Pühapäev, 9. november 2008

Libahunt revisited

Kuna seekord oli meil suhtkoht sama rajavalik, mis sõpradelgi, tegin huvi pärast etapiaegade statistikat, et näha, kuhu meie aeg siis lõpuks kadus. Tabelis on siis toodud kontrollpunkt, meie aeg. Lisaks siis metsiku lääne ja metsakunnide aeg ning vahe. (kursiivis on toodud kaks metsakunnide punkti, mida nad võtsid teises järjekorras)

Iseenesest väga hull polegi. Metsik lääs saab hoolimata paremast orienteerumisoskusest siin toodud lõigul umbes kolmveerand tunniga pähe. Seda enam jäävad selgusetuks väga väikesed vahed lõpptulemuse punktisummades.

Metsik idaMetsik lääsMetsakunnid
[51]00:15:1200:10:31-00:04:41
[40]00:19:2900:23:2200:03:53
[32]00:14:5100:31:1400:16:23
[21]00:05:2600:07:5500:02:29
[22]00:03:0200:09:4900:06:47
[31]00:10:4500:13:5800:03:13
[11]00:08:2500:03:05-00:05:20
[12]00:01:1000:01:2000:00:10
[13]00:02:0600:03:3400:01:28
[14]00:01:2900:01:25-00:00:04
[47]00:21:0000:28:2800:07:28
[72]00:19:5300:23:3200:03:39
[48]00:09:2700:11:3600:02:0900:11:4500:02:18
[53]00:23:5100:26:2600:02:3500:21:26-00:02:25
[42]00:13:3900:15:2800:01:4900:14:3300:00:54
[26]00:22:2900:16:20-00:06:0900:15:57-00:06:32
[30]00:13:4700:22:5600:09:0900:26:0600:12:19

Kolmapäev, 5. november 2008

Libahundi jälg Vihasool

Proloog

Margit oli suutnud oma arsti juures käimised ajastada selliselt, et tal hetkel ühtegi võistluskeeldu polnud. Seega startisime seekord täies koosseisus. Plaanis oli hooaja lõpu (ja üldarvestuse koha) nimel korralikult pingutada.

Kui Tallinnast sõitma hakkasime, tuli päris korralikult vihma ja vähemasti minu vaimusilmas terendas suht nukker üritus, kus kuus tundi järjest märjana ja külmana tahtejõu varal edasi liigutakse. Õnneks läks vihm stardi ajaks üle ja päeva poole paistis päike juba päris korralikult silma.

Eelmisel libahundil läbisime ca 27 kilti. Kuna me plaanisime sel korral olla sportlikud, tõmbasin ma lahkelt meile 30 km pika ringi, mis osutus 100-punktiseks. Teise poolde jäi ka piisavalt varuvariante juhuks, kui me peaksime mingil põhjusel aeglasemad või kiiremad olema. Enne starti õnnestus mul ühele tiimile ka kompassi kasutust õpetada.

Jutu juurde käivat kaarti saab vaadata Risto blogist.

Asi ise

Stardis panime koos teistega kohe 38. punkti poole ajama. Siin võistlusel sündis ka selle hooaja rekord: jalad said niiskeks umbes 2 minutit stardist ning pahkluuni astusin vette umbes 7 minutit pärast starti. Millalgi üritan ma ka sellealase statistika üles panna, aga hetkel tundub libahunt selge võitjana. :) Kaardi peal läks punkti ilus siht, aga praktikas me vist panime natuke mööda, sest päris palju oli mööda räga ja soist metsa ukerdamist. Punkti enda leidsime tänu lohadele muidugi üles.

Edasi suundusime punkti 74, mis oli ühtlasi ka esimene ekstreempunkt. Midagi väga ekstreemset polnud -- tuli kivi otsa ronides punkt ära võtta ning leida rändrahnu kõrgus ja ümbermõõt. Ümbermõõdu mõõtsime sammudes, kõrguse Margitites (neli Margitit tuli kokku). Selgus, et kõrgus oli okei, aga ümbermõõdu pakkusime liiga pika. Karistuseks tuli ümber metsatuka käru teha. Margit sai oma käed külmaks ja märjaks. :) Järgmisesse punkti sörkides leidsin, et meil oli poole tunniga juba 10 punkti käes ning kui asi samamoodi jätkub, on meil lõpuks 120 punkti. :)

48. punkti leidsime kiirelt ning suundusime edasi 76 poole. Läksime ilusti ümber eramaa ning leidsime ka soovitud raja üles, aga kui raja juurest keeras suht kummalises suunas ära mingi kraav, sattusime segadusse. Oletasime, et kaardile kantud kraav tuli vastu plaanitust varem ning üritasime mööda sihti edasi minna. Siht aga lõppes kohe ära ning siis olimegi keset metsa nagu eksinud lapsukesed. Tuiasime natuke sihitult sinna-tänna kuni lõpuks hakkasime mingis suunas minema. Õnneks tuli mingil hetkel vastu lagendiku ääres olev oja ja me saime end jälle ilusti paika. Lisaülesanne seisnes käsnaga vee ühest ämbrist teise tõstmises, mis käis üsna kiirelt. Meie esialgne hüpertempo oli aeglustunud: järgmised kümme punkti olid tulnud juba 45 minutiga. Samas, 20 punkti tunni ja veerandiga polnud ka paha.

28. punkti minnes juhtus meie järgmine äpardus. Lagendiku peal kandusime liialt vasakule ja seetõttu kammisime päris pikalt ringi lagendiku idaosas, osaliselt vist ka kaardilt väljas. Lõpuks, kui otsustasime punkti võtmata jätta ja edasi liikuda, leidsime üles asfalttee ja punkti. Ma pakun, et umbes pool tundi sisustasime me seal lagendikul ilusti ära.

Edasi. 51. punkt tuli kätte suht mõistlikult, ehkki ma üldiselt kardan selliseid võsa seest üksiku kivi otsimisi. Kolmandik aega täis, 28 punkti võetud. Mitte just liiga julgustav algus.

40. punkt oli lihtne ning seejärel sörkisime mööda teed järgmise lisaülesandeni, milleks oli kanuuga mäluorienteerumine. Margit jättis punktid meelde ning kahekesi võtsime vajalikud punktid ära. Kuskil oli ka koht, kus sai kanuud tassida, aga meie sõitsime ilusasti ringi ära. Viimasel ajal ongi seda kuidagi palju ette tulnud. Kanuu on veesõiduriist, pagan võtaks.

Järgmine punkt oli ka lisaülesandega, kus tiim jagati kaheks. Üks liige pidi üle jõe ronima ning teistel oli legendorienteerumine. Margit ronis ning meie Martiniga jooksime ringi. Esimene punkt oli kivikatusega elektrijaama hoone. Kohe tee peal oli üks suur industriaalse välimusega hoone. Tuulasime seal päris hoolega ringi, käisime läbi peaaegu kõik korrused, kaasa arvatud suht logiseva põrandaga pööningu. Mingil hetkel hakkas siiski koitma, et a) maja on natuke liiga suur seal hoobilt punkti leidmiseks nagu legend mõista andis, ning b) pigem oli tegemist mingi tehase kui elektrijaamaga. Noselge, majast välja ja edasi otsima. Ning ennäe -- tehasest mõnikümmend meetrit eemal mäe otsas oligi pisike armas elektrijaam koos punktiga. Edasi läks juba lihtsalt. Mulle tundus, et kui ma oleksin kakskümmend aastat noorem, siis oleks seal vanades hoonetes ringi mässamine olnud väga lahe. Praegu konstateeriks lihtsalt, et see algne ekslemine tegi meile ca 5 minutit viga.

Edasi, 47. punkti jooksime mööda ilusaid tähistatud matkaradasid. Kuna sihid olid sealkandis väga nunnud, otsustasime 72. punkti minna väikese ringiga mööda sihti. Kahjuks läks siht suht kiirelt võsaseks ja jooksmisest seal eriti midagi välja ei tulnud. Kahjuks polnud ka sihi ümber olev mets eriti kutsuv ja lõikamise soovi ei tekkinud. Ründasime mööda sihti teeni välja ja jooksime mööda seda lisaülesandeni. Lisaülesandeks oli rullikuga trossil üle jõe ja tagasi sõitmine. Seekord läksin mina ažuuri ja tegin triki ära.

48. punkti läks tee mööda kena orgu. Margit ronis alla ja tõi punkti ära. Mööda asfaltteed kõndisime, puhkasime, sõime. Selleks ajaks oli neli tundi juba möödas ja üsna selge, et me algset plaani täis ei saa. Otsustasime siis võtta 53, 42, 26 ning siis enam-vähem otse finišisse minna. Nii tegimegi. 53. punktis läksime veidi liiga palju põhja ning pidime piki oja tagasi tulema. 42 läks täkkesse. 26. punktiga oli päris kõvasti otsimist. Kammisime jõe ääres mingite põõsaste vahel ja turnisime mööda mägesid. Tundub, et sel korral oli kõige rohkem jamamist just kaheste punktidega. Punkti saime lõpuks kätte, aga aeg tiksus pidevalt lõpu poole. Meie plaan tund enne finishit üle jõe jõuda, ei olnud paika pidanud ja nüüd oli juba üsna kiire.

Üle jõe saamiseks kasutasime kaardil märgitud ülekäiku, mis osutus väga originaalseks. Mingid vette kokkunud puud olid laudadega kokku löödud ja paar võdisevat käetuge leidis ka. Sealt üle minek oli paras seiklus. 30. punkt tuli lihtsalt. Kuna aeg oli väga-väga otsakorral, jätsime 35. punkti võtmata ja suundusime otse lisaülesandega 71. punkti.

Lisaülesandeks oli leida liivakarjäärist üles maha maetud aare. Et ülesanne veidi lihtsam oleks, oli ära märgitud nullpunkt ning kätte anti paberileht asimuudi ja kaugusega. Mõõtsin koha välja ja hakkasime Margitiga kaevama. Tuuseldasime seal päris hoolega ning auk tuli päris suur. Kuna aeg sai otsa, siis üle kümne minuti me seal kühveldada ei saanud, mis oli abiks, sest mul on tunne, et me kaevasime täiesti valest kohast. Esiteks kardan ma, et ma ei mõõtnud asimuudiks mitte 60 kraadi, vaid -60 kraadi. Teiseks, kui me kohtunikele oma loobumisest teavitasime, siis hüppas kompassinõel seal päris hoolega ringi. Arvatavasti olid põhjuseks kohtunike ja nullpunkti läheduses vedelevad metallist labidad, mis kompassi segasid. Hiljem selgus, et kaks kolmandikku võistkondadest tuli sealt punktist ära tühjade kätega ning mõnel õnnestus seejuures kaevandada tubli kolmveerand tundi.

Edasi jäigi järele vaid finišisse jooksmine. Ajapuudusel jäi võtmata näiteks praktiliselt tee peal olnud 25. punkt. Kohale jõudsime ajaga 05:56, seega üsna täpselt.

Üritus ise oli väga lahe -- ilm oli ilus, maastik joostav ja ilusate jõeorgudega, lisaülesanded huvitavad (minu isiklik lemmik oli aardekaevamine) ning asi ise hooaja lõpetamiseks mõistlikult lühike.

Tulemus

Kokku saime 78 punkti (neli punkti läks maha aarde mitte leidmise tõttu) ning 53. koha (segavõistkondadest 22.). Üldarvestuses saime segavõistkondade 5. koha, mis on meeldivaks vahelduseks viimaste kohtade pärast võitlemisele. Seejuures oli vahe eelmistega üsna napp ning igasugu olekseid on varnast võtta.

Puhtfüüsilises mõttes läks meil hästi, sest suutsime joosta üle poole ajast (võib-olla isegi 2/3). Martin hakkas päris lõpus ära ka vajuma, aga mitte väga hullusti. Kaardi peal mõõtsin läbitud vahemaaks 24 km, mida on hämmastavalt vähe (kevadel läbisime palju vähema jooksuga 27km ning peaaegu kogu tee kõndinud sõbrad said 20km). Minu tööhüpotees on, et aeg kulus esimese poole sees 76. ja 27. punktide otsimise peale ning hiljem paaril korral raskel maastikul ukerdamisele. Mõned lisaülesanded olid ka üsna aeganõudvad.

Sõpradel läks ka päris hästi. Metsakunnid said naiste üldarvestuses hõbeda, Küberi teine tiim sai 63 punkti, segade 36. koha ja oli üldarvestuses segade 9.

Sellega on siis hooaeg läbi. Järgmiseks ürituseks saab meile ilmselt Winter Xdream ja siis tuleb juba kevad. :) Võistluse järel saunas sai tehtud igasuguseid plaane ja püstitatud eesmärke. Minu isiklikuks eesmärgiks oleks järgmisel aastal Xdreami A-rada nii läbi teha, et ühelgi etapil ei tuleks midagi vahele jätta. Võiks muidugi mõelda ka B-raja peale, kus me paremini hakkama saaks, aga mina sinna tagasi ei lähe. :) Oma praeguse tasemega oleksime ilmselt kuskil keskel (või natuke eespool), sisuliselt kõige suurema trügimise, tormamise ja rebimise sees. A-rada on selles mõttes mõnusam, et siin pole nii kiire ja ka rahvast on vähem ning saab natuke orienteeruda ka suures kambas jooksmise asemel. Ja siis veel lisaülesanded, mis on A-rajal palju tegijamad.

Igatahes lubasime kõik hoolega treenima ja järgmiseks hooajaks põhja laduma hakata. Eks näis, mis sellest plaanist saab. Mul on niikuinii kaks korda nädalas kendo, selle kõrvalt tuleks siis hakata veel jooksmas ja spinnimas ja ujumas ja sõudmas ja ronimas käima. Seni põhilselt Cyberslow nime all figureerinud kolleegid väitsid, et nende järgmise hooaja eesmärk saab olema mulle ära teha, isegi siis kui see tähendab @-rajale minemist (ätt on teatavasti A-le eelnev sümbol ja peaks tähistama veel vingemat rada kui Xdreami A). Loodetavasti õnnestub mul nende tuules ka natuke trenni teha.

See jutt tuli nüüd päris pikk. Üritasin sellist põhjalikumat blow-by-blow kirjeldust anda, ei kujuta eriti ette, kui loetav selline tekst on. Tõenäoliselt tuleb nüüd hooaja raugemise tõttu ka siia blogisse kerge paus, ehkki millalgi tahaks kirjutada veel jutukese hooaja kokkuvõtteks ja midagi ka selle kohta, mis peaks motiveerima tavalisi inimesi sellise pealtnäha masohhismiga tegelema.

Selleks korraks kõik, järgmise Xdreamini pool aastat.

Esmaspäev, 20. oktoober 2008

TA OK Rogain 2008

Algus

Margit ajastas oma arsti juures käimise natuke nigelalt, sest arst keelas tal nädalaks ajaks sportimise ära ja rogain jäi just selle nädala sisse. Seetõttu olime stardis Martiniga kahekesi. Ma olin valmis hooaja lõpetamise puhul suht rahulikult matkama, aga Martin tahtis jooksta ja seega kujunes asi üsna sportlikuks.

Kui kaardid kätte anti, siis lähtusin raja planeerimisel korraldajate poolt antud eelinfost, et üks osa alast on täpsema kaardiga ja vaheldusrikka reljeefiga ning teie osa on ebatäpsema kaardiga ja suht tasane. Kuna ma eelistan huvitavat maastikku, siis planeerisin marsruudi kohe põhja poole toredate mägede vahele. Erinevalt paarist varasemast poolteaduslikust lähenemisest ei üritanud ma isegi punktide väärtusi kokku lugeda, et näha, mispidi rohkem tuleks -- lihtsalt tõmbasin seal mägisemas osas paraja tiiru ning konstateerisin, et kui aega üle jääb, võib tagasi minnes lõuna poolt ka punkte napsata.

Asi ise

Seekord õnnestus meil teha paras ports suht lolle vigu. Juba teise punkti minekul (24-52) panime mingite inimeste järel mööda sihti minema ning saime metsast välja veidi vähem kui kilomeeter plaanitust põhja pool. :) Hiljem õnnestus paaril korral kontrollpunktist paarikümne meetri kauguselt mööda kõndida ja enne vea avastamist paras tiir teha.

Üldiselt oli üritus väga lahe. Tempo oli päris paras -- ma arvan, et mingi 1,5h ajast läks jooksu peale. Martini palvel üritasime vältida jalgu põrutavat kõva kattega teel jooksmist ja sörkisime rohkem sihtidel ja metsateedel. Ilm oli ka väga hea -- alguses selga topitud vatid kadusid kuskil esimese kontrollpunkti paiku ja enam tagasi ei tulnud. Viimased pool tundi sadas küll vihma, aga siis enam väga vahet polnud.

Maastik oli super -- mägine, hästi läbitav männimets, võimsad sihid, kopratammid. OK, kopratammide poolt lägaseks paisutatud heinamaad oleks võinud vabalt olemata olla. Samas oli päris palju kohti, kus kaardi peal vingena paistnud sood ja kraavid olid praktikas täiesti kuiva jalaga ületatavad. Ka too esialgu mõttetuna paistnud lõunapoolne tasandik oli tegelikult väga kena -- selline hästi läbitav samblane männimets.

Tulemus

Kokku saime 71 punkti ja 122. koha, mis meie kohta on suht OK. Kaardi peal läbisime 36,6 kilomeetrit.

Hooaeg hakkab vaikselt läbi saama, ainult libahunt ongi veel jäänud. Sinna on hetkel plaanis minna kolmekesi. Mul hakkab vaikselt väsimus peale tükkima, nii füüsiline kui vaimne, seega mingi puhkus oleks nagu tore. Samas, neljapäeval avastasin end pidevalt piilumas ilmaennustust (et kas saab nädalavahetusel rattaga sõitma minna) ja www.multisport.fi-d, et järgmisel aastal mingi Soome võistlus ka kavasse võtta. Eks see sport on üks paras sõltuvus küll. :)

Reede, 10. oktoober 2008

Xdreami IV etapp Viitnal

Algus

Tänu hoolsale kohal käimisele oli meie rinnanumber hooaja viimasel Xdreamil väiksem kui kunagi varem -- 74. Sel korral oli vist päris palju võistkondi, sest stardikoridoris oli meie taga päris palju rahvast. Kohal oli ka tiim alaealise lapsega ning me seadsime endale eesmärgi nende käest mitte kaela saada (sündmustest ette rutates: see meil ka õnnestus).

Pärast Paide mudas mässamist sai mul lõpuks siiber hübriidiga ringi ukerdamisest ja ma ostsin endale normaalse maastikuratta. Ma olin sellega juba mässamas ka käinud, aga nüüd oli siis käes tõehetk.

Ratas, 11,01km

Kui start anti, siis jäi suurem osa kaadrit suht stoiliselt seisma. Selgus, et esimesed rattapunktid polegi otseselt kaardil. Selle asemel olid nad kaardi nurgas pisikeste ruudukeste sees välja toodud ning tuli ise üles leida, Margit leidis esimese punkti üles ja me panime ajama. Õnneks olid korraldajad ettenägelikult jätnud koridori serva üsna laia vaba ala, mille abiga me siis kannatlikumatest otsijatest mööda kimasime.

Esimene ots kulges mööda üsna mudast metsateed. See, kes väitis, et raha eest ei saa õnne osta, pole lihtsalt oma teemat leidnud. Oma uue rattaga sain ilma erilise pingutuseta igasugustest mudastest ja pehmetest kohtadest läbi ning pidevalt juhtus seda, et minu ees jäi keegi kinni ja pidi jala maha panema kohtades, kus mina oleks rahumeeli edasi vändanud. Üldse nautisin ma seekord rattaosa täiega. :) Kahjuks ei läinud Margitil ja Martinil sõit sama hästi ning pidin neid järele ootama. Selle ootamise käigus voorisid meist mööda tiimid, kes küll ei olnud kaardi uurimisel nii terased olnud, kuid kellel oli sellevõrra rohkem jaksu. :( Kuskil teise punkti paiku olime me juba suht üksi.

Teise punkti minemisel oli valida, kas sõita otse edasi ja läbida ca poole kilomeetri pikkune ilma teeta lõik või sõita ringi mööda väga liivast kruusateed. Kuna seal kruusateel oli meie liikumine väga vaevaline, siis otsustasime lõikamise kasuks. Natuke huvitavam ju ka. :) Alguses läks sõit päris mõnusalt, aga mingil hetkel tuli vastu raiesmik ja tee kadus vee alla. Asusime siis rattaid tee kõrval tassima. Tee kõrval olid aga kraavid. Mitte küll eriti suured -- umbes meetrilaiused. Mina jaksasin neist, ratas kaenlas, enam-vähem üle hüpata, aga vähemalt Margit sai seal jalad päris korralikult märjaks. Õnneks oli see teedetu koht reaalsuses päris okei ning lahked inimesed olid viitsinud sinna ka normaalse loha sisse sõita. Tulemusi vaadates oli see valik 7-8 minutit aeglasem kui ringi sõitmine.

Kolmas punkt oligi juba rattaala värav, selleks ajaks oli kulunud 1:38.

Jalgsi, 2,60km

Jalgsietapp oli lühike, kuid värvi oli raatsitud kaardil panna vaid punktide piirkonda, ülejäänud osa oli kenasti valge. Esimesed kaks punkti leidsime ilusti üles. Kolmandaga otsustasime kavaldada ning mööda mägesid kompassi järgi üles-alla kõmpimise asemel kõndida mööda teed. Oletasime, et tee läheb suht otse ning nuputasime umbes välja, millal tee pealt ära keerata. Olime oma kavaluse väga uhked ning panime rõõmsalt ajama. Mingil hetkel nägime mingeid tiime teelt vasakule keeramas. See oli küll tsipa varem kui meie arvates oleks pidanud, aga igatahes keerasime ka ära. Ilmselt oli see siiski vale koht, sest punkti seal polnud. Kammisime seal natuke ringi ja lõpuks jõudsime kohta, kus sihid ja metsarada ristusid umbestäpselt nii nagu meil vaja. Jooksime siis punkti piirkonda, kuid mida polnud, oli punkt. Maastik ka ei klappinud enam -- mingi soo oli seal, kus oleks pidanud olema künklik mets. Surfasime seal natuke ringi ja tulime sama targalt ristumiskohta tagasi. Umbes selles kohas tuli lõpuks kellelegi pähe vaadata kaardi teiselt poolel olevat rattakaarti (OMGWTF!?!?! Alles nüüd??!! Aga, noh, mis teha, mõistus pole oma teha...). Selle trikiga saime ennast hoobilt kaardile (kilomeeter maad punktist eemal loomulikult) ning asusime kõmpima. Nagu selgus, oli meie tee teinud salakavala kurvi ning punkt oli mitte vasakul, vaid paremal pool teed. See kaardi mittevaatamise trikk andis meile 20 minti viga.

Jalgsietapi peale läks 1:03, kokku oli kulunud 2:41.

Rattaralli, 12,62km

Rattaralli käigus midagi eriti põnevat ei juhtunudki. Korra oli raskusi ühe väga kaduva sihi leidmisega, aga üldiselt läks kõik umbes nii nagu minema pidi. Teed olid suht talutavad, maastik oli ilus (kas ma uut ratast juba mainisin? :) ).

Vahetusalas ootas meid lisaülesanne, kus tuli öelda jalgpalli, tennisepalli ja hokikepi kogukaal. Nuputasime seal päris pikalt ja saime kaks minutit trahvi. Samahästi oleks võinud ka lihtsalt umbes panna ja selle trahvi ära istuda. Võib-olla oleks isegi kiiremini saanud.

Igatahes oli see lõbu 1:13 pärast läbi. Rajal oldud aeg: 3:56.

Kanuu, 3,44km

Esimene kanuuetapp oli õnneks allavoolu. Hakkasime siis rahulikult sõitma. Valgejõgi on mõnusalt kurviline ja puid täis, seega oli minek päris meeleolukas -- pidevalt sai teha täppismanööverdamist või siis puude alt läbi sõita. Ühes kohas sõitsime ka päris korralikult põhjaga mingi puurondi peale kinni ja ukerdasime seal üsna mitu minutit.

Teel esimesse punkti tekkis mul mingil hetkel kahtlus, et oleme vajalikust sopist mööda pannud. Ronisin siis kaldale, et tagasi joosta ja punkt käsitsi ära võtta. Avastasin seal päris korralikud lohad ja jooksin siis mööda neid natuke edasi-tagasi. Lisaks nõgesekupladele tulin tagasi ka teadmisega, kus me tegelikult oleme -- alles poole tee peal. Selle sahmimise käigus läks meist ka paar tiimi mööda.

Siit edasi sõudsime vaikselt mööda jõge ja leidsime kõik punktid ilusti üles. Etapi lõppu jõudes teatas kohtunik meile, et juhendi järgi peab kanuu tassima punktini, aga kuna kõik teised tiimid olid kanuu jupp maad kaugemal asuvate autodeni vedanud, siis olge lahked ja tehke sedasama. Tuginedes paide kogemusele tassisime Margitiga kanuu ära (kohtunik vaatas kerge imestusega, et imelikud tüübid ei üritagi lohistada, vaid veavad pea kohal). Kanuu peale läks 1:28, kokku 5:25.

Ratas või jalgsi, 5.25 + 4,12km

Kell hakkas juba päris palju saama ning oli selge, et kontrollajaks me kohale ei jõua. Vahele jääb jooksuetapp ning kanuu. Olgu jooksuetapiga kuidas oli, aga kurvilises räga täis jões vastuvoolu kanuutamisest ma küll eriti puudust ei tundnud. Mõtlesime, et käime seal 15. punktis siiski ära ja vaatame, mis meist saab. Selle teadmisega hakkasime sörgiga läbisegi mööda metsaradu kõmpima. Kui olime paar-kolm kilti läbinud, jõudis mulle lõpuks kohale, miks on selle ja ühe hilisema etapi pealkiri ratas või jalgsi. Ma olin juba tükk aega üritanud välja mõelda, mida see praktikas tähendama peaks ja mida me selle kaasavõetud nööriga pihta peaksime hakkama (oletasin, et see on ratta kanuusse sidumiseks nagu mitu aastat tagasi öisel etapil). Selle asemel, et otse punkti poole jalutada, oleksime võinud minna tagasi kanuu algusesse, võtta rattad ning sõita kohale nagu kuninga kassid. Selleks hetkeks olime me aga juba metsa sees ei viitsinud enam tagasi minna. Mõtlesime, et jalutame selle maa ära, mis see siis ära ei ole. Seda, et sentimeeter kaardil poolele kilomeetrile vastab, me muidugi endale ei teadvustanud. :)

Praegu, pärast foorumi lugemist tundub, et võitev strateegia oleks olnud see, kui kaks inimest oleks sõitnud kanuuga minema ning rahulikult kõik punktid ära võtnud. Kolmas liige (Margit näiteks) oleks selle ajaga kaks korda edasi-tagasi sõitnud ning meie rattad ka ära toonud. Siis oleks saanud kohe õiges suunas väntama hakata. Praeguse seisuga vaatan ma, et võrreldes tiimidega, kes kanuu lõpust rattaid tooma jooksid, saime 15 minutiga tünga. Minnes olime muidugi kiiremad, aga tagasitee läks ratturitel nagu niuhti.

Igatahes jõudsime kohale 15. punkti, kus meile teatati, et kontrollaeg on läbi, lasti igaühel 50 korda hüppenööriga hüpata ja suunati otse finišisse. Kõmpisime rataste juurde ja sõitsime lõppu. Lõpus seisime natuke lisaülesande (aasadega nööri mööda puu otsa ronimine) sabas kuni meile öeldi, et katkestajatel see arvesse ei lähe. Seega võtsime finishi ära. Kokku läks 07:28. Proovisime huvi pärast ka lisaülesande ära. Oma häbiks pean tunnistama, et hoolimata võimsast algusest (ma ei viitsinud jalgu aasadesse toppida ja ronisin lihtsalt mööda köit üles) lõppes paar meetrit enne tippu olukorras, kus ma ei jõudnud end üles tõmmata ja jalgu aasadese ka enam ei saanud. See-eest Margit ronis kribinal üles nagu orav.

Kõik. Peaaegu

Selleks korraks on siis lõbu läbi. Viimasel etapil olime 86. kohal (tagant viiendad), üldkokkuvõttes jagame 84.-85. kohta. Midagi suurepärast ei ole, aga miinimumeesmärgi -- osaleda samas koosseisus kõigil etappidel -- me täitsime. Sõpradel läks see-eest päris hästi -- Vahur sai segavõistkondade esimeseks (üldarvestuse neljandaks) ning Metsakunnid jäid lõpuks ometi truuks oma kreedole mitte väljuda metsast enne kui eelviimane võistkond on finišeerunud. :)

Xdreami hooaeg on läbi, jäänud on veel TAOK rogain ja libahundi jälg. Siis võib planeerida ka nädalavahetusi, mis ei sisalda mudaseid ketse.

Järgmiseks hooajaks peaks midagi huvitavat välja mõtlema, et enam niimoodi tagaotsas tähtaegadega võidu jooksma ei peaks. Sel aastal oli ainult Paide etapp trahvita. Peaks vist trenni tegema hakkama või miskit... Sel etapil saime me ka rajavalikute ja muidu lolluste eest umbes tunniga vastu pükse -- ka siin on parandamise ruumi. Üks asi on kindel -- B-rajale ma tagasi ei lähe. :) Millalgi üritaks kirjutada pikema kokkuvõtte hooajast ja selle käigus õpitust, aga täna rohkem ei viitsi -- peab hakkama rogainiks asju pakkima. :)

Kolmapäev, 3. september 2008

Xdreami III etapp Paides

Proloog

Mina isiklikult polnud pärast öist Xdreami etappi praktiliselt üldse trenni teinud, paar korda käisin rahulikult rulluisutamas ning sõitsin tõukekaga tööle. Osaliselt oli selles süüdi ka võistlusgraafik, mis oli nii tihe, et trenni jaoks ei jäänud aega. :) Südametunnistuse rahustamiseks käisime Margitiga päev enne rattaga sõitmas ja Nõmme seikluspargis ronimas (sest eelinfo lubas köieharjutusi).

Pühapäeva hommikul tugevas vihmas Türisse Martinit peale võtma sõites ei põlenud me Margitiga just entusiasmist ning mõtlesime välja viise, kuidas me saaksime võistluse seljataha ilma autost väljumata. Näiteks:

  • korraldajad on kehva ilma tõttu otsustanud distantsi lühendada. Õigemini, alles on jäetud ainult üks lisaülesanne -- sudoku lahendamine;
  • me eksime Türile sõites ära ja ei jõua õigeks ajaks starti;
  • Martin teatab meid nähes, et ta on rämedalt haige ja ei saa osa võtta;
  • kehva ilma tõttu oleme ainsad starti jõudjad, korraldajad kuulutavad meid kohe võitjaks;
  • ...
Kahjuks/õnneks kulges kõik edasine siiski plaanipäraselt ning mingil hetkel olimegi keset vihmasabinat koos kõigi teistega stardis.

Märkus pealkirjade kohta: pealkirjades olevad distantsid on pärit legendist ja ei kajasta tegelikult läbitud vahemaid. Pealkirjad ise peegeldavad etappide raskust ning kohati ka meeleolu nende läbimise ajal (ette rutates võib öelda, et tagantjärele oli tegi väga laheda etapiga).

Jalgsiporno, 1,42km

Sarnaselt öise etapiga tuli kohe stardis lahku minna. Õnneks oli seekord ülesanne palju lihtsam -- võtta ära üks punkt ning tulla tagasi vahetusalasse. Kuna mina olen meist vist tugevaim jooksja, kahmasin endale kaugeima punkti ning panin ajama. Kuna jooksin küllaltki kiiresti, ei jõudnud eriti kaarti vaadata ja pigem jälitasin teisi. Loomulikult lõppes asi sellega, et ühel hetkel olin ma üksi keset mingit võsast lagendikku omamata erilist ettekujutust, kus ma kaardil asun. Noh, mingil hetkel mõtlesin ma selle siiski välja ja leidsin punkti üles. Tagasi jõudes olid Margit ja Martin juba ees ootamas. Õnneks ei läinud mul ekslemise peale liiga kaua aega ja me ei saanud liiga suurte ajavahedega komposteerimise eest trahvi.

Aega kulus 0:14.

Rattaralliporno, 9,47km

Järgmisena tuli siis jälle legendi järgi rattaga sõita ja ka üks tee peale jääv punkt ära korjata. Esimeses lähenduses läks kõik väga hästi, spidomeetri näit klappis kümne meetri täpsusega. Natuke jamasid tekkis siis, kui ehitataval ja auklikul kruusateel jõudis meile järele ilgelt kimav B-rada ning Martin jäi kuskil kitsamas kohas ummikusse. Mingil hetkel keerasime B-rajast lahku ja sai jälle rahulikult kulgeda. Rõõmu ei jätkunud kauaks, sest varsti pöörasime põlluteele ning siis edasi soisele rajale. Edasiminek oli suht vaevaline, ratast tuli käekõrval lükata ja ületada mingeid salakavalaid kraave. Salakavalus seisnes selles, et sõltuvalt astumise kohast oli sügavust põlvini või vööni. Mingil hetkel aga sai rada otsa ja kuskilt lähedusest ka midagi edasi ei läinud. Mis tähendas, et me olime teinud vea ja pidime läbi kõigi kraavide tagasi ronima. Kõik see võttis meele mõnevõrra mõruks. Tagasi, sillale jõudes ja uuesti vahemaid mõõtes ja legendi hoolikamalt uurides leidsime õige raja ka üles. Ilmselt oli see varasem rada eelmiste õnnetute ratturite poolt sisse tallatud.

Edasi kulges rattasõit jälle mööda kruusateid saime ilusti lõppu. Ratta peale kulus täpselt tund. Stardist oli möödunud 1:15.

Sooporno, 2,59km

Kaardi peal meenutas jalgsietapp kangesti kurikuulsat Kärstna rabaetappi, mille me ajapuuduses vahele jätsime. Seekord oli siis võimalus sama asi väiksemas mastaabis läbi teha. Etapp ise koosnes suht ühtlasest soost, mille keskel, laugaste juures oli küllaltki lähestikku kolm punkti. Sinna minnes otsustasime tee pealt metsa suunduvaid suuri lohasid ignoreerida ning ise kohale orienteeruda. Kohale me ka jõudsime, ehkki sellele eelnes natuke mööda sood tiirutamist (hea, et meil kepsu ei ole, sest siis puruneks vist igasugune illusioon meie orienteerumisoskusest). Soomatka esimene ots oli selline tore vees sumpamine, umbes nagu Kõrvemaa rogainil. Mida edasi, seda tümamaks läks aga maapind ja lõpus oli tunne nagu kõnniks mööda vee peal ujuvaid heinapalle. Peale selle, et ise võis igal sammul põlvini sisse vajuda, pani see kogu lähikonna lahedalt õõtsuma.

Pärast mõningast müttamist jõudsimegi punktideni, kus käis lõbus mässamine. Päris paljud ei viitsinud ümber laugaste jalutada ning ujusid vajalikud paar meetrit punktini. Meie kõndisime muidugi ilusti ringiga ja saime selle käigus napilt jalad märjaks. Tagasi minnes võtsime mingile suuremale pundile sappa ja saime suht otse rabast välja. Etapi peale kulus 0:57, stardist oli möödas 2:13.

Rattaporno, 3,58km

Esimesed paar meetrit ratta seljas tuletasid meelde lihtsa tõsiasja, et kui jätad ratta vihma kätte vedelema, on pärast kasulik sadul veest puhtaks pühkida. :) Alguses kulges sõit mööda asfaldit ja muud muret polnud peale vihmasaju ja külma. Esimene punkt oli silla all, jõetruubis, kuhu tuli sumada mööda põlvini ulatuvat vett. Tolleks hetkeks poleks see olnud enam midagi erilist, aga vesi oli väga külm. Keegi kaasvõistlejatest kommenteeris ka enne vette minemist, et vesi on väga selge ja et see ei saa hea märk olla. :)

Järgmine punkt oli metsasihil, kus oli päris tihe liiklus. Lisaks üksikutele A-raja tiimidele vooris mõlemas suunas kõvasti B-raja võistlejaid. Minul ja Margitil on linnarattad, mis ei ole poristel metsaradadel sõitmise peale optimeeritud. Mul käis vänderdas tagaratas pidevalt mõlemale poole, Margit käis vist korra ka võsas ära. Ehkki too siht nägi välja, nagu võiks seda mööda ka järgmisesse vahetusalasse pääseda, läksime me tagasi ringiga, tuldud teed pidi. Hiljem kaarte vaadates selgus, et ehkki rattakaardi peal lõppes siht varsti otsa, läks ta jalgsikaardi peal ilusti kruusateeni välja, kust oleks saanud lõpuni kiiremini. Uuesti jõesillast möödumisel seal askeldavaid inimesi nähes tundsin korraks siirast heameelt, et mina enam sinna truupi teist korda tagasi minema ei pea. :)

Ratta peale läks 0:27, stardist oli kulunud 2:41.

Rulluisuporno, 5,97km

Siin vahelduse mõttes mingit erilist pornot ei olnudki. :) Tuli lihtsalt Paide linnaservas mööda jalgrattateed kaks ringi maha sõita. Tee oli väga hea, va. see, et paaris kohas olid seda ületanud seiklussportlaste hordid tassinud kraavidest tee peale üksjagu muda. Vahepeal läks ilm normaalseks ja hakkas isegi päris soe. Minu üllatuseks sõitsime isegi ühest teisest tiimist mööda. Aeg oli 0:25, kokku 3:06.

Jalgsiporno, 5,10km

Kohe jooksuetapi alguses pidi legendi järgi olema ujumisetapp. Kohale jõudes selgus, et ujuda tuli ronida üle tehisjärve (kaardi järgi umbes 150 meetrit). Seljas pidid olema ka päästevestid, mis oli IMO päris hea, sest siis polnud vaja muretseda külmas vees tekkida võivate krampide pärast. Ujumine sujus meil probleemideta. Edasi oli valida, kas minna järgmisesse punkti otse üle jõe või joosta ringiga. Kuna keha oli suplusest veel päris külm, siis ei tekkinud erilist soovi olude kohta võrdlemisi kuivade riiete mõjul tekkima hakkavat soojatunnet kuhugi kaotada. Otsustasime ringi minna. Pärast jõe ületamist vaatas meile vastu võsa vahel jooksev muda ja mätaste huvitav kombinatsioon, kuhu mingid monstrumid olid meetrilaiused rajad sisse ajanud. Mingi tiim eksles seal ka sihitult ringi. Me leidsime punkti suht kiirelt üles ja näitasime teistele ka suuna kätte. Nad väga ei uskunud meid esiti, aga eeldatavasti nad lõpuks selle ka leidsid. Ka kahe järgneva punkti (19 ja 20) puhul vältisime jõgede ületamist ning kõmpisime igalt poolt ringi. 20. punkti otsimise käigus õnnestus mul läbida viimaste aastate kõige retsimat nõgesevälja. Iseenesest need nõgesed väga suured ei olnudki ja rajad olid ka sees, aga kõrvetasid ikka väga valusalt. Võib-olla oli asi ka pükstes, mis kuidagi väga hästi neid nõelu keha ligi juhtisid. :)

Järgmine punkt oli suht rahulik kõmpimine piki metsasihte koos paari kraaviületusega. Teel 22. punkti nägime kanuudega üle heinamaa kõmpivaid tegelasi. Hakkasin ka hoolikamalt kanuukaarti uurima ja selgus, et seal on mõtteainet päris kõvasti. Täpsemalt natuke hiljem. Kuskil 22. punkti kandis algaski suurem kraavides roomamine, kus tuli järjest ületada poolde reide või üle vöö ulatuvaid kraave. Margit ja Martin olid lühikese kasvu tõttu kohati kuni rinnuni sees.

23. punkt oli lisaülesanne, kus üks tiimi liige pidi Paide vallitorni otsast köiega alla laskuma ja ülejäänud otsima üles lähedusse paigutatud (kuid kaardile märkimata) punktid. Hakkasime Margitiga vaidlema, kes saab ronida. Pärast seda, kui ma panin ette võtta selle selgitamiseks ette füüsiline jõuproov, leidis Margit, et targem annab järele, ning ma sörkisin rakmeid selga panema. Reipa jooksuga trepiastmete kolmekaupa võtmine sumbus lõpuks rahulikuks kõnniks. Alla tulemine ise oli veidi väiksem elamus kui Kloogal -- ikkagi vana kala juba. :) Instruktor ütles, et hoia jalad vastu seina 90-kraadise nurga all (ehk siis risti). Alguses üritasingi niimoodi horisontaalasendis alla kõmpida, aga varsti läksin üle lihtsalt alla libisemisele, aeg-ajalt jalaga seinast eemale tõugates. All asusin koos teiste ronijatega õue peal pealtnäha sihitult ekslevaid jooksjaid tagasi ootama (appi ei tohtinud minna). Õnneks läks neil päris kiiresti ja me saime selle ülesandega paarist tiimist mööda.

Tagasitee finishisse oli päris meeleolukas -- liikusime mööda päris korralikku loha ühe teise tiimi sabas. Enne teele jõudmist tuli ületada päris palju kraave, üks sügavam kui teine. Üks haises ka päris ropult ning keegi käis välja hüpoteesi, et sulistame parasjagu Paide linna kloaagis. No aitäh! Lõpuks jõudsime igatahes kuivale ja etapi lõppu. Koos lisaülesannetega kulus 2:31, summaarne aeg oli 5:37.

Kanuuporno, 3,65km

Kanuuetapi tegi huvitavaks kaks reeglit: punkte võib võtta suvalises järjekorras (ehk siis valikorienteerumine) ning kõik punktid peab läbima kanuuga. Teine nõue oli suht loogiline, sest vastasel juhul poleks vist keegi viitsinud kanuud vette lasta ning kõik punktid oleks võetud joostes. Nüüd aga tuli kombineerida päri- ja vastuvoolu aerutamist kanuu tassimisega.

Alustasime vähe mõtlemist nõudvast otsast ehk allavoolu paikneva 51. punkti ära võtmisest. Sinnasõit oli päris lõbus, natuke tüütu oli kanuu üle silla vedamine. Tagasisõidul tuli juba päris korralikult tööd teha, aga see oli talutav. Seda lõbu aga ei jätkunud kauaks, sest kanuuvahetusalast allavoolu asuva silla juures muutus vool nii tugevaks, et me lihtsalt ei suutnud edasi sõita. Kühveldada oleks veel ehk jaksanud, aga kui kanuu natukenegi voolu suhtes viltu oli, siis keeras vool kohe kanuul külje ette ja me sõitsime kaldasse. Leidsime, et nii ei saa rallit sõita ning ukerdasime kuidagi kaldale. Tegelikult olime juba enne plaaninud 50. punkti üle järve sõita, nüüd tuli kanuud lihtsalt rohkem tassida. Lohistasime siis oma paadikese järve, kus ilma vooluta sõit tundus täieliku naudinguna.

Pärast eelnevat kogemust ei tihanud me eriti vastuvoolu sõitma hakata ning otsustasime kanuu järgmisesse punkti (48) lohistada. Jõudsime ilusti samasse mudamülkasse, kus me 18. punkti olime otsinud ja saime aru ka, miks seal looklevad rajad nii laiad on -- sealt oli juba kõvasti kanuusid läbi veetud. Pärast paarikümmet meetrit selgus aga, et mudas ja mätaste vahel ei tule kanuu lohistamisest midagi välja ning me pöörasime otsa ümber. Tagasi alguspunktis leidsime, et võiks proovida minna mööda heinamaad otse kõige tagumisse, 49. punkti, nagu olime enne näinud teisi tegevat. Kuna lohistamine oli väga raske, siis otsustasime proovida tassimist. Pärast mõningast pusimist saimegi Margitiga kanuu üles tõstetud ja asusime teele. Margit nägi enda jalgade ette ca meeter-pool, mina paar meetrit. Aeg-ajalt kanuu alt välja piiludes saime me siiski enam-vähem mööda rada kõnnitud. Paar kraavi tuli ka tee peal ette, aga selleks ajaks olime me juba väga karastunud selles vallas. :) Minu respect Margitile, kes hoolimata väikesest ja mitte liiga lihaselisest kogust suutis kogu tee (umbes kilomeeter) raske kanuu all vastu pidada.

Lõpuks saime kanuu vette ning allavoolu chillimine ja punktide võtmine oli juba naljaasi. Pärast saime teada (näiteks Metsakunnidelt), et ka ülesvoolu sõudmine polnud tollel lõigul midagi kontimurdvat, aga see ei vähendanud meie uhkust hästi tehtud valiku ning kangelasliku kanuuvedamise üle. :) Kanuu peale läks 1:21, kokku oli aeg 6:58.

Rattaporno, 3,08km

Praktikas mitte niiväga porno, sisuliselt tuli peaaegu otse finišisse sõita. Kuna kedagi silmapiiril polnud, siis võtsime asja üsna rahulikult. Enne finishit tuli veel staadionil takistustest üle ja alt ronida ning läbi see oligi, finishiajaga 7:25 ning 80. kohaga 91 hulgast.

Söökla oli juba kinni pandud, aga rattapesu veel töötas. Saime survepesuriga rattad üle lasta, mis oli väga abiks -- niisama kuskil kraavis või lapiga nühkides oleks puhtaks saamine väga problemaatiline olnud. Selle käigus lahkus kindlasti igasuguste laagrite ja asjade sees olev määre, aga ega see liiv ka parem poleks olnud.

Kokkuvõte

Minu jaoks oli see üks lahedamaid Xdreami etappe üldse. Lahedaks tegid selle:

  • huvitav sooetapp tüma maa ja laugastega (ma pole varem eriti laudteest kõrvale astunud rabades :) );
  • lahe jalgsietapp pideva kraavides summimisega (ma olen vist juba varem ka maininud, et mulle läheb see vees sulistamine väga hästi peale);
  • kanuuetapp, mis nõudis nuputamist ning võimaldas väga erinevaid valikuid -- kas kühveldada vastuvoolu või tassida kanuud seljas;
  • seiklusspordile kohane ilm, mis täitis kraavid veega, teed poriga ning sundis muidu ka end veidi pingutama.
Lisaks teadmine, et oled millegi raske ja keerulisega hakkama saanud ning ennast natuke ületanud (see käis eriti esimese poole kohta, kus pidevalt oli külm ja märg).

Sportlikus mõttes oli tegemist selle aasta parima tulemusega -- esmakordselt saime kõik punktid enne finiši sulgemist kätte ning ka koht oli läbi aegade parim (seda muidugi tagantpoolt lugedes. 80. olime esimesel etapil ka).

Seekord meil fänniklubi kaasas polnud ja see andis ka kohe tunda, sest ühtegi pilti meist pole. A-raja tagumine ots on selles mõttes täbar, et ükski piltnik ei viitsi nii kaua passida ja meid ära oodata. Näiteks B-raja metsakunnidel on selle võrra lihtsam, sest isegi kui nad igasugu lisaülesannete juurde hilja jõuavad, on nad vähemalt finišis umbes samal ajal A-rajakatega ning seega jäävad ka piltidele. Seega palve korraldajatele: edaspidi paluks fotografeerige ka viimaseid, nemadki tahavad eputada. :)

Kolm ja pool nädalat hooaja viimase Xdreami etapini

Kolmapäev, 20. august 2008

Kõrvemaa rogain 2008

Proloog

Kuna Margit oli end nädalavahetuseks kuhugi ära lubanud, siis olime stardis Martiniga kahekesi. Natuke segadusi oli stardis, kui meile oli hoolimata regatud kahest inimesest väljastatud kolm numbrit (ja kolmega algav rinnanumber). Korraldajad kommenteerisid midagi liiga pikkadest nimedest, mis eemalt vaadates vale mulje jätsid. :)

Raja planeerimisel seadsime endale eesmärgiks umbes 30km läbimise ning hakkasime sellele vastavalt mõõtma. Pärast seda kui olin kurvimeetriga praktiliselt kogu kaardi ülemise osa läbi kamminud, oli kirjas vaid 12,5km. Selle loogika järgi jätkates oleks me pidanud praktiliselt kogu kaardi läbi kõmpima, et plaanitud distants kätte saada. See aga ei kõlanud väga usutavalt, eriti kui arvestada, et ette oli näha üksjagu soodes müttamist. Siinkohal jätsime mõõtmise katki (pole ju mõtet teha täppisteadust puudulike lähteandmete korral) ja konstateerisime, et kui me pool tiiru oleme ära teinud, võime ju otsustada, kas teeme teise poole tiirust suurema või väiksema.

Asi ise

Eelnevalt olime kokku leppinud, et üldiselt kõnnime ning üritame teedel joosta. Nii me siis koos ülejäänud kambaga stardist jooksma panimegi. Umbes esimese punkti juures teatas Martin siiski, et tal jalad valutavad ning me läksime üle oma harjumuspärasele tempole "Team Cyberi kiirmarss™". Hiljem me siiski vahetevahel mäest alla jooksime ka. :)

Üritus ise kulges orienteerumise kohta hämmastavalt mõnusalt. Rajameister oli oma tööd kuidagi väga laadnalt võtnud ja ei olnud eriti punktide peitmisega vaeva näinud. Lisaks sellele, et punktid asusid mõistlikes kohtades, olid ka tähised suht hästi näha. Näiteks kui punkt oli augus, siis punktitähis asus sageli augu põhjas kasvava puu tüve küljes (mitte augu põhjas nagu see neljapäevakutel sageli tavaks on). Maastik oli valdavalt hästi läbitav mets või siis koguni lage, lisaks oli päris palju teid, mida mööda mugavalt liikuda.

Tänu sellele kõigele ei teinud me ka erilisi vigu. Märkus: mõningane peataolek punkti otsimisel või punktini mitte sirgjooneliselt liikumine ei ole meie sõnastikus viga. Viga on ikka selline veerandtunnine kammimine sellega kaasneva üldise nõutusega. :) Olulisemad vead olid meil punktides 51, 27 ja 20. Hiljem kaaskannatajatega muljeid vahetades leidsin ma ka viisi, kuidas taolisi asju tulevikus vältida (parem hilja, kui mitte kunagi). Nimelt on minu probleem selles, et ma punkti piirkonda jõudnuna enam ei orienteeru vaid lihtsalt jalutan sinna sisse lootuses, et punkt mulle täpselt tee peale ette jääb. Ja kui ei jää, siis kammin lihtsalt natuke ümbrust või vaatan, kuidas teised inimesed liiguvad. Asjaolude kehval kokkulangemisel võib see kaarti vaatamata kammimine ikka päris pikalt kesta. Õige oleks lugeda kaardilt täpselt välja punkti ümbritsevad asjandused ning siis kindla peale kohale minna. Neljapäevakul siis kasvõi kõndides, et rahulikult kaarti lugeda saaks.

Maastiku poolest oli see vist kõige looduskaunimas kohas olev rogain seni (eelmisel aastal oli Jägalal mõttetult palju, metsakuivenduskraavide vahel trampimist, Märjamaa libahunt toimus suht mittemidagiütlevates metsades). Toredad olid: männimets, 38. punktis olnud väga kõrge ja järsk vall, kaardi kirdeosas olnud mägine lage maastik järvedega ning sood. Meil tuli kokku vist umbes kilomeetri jagu meeleolukat mööda sood lirtsutamist ära.

Tulemus

Kogusime 103 punkti 140st ajaga 07:21. Koht oli 57. 105 hulgast, millega võib rahule jääda. Ma arvan, et meie rajavalik oli üsna hea, eriti palju edasi-tagasi sõelumist ei tulnud. Kokku läbisime umbes 35km. Tulemusi vaadates hakkab silma, et me pole ainsad, kellel palju aega üle jäi. Isegi kui jätta arvestamata tippe, kes kõik punktid kuue tunniga kätte said, on väga paljudel jäänud pool tundi või tund kasutamata. Hiljaks on jäänud vaid üks võistkond. Mina pakun põhjuseks, et punktid paiknesid suuresti keset suuri soid asuvatel "maismaasildadel" ning seega oli väga raske enne finišit paari punkti lisaks näpsata, sest see oleks tähendanud pikka retke ümber soo, et järgmise maismaariba peale saada.

Neli päeva järgmise xdreami etapini.

Neljapäev, 10. juuli 2008

Xdreami II etapp Kärstnal

Proloog

Olime võistluseks mõistlikult ette valmistunud, igal rattal oli spidomeeter ning 15-meetrine nöörijupp oli samuti olemas. Olime teinud ka natuke plaane selle kohta, kuidas mudas käituma peaks, seega moraalne valmidus oli ka enam-vähem olemas. Loodus sellist jama ilmselt ei salli ning laupäeva hommikul, natuke pärast kella kümmet helistas Margit ning teatas murduva häälega, et ta on haige ja ei saa tulla. Järgnes paaniline tegutsemine. Siiski, kolm tundi ja 20 telefonikõnet hiljem oli meil asendusliige olemas. Suur tänu Maikenile, kes väga lühikese etteteatamisajaga meie tiimiga liituda sai.

Laupäev möödus vähemalt minu jaoks rabistamise tähe all, sest Maikenile tuli hankida ratas ja kiiver ning kui ma plaanitust pool tundi hiljem paduvihmas linnast välja sõitsin, ei saa öelda, et ma optimismist pulbitsenud oleks.

Start, rattaralli

Hoolimata halbadest ennetest oli ilm Viljandi kandis ilus ning me jõudsime kõik õigeks ajaks starti. Pärast stardisignaali oli üllatus suur kui kaardi asemel leidsime eest hoopis tekstilised legendid, mis hoolikal uurimisel osutusid veel erinevaks. Mõte oli selles, et iga liige pidi oma variandi legendi järgi sõitma, võtma ära kaks tee peale jäävat punkti ning (loodetavasti) kohtuma oma kaaslastega etapi lõpus, et saada uus kaart. Lisaks oli pisike kaardike, mis näitas kätte, mis suunda keegi sõitma pidi. Mina olekski kohe (vales suunas) ajama pannud, aga Martin võttis välja kompassi ning tuvastas tegelikud suunad, kuhu keegi minema pidi. Hoolimata sellest, et meil läks situatsiooni adumiseks ning suundade nuputamiseks päris palju aega, jäi meist päris palju tiime maha kaarte uurima. Seega saime rekordiliselt hea stardi.

Minul oli variant B, mis nägi esimese asjana ette 1500 meetri pärast vasakule keeramist. Mida 1500 meetri peal ei olnud, oli vasakule minev tee. Tiirutasin oma saatusekaaslastega seal natuke ringi kuni keegi leidis metsa vahele suunduva raja. Ragistasime natuke mööda rada, kuni see põlluga ära lõppes. Egas midagi, tagasi teele ja uuesti ärakeeramiskohta otsima. Midagi me leidsime, aga legend ei klappinud eriti radadega. Sõitsime ringi umbes viieliikmelises grupis ning vahepeal hakkasid ristmikud enam-vähem legendiga kokku sobima. Mingil hetkel siiski läks jälle legend sassi ning me saime aru, et oleme totaalselt eksinud. Hakkasime sõitma tagasi stardi poole, et end uuesti paika panna. Helistasin meie fänniklubile, kellel oli kõigi eelduste kohaselt avatud raja kaart (määrustevastane tegu, seda küll :( ). Fänniklubilt saime teada, et nende kaardil oli esimene asi kanuuetapi algus, mis asus mingi järve ääres. Keegi meie grupist teadis, et see järv pidi jääma "kuhugi sinnapoole". Punktide võtmisest polnud ammu enam juttu, põhimure oli kaaslaste üles leidmine.

Sõitsimegi tuldud teed tagasi kuni trehvasime A-varianti lahendavat tiimi. Neil oli läinud paremini ja nad umbes teadsid, kus asuvad. Sõitsimegi siis nendega kaasa. Edasi hakkaski meie grupp paisuma nagu lumepall, sest igast suunast liitusid meiega ratturid või ratturite grupid. Omapärane oli ka see, et mida lõpule lähemale, seda suuremaks tõusis tempo. Viimased kilomeetrid läbiti juba päris korralikult kihutades. Imekombel jäi tee peale ka üks minu variandi punkt, seega täiesti tühjade kätega ma tagasi ei tulnud. Oli näha ka kahekesi ringi uitavaid ühekohalise stardinumbriga tiime. Lõpuks jõudsimegi etapi lõppu, kus Maiken oli mind juba 10-15 minutit oodanud. Minul kulus selle etapi peale umbes 1:45 ning maha sõitsin ettenähtud 17,7 km asemel veidi alla 30 km.

Vahemärkus: nagu hiljem selgus, oli B-variandil vale vaid esimene lõik, mille pikkus oli 1500m asemel 1100m või sinnakanti. Sealt edasi oli kõik bueno. Kaarti vaadates jõudsin ma õige tee peale välja ka, aga mingis T-kujulises ristmikus, kus inimesed keerasid nii paremale kui vasakule, otsustasin ma millegipärast liituda paremale suunduva grupiga. Õige oli aga hoopis vasak.

Igatahes lõi see rattaetapp kaardid päris korralikult segi, sest seal ootas murelike nägudega küllaltki väikese stardinumbriga tiime. Meie ootasime Martinit. Mida edasi, seda ärevamaks muutus kõigi meeleolu ning kui mingi grupp punkti saabus, uuriti neilt kohe, et kas näiteks number 43 on seal või et kas keegi on temast midagi kuulnud. Umbes nagu emad sõjast tulevaid poegi vastu võtmas. Meil hakkas Maikeniga külm ja igav ning sõitsime natuke maad mööda teed tagasi Martinile vastu. Võtsime paaril lähimal ristmikul positsioonid sisse ja jäime huviga uurima mööda sõitvate ratturite numbreid. Mingil hetkel peatus minu juures auto, milles olev avatud raja kaardiga naine tahtis teada, et kus me oleme ja et kus kanuupunkt on. Ma ütlesin talle, et ma pole kaarti näinudki ning et ei kujuta ettegi, kus me asuda võime. Seejärel vaidlesime natuke selle üle, kas ma olen juba kanuuga sõitnud või mitte. Tema väitis, et kirjade järgi võiks meil kanuu läbi olla. Ka küll ütlesin, et ma pole kanuud näinudki, aga miskipärast ei jäänud ta mind uskuma. Nojah, ma ei hakanud tema ümber veenmiseks ka väga vaeva nägema.

Sõitsime tagasi kogunemispunkti, kuhu oli juba üsna vähe (aga see-eest murelikku) rahvast alles jäänud. Paari tiimi kohta tuli ka teade, et nende kolmas liige on katkestanud ning nad sõitsid kahekesi edasi. Kolmveerand kahe paiku (vähem kui neli tundi stardist) olime me vist ainsana ootamas ning kohtunikud hakkasid asju kokku pakkima (selle punkti kontrollaeg oli 02:00) ja meie tegime ettevalmistusi kahekesi edasi sõitmiseks. Suur oli meie üllatus ja rõõm, kui ühel hetkel siiski sõitis kohale kaks tulukest ja üks neist oli Martin. (Teine oli võistleja, kelle kaaslased olid varem kahekesi lahkunud) Saime lõpuks ometi kätte kaardi ning sõitsime ca poolteist kilomeetrit kanuuetapi algusesse.

Aega oli kulunud 03:44.

Kanuu

Seekord avaldas Martin soovi ise kanuupunkte võtta ja seega saigi ta ette istutatud. Maiken oli keskel ja mina roolisin. Kohe esimene punkt oli otse üle järve. Pimedas eriti kaugele ei näinud ning vastaskalda mets oli väga ühtlane, seega panin lihtsalt kompassi paadi põhja ja tüürisin asimuudi järgi. Tunne oli nagu vanal merekarul (või siis nagu viieteistaastasel kaptenil). Kui me kaldasse jõudsime, ei olnud Martin eriti vaimustunud kuskil kõrkjate vahel vette sulpsamisest ning seega sõitsime me natuke lõuna poole ja randusime natuke metsasema välimusega (kuid endiselt soises) kohas. Martin läks punkti võtma ja meie Maikeniga jäime peatselt saabuvat päikesetõusu nautima.

Kui me olime seal umbes tund aega sääski tapnud ja Martinit huiganud, tuli meile seltsiks Leguar Xtreme, kes olid oma punkte võtma läinud liikme ära kaotanud. Nad teadsid öelda, et asume umbes kilomeeter maad punktist eemal (siit kohe kujutluspildid ära eksinud ja kaardist välja jooksnud Martinist). Omalt poolt laenasime neile kadunud mehe otsimiseks telefoni. Pärast paari kõnet jõuti lõpuks õige mehe numbrini ja tema kõneposti. Leguarid sõitsid minema ning meie närveldasime edasi. Õnneks hakkas mingil hetkel metsas siiski tuluke vilkuma ning tulukesele järgnes Martin koos võetud punktiga. Vastuseks küsimustele pomises ta midagi "raskesti läbitavast maastikust".

Järgmine punkt oli lihtsalt leitav ning selle sai võtta kanuust väljumata. Sellest järgmise jätsime vahele, sest mööda sood mingi kraavi otsa taga ajamine ei tundunud eriti lõbusa tegevusena. 7. punktiga sõitsime natuke ranna lähedal edasi-tagasi, kuid lubatud kraavi ei näinud. Asi lõppes jälle sellega, et Martin pandi enam-vähem suvalises kohas kaldale ülesandega punkt üles otsida. Mina tutvusin senikaua ülejäänud kaardiga ning planeerisin jalgrattaetappi. Kohe järgmisest kanuupunktist oleks idee kohaselt pidanud algama jalgsietapp, mida tuli juhendi kohaselt läbida päästevestiga ning mis oli ilmselt ka põhjus, miks nöör tuli kaasa võtta. Kohe esimene lõik sellest oli umbes kaks kilomeetrit suunaga mööda sood orienteerumist, et leida (selle soo sugugi mitte ainsas) laukas asuv punkt. Ja edasi ei läinud ka sugugi paremaks. Leidsime, et meie orienteerumisoskust ja füüsilist võimekust arvestades ei oleks selle jalgsietapi läbimine eriti realistlik. Lõpuni me ehk jõuaksime, aga ajakulu oleks tõenäoliselt selline, et võib otse finishisse suunduda ja kogu rattaetapp jääb nägemata. Otsustasime võimalikult pika võistluse nimel jalgsietapi vahele jätta.

Tollesse jalgsi/kanuu punkti jõudes avanes päris tore pilt: kogu künklik ja mättane rand oli täis segiläbi pargitud kanuusid. Üks kanuu oli ka põhja vajunud. Tulime sealt siis kiirelt tulema ja sõitsime kanuuetapi lõppu. Kanuu peale kulus 4:12, stardist oli möödas 7:56.

Ratas

Kanuuetapi lõpus ütlesid kohtunikud meile, et järgmist rattaetapi keskel asuvat jalgsietappi pole vaja teha. See oli meie poolest täiesti okei, sest esiteks oli see jube pikk (linnulennult üle 12 km) ja teiseks nägi see väga tehniline välja. Seal olid koos vist kõik rajameistrite trikid: reljeefikaart, valge kaart, pööratud kaart, olematu kaart (asimuudi ja pikkuse järgi orienteerumine). Ma arvan, et me oleks selle äraeksimise kartuses niikuinii vahele jätnud, seega see otsus meid eriti ei morjendanud.

Jalgratta esimene punkt oli suht keerulise rajavalikuga. Üks variant oli minna praktiliselt otse järve äärest, läbi soo ja üle jõe. Meie otsustasime sõita suht suure ringiga, korraks kaardilt välja ja asfaltteele. Lisaks jätsime järgmise, 15. punkti vahele, sest see oleks meie marsruudi järgi olnud mõttetu 10 km pikkune edasi-tagasi sõit (ja me muretsesime õigeks ajaks finishisse jõudmise pärast). Tagantjärele vaadates ei pruukinud see kõige kavalam otsus olla, sest tolle ümbersõidu peale läks meil üle kahe tunni ja selle ajaga oleks end soost läbi surunud küll.

Rattasõidust endast midagi erilist rääkida ei ole. Sõitsime korralikult mööda teid ja ei üritanud kuskilt lõigata. 16. ja 17. punktis käisime jalgsi, sest niisama kõndimine on jalgratta käekõrval lükkamisest kiirem, igatahes. Iseenesest oli sõita tore -- teed olid suht talutavas korras, päike paistis mõnusalt ning Kurimetsa looduskaitseala kandis oli ka tore reljeef ja ilus mets.

Kui me Sudistes ristmikul seisime ja arutasime, kas sõita vastutuult mööda üsna krobelist asfaltteed või keerata kruusateele, tuli meile appi üks rattaga kohalik tegelane. Kuuldes, et meie sihiks on krossirada, seletas ta abivalmilt, kuidas tuleb sõita mööda teed, siis keerata paremale ning külla jõudes veel paremale. Noh, täpselt selle info olin ma ka kaardi pealt välja lugenud. Sõitsime natuke aega koos ning mingil hetkel hakkas ta kiirendama, seletades, et tal on väga hea minekuga Mercedes. Ma vajutasin siis vahelduse mõttes ka natuke tugevamalt pedaalidele ning ta leidis, et minul on järelikult bemm ja et selle vastu ikka ei saa. :)

Lisaülesanded

Krossiraja lisaülesandesse jõudes olime juba umbes 13 tundi liikvel olnud. Ülesanne seisnes siis motokrossiraja läbi sõitmises ning pärast kohtunikule raja pikkuse ütlemises. Üle 50-meetrise vea korral tuli rada ka teist korda läbida. Rada oli minu hübriidratta jaoks natuke liiga liivane ja ratas kippus paaril korral sisse vajuma. Maiken sõitis nagu noor jumal ning Martin hoidis jõudu kokku ja lükkas ratast enda kõrval. Raja pikkuse panime me õnneks täkkesse ning teist korda enam sõitma ei pidanud.

Kui olime krossi lõpetanud, jõudis kohale ka meie fänniklubi, kes oli meid eelnevalt positsioneerinud (eelmise korra vigadest õppinuina olid meil kaasas moblad ning fännklubile oli lubatud meie mobiilne positsioneerimine). Kahjuks ei jõudnud Reeno näha, kuidas tema seni põhiliselt nukralt Küberi koridoris seisvat maastikuratast lõpuks ometi ka sihipäraselt kasutatakse. :(

Krossirajal öeldi meile, et järgmine lisaülesanne on väga lahe ja see tasub kindlasti ära teha. Kuna meil hakkas aeg otsa lõppema, siis jätsime jälle ühe punkti vahele, sest see oleks tähendanud kas järjekordset metsas roomamist või pikka edasi-tagasi sõitu. Lisaülesandeks oli eskimopööre kummipaadiga. Tavakeeles tuli kummipaadiga järvele sõita, see kummuli keerata, tagasi õigetpidi keerata ning tagasi sõita. Kuna Martin ei olnud eriti tugev ujuja, siis oli tema roll lihtsalt läheduses hulpida ning aere valvata; mina Maikeniga mässasime paadiga. Ümber keeramine käis väga lihtsalt, aga tagasi sättimine ei olnud nii lihtne. Pärast paari (video pealt vaadates üsna lõbusa) variandi katsetamist saime paadi keeratud nii, et mina sikutasin ühe serva pealt ning Maiken lükkas teiselt poolt aeruga. Kokku läks selle sulistamise peale 09:17, mis oli päris hea aeg -- mõned tiimid mässasid seal üle veerand tunni.

See lisaülesanne rehabiliteeris täiega kogu eelnenud pika jalgrattasõidu -- keha ja vaim olid mõnusalt värsked ning suured teod ootasid tegemist. Samas, peale finisheerimise eriti suuri tegusid järele jäänud polnudki.

Rattaetapi lõppu jõudsime 11 minutit enne finishi sulgemist, kuid enne finishit tuli sooritada veel üks lisaülesanne. Nimelt tuli lähedalasuval kossuplatsil kas visata pall keskjoonelt korvi või panna pealt. Ma puudutan küll käega korvirõnga ära, aga pealtpanijat minust pole. Seega asusime keskjoonelt peale loopima. Kui me olime natuke aega tulutult sahminud, nägime, et meiega samal ajal ülesannet tegev võistkond teeb teineteisele pätti. Küsisime kohtunikult, et kas nii tõesti tohib. Kümme sekundit pärast jaatavat vastust oli ka meil pall korvis ning me saime sealt tulema.

Jäänud olid veel kaks punkti, mis tuli kaardile joonistatud kasti seest ise üles otsida. Me vist isegi leidsime selle kasti üles, aga kuna punktid ennast kohe ei näidanud ning aeg sai otsa, siis loobusime neist ning suundusime finishisse. Lõpuaeg oli meil siis 16:05, sellest rattaetapile kulus 8:09. Lõplikes tulemustes saime 80. koha, mis ühtis täpselt meie rinnanumbriga.

Lõpetuseks

Tegu oli väga laheda üritusega ja järgmisel nädalal olid emotsioonid täiega laes. Mõned kolleegid hakkasid juba nurisema, et kas nüüd enam millestki muust ei räägitagi kui Xdreamist. Natuke halb oli see, et tänu jalgsietapi vahele jätmisele tuli meie xdream väga ratta näoga. Mina isiklikult sõitsin maha ca 105 km, lisandus veel 8-9 km kanuud. Martinil õnnestus ainsana natuke ka jalgsiorienteerumist harrastada.

Sportlikus mõttes ei ole meie tagantpoolt viies koht midagi erilist. Siin tuleb aga arvestada, et seekord oli väljas üsna vähe (ent sellevõrra raskemaid) punkte. Seega kulus tavaliselt punkti läbimise peale rohkem aega kui selle läbimata jätmise eest antav 45-minutiline ajatrahv. Mõned võistkonnad, kes meist varem katkestasid, said tabelis meist ettepoole. Kui arvestada ka läbitud raja pikkusega, võiksime me umbes 10 kohta kõrgemal olla. Samas ei ole siin midagi kahetseda, sest oma kaifi saime võistlusest kätte ning rajal olime täie raha eest. Mulle hakkab üldse tunduma, et team Cyberi kreedo ongi, et kui me oleme maksnud maksimaalselt 16-tunnise võistluse eest, siis tuleb see 16 tundi ka ilusti ära kasutada mitte kohe kiiruga finishisse joosta nagu mõned esiotsa tiimid seda teevad. :)

Vahemärkusena tänaks ka meie fänniklubi, kellest oli tegelikult päris palju abi. Väga lahe on tegutseda teadmisega, et järgmises kontrollpunktis või finishis on ees ootamas rõõmsad ergutushüüded.

Kuus nädalat järgmise Xdreami etapini.

Esmaspäev, 23. juuni 2008

Enne tormi

Pika ja pimeda Xdreamini on jäänud loetud päevad, kirjutan siis natuke sellest, millega me vahepealset aega sisustanud oleme.

... seal punkte teenitakse toore jõuga

Lõpuks ometi sai jälle hoo sisse orienteerumisneljapäevakutel käimine (minu puhul vähemasti. Martin on kuskil Tartus ja Margit tegeles ülikooli lõpetamisega). Viimasel ajal on seltsiks olnud ka paar kolleegi. Nendega etapiaegu võrreldes sain faktilist kinnitust asjale, mida ma olen juba tükk aega kahtlustanud. Nimelt orienteerun ma põhimõttel "sila jest, uma ne nado" -- kõikvõimalikud teevalikul tehtud bläkid kompenseeritakse kiire jooksuga. Viimasel ajal olen hakanud suht jõhkralt piki teid liikuma, sest minu puhul on kiirelt ja õigesti joostud ring üldjuhul parem kui läbi metsa ekseldud otsetee.

Faktoloogia ise näitas põhiliselt seda, et kui mul oli võimalus tuima näoga pikalt mööda hästiläbitavat maastikku joosta, siis liikusin ma sõpradest oluliselt kiiremini. Kui ma mingil põhjusel kõndima pidin (või natuke ringi ekslesin), liikusid sõbrad sama kiiresti või kiiremini. Nojah, see tehnilise orienteerumise teema paistabki olevat tänase sissekande põhiteema.

Maa-Õhk-Vesi

Organiseerisime koos Vahuriga (tollesamaga, kes eelmistel aastatel meie tiimi vedas) Otepääl treeningvõistluse MÕV, kus koos tuttavatega natuke mõõtu võtta. Rada oli ca 7km jooksu, 20km jalgratast, 6km kanuud, 8km rulluisku, ronimisülesanne (planeeritav võitja aeg 7h). Marsruudi osas laenasime palju eelmise aasta öise Xdreami B-rajalt. Lisaks meile oli kohal ka paar B-raja tiimi ning muidu kolleege ja tuttavaid. Enne võistlust pidasin ma meid favoriidiks, sest teised võistkonnad olid ju ikkagi Xdreami B-rajalt (häh :) ) või siis polnud kunagi varem seiklusspordiga tegelenud ("mismõttes peame me joogi ja söögi ise kaasa vedama?"). Samas on teada, et terav kirves leiab kivi. Nojah.

Üritus algas jooksuga Pühajärve äärde ja esimeses punktis me vist isegi juhtisime. Kohe pärast seda hakkas aga asi allamäge veerema, sest rajameister Vahur oli pannud üles küllaltki tehnilise raja. Kui me poolteist tundi hiljem lõpuks kanuuetapi starti ilmusime, olime rajameistriga viigis 2:2 (kaks punkti leitud, kaks mitte) ning me olime kõik vähemalt hargivaheni vees ära käinud (OK, see oli enda lollus, soo oli kaardi peal ilusti olemas, aga me ei arvanud, et see nii märg on). Kanuu alguseks olime me igatahes neljandad (kuuest tiimist) ning sellel positsioonil me ka lõpetamine.

Muus osas kasutasime varasemast tuttavaid töövõtteid. Kanuuetapil pandi Margit maale ning ta otsis punktid üles. Rulluisk kulges rahulikus tempos. Margit nautis mäest üles ja alla sõitmist, mina aitasin Martinil pidurdada. Võistluse teises pooles hakkasime aja kokkuhoiu mõttes kontrollpunkte vahele jätma, näiteks Käärikul toimunud jalgsietapist läbisime vaid poole ning ka jalgrattaetapil jätsime paar ebamugavamat punkti võtmata.

Meie finishiajaks kujunes 08:10, lisandus veel trahv kümne võtmata kontrollpunkti eest. Võitjateks osutusid üllatuslikult esimest korda taolisel üritusel osalenud kolleegid ajaga 06:58, kes said ka kõik punktid kätte. Üldiselt oli üritus väga lahe, ehkki ilmaga ei vedanud eriti. Mulle isiklikult meeldis kõige rohkem rattaetapp, kus oli kõge vähem mööda märga metsa hoolikalt ära peidetud punktide otsimist. :)

100kp 64kp jooks

Täna käisime Martiniga 100kp jooksul. Mõlemad panime ennast kirja kõige pikemale rajale (15km, 100 kontrollpunkti), sest, noh, me oleme ju pikkade distantsidega harjunud. :) Otseloomulikult sai jälle selgeks, et orienteerujatega pole mõtet ülbitseda ja et on põhjus, miks ma neljapäevakutel B-rada jooksen.

Algus läks võrdlemisi hästi. Paari korral oli viieminutilisi ekslemisi või möödajooksmisi, aga üldiselt sain punktid ilusti kätte. Suur osa esimese kaardiga kaetud etapist kulges soos ja mulle selline märjas pladistamine istub. Esimese 44 punkti peale kulutasin 01:31 ja olin oma arvates ilusti nelja tunniga finisheerimise graafikus.

Järgmised 23 punkti pidi jooksma reljeefikaardi järgi ja see osutus tõsiseks katsumuseks. Maastikuks oli küllaltki tihe mägine mets ning keskmine kontrollpunkt oli näha 3-5 meetri pealt. Üldjuhul tuli kasutada suunaga jooksmist ning silmanurgast teisi võistlejaid jälgida. Natuke aitasid orienteerumisel ka teised punktid (mul olid vist kõik punktid ilusti kaardi peal olemas), mille leidmisel sai teada, kus ma täpselt asun, ning uue suuna määrata. Reljeefikaardi peal orienteerumine oli ikka üsna aeglane ning pärast 64. punkti eksisin ma lihtsalt ära. Ja sedakorda nii, et ma ei kujutanud üldse ette, millises kaardi nurgas ma olen või kas ma pole lihtsalt kaardist välja jooksnud. Pärast pooletunnist ringiuitamist leidsin lõpuks mingi punkti ja sain asukoha teada. Kuna kell hakkas päris palju saama (ja ka minu motivatsioon ei olnud liiga kõrge), leidsin, et korraldaja on ka inimene, orienteerusin otse etapi lõppu ja sealt järgmise kaardiga otse finishisse. Kokku läks selle lõbu peale 04:13.

Hiljem tuttavatega rääkides selgus, et see reljeefikaardiga osa oli kõigile väga raske (enamasti ka minu kombel saatuslik). Martin näiteks jõudis vist kuhugi 53. vms. punkti kanti. Noh, eks järgmisel korral teab siis mõistlikumat võistlusklassi valida.

Kokkuvõte

Nagu näha, erilised orienteerumiskunnid me ei ole. Õnneks pole Xdreami orienteerumine eriti tehniline ja seal peaksime me normaalselt hakkama saama (kui just ei tule mingeid imelikke asju nagu mäluorienteerumine). Mulle endale meeldib mõelda, et kui see öine etapp läbi saab, siis sealt edasi läheb ainult kergemaks. :)

Kuus päeva järgmise etapini.

Pühapäev, 18. mai 2008

Lahe trennielamus

Käisin täna jooksmas, sel kuul vist esimest korda (meil on nii tihe võistlusgraafik, et treenimiseks ei jää aega :) ). Plaanis oli läbida Nõmme-Harku ring. See plaan läks aia taha umbes esimese kolmandiku peal, kui märkasin puu külge riputatud sildikest: "liigu edasi vastavalt puudel olevatele märkidele". Ilmselt oli see mingi üritusega seoses tekkinud. Huvi pärast keerasingi tee pealt ära, et vaadata, kuhu rada viib. Märgistatud raja kaotasin ära üsna kiirelt, aga sellest polnud lugu, sest niisama sai ka joosta. See Harku mets on täiesti geniaalne! Seal on umbes miljon pisikest igas suunas kulgevat rada, millest paar kraaviserva pidi jooksvat sihti olid ka väga ilusad. Lisaks on maastik ka väljaspool radu üsna hästi joostav. Ma olen väikestviisi kaardi ja kompassiga harjuma hakanud ja seetõttu oli üsna harjumatu ka jooksmine, teadmata, kus suunas ma lähen ja kuhu ma välja jõuan. Mul oli vist terve trenni teise poole nägu naerul. Hea, et ma metsas üksi olin, muidu oleksin võinud jätta suht kohatu mulje. :) OK, ma tean, et iseenesest on see ju loogiline, et raja kõrval on mets ja et männimets on joostav ja et linnalähedane mets on radu täis jne. Noh, minu jaoks tuli see lihtsalt väga võimsa üllatusena. Ja nii positiivsena, et ma lihtsalt pidin selle üles kirjutama, juhuks, kui keegi teine veel ei teadnud. :)

Kuus nädalat öise Xdreamini.

Neljapäev, 15. mai 2008

Libahundi jälg Märjamaal

Laupäeval toimus seiklusrogain "Libahundi jälg", millel me osalesime neljase võistkonnana: mina, Margit, Martin ning Margiti sõbranna Piret. Eesmärgiks oli läbida rada võimalikult sportlikult, mis meie puhul tähendab kiiretempolist kõndi ning kohati teedel sörkimist. Kui vaadata peatselt saabuvat Xdreami öist etappi, siis peaks kuus tundi meie jaoks täielik sprindidistants olema. :)

Varasemates rogainides on meie rajavalik käinud suht-koht tunde järgi -- hakkame mingis lootustandvas suunas minema ning vastavalt edenemiskiirusele pöörame mingil hetkel tagasi. Seekord üritasin teadlikult läheneda ning olin kurvimeetri puudumisel toonud kaasa umbes 27 km pikkuse niidijupi. Kohapeal selgus, et kaardi mõõtkava on juhendis mainitust natuke suurem ja seega tuli planeeritud tee vist 30 kilomeetri kanti.

Korraldajad arvasid vist ka, et täpne rajaplaneerimine on mömmidele ning alustasid võistlust proloogiga. Proloog seisnes neljas Märjamaa linna paigutatud punktis, mida kaardil ei olnud ning mis tuli kirjelduse põhjal üles leida. Kuna kõik teised panid padavai õiges suunas jooksu, siis ei olnud ka punktide üles leidmine raske. Ma ei tea, kas tegu oli proloogi hajutava mõjuga või meie geniaalse rajavalikuga, aga kohe esimestest punktidest peale liikusime me praktiliselt üksi ja nägime teisi võistkondi harva. Planeerimise seisukohast viis proloog meid kilomeetri jagu plaanitud stardist lõuna poole ning kulutas ära veerand tundi. Sellest hoolimata otsustasime jätkata esialgu planeeritud marsruudil.

Maastik ise midagi erilist ei olnud -- reljeef puudus praktiliselt täiesti, tooni andsid põllud ja heinamaad ning võrdlemisi raskesti läbitav mets. Suurema osa ajast liikusime piki teid, aga paari punkti jõudmiseks oli vaja ka läbi võsa rügada. Erinevalt harjunud mustrist oli kaardilugemine ja tempo tegemine põhiliselt Margiti õlul (ehkki ma ise ei suutnud kiusatusele vastu panna ja jaurasin pidevalt tempo tõstmise vajadusest).

Üritusele andsid vürtsi lisaülesanded. Rajaplaneeringul üritasime võimalikult paljusid läbida ning peale kahe läbisime need kõik. Ülesanneteks olid tikkimine paralleelselt olümpiamängude teemalise viktoriiniga, täispuhutud veoauto sisekummi peal mööda vett sulistamine, nöörredelil silla pealt alla ronimine, tõukerattasõit ja kooli võimlemisplatsil turnimine. Minu isiklikuks lemmikuks oli tõukerattasõit, sest tegemist oli väga tegijate Soome kickbike ratastega, mis põlluvahettedel lausa lendasid. Igatahes teen mina praegu ettevalmistusi ühe sellise ostuks. :) Lisaks lisaülesannetele tekitas elevust ka joogivee otsa lõppemine raja teise kolmandiku peal, kus me otsustasime ettejäävast talust juua küsida. Seal tuli kokku puutuda suurte koerte ja tõreda peremehega.

Tulemus oli meie kohta päris hea -- jäime 19. kohale 39st. Segavõistkondadest olime neljandad. Kokku läbisime ca 27-28 kilomeetrit, mis on samuti parem kui eelmisel aastal. Orienteerumine sujus tänu teede laiaulatuslikule kasutusele päris hästi, ehkki üks ca kilomeetri pikkune ring tuli ka sisse 43. punkti otsides. Ja ma ei ole päris kindel, kui otse me seal võsas rügades liikusime. Margit läks sellest neljandast kohast ärevusse ning hakkas juba tegema plaane, kuidas kahe etapi üldarvestuses auhinnalisele poodiumikohale pääseda. :)

Kuus nädalat Xdreami öise etapini.

Reede, 2. mai 2008

Xdream I etapp Kloogal

Algus

Jõudiski lõpuks kätte see kauaoodatud päev. Korraldajad olid lahked ning kasutasid osavõistluse juhendis lõike stiilis "Seekordne A-rada on senistest üks ohtlikumaid. Korraldajad soovitavad hinnata kainelt oma võimeid, liikuda ohtlikes kohtades rahulikult ja abistada võistkonnakaaslasi." Otse loomulikult võimaldas see meil hoolega närvitseda. Pühapäeva hommikul sündmuskohale sõites andis Margit alguses vaikselt, hiljem üha valjemalt mõista oma soovist olla parasjagu kusagil mujal. Klooga lähistel oli ta valmis jalgrattaga ise koju sõitma, kui vaid keegi oleks nii lahke ja auto peataks. Lõpuks olime kohal, numbrid käes ning ka Margit paistis olevat oma saatusega leppinud. Pärast mitut hooaega B-rajal oli päris tore tunne endale punane A-raja number külge panna. Sarnaselt talvise Xdreamiga olid kõigil SI-pulgad, mis tuli permanentselt randme külge kinnitada. See tegi punkti võtmise natuke ebamugavamaks, aga meie taseme juures sellest erilist vahet polnud. Teiseks uuenduseks oli see, et kõigi etappide kaardid ja legendid anti kohe kätte ühe kahepoolse A3 lehe peal. Lisaks oli kaart ise mingist võrdlemisi hävimatust materjalist, mis võib vabalt pesumasinas pesemise välja kannatada.

Päike praadis varasest hommikutunnist hoolimata päris hoolega ja ma hakkasin juba kahetsema, et ma polnud lühikeste varrukatega särki ja õhukesi pükse kaasa võtnud. Toppisin siis jaki kotti ning läksin starti, seljas pikkade varrukatega pesu.

Märkus: kõik järgnevates pealkirjades mainitud kilometraažid on pärit legendist ja ei kajasta vähimalgi määral meie tegelikku läbitud distantsi.

Kanuu 7,81 km

A-rada startis kanuuetapile, aga enne seda oli poolekilomeetrine jooks Klooga järveni. Järve ääres oli ka esimene punkt, kuhu kogu kamp jõudis kohale peaaegu korraga. Seega oli iga komposteri juures ragbi scrum'i meenutav tunglemine, mis läks üsna füüsiliseks kätte. Pressisin end kuidagi punkti juurde, sain piiksu kirja ja läksin kanuud otsima. Mõne aja pärast saabusid ka Martin ja Margit. Lasime kanuu vette ja hakkasime sõudma.

Võrdlemisi alguses ilmnes kaks ebameeldivat asjaolu. Esiteks olin ma valinud ebamugavate pinkidega kanuu, kus oli väga lihtne külgsuunas edasi-tagasi libiseda (lisaks üldisele ebamugavusele). Teiseks koosnes järv praktiliselt kogu ulatuses püdelast mudast. Kui vaadata satelliidifotot, siis kirdeosas on mingi tumedam ja ehk ka sügavam riba, aga kogu ülejäänud järves oli vedelamat ollust vast poole meetri sügavuseni. Sealt edasi algas pehme muda. Selles plögas sõudmine oli päris korralik rügamine -- kanuu inertsist peaaegu üldse edasi ei liikunud ning kogu töö tuli ise ära teha.

Üldiselt möödus kogu kanuuetapp selliselt, et randusime kohta, kus palju teisi kanuusid ees oli ning kamandasime välja Margiti, kes pidi siis sisulise orienteerumise ära tegema ja punkti kuskilt üles otsima. Sellega sai ta ilusasti hakkama, ehkki sageli märjakssaamise hinnaga.

4. ja 5. punkti juures üritasime rakendada kavalust, mis seisnes Margiti 4. punkti juures maha panemises ja seejärel kahekesi 5. punkti juurde sõitmises. Mõte oli mitte raisata aega igasustes rannasoppides ukerdamisega. Algus läks ilusasti -- Margit lippas 4. punkti juures minema ning me Martiniga sõudsime edasi. Randusime natuke hiljem legendile vastavalt kase otsas rippuva punkti juures ning jäime ootama. Puhkasime, sõime, mina kasutasin aega kaardi abil kanuust vee välja viskamiseks. Mingi aja peale tekkis minus rahutus ja otsustasin piki kallast Margitile vastu sörkida. Suur oli minu üllatus, kui paarisaja meetri pärast jõudsin 4. punkti juurde. Selgus, et me olime sõitnud liiga vähe ja too kase otsas olev punkt kuulus hoopis B-rajale. Egas midagi, aerud kätte ja padavai tegeliku 5. punkti juurde, kus Margit meid juba ootas. See lõbu maksis meile vist oma 5-10 minutit.

Kokku läks kanuu peale täpselt kaks tundi.

Jalgsi 5,7km

Jooksu kohta midagi erilist öelda polegi -- läbisime raja vaheldumisi joostes ja kõndides. Erilisi orienteerumisvigu ei teinud, aga kui me 11. punktist 12. punkti minnes otsustasime otse läbi metsa minna, siis ilmnes, et tegelikkuses oli praktiliselt kogu ala üks suur porimülgas.

Jalgsietapi peale läks 1:24, kokku 3:29.

Rattaralli 14,1km + ratas 1,95km

Ratta vahetusalas pakkisime natuke asju ümber, vahetasime tühje joogipudeleid täis pudelite vastu. Lisaks ei viitsinud ma enam enda ja Martini jakke oma seljakotis tassida ning jätsin need rattaalasse meie võidukat naasmist ootama. See osutus hiljem mitte eriti targaks otsuseks.

Ralli seisnes siis selles, et legendis olid kirjas juhtnöörid stiilis "0,29 km, paremale, kruusatee", mida järgides tuli lihtsalt rada läbi sõita. Tänu odomeetrile läks orienteerumine võrdlemisi hästi. Ainult ühes kohas (natuke enne 18. KPd) keerasime me rajalt liiga vara ära ning sõitsime mõnda aega mööda teid ja ristmikke, mis esmapilgul vastasid umbes legendile. Mingil hetkel läks vahe teekatte (mullatee vs kruusatee) ning ristmike arvu ja kuju suhtes liiga suureks ja siis oli võimalus koos ühe teise tiimiga koos hämmingus olla. Hakkasime just tagasi teadaolevalt õigesse punkti sõitma kui leidsime õige tee üles ning edasi läks juba libedalt.

Rattaetapil oli ka kaks lisaülesannet. Esimeses tuli hinnata lagendiku teise serva riputatud kontrollpunkti tähiste kaugust. Vea korral sai karistusminuteid. Meie pakkusime täkkesse ning saime sealt kohe tulema. Hiljem selgus, et me olime objektide kauguste hindamisel eksinud umbes kahekordselt. Kuna aga küsiti kolme kauguse summat, siis vead tühistasid teineteist ära ning tulemus oli õige. :)

Teine lisaülesanne toimus sõjaväe harjutusplatsil, kus tuli läbida takistusrada. Problemaatiliseks osutus esimene takistus, kus tuli ronida mööda redelit üles ning teiselt poolt alla tulla. Margit ronis üles, aga ei julenud üle horisontaalse poomi minna, sest tal ei ulatunud jalad korraga mõlemal pool redelipulgale ning üleminek nõudis seega korraks toetuse kaotamist. Pärast mõningast keelitamist ja julgustamist sai ta endast siiski võitu ning ületas takistuse. Kahjuks tuli mul alles pärast meelde, et olin kaotanud suurepärase võimaluse taasesitada analoogiline stseen filmist "Full Metal Jacket". Iseasi, et mul polnud sõnad eriti täpselt meeles ning vaevalt, et see ka Margitit väga motiveerinud oleks. Järgmisena oli teemaks Martin, kes oli kogu see aeg huviga pealt vaadanud. Hakkasime teda edasi ergutama. Õigemini, Margit ergutas ning mina soovitasin võimalikult ruttu välja mõelda, kas ta kavatseb rada läbida või mitte. Kui verbaalne osa oli juba mõnda aega kestnud, lahendasin ma Martini dilemma teda lihtsalt takistuse poole lükates. Selle peale hakkas Martin ronima ja sai üle. Pärast esimest takistust said kõik rajal ilusasti hakkama ning läbisime selle mõistlikus tempos.

Pärast krossiosa lõppu tuli lihtsalt kaardi järgi rulluisuetapi algusesse sõita. Kui me Paldiski peatänaval mõnusalt umbes 25km/h kulgesime, jalutasid üle tee kaks ratastega blondiini. Margit väidab, et nad olid ülekäigurajal, minu meelest mitte. Igatahes ei vaadanud nad eriti ringi ning me olime sunnitud kokkupõrke vältimiseks pidurdama. Minu tuules sõitud Margit pidurdas ühes käes olnud kaardi tõttu ainult esirattaga ning käis üle nipli. Kui ma ümber pöörasin, nägi ta näoli maas ratta all lamades suht täbar välja ning ma kartsin kõige hullemat. Pärast püsti saamist selgus, et kahjustused piirdusid ehmatusega ning muljutud/kriimustatud kintsuga. Blondiinid jätkasid oma trajektoori ja mulle tundub, et nad ei pannud meie väikest intsidenti üldse tähele.

Kokku läks ratta peale 2:13, stardist oli möödunud 5:42

Rulluisk 5km

Martin oli umbes teist või kolmandat korda elus rulluiskudel ja liikus väga ebakindlalt ja aeglaselt. Seega otsustasime kahest rulluisupunktist ühe võtmata jätta ning sõita kohe etapi lõppu. Saime küll 45 minutit trahvi, kuid edasi-tagasi sõiduks kulunud aeg oleks ka üsna võrreldav olnud. Lisaks kartsime, et ei jõua enne kontrollaega jalgsietapi lõppu.

Rulluisu peale läks pool tundi.

Jalgsi (coastaleering) 3,6km

Kõlava nimega coastaleering osutus piki Pakri panka kulgemiseks. Kahel korral tuli ka punkti võtmiseks pangast alla ronida. Õnneks oli mõlema punkti läheduses laugem koht, kust sai ilusti üles-alla ronida. Lisaks pangale tuli turnida ka Peetri linnuses, mis Margitile miskipärast väga sügava mulje jättis. Tagasi rataste juurde jõudsime paarkümmend minutit enne kontrollaega.

Etapile kulus 1:14, kokku oli kulunud 07:37.

Ratas 18,8km

Umbes nüüd hakkas selguma, miks jakkide võistluskeskusesse maha jätmine kaval mõte ei olnud. Ilm jahenes pidevalt ja kui jalgsietapil tegi kogu keha mingil määral sooja, siis rattaga sõites hakkas ülakehal päris korralikult külm. Rattavahetusalas ütles kohtunik meile, et järgmises punktis tuleb trepist ronida. Pärast mõningast sõitu hakkas paistma suur veetorn. Selge sott -- sinna ronimegi. Kui kohale jõudsime, selgus, et lisaks üles ronimisele tuleb sealt ka köie otsas alla tulla. Kuna ülesande pidid tegema vaid kaks liiget, siis läksime meie Margitiga. Meie plaanid Nõmme seikluspargis köietööd harjutamas käia polnud teoks saanud ja seega oli mõlemale laskumine esimene kord. Üleval nõudis rõdust lahti laskmine ja end köie hoolde usaldamine mõningast tahtejõupingutust, aga varsti puudutasid jalad jälle maad. Müts tuleb maha võtta Margiti ees, kes ületas oma kõrgusekartuse ja sai ülesandega samuti hakkama.

Järgmise lisaülesande juurde jõudsime samuti napi paarikümneminutise varuga. Ülesandeks oli siis mererannale 110cm kõrguse kividest torni ehitamine. Kuna me olime peaaegu viimased, siis oli torne täis rand päris muljetavaldav. Pärast mõningast ladumist selgus täbar tõsiasi, et kivid ei taha eriti üksteise peal seisma (erinevalt konkurentidest, kellel olid ilusad kõrged ja peenikesed tornid). Mulle hakkas tunduma, et peame kvaliteedi tasa tegema kvantiteediga ning ehitama suht laugete servadega paaritonnise püramiidi. Pärast mõningast ringi uitamist leidsin siiski paar suuremat kivi, mis andsid lisaks neljakümnele vertikaalsele sentimeetrile ka laia ja stabiilse baasi ja me saime oma torni laotud. Ehitamise peale läks 20 minutit.

Pärast torniehitamist oli finiši sulgemiseni jäänud vaid tund ning oli selge, et läheb väga napiks. Otsustasime sõita võimalikult otse finišisse tee peale jäävate punktide pärast mitte eriti põdedes. See mitte põdemine tuli meil ka hästi välja, sest me põrutasime 34. punktist nii edukalt mööda, et ka meiega koos olnud Kiilto tiim midagi tähele ei pannud. Vahepeal jõudis meile autoga järele ka korraldaja, kes teatas, et 34. punkt on nüüdseks ka maha võetud ja et 35. punkti kätte saamiseks peame me temast kiiremad olema. :) 35. punkt jäi enam-vähem tee peale ja otsustasime selle ära võtta. Leidsime maja ilusasti üles, kuid selle sees polnud mingit punkti näha. Arvasime, et punkt on juba ära korjatud ja hakkasime tagasi sõitma kui meile jõudis järele Kiilto tiim ning avastas punkti laest. Pärast mõningast päti tegemist oli kõigil punkt võetud ning sõitsime edasi.

Kuna aega oli juba väga napilt, sõitsime otse finiši poole, jättes vahele kirveviskamise lisaülesande. See oli armas ninanips meie fänniklubile, kes olid meid selles punktis kella kolmest saati oodanud. Noh, vähemasti finišis leidid nad meid jälle üles. :) Kolm kilomeetrit enne lõppu hakkas Martin ära vajuma ning lõpus kulgesime me ikka päris aeglaselt. Kohale me igatahes jõudsime ning ajaks sai 10:14 (rattaetapi peale kulus 2:37). Lisandus kolm tundi trahvi võtmata punktide eest (15 minutit per inimene per punkt). Tulemuste lehtesid vaadates olime me kas tagantpoolt üheksandad või diskvalifitseeritud (finišisse hilinemise eest ilmselt).

Kokkuvõte

Kokkuvõttes oli üritus väga lahe, eriti lisaülesanded. Ma ei tea, kas see oli tingitud raja üldisest pikkusest või Vahuri puudumisest, aga minek oli rahulikum ning ei olnud pidevalt kiirustamise ja rahmeldamise tunnet. Igatahes on A-rada place to be, kui on soov seigeldes aega veeta.

Järgmiseks korraks tuleb kõvasti trenni teha, et mitte järjekordselt ajahätta jääda. Eriti kui arvestada, et järgmine etapp tuleb poolteist korda pikem. Ilmselt on hädavajalik, et Martin uisutamise selgeks õpiks ning et kogu kaader kuskil ronimas käiks, et kõrgusega ja köitega harjuda. Positiivse poole pealt -- kui öine etapp läbi saab, siis edasi läheb ainult kergemaks. :)

Üheksa nädalat teise etapini, poolteist nädalat "Libahundi jäljeni".

Kolmapäev, 23. aprill 2008

Võhandu kanuumaraton ehk 93 kilomeetrit vee peal

Dramatis personæ

  • Kaarel, Piret. Edaspidi tuntud kui paatkond 107
  • Margus (mina), Margit. Edaspidi tuntud kui paatkond 108
  • Uuno. Edaspidi tuntud kui saateauto
  • Võhandu jõgi, edaspidi tuntud kui jõgi, vesi ja palju asesõnu.

Algus

Keegi meist polnud varem midagi analoogilist teinud. Minu põhiline kanuukogemus on pärit kahelt Xdreami hooajalt, Margit ja Piret olid mingitel matkadel käinud, Kaarli seni ainus kanuusõit oli meie kuu aja tagune Soomaa retk. Seetõttu tegelesime viimase nädala närvitsemisega, taganemisteede lahti jätmisega (jonnimisega ähvardamine, tüllimineku puhuks meetmete plaanimine, katkestamistingimuste kokku leppimine) ning enne sulgemist kontrollpunktidesse jõudmiseks vajalike keskmiste kiiruste arvutamisega.

Igatahes olime me laupäeva varahommikul Tamula järve ääres stardis, kaasas tohutu kogus sööki (kahe paadi peale vähemalt 30-40 võileiba pluss müslibatoonid ja purgisupp) ning tagavarariideid. Ühesõnaga, turistid. Õnneks läks suurem osa sellest kraamist saateautosse. Valisime endale välja kaks ilusat punast kanuud, põhjuseks midagi stiilis, et need sobisid hästi kellegi kinnastega.

Esimene etapp -- Kirumpää sild, 6,5 km

Stardis võtsime asja kohe rahulikult -- teadsime, et kõigi eelduste kohaselt jääme me väga lõppu ning ei hakanud kihutajatega kaasa vehkima. Sõitsime rahulikult oma tempos. Jõe esimene ots oli suht täbar -- paksult roostikku kasvanud, kitsas ja ilma vooluta. Üsna kohe peale roostiku lõppemist tuli ka esimene punkt. Kanuu kaldasse, sõnum teele (ajavõtt käis sõnumitega -- igas kontrollpunktis oli kood, mis tuli koos võistkonna numbriga etteantud numbrile saata), riideid vähemaks ja edasi.

6,5 km sõidetud, aega kulunud 00:55.

Teine etapp -- Paidra veski, 21 km

Sõit möödus sündmustevaeselt. Poole tee peal, Kääpa silla juures ootas meid Uuno. Jõime teed, puhkasime, sõitsime edasi. Lõpuks jõudsime veskini ja vinnasime kanuu välja. Pärast SMSi saatmist ootasime kaasvõistlejad ka järele ning sõime lõunaoote mõttes võileibu. Söömise ajal möödusid meist vist ka viimased konkurendid. Konstateerisime, et oleme sõitnud samapalju kui mõni aeg tagasi Soomaal, aga palju kiiremini ning enesetunne on ka mõnusam.

Nägime ka, kuidas esimesed katkestajad oma paadi minema vedasid.

27,5 km sõidetud, aega kulunud 04:20.

Kolmas etapp -- Leevi HEJ pais, 9,5 km

Sellest etapist ei mäleta eriti midagi -- kõik oli rahulik, tuli lihtsalt edasi kühveldada. Paaril korral jõudsime järele ka konkurentidele, aga üldiselt sõitsime praktiliselt kogu edasise tee uhkes üksinduses.

Punktis tassisime kanuu üle paisu, puhkasime, ootasime vastasvõistkonda. Korraldajad olid orgunninud mingi supijagamise, aga kuna kõht eriti tühi ei olnud, siis piirdusin müslibatooniga. Margit ei söönud kogu maratoni jooksul üldse peaaegu midagi ning teenis ära energia jäävuse seaduse kontranäite tiitli.

Väga kauaks ei saanud paigale jääda, sest istumine muutus kuidagi väga mõnusaks. Tunne oli täpselt selline nagu oleks päev läbi mingit mõõdukat füüsilist koormust saanud, näiteks matkates või rattaga sõites (mis oli muidugi ka tõsi) ning nüüd on paras aeg koju minna, ennast puhtaks pesta ning mõnusalt vedeleda. Uuesti paati istumine nõudis juba kerget tahtepingutust. Kuna mulle hakkasid pihku tekkima villid, siis sõitsin edaspidi kinnastega (tavalised sõrmkindad), mis osutus väga heaks otsuseks -- enam ville ei lisandunud ning üldse oli peopesadel väga mõnus olla.

36,9 km sõidetud, aega kulunud 06:19.

Neljas etapp -- Reo sild, 12,4 km

See oli kogu maratoni kõige huvitavam ja ilusam etapp. Esiteks oli praktiliselt kogu aeg ümber kõrgete liivakivikallastega ürgorg. Teiseks oli jõgi täis vanu veskipaise, millest tuli üle/läbi sõita. Kaardil olid kõik paisud ilusasti ära tähistatud koos õpetustega stiilis "pane otse alla" või "vasakult alla NB!!! all järsk kurv paremale, vasakul kivid." Esimene tamm võttis lähenedes suht kõhedaks, sest vesi langes vist oma pool meetrit ja pärast tammi oli päris korralik lainetus. Kaart aga käskis "otse alla panna" ning käsk on vanem kui meie. Niisiis põrutasimegi otse alla, mis läks suht edukalt, kui välja arvata see, et ees istunud Margitile lendas sülle paras sahmakas vett. Tõmbasime paadi kuivale ja valasime suurema osa veest välja. See oli viga kahel põhjusel. Esiteks oli see ennatlik ning edasistes paisudes tuli niikuinii jälle vett sisse. Teiseks läks selle jahmerdamise ajal meist mööda paatkond 107 (see oli neile vist kogu maratoni jooksul ainus kord meist ees olla). Õnneks saime nad varsti kätte ning edasi käis elu mööda harjunud rööpaid.

Igatahes tulime me kõigist paisudest ilusti läbi ja jõudsime Reo autosilla juurde peaaegu korraga. Seal puhkasime, sõime, vahetasime riideid, nägime järjekordseid katkestajaid. Lisaks oli rõõmu laialt, sest me olime kontrollajast nelja tunniga ees ja arvutuste kohaselt pidime ilusti valges Leevakule jõudma.

49,8 km sõidetud, aega kulunud 08:45.

Viies etapp -- Leevaku HEJ pais, 20,7 km

Siin hakkas aerutamine väikest viisi juba töö moodi muljet jätma. Jõgi oli aeglane, kalda peal midagi huvitavat ei olnud. Lisaks tegi jõesäng kogu aeg mingeid tobedaid silmuseid, mis võisid lennuki pealt vaadates küll ilusaid mustreid kokku anda, aga kondiaurul mööda neid sõites ajab hinge täis kui jõgi pidevalt 180-kraadiseid pöördeid teeb. Püüdsime ära arvata looduslikke protsesse, mille tulemusena selline kõverik jõgi tekkida võiks.

Positiivseks elamuseks oli enne Leevakut olev veehoidla. Peegelsileda järve peal peegelduv mets ja taevas olid väga ilusad.

Leevakul ootas meid Uuno supiga. Sõime, puhkasime. Kokku läks seal peaaegu tund ära. Avastasime oma suureks rõõmuks, et kui jätta võrdlemisi pikad puhkepausid välja, siis on meie sõidukiirus peaaegu sama, mis maratoni alguses -- veidi üle kuue kilomeetri tunnis. Avastasime ka, et SMSide põhjal oleme me hoolimata katkestajate suurest arvust iga punktiga tahapoole liikunud. Paidras olime 117. kohal, Leevis 122., Reos 129. ja nüüd Leevakul 146. Spetsialistid teadsid selgitada, et see oli tingitud duplikaatsõnumite suurest arvust -- mõned tiimid, kes ei saanud kohe vastust, regasid end KPs üsna mitu korda.

70,5 sõidetud, aega kulunud 13:09.

Kuues etapp -- Räpina HEJ pais, 13,9 km

Alustasime sõitu üheksa paiku, paar minutit pärast päikeseloojangut. Mõlema kanuu eesistujal oli halogeenpirniga pealamp, Kaarlil lisaks mingi LEDidega vidin.

Etapi esimene pool oli minu jaoks maratoni üks lahedamaid osi. Taevas oli küll pilves, aga päris kottpime veel ei olnud ning lisaks Margiti pealambile nägin veidi oma silmaga ka. Sõitsime pimeda ja salapärase metsa vahel, taustaks meie vaikne solin ning loodushääled. Margit kurtis, et iga aerutõmbega käib tal käsi valgusvihust läbi ning kindamustrist jäävad silme ette rohelised täpikesed. Lisaks stressas ta kobraste pärast, kes armastasid meie läheduses (ent siiski nähtamatuina) sabaga valjusti vastu vett lüües sukelduda.

Poole maa peal Nulga silla juures vahetasime huvi pärast lambi patareid ära. Selgus, et eelmised patakad olid olnud juba sõitu alustades pooltühjad ning me olime sõitnud täieliku seasilmaga. Nüüd igatahes muutus valgus palju heledamaks ja ümbrus paremini nähtavaks. Ja see nähtavus kulus meile ära.

Uuno oli kalda peal aega veetes igasuguste tegelastega palju suhelnud ning näitas meile kaardi peal ära kohad, kus oli oht valesti sõita ja näiteks mingis rooga täidetud jõesopis aega sisustada. Varustatuna nende nõuannetega hoidsime püüdlikult lähemas paaris kurvis vasakule ning avastasime end peagi keset väljapääsmatut pillirootihnikut. Egas midagi, ots ümber ja tagasi. Pärast mõningast ekslemist saime lõpuks ohtlikest kurvidest mööda. Mingil määral oli abiks ka minu Suunto kella küljes olnud kompass, mis andis vihjeid, kuhupoole hoidma peaks.

Üldiselt oli see Nulga ja Räpina vaheline osa vist maratoni kõige ebameeldivam lõik. Jõgi oli väga lai ja kõrget pilliroogu täis. Lisaks nägi lambiga vaid lähiümbrusesse ning puudus igasugune ülevaade, kuskandis me umbes oleme ja kus need kaldad täpselt on. Natuke enne Räpinat sattusime täiesti segadusse kui ei näinud enam kus suunas jõgi läks -- igal pool paistis olevat mingi takistus. Kompassi uurides avastasime, et veevool kandis meid tagasi sinnapoole, kust me kaardi järgi hoopis tulema oleks pidanud. See võttis meele üsna mõrudaks, sest tundus, et oleme vastuvoolu mööda mingit kõrvalharu sõitnud. Õnneks hakkasid varsti paistma Pireti ja Kaarli lambid ning me järeldasime, et ka meie tulime sealt poolt ning et ju siis mängib jõevool trikke. Varsti hakkas paistma ka mingi silla moodi asi, mille peal keegi taskulambiga energiliselt vehkis. Elu oli jälle elamist väärt!

Punktis seletas Uuno meile, et mõni aeg tagasi oli siit viidud ära viimane katkestaja. Kõik panid imeks loobumist olukorras, kus finiš on praktiliselt käega katsuda.

84,4 km sõidetud, aega kulunud 16:37

Seitsmes etapp -- Võõpsu paadisadam, 9,9 km

Kuna paigal seistes hakkas külm ning kõigil oli üritusest võrdlemisi kopp ees, siis ei hakanud me Räpinas jokutama. Vedasime kanuud üle paisu ning sõitsime edasi. Leppisime kokku, et sõidame koos, vähendamaks eksimise võimalust.

Räpinast edasi läks jõgi palju paremaks -- laius vastas jälle normaalse jõe omale ning ka roogu ei olnud. Ainult mõned kilomeetrid enne Võõpsut oli segadus, kui me sõitsime lõunasse, ehkki kompassi järgi oleks pidanud sõitma põhja. Pärast seda segadust, kui finišisse jõudmine oli samahästi kui tehtud, võtsime Margitiga pealtselt lõppevat võistlust kokku. Leidsime, et oleme olnud väga tublid. Eriti tublid on olnud Piret ja Kaarel, kes on terve maratoni ilusti vastu pidanud hoolimata sellest, et me olime mõlemad neile endamisi katkestamist ennustanud. Samas oleme me neist ikka üksjagu tugevamad ning oleks rumal jätta selline oluline asi nagu finišeerimisjärjekord juhuse hooleks. Seega otsustasime tempot tõsta, et garanteerida endale eelviimane koht. Tegimegi seda ning, ehkki vastasvõistkond püsis mõnda aega murettekitavalt lähedal, rebisime me end peagi lahti.

Ühel hetkel hakkas nurga tagant paistma Võõpsu sild ja selle taga vilkuv kollane tuluke. Margit küsis, et kas väsitame käed ka ära? Ja nii me siis tõmbasime viimase kilomeetri täiest jõust (selgus, et meil oli kasutamata ressurssi veel küll ja küll). Kanuu lendas nii võimsalt, et isegi Margit, kes eriti pimedas osas kurtis, et ei saa aru, kas me üldse sõidame ja kui, siis kui kiiresti, sai liikumise tunnetamisega ilusti hakkama. Lähemale jõudes ilmus lisaks kontrollpunkti tulukesele välja ka taskulambiga vehkiv Uuno. Kanuu kaldasse, kanuust välja, SMS teele. Kõik. Mõne minuti pärast jõuavad kohale ka Piret ja Kaarel. Kell on poole kahe paiku öösel.

94,3 km sõidetud, aeg kokku 18:23, umbes 115. koht.

Kui me seal oma kanuude ja asjade kallal kohmitsesime, sõitis kohale korraldaja, kes jagas välja diplomid, uuris, kus me nii kaua olime, ning viis kanuud minema. Litsusime end viiekesi koos kõigi pakkidega Uuno Honda Civicusse ning sõitsime tagasi Võrru. Sel ööl oli väga hea uni.

Kokkuvõtteks

Võitja aeg oli 09:05 ehk peaaegu täpselt kaks korda meist kiirem. Põhimõtteliselt oleks ka meie saanud kiiremini, kui oleks oma jõudu paremini tundes veidi rohkem pingutanud. Samuti kulus meil päris palju aega (mingite arvutuste kohaselt üle kolme ja poole tunni) söömise ja puhkamise peale. Ma arvan, et tund aega kiiremini sõitmine oleks olnud väikese lisapingutusega tehtav. Samas olime endale seadnud eesmärgiks distantsi ajalimiidi piires läbida ning selle eesmärgi me ju täitsime. Lisaks katkestasid päris paljud ning selles mõttes olime me tagantpoolt umbes kahekümnendad.

Järgnenud päevadel ootasime kohutavat lihasevalu, liikumisvõimetust ja muid koledaid suure pingutusega kaasnevaid vaevusi. Meie kõigi üllatuseks ei valutanud kellelgi eriti midagi. Mul annavad selg ja õlad natuke tunda, aga mitte rohkem kui pärast näiteks mõningast peenarde kaevamist. Sellest järeldaks ma, et tegelikult on Võhandu maraton jõukohane kõigile tervetele ja mingi regulaarsusega sportivatele inimestele. Vaja on ainult julgust asi ette võtta ning tahtmist lõpuni jõuda.

Järgmisel aastal tuleme kindlasti tagasi. Aasta aega on mõelda, kas võtta seda rahuliku matkana või üritada tulemust saavutada. Ühest asjast on kahju: järgmisel aastal on kõik kohad ja emotsioonid juba tuttavad ning maraton ei ole enam selline seiklus.

Aitäh Margitile, kes kogu distantsi ilusti vastu pidas (nii füüsilises kui minu seltskonna mõttes), Piretile ja Kaarlile, kes, nagu öeldud, olid väga tublid ning pakkusid seltskonda ja konkurentsi, Uunole, kes pani nädalavahetuse tuksi meie eest hoolitsedes, tuttavatele, kes meie edenemist neti kaudu jälgisid ning finišeerimise peale õnnitlussõnumid saatsid, ilmataadile, kes andis meile superilma ning kõigile, kes lõpuni välja viitsisid lugeda.

Neli päeva Xdreami esimese etapini.