Esmaspäev, 31. märts 2008

Point of no return

Tänu edukalt kulgenud kanuumatkale lõid meil lained pea kohal kokku ning nüüd on vastupidiselt mõistuse häälele võimalik mind ja Margitit leida Võhandu kanuumaratoni osalejate nimekirjast.

Praeguseks on osavõtumaks juba üle kantud ning taganemisteed enam pole. :)

Neli nädalat esimese etapini, kolm nädalat kanuumaratonini.

Pühapäev, 30. märts 2008

Kanuureis Soomaal

Käisime eile Soomaal, Halliste jõel kanuuga sõitmas (mina, Martin, Margit ja Kaarel). Üks eesmärk oli loomulikult lähenevaks Xdreamiks treenida. Lisaks tahtsime proovida, kas on mõtet mõelda Võhandu kanuumaratonil osalemise peale. Seetõttu võtsime ette pikemapoolse distantsi -- kaardi järgi peaaegu 29 kilomeetrit.

Üldiselt oli väga lahe üritus. Ilm oli superilus, päike lõõskas kogu aeg. Alguses selga varutud paksud riided ja kindad kadusid seljast nagu võluväel. Ilus ilm, ilus loodus, hea seltsond, mõistlik füüsiline koormus -- mida veel elult tahta?

Et asi natuke huvitavam oleks, oli kogu jõgi täis mahalangenud puid, mis takistasid edasi liikumist. Umbes kolm-neli korda tuli kanuu veest välja tõmmata ja mööda kallast vedada. Praktiliselt kohe sõidu alguses õnnestus mul kalda pealt vees olevat kanuud järele lohistades vette sadada. Ja loomulikult kukkusin ma otsa kanuule, mis selle peale ümber läks. Õnneks jäid kilekotis olnud varuriided enam-vähem kuivaks. Margitil oli küll kohe alguses välja pakkunud, et kuna tõenäosus, et mõlemad kanuud ümber lähevad, on väike, siis võiks varuriided panna vastaskanuusse. Nüüd tundub, et see oleks võinud olla päris hea mõte. (Samas, see oleks vist tähendanud põhiliselt seda, et minu võileibade asemel oleks saanud märjaks Margiti ja Kaarli omad.) Ainus ebameeldiv asi supluse juures oli vahetusjalatsite puudumine -- mul olid küll kuivad sokid, aga pärast märgade saabaste jalga panemist olid jalad umbes viie sekundiga uuesti märjad ja külmad. Hiljem soojenes saapas olev vesi vist enam-vähem üles, aga esimesed 5-10 kilomeetrit olid suht ebameeldivad.

Väidetavalt oli mingil hetkel ka väga dramaatiline situatsioon, kus Kaarel rippus üle jõe ulatuva puu küljes ning üritas varvaste abil hoida kanuud tema alt ära sõitmast. Kahjuks seda ise pealt ei näinud ning täpsemalt kommenteerida ei oska. Mulle isiklikult on praeguseni selgusetu, miks peaks keegi tahtma puu alt läbi sõites sellest kahe käega kinni krabada ja selle külge rippuma jääda. Aga, noh, kes neist tänapäeva noortest ikka aru saab... :)

Kokku kulus meil aega 5:45, mis teeb keskmiseks kiiruseks viis kilomeetrit tunnis. Sinna sisse mahtus siis suplus, kanuude lohistamine ning mitu pausi söögiks ja sõudmispartnerite vahetuseks. Finišisse jõudsime täpselt päikeseloojanguks, mis oli omaette vaatepilt (s.t. päikeseloojang, mitte meie finišeerumine).

Neli nädalat esimese etapini.

Teisipäev, 18. märts 2008

Esimene rattatrenn

Ostsin eile omale jalgratta (Scott Peak 26) ja tegin täna öösel (kell 01:00-04:30) kohe trenni