05.sept 2009 TABASALU xdream - tiimi CYBER muljed Asko pilgu läbi

Proloog

Kolmapäeval (2. septembril) helistas mulle Margit ning tegi mulle pakkumise, millest ma saanud loobuda, osaleda Xdreami 2009 aasta hooaja viimasel sprindietapil Tabasalus. Nimelt läks Cyberi võistkonna kapten Margus appi Yeti meeskonnale. Kaua Margit minu nõusolekut ootama ei pidanud.

Võistluspäeva hommikul oli meil tihe ajakava. Kell 9 saabus Martin rongiga Balti jaama, kust me ta kiirelt koos rattaga auto peale pakkisime (aega kulus selleks ainult 3 minutit ). Võistluskeskusesse saabusime pool tundi enne starti, kus Margit läks mind Cyberi võistkonda registreerima ning jättis meid Martiniga rattaid kokku panema. Hommikune sombune ilm ei tõotanud just kõige soojemat võistlust, seetõttu olid mul kaasas soojad vahetusriided (mida mul õnneks vaja ei läinudki). Katsetamise eesmärgil tegin omale kaasa ühe rattapurgitäie puljongijooki, mis pidavat olema piisav taastamaks organismi soolavarusid.

Rattad kokku pandud, riided vahetatud ning kotid seljas asusime stardi poole liikuma.

JALGSI 1 KM

Start anti Tabasalu Spordikompleksi eest. Jalgsi läbiti lühike ning küllaltki kitsas krossirada, kus ninaläikäimise oht oli küllaltki suur. Seda lühikest etappi jääb meenutama aroomiteraapia, mis tekkis jooksjate jalge alla tallatud kõrvenõgestest.

RULLUISK 13,20 KM

Viimati olin ma rulluisutanud umbes 10 aastat tagasi, seega ei teadnud ma, kas ma oskan enam üldse uisutada. Kui olime kord oma uisud jalga saanud (mina kasutasin Valdo käest laenatud uiske, aitäh!), sai küllaltki kiirelt selgeks, et rulluisutamisega on nagu rattasõidugagi, see unune lihtsalt kunagi. Kohe etapi alguses jäime me viimaste hulka kuna meie tempo oli küllaltki aeglane. Natukese harjutamise järel avastasin, et sõidan oluliselt kiiremini kui Martin. Mõne aja pärast võttis Margit Martini enda järel vedada, misjärel meie tempo mõne võrra paranes. Kui olime jõudnud kirikust mööda, tundsin end juba nii kindlalt, et haakisin ennast Margitile ja Martinile ette. Nii möödusime Leho ja Marguse võistkondadest, kes läbisid rulluisu etapi joostes.

Esimesse punkti jõudes saime kätte lisaülesande, milleks oli Eesti maakondade tundmine. Esimesel korral suutsime segamini ajada omavahel Valgamaa, Lääne-Virumaa ning Viljandimaa. Teisel korral panime ülesandega täppi ning võisime rulluiskudel jätkata. Aega oli kulunud 1h 5min 25s.

Rulluisu vahetusalasse sõitsime rahulikult „rongis”, päike hakkas paistma ning meeleolu paranes niivõrd, et arutasime juba mida keegi on rannas toimuvale piknikule kaasa võtnud. Rulluisu vahetusalasse jõudsime 90nda ajaga.

COASTALEERING 4,69 KM

Ehk jalgsi orienteerumine rannikul vahelduvate punktidega maal ja merel. Punktide leidmisega meil raskusi ei tekkinud, merel paistsid nad kaugelt kätte ning panga serval maja küljel asunud punkti oli võimalik minna mööda teerada. Martin suutis paar korda ka ujumas käia, esimesed 2 punkti läbisime Margitiga meres paljajalu, mis ei olnud just kõige ohutum ning meeldivam kogemus. Peale merest väljumist hakkas nälg esimest korda näpistama ning sõime ära esimese batoonid.

Teise etapi lõpuks oli aega kulunud stardist 3h 3min 37s, ehk meil oli kontrollajani aega tervelt tund.

RATAS 5,11 KM

Ratta vahetusalas panin jalga oma rattasõidu saapad, proovisin esimest korda külma puljongijooki (ei soovita kellelegi) ning sõit võis alata. Esimesse punkti, mis asus tee ja metsaraja hargnemiskohal, jõudsime küllaltki lihtsalt. Ajendil, et meile sõitsid vastu ratturid, pakkusin varianti, et 12ndasse punkti võiksime minna mööda metsarada, mis oli ränk viga, kuna rada oli väga aeglaselt läbitav. Teine kord tuleb ikka naisterahvaste vaistu usaldada. Peale soist rattarada leidsime üles 12nda punkti, mis oli keset mudaseks tallutud metsarada.

13 punkti otsustasime minna mööda asulateid. Enne asulavahele jõudmist pidime ületama kraavi, mis paistis esialgu üsna sügav ning pehme põhjaga (kraavi servad olid hirmuäratavalt üleni mudased). Peale mõningast ekslemist Tabasalu tänavatel leidsime kätte õige suuna ning suundusime kiirelt 13 punkti poole. Tundub, et see 13 oli üks õnnetu number, kuna me ei leidnud seda üles ka esimesel katsel taas metsa sukeldudes. Õnneks leidis Margit õige punkti kiirelt üles ning sõit jätkus järgmise etapi stardi poole.

RATTARALLI 2,35 KM

Rattaralli alguseks oli meil aega kulunud 4h 20min 48s. Nullisin oma odomeetri ning asusime legendi lugema. Sellel etapil me eksimusi ei teinud ning kõik laabus hästi. Ei saanudki iseendaga vaielda, et „nii ei saa ikka rallit sõita”, kuna suuremate liikumiskiiruste korral oleks see meenutanud just rallisõitu :P. Kanuu stardialasse jõudsime ajaga 12min 4s.

KANUU Check-IN – Check-OUT

Kuna kartsime, et meil jäävad põnev tunnel ja lahedad lisaülesanded aja nappusel tegemata otsustasime liikuda edasi ratastel ning jätta kanuuga sõitmine järgmiseks võistluseks.

II RATTARALLI 4,50 KM

Nullisime uuesti odomeetri, võtsime lonksu pakutavat magedat jooki ning asusime järgmise sihtkoha otsinguile. II rattaralli kavas oli ka mägironimine ning ilusa vaate imetlemine. Ei teagi kas see oli ilus vaade või hõre õhk, aga peale tipu vallutamist kadus meil legendi lugemise järg käes. Lõpuks otsustasime järgmisse vahetusalasse sõita kaardi järgi. Osade võistlejate vihjete abil leidsime üles ka rattaparkla kus asusime täitma järgmist lisaülesannet.

Lisaülesandeks oli valida omale kivirahn ning teha sellega 1 ring mööda märgistatud rada. Kuna abivahendid olid lubatud otsustasin ennast abivahendiks pakkuda. Margiti ja Martini moraalsel toel sai kiviga kiirelt ring tehtud ning võis alata järgmine jalgsi etapp.

Aega oli stardist kulunud 5h 37min 6s

JALGSI 6,25 KM

Sellel etapil jätsime, eesmärgiga läbida lisaülesanded ning uurida põhjalikult salapärast tunnelit, vahele päris mitu punkti. Vahetusalast suundusime müslibatoone süües 25. punkti. Peale mõningast seiklemist punktides 26/27 ja 28 jõudsime tunnelisse.

Tunnel oli oodatust palju suurem ning me ei osanud esialgu arvatagi, et punkt võib paikneda keset pimedust. Minu küklooplambist erilist abi ei olnud, kuid õnneks oli Margitil Marguse käest laenatud korralik valgusti, nii et päris pimeduses me ei sumanud. Kui saime lõpuks tunnelist välja, jõudsime 3. lisaülesandeni milleks oli mööda vertikaalseina ronimine. Seisime korra jälle nõutult, et kes seda ronimist nüüd küll tegema hakkaks, mispeale lükkas Margit mind ette ning asusingi mööda seina ronima. Ronimistehnika oli minu jaoks uus kuid mõne aja peale sain tehnika selgeks. Margit ja Martin tulid sammuti „mööda seina” üles, mis Margiti sõnade järgi oli palju raskem kui minu läbitud rada. Lisaülesanne lõppes sõna otseses mõttes augus. Ronisin ees sisse ning võtsin punkti ära, mispeale ronisid alla ka Margit ja Martin. Huvitav, kuidas esimesed meeskonnad siin omavahel maid jagasid?

Kuna kontrollajani oli jäänud alla poole tunni, jooksime otse rattavahetusala poole. Vahepeal võtsime ka punkti 32 ära ning saime kirja oma päeva parima tulemuse – 20 koht. Mina jooksin ennast igatahes korraks kokku.

Vahetusalas oli stardist kulunud 7h 22min 36s.

RATAS 5,01 KM

Sellel, etapil meil enam seiklusi ei olnud. Leidsime üles kõik punktid ning suundusime ronimisseinale. Olime varem juba kokku leppinud, et ronima läheb Margit, kes sai ka ülesandega suurepäraselt hakkama.

FINIŠ aka PUNANE KAAR

Lõpetasime ajaga 7h 57min 36s

Epiloog

Selle võistluse märksõnaks oli punktuaalsus - suutsime kõikidesse kontrollpunktidesse jõuda täpselt minuti pealt. Trahviga 6h saime kokku ajaks 13h 57min 36s ning kokku 95 koha.

Isiklikult jäin osavõistlusega väga rahule – ilm oli ilus, sai õpitud uusi tehnikaid ning samuti polnud tempo tappev. Lõpetuseks tänan Margitit ning Martinit, kes kinkisid mulle järjekordselt põneva nädalavahetuse.

TAOK rogain, OANDU

Seekord olime jälle Martiniga kahekesi. Raja planeerimisel võtsime eesmärgiks veidi üle 30 kilomeetri (kaardi peal kurvimeetriga mõõtes). Kuna tegelikult sai tee natuke pikem, siis kartsime, kas jõuame ikka õigeks ajaks tagasi.

Algus läks päris hästi ning ehkki 56. punkti kandis oli kõvasti kraavide ja murdunud puude vahel ukerdamist, olime me mere äärde jõudes kõvasti plaanist ees. 54. punktis juhtisime juba 1:15. See varuaeg kulus meile küll ilusti ära, sest 52. punkti juures tegime me oma kolmveerand tundi viga. Seal ei saanud me ühel korral üldse aru, kus me oleme ning kas me oleme ikka veel kaardil. Õnneks saime end lõpuks siiski paika ja edasi läks normaalselt. Umbes sealkandis hakkasid meil mõlemal ka põlved valutama ning läksime üle kõnnile.

Maanteeäärsed 31, 22 ja 25 olid maastikul, mis võttis mugavuse poolest lausa pisara silma. Samas, teisel pool jõge oli ikka suht räme võsa.

Finišisse jõudsime mõningase varuga, olles kogunud 77 punkti. Koht oli 145, mis on meie kohta suht keskmine. Alloleva kaardi peal on meie teekond rohelisega (punane on Cyber slow). Punktide võtmise aegu saab vaadata siit veebilehelt.

Xdream 2009-4 -- Tabasalu, võistkond Yeti

Algus

Seekord osalesin Xdreamil asendusliikmena võistkonna Yeti koosseisus. Yetis olnud kolleeg Arne suutis mõned päevad varem end jalgrattaga katki kukkuda ja ma otsustasin proovida, kuidas natuke kiiremini liikuvas tiimis elu käib, kaaslasteks Viljandi tudengid Sven ja Andres. Team Cyberis asendas mind Elva etapilt tuntud Asko.

Natuke muret tegi see, et põhimõttekindlate sportlastena ei tunnistanud jetid rulluiske kui liiga lihtsat edasi liikumise viisi. Näiteks ei oleks Sven saanud uiskudega kätte oma maratoniks valmistumise treeningplaanis ette nähtud koormust (tal oli selle laupäeva koha peal ette nähtud vist 20km jooksu). Kaalusin tükk aega, kas panna reeturit ja tšillida ise teiste kõrval uiskudega (kiiremini ei saa, kuid vähem jõudu kulub ja KP-s on aega puhata), kuid leidsin, et ma võin ise ka kõva meest panna ning jätsin uisud autosse.

Etapi juhend andis mõista, et finišieelne lisaülesanne on kas seiklusrada või seinaronimine. Jess! Selle nimel olingi ma talvel tunde seina küljes rippunud. Lõpuks ometi oli käes minu tähetund.

Jutu juurde käivaid kaardikesi saab vaadata näiteks siit lehelt.

Rulluisk Jooks

Rulluisuetapp algas kerge takistusjooksuga, mis kohati muutus takistuskõnniks, sest rahvast oli kitsa raja peal päris paksult. Kui me kergliiklusrajani jõudsime, oli esimene ots juba ammu minema uisutanud. Ma ise olin lootust, et teised kaotavad uiskude jalga panemisega aega ja me saame kasvõi korrakski etteotsa. Aga võta näpust. Samas, üsna paljudest istuvatest tiimidest jooksime me ikka mööda. Seda lõbu ei jätkunud kauaks, sest kohe hakkas selja tagant uisutajaid mööda vuhisema. Minu hämmastuseks jätkus neid ikka päris pikaks ajaks. Näiteks team Cyber sõitis meist mööda vist natuke pärast kirikut. Ja paistab, et kolmele tiimile (neist üks kindlalt rulluisutas) tegime me ka joostes ära.

