Esmaspäev, 22. veebruar 2010

Tartu Maraton

21. veebruaril läbisin Tartu Maratoni 31 km distantsi.

EELLUGU

Eelmisel talvel suusatasin elus esimest korda. Talve jooksul suusatasin kaks korda rendisuuskadega. Esimesel korral proovisin uisutehnikas suusatada, aga see ei tulnud mul üldse välja, kuna suusad sattusid pidevalt külglibisemisse (rada oli vist natuke jäine ka).

Teisel korral rentisin klassikasuusad. Kuna pidamist oli minimaalselt (või suusad liiga jäigad), siis mäest üles nendega ei saanud ja suusatasin ainult laugel maal. Sellest hoolimata oli klassikajäljes mõnus suusatada ja kevadel otsustasin, et järgmisel talvel ostan omale suusad ja kindlasti klassikatehnika omad ning, kui suusatamise piisavalt selgeks saan, siis lähen ka Tartu Maratonile.

Kui detsembri keskel ilm külmaks läks, siis tellisingi suusavarustuse ära --- suusad, sidemed, kepid, saapad, kõik klassikatehnika omad. Lisaks kaks universaalmääret (mõeldud -20 kuni +5 kraadi jaoks), ühe pidamise ja teise libisemise jaoks. Tol hetkel veel lund ei olnud, aga kui pärast jõule varustuse kätte sain, siis oli juba lumi maas ja sai kohe suusatama hakata.

Järgmisel hommikul panin suuskadele pidamisteibi alla. Seda oli üsna lihtne teha, aga esimesele suusale sai see küll natuke kõveralt alla. Panin natuke libisemismääret ka suuskade alla ning läksin suusatama. Alguses suusatasin natuke kodu lähedal järve ääres, kus eelmised suusatajad olid jälje sisse sõitnud. Kuna jälg oli pehme ja suusk vajus pidevalt jäljest välja, siis läksin edasi ametlikule suusarajale, kus oli ka masinaga lund kokku pressitud, aga klassikajälge veel ei olnud. Suusatasin siis ilma jäljeta mõnda aega. Tegemist oli algajate rajaga, mis oli väga lauge. Kuna lumi oli värske, siis jäi see kergesti pidamisteibi külge kinni ja muutus jääks. Seega pidin pidevalt kinnastega jääd suusa alt kraapima. Hiljem on see jäätumise probleem järjest väiksemaks jäänud, ilmsel pidamisteip on siledamaks ja õhemaks kulunud. Kokku suusatasin tol korral 2,5 tundi ja läbisin umbes 3 km.

Järgmisel päeval läksin uuesti suusatama, seekord juba 11-kilomeetrisele, palju suuremate tõusude ja laskumistega rajale. Klassikajälg oli seekord olemas, aga öösel oli sinna lumi peale sadanud, seega libisemine oli kehv ja läks järjest kehvemaks, kuna pidamisteibi külge tekkisid jääkamakad, mida ma ei suutnud enam kinnastega ära kraapida. Raja esimeses pooles sain laskumistest ilma kukkumata alla, kuna kehva libisemise tõttu olid kiirused väga väikesed. Natuke suurema hoo sain sisse ainult raja kõige ohtlikumal laskumisel, mis tookord õnnestus ilma kukkumata läbida, aga hiljem olen seal alati kukkunud, kuna hiljem on kiirus mitu korda suuremaks läinud. Raja teises pooles väsisin ära (mul ei olnud sööki ja jooki ka kaasas) ja siis kukkusin juba igal laskumisel ja tõusul. Kokku kulus selle 11km läbimiseks 3,5 tundi ehk umbes 3 km/h. Hiljem suusatasin veel korduvalt sellel rajal ja keskmine kiirus läks järjest paremaks --- 6,4 km/h, 7,1 km/h ja viimasel korral 8,3 km/h. Ilmselt tehnika läks paremaks, aga ka rada läks jäisemaks ja seega libisemine paremaks.

Jaanuari lõpus jäin haigeks ja pidin treeningmahtusid vähendama, aga vähemalt korra nädalas õnnestus siiski suusatada.

AVATUD RADA (14. veebruar)

Et maratonirajaga tutvuda, siis osalesin nädal enne ka Avatud Raja sõidul, kus läbisin 31 km distantsi nagu päris maratonil. Pikim treening oli seni 19 km, mille tegin 4 päeva enne Avatud Rada.

Avatud rajal oli ilm üsna hea, külma oli 6 kraadi. Stardikoridori jõudsin joostes alles minut enne starti, kuna stardinumbri paelte kinnisidumisega oli probleeme ja number jäigi seljas natuke kortsu. Õnneks tulemuse sain ikka kirja. Hiljem avastasin, et lihtsam on paelad enne kinni siduda ja siis number üle pea selga tõmmata.

Stardis oli paarsada inimest. Esimesel tõusul oli ummik, aga üsna varsti läks hõredamaks ja sai hakata oma tempos suusatama. Klassikajäljed olid korralikud ja kõvad ning paralleelselt oli mitu jälge, seega oli mõnus suusatada. Kuigi avatud rajal oli lubatud ka uisutada, kasutasin mina ikka klassikatehnikat. Tõusudest üles läksin jäljes jooksusammuga. Käärsammu läks vist vaja ainult esimesel tõusul, kus oli ummik. Pulss oli alguses laes, esimesel 7 kilomeetril kuni Peebu toitlustuspunktini oli keskmine pulss 178. See oli ka kõige raskem osa rajast, 7 km kohta tuli pulsikella andmetel 159 meetrit tõusu ja 151 meetrit laskumist.

Igas toitlustuspunktis (mida oli kokku kolm) jõin 5 topsi mustikasuppi, mis annab nii vett kui süsivesikuid. Lisaks sõin viimases toitlustuspunktis tüki rosinakuklit ja soolaga leiba. Oma toitu ja jooki rajale kaasa ei vedanud. Toitlustuspunktides kulus aega kokku 16 minutit.

Järgmised 7,6 kilomeetrit kuni Palu TP-ni oli raja kõige mõnusam osa, kuna see läks kergelt allamäge (selle osa lõpp oli 84 meetrit madalamal kui algus, laskumist kokku 197 meetrit, tõusu ainult 113 meetrit). Siin sai paaristõukelihased ära väsitatud.

Järgmised 6,9 kilomeetrit kuni Hellenurme TP-ni oli raja kõige igavam osa, kuna see oli väga lauge, ainult 46 meetrit tõusu ja 60 meetrit laskumist.

Pärast Hellenurmet jäi finišini veel 9,5 kilomeetrit ja siin läks rada jälle natuke huvitavamaks. Siin oli 116 meetrit tõusu ja 136 meetrit laskumist. Viimasel 4 kilomeetril hakkasid jalad väsima (käed olid juba ammu väsinud, seega paaristõukeid ei saanud enam teha) ja siis sai iga paari sammu järel korraks puhatud ja kahe suusa peal libisetud. Finišisse siiski jõudsin, aga lõpuspurti ei suutnud teha.

31 km raja läbimise ajaks tuli 3:31.39, seega keskmine kiirus oli 8,8 km/h. Trennis ma polnud isegi lühemate distantside korral sellist keskmist kiirust saavutanud ja enne starti arvasin, et aeg tuleb 4-5 tunni vahele. Keskmine pulss rajal oli 165 ja maksimum 191.

Avatud raja 31 km distantsi lõpetas 252 suusatajat ja minu aeg oli nendest 230. (ehk tagant 23.)

Avatud rajal sai ka diplomi nagu päris maratonil ja kuna rahvast oli vähe (kolmel distantsil kokku 566 lõpetajat), siis mahtus finišis ka sauna.

TARTU MARATON (21. veebruar)

Enne maratoni olin (koos avatud rajaga) detsembri lõpust alates suusatanud (ainult klassikatehnikas) 14 korda, läbides 31 tunni jooksul kokku 161 km.

Arulasse starti läksin eribussiga nagu avatud rajalegi. Lubatud lumetormi asemel oli ilm üsna ilus, külma 11 kraadi ning lumesadu ja kõva tuult ei olnud. Panin paksemalt riidesse kui avatud rajal (jooksupükste alla panin seekord veel voodriks vanad dressipüksid), siis oli rajal palavam kui avatud rajal ning voodrita jope oli eest peaaegu kogu maratoni aja poolenisti lahti, kuigi jope all oli ainult õhuke särk. Enne starti oli peal veel paks talvejope, mille sai maratoni ajaks pakihoidu jätta.

31 km stardis oli seekord üle 1400 suusataja ja mina startisin viimasest stardigrupist. Pärast stardipauku kulus stardijoone ületamiseni umbes 3 minutit, mida vist finišiajast maha ei arvestatud. Ummikud olid palju suuremad kui avatud rajal. Omas tempos sai suusatama hakata alles raja teises pooles.

Erinevalt avatud rajast oli seekord rada rohke värske lume tõttu väga pehme ja pudrune. Masinaga tõmmatud klassikajälgi praktiliselt ei olnud, seega jäljed olid seal, kus eesõitjad olid sõitnud. Tõusudel ei olnud peaaegu kusagil jälgi ja tuli käärsammu kasutada. Kui ruumi oli, siis üritasin ka käärsammuga mäest üles joosta, kuigi see kulutab rohkem energiat kui jäljes tõusmine.

Alguses ei olnud ka laskumistel jälgi ja tuli sahka kasutada. Ühel kiiremal laskumisel oli keegi kukkunud ja rajal pikali ning mul ei jäänud muud üle, kui ka ise pikali visata, kuna kiirus oli liiga suur, et sealt mööda sahatada. Hiljem olid juba laskumistel eessõitjate poolt jäljed tekkinud, kuna rahvas läks hõredamaks ja enam ei sahatatud nii palju. Siis tuli iga laskumise alguses otsida, kuskohast jälg läheb, et jõuaks sisse hüpata enne, kui kiirus suureks läheb.

Suusad libisesid mul kehvasti (mul olid nii avatud rajal kui maratonil ilma libisemismäärdeta suusad) ja laskumistel sõideti minust pidevalt mööda. Ise läksin mööda põhiliselt tõusudel (pidamine oli veel piisavalt hea, kuigi see pidamisteip on talve algusest saadik all).

Toitlustuspunktides kasutasin sama taktikat, mis avatud rajal ehk põhiliselt mustikasupp (kokku 15 topsi) ja natuke soolaleiba. Aega kulus toitlustuspunktides 18 minutit. Lisaks toitlustuspunktidele oli 4 kilomeetrit enne lõppu kohvipunkt, kus sai pool topsi kuuma suhkruga kohvi. Siin kaotasin ka ilmselt paar minutit, kuna seda kuuma kohvi ei saanud kiiresti juua ja topsi käes hoides ei saanud kiiresti suusatada. Samas tundus, et sellest kohvist oli kasu, kuna seekord ei pidanud viimastel kilomeetritel sammude vahel kahe suusa peal libisedes puhkama.

Finišisse jõudsin ja aeg tuli 4:12.58 ehk 20% kehvem kui avatud rajal. Keskmine pulss oli ainult 3 lööki väiksem kui avatud rajal (162 vs 165) ning rajal kulutasin pulsikella andmetel 3221 kcal, mis on 16% rohkem kui avatud rajal kulunud 2788 kcal. Seega kehvem aeg tuli ilmselt pudrusest rajast tingitud kehvema libisemise tõttu, pingutus oli enam-vähem sama.

Finišis sai osavõtumedali kaela ning pakihoiust sai paki kohe kätte. Lisaks sai kuuma meeõlut, mis kuumalt oli üsna hea, aga kui ära jahtus/lahtus, siis ei olnud enam nii hea.

31 km distantsi lõpetas seekord 1413 suusatajat ning sain nendest 1230. aja (ehk tagant 184.). Järgmisel aastal on plaanis 63 km distants läbida.