Imbi jutustab:
Ma ei julgenud lastega B-rajale minna. Pärast mõtlesin, et tõenäoliselt
on lapsed minust paremas vormis, nutikad ja rõõmsameelsed, oleks võinud
B-rajale küll minna. Eriti kui osavõistlust on linnatänavatel. Kuigi me
suutsime 2,5 tundi rajal olla ja jäime peaaegu viimaseks, siis ma olin
lõpus ikka segaduses. Kuhu jäi mõnus rattaetapp, miks meid kanuusse ei
lubatud? Õnneks lastele meeldis tühjas majas ringi joosta, tornis
ronida, toru, kuum supp ja kuivad sokid.
Toru päästis päeva. Absoluutselt olen nõus Margusega, et toru on
senistest X-dreami lisaülesannetest kõige raskem. (Nendest, mis ma läbi
olen teinud, sest ma tavaliselt ei roni ja vahest ei uju.) (Marguse kommentaar: tegelikult ma ütlesin, et see oli mingis mõttes üks raskemaid) Toru raskuse
määras see, mida sa mõtlesid torus. Mul oli peas ainult üks mõte: põlved
ei tohi märjaks saada. Ja nii ma siis kükitades edasi liikusin. Ma ei
tea midagi kividest või mingitest muudest asjadest torus või üldse
mingitest jamadest. Oli ainult külm vesi ja põlved ei tohtinud märjaks
saada. Kodisin ja kodisin, aina raskemaks läks, siis läks veel
raskemaks, reielihased valutasid, hakkasid veel rohkem valutama.
Päästvat valgust ei paistnud kusagilt. Ja ega valguse peale loota ei
saanud. Viimasel kolmandikul ma enam ei jõudnud edasi liikuda. Siis tuli
mulle meelde, kuidas Haapsalu X-dreamil äkiline suplus külmas vees
lõpetas mu 2-kuulise köha. Järelikult külmaravi võib head teha! Lasin
ennast käpuli ja kodisin veel kiiremalt edasi. Ja mis viga kodida, kui
redel paistab :) Kui torust välja sain, toppisin kaks kommi suhu ja elu
oli lill. Elu oligi lill, pärast toru me ainult naersime. (Kuni
kohtusime kurja sööklamutiga -- see oli küll nagu lisaülesanne pärast
finišit.)
Kokkuvõtteks arvan ma, et lastega X-dreamile minek tuleks põhjalikumalt
läbi mõelda. Ja mulle tundub, et parem põlv ei valutagi enam.