Murastes ootas meid lisaülesanne, milleks oli kontuuri järgi maakondade ära tundmine. Sisuliselt tuli tükkidest Eesti kaart kokku panna, ainult et tükke tuli omavahel sobitada mõttes. Kuna jooksutempo oli päris korralik, siis ma esimese variandi koostamises sisuliselt ei osalenud ja tegelesin põhiliselt joomise ja pulsi alla saamisega. Ma ei ole Eesti geograafias eriti tugev ka. Teise korraga saime kõik maakonnad õigesti paika ning saime tulema. Pärast vaatasin, et selle peale kulus 19 minti. Päris korralikult.

Etapi peale läks kokku 1:38. Kui aegu võrrelda, siis minnes kaotasime me võrreldes (keskmisest veidi tagapool) uisutajatega umbes 15 minutit ja tagasi tulles 10.

Coastaleering

Kõlava nimega etapp seisnes seekord vees sumamises ning ühe korra Tabasalu panga otsa ronimises. Mingit keerukat orienteerumist siin ei olnud, punktid paistsid saja meetri peale ära. Tuli lihtsalt vööni vees sumades nendeni jõuda. 6. punkti juures saime kätte ka rulluisuga eest ära läinud team Cyberi.

Ajaks tuli 1:08.

Ratas

Ratas oli suht lihtne, mingeid imelisi rajavalikuid me ei teinud, sõitsime ilusti mööda teed. 12. punkti minnes ei hakanud mööda metsa ratastega sebima vaid jätsime need maha ja jooksime viimased nelisada meetrit jalgsi. 13. punktis oli natuke kõhklemist ja kaotasime vist paar minutit, aga muidu läks kõik ilusti.

Järgneva rattaralli legendi oli märgitud, et see on kõige kiirem tee kanuuetapi algusesse ja seega me ei üritanud seda kuidagi kavalalt ära lahendada, vaid sõitsime otse legendi pidi Harku randa.

Ratta peale läks kokku 1:03.

Kanuu

Kanuu on kogu hooaja olnud tugevatest mehemürakatest koosnenud Yeti trumpala. Kuna mul oli CV's kirjas kahe Võhandu maratoni kogemus, pandi mind kanuud tüürima ning seni roolimehe rolli kandnud Andres 'Haabjakunn' Ansper ronis ette, et vett oma loomajõuga kahte lehte laiali lükata. See õnnestus tal päris hästi, sest me jõudsime Sveniga kahepeale teiselt poolt tõmmates kanuud vaevu otse hoida.

Kanuupunktid olid üldiselt lihtsad ja asusid ilusti kalda ääres. 19. punktis olevat Andrese väitel vööni muda olnud, aga sellest ei tea ma midagi. :)

Kanuu peale läks 0:58, mis andis meile 47. etapiaja.

Rattaralli

Andres, kes polnud legendi eriti uurinud, pakkus õhinal, et me peaksime rattaralli kaardil ära lahendama ning siis otse punkti sõitma. Meil kulus Sveniga jupp aega, et talle selgeks teha, et antud juhul pole see võimalik, sest pole teada, kus täpselt raja peal see punkt on. Lõpuks jäi ta siiski nõusse ning hakkasime legendi järgi sõitma. Enne meid oli kõvasti rahvast sõitnud ning seega polnud roostikus raja järgimine eriti raske. Ka karjääris läks meil ilusti ning leidsime punktitipu ilusti üles. Mäe otsas arutasime viis minutit seda, kus jalgrattaetapi lõpp on. (vahemärkus: sel ajal möödus meist Cyber, kes oli vahepeal kanuu vahele jätnud) Me ei leidnud end kuidagi kaardi pealt üles. Asi algas vist sellest, et me ei saanud täpselt aru, kas ratta ja kanuu kaart moodustavad ühtse terviku või mitte. Pärast seda kui me olime tulutult otsinud igasuguseid orientiire ja Paldiski maanteed loobusime me otse sõitmise mõttest ning otsustasime lihtsalt legendi järgida. All selgus, et kuna legend käis läbi mäetipu, siis ei saa me täpselt aru, kuhu järgmisena sõitma peaks. Otsustasime siis lihtsalt kuidagi Paldiski maanteele välja sõita (pidasime nimelt kaardil olevat kirde-edela suunalist teed Paldiski maanteeks) ja siis kindla peale punktini sõita. Pärast mõningast nikerdamist saime end lõpuks paika vahetusalast pool kilti lõunas oleval ristmikul. Nojah, asi seegi. Otsustasime punkti sõita edeleast, kuid õige tee peal oli ees tõkkepuu. Sõitsime siis edasi ning keerasime Nupsu talu juurest metsa. Turnisime ratastega kuidagi panga pealt alla ning jõudsime lõpuks vahetusalasse.

Ralli peale kulus 0:53 ja viga tuli 20 minuti jagu.

Jalgsi

Enne jalgsietapile suundumist tuli teha lisaülesanne, milleks oli paekivilahmaka tassimine. Leidsime sobiva kivi ning hakkasime seda Sveniga kahe vahel kandma. Väga mugav see ei olnud, mispeale Andres lasi kivi endale turjale tõsta ja pistis jooksu. Meie Sveniga hoidsime servadelt. Jooksutempo oli nii kiire, et näiteks mina eriti kivi raskust kanda ei jõudnud. Lihtsalt hoidsin seda otse. Pärast selgus, et saime siin kuuenda etapiaja. Whee! Kui vaid teised alad ka nii hästi läheksid.

Jalgsietapp algas suht tavapäraselt, päris palju sai mööda kruusateed sörkida. Natuke pärast 25. punkti saime jälle Cyberist mööda. Edasi kulges etapp Astangu laskemoonalao territooriumil, mille lähedal ma lapsena suusatanud olin. Senisest orienteerumisedust tiivustatuna läksime hooletuks kätte ning tegime 27. ja 28. punktis natuke viga.

Edasi hakati kasutama ära maastiku eripärasid, sest järgmine punkt oli tunnelis (pigem maa-alune ladu/angaar), kus Svenil õnnestus põrandast läbi vajuda. Õnneks viga ei saanud. Kohe pärast tunnelit oli vaja sumaariga mööda panka üles ronida. Mina kui esironija lendasin peale ning pealtnägijate väitel lausa tuiskasin seinast üles (ok, võib-olla nad päris sellist sõna ei kasutanud...). Järgnes punkt mingis augus. Järgnes pikk tagasitee. Hakkasin vaikselt ära väsima ning Paldiski maantee ületamisel tõmbasin sisse paraja portsu geeli. Sellest oli kõvasti kasu, sest energiat jätkus kuni lõpuni.

Järgmine punkt oli legendi järgi saare peal ja kaardilt oli näha ka mingi järve moodi asi. Läksime kruusatee pealt otse suunaga järve poole. Litsusime end läbi mingi võsa järve äärde ning nägime mingi kivihunniku otsast situatsiooni ära. Saar oli küll üsna kalda lähedal, aga kahjuks oli see vale kallas. :) Sinna saamiseks oleks pidanud tegema päris pika ringi mööda võsa ja pilliroogu. Otsustasime sama koha pealt üle ujuda. Pärast suht sooja ilma käes mässamist oli vesi päris mõnus. Järvel oli tugev paepõhi all ja vesi ulatus max. kaelani. Järgmised kaks punkti meenutasid stseene Vietnami sõja filmidest. Sumasime poole sääreni mudas, ümberringi kolme meetri kõrgune pilliroovõsa. Õnneks ei olnud tegemist põhjatu mudaga, vaid all oli kõva paas. Saarele järgnevat punkti võttes oli mul küll kartus, et kuidas me selle kiviringi selle võsa seest üles peaks leidma, aga õnneks läks loha õigesse kohta. Järgmise punktiga oli natuke raskem, sest me valisime vist vale loha ja surfasime seal natuke ka ise endale teed rajades ringi. Õnneks leidsime lõpuks ka õige loha ja punkti.

Tagasi vahetusalasse jõudes selgus, et me olime umbes kolm minti hiljaks jäänud ning vahetusala punkt oli juba läinud. Väga punktuaalsed tegelinskid... Etapi peale kulus orienteeruvalt 1:50.

Ratas

Edasi polnudki muud teha kui võtta rattad ja finišisse sõita. Õnneks oli 37. rattapunkt veel olemas ja sai selle ära võtta. Rattaetapi lõppu me kaardi pealt korralikult välja ei lugenud, seega põrutasime otse rattaalasse. Hiljem selgus küll, et oleks pidanud teiseltpoolt lähenema ning läbima takistusraja. Tulemustes see küll erilist vahet ei teinud, sest takistusraja asemel jooksime kohe ronimisseinale, kus meie cheersquad oli suutnud kohtunikke veenda meid ära ootama. Ronisin siis kiiresti mööda mingit lihtsat rada üles. Ketsidega ei olnud see küll eriti mõnus, aga nukid olid kõik lihtsad ja seega probleeme polnud. Vöö maha ning jooksimegi finišisse.

Tulemus

Lõplikuks ajaks tuli 8:07.56, koos trahvidega (kaks võtmata punkti ning finišisse hilinemine) 10:22.56 ja 84. koht. Minu hinnangul jäi meil puudu umbes 15-20 minutit. Selle oleks võinud kokku hoida näiteks rattarallil.

Mina isiklikult jäin etapiga päris rahule -- jalgsietapi maastik (karjäär ja laskemoonaladu) oli väga lahe. Ronimisülesanded olid väga täkkesse. Ja füüsilise koormuse sai ka kätte. Jätkuvalt suur aitähh toetustiimile, kes muutis rajalolemise mõttekaks ning suhtus pärast finišit tühja pilguga ringi lonkavatesse sportlastesse äärmise mõistvusega.

Mehed olid rauast ja laevad puust

Algus

Paluküla orienteerumismaratoni idee kõlas lahedalt: joosta 38 aastat vana kaardiga mööda metsa ringi ja üritada tuvastada, kui palju maastikust praeguseks järel on. Alguses panin end kirja 18.7km pikkusele rajale, aga hiljem mõtlesin ma ümber ja läksin hoopis Piretile seltsiks lühemale, 13,5km pikkusele rajale. Vahelduse mõttes ongi tore jalutada ja rahulikult keskendudes kaarti lugeda minule tüüpilise pea laiali ringi jooksmise asemel.

Rahvast oli üsna vähe, kolmekümne inimese ringis vist. Seega metsa eriti lohasid ei tekkinud ja tee peal nägi teisi harva. Saimegi rahulikult omaette orienteeruda. Osalejate seas oli ka eelmise maratoni kolmas koht, kes nägi ka praegu suht sportlik välja. Respect.

Pireti suurim mure oli kogu aeg, et keegi on mingi tee või lagendiku meiega konsulteerimata natuke kõrvale tõstnud (lähedale on tehtud uus sarnane tee ja vana tee on ära kadunud). See kõlab küll tobedana, aga ühes kohas täpselt nii oligi. Kaart ise nägi suht tore välja. Enne starti seletati kõigile veel tingmärkide tähendusi -- valge on mets ja toonitud ala lage. Nüüd jookske. :)

1. punkt, 42:10

Start oli päris naljakas, sest erinevalt tavalisest ei pannud inimesed kõik kohe jooksu ning veel paarsada meetrit pärast starti oli näha metsa all sihitult igasugustes suundades liikuvat rahvast.

Plaan oli esimesse punkti minna mööda (vanast 33. punktist läbi minevat) rada, aga see plaan lõppes ära saja meetri pärast kui me raja ära kaotasime. Seega kõmpisime lihtsalt suunaga mööda metsa. Mingil hetkel läks mets märjaks ning me oletasime end olevat kaardil näidatud soos. Pärast pooletunnist kõmpimist leidsime raiesmiku, mida kaardil ei olnud, kuid mille all oli kaardil kujutatud nina. Saime end täpselt paika ning punkti leidmine oli juba lihtne. Üldse läks sel korral punktide võtmine lihtsalt. Kui juba punkti piirkonda või ründepunkti kohale jõudsime, siis tuli punkt ka suht kiirelt. Võib-olla oli see rahuliku tempo ja sellega kaasneva täpse kaardilugemise tulemus. Teisalt olid ka punktitähised peitmata ja üsna kaugele näha.

2. punkt, 101:55

Kõndisime lagendikuni ja mööda selle serva kruusateeni välja. Sealt edasi piki rada. Lagendik ja mäed olid ilusti kaardi peal olemas. Edasi läksime suunaga metsa. Siin panime natuke viltu ja surfasime natuke küngaste vahel edasi-tagasi. Lõpuks saime kraavi abil ennast täpselt paika ning siis oli kõik OK.

3. punkt, 34:43

Jalutasime mööda soist sihti. Seejärel surusime end läbi nõgeste ning toomingavõsa ning leidsimegi lagendikult punkti.

4. punkt, 21:38

Jalutasime mööda sobivas suunas minevat teed (mis oli võrreldes kaardiga 50m ida poole kolinud). Läksime suunaga punkti peale ja jooksime sellele otsa. Õigemini, Piret jooksis. Mina arvasin, et oleme natuke kõrvale kaldunud ning käisin natuke kõrval asja uurimas ja leidsin hoopis posu okastraati. ISC võiks mõelda soomustatud sääriste välja töötamise peale.

5. punkt, 34:01

Jalutasime natuke mööda teed, kuid mingist hetkest keerasime jälle suunaga metsa ja hakkasime mäetippu otsima. Piret mainis, et ta oli kuulnud mingist hiiemäe otsas paiknevast punktist ja arutas, kas see võiks see olla. Arutelu ajendiks oli tee peal olev suur viit hiiemäe peale. Misiganes, ronisime läbi nõgeste ja toomingavõsa mingi mäe otsa, kus punkti polnud. Ma ronisin tagasi alla tee peale. Kõik klappis, tegemist oli õige kohaga. Lihtsalt õige mägi oli natuke kaugemal. Jooksin siis tagasi ning asusime koos läbi nõgeste ja võsa üles rühkima. Mäe tipus ootasid meid punkt ning sinna viiv ilus, niidetud muruga tee. Pagan, oleks ikka pidanud silti uskuma ja lihtsalt mööda teed kohale kõmpima. Aga, noh, nõgesed pididki kasulikud olema.

6. punkt, 53:14

Ronisime ilusti mäe otsast alla ja leidsime üles tee, mis meie arvates mööda karjääri moodi asja serva kulges. Karjääri moodi asja me küll ei leidnud, aga tee läks suht õiges suunas, seega väga mures me polnud. Edasi oli põhiprobleemiks leida punktini viiv siht. Esimese raksuga kõndisime sellest ilusti mööda ning samuti ka järgnevast, ida-lääne suunalisest sihist (sest Piret ei uskunud, et me juba nii kaugel oleme). Kõmpisime siis tagasi ning teekäänaku juures hakkasime sihti otsima. Surfasin natuke mööda põõsaid ning leidsingi teest veidi eemalt sihi üles. Edasi oli punkti leidmine juba lihtne.

7. punkt, 51:34

Esimene eesmärk oli jõuda teeni, millel asus joogipunkt. Kõmpisime natuke ja leidsime nõgeseid täis lagendiku (selle vasakpoolse, konksukujulise). Sealt üritasime mööda teed edasi minna, aga teed loomulikult polnud (st kadus kahekümne meetri pärast ära). Selle asemel olid toomingad ja pahkluuni vesi. Üldse sai selle üritusega minu toomingate nägemise norm üsna mitmeks aastaks täis, seega edaspidi paluks neid mitte enam pakkuda. Järgmisena jõudsime majani, kus oli koer ja mille õue me minna ei raatsinud. Jälle vesises toomingavõsas surfamine ümber aia. Lõpuks jõudsime mingi metsateeni välja, aga minu arvates oli ta liiga väike. Pürgisin edasi lõunasse, et jõuda kaardil kujutatud (minu arvates) kruusateeni. Õnneks vaatas Piret enda mobla pealt kepsu pilti ning tuvastas, et me oleme siiski õige tee peal. Kõmpisime natuke mööda teed ning leidsime joogipunkti. Sellega saime end täpselt paika ning siirdusime sohu. Soosaare ja selle peal oleva punkti leidmine läks juba lihtsalt (orienteerumistehnilises mõttes. Vesisest rägast tuli end ikka läbi suruda).

8. punkt, 52:09

Kuna meil oli mööda võsa koperdamisest suht siiber, siis otsustasime minna suure ringiga mööda teed. See tuli suht normaalselt välja. Kruusatee peal me isegi jooksime natuke. Esimene kord, kui tee pealt punkti võtma keerasime, kohtusime mulle üle pea nõgestega. Läksime siis natuke edasi ning seekord oli ainult toomingavõsa. Kaardil olev soosaar oli vahepeal küll metsa sees olevaks künkakeseks moondunud, kuid piki mäenõlva kõndides leidsime selle üsna mõistlikult üles.

9. punkt

Tolleks hetkeks oli aega alles vaid poolteist tundi. Lootsime õigeks ajaks jõuda, aga üsna napiks kippus minema küll. Tee pealt üheksanda punkti peale keerates tegime selle vea, et ei pannud end täpselt paika. eeldasime lihtsalt, et kõnnime sihi peale välja ning vaatame siis edasi. Tulemuseks oli loomulikult see, et lõpuks surfasime täiesti suvaliselt mööda metsa ringi ning leidsime vahelduva eduga mingeid sihi moodi asjandusi. Jalutasime siis mööda lubavamaid sihte edasi-tagasi, aga midagi asjalikku ei leidnud. Tegelikult oleks tulnud tee peale tagasi minna ning end kuidagi täpselt paika saada. Praktikas me seda ei teinud ning aeg hakkas ka otsa saama. Mingil hetkel oli selge, et punkti me kontrollaja sees ei leia. Jalutasime siis finišisse ära.

Tulemus

Tulemuseks oli siis 07:47:16 ja 8 leitud punkti. Ametlike reeglite järgi läksime me kuuetunnise valikorienteerumise arvestusse, mis meie hilinemise juures tähendas nullist tulemust. Miskipärast tulemuste lehel hilinemisi arvestatud pole ning selle järgi oleme üsna heal kohal.

Üldse osutus see võistlus väga raskeks. Pika raja läbis vaid üks mees ja temagi napilt alla kontrollaja. Korraldaja oli veel rõõmus, et leidus keegi, kellele karikas üle anda. Võitja käest saime ka teada, et 9. punkti sihti looduses tegelikult polnud ning tema leidis punkti üles lihtsalt suunaga peale minnes ning metsa kammides.

Orienteerumise mõttes läks meil väga hästi, sest peaaegu kõik punktid leidsime ilma otsimata üles. Erandiks olid 2. ja 5. Lisaks oli 6. puhul probleeme õige sihi leidmisega. Kindlasti aitas aeglane tempo, mis võimaldas kogu aeg ninapidi kaardis olla. See oligi üldse ainus võimalus kuidagi orienteeruda, sest kaardil usaldusväärseid detaile eriti polnud ning kui natuke sassi läksid, oli väga raske end uuesti paika saada. Maastiku mõttes oli see minu karjääri raskemaid radu. Väga vähe oli kohti, kus polnud kas toomingavõsa, nõgeseid, vett või nende kombinatsiooni.

Kokkuvõttes oli tegu huvitava üritusega, aga teist korda sama raja peale suure tõenäosusega enam ei läheks. Vanas heas hakkad taga igatsema mugavusi, männimetsa, tihedat teedevõrgustikku, ... :)

Paluküla orienteerumismaraton

Laupäeval osalesin Paluküla maratonil. Kuna kontrollaeg oli 8 tundi, siis registreerisin ennast kõige pikemale rajale, mis oli 29,75 km pikk ja 36 KP-ga.

Erinevalt tavalisest orienteerumisvõistlusest oli siin kasutusel retrokaart, mis oli pärit aastast 1971 ja oli kasutusel olnud 1971. aasta EMV maratonil. Rada oli ka peaaegu sama, mis tookord. Kuna maastik on 38 aastaga üsna palju muutnud, siis läks kaart üsna halvasti maastikuga kokku. Lagendike ja soode servad, kraavid, elektriliinid ei olnud enamasti seal, kus kaardi peal märgitud. Metsaradasid ja sihte ei saanud peaaegu üldse kasutada. Seega ainukesed orientiirid, mida kasutada sai, olid reljeef ja kaks maanteed. Normaalselt joosta saigi ainult nendel maanteedel ning paaris kohas hõredamas metsas ja niidetud lagendikul. Reljeef oli kaardil oluliselt ebatäpsem kui tänapäeva orienteerumiskaartidel, aga siiski täpsem kui baaskaardil.

Lagendikuservades oli palju nõgeseid (kohati üle kahe meetri kõrgused). Sääski õnneks eriti ei olnud, aga puugid ronisid pidevalt naha peal.

Kuna joogipunkte välja kuulutatud ei olnud, siis võtsin kaasa 2,5 liitrit värskat, millest 2 liitrit ka raja peal ära kulus. Kohapeal selgus, et joogipunktid siiski olid rajal olemas, aga sinna ma siiski ei jõudnud. Süsivesikute saamiseks tarbisin rajal 100 g marmelaadi ning 200 ml lahjendamata kannujooki. Lisaks oli kaasas 180 g geeli, aga see jäi alles, kuna rada ei võimaldanud nii palju joosta, kui oleks tahtnud.

Start -> 1. KP (linnulennult 1,46 km, aeg 1:25.34)

Pärast starti hakkasin kompassi järgi punkti suunas liikuma. Lootsin jõuda punkti läheduses olevale järsema reljeefiga maastikule, aga pärast tükk aega liikumist jõudsin hoopis mingile soisele lagendikule. Arvasin, et see on kaardil punkti läheduses olev lagendik (aga tegelikult ilmselt ei olnud). Üritasin seal reljeefi järgi punkti juurde minna. Alguses isegi läks maastiku reljeef kaardiga mingil määral kokku, aga varsti enam ei läinud. Vahepeal oli ka teisi võistlejaid näha, kes ei olnud ka esimest punkti veel üles leidnud. Ühe lagendiku peal (mida kaardil ei olnud) sain ühe võistleja käest teada ligikaudse asukoha. Olin paremale kaldunud ja stardile lähemal, kui ma arvasin. Õnneks oli selle lagendiku servas järsk reljeef, mis oli ka kaardi peal ja sealt õnnestus juba reljeefi järgi punktini liikuda.

1. KP -> 2. KP (linnulennult 1,46 km, aeg 0:38.38)

Kuna teine punkt oli maantee lähedal, siis jooksin kõigepealt üle kilomeetri läbi metsa maanteele välja. Sealt jooksin natuke mööda maanteed edasi, kuni nägin rahvast metsast välja tulemas. Pöörasin seal metsa sisse. Seal oli jube soo. Kui õnnestus soost mööda saada, oli juba reljeefi järgi võimalik punkt üles leida.

2. KP -> 3. KP (linnulennult 0,49 km, aeg 0:30.17)

Kolmas punkt asus teisega võrreldes üle maantee, seega jooksin maanteeni ja sealt kohe teisele poole uuesti metsa. Läksin üle künka, kuni jõudsin rappa. Sealt oleks pidanud reljeefi järgi pidanud üsna lihtsalt punkti leidma, aga maastiku reljeef ei läinud kaardiga kokku, ilmselt oli raba piir nihkunud. Mingil hetkel jõudsin lageda künka otsa, kust oli kruusatee näha, seega olin punktist mööda läinud. Pöörasin tagasi, varsti nägin ühte võistlejat punktist tulemas ning leidsin ka ise punkti üles. Punkti ümbruses olev reljeef oli palju laugem, kui kaardi järgi oleks arvanud.

3. KP -> 4. KP (linnulennult 1,62 km, aeg 0:42:30)

Pärast maanteele jõudmist sai üle pooleteise kilomeetri mööda teed joosta, kuni nägin lagendikku, mis oli täpselt samas kohas ja sama kujuga nagu kaardil (ainuke selline lagendik, mida ma võistluse jooksul nägin). Jooksin selle lagendiku teise otsa, kust oli punktini veel 200 meetrit maad. Seal oli aga jube tihnik ja maastik enam kaardiga kokku ei läinud. Varsti leidsin mingi kraavi. Kuna kaardil oli ka üks kraav, siis hakkasin mööda kraavi liikuma, et leida küngast, mis kaardi järgi kraavi ääres pidi olema. Varsti nägin küngast, kuid hoopis teisel pool. Selle künka otsas nägin ootamatult punktitähist, kuigi punkt oleks pidanud kraavis 60 meetri kaugusel olema. See oli siiski õige punkt.

4. KP -> 5. KP (linnulennult 1,36 km, aeg 1:12:32)

Läksin maanteele välja ja sealt kohe teisele poole metsa sisse. Esimene küngas oli kaardil olemas, aga künka taga enam kaart maastikuga kokku ei läinud. Mõne aja pärast leidsin mingi lageda soo. Seal tundus maastik jälle kaardiga kokku minevat, soo juures oli kraav ja kolm küngast nagu kaardil märgitud. Nende kolme künkaga samas rivis oleks pidanud olema neljas küngas koos punktiga, aga ei olnud. Lõpuks leidsin selle mitusada meetrit eemalt.

5. KP -> finiš (linnulennult 4,45 km, aeg 1:30.31)

Kõigepealt üritasin kuuendat punkti leida. Hakkasin sinnapoole liikuma, üritades hoida reljeefi ligi, et oleks mingigi lootus kaardiga sidet säilitada. Nägin jälle neid kolme küngast ning mõne aja pärast piklikku S-kujulist küngast. Kaardi peal on need objektid olemas, aga maastikul tundusid need vahemaad palju suuremad kui kaardil ja ma arvasin, et ma olen juba punktist möödas, kuigi tegelikult olin alles poole maa peal. Ilmselt ma olen 1:10000 mõõtkavaga harjunud, aga see kaart oli 1:20000. Mingil hetkel jõudsin suurele lagendikule. Kuna ma arvasin, et ma olen punktist möödas, siis ma vaatasin kaarti valest kohast ja ei suutnud seda maastikuga kokku viia. Seetõttu otsustasin ära finišisse minna, kuna oli lootust veel 6 tunni sisse jõuda ja valikrajale ilma trahvita tulemus kirja saada. Seega jooksin umbes 800 meetrit mööda heinamaad, kuni jõudsin maanteeni, sealt oli veel ligi 4 kilomeetrit mööda teed joosta. Finišisse jõudsin ajaga 6:00.02 ehk jäin 2 sekundit hiljaks (minu kella järgi oli veel mõni sekund aega).

Seega sain kätte pika raja 5 esimest punkti ning kui läbitud punktidest rada moodustada, siis oleks selle pikkus linnulennult 10,84 km. 9 osalejat on saanud veel vähem punkte kui mina, kokku on tulemuste protokollis 36 osalejat. Üldse sai pikal rajal tulemuse kirja ainult 1 osaleja ja sedagi napilt enne kontrollaega. Lühematel radadel sai tulemuse kirja 4 osalejat ning 31 sattusid valikrajale.

Õhtul jooksin Türil veel Balti keti jooksu natuke kaasa.

Tartu Rulluisumaraton

Osalesin täna Tartu rulluisumaratonil. Alguses oli plaanis osaleda pikal (35,7 km) rajal, aga seal on kontrollaja sisse jõudmiseks vaja sõita kiirusega ligi 15 km/h. Kuna treeningus mul ei ole õnnestunud sellist kiirust saavutada, siis valisin lõpuks ikkagi lühikese raja (14,6 km). Tegelikult olin juba osalemisest loobumas, kuna 300 krooni tundus palju maksta lühikese raja eest, aga õnneks oli Help! kampaania raames võimalik tasuta registreeruda ja siis ma panin ikka oma nime kirja.

Läksin tund aega enne starti kohale, et kiireks ei läheks. Võistluskeskuses oli olemas ka pakihoid, mis on väga tore, kuna siis ei pidanud kingi rajal kaasas tassima. Enne starti tegin ka 5 minutit soojendust, mis oli väga kasulik, kuna ma ei olnud pärast öist Xdreami rulluiskudega sõitnud ja seetõttu oli alguses tasakaal üsna vilets. Soojendusega tuli rulluisutunnetus tagasi ja starti sain juba kindlamana minna.

Kui kõlas stardipauk, hakkas rahvas teokiirusega veerema, aga pärast stardijoone ületamist läks kiirus juba suuremaks. Uisutamine oli väga mõnus, asfalt oli hea, tee oli hästi lai, kummagi sõidusuuna jaoks oli kasutada terve autotee sõidurada. Tavaliselt kergliiklusteel sõites on rada poole kitsam ja sinna peavad veel vastassuunas sõitjad ka ära mahtuma.

Esimene ohtlik laskumine (kõrguste vahe 18 meetrit) tuli raja esimese poole lõpus, seal ma pidurdasin iga natukese aja tagant hoogu maha. Raja teises pooles oli veel paar ohtlikku laskumist. Ühel laskumisel üritasin ilma pidurdamata sõita, aga siis läks hoog liiga suureks ja kukkusin pikali. Õnneks viga ei saanud ja sain kohe edasi sõita. Ilmselt kaotasin laskumistel pidurdamisega vähemalt paar minutit.

Poole maa peal oli joogipunkt, kus mulle anti ainult pool pisikest topsi spordijooki, mida oli selle palava ilma kohta (21 kraadi ja päike paistis) kindlasti liiga vähe. Seal oleks vist pidanud ise laua pealt paar topsi vett haarama. Kuna pärast finišit ma jõin lühikese aja jooksul 1,5 liitrit, siis ilmselt oleks mul pikal rajal veepuudus tekkinud, kui just ei oleks õnnestunud rajal vähemalt paar liitrit juua.

Finišisse jõudsin 497-ndana, pärast mind finišeerus veel 21 lühikese raja osalejat. Aeg tuli 1:06.23,3, mis teeb keskmiseks kiiruseks 13,2 km/h. Distantsi teine pool õnnestus sõita umbes 3 minutit kiiremini (13,8 km/h) kui esimene pool. Võrdluseks, pika raja viimane lõpetaja saavutas keskmise kiiruse 12,8 km/h, seega kui ma oleks läinud pikale rajale ja seal sama keskmise kiirusega sõitnud kui praegu lühikesel rajal, siis ma oleks jäänud seal eelviimaseks.

Võtsin rajale ka pulsikella kaasa. Suurema osa ajast püsis pulss 180 ringis, tõusudel oli isegi 185. Seega keskmine pulss oli ainult umbes 5 lööki madalam kui kevadisel ümber Viljandi järve jooksul. Kui võrrelda järvejooksu kiirust (9,8 km/h) tänase rulluisutamisega, siis näeme, et enam-vähem sama võistlusaja (natuke üle tunni) ja pulsi korral on rulluisutamine minu puhul ainult 1,35 korda kiirem kui krossijooks. Samas pika distantsi võitja liikus 1,93 korda kiiremini kui Viljandi jooksu võitja. Ilmselt minu rulluisutamise tehnika on ikka väga vilets.

Xdream 2009 - 3 Elva

Algus

Ettevalmistused kolmandale Xdreami etapile minekuks algasid mõned päevad varem, kui Cyberi tiimiliider Margus teavitas mind oma külmetusest, mis takistas teda Elvas osalemisest. Libahundijäljel edukalt hakkama saanud Valdo istus kinni (sõjaväes), seega pöördusin oma sõbra ja rahvatantsupartneri Asko poole, kellega koos olime mõned korrad neljapäevakutel käinud. Teades Asko treeningugraafikut olin kindel ta vastupidavuses.

Veidi ärevust tekitas mõte Marguseta orienteerumisest. Muretsemise asemel mõtlesin eelolevast etapist kui väljakutsest orienteerumise ja rajaplaneerimise suhtes. Füüsiliselt maksimumi andmisele eelistasin pigem aeglast liikumist, et end hoolega maastikul ja kaardil paika panna. Oli mõte (vähemalt minul) liikuda kindlalt punktist punkti ning raja jooksul vaadata, kas on vaja mingeid punkte võtmata jätta, et õigeks ajaks finišisse jõuda. Kiirustada ma ei tahtnud kohe üldse - hirm eksimise ees oli suur.

Sõit Elva poole algas laupäeva pärastlõunal ning hõlmas endas mitmeid huvitavaid peatusi, Tartusse jõudsime alles õhtuks. Ööbisime Askoga minu sõbranna juures (suur-suur aitäh Sulle, Juta! :P). Öö möödus rahutult ning uni kadus varakult. Hommikul võtsime Martini peale ning sõit Tartumaa Tervisespordikeskusesse jätkus. Kohale jõudsime poolteist tundi enne starti, mida oli täpselt piisavalt, et rattad kokku panna, rajal vajalik kotti pakkida, numbrid kinnitada ja teha kõik muu, mida ikka enne starti vaja teha. Asko ei tahtnud alguses üldse süüa/juua kaasa võtta. Ta imestas väga nähes mu kotti, mille rajale kaasa võtta plaanisin. Asko arvas, et seljakott takistab metsa vahel jooksmist ning söömiseks pole niikuinii aega.

Taevas oli pilves, kuid veidi piilus ka päikest. Lootes, et palju sadama ei hakka, läksin starti fliisi väel, võtmata kaasa midagi vihmakindlat. Järgmisel hetkel juba kahetsesin otsust, sest külm tuulehoog puhus must läbi ning tunne oli jäine. Lootes rajal liigutades sooja saada, ei hakanud ma tagasi minema.

Pealkirjades mainitud distantsid on ametlikust legendist ja ei kajasta meie läbitud teekonda. Distantsi läbimiseks kulunud aeg on võetud meie finišiprotokollist.

Ratas 6.5km, iga liige läbib erineva 1.KP. Läbimiseks kulunud aeg: 1h 6min

Stardis tuli kohe erinevatesse suundadesse minna. Teepikkustes ei tundunud väga palju erinevusi olevat, seega vaatamata punktidesse jõudmise lihtsust/keerukust, andsin käsu Askol võtta punkt 1B, Martinil punkt 1C ning ise asusin punkti 1A jahtima. Poisid tundusid veidi segaduses olevat. Veendusin, et nad teadsid, kuhu suunas liikuda ning asusin sõitma. Esimese õige teeotsa varjas suur auto ning liikuma saamisest rõõmu tundes jõudsin paarsada meetrit edasi sõita enne, kui avastasin eksimuse. Tagasi minnes sõitis mulle vastu Asko, kes liikus täiesti õiges suunas. Tee punkti 1A, läks raudteetammi alt läbi ning vihmane periood oli sinna suure järve tekitanud. Mõte kohe märjaks saamisest ei köitnud üldse ning otsustasin sõita teist teed pidi. Esimeseks raskuseks oli ratta tõstmine üle kõrge raudteetammi. Muidu oleks see lihtne olnud, kuid raudteetamm asus ise augu sees, seega tuli ratast kaks korda järsust nõlvast üles-alla tassida. Punkt käes, jäi ainult mööda kruusateed punkti 2 sõita, kus Asko juba ootas. Martinil õnnestus veidi eksida, kuid jõudis ikkagi kohale. Punktist 2 lahkudes olime eelviimased.

Martini kommentaar: Punkti 1C minekuks oli vaja kõigepealt üles leida sild, et üle jõe saada. Sõitsin tükk maad sinnapoole, kuni sattusin B-raja rattaalasse. Kuna A-raja rahvast seal eriti ei olnud, siis tekkis kahtlus, et olen mööda sõitnud, kaardi peal oli see vahemaa väga lühike. Seisin seal tükk aega ja üritasin oma asukohta määrata, aga rattakaart oli raskesti loetav, seega võtsin lõpuks välja palju täpsema kanuukaardi ja sain oma asukoha määrata. Selgus, et olin ikka liiga vähe sõitnud ja pidin edasi sõitma läbi soise ala, kuni jõudsin sillani. Sealt edasi oli juba mööda teid sõitmine, aga siin tuli pidevalt kompassi ja odomeetrit jälgida, kuna maastikul oli rohkem teid ja radu kui kaardil ja oli oht valesti ära keerata. Varsti sain punkti 1C kätte, aga punkti 2 minnes keerasin ühest kohast liiga vara ära, kuna unustasin vahepeal odomeetrit jälgida, aga õnneks avastasin vea üsna varsti, pöörasin tagasi ja jõudsin varsti punkti 2.

Punkti 3 minnes sõitsime võimalikult kaua mööda teed ning metsa sisse keerates jõudsime Tartu maratoni rajale, mis oli meeldivalt sõidetav. Liikumise kiirus oli mõnusalt paras, väga ei tormanud ega ka veninud.

Jalgsi 1.96 km, valik: läbida kõik punktid. Aeg 33 min

Edasi tuli jalgsi läbida 8 punkti endale meeldivas järjekorras. Moodustasime punktidest silme ette laperguse ringi ning läbisime selle päripäeva. Punktide vahemaad olid lühikesed, kuid see-eest rohkete tõusude ja laskumistega. Metsa vahel oli selleks ajaks juba väga mitmeid lohasid joostud. Meie ülesanne oli valida just see, mis järgmisesse punkti viis. Punktid saime kiiresti kätte, seega tegime õigeid valikuid. Kõik vahemaa läbisime joostes. Võib öelda, et Asko tehtud tempo oli tapvalt kiire, eriti kui lisada mitmed tõusud. Kartsin veidi enda või Martini tühjaks saamist, kuid samas oli tore tõusude vahel mäest alla joosta nii kiiresti kui vähegi sai :)

Lisaülesanne: fotoorienteerumine. Aeg: 8 min

Tuli ronida tornist üles (torni kõrgust tõesti enam hinnata ei oska. Asko ja Martin võivad täpsustada), määrata pildi järgi hoone asukoht, mille juures oli järgmine punkt ning laskuda köiega mööda torni väliskülge. Kuna Asko polnud varem laskunud ega näidanud ka mingit soovi ning Martin valjuhäälselt vastu ei vaielnud, siis tegin ise selle ülesande. Kerge sammuga jooksin treppidest üles. Pildil olev hoone oli nii kaugel, et esialgu ei leidnud ülessegi. Aitäh teise võistkonna esindajale, kes õigesse suunda vaadates mu silmi teravdas ning lõpuks leidsin minagi hoone ülesse. Ei teagi, mida seal nii kaua tegin. Märgistasin mõttes kaardile õige asukohaga ning olin valmis laskuma. Kui mulle köisi külge kinnitati sain kiita energilisuse ja naeratuse eest. Daam pidavat ka metsas daamiks jääma, millega vihjati minu mitte nii porisele näole :) Öeldi, et esimesed ülesande tegijad olid korralikud mudakollid olnud. Suund paigas alustasime ratastega sõitu punkti 15 poole.

Ratas 14 km. Aeg: 1h 10min

Rattaga sõitsime rohkem mööda kruusateid, kus tõusud vaheldusid laskumistega. Tempo oli pigem kiire. Pildilt nähtud hoone jõudis peagi silmapiirile (umbes 3 km varem, kui ma olin tornist ennustanud) ning punkt oligi käes. Punkti 16 viis kõige otsem tee läbi punkti 17. Tee oli suhteliselt pikk ning vastutuul ei muutnud seda ka lühemaks. Lisaks tahtis vahepeal üks ketist lahti olev suur kutsu meid ära süüa :) Punkt 16 oli peidetud silla alla ning seal, umbes 2h 45min pärast starti, saime esimest korda jalad märjaks. Punkti 17 jätsime rattad, jõime pakutavat jooki ning suundusime jalgsi etapile.

Jalgsi 3.30km. Aeg: 34min

Ei tea, kas see oli punktis 17 joodud vedelikust, kuid vähemalt mind ja Askot tabas väike, kuid kuri pistehoog ning asendasime jooksmine kõndimisega. Punkti 18 viis ilusasti tee. Arvestades kõnnitud tee pikkust ei olnud tahtmist tagasi minna, et punkti 19 jõudmiseks jõgi kuivalt ületada ning otsustasime ujumise kasuks. Vesi oli värskendav, vool oli suhteliselt tugev ning kaldad väljasaamiseks kehvad. Asko sai kiiremini üle ning aitas mind ja Martinit ka välja. Järgmine punkt oli Tõravere observatooriumi juures, kus tuli lisaülesandena järjestada planeedid alustades päikesest kaugemast. Planeetide hulka oli pandud ka kuude jt nimesid. Valede vastuste korral tuli lühikesel distantsil tassida raskusi (mehed 25kg, naised 15kg). Välistasime kõik mitte-planeedid ning järjestasime ülejäänud. Meie vastus oli õige ning saime jätkata teed rataste poole. Arvan, et saime sellega nii mõnestki meeskonnast mööda.

Ratas 9.50km. Aeg: 1h 3min

Järgmistesse kolme punkti viis ilusasti rattaga sõidetav tee, enamjaolt kruusa-, veidi ka asfalt- ning metsateed. Asko sõitis ees ning tundus, et tal on hea nina, sest punktid leidsime kõik kergesti üles.

Jalgsi 0.35km. Aeg: 14min

Rattad jätsime võistluskeskusesse, kus toimus ka mahalugemine. Veidi kohmitsesime seal ning suundusime kanuude poole.

Kanuu 6.48km. Aeg: 2h 30min

Kanuu stardis ei huvitanud kedagi, et me kanuud tahame. Valisime ühe välja, vestid selga ja olimegi Elva jõe peal. Seekord oli kanuuetapi jaoks eraldi kaart, kuhu pidime ise läbitud punktid peale märkima. Punkte oli kokku 6. Kaardi legendis kirjas 6.48km osutus vähemalt kaks korda sama pikaks, kuna jõgi oli äärmiselt käänuline ning iga kurvi taga oli järgmine kurv. Alguse 1-2 kilomeetrit kulusid Askol tüürimise sisseelamiseks. Kitsas, käänuline ja oksi täis jõgi oli tüürimise õppimiseks ideaalne. Seni rattal ning joostes saadud hoog rauges meeldivalt rahulikuks aerutamiseks. Edasi saamise asemel tegelesime pigem kanuu otse hoidmisega, takistustest hoidumise ning kaardi jälgimisega, et me teaksime punkte õigesse kohta märkida. Punktid olid kõik jõe pealt selgesti näha, kuid käänakute lugemine ning kaardi jälgimine tekitas veidi probleeme. Esimese punkti tegime kaasas oleva markeriga, mille ots oli piisavalt jäme, et raskendada punkti märkimist. Punkti kaardile märkimisega võisime eksida kuni 3mm ning arvatavasti tuli sealt ka ainukesed karistusminutid. Ülejäänud punktid märkisime pastakaga. Ilusasti saime kätte vaid 1-2 punkti. Teistega pidi veidi vaeva nägema, kuna vool oli suhteliselt tugev ning kaldasse sõites kippus kanuu tagumise otsa ette keerama. Kanuuetapp möödus naljatades ja lauldes. Kanuu nimeks sai esialgu "Elva aurik", hiljem "Elva paat", kuna see sobis laulu paremini :) Kuigi sääsed sõid halastamatult, oli meeleolu lõbus. Kanuu etapi ajal möödus meist 3 võistkonda.

Jalgsi 5.42km. Aeg: 1h 13min

Sõitnud kanuuga allavoolu, pidime nüüd taas võistluskeskusesse saama. Kaardil tundus vahemaa hirmutavalt pikk ning olles teadlik meie oskusest jalgsiorienteerumisel eksida, kartsin seda osa just kõige rohkem. Punktidesse läksime nii otse kui võimalik, kasutades teid. Jooksmise asemel pigem kõndisime ning sooja ilma tõttu tundsime head meelt eesoleva ujumise üle.

Ujumine 0.20km. Aeg: 11.5min

Väiksel Vaiksel järvel, mis minu jaoks meenutas tiiki, oli 2 poid, millede küljes punktid. Umbes pool ajast kulus üleliigsete riiete äravõtmisele. Saime kiita, et me nii tublid oleme. Keegi oli just finišist tulnud infoga, et rajal on veel nii mõnigi meeskond. Kuigi distants väga pikk polnud, ujusime kõik päästevestidega välistades krampide või väsimuse korral halvima. Vesi oli väga soe ning distants sai liiga kiiresti läbi. Oleks võinud veel pikemgi olla - vesi jahutas ning ujudes sai kasutada kõiki lihaseid, mida seni vaja ei läinud.

Jalgsi 0.78km. Aeg: 18min

Mõningad kuivad riided märja pesu peal ning vesimärjad jalanõud taas jalas, alustasime kerge jooksuga teed finišisse. Energiat oli veel palju ning hoog oli see hea, sest õigest teeotsast möödusime märkamatult. Õnneks saime kiiresti veale jälile ning varsti oli suund juba õige. Enne lõpliku finišeerimist oli lisaülesandeks nn kroketi mängimine. Oli ehitatud väikene rada, kus pidi palli läbi väravate ajama. Poisid ei olnud just vaimustuses sellest ülesandest ning lasid jälle lahkelt mul selle ära teha. Aega see palju ei võtnud ning väga mööda polnudki võimalik lüüa. Kiire finišeerimine ning läbi see oligi.

Kokkuvõte

Lõpptulemuseks oli meil 09:11:32 ning üldarvestuse 81.koht. Arvestades, et kokku lõpetas A-raja 95 võistkonda ning 3 katkestasid, arvan et see on hea tulemus. Margus võib seda kommenteerida, tema on meie tulemusi rohkem analüüsinud.

Teevalikuid palju polnud, ühest punktist teise viis peamisest üks ainuvõimalik tee, mida näitab ka see, et meie rajavalik ei erinenud väga võitjate omast. Mõned pisierinevused seisnesid selles, et nemad sõitsid ratastega kauem teel, kuid meie juba pöörasime metsa vahele. Veidral kombel ei sattunud me kordagi soosse, mis on Xdreami korral harva esinev.

Ilm oli suurepärane, päike paistis ning ühtegi pilve polnud. Tänasin õnne, et ma enne starti jakile järgi ei läinud.

Üllatavalt palju nägime teisi võistlejaid. Tavaliselt on mul tunne, et oleme metsas omaette, kuid seekord oli koguaeg kedagi näha, nii A-raja kui ka B-raja võistlejaid. See andis hea emotsiooni, et oleme õigel teel ja ajame õiget asja :P

Seekord sõime rajal väga vähe. Ise nosisin vaid ühe hematogeni ja geeli ning Askoga kahepeale glükoositropse. Martinit nägin vaid vahetusalades geeli manustamas ning Askot ühte müslibatooni söömas.

Rajast raskemaks osutus hiljem naiste pesuruumi üles otsimine. Selgus, et korraldajad ise ka ei tea, kus see asus. Pärast mu edasi-tagasi jooksutamist eraldati mulle mitte lukku käiv ning suurte akendega omaette pesuruum :)

Ei teagi, kas see oli Askol seljas olnud kollane särk, mis koguaeg ees kihutas, tapvat tempot tegi ning liigutama ajas, või kodus olev Margus, kes telepaatia abil meile paremat soovis, kuid lõpetades oli energiat ülegi ning tegime nalja edasi B-rajale minemisest. Põnevusega jään ootama Tabasalu etappi.

Martini kokkuvõte ning statistika

(aitäh, Martin! :) ) Ujumine oli väga mõnus. Seekord sai ära proovitud ka riietega üle jõe ujumine, mis öisel etapil proovimata jäi. Järve peal päästevestiga ujumisel olid meil teine ja kolmas osa (esimesest poist lõpuni) üsna hea ajaga, vastavalt 51. ja 57. etapiaeg. Esimene osa, mis sisaldas lahtiriietumist, oli küll aeglasem.

Esimesel kahel jalgsietapil oli meil isegi 39. ja 30. etapiaeg. Teisel jalgsietapil ilmselt küll planeetide lisaülesande tõttu, kus me saime 8. etapiaja. Esimesel jalgsietapil aga oli tempo küll väga kiire.

Seekord oli joogipunktides rohkem aega (Askol olid eraldi rattakingad, mille vahetamine ilmselt võttis aega), seega jõin rajal kokku 4 liitrit, mis on kaks korda rohkem kui tavaliselt, ning seekord veepuudust ei tekkinud ja energiat jäi lõpus ülegi.

Xdream 2009-2 -- Väätsa

Algus

Pikaks ja pimedaks Xdreamiks valmistusime tavapäraselt igaüks oma nurgas natuke trenni tehes. Detailne ülevaade meie ponnistustest on üleval Metsakunnide kodulehel. Mina isiklikult tänu tihedale töögraafikule peale neljapäevakutel orienteerumise eriti midagi teha ei jõudnud.

Parkimisplatsil asju pakkides hakkas vaikselt tibutama ja lõi äikest ning ma toppisin koti varuriideid täis, et vajadusel mõnusa ja soojana ringi trööbata. Kuna alati on mul süüa üle jäänud, siis seekord võtsin suht vähe batoone kaasa, selle asemel pigem paar geeli, et vajalikul hetkel lisaenergiat saada.

Pealkirjades mainitud distantsid on ametlikust legendist ja ei kajasta meie läbitud teekonda.

Ratas, 19,15km

Alustasime võrdlemisi rahulikult ja paari kildi pärast olime juba suht viimased. Miskipärast aga kimasid esimese punkti paiku meist üsna mitu tiimi mööda ja mitte aeglaselt. Huvitav, kas nad istusid liiga kaua vetsus ja jäid starti hiljaks? Esimene ja teine punkt olid lihtsad. Kolmandasse läksime vasakult, suure ringiga. Pärast selgus, et vasakult, mööda kruusateid oleks lühem olnud. Mul oli alguses plaanis minna mööda sihti läände, aga kuna siht polnud sõidetav, siis läksime samale poole ringi. Ehk siis tobe läänekaudu minemise fiksatsioon jäi sisse. Igatahes saime sõita mööda tutikat asfalti, mis oli päris lahe. Kolmanda saime üsna lihtsalt kätte, kuna mul õnnestus õigel ajal märgata kaardil olevat lagendikukest.

Neljandas punktis mõtlesime mõnda aega, kuidas oleks mõistlikum rabasse sõita. Kuna me olime mudastest metsasihtidest üsna ära hirmutatud, siis otsustasime rabaäärset metsateed mitte proovida ning sõita lõuna kaudu ringiga. Aega selline variant just ei võitnud, aga vähemalt õnnestus meil sõita läbi parajalt suure lehmalauda. Igast küljest lahtises valgustatud laudas vaikselt kette kõlistavad lehmad olid suht freaky vaatepilt. See tunne oli kindlasti vastastikune.

Soojärve serval olevasse rattavahetusalasse plaanisime sõita piki järvest läände kulgevat sihti. Nägime küll tee äärde pargitud rattaid ja paari loha, kuid ei osanud neist eriti midagi arvata. Sõitsime päris pikalt mööda rada põhja poole, aga ei leidnud midagi huvitavat. Otsustasime ümber pöörata ja kraavi algusest uuesti pihta hakata. Tagasi sõites kippus mul vist tähelepanu hajuma vms. aga igatahes õnnestus mul üles leida peaaegu kõik truupides olevad augud. Sinna mahtus esiratas parasjagu sisse. Päris omapärane tunne oli, kui mingitel hetkedel ratas alt ära kadus ning pärast paari jooksusammu jäin tühjade kätega seisma.

Tagasi kraavi alguses leidsime üles silla ning metsa suunduva raja, mida mööda sai ilusti vahetusalasse. See edasi-tagasi koperdamine oli vist paarümnemindine laks. Viiendat punkti võttes saime esimest korda jalad ka märjaks (3:30 algusest, mis on lõdvalt selle hooaja rekord).

Jalgsi, 13,66km

Vahetusala tibid soovitasid meil lahkelt mõelda punktide vahele jätmise peale, kuna soos müttamine võib meil muidu liiga pikale venida. Otsustasime esialgu jätta vahele 7. punkti, sest see oli suht pikk edasi-tagasi ots üle soo ning tõenäoliselt oleks meil sellele kulunud ka rohkem kui 45-minutine trahv. 6. punkti leidsime ilusti üles, aga mööda teed 8. punkti kõndides tähelepanu hajus ja me keerasime ristmikult valesti ära. Nojah. Kui pea ei võta, siis võtavad jalad. 9. punktis oli natuke tiirutamist ja otsimist enne kui õige metsa üles leidsime. 10. punkti minnes kaldusime veidi põhja poole ja ei saanud eriti aru, kus me oleme. Õnneks nägime natuke eemal inimkolonni ja kuulsime punkti piiksumise häält. Saime kolonnilt teada, et see piiksuv asi on 13. punkt. Saime end kaardil paika ning edasi oli 10. punkti leidmine lihtne. Sealt edasi kõndides kestis punkti piiksumine miskipärast edasi ning selgus, et seda häält teeb hoopis mingi lind. Seega ei teinud piiksuvat häält sugugi mitte 13. punkt ning meil vedas päris korralikult, et me 10. punkti minekuks õige suuna kätte saime.

Edasi läks suht mõistlikult. 14. punktis mõtlesime korraks, kas jätta 15. punkt koos üsna pika rabas sumpamisega vahele ning suunduda otse vahetusalasse. Kuna arvutuste kohaselt oli meil aega päris palju, siis otsustasime selle punkti siiski ära võtta.

Jalgsietapi peale kulus meil 4:09, kokku oli aega läinud 7:35.

Ratas, 11,30km

Siin etapil midagi huvitavat ei juhtunud. Punktid olid lihtsad ja me leidsime need ilusti üles. Mingeid geniaalseid rajavalikuid ka ei teinud, sõitsime lihtsalt mööda kruusateid. Selle peale kulus 1:39.

2xRulluisk 7,60km, Jalgsi 1,83

Rulluisk oli tavapärane aeglane kulgemine. Midagi erilist ei juhtunud ka tolles palju ähvardavat eelinfot tootnud ohtlikus kurvis. Nõme asja juures oli rulluisu vahele topitud jalgsietapp, mistõttu tuli mingi paari kilomeetri läbimiseks kaks korda jalanõusid ja sokke vahetama.

Kui meie jalgsietapile läksime, olid korralikud lohad ees ning meil oli vaid vaja kompassi jälgida ning õiget rada mööda minna. Seega leidsime punktid ilma olulise ekslemiseta üles. Piirkonna esmaavastajate suhtes muidugi respect. Ise poleks seda kraavipunkti ilma abita vist küll üles leidnud.

Tagasisõidul sõitis Margit ette, et vahetusalas vetsus käia ning me Martiniga hakkasime rahulikult järele tulema. Kohe paarisaja meetri järel Martin kukkus ning tema püsti tõusmise kiiruse järgi oli näha, et tegelikult ta väga liikuda ei jaksa. Võtsin ta siis sleppi nii, et tal endal oli vaja vaid jalgu otse hoida. Varsti selgus, et ka see on talle üsna raske. Kogu tagasitee mööduski nii, et mina vedasin Martinit ning iga kilomeetri järel tegime puhkepausi. Kotid olime jätnud rattaalasse, sest see rulluisk pidi ju lühike sutsakas olema ning poolteist tundi saab ilma söömata-joomata hakkama küll. Õnneks peatus ühe puhkepausi ajal meie juures möödasõitev auto ja uuris, et kas meil on kõik korras. Süüa tal küll ei olnud, kuid liitrise õunamahla saime küll ning Martin jõi selle peaaegu korraga ära. Aitäh, Kaur!

Kui me lõpuks vahetusalasse jõudsime, oli selge, et edasisest võistlusest midagi välja ei tule -- kanuuetapi algusesse me õigeks ajaks ei jõua ning Martini seisukorda arvestades ei usu ma, et sellest suurt midagi välja oleks tulnud (kanuu veel kuidagi, aga see üle jõe edasi-tagasi mässamine mitte väga). Nii me siis sõitsime rahulikult finišisse ilma järgmiseid rattapunkte ja (küllaltki mõttetuks osutunud) lisaülesannet võtmata.

Kokkuvõte

Lõpptulemuseks oli meil 13:17:57 ning üldarvestuse 78. koht. Tagantpoolt kaheksas See tagant kaheksas paistab olevat meie puhul maagiline arv -- ka eelmisel aastal olime me kogu aeg sellel kohal.

Seekord läks jälle nigelasti, et võistlus lõppes poole peal ära. Tegelikult oleks võinud selle suht mõttetu rulluisuetapi lihtsalt vahele jätta ning kohe kanuu poole suunduda -- lõbu oleks jätkunud kindlasti kauemaks. Muidu oli tegemist üsna laheda etapiga -- esimene rattaeapp ning raba olid väga lahedad.

Järjekordne sporditundide maraton

Metsakunnid algatasid oma blogis järjekordse sporditundide maratoni, mille esimese, talvel toimunud versiooni team cyber tuima näoga kolmikvõidu võttis. Seekord võib vähemalt mul isiklikult natuke nigelamini minna, sest juuni on täis igasugu tööasju ning eriti trenni teha ei jõua.

Sealt on siis võimalik näha, milliseid pingutusi meiesugused inimesed konkurentsis püsimiseks teevad.

Libahunt 2009-1, Naissaar

Algus

Seekordne libahunt toimus Naissaarel. Ehkki samal ajal toimuv Küberi sünnipäev ja roheliste rattamatk võttis mõningaid tiimiliikmeid mõtlikuks, sai lahe asukoht ülevõimu ning nii oligi küberist kaks neljast võistkonda: Cyberfast ja Cyberslow. Meie (fast loomulikult) tiimis siis mina, Martin, Margit ja Margiti sõber Valdo. Jutu juurde võite vaadata libahundi lehel olevat kaarti.

Algus eriti julgustav ei olnud, sest ilm oli suht täbar ning üks Cyberslow liige sai natuke valesti aru ning kogunes Admiraliteedi basseini asemel hoopis Linnahalli juurde. Veidike närveldamist ja sebimist, tunnike laevasõitu, ning olimegi Naissaarel. Seal anti käsk end umbes 20 minutiga valmis seada. See aeg kulus meil jalanõude vahetamiseks ning kaartide kiletamiseks. Vildikas kile peale ei kirjutanud ning kurvimeeter oli otsustanud sobival hetkel otsad andnud. Mitte, et meil oleks eriti aega olnud neid sihipäraselt pruukida. Stardialas sai otsustatud, et läheme kuhugi lõuna poole ning vaatame, mis edasi saab. Meie kohta suht alaplaneeritud plaan.

Asi ise

Panimegi siis lõuna poole ajama ja võtsime järjest punktid 39-24-49-40-30-27-51. Midagi erilist ei juhtunud peale selle, et kuskil 21. minuti peal saime mööda sihti jalutades jalad korralikult märjaks. Hooaja alguse kohta on see päris hea tulemus, aga suvi on veel ees ja arvata on, et asi sellega ei piirdu. Lõunapoolne mereäär oli paksult täis mingeid ogalisi põõsaid (vist kibuvitsasid), mis kriipisid päris hoolega. 51 punkti ümber tuuseldades mõtlesin, et kui asi sellise tempoga jätkub, siis amortiseerub mu riietus kiirusega umbes 100 krooni tunnis.

75. punktis ootas meid lisaülesanne, milleks oli mööda puuderäga kulgev takistusrada. See oleks minu poolest võinud küll olemata olla, sest metsaräga oli paaris kohas niigi ja mingit uut ja huvitavat kogemust sellest ei saanud.

Edasi tulid punktid 26 ja 25. Seejärel arutasime tükk aega, mida edasi teha. Kas võtta punkt 50? Mida teha pärast klastri 72-47-73 võtmist? Pärast mõningast vaidlust jalutasime siiski 50. punkti poole. See oli küll mudane edasi-tagasi kõmpimine, aga 20 minutiga viis punkti ei olnud meie keskmisest väga mööda.

Järgnesid paar lisaülesannet. Punktis 72 tuli mingit vagunit kümme meetrit lükata ning laes olevat tala ketist edasi sikutada.

Punkti 73 minnes jäime me vist magama, sest ei keeranud õige raudtee peale, vaid võtsime järgmise. Sellega kaasnenud paras ring ning kerge segadus oligi vist meie selle võistluse kõige suurem eksimine. Kes ütles, et me areneda ei suuda? Punktis 73 tuli üle lugeda laadimisplatvormidel paiknevad meremiinid. Meie lugesime kokku 285, mis osutus ikka väga valeks ning tagas meile neli trahviringi laadimisplatvorme ümbritsevatel vallidel. Neid trahviringe ei paistnud keegi eriti kontrollivat, aga me tegime need ilusti kõik ära. Oleks teadnud, et trahv nii karm on, oleks võinud nelja silma printsiipi rakendada ja kõik miinid kahel inimesel üle lugeda lasta. Kokku läks miinide lugemise ja trahviringide peale 20 minutit. Lisaülesande juures kohtasime ka Metsakunne, kes hoiatasid meid 52. punkti eest, kus pidi vesi rinnuni olema. Otsustasime sinna mitte minna.

Edasi võtsime järjest punktid 54-32-53-48. 48. punkti juures otsisin ma päris pikalt punkti, mis oli õige mitmeks tükiks lagunenud ja nati vale kivi juures ka. Punktitähis hulpis kuskil eemal ning kompostrita punkt oli ilusti kivi taha ära peidetud. Enne seda õnnestus mul veel mingit võrgupoid punktiks pidades natuke mööda merd edasi-tagasi sumbata.

74. punktis pidi lisaülesandes karkudega kõndima. Seda lisaülesannet olin ma aastakümneid oodanud, sest lapsena maal sai karkudega päris hoolega mässatud. Kümnemeetrine distants oli läbi enne kui kohtunik arugi sai. Selleks ajaks oli meil kaks tundi lõpuni aega ning me hakkasime tagasi finiši poole suunduma. Võtsime punktid 37, 43 ning viimase hetke ajel ka lisaülesandega 71. Seal tuli paarsada meetrit mööda käike joosta, mis oli päris lahe (ehkki väidetavalt pooltki mitte nii lahe kui 70. punkti labürindis punkte otsida).

Kuna aega oli suht vähe, siis otsustasime otse finišisse joosta ning 56. punkti vahele jätta. Seega 33-42-23-22 ja finiš. Lõpupoole hakkasid Valdo ja vist ka Margit igalt poolt valutama ning tempo langes. Sellest hoolimata jõudsime 15 minutit enne tähtaega finišisse. Selle ajaga oleks jõudnud 56. punkti ilusti ära võtta, aga tol hetkel olime me pigem mures hiljaks jäämise pärast.

Tulemus

Kokkuvõttes saime 106 punkti ning 40. koha 99 seast. Segavõistkondadest olime 15. Meie kohta suht okei tulemus. Saar oli lahe, ilm oli talutav (ehkki paaril korral oli tuule käes päris jahe), aftekas pannkookide ja saunaga oli ka tore. Järgmisel päeval käisin küll ägisedes ringi nagu vana mees, aga see käib asja juurde.

Nüüd on võistlustesse tulemas pikem paus -- Xdream on alles pooleteise kuu pärast. Sinna vahele jääb küll ming uudistoode nimega XT seiklus, aga seal ma vist ei viitsi osaleda. Iseenesest muret pole -- küll leiab mingi võistluse, millega nädalavahetusi sisustada.

Märjad jalad

Miskipärast käivad seiklussport ja märjad jalad kokku nagu keskerakond ja erastamisskandaalid. Ma ei mäleta, et ma ühtegi pikemat üritust kuivade jalgadega tehtud oleks saanud. See võib olla ka mingi minu isiklik kiiks, sest mulle selline vees solberdamine täitsa meeldib.

Igatahes püüan nüüd realiseerida eelmisel aastal soiku jäänud ideed ja panna kirja, kui pikalt õnnestus mingil võistlusel kuivade jalgadega ringi lipata. See postitus on mõtet bookmarkida ja hiljem aeg-ajalt tagasi tulla vaatama, kuidas meil läinud on.

Definitsioon: jalad on märjad siis, kui nendega on astutud vähemalt pahkluu sügavusse vette nii, kets on üleni vee all ning hiljem paar esimest sammu on saadetud lirtsuvatest häälitsustest.

Üritus	Aeg (hh:mm)
Xdream I	0:38
Libahunt I	0:21
Xdream II	3:30
Xdream III	2:45
Paluküla maraton	0:25

Xdream 2009-1 -- Ardu

Algus

Xdreami ettevalmistused algasid Margiti haigestumisega. Õnneks tegi ta seda piisavalt vara, et jäi aega rahulikult asendaja otsimiseks. Appi tuli Jevgeni, kes muuhulgas muutis meie segavõistkonna meestetiimiks. Mulle tundub, et peame järgmisel etapil endale uue võistkonna nime valima.

Juba stardis kohtasime oma selle hooaja pearivaali -- võistkonda Yeti, kes koosnes muuhulgas ka inimestest, kes pärast eelmise aasta MÕVi deklareerisid, et jooksmine on lahe, rattasõit on lahe ja kanuuga võib ka sõita. Aga mitte ühel ja samal päeval. Nüüd olid nad igatahes A-rajal ning kruttisid enda ratastele peale tähendusrikast numbrit 96. Meile anti hooaja alguse puhul välja pretsedentitult väike number 43, mis paigutas meid stardikoridoris üsna etteotsa.

Ratas ja jooks

Võistlust alustas lühike rattaetapp. Siin midagi nuputada polnud, sõitsime lihtsalt teistega pundis.

Jooksuetapis pidi iga liige eraldi võtma kaks punkti. Kuna Jevgeni orienteerumiskogemus oli suht väike (ja kompassi tal ka polnud), siis otsustasime võtta tema punkti (2B oli vist) koos ära ning siis lähen mina oma 2A punkti võtma ja tema leiab ise oma teise punkti üles. Panime asimuudi järgi ajama ning mõne aja pärast avastasime, et oleme eksinud. Mõningase pusimise peale jõudsime lõpuks elektriliinini ja saime end kaardi peal paika. Esimesena jäi ette minu punkt 2A, pärast mida andsin Jevgenile oma kompassi ja saatsin ta punkte otsima. Ise sörkisin piki sihti järgmise punkti poole.

Kui ma punktist 3A tagasi vahetusala poole sörkisin, tuli mulle vastu tiim 96, kes läks juba järgmisele etapile ning ma mõistsin, et sel hooajal nad meile ilmselt konkurentsi ei paku. Vahetusalasse jõudsin esimesena, mõne minuti pärast saabus ka Martin. Pärast seda, kui olime mõnda aega puhanud ja söönud, helistasin Jevgenile ja uurisin, et kus ta on. Mainisin, et kui tal teise punkti otsimiseks kulub rohkem kui 15 minutit, siis võiks ta loobuda ja metsast ära tulla. Selle peale oli Jevgeni minutiga meie juures ning läksime kolmekesi valikorienteeruma.

Valik laabus ilusasti, igaüks näitas ette eelnevalt metsast leitud punktid ning olulisi eksimusi ei tulnud.

Ratas

Esimesed kaks punkti olid mõnevõrra keerulise rajavalikuga. Jevgenit oodates kuulsime, kuidas üks tiim plaanis sõita rattaga 12. punkti ja sealt lipata jalgsi edasi-tagasi 11. punkti. Mõte tundus hea. Kui jõudsime sihtide ristile, kust algse plaani kohaselt oleks pidanud 90 kraadi vasakule pöörama, siis tundus edasi viiv tee piisavalt hea ning otsustasime siiski rattaga 11. punktis ära käia. Sellele plaanile omakorda korrektuurid mõnisada meetrit hiljem üle sihi jooksev sügav mudase põhjaga kraav. Põhimõtteliselt oleks saanud sealt rattad üle tõsta küll, aga see idee hääletati maha. Jätsime rattad kraavi äärde ning võtsime jala punkti ära.

Järgmises punktis oli lisaülesanne, milleks osutus metallist mõistatuse lahendamine. Kuna ma olin seda enne näinud, võtsin kaks tükki lahti peaaegu käigu pealt. Edasine jalgrattaetapp oli võrdlemisi sündmustevaba mööda teid sõitmine. 15. punkti juures oli kaart valge ning üllatuste vältimiseks otsustasime kohe suure ristmiku juures metsateele keerata ning mööda seda viimase kilomeetri punkti sõita.

Vahetusalas ilmutas Jevgeni väsimuse tundemärke ja tahtis puhkepausi teha. Ma seletasin, et puhkame jalgsietapi ajal ning utsitasin ta lisaülesandele. Lisaülesandeks oli suht vuffel takistusrada, kus tuli natuke mööda torusid ronida ja läbi autokummide tippida. Tegime selle ära ning läksime edasi jalgsietapile.

Jalgsi

Nagu selgus, ei tulnud jalgsietapil puhkamisest midagi välja. Reljeef oli ikka päris korralik ning seda kattev puuderäga ei aidanud ka kuidagi asjale kaasa. Trügisime siis vaikselt edasi, viimased paar punkti läksid natuke lihtsamini, kuna oli võimalus mööda rada kõndida. Õnneks me siin orienteerumisvigu ei teinud, muidu oleks see etapp ikka paras piin olnud. Lõpupoole, mööda asfaltteed kõndides üritasin lahendada rattarallit. Legendis oli kirjas, et võib sõita legendi järgi või ajada kaardi peal näpuga järge ning võtta punktid otse ära. Legendi järgi tuli distantsiks üle kümne kilomeetri, otse minnes 3,6. Me ei tundnud erilist soovi mööda metsaradu tiirutada, aga kaarti ja legendi ka klappima ei saanud. Selle, et rattaralli teine punkt juba tuttav koht on, selle mõtlesime me õnneks välja.

Tagasi vahetusalas viskas Jevgeni pikali ja keeldus edasi liikumast. Sellal kui ta küpsiseid nosis, nuputasin ma rallit edasi. Leidsin kaardi pealt üles paar viimast lõiku. Otsustasimegi, et sõidame ülesleitud kohta ning hakkame sealt rallit tagurpidi sõitma (see tundus õigetpidi variandist üksjagu lühem). Seal tšillides kuulsime ka, kuidas toimkond kirus rajameistrit, sest nüüd pidid nad ju need punktid metsast ära tooma.

Ralli ja rattaga valik

Ralli esimene osa kulgeski plaanipäraselt -- sõitsime legendi järgi tagurpidi punkti ja võtsime selle ära. Tagasi tulles otsustasime metsaväljaveo teistkordse läbimise asemel enam-vähem õiges suunas kulgeva kruusatee kasuks. Jõudsime välja 43. punktist üksjagu lõuna pool olevale kruusateele, kuhu olimegi sihtinud. Kahjuks ei saanud me ralli ajal end kaardil paika ja seega ei taibanud, kuidas kohe otse ralli teise punkti sõita. Nüüd pidime tegema kolmekildise edasi-tagasi otsa. Kui me olime päris korraliku vastutuule käes punktist lõunas oleva ristmikuni jõudnud, oli meil kett täiesti maas ning mott samuti. Otsustasime ralli teise punkti mitte minna ning võtta kohe ette valikorienteerumise punktid (meie puhul olid nendeks 52 ja 53). See muutis küll suht mõttetuks meie ponnistused metsaveoteedel, sest sama suure trahvi oleks saanud ka otse tee kõrvalt 43. punkti võttes. Nagu öeldakse, loll võib olla, kaval peab olema.

Ratta valikorienteerumine möödus eriliste sündmusteta, lihtsalt jube raske vastutuult rühkimine. Jevgeni kooles selle peale päris ära ja lõpuks ta ei jaksanud ka pärituulega asfaltteel eriti vändata.

Võistluskeskusesse jõudes ootas meid toetustiim (kelle avatud raja kaardil mingeid muid asjalikke punkte peal polnud ja nii pididki nad meid ca 5 tundi keskuses ootama) ja info, et kanuuetapile meid ei lasta. Legendi järgi jõudsime küll 10 minutit tähtajast varem, kuid järvel olev tugev tuul venitas etappi kõvasti aeglasemaks ja seega otsustati tähtaeg varasemaks tõsta. Jalgrattaga vastutuules nühimine oli moti päris hoolega alla tõmmanud ja mina isiklikult küll ei igatsenud veel vastutuulega kanuus rabeleda. Alles jäigi vaid kaks lisaülesannet ning finišikaare alt läbi astumine.

Lisaülesanded olid posti otsast trapetsi külge hüppamine ja vibuga laskmine. Pärast videote pealt vaatasin, et mõni tudises seal posti otsas päris pikalt enne hüppamist. Mul läksid mõlemad ülesanded õnneks libedalt ja finišis me olimegi ajaga 8:30. Seekord sai siis jälle suppi süües esiotsa finišeerimist vaadata.

Lõpuks

Seekord õnnestus meil jälle terve etapp vahele jätta, mis on mõnevõrra uncool, arvestades meie püüdlust kunagi ka terve rada ilma trahvideta läbi teha. Yetidel läks muidugi hästi -- nad said kõik punktid kätte ning jäid vaid seitsme minutiga finišisse hiljaks (mille eest neile muidugi lahkeklt 45 trahviminutit väänati). Krt, kadedaks teeb selline asi. :(

Nüüd on siis hooaeg täiega käima läinud ja vabu nädalavahetusi võib varsti jälle tikutulega otsima hakata. Neli päeva libahundi jäljeni.

Suurjooks ümber Viljandi järve

Täna toimus 80. Suurjooks ümber Viljandi järve, kus ka mina osalesin. Ma ei olnud varem rahvajooksudel osalenud. Aprilli alguses sai ennast sinna kirja pandud, et nädal hiljem toimuvaks Libahundi jäljeks jooksmist harjutada. Selle jooksu distants on umbes 12 km, aga rajavalik on vaba, vaja on läbida vaid järve otstes asuvad kaks kontrollpunkti. Praktikas on siiski välja kujunenud mõned optimaalsemad marsruudid, kust enamik inimesi jookseb. Põhiline valik on raja esimeses osas, kus on võimalik minna ringiga mööda asfalti või mööda natuke lühemat, aga rohkemate tõusude ja laskumistega metsateed. Mina valisin loomulikult lühema tee. Seega tuli kõva asfaldi peal joosta ainult viimane kilomeeter, mis oli linnatänavatel.

Start oli kell 12. Kuna ilm oli jooksmiseks üsna ideaalne (11 kraadi sooja, päike paistis ja mõõdukas tuul jahutas), siis panin selga lühikeste varrukatega särgi ning lühikesed püksid. Jõudsin stardialasse paarkümmend minutit enne starti. Kuna olin stardimaterjalid eelmisel päeval välja võtnud, siis ei pidanud sellepärast sabas seisma. Minu stardinumber oli 1655 (kokku oli 2712 jooksjat ning umbes 500 kepikõndijat), läksin vastavasse stardikoridori.

Kui kõlas stardipauk, hakkas rahvas teosammul liikuma. Umbes minuti pärast sai ületatud stardijoon. Siis läks rada laiemaks ja raja kõrval murul sai ka joosta, seega kiirus läks suuremaks. Mul oli plaanis esimese tõusuni (umbes 2 km) pulssi alla 160 hoida, aga see siiski ei õnnestunud. Juba mõne minutiga tõusis pulss 175-ni ning esimesel tõusul 192-ni. Treeningul ma pole viimasel aastal pulssi üle 185 näinud. Pärast tõusu langes pulss 185 kanti ja jäi sinna kogu ülejäänud võistluse ajaks.

Pärast esimest tõusu algas see osa rajast (2,35 km), kus ma talvel trenni tegin. Natuke enne lõppu tuli siiski vasakule keerata ja üle põllu lõigata. Siis tuli umbes kilomeeter maad suure tee ääres ümber järve otsa joosta ja seejärel oli joogipunkt, kus sai valida vee ja jõüjoogi vahel. Võtsin topsi jõujooki. Seal tuli küll pool minutit sabas seista, kuna rahvast oli palju. Seejärel tuli üks raja hargnemispunkt, kus enamik jooksis edasi mööda kuiva teed, kuid osa rahvast (sh mina) pööras vasakule mudasele rajale (mis praeguste ilusate ilmade tõttu siiski väga märg ei olnud). Mõne aja pärast ühinesid need kaks rada jälle üheks. Edasi tulid metsa- ja kruusateed tõusude ja laskumistega. Tõusudel läksid tavaliselt mõned inimesed minust mööda (kuigi ma kõndisin ainult kõige järsemal tõusul), aga laskumistel jooksin massist oluliselt kiiremini ja võitsin oma koha tagasi. Varsti tuli teine joogipunkt. Siin enam järjekorda ei olnud ja sain joogi kohe kätte.

Mõne aja pärast jõudis rada järve teise otsa asfaltteele. Siin sai õnneks pehmel teepeenral joosta. Varsti tuli linnapiir ja viimase kilomeetri silt. Siit edasi tuli mööda linnatänavaid jooksta, teepeenart enam ei olnud. Tee läks mäest üles. Lõpuks jõudsin staadionile, kus tuli veel pool ringi ümber staadioni joosta ja oligi finiš.

Pärast finišit tuli järjekorras seista, et osavõtumedal, jook ja muud nänni kätte saada. See läks siiski üsna kiiresti. Pärast jagati veel jäätist. Tulemusega diplomi kättesaamisega läks siiski rohkem aega, seda tuli pakke läbi lapates otsida, aga minu diplom ilmus sinna alles 1,5 tundi pärast lõpetamist. Sain diplomi järgi 1851. koha (2712 jooksjast), M21 klassis 695. koht 862-st. Jooksu ajaks tuli 1:08:28 ehk 1,85 korda võitjast aeglasem. Ilmselt oleks jõudnud vähemalt paar minutit kiiremini joosta, kuna jalad ei valutanud üldse. Keskmine pulss oli küll üsna kõrge - umbes 185, talvel trenni tehes oli mul isegi kiirete 2,35 km intervallide pulss ainult 180.

Homme ja ülehomme on plaanis joosta Ilves-3 orienteerumisvõistlustel.

Võhandu maraton 2009 -- 100km süstaga

Algus

Sel korral oli plaanis küberi inimestega mehitada kaks ja pool paatkonda. Mina ja Vahur plaanisime minna süstaga ja kõvasti sporti teha. Lisaks pidid tulema Martin ja kolleeg Jevgeni ning Piret oma sõbra Marttiga kanuudes. Plaane tehakse aga teatavasti muutmiseks ning reede hommikul teatasid Vahur ja Martin, et nad on haiged. Seepeale moodustasime Jevgeniga koos uue paatkonna. Eksperimendi mõttes võtsime süsta.

Hommikul ärkasime üles megavara, sest süstafirma tahtis kõigile korraga mingit instruktsiooni teha. Ilm oli suht rõve -- külm, niiske, kohati vist ka tibutas. Vahur oli meile rentinud võrdlemisi töntsaka süsta. Midagi kiiret siin tulemas ei olnud, aga kuna Jevgeni polnud üldse süstaga sõitnud ja mina käisin süstatrennis viiendas klassis, siis oli see suht aktsepteeritav. Tagantjärele võib öelda, et niisama kulgemiseks oli ta päris mõnus ja stabiilne ja ohutu, aga kiiresti sõitmiseks oleks vist pidanud midagi krapsakamat võtta.

Roosisaare sild, 4,5km

Sel aastal oli korraldajatel suur soov kolmekohaline arv kilomeetreid täis saada ja seega pidime me Tamula järve peal ringi tegema. Kohe alguses selgus, et ma olin tüüri pedaalid valesti reguleerinud ning seega tüürist meil kasu polnud. Tõmbasin selle veest välja ja juhtisime süsta käte abil. Natuke pärast stardipauku hakkas ka vihma või lördsi või midagi sadama. Lisaks veel tuul. Selline asi võttis moti päris korralikult maha.

Silla juures reguleerisin tüüri enam-vähem töötavaks ja lasin ta vette.

4.5km sõidetud, aega kulunud 0:46.

Kääpa sild, 15km

Siin midagi huvitavat ei juhtunud. Korrektne aerutamistehnika hakkas vaikselt meelde tulema, vihm asendus ilusate suurte lumeräitsakatega, mis tekitas päris sürri meeleolu. Roosisaare silla juures olin palavusest jope kaenlaalused lukud lahti teinud, nüüd hakkas külm.

20km sõidetud, aega kulunud 02:52.

Paidra veskipais, 11km

Kohe pärast Kääpa silda keerasime korraks kaldale. Mina panin kõik jopelukud kinni ja reguleerisin jälle tüüre. Sõime ka natuke. Seistes hakkas jube külm, lisaks oli pärast raske kinnaste kätte saamisega. Mul olid voodriga nahkkindad, kuhu pärast märjaks saamist enam käsi sisse ei mahtunud. Kui pärast iga kümmet tõmmet natuke rohkem edasi lükata, siis sai kindad lõpuks kätte ka, ehkki kümnest sõrmest ei tundnud ma umbes üheksat. Pärast kilomeetrit sõitu olid kõik sõrmed jälle olemas. :)

Sel aastal sõitsime me minu hämmastuseks päris mitmetest tegelastest mööda. Hiljem said nad meild küll kontrollpunktides jälle kätte ja mõnedest tegelastest möödusime peaaegu igal etapil. Innustatuna eelmise aasta sõudepaadi edust oli seekord kohale tulnud igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Endal õnnestus ära näha kahene ja kuuene kummipaat. Lisaks on videode pealt näha ka kümnest kummipaati ning sportkanuud (sellist, kus ühe põlve peal sõidetakse).

Paidrasse jõudes soojendasime end autos ja sõime võileibu. Ilm hakkas enam-vähem ilusaks minema.

31km sõidetud, aega kulunud 4:47.

Leevi HEJ, 10km

Selle etapi kohta pole öelda midagi peale selle, et siin oli meil suht reaalne võimalus ümber käia. Sõitsime poolküljetsi vee kohal rippuva puu otsa. Pärast mõningast kõõlumist saime end siiski jälle tasakaalu. Samas kõrval väänas üks tiim kaldal riideid kuivaks ja sõimas vee kohal olevaid puid. Natuke maad hiljem lohistas keegi kanuud kuivale. Üldse oli sel aastal väga palju ümber minejaid. Ja seda mitte ainult kärestikkudes. Täiesti suvalistes kohtades võis näha märgasid inimesi kaldal ukerdamas. Mingil hetkel hakkasin tõsiselt kartma, et jääme jälle viimaseks, sest kõik tagumise otsa tiimid katkestavad.

Kui me Leevile jõudsime, oli supp juba otsa saanud, piirdusime siis jälle soojas autos võileibade näsimisega. Vahepeal oli ilm jõudnud jälle nigelamaks minna ja tibutas vihma. Jevgeni kippus natuke lõdisema ka, selgus et tal ei olnud seljas kuigi soojad riided. Samas, paremaid võtta polnud ning läksime edasi.

40km sõidetud, aega kulunud 6:38

Reo autosild, 14km

Leevaku ja Reo vahel oli see lõik, mille nimel üldse maratonile tulla. Liivakivipaljandid, kiire vool, kärestikud... Erinevalt eelneva aasta täpsest legendist polnud seekord kaardil kärestike läbimise kohta mingit infot. Seda aga polnudki vaja, sest veetase oli väga kõrge (pakuks, et vähemalt meeter kõrgem mullusest) ning mingit kividele otsa sõitmise ohtu polnud.

Süstaga oli kärestikes päris tore sõita, sest vesi ei läinud sisse. Eelmisel aastal loksus pärast esimest kärestikku paadipõhjas pool ämbritäit vett. Praegu olid jalad kogu aeg mõnusalt kuivad ja soojad.

Reol Uunot vastas polnud, sest ta toetas samal ajal Leevi kandis Piretit ja Marttit. Sõime paar müslibatooni ning Jevgeni vahetas riided tagavarariiete vastu. Selgus, et erinevalt minust oli ta siiski suutnud üksjagu märjaks saada. Seda vist nii eespool istumisele kui mitte eriti veekindlale jopele.

53km sõidetud, aega kulunud 9:58.

Leevaku HEJ, 21km

See oli etapp, mis teeb maratonist maratoni. Huvitav osa on läbi, käed on juba parajalt väsinud, paras tüdimus ka juba sees. Jõgi kulges endiselt sinka-vonka, aga seekord oli praktiliselt kogu heinamaa üle ujutatud. Kiusatus lõigata oli päris suur ja alguse poole me seda ka üritasime. Samas, pärast üsna mitut mättasse kinni sõitmist ja sealt lahti ukerdamist me enam väga ei üritanud ning sõitsime kõik käänakud ilusasti läbi. Üsna närvesööv oli see küll kui pead praktiliselt lageda vetevälja peal mingeid silmuseid tõmbama ja mingite rohututtide põhjal jõe kulgu tuvastama. Lisaks kõigele oli etapi teisel poolel ka päris korralk vastutuul.

Leevakule jõudes lõdises Jevgeni juba päris korralikult. Kuna öö paistis tulevat külm, siis toppisime Jevgenile minu varuriided selga. Lisaks laenasime Uunolt enam-vähem sooja jope.

75km sõidetud, aega kulunud 13:22.

Räpina HEJ, 15km

Sõitma hakkasime kella üheksa paiku, nagu eelmiselgi aastal. Hakkas juba hämarduma. Õhus olid miinusekraadid, sest kogu varustus läks koheselt jäässe. Samas, ilm oli tuulevaikne ning kehal päris soe. Kardsin järjekordset roostikku ära eksimist, aga õnneks sel korral mingeid jamasid polnud. Hoidsime kogu aeg parema kalda lähedale ning saime etapist ühegi apsakata läbi. Umbes 5 km enne etapi lõppu möödusime ühest kanuust. See tegi kohe tuju heaks, sest nüüd oli lootust, et erinevalt eelmisest aastast ei jää me viimaseks.

90km sõidetud.

Võõpsu sadam, 9km

Räpinas läks meil kiireks, sest konkurendid olid kohe kannul. Paate vette lastes ei leidnud me kohe head kohta ja seega said nad kanuu enne vette. Õnneks aga saime me kiiremini liikuma ning vajutasime kohe aerudele. Kühveldasime päris hoolega, ise kogu aeg kuulatamas, et kas on juba tagantpoolt kolksumist kuulda. Paistis, et kasutamata jõudu meil siiski veidike oli.

Võõpsu tuled hakkasid paistma üsna varakult. Ka mingi silla moodi asi ilmus nähtavale. Kamanadsin Jevgeni kohe lõpuspurti tegema. Pärast mõningast kühveldamist ja paari jõekäänakut selgus, et päris lõpp see siiski ei ole. Üldse oli see lõpuosa väga petlik ja me tegime seal kokku vähemalt viis valelõpuspurti ära. Lõpuks ilmus siiski nähtavale ka õige sild ja selle alt finishi vilkur.

100km sõidetud, aega kulunud 18:02.

Lõpuks

Aja mõttes läks seekord paremini: eelmisel aastal oli aeg 21 min. võrra pikem, ilm oli ilusam ning rada 7km lühem. Seega ütleks, et sõitsime kuskil kaks tundi kiiremini. Koht oli küll sama -- eelviimane. Selle ajaks ma küll vastasvõistlejate kraesse -- julgesite maratonile tulla, julgege ka lõpuni sõita. Praeguse seisuga katkestas vist üle kolmekümne tiimi.

Üldiselt oli päris huvitav maraton -- nii pikalt järjest pole süstaga enne sõitnud ning ilm pakkus võimalust iseloomu kasvatada.

Piretil ja Marttil läks sel aastal natuke nigelasti -- nad käisid enne Leevit mingi puu tõttu ümber. Õnneks juhtus läheduses olema üks kohalik, kes samal ajal sauna küttis. Nii said nad kiirelt keha soojaks ning kuivad riided selga. Seejärel sõitsid nad muretult edasi kuni Reo sillani, kuna kärestike pärast oli siia ju tuldudki. Reos nad küll katkestasid, sest tänu Tamula-äärses roostikus ekslemisele ja ümberkäimisele olid nad suht korralikus ajahädas.

Aitäh Jevgenile, kes tublilt vastu pidas, Uunole, kes meid toetas ning Piretile ja Marttile,kes näitasid üles sportlasvaimu. Järgmisel aastal siis jälle.

Kaks päeva Xdreamini.

Läheb lahti

Nüüd on siis jälle kevad käes. Päike paistab, linnud laulavad ning kõikvõimalikud kraavid ja sood oootavad, et keegi neisse sisse astuks. Seega on paras aeg blogile jälle elu sisse puhuda. Tegelikult oli mul plaanis täita talv põnevate analüüsidega eelmisest hooajast (näiteks statistika selle kohta, kui palju aega kulus stardist jalgade märjaks saamiseni -- keskmiselt 1,5h), sügavmõttelised arutelud seiklusspordi olemuse kohta ja sellest, miks peaks üldse üks suht normaalne inimene ennast niimoodi piinama. Hiirte ja inimeste parimad plaanid lähevad ikka aia taha, nii et praegu on teil võimalus imetleda esimest postitust pärast eelmise aasta libahunti.

Eelmise hooaja lõpus käis meil kõva plaanide pidamine ja kõik lubasid hoolega trenni tegema hakata, et 2009. aastal kõigile ära teha. Praktikas asi muidugi nii hästi välja ei kukkunud. Täpsemat infot meie selle aasta alguse ponnistuste kohta võib lugeda Metsakunnide blogist, kelle korraldatud sporditundide kogumise maratonil team Cyber kolmikvõidu saavutas. Natuke paha asja juures on see, et minul ja Margitil tulid need tunnid kestvusspordiga mitteseotud aladelt (vastavalt kendo ja tantsimine).

Selle aasta plaanis on Xdream, kanuumaraton, libahunt ja TAOK rogain. Xdreamil oleks minu unistus teha kõik etapid läbi nii, et ühtegi punkti võtmata ei jää. Eelmisel aastal õnnestus see vaid Paide sprindietapil. Põhimõtteliselt tahaks ka välismaal käia, aga ma kardan, et ka juba mainitud üritustega lööb kalendri päris korralikult täis, nii et vabu nädalavahetusi saab jälle tikutulega taga otsida.

Hetkel rohkem eriti midagi öelda polegi. Soovige meile edu. Üks päev Võhandu maratonini, üheksa päeva Xdreami esimese etapini.