XT-öörogain -- Arne jutt

Panin kirja sappa meie eilse tracki. Lühike kokkuvõte on see, et suutsime oma maksimumplaani teostada. Paar viga ja minu jalgade täielik kustumine viimasel poolel tunnil tõid kahjuks 4 miinuspunkti.

Statistika:

29,5 km
4:03:28
8:17 min/km
153/171 pulss

Võrdluseks eelmise aasta TAOK rogain numbrid:

50,4 km 7:46:59 9:15 min/km
146/169 pulss

Algul tundus vorm hirmus hea olema. Muudkui jooksime. Pärast 60 punkti oli raske mets, kus kõndisime. Peale seda enam jooksma ei saanud õieti. Oleks pidanud tegema nii nagu eelmisel aastal, et rangelt jooks ja kõnd vaheldumisi. Mul olid üle pika aja ka kompressioonisäärised - võib-olla need mõjusid kuidagi halvasti.

Liikusime päripäeva - üleval polnud kunagi käinud ja tahtsime minna ja üleval polnud väga kombineerimisvariante kah. 20 punkti võtmise mõte tuli teiste juttu kuulates - tagantjärgi mõtlesime, et ehk oleks selle võtmatajätmine vajalikud minutid säästnud. Algul oli plaan ülalt kõik võtta ja tunniga 90 punktis olla. Kui nägime kui aeglaselt liigume,  otsustasime 30 ja 41 välja jätta.

80 punkti juures ei osanud kaarti ja maastikku kokku viia ja teised tiimid segasid - sestap hakkasime kalmet liiga vara otsima. Oleks lihtsalt teed mööda edasi läinud, oleks kohe kalme kõrvale jõudnud.

90 punktis oli kulunud 1:10. Margus oli kõhu liiga täis söönud.

54 punkti järel ei tahtnud hoovile minna - mida seal vist väga polnudki. Kaotsime läbi metsa minekuga jupi aega. Palju meeskondi läks mööda.

55 oli suure kivi otsimine metsas. Topeltlamp ja täpne suunahoidmine viisid otse pähe. 55 otsutasime 71 ja 64 ka võtta. Plaan oli et kui oleks 2:20 ajaga 60 punktis, siis oleks super. Tegelt olime 60 punktis 2:30 ajaga.

64 - 57 vahel tegime vea ja läksime üle raiesmiku õigele teele tagasi.

61 - 62 oli huvitav. Lubatud kraave ei tulnud ega tulnud. Ja kui tulid,  olid jumala vale suunalised, mistõttu me nende arvestamisest lõpuks loobusime. Praegu tundub küll, et kraavid olid õiged, ise rabistasime kompassiga. Margus väitis kogu aeg, et me kaldume liiga vasakule. Nagu näha ei läinud. Sihi peale jõudes oli segadus, et kas minna põhja või lõunasse. Lõunasse minek oli ohutum (halvimal juhul oleks teele jõudnud ja 62 võtmata jäänud). Margus suhtles ka põhjast lõunasse läindu tiimiga, kes ka 62 läks.

62-24-81 jooksime kraavi mööda. Kokkuvõttes läks 61-81 peale palju rohkem aega kui arvasime. Kui oleks õnnestunud suunda hoida, oleks võibolla ka aega jõudnud. 81 lahkudes oli aega 35 min. Tundus, et vaja on minna 4 km - see oli päris täpne hinnang.  Mul tekkisid krambihoiatused. Lisaks oli parem põlveõnnal joostes valus. Tegini eritikiirkõndi. 34-45 minnes oli äkki ees kümnemeetrine liivahunnik - karjäär. 45 punkti eel tegime jälle suunavea ja pidime üle raiesmiku õigele teele minema. 21 punkti võtsime minuti enne kontrollaega. Lõppu veel väike viga valelt poolt maja minekuga.

Finišis läks taastumiseks kohe natuke aega. Saun ja supp olid super. Õnnestus ka Sven ja Aare rajalt ära oodata :) Nad olla vineeritootmise tehnoloogiaga tutvust teinud.

Täna hommikul tuvastasin, et tossupealsed on talla küljest pikalt lahti. Nendega enam metsa minna ei kannata. Ultra2 on üks kehv leiutis ikka küll.

Laulupeole

Paar meeleolupilti saarele sõidust.

Öö kogemused -- Imbi

Rebased juba kirjutasid, kuidas meil läks. Ma panen kirja asjad, mis ma õppisin.

1. Lühikesele jalgsietapile võta kaasa valgus ja jäta maha moonakott - no jumala eest, jooksin mööda Kärdlat seljakotiga, kus oli 12 tunni toit ja jook ning pimedas võsas otsisin punkti telefoni valgusega.
2. Kohtu oma kaaslastega seal, kus on kokku lepitud. Me kaotasime kindlasti terve minuti sellise vea pärast :)
3. Õpeta sõpra, kui ta saab su õpetusest õppida. Kui Henri rattal kett maha tuli, siis mina olin kohe tark seletama, millistel käigukombinatsioonidel tulebki kett maha. Kuna me ketti enam tagasi ei saanud, siis Henri jäi meist maha kurbuse ja teadmisega, et ta tegi midagi valesti. Esiteks oli ratas ise natuke kipakas, et keti nii raskelt vahele keris, teiseks oleks minu kogemusi-teadmisi saanud rakendada alles sõitval rattal. Ei ole vaja targutada, kui rattaga sõita ei saa.
4. Keset võistlust tuleb märjad sokid jalast võtta ja kuivad jalga panna. Mis sest, et tossud on endiselt märjad, jalad oleks nagu kergemad, puhanumad. Ma ei mõtle, et igakord kui sokid märjaks saavad, et siis peab sokke vahetama - ühest korrast võistluse ajal piisab.

Lõbus loomauudis kah: nägime Reenoga viinamäetigusid Paladel maantee ääres. Need teod kõlbavad süüa, vähemalt malevlased olid omal ajal külalisrühmale neid küpsetatuna pakkunud. Kahtlane värk.

Rebaste öine seiklus

Ühel kaunil juulikuisel hommikupoolikul sai rattad järelkärusse pakitud ja suund Hiiumaa poole võetud. Kui praamiga juba saarele tuldud sai, siis enam tagasipöördumist ei olnud. Tuli rajale minna.

Plaanis oli siis Xdreami öine etapp Kärdlas. Rebaste naiskonna jaoks esimene. B-raja (mitte väga edukas) debüüt sai küll juba Iisakul ära tehtud, aga ega see ootusärevust ja paanikat (jah, mina olin enne starti ikka päris paanikas) ei vähendanud. Potentsiaalsed 12 tundi rajal tundusid vägagi hirmuäratavad. Kõige rohkem kartsime kanuuetapi pärast. Päeval käisime Imbi juhiste järgi lennujaama juures pizzat söömas ja seal oli ikka nii hull tuul, et ettekandjal lendas taldriku pealt pizza minema ja cappuccinode vaht paiskus mööda hoovi laiali. Panustasime sellele, et laidude ümbruses, kuhu saatmisele rajameister vihjas, on meri madal ja äärmisel juhul saab punktid võtta ka kanuud seljas(!) tassides...

Ettevalmistustega alustasime aegsasti. Mõõdukas tempos nokitsemine mõjus väga rahustavalt ning rattakummide pumpamine, keti õlitamine, kaardihoidiku kinnitamine, tulede kontrollimine, lampide kinnitamine kiivrile - kõik see oli justkui ettevalmistus lähenevaks lahinguks. Kuna Iisakul sai otsa nii söök kui jook, siis olid meie kokkupakitud kotid ikka päris rasked. Tänud Margusele oma geelitagavarade jagamise eest!

Eelnevale pildile võib juurde kujutada veel suure karbi võileibadega ja mitu liitrit vett ja muud jooki. Ja see oli ainult minu koti sisu. Etteruttavalt võib öelda, et rajal kulusid ära banaanid, kolm geeli, kaks batooni ja üks Nutellaga sai (njämm!). Joogi osas oleks ka piisanud kahest-kolmest väikesest spordijoogi pudelist. Learning all the time!

Stardis kohtasime oma suuri konkurente ja koduväljaku eelisega Suvehiidlasi.

Ja siin on ootusärevuses CyberRebased with laser eyes!

 

Peale stardipauku ja kaartide lahtirullimist selgus, et ega enne rajale ei pääse, kui natuke näputööd tehtud on - jooksuetapi kaart oli vaja tükkidena välja lõigata ja siis kleeplindiga uuesti kokku kleepida. Vahemärkusena võib mainida, et koduväljaku eelisega meie suur konkurent ei pidanud selle ülesandega üldse näppe vaevama, vaid andis kohe tuld. Aga saime meiegi oma kaardid kokku ja pistsime erinevates suundades jooksu. Kõik oli väga ilus ja tore, aga peale finišit selgus, et meid oli tehnika alt vedanud ja punkti 2B võtmist jaam ei registreerinud - sellest ka meie ainsad trahviminutid.

 

Kui me kolmest erinevast suunast kõik kohale olime laekunud, siis läks rattaralliks. Mõtlesime, et oleme nutikad ja kalkuleerime juhiste järgi need punktid ära, kuhu minema peab (juhul, kui rajameister meid ringiga kusagile saata tahab...). Plaan töötas esimese rattaralli punktini. Järgmiste punktide leidmiseks oli vaja liikuda mööda metsateid ja sihte ja meile tundus, et suurel kaardil ei olnud neid väga hästi kajastatud. Ja ei olnudki vaja, sest juhiste järgi liikumine töötas suurepäraselt, kuna Riinu ratta odomeeter oli väga hästi paika timmitud.

Peale lennukat algust jõudsime siis selle rattaralli esimese punktini. Metsas oleks nagu jõulud olnud - punased ja valged tuled vilkusid ja särasid ümberringi. Seal oli ikka sadu rattaid, kahju, et pilti ei teinud. Kuigi oli rattaralli punkt, siis pidi selle ikkagi jala ära võtma, kuna asus 87 meetri kaugusel metsa sees. Metsa minnes kohtasime ka oma suuri konkurente, koduväljaku eelisega Suvehiidlasi, kes meile vihjena ütlesid, et minge täpselt kompassi järgi. Tundus lihtne. Reaalsuses aga lõppes loha ära (hiljem selgus, et täpselt selle loha otsas see õnnetu punktike oligi) ja meie kaotasime igasuguse suunataju ja otsimisvõime ja hakkasime suhteliselt sihitult metsast punkti otsima. Selleks kulus peaaegu tund! Lõpuks metsast välja tulles oli jõuludest järel vaid mõni üksik õnnetu ratas. Aga rebased ei kaotanud entusiasmi ja rühkisid rallit edasi.

Ülejäänud rattaralli läks väga edukalt. Kuigi meil oli rajameistri plaanide suhtes õigus - täpselt juhiseid järgides me tegimegi väikese ringi sisse. Aga polnud hullu, metsas oli mõnus sõita.

Rattarallile järgnes valikorienteerumine, kus tuli viiest punktist neli võtta. Etapp möödus eriliste viperusteta, kuigi ka seal hullasime ühe punkti ümber metsa sees ikka päris pikalt. Loo moraal - tuleb rohkem neljapäevakutel käia.

Rattaga joonorienteerumine läks ka ludinaga. Kuna eelmine kord oli joonorienteerumine kanuuetapil, milles Riin ei osalenud, siis vastupidiselt meie veendumusele, et punktid kindlasti väga nähtava koha peal asuvad, tahtis ta päris mitme koha peal teelt metsa poole ajama panna. Lõpuks ikkagi ei pannud ja punktid olidki väga nähatavad. Lausa in-your-face nähtavad.

Leidsime mahti ka Kukka kivi lähedal piknikku pidada. Kuigi legendi kohaselt ei olnud mingit varianti, et seal võiks punkt olla, siis mööduvad tiimid tahtsid ikka meie juurde punkti tulla võtma. "Siin ei ole punkti, piknik on!", aga ei usutud meid.

 
Joonorienteerumine viis meid lisaülesande juurde Suuresadamasse sõjaväelise(?) taustaga varemetesse. Minu meelest oli seal päris vahva lisaülesanne - tuli varemetest leida neli kaarti ja sealt oma kaardile neli joont kanda. Nende joonte ristumiskohtades leidsime siis kahe punkti asukoha. Väga tore, et varemetesse jõudes oli juba valgenema hakanud, sest muidu oleks ikka päris õudne olnud. Niigi pidin peaaegu ataki saama, kui liidrisärgis A-rajaline mul nurga tagant välja hüppas.

Esimene punkt, mille asukoha me lisaülesande lahendamisega selgeks tegime, asus saare peal. Kindel oli, et kuiva jalaga me ei pääse ja ega see meid väga ei morjendanud ka. Sõbralikud B-raja kutid jagasid meile sooja soovituse, et minge mööda maad nii kaugele kui vähegi võimalik, muidu peab väga pikalt meres sumpama, aga kas me siis kuulasime - nii kui jalg niiskeks läks, panime läbi roostiku mere poole ja selguski tõsiasi, et sihpunktiks olev saar oli ikka üpris kaugel. Aga vesi oli jahutav ja veidi alla põlve ning kohale me jõudsimegi.

Lisaülesande lõpus kohtusime jälle oma suurte konkurentidega, koduväljaku eelisega Suvehiidlastega. Neid oli tabanud päris suur ebaõnn - Henri ratta kett oli nii kapitaalselt tagumise ratta ja hammasrataste vahel kinni jäänud, et ei aidanud ei toores jõud, ega tükkide eemaldamine. Võeti vastu otsus, et edasi liiguvad Suvehiidlased kaheliikmelisena. Rebased muidugi nägid siin oma võimalust ja panid ratastega kanuuetapi poole liduma. Selgus aga, et kanuuga ei saanudki sõita - see oli asendatud jooksuetapiga. Siin siis pilt "esimesest kanuuetapi punktist":

See on Hiiumaa tankla. :) "Kanuuetapp" lõppes lisaülesandega - rebaste tugevaim külg - pusle kokkupanek! Me olime nii kiired, et kohtunikud arvasid, et raudselt tegime mingi rekordi. Päriselt oli meil vist 5. aeg, aga naiste arvestuses olime siiski esimesed! Natuke uhke tunne oli ikka ka. Kusjuures rattaprobleemid esinesid ka meie teisel tuttaval B-raja meeskonnal - Söösthüpe. Kusagil joonorienteerumise jooksul läks ühel rattal kett katki. Ühegi kaasasoleva vidinaga seda parandada ei õnnestunud, aga mees nagu muiste võttis kaks kivi ja parandas nendega oma keti ära! Ja võistlus jätkus.

Meil aga oli juba väljas valge ja lõpp paistis. Ratastega tuld ja Kärdla poole tagasi. Lühim marsruut viis läbi lennujaama tagant. Olles päeval seal käinud, siis aimasime, milline tugev tuul seal puhub ja kui halb see kruusatee seal taga on, aga ega see rebaseid ei peatanud. Hambad ristis sõtkusime kruusateed mööda vastutuult. Kohtusime ka A-raja Läksime! meeskonda, kes said samal ajal mõnusat taganttuult nautida. Meid aga rõõmustas see, et meil finiš paistab, aga neil vaja veel varemetesse jõuda ja "kanuuetapp" läbida. Mõned kilomeetrid enne finišit nägime rebast üle tee jooksmas. Suur ja karvane jänes lõugade vahel. Kõik kolm nägime - ei olnud koll! Igatahes sobis see uhke rebane meie meeleoluga suurepäraselt ja andis jõudu isegi finišispurti teha.

Kokkuvõtlikult võin kogu meeskonna nimel öelda, et meil oli väga tore! Väsimust ja und ei olnud, rada oli põnev ja lisaülesanded vahvad. Suvehiidlastele tegime ära ja võrreldes Iisaku etapiga oli meie edasiminek ikka märgatav. Kirsina tordi peal ootas meid Monika juures soe saun... Suured tänud võõrustajatele, kes meie tohutus koguses kola taluma pidid ja meile pehmed voodid eraldasid!

 

(Ei tea, miks see kaart tagurpidi tahtis tulla.)

Dani seenemetsad (XT suverogain 12h) -- Imbi jutt

Dan ja Liina tahtsid päikesetõusu vaatama minna, aga millegipärast võtsid minu kaasa. Seega mingeid punkte me jahtima nagu ei läinudki, eesmärk oli matkata metsas, kus Dan terve lapsepõlve oli ringi mütanud. Dan ja Liina olid asjast nii elevil, et rääkisid Dani vennad ka metsa. Seal nad siis seisid naerul nägude ja lühikeste pükstega. Vennad ütlesid, et nemad teavad küll, mida nad teevad, nemad on sõjaväes olnud. Ma oleksin pidanud päev varem neile ütlema, et pikad püksid on kohustuslikud, mis seal enam targutada. Ja ma ise olen ka metsas põlvpükstega käinud. Pärast tuleb lihtsalt hammustuste ja kriimustuste varjamiseks pikka seelikut kanda, muud ei midagi.

Raja plaanimisel oli minu soovitus, et lähme kohe alguses alla lõunasse ning võtame kõik need metsapunktid ära. Sest pärast tulla finisisse ja siis sealt ära minna veel punkte võtma - nii saab, aga neid punkte ei võtaks me hea tujuga.

Läksimegi lõunasse ja see oli päeva parim mõte. Me sattusime muinasjutu maailma, kus olid künkad, ninad, lohud, augud, orvandid (mis iganes asjad need on), kõik maastik oli täis lilli - õrnad helekollased lilled katsid vaibana metsaalust. Lillede seast tõusid taevasse männid ja muud midagi ei olnud. Ei võsa, oksarisu, kraave, olid ainult tõusev-laskuv maastik lillemerega. Ma olin Dani ja Liinat hoiatanud, et pika kurnatuse lõpuks on inimesed näinud metsas Potsatajat, Sipsikut, liikuvaid kaljusid. Me poleks keegi imestanud, kui ilma kurnatuseta oleks küngaste vahelt meie poole keksinud Alice Imedemaalt, sest maastik oli kummaliselt muinasjutuline. Et kõik oleks täiuslik, siis nägime haigruid pesadel - kuivanud mändide otsas oli oma 15-20 pesa ja nendes haigrud oma õhtuseid tegevusi asjatamas. Et kõik oleks veel täiuslikum, siis  võtsime ladusalt kõik punktid ka ja läksime tagasi põhja. 

Võtsime punkte ja kõndisime ida suunas. Mingi hetk tundus mulle, et me oleme rutiini sattunud, vaatasin kaarti ja nägin, et kõik punkid on teede, sihtide ristmikes, et mingit punktide otsimist ja seega leidmiserõõmu me kogeda ei saagi. Iseenesest ei olegi see halb, Dan luges kaarti nagu proff ja kogu võistluse ajal me tegime ühe vea ning see tekkis pigem ümbermõtlemiset, millist punkti võtta, mitte Dani eksimusest kaardilugemisel. Aga punktileidmiserõõm on eriline rõõm ning mul on ikkagi kahju, et seda me saime kogeda harva. Läks hämaraks, meil olid kasutada Cyberis arendatud pealambid ja pimedus ei mänginud sel võistlusel meie jaoks mingit rolli. Kui hakkas valgeks minema, siis ma märkasin, et Liina ja Dani käivad natuke imelikult. Seetõttu nõudsin, et me edasi itta ei liiguks, vaid läheksime joogipunkti ning sealt vaatame edasi. Dan ja Liina olid nõus, sest põhjas oli veel hulga punkte. Jalutasime ja jalutasime, rääksime tööst, filmidest, teatrist, sääskedest, lindudest, lõpetamata doktoritöödest, muusikast, pilvedest, mis ronisid totralt päikese ette. Siis jõudsime autoteele ja Liina-Dan otsustasid jalgu venitada, midagi läks valesti ja pärast seda Dan ei tahtnud enam liikuda. Ta liikus, aga ei olnud rõõmus ega entusiastlik, kaarti luges endiselt ladusalt ega juhtinud meid läbi laiade kraavide, vaid ikka kenasti kraavide kõrval liikudes. Lõpuks suundusime otse finisisse, Dan arvas, et roomata oleks vist ka lihtsam, kui kõndida.

Kui teisedki hakkasid metsast saabuma, siis räägiti palju nõgestest ja oksarisust. Mina neid ei mäleta, päriselt ka. Olid lilled, rukkirääk, sõbralikud kaasvõitlejad, sääsed, viljapõllud, nostalgia lapsepõlvest.

Iisaku Xdream -- Imbi jutt

Mina olin närvis alates hetkest, mil ma lubasin rajale noortega, kes teevad sporti, aga ei orienteeru. Peaasi, et neile nuputada meeldib, sest igasugused mõistatused lahendavad alati Piret ja Margus ära.
Teiseks, kui ma töö juures kogu aeg miskit korraldan ning selgitan mida kuidas kus ja kellega toimub, siis orienteerudes mina ainult kulgen. Kui Piret ütleb, et nüüd vasakule, siis vasakule. Kui Margus ütleb, et nüüd sööme, siis söön. Nüüd aga pean ise juhtima hakkama vää?
Kolmandaks ma ei teadnud, mida nad ette kujutavad, mis nende eesmärgid on. Vaikselt mõtiskledes panin paika 2 eesmärki: meil peab olema lõbus ja me võtame vähemalt kolm punkti.

Esimene eesmärk ei ole sugugi ilmselge, sõltub inimestest, suhtumisest ja pingetaluvusest, eks ole. Askeldasime Arne auto juures, Mari ja Kristjan vaatasid pealt. Parmud vihisesid lennata üle ja ümber pea. Mari ütles: "Raisk, keegi on mind kannikast juba hammustanud!" Kristjan vastas rahulikult: "See olin mina." Siis ma sain aru, et suhtumisega probleeme ei tohiks tulla.

Esimene punkt oli kohe stardis, kirvega tuli sihtmärgile pihta visata. No ma olen uskumatult koba sellistes asjades. Kaardil oli kirjas, et proovida võib kuni 3 minutit, asi seegi, et stardist edasi lubatakse. Haarasin kirve ja raksti sihtmärgi keskele! Vau, vau, vau - nii hea meel oli, et kõik pinged kadusid silmapiiri taha. Hüppasime rataste selga, hakkasime mäest üles väntama, ronisime ratastelt maha ja mäest üles (oli ju hullult järsk mägi). Kristjan hoidis kaarti käes ja püüdis kogu aeg lugemisel abiks olla. Oli ka, kogu aeg sai aru, kus me oleme, kuhu minna ja hakkas kohe meie juhiks (mulle väga sobis, tundsin, kuidas väljamõeldud koorem kadus). Teed olid toredad põldudevahelised teed, loodus õitseb ja kõik lõhnas nagu lapsepõlves. Jõudsime nuputamise punkti: arvuta lindiga ümbritsetud ala pindal. Minu ettepanek oli, et mõõdame kaardil umbes ära, mis see ala võiks olla ja arvutame nelinurga pindala valemi järgi. Arvutasime, sellist valikut vastustes ei olnud. Mari arvas, et valem on vale. Kristjan jälle arvas, et 5x25 ei ole 75, vaid on 125. Õigus tal ju oli, aga vastust ikkagi valikus ei olnud. Siis lugesime samme, siis ma ei saanud enam täpselt aru, kus me oleme ja kui aru sain, siis meie ligidal oli 1 punkt, võtsime selle ja läksime minema. Trahv 45 minutit.

Edasi läks jälle kõik nagu lapsepõlves - lilled, parmud, päike, sinine taevas ja rohelisest rohelisem muru. Saabus teine nuputamisülesanne. Kuidas jõuda kolme rattaga kanuuetapi lõppu? Imbi sõidab rattaga lõppu, teised panevad rattad kanuusse ja kanuutavad lõppu. Teised meeskonnad tegid ka nii. Tegelikult tehti igat moodi. Jäeti rattad maha, kolmekesi kanuusse, pärast jalgsi tagasi. Üks sõitis kahe rattaga lõppu, üks ratas kanuusse. Kolm meest ja kolm ratast kanuusse. Üks mees kanuusse, kaks kolme rattaga lõppu. Võib-olla oli veel variante. Igatahes meie puhul oleks parim valik olnud mina kahe rattaga lõppu ja üks ratas kanuusse. Seda me välja ei nuputanud ning teise ratta haarasin endale alles viimasel kanuu kilomeetril, seega kanuu etapi lõpuks olid Mari ja Kristjan juba kurnatud. Nad olid ühe korra ümber käinud ja lõputu kord kanuust sisse-välja hüpanud. Kokkuvõttes nad ütlesid, et see oli tore, aga oleks võinud kolmandiku võrra lühem olla. Sama oli teiste osalejate arvamus.

Kuid kanuust edasi läksime ikkagi reipalt. Mari arvamus oli ühene - kihutada, liikuda, siis parmud ei näri. Järgnes ratas kruusateel, mis ei olnud ikkagi nii hull kui Marguse tee Extaril. Ma teadsin seda, et on veel hullem tee olemas, aga olin vait, sest äkki ongi järgmise kurvi taga sihuke killustiku peenar tee asemel. Tegelikult kõik sujus, sõitsime, parmud jäid meist maha, imetlesime A-raja tippe endast mööda tuiskamas. Jõudsime punkti, mis asus puidust metsanotsude vaatamise tornis. Kristjan läks enne, siis mina. Kui kahekesi koos roniks, torn laguneks ära. Kristjan arutas mingi mehega, et on ikka romu torn ja sihukese otsa panevad punkti. Tuli A-raja tipp meeskond, vist isegi mitu ja äkki oli torn mehi täis.
Valge kaart oli ka, aga sellel me nägime enne Vahuri ingleid askeldamas ja täpselt selle koha pealt ka punkti leidsime.

Siis saabus minu tähetund: kaart aastast 1966 ja orienteerumine. Esimesesse punkti hakkasin kompassi ja sammulugemisega minema, rebased ühinesid meiega. Kristjan sattus sellest nii elevile, muljetas rebastele, kuidas meil ikka läinud on, et ajas mu naerma ja siis ma enam ei teadnud, mitu meetrit meil läbitud on. Hakkasime punkti liiga vara otsima, askeldasime siia-sinna, lõpuks lihtsalt nägin söödakohta ja seal punkt oligi. Edasi läksime kompassi järgi ja noppisime ladusalt 4 puntki.

Siis lappisime Aneti ratast ning Mari tunnistas, et tema tahab lõppu, aga lõpust edasi enam mitte. Nimelt oli staadioni ääres veel 2 fotoorienteerumise punkti ning üks torni ronimise punkt. Kristjan ütles samuti, et aitab küll. Minu eesmärk oli nendele hea elamus pakkuda, väga oleks tahtnud rebastest rohkem punkte saada, väga oleks tahtnud, aga hea tuju oli ülim eesmärk ja seda ma ei ohverdanud.
Lõppu läksime rõõmsalt ja õnnelikult.

Mina olen väga rahul. Nii pingevaba (kontrollaegu ei olnud), lõbus, hea ilmaga võistlus oli. Kusagilt pole ma katki ja miski ei valuta. Võib-olla ma räägiks teist juttu, kui ma kanuus oleksin olnud. See, et me lahku pidime minema, oli ainus, mis mulle ei meeldinud.
Kõht on tühi, õnneks on köögis moosi.

EXTAR 48h

Algus
Eelmisel aastal osalesime Arne ja Sveniga EXTARil. Võtsime ette suht-koht miinumumprogrammi ning tegime selle edukalt läbi. Saadud mälestused olid põhjuseks, miks ka sel aastal pikalt mõtlemata enda tiimi ära regasime. Eesmärgid olid: teha võistlus läbi, seejuures eelmisest aastast veidi rohkem pingutades ja veidi vähem konservatiivseid plaane tehes. Teisisõnu, üritaks lisaks läbimisele ka tulemuse tegemisele mõelda.

All on võistluse üldine skeem, roadbook'i saab vaadata siit. Etappide kestused on võetud skeemi pealt ja on sellised keskmised. Praktikas oli iga etapi lõpu ja järgmise etapi alguse vahel teatav ülekate, mis võimaldas mõne ala peale rohkem aega kulutada (seda küll järgmise ala arvelt). Huvilised võivad täpseid aegu vaadata tulemuste lehelt.



Proloog, 0,5h

Proloogiks oli orienteerumisjooks Jõhvi linnas. Kaardiks aga anti meile kätte praktiliselt tühi leht (allolev pilt Walkie-Talkie blogist). Kui eesmärk oli kokkuhoid, siis oleks võinud lisaks trükivärvile ka paberit kokku hoida ja lihtsalt neli asimuuti välja trükkida. :)

Proloog läks okeilt, ehkki olime vist kõige aeglasemad. Natuke tekitasid segadust vahetusse läinud punkti legendid, natuke panime ise ka puusse.

Ratas, 5h

Tegime keskmiselt ambitsioonika plaani, mis sisaldas seitset punkti. Rada läks päris põnevatest kohtadest mööda. Nägin ära kaevandusest õhu väljalaskmise augu ja huvitavat tooni rohekassinise veega järve. Iisaku vaatetorni jõudsime natuke liiga pimedas, muidu oleks siit ilmselt supervaade avanenud. Lisaks avastasime kohalike kruusateede eripära. Nimelt tehakse siin kruusateid valdavalt sellisel viisil, et kallutatakse suur autotäis lahtist jämedat (tera läbimõõt 3-7 cm) killustikku lihtsalt tee peale maha ja võimalik, et lükatakse natuke laiali ka, et teepinna ära kataks. Tulemus on väga ebatasane ja raputav. Kui esimesel etapil võis selle veel kuidagi välja kannatada, siis võistluse teises pooles lõi tagumik ikka päris korralikult tuld.

Ratta lõppu jõudsime ühena esimestest. Sõime natuke, plaanisime tulevikku, puhkasime.

Jalgsi, 4h

Tegime suht mõistliku plaani, kuidas järgmise etapi algusesse jalutada, võttes ära ka mõned mitte eriti pika ringi tegemist nõudvad punktid. Liikusime valdavalt mööda teid, et lihtsustada öösel navigeerimist ja end vähem väsitada. Huvitavaim koht oli Laevasoo, kus punkt asus vaatetornis. Selleks ajaks oli juba ka parajalt valge, et ümbrust näha. Lisaks sai mööda laudteed jalutada.

Kuna kell tiksus armutult, jätsime vahele alguses plaanis olnud punktid 17 ja 21 ja siirdusime vahetusalasse, et võimalikult varakult alustada pikka kanuuetappi.

Kanuu, 4,5h

Kanuus pandi mind istuma keskele, kus polnud mitte midagi teha peale eesistuja rütmis kühveldamise. Alguses oli jõgi kitsavõitu ja risu täis, seega roolimist oli kõvasti ning õige mitu korda tuli kinni jäänud kanuud puutüve pealt üle tõsta. Paaris kohas vedasime kanuu ka takistusest ümber. Kaart oli kanuuetapi jaoks harjumatus mõõtkavas 1:50 000 ja tüürimees Arne jõudis esimese punkti piirkonda jõudmist välja kuulutada üsna mitu korda.

Mingil hetkel hakkas lööma välku ning natuke hiljem tuli alla ka päris korralik vihm. Tegime väikese pausi ning lisasime riideid (Arne kooriku, mina fliisi vahekihiks). Lisaks panin jalgade peale termokile, et põlved ei külmetaks. Loomulikult jäi vihm selle peale järele.

Vahetusalas pakkusid korraldajad moosisaia. Selleks ajaks oli meil toit ammu otsas ja vähemalt minul kõht päris korralikult tühi. Seega oli ajastus super. Kahju ainult, et neid nina peale ainult kaks tükki jagus. Tol hetkel ma oleks vist suutnud terve pätsi ära süüa.

Rattaga joonorienteerumine, 1,5h

Siin sõitsime rattaga mööda kaardile märgitud joont (mis esimesed 0,5-1 kilomeetrit jooksis piki liivaranda) seni kuni leidsime esimese punkti. Seejärel sõitsime mööda asfaltteed otse vahetusalasse. Mul oli jaks päris korralikult otsas -- venisin suht aeglaselt Arne ja Sveni järel.

Jalgsi, 2,5h

Ökonoomitsesime. Võtsime paar lähemal asuvat punkti ning tegime ära lisaülesande. Lisaülesandeks oli 10 min saunas istumist, mis on täpselt paras asi vahetult pärast 100m kaldast Peipsi järves oleva punkti võtmist. :) Vesi oli metsikult külm, aga pärast välja saamist läks juba normaalseks ning saunas tuli soe ilusti tagasi sisse.

Ratas, 3,5h

Sõitsime suht otse järgmisesse vahetusalasse. Võtsime ära ka kaks tee peal olnud punkti.

Orienteerumine, 1,5h

Orienteerumine algas sellest, et tuli pusletükkidest kokku panna kaart. Kui see tehtud, siis tekkis järgmine küsimus: kuidas seda transportida. Lõpuks keerasime kaardi kuidagi testpidi ning teipisime kohustusliku varustuse hulgas olnud teibiga ära. Lisaks läks kaart veekindlasse kotti. Tulemus oli hea -- kaart pidas terve etapi vastu.



Ratas, 4,5h

Kohe sõitma hakates õnnestus Arnel niimoodi kukkuda, et purunes sadul. Üritasime seda igatpidi õigeks väänata, aga ei õnnestunud. Õnneks saime korraldajatelt varem katkestanud soomlase sadula ja seega sai meie võistlus jätkata. Etapi maasikaks oli rabajärve ääres olev punkt, milleni viis laudtee. Võistlejad said valida, kas jalutada see 1km edasi-tagasi ära või võtta punkt rattaga. Arne ja Sven olid täpselt samas kohas varem käinud ja teadsid, et alguses kitsas laudtee läheb pärast paremaks ning lisaks on võimalik sõita mööda laudteed edasi teisele poole sood ja võtta ära seal olev punkt. Läksimegi siis ratastega. Üritasin alguses sõita, ent pärast viit-kuut kukkumist andsin alla ning jalutasin ratas käekõrval (mis ei ole ühe laua laiusel teel ka just lihtne ülesanne). Millalgi läks tee laiemaks (kaks lauda ikkagi!) ning sai rattaga sõita. Pärast punkti oli kõrvuti seatud juba kolm lauda ning sõit läks viperusteta kuni soo lõpuni. (Pilt: walkie-talkie)



Tagasi sõites tegime sooja sööki (makaronid hakklihaga, jee!) ning jõudsime enne rulli mõned minutid puhata.

Rulluisutamine, 2h

Rullitamine algas sellest, et tuli umbes pool kilti kesklinna kõmpida enne kui uisud alla sai. tee ise kulges mööda Tallinn-Narva maantee äärset kergliiklusteed. Korra tuli ka tee ületada, kasutades jalakäijate silda. Aga millist silda! Seal olid nii trepid kui rambid, mida mööda sai rullidega üles ja (eriti) alla sõita. Ma küll pidurdasin enne kurve, aga põhimõtteliselt oleks vist saanud terve selle süsteemi ka pidurdamata läbida. Mul läks tuju kohe heaks ning rõõmustasin, et Eesti on Euroopa Liidu liige.

Rullilt tagasi jõudes keerasime kohe (noh, kes kuidagi) magama, et enne järgmist jalgsietappi maksimaalselt puhata. Arvutasime välja, kui palju meil lähima punkti peale aega läheb, lahutasime selle etapi lõpuajast ning panime telefonid helisema. Mina sain magada kuskil 50 minutit, iluprotseduure mitte teinud Sven natuke rohkem.

Jalgsi, 2,5h

Nagu öeldud, valisime kõige lähema punkti. See asus küll mingi killustikumäe otsas, mille pimedas forsseerimine ei olnud just kõige lõbusam tegevus. Üles me siiski saime ning alla ka ning isegi vahetusala punkti võtsime mõningase varuga ära.

Ratas, 2,5h

Siin ei olnud muud kui sõitsime kõige lühemat teed pidi järgmisesse vahetusalasse, mis asus Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumis. Õnneks oli kogu tee asfalt. :)

Orienteerumine, 2h

Kaevandusmuuseumi programm oli vaheldusrikas -- tuli võtta vähemalt üks punkt rattaga, üks punkt jalgsi, lisaks käia kaevanduses ning teha ära lisaülesanne. Kaevanduse sees oli lahe -- käigud, raudtee, igasugu masinad. Seda oleks võinud rohkem olla. :) Lisaülesanne tuli tiimi liikmete vahel ära ronida. Sven kui põlvevaluta tegelane ronis torni ja laskus köiega alla, Arne kõndis piki poomi ning mulle jäi seinaronimine. Alguses, kui selgus, et on vaja mööda paekiviseina üles minna (ketsidega veel pealegi) hakkas veidi kõhe, aga õnneks oli tegemist nurgaga. Kahe seina vahele toetades olid kivide vahel olevad pilud piisavad ning jõudsin ilusti üles.

Seejärel saime pool tunnikest (või veidi peale) süüa ja puhata. Lisaks andsime Sveniga TV3le intervjuud. Ei tea küll, kas see ka eetrisse läks. (Pilt: walkie-talkie)



Ratas, 2h

Seekordne rattaetapp oli suundorienteerumine, mis tähendas, et tuli läbida kõik punktid etteantud järjekorras. Ei teagi, kas põhjuseks oli suur soov võistlejad Tallinn-Narva maanteelt eemale hoida või näidata meile võimalikult palju Virumaad. Igatahes oli etapp päris pikk ning meie mure suur. Esimesed viis või nii kilomeetrit oli jälle tuttav killustik, edasi õnneks asfalt. Minu põlv, mis oli juba kõige esimese rattaetapi jooksul hakanud vaikselt ennast tunda andma, oli juba päris valus. Õnneks aitas Sven päris palju käega lükates ning ees tuult murdes. Lõpupoole laenasime kaasvõistlejatelt veokummi (aitäh, Meritähed!) ning Sven sai mind korralikult sappa võtta. See kulus hädasti ära, sest muidu me poleks etappi ettenähtud ajaga ära teinud.
Kui maha arvata kuklas tiksuv kell ning valutav jalg, oli tegemist väga looduskauni etapiga. Punktid olid paigutatud mööda pankrannikut ilusa vaatega kohtadele.

Etappi mahtus ära ka üks lisaülesanne -- tuli lasta (elektroonsest) püssist märki ning koba käe korral joosta, palgid seljas, trahviringe. Selle ajaga kui mina sabas ootasin, jõudsid Sven ja Arne juba päris palju ringe ära joosta. Seega piisas sellest, kui mina ja Arne kahe peale seitse tabamust ära lasime (muidu oli norm 12). Ülejäänud tabamused olid juba ette ära tehtud ning Sven ei pidanudki püssi kätte võtma. Vahetusalasse jõudsime õigeaegselt, kuid üsna napilt ning seega jäi meil ka järgmise etapi jaoks väga vähe aega.

Jalgsi/raft, 2,5h

Meil oli kõige lõbusa tegemiseks vaid üks tund. Võtsime nõutud jalgsipunkti (jälle looduskaunis kohas, vaatega pangale) ning tegime lisaülesande. Lisaülesandeks oli kummipaadisõit, mis vaatamata madalale vee seisule oli võrdlemisi OK. Seejärel aga tuli raft mäe otsa üles tagasi tassida, mis oli mõnevõrra vähem OK. Õnneks vedasid paati Arne ja Sven ning mina kandsin aere ja veste. Siin õnnestus meil (konkreetsemalt küll minul, kes ma olin viimane) 8 sekundit hiljaks jääda ja teenida ära üks trahvipunkt.



Ratas, 1,5h

Rattale minnes valutas mul põlv juba päris korralikult ning poole kilomeetri pärast jõudsin ma otsusele, et seda võistlust mina lõpuni teha ei suuda. Seda otsust oli küll väga raske teha, aga ma ei näinud ka muud valikut. Arne ja Sven otsustasid kahekesi jätkata. Võtsime koos sisse Arne poolt leitud uudistoote -- tomatimaitselise soolase geeli (öäkk!) -- ning läksime lahku. Nemad sõitsid edasi, mina jäin ootama, et Piret mulle järele tuleks.

Epiloog

Arne ja Sven tegid ära veel ühe jalgsi- (3,5h) ja rattaetapi (2h) ning lõpetasid kontrollaja sees.

Üldiselt oli võistlus väga lahe. Ilm oli super (vihma sadas vaid ühe korra, ööd olid soojad ning päeval kõrvetas päike). Näha sai paljusid kohti, kuhu muidu ehk ei satuks. Kahju ainult, et polnud aega rohkem ringi vaadata. Vaatamata väga vähesele unele (mul alla tunni kogu võistluse peale) oli olemine hämmastavalt kerge. reedel kippus paaril korral (näiteks kanuus) uimasus peale ja silm tahtis kinni vajuda, aga näiteks laupäeval ei juhtunud seda kordagi. Siis oli muidugi pidev tamp taga ka.

Distants oli eelmise korraga võrreldes oluliselt pikem. Mul näitas ratta spidomeeter 280km. Koos kanuu ja jalgsietappidega tuli kokku 338km, Arnel ja Svenil 374km. Eelmisel aastal oli meil minu teada alla kolmesaja.

Täpsemat juttu ja ilusamaid pilte saab näiteks nendest kohtadest:

• EXTAR 48h koduleht -- tulemused, GPS jälgimise järelvaatamine
  
• Walkie-Talkie LIVE -- juttu võistluse korraldamise köögipoole pealt.
  
• Ida-Virumaa Spordiliidu fotogalerii -- praegu veel tühjavõitu, aga kaustade pealkirjad on lootustandvad.