Reede, 30. september 2022

Haanja 100 miili, Arne

Kirjutab Arne.

Täielik meditsiiniline läbikukkumine. Kaheksa raviseansi järel võis patsiendi seisundit lugeda stabiilseks, aga kogu see aastatepikkune teraapia osutus asjatuks, kui patsient üheksandal korral poolteist tundi enne õiget aega starti lubati.

Panin ennast viisipäraselt 100km peale kirja ja hakkasin vormi sättima. Suvel sai hulgakaupa pikki ja väga pikki võistluseid tehtud ja tundus, et vorm on hea. Põlv küll valutas vahetevahel, aga septembri algul sain päris arsti juurde, kes ütles, et on vanus ja vaja on just liigutada. Haanja 100 pidi väga ok olema.


Viimasel nädalal hakkas kripeldama -- tundus, et rada tuleb kiire, vorm on hea, äkki prooviks miili. Muidu sõidan raja kaheksa tunniga läbi nagu tavaliselt ja mis ma siis ülejäänud ajaga teen? Ei osanud midagi lõbusamat välja mõelda. Kolmapäeval kirjutasin Ivarile, et kas ümber regada saab. Ivar helistas tagasi ja küsis, et kas tahan siis või mis? Ütlesin, et tahan.


Kestmise ja pimeda peale jäämise pärast ei muretsenud. Ainuke asi, mis muret tegi, oli miili teise pauna kontrollaega jõudmine. Selleks pidin kiiremini sõitma kui kõigil varasematel kordadel. Kummiteema tegi ka loomulikult muret nagu alati. Ilmselt oleks võinud tänavu mingi kiirema komboga peale minna, aga Haanja laskumised teevad mind alati natuke ärevaks ja otsustasin väga kindla peale minna. Kirsa tegi ekstra kummiteema Haanja jaoks ja shoppasin tema kaudu ette Wolfpack Crossi. See oli millimeetri võrra laiem kui Barzo, mis taha läks, paarkümmend grammi kergem ja jõulisema mustriga. Etteruttavalt võib öelda, et kummivärgiga oli kõik hästi. Suvel, kui põlvevalud pihta hakkasid, katsetasin lühemaid väntasid, Haanjas olid 170mm pikkused vändad koos powermeetriga esimest korda pikal võistlusel kasutusel -- olid head. Kerimisel tundus pedaaliring hästi õige suurusega olevat.



Stardist läksin grupiga kaasa -- tempo oli mõistlik, ehkki pidin parasjagu pingutama. Kui kruusad otsa said, tee tõusma hakkas ja heinamaa peale läks, jäin üksi. Arvasin, et olen viimane. Kütioruni läks kõik reipalt ja kergelt. Vorm ja rada olid tõesti head -- mäletan, et üks aasta olin Kütioru TP-s juba üsna võhmal. Seekord sõitsin Tohkri(?) tõusu lõpuni üles. TP-st läksin peatumata läbi, sest vett ja värki oli. Tempo oli hea, esimesed 20km 1:10 vms.



Kütiorus sai üksjagu jalutada, seal sain ka paari teise sõitjaga kokku, kellega hiljem pea kogu raja enamvähem samas ajakavas liikusime. Pärast truupi olnud liinialune ja heinamaa olid tänavu head, kõvad ja sõidetavad. Edasine sõit läks heas mõttes rutiinselt -- oodatud ja ilusad kohad. Vällamäe kõik tõusud, laskumised ja värgid. Seal nägin jälle paari kaasmiilikat.

Plaksil lasin pudeli täis panna ja kihutasin edasi. Tempo oli natuke langenud, aga miilisõidu teise ringi värav tundus ikka suurelt lahti olevat. Lisapauna algus oli kiire, Plaani Jaanimäe juures olev heinamaa hea kõva, siis mitu pikka kiiret laskumist järjest. Tsirgumäe singli laskumine on mul probleemne olnud, seekord sai rahulikult alla (kummid). See singel, mis Tsirgumäele järgnes oli meeles kui pehme ja ebamugav. Seekord polnud. Eriti teisel läbimisel sai seda täitsa mõnuga sõita.

See koht kus Malsroos (ja Neemela?) eksisid -- seal oli vist keegi neid märke eest ära tõstnud. Jõle suvaliselt olid märgid tee ääres. Õnneks nägin kauguses linte, mis õige teeotsa kätte andsid, muidu oleks ka viga tegema läinud.

Kilomeetrisõidu liidrid läksid mööda siis, kui ma lisapauna tegin, nende minekut oleks näha tahtnud. Pärast lisapauna oli rajal palju rahvast, see oli hea vaheldus.



TP3-ni läks kõik toredasti. Tavaliselt on mul 40-60km vahel nõrk koht, kus keha tundub väga väsinud, aga seekord polnud midagi taolist -- sai hooga sõita. Makaronipunktis sain üle mitme aasta ketšupit. Seda oli seal kusjuures nii palju, et jätkus isegi teise läbimiseni. TP-s avastasin, et ma polegi viimane miilikas -- tagant tuli neid üksjagu juurde kui hakkasin edasi sõitma. Kontrollaega jõudmine tundus aina tõenäolisem.



Jürihani ja sealt edasi -- kõik kena. Rabadumäel oleks peaaegu herilaste punti sisse marssinud, viimasel hetkel nägin ja sain paremalt ümber minna. Rabadumäe teise tõusu peal oli suurem punt mäkke ronimas -- igaühel tegi tirr oma rütmiga häält, paras kakofoonia, aga mingi struktuur samas oli -- kõlas nagu Pärdi seni avaldamata teos kuuele ratturile ja ühele mäele.



Väikjärve singel oli väga hästi sõidetav. Haanja TP-s vaatasin tavasõidu rahvast, kes viimaseks raskeks etapiks tankis ja rõõmustasin, et mul ikka veel pea pool sõitu ees on. Üllatuseks nägin TP-s ka Tanelit, kes ütles, et oli liiga kiire stardi teinud, et ikka aega jõuaks, ja nüüd tempo langeb. Sealt edasi sattusime ühtepuhku kokku.



Miilisõidu pöördepunktis olin 27-minutise varuga, mis oli great success. Kui oleks sadat kilomeetrit sõitnud, siis oleks tulnud see elu kiireim ja ilmselt tugevalt alla kaheksa tunni.Enne sõitu arvasin, et teise ringi algul hingeldan, taastun ja hakkan matkama, aga tegelikult sõitsin samamoodi edasi. Powermeetri andmete pealt on küll näha, et võimsus on sujuvalt kahanenud läbi kogu sõidu.

Teine ring kulges üsna samamoodi esimesega -- minu sektoris oli umbes viis sõitjat, kes siis omas taktis edasi-tagasi pendeldasid. Rajajulgestajatele, kes veel positsioonidel olid, ütlesin aitäh ja lubasin täna rohkem mitte tagasi tulla.Makaronipunktis sai suure portsu makarone, palju viinereid ja ketšupit - imeline. Aitäh, et meid ära ootasite! Ühtlasi sai selgeks, et olemegi neli viimast, kes rajale jäänud on. Päris mitmed miilisõitjad ei olnud teisele ringile läinud. Pull on see, kuidas aju ennast rekalibreerib -- lõpuni oli 40km. Tavasõidus on see nagu igavik, aga eile tundus, et olen praktiliselt finišis.

Edasi tavapärane tore Jürihani värk, siis kruus Haanja poole. Kruusalt ära pöörates formuleerus viktoriiniküsimus: Milline on lühim tee Rõugest Haanjasse? Vastus: seda pole. Kuna kõht oli täis, siis geele ja batoone enam manustada ei tahtnud. Kõht tühjaks ka ei läinud. RC Cola ja arbuusilootus andis jõudu.



Haanjas tabas šokk, kui laud oli lihtsalt tühi ja inimesi ka polnud. Olime seitse minutit hiljaks jäänud. Väga julm. Aga kus häda kõige suurem, seal Coop kõige lähem. Tegime oma TP -- blackjacki ja litsidega. Protestiks sai RC Cola asemel Coca Colat soetatud. Ülejäänud kaader oli minema pannud, olime Taneliga kahekesi. Manustasime arbuusi ja koolajooki palju mahtus. Ühtlasi selgus, et Taneli lamp on kotiga finiši poole sõitnud. Õppetund: elutarvilike atribuute maksab alati endaga kaasas kanda.

Valgust oli veel vast tunniks, lõpuni kaks tundi. Hakkasime koos liikuma, midagi erilist nagu ei juhtunud, rada oli ainult kuidagi tundmatuks muutunud -- ilmselt metsatööd ja sellest tingitud ümbersuunamised. Kui päris pimedaks läks, siis sõitis Tanel mul sabas, laskumistel hoidsin natuke hoogu tagasi, et vähe rohkem reageerimisaega oleks, downkilli alumise poole Tanel jalutas, kuna nähtavus läks natuke liige kehvaks selle juurikaräga jaoks.2km enne lõppu läks kõht hullult tühjaks -- ma polnud peale makaronipunkti muid sööke manustanud. Finišis pigistasin kolmveerand pakki hapukoort ja kaks peotäit viinereid sisse. Aitas.

Lõpetasime täitsa viimastena.



Rajal olin 1,56 korda kauem kui võitja -- hea tulemus minu kohta. Sauserile kaotasin näiteks üle kahe korra Tavaliselt olen lõpetanud viimase 10% hulgas, tänavu oleks vast parema tulemuse saanud aga point selles, et see miilisõit pole võimatu ka mesikäpa sektori esindajatele kui aasta on hea ja natuke trenni teha.

Mulle meeldis see, mis pidi tänavu enamusi singleid läbiti. Pigem olid tõusud järsud ja laskumised pikad -- nii ei lähe vaevaga kogutud tõusumeetrid pidurdamisega raisku, laskumisi saab pikalt ja pidurdamata nautida. Hea näide see, kuidas Kurgjärve või Korgõmägi lahendatud oli.

Rajal miski valutama ei hakanud. Põlv ei andnud kordagi tunda. Täna ka kuskilt valus või kange pole. Vähe sai?Kokkuvõttes ülirahul endaga. Ülirahul rajaga ja sellega, et see värk niimoodi orgunnitud on. Aitäh!