja trükkida. :)


Proloog läks okeilt, ehkki olime vist kõige aeglasemad. Natuke tekitasid segadust vahetusse läinud punkti legendid, natuke panime ise ka puusse.

Ratas, 5h

Tegime keskmiselt ambitsioonika plaani, mis sisaldas seitset punkti. Rada läks päris põnevatest kohtadest mööda. Nägin ära kaevandusest õhu väljalaskmise augu ja huvitavat tooni rohekassinise veega järve. Iisaku vaatetorni jõudsime natuke liiga pimedas, muidu oleks siit ilmselt supervaade avanenud. Lisaks avastasime kohalike kruusateede eripära. Nimelt tehakse siin kruusateid valdavalt sellisel viisil, et kallutatakse suur autotäis lahtist jämedat (tera läbimõõt 3-7 cm) killustikku lihtsalt tee peale maha ja võimalik, et lükatakse natuke laiali ka, et teepinna ära kataks. Tulemus on väga ebatasane ja raputav. Kui esimesel etapil võis selle veel kuidagi välja kannatada, siis võistluse teises pooles lõi tagumik ikka päris korralikult tuld.

Ratta lõppu jõudsime ühena esimestest. Sõime natuke, plaanisime tulevikku, puhkasime.

Jalgsi, 4h

Tegime suht mõistliku plaani, kuidas järgmise etapi algusesse jalutada, võttes ära ka mõned mitte eriti pika ringi tegemist nõudvad punktid. Liikusime valdavalt mööda teid, et lihtsustada öösel navigeerimist ja end vähem väsitada. Huvitavaim koht oli Laevasoo, kus punkt asus vaatetornis. Selleks ajaks oli juba ka parajalt valge, et ümbrust näha. Lisaks sai mööda laudteed jalutada.

Kuna kell tiksus armutult, jätsime vahele alguses plaanis olnud punktid 17 ja 21 ja siirdusime vahetusalasse, et võimalikult varakult alustada pikka kanuuetappi.

Kanuu, 4,5h

Kanuus pandi mind istuma keskele, kus polnud mitte midagi teha peale eesistuja rütmis kühveldamise. Alguses oli jõgi kitsavõitu ja risu täis, seega roolimist oli kõvasti ning õige mitu korda tuli kinni jäänud kanuud puutüve pealt üle tõsta. Paaris kohas vedasime kanuu ka takistusest ümber. Kaart oli kanuuetapi jaoks harjumatus mõõtkavas 1:50 000 ja tüürimees Arne jõudis esimese punkti piirkonda jõudmist välja kuulutada üsna mitu korda.

Mingil hetkel hakkas lööma välku ning natuke hiljem tuli alla ka päris korralik vihm. Tegime väikese pausi ning lisasime riideid (Arne kooriku, mina fliisi vahekihiks). Lisaks panin jalgade peale termokile, et põlved ei külmetaks. Loomulikult jäi vihm selle peale järele.

Vahetusalas pakkusid korraldajad moosisaia. Selleks ajaks oli meil toit ammu otsas ja vähemalt minul kõht päris korralikult tühi. Seega oli ajastus super. Kahju ainult, et neid nina peale ainult kaks tükki jagus. Tol hetkel ma oleks vist suutnud terve pätsi ära süüa.

Rattaga joonorienteerumine, 1,5h

Siin sõitsime rattaga mööda kaardile märgitud joont (mis esimesed 0,5-1 kilomeetrit jooksis piki liivaranda) seni kuni leidsime esimese punkti. Seejärel sõitsime mööda asfaltteed otse vahetusalasse. Mul oli jaks päris korralikult otsas -- venisin suht aeglaselt Arne ja Sveni järel.

Jalgsi, 2,5h

Ökonoomitsesime. Võtsime paar lähemal asuvat punkti ning tegime ära lisaülesande. Lisaülesandeks oli 10 min saunas istumist, mis on täpselt paras asi vahetult pärast 100m kaldast Peipsi järves oleva punkti võtmist. :) Vesi oli metsikult külm, aga pärast välja saamist läks juba normaalseks ning saunas tuli soe ilusti tagasi sisse.

Ratas, 3,5h

Sõitsime suht otse järgmisesse vahetusalasse. Võtsime ära ka kaks tee peal olnud punkti.

Orienteerumine, 1,5h

Orienteerumine algas sellest, et tuli pusletükkidest kokku panna kaart. Kui see tehtud, siis tekkis järgmine küsimus: kuidas seda transportida. Lõpuks keerasime kaardi kuidagi testpidi ning teipisime kohustusliku varustuse hulgas olnud teibiga ära. Lisaks läks kaart veekindlasse kotti. Tulemus oli hea -- kaart pidas terve etapi vastu.



Ratas, 4,5h

Kohe sõitma hakates õnnestus Arnel niimoodi kukkuda, et purunes sadul. Üritasime seda igatpidi õigeks väänata, aga ei õnnestunud. Õnneks saime korraldajatelt varem katkestanud soomlase sadula ja seega sai meie võistlus jätkata. Etapi maasikaks oli rabajärve ääres olev punkt, milleni viis laudtee. Võistlejad said valida, kas jalutada see 1km edasi-tagasi ära või võtta punkt rattaga. Arne ja Sven olid täpselt samas kohas varem käinud ja teadsid, et alguses kitsas laudtee läheb pärast paremaks ning lisaks on võimalik sõita mööda laudteed edasi teisele poole sood ja võtta ära seal olev punkt. Läksimegi siis ratastega. Üritasin alguses sõita, ent pärast viit-kuut kukkumist andsin alla ning jalutasin ratas käekõrval (mis ei ole ühe laua laiusel teel ka just lihtne ülesanne). Millalgi läks tee laiemaks (kaks lauda ikkagi!) ning sai rattaga sõita. Pärast punkti oli kõrvuti seatud juba kolm lauda ning sõit läks viperusteta kuni soo lõpuni. (Pilt: walkie-talkie)



Tagasi sõites tegime sooja sööki (makaronid hakklihaga, jee!) ning jõudsime enne rulli mõned minutid puhata.

Rulluisutamine, 2h

Rullitamine algas sellest, et tuli umbes pool kilti kesklinna kõmpida enne kui uisud alla sai. tee ise kulges mööda Tallinn-Narva maantee äärset kergliiklusteed. Korra tuli ka tee ületada, kasutades jalakäijate silda. Aga millist silda! Seal olid nii trepid kui rambid, mida mööda sai rullidega üles ja (eriti) alla sõita. Ma küll pidurdasin enne kurve, aga põhimõtteliselt oleks vist saanud terve selle süsteemi ka pidurdamata läbida. Mul läks tuju kohe heaks ning rõõmustasin, et Eesti on Euroopa Liidu liige.

Rullilt tagasi jõudes keerasime kohe (noh, kes kuidagi) magama, et enne järgmist jalgsietappi maksimaalselt puhata. Arvutasime välja, kui palju meil lähima punkti peale aega läheb, lahutasime selle etapi lõpuajast ning panime telefonid helisema. Mina sain magada kuskil 50 minutit, iluprotseduure mitte teinud Sven natuke rohkem.

Jalgsi, 2,5h

Nagu öeldud, valisime kõige lähema punkti. See asus küll mingi killustikumäe otsas, mille pimedas forsseerimine ei olnud just kõige lõbusam tegevus. Üles me siiski saime ning alla ka ning isegi vahetusala punkti võtsime mõningase varuga ära.

Ratas, 2,5h

Siin ei olnud muud kui sõitsime kõige lühemat teed pidi järgmisesse vahetusalasse, mis asus Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumis. Õnneks oli kogu tee asfalt. :)

Orienteerumine, 2h

Kaevandusmuuseumi programm oli vaheldusrikas -- tuli võtta vähemalt üks punkt rattaga, üks punkt jalgsi, lisaks käia kaevanduses ning teha ära lisaülesanne. Kaevanduse sees oli lahe -- käigud, raudtee, igasugu masinad. Seda oleks võinud rohkem olla. :) Lisaülesanne tuli tiimi liikmete vahel ära ronida. Sven kui põlvevaluta tegelane ronis torni ja laskus köiega alla, Arne kõndis piki poomi ning mulle jäi seinaronimine. Alguses, kui selgus, et on vaja mööda paekiviseina üles minna (ketsidega veel pealegi) hakkas veidi kõhe, aga õnneks oli tegemist nurgaga. Kahe seina vahele toetades olid kivide vahel olevad pilud piisavad ning jõudsin ilusti üles.

Seejärel saime pool tunnikest (või veidi peale) süüa ja puhata. Lisaks andsime Sveniga TV3le intervjuud. Ei tea küll, kas see ka eetrisse läks. (Pilt: walkie-talkie)



Ratas, 2h

Seekordne rattaetapp oli suundorienteerumine, mis tähendas, et tuli läbida kõik punktid etteantud järjekorras. Ei teagi, kas põhjuseks oli suur soov võistlejad Tallinn-Narva maanteelt eemale hoida või näidata meile võimalikult palju Virumaad. Igatahes oli etapp päris pikk ning meie mure suur. Esimesed viis või nii kilomeetrit oli jälle tuttav killustik, edasi õnneks asfalt. Minu põlv, mis oli juba kõige esimese rattaetapi jooksul hakanud vaikselt ennast tunda andma, oli juba päris valus. Õnneks aitas Sven päris palju käega lükates ning ees tuult murdes. Lõpupoole laenasime kaasvõistlejatelt veokummi (aitäh, Meritähed!) ning Sven sai mind korralikult sappa võtta. See kulus hädasti ära, sest muidu me poleks etappi ettenähtud ajaga ära teinud.
Kui maha arvata kuklas tiksuv kell ning valutav jalg, oli tegemist väga looduskauni etapiga. Punktid olid paigutatud mööda pankrannikut ilusa vaatega kohtadele.

Etappi mahtus ära ka üks lisaülesanne -- tuli lasta (elektroonsest) püssist märki ning koba käe korral joosta, palgid seljas, trahviringe. Selle ajaga kui mina sabas ootasin, jõudsid Sven ja Arne juba päris palju ringe ära joosta. Seega piisas sellest, kui mina ja Arne kahe peale seitse tabamust ära lasime (muidu oli norm 12). Ülejäänud tabamused olid juba ette ära tehtud ning Sven ei pidanudki püssi kätte võtma. Vahetusalasse jõudsime õigeaegselt, kuid üsna napilt ning seega jäi meil ka järgmise etapi jaoks väga vähe aega.

Jalgsi/raft, 2,5h

Meil oli kõige lõbusa tegemiseks vaid üks tund. Võtsime nõutud jalgsipunkti (jälle looduskaunis kohas, vaatega pangale) ning tegime lisaülesande. Lisaülesandeks oli kummipaadisõit, mis vaatamata madalale vee seisule oli võrdlemisi OK. Seejärel aga tuli raft mäe otsa üles tagasi tassida, mis oli mõnevõrra vähem OK. Õnneks vedasid paati Arne ja Sven ning mina kandsin aere ja veste. Siin õnnestus meil (konkreetsemalt küll minul, kes ma olin viimane) 8 sekundit hiljaks jääda ja teenida ära üks trahvipunkt.



Ratas, 1,5h

Rattale minnes valutas mul põlv juba päris korralikult ning poole kilomeetri pärast jõudsin ma otsusele, et seda võistlust mina lõpuni teha ei suuda. Seda otsust oli küll väga raske teha, aga ma ei näinud ka muud valikut. Arne ja Sven otsustasid kahekesi jätkata. Võtsime koos sisse Arne poolt leitud uudistoote -- tomatimaitselise soolase geeli (öäkk!) -- ning läksime lahku. Nemad sõitsid edasi, mina jäin ootama, et Piret mulle järele tuleks.

Epiloog

Arne ja Sven tegid ära veel ühe jalgsi- (3,5h) ja rattaetapi (2h) ning lõpetasid kontrollaja sees.

Üldiselt oli võistlus väga lahe. Ilm oli super (vihma sadas vaid ühe korra, ööd olid soojad ning päeval kõrvetas päike). Näha sai paljusid kohti, kuhu muidu ehk ei satuks. Kahju ainult, et polnud aega rohkem ringi vaadata. Vaatamata väga vähesele unele (mul alla tunni kogu võistluse peale) oli olemine hämmastavalt kerge. reedel kippus paaril korral (näiteks kanuus) uimasus peale ja silm tahtis kinni vajuda, aga näiteks laupäeval ei juhtunud seda kordagi. Siis oli muidugi pidev tamp taga ka.

Distants oli eelmise korraga võrreldes oluliselt pikem. Mul näitas ratta spidomeeter 280km. Koos kanuu ja jalgsietappidega tuli kokku 338km, Arnel ja Svenil 374km. Eelmisel aastal oli meil minu teada alla kolmesaja.

Täpsemat juttu ja ilusamaid pilte saab näiteks nendest kohtadest: