Neljapäev, 10. juuli 2008

Xdreami II etapp Kärstnal

Proloog

Olime võistluseks mõistlikult ette valmistunud, igal rattal oli spidomeeter ning 15-meetrine nöörijupp oli samuti olemas. Olime teinud ka natuke plaane selle kohta, kuidas mudas käituma peaks, seega moraalne valmidus oli ka enam-vähem olemas. Loodus sellist jama ilmselt ei salli ning laupäeva hommikul, natuke pärast kella kümmet helistas Margit ning teatas murduva häälega, et ta on haige ja ei saa tulla. Järgnes paaniline tegutsemine. Siiski, kolm tundi ja 20 telefonikõnet hiljem oli meil asendusliige olemas. Suur tänu Maikenile, kes väga lühikese etteteatamisajaga meie tiimiga liituda sai.

Laupäev möödus vähemalt minu jaoks rabistamise tähe all, sest Maikenile tuli hankida ratas ja kiiver ning kui ma plaanitust pool tundi hiljem paduvihmas linnast välja sõitsin, ei saa öelda, et ma optimismist pulbitsenud oleks.

Start, rattaralli

Hoolimata halbadest ennetest oli ilm Viljandi kandis ilus ning me jõudsime kõik õigeks ajaks starti. Pärast stardisignaali oli üllatus suur kui kaardi asemel leidsime eest hoopis tekstilised legendid, mis hoolikal uurimisel osutusid veel erinevaks. Mõte oli selles, et iga liige pidi oma variandi legendi järgi sõitma, võtma ära kaks tee peale jäävat punkti ning (loodetavasti) kohtuma oma kaaslastega etapi lõpus, et saada uus kaart. Lisaks oli pisike kaardike, mis näitas kätte, mis suunda keegi sõitma pidi. Mina olekski kohe (vales suunas) ajama pannud, aga Martin võttis välja kompassi ning tuvastas tegelikud suunad, kuhu keegi minema pidi. Hoolimata sellest, et meil läks situatsiooni adumiseks ning suundade nuputamiseks päris palju aega, jäi meist päris palju tiime maha kaarte uurima. Seega saime rekordiliselt hea stardi.

Minul oli variant B, mis nägi esimese asjana ette 1500 meetri pärast vasakule keeramist. Mida 1500 meetri peal ei olnud, oli vasakule minev tee. Tiirutasin oma saatusekaaslastega seal natuke ringi kuni keegi leidis metsa vahele suunduva raja. Ragistasime natuke mööda rada, kuni see põlluga ära lõppes. Egas midagi, tagasi teele ja uuesti ärakeeramiskohta otsima. Midagi me leidsime, aga legend ei klappinud eriti radadega. Sõitsime ringi umbes viieliikmelises grupis ning vahepeal hakkasid ristmikud enam-vähem legendiga kokku sobima. Mingil hetkel siiski läks jälle legend sassi ning me saime aru, et oleme totaalselt eksinud. Hakkasime sõitma tagasi stardi poole, et end uuesti paika panna. Helistasin meie fänniklubile, kellel oli kõigi eelduste kohaselt avatud raja kaart (määrustevastane tegu, seda küll :( ). Fänniklubilt saime teada, et nende kaardil oli esimene asi kanuuetapi algus, mis asus mingi järve ääres. Keegi meie grupist teadis, et see järv pidi jääma "kuhugi sinnapoole". Punktide võtmisest polnud ammu enam juttu, põhimure oli kaaslaste üles leidmine.

Sõitsimegi tuldud teed tagasi kuni trehvasime A-varianti lahendavat tiimi. Neil oli läinud paremini ja nad umbes teadsid, kus asuvad. Sõitsimegi siis nendega kaasa. Edasi hakkaski meie grupp paisuma nagu lumepall, sest igast suunast liitusid meiega ratturid või ratturite grupid. Omapärane oli ka see, et mida lõpule lähemale, seda suuremaks tõusis tempo. Viimased kilomeetrid läbiti juba päris korralikult kihutades. Imekombel jäi tee peale ka üks minu variandi punkt, seega täiesti tühjade kätega ma tagasi ei tulnud. Oli näha ka kahekesi ringi uitavaid ühekohalise stardinumbriga tiime. Lõpuks jõudsimegi etapi lõppu, kus Maiken oli mind juba 10-15 minutit oodanud. Minul kulus selle etapi peale umbes 1:45 ning maha sõitsin ettenähtud 17,7 km asemel veidi alla 30 km.

Vahemärkus: nagu hiljem selgus, oli B-variandil vale vaid esimene lõik, mille pikkus oli 1500m asemel 1100m või sinnakanti. Sealt edasi oli kõik bueno. Kaarti vaadates jõudsin ma õige tee peale välja ka, aga mingis T-kujulises ristmikus, kus inimesed keerasid nii paremale kui vasakule, otsustasin ma millegipärast liituda paremale suunduva grupiga. Õige oli aga hoopis vasak.

Igatahes lõi see rattaetapp kaardid päris korralikult segi, sest seal ootas murelike nägudega küllaltki väikese stardinumbriga tiime. Meie ootasime Martinit. Mida edasi, seda ärevamaks muutus kõigi meeleolu ning kui mingi grupp punkti saabus, uuriti neilt kohe, et kas näiteks number 43 on seal või et kas keegi on temast midagi kuulnud. Umbes nagu emad sõjast tulevaid poegi vastu võtmas. Meil hakkas Maikeniga külm ja igav ning sõitsime natuke maad mööda teed tagasi Martinile vastu. Võtsime paaril lähimal ristmikul positsioonid sisse ja jäime huviga uurima mööda sõitvate ratturite numbreid. Mingil hetkel peatus minu juures auto, milles olev avatud raja kaardiga naine tahtis teada, et kus me oleme ja et kus kanuupunkt on. Ma ütlesin talle, et ma pole kaarti näinudki ning et ei kujuta ettegi, kus me asuda võime. Seejärel vaidlesime natuke selle üle, kas ma olen juba kanuuga sõitnud või mitte. Tema väitis, et kirjade järgi võiks meil kanuu läbi olla. Ka küll ütlesin, et ma pole kanuud näinudki, aga miskipärast ei jäänud ta mind uskuma. Nojah, ma ei hakanud tema ümber veenmiseks ka väga vaeva nägema.

Sõitsime tagasi kogunemispunkti, kuhu oli juba üsna vähe (aga see-eest murelikku) rahvast alles jäänud. Paari tiimi kohta tuli ka teade, et nende kolmas liige on katkestanud ning nad sõitsid kahekesi edasi. Kolmveerand kahe paiku (vähem kui neli tundi stardist) olime me vist ainsana ootamas ning kohtunikud hakkasid asju kokku pakkima (selle punkti kontrollaeg oli 02:00) ja meie tegime ettevalmistusi kahekesi edasi sõitmiseks. Suur oli meie üllatus ja rõõm, kui ühel hetkel siiski sõitis kohale kaks tulukest ja üks neist oli Martin. (Teine oli võistleja, kelle kaaslased olid varem kahekesi lahkunud) Saime lõpuks ometi kätte kaardi ning sõitsime ca poolteist kilomeetrit kanuuetapi algusesse.

Aega oli kulunud 03:44.

Kanuu

Seekord avaldas Martin soovi ise kanuupunkte võtta ja seega saigi ta ette istutatud. Maiken oli keskel ja mina roolisin. Kohe esimene punkt oli otse üle järve. Pimedas eriti kaugele ei näinud ning vastaskalda mets oli väga ühtlane, seega panin lihtsalt kompassi paadi põhja ja tüürisin asimuudi järgi. Tunne oli nagu vanal merekarul (või siis nagu viieteistaastasel kaptenil). Kui me kaldasse jõudsime, ei olnud Martin eriti vaimustunud kuskil kõrkjate vahel vette sulpsamisest ning seega sõitsime me natuke lõuna poole ja randusime natuke metsasema välimusega (kuid endiselt soises) kohas. Martin läks punkti võtma ja meie Maikeniga jäime peatselt saabuvat päikesetõusu nautima.

Kui me olime seal umbes tund aega sääski tapnud ja Martinit huiganud, tuli meile seltsiks Leguar Xtreme, kes olid oma punkte võtma läinud liikme ära kaotanud. Nad teadsid öelda, et asume umbes kilomeeter maad punktist eemal (siit kohe kujutluspildid ära eksinud ja kaardist välja jooksnud Martinist). Omalt poolt laenasime neile kadunud mehe otsimiseks telefoni. Pärast paari kõnet jõuti lõpuks õige mehe numbrini ja tema kõneposti. Leguarid sõitsid minema ning meie närveldasime edasi. Õnneks hakkas mingil hetkel metsas siiski tuluke vilkuma ning tulukesele järgnes Martin koos võetud punktiga. Vastuseks küsimustele pomises ta midagi "raskesti läbitavast maastikust".

Järgmine punkt oli lihtsalt leitav ning selle sai võtta kanuust väljumata. Sellest järgmise jätsime vahele, sest mööda sood mingi kraavi otsa taga ajamine ei tundunud eriti lõbusa tegevusena. 7. punktiga sõitsime natuke ranna lähedal edasi-tagasi, kuid lubatud kraavi ei näinud. Asi lõppes jälle sellega, et Martin pandi enam-vähem suvalises kohas kaldale ülesandega punkt üles otsida. Mina tutvusin senikaua ülejäänud kaardiga ning planeerisin jalgrattaetappi. Kohe järgmisest kanuupunktist oleks idee kohaselt pidanud algama jalgsietapp, mida tuli juhendi kohaselt läbida päästevestiga ning mis oli ilmselt ka põhjus, miks nöör tuli kaasa võtta. Kohe esimene lõik sellest oli umbes kaks kilomeetrit suunaga mööda sood orienteerumist, et leida (selle soo sugugi mitte ainsas) laukas asuv punkt. Ja edasi ei läinud ka sugugi paremaks. Leidsime, et meie orienteerumisoskust ja füüsilist võimekust arvestades ei oleks selle jalgsietapi läbimine eriti realistlik. Lõpuni me ehk jõuaksime, aga ajakulu oleks tõenäoliselt selline, et võib otse finishisse suunduda ja kogu rattaetapp jääb nägemata. Otsustasime võimalikult pika võistluse nimel jalgsietapi vahele jätta.

Tollesse jalgsi/kanuu punkti jõudes avanes päris tore pilt: kogu künklik ja mättane rand oli täis segiläbi pargitud kanuusid. Üks kanuu oli ka põhja vajunud. Tulime sealt siis kiirelt tulema ja sõitsime kanuuetapi lõppu. Kanuu peale kulus 4:12, stardist oli möödas 7:56.

Ratas

Kanuuetapi lõpus ütlesid kohtunikud meile, et järgmist rattaetapi keskel asuvat jalgsietappi pole vaja teha. See oli meie poolest täiesti okei, sest esiteks oli see jube pikk (linnulennult üle 12 km) ja teiseks nägi see väga tehniline välja. Seal olid koos vist kõik rajameistrite trikid: reljeefikaart, valge kaart, pööratud kaart, olematu kaart (asimuudi ja pikkuse järgi orienteerumine). Ma arvan, et me oleks selle äraeksimise kartuses niikuinii vahele jätnud, seega see otsus meid eriti ei morjendanud.

Jalgratta esimene punkt oli suht keerulise rajavalikuga. Üks variant oli minna praktiliselt otse järve äärest, läbi soo ja üle jõe. Meie otsustasime sõita suht suure ringiga, korraks kaardilt välja ja asfaltteele. Lisaks jätsime järgmise, 15. punkti vahele, sest see oleks meie marsruudi järgi olnud mõttetu 10 km pikkune edasi-tagasi sõit (ja me muretsesime õigeks ajaks finishisse jõudmise pärast). Tagantjärele vaadates ei pruukinud see kõige kavalam otsus olla, sest tolle ümbersõidu peale läks meil üle kahe tunni ja selle ajaga oleks end soost läbi surunud küll.

Rattasõidust endast midagi erilist rääkida ei ole. Sõitsime korralikult mööda teid ja ei üritanud kuskilt lõigata. 16. ja 17. punktis käisime jalgsi, sest niisama kõndimine on jalgratta käekõrval lükkamisest kiirem, igatahes. Iseenesest oli sõita tore -- teed olid suht talutavas korras, päike paistis mõnusalt ning Kurimetsa looduskaitseala kandis oli ka tore reljeef ja ilus mets.

Kui me Sudistes ristmikul seisime ja arutasime, kas sõita vastutuult mööda üsna krobelist asfaltteed või keerata kruusateele, tuli meile appi üks rattaga kohalik tegelane. Kuuldes, et meie sihiks on krossirada, seletas ta abivalmilt, kuidas tuleb sõita mööda teed, siis keerata paremale ning külla jõudes veel paremale. Noh, täpselt selle info olin ma ka kaardi pealt välja lugenud. Sõitsime natuke aega koos ning mingil hetkel hakkas ta kiirendama, seletades, et tal on väga hea minekuga Mercedes. Ma vajutasin siis vahelduse mõttes ka natuke tugevamalt pedaalidele ning ta leidis, et minul on järelikult bemm ja et selle vastu ikka ei saa. :)

Lisaülesanded

Krossiraja lisaülesandesse jõudes olime juba umbes 13 tundi liikvel olnud. Ülesanne seisnes siis motokrossiraja läbi sõitmises ning pärast kohtunikule raja pikkuse ütlemises. Üle 50-meetrise vea korral tuli rada ka teist korda läbida. Rada oli minu hübriidratta jaoks natuke liiga liivane ja ratas kippus paaril korral sisse vajuma. Maiken sõitis nagu noor jumal ning Martin hoidis jõudu kokku ja lükkas ratast enda kõrval. Raja pikkuse panime me õnneks täkkesse ning teist korda enam sõitma ei pidanud.

Kui olime krossi lõpetanud, jõudis kohale ka meie fänniklubi, kes oli meid eelnevalt positsioneerinud (eelmise korra vigadest õppinuina olid meil kaasas moblad ning fännklubile oli lubatud meie mobiilne positsioneerimine). Kahjuks ei jõudnud Reeno näha, kuidas tema seni põhiliselt nukralt Küberi koridoris seisvat maastikuratast lõpuks ometi ka sihipäraselt kasutatakse. :(

Krossirajal öeldi meile, et järgmine lisaülesanne on väga lahe ja see tasub kindlasti ära teha. Kuna meil hakkas aeg otsa lõppema, siis jätsime jälle ühe punkti vahele, sest see oleks tähendanud kas järjekordset metsas roomamist või pikka edasi-tagasi sõitu. Lisaülesandeks oli eskimopööre kummipaadiga. Tavakeeles tuli kummipaadiga järvele sõita, see kummuli keerata, tagasi õigetpidi keerata ning tagasi sõita. Kuna Martin ei olnud eriti tugev ujuja, siis oli tema roll lihtsalt läheduses hulpida ning aere valvata; mina Maikeniga mässasime paadiga. Ümber keeramine käis väga lihtsalt, aga tagasi sättimine ei olnud nii lihtne. Pärast paari (video pealt vaadates üsna lõbusa) variandi katsetamist saime paadi keeratud nii, et mina sikutasin ühe serva pealt ning Maiken lükkas teiselt poolt aeruga. Kokku läks selle sulistamise peale 09:17, mis oli päris hea aeg -- mõned tiimid mässasid seal üle veerand tunni.

See lisaülesanne rehabiliteeris täiega kogu eelnenud pika jalgrattasõidu -- keha ja vaim olid mõnusalt värsked ning suured teod ootasid tegemist. Samas, peale finisheerimise eriti suuri tegusid järele jäänud polnudki.

Rattaetapi lõppu jõudsime 11 minutit enne finishi sulgemist, kuid enne finishit tuli sooritada veel üks lisaülesanne. Nimelt tuli lähedalasuval kossuplatsil kas visata pall keskjoonelt korvi või panna pealt. Ma puudutan küll käega korvirõnga ära, aga pealtpanijat minust pole. Seega asusime keskjoonelt peale loopima. Kui me olime natuke aega tulutult sahminud, nägime, et meiega samal ajal ülesannet tegev võistkond teeb teineteisele pätti. Küsisime kohtunikult, et kas nii tõesti tohib. Kümme sekundit pärast jaatavat vastust oli ka meil pall korvis ning me saime sealt tulema.

Jäänud olid veel kaks punkti, mis tuli kaardile joonistatud kasti seest ise üles otsida. Me vist isegi leidsime selle kasti üles, aga kuna punktid ennast kohe ei näidanud ning aeg sai otsa, siis loobusime neist ning suundusime finishisse. Lõpuaeg oli meil siis 16:05, sellest rattaetapile kulus 8:09. Lõplikes tulemustes saime 80. koha, mis ühtis täpselt meie rinnanumbriga.

Lõpetuseks

Tegu oli väga laheda üritusega ja järgmisel nädalal olid emotsioonid täiega laes. Mõned kolleegid hakkasid juba nurisema, et kas nüüd enam millestki muust ei räägitagi kui Xdreamist. Natuke halb oli see, et tänu jalgsietapi vahele jätmisele tuli meie xdream väga ratta näoga. Mina isiklikult sõitsin maha ca 105 km, lisandus veel 8-9 km kanuud. Martinil õnnestus ainsana natuke ka jalgsiorienteerumist harrastada.

Sportlikus mõttes ei ole meie tagantpoolt viies koht midagi erilist. Siin tuleb aga arvestada, et seekord oli väljas üsna vähe (ent sellevõrra raskemaid) punkte. Seega kulus tavaliselt punkti läbimise peale rohkem aega kui selle läbimata jätmise eest antav 45-minutiline ajatrahv. Mõned võistkonnad, kes meist varem katkestasid, said tabelis meist ettepoole. Kui arvestada ka läbitud raja pikkusega, võiksime me umbes 10 kohta kõrgemal olla. Samas ei ole siin midagi kahetseda, sest oma kaifi saime võistlusest kätte ning rajal olime täie raha eest. Mulle hakkab üldse tunduma, et team Cyberi kreedo ongi, et kui me oleme maksnud maksimaalselt 16-tunnise võistluse eest, siis tuleb see 16 tundi ka ilusti ära kasutada mitte kohe kiiruga finishisse joosta nagu mõned esiotsa tiimid seda teevad. :)

Vahemärkusena tänaks ka meie fänniklubi, kellest oli tegelikult päris palju abi. Väga lahe on tegutseda teadmisega, et järgmises kontrollpunktis või finishis on ees ootamas rõõmsad ergutushüüded.

Kuus nädalat järgmise Xdreami etapini.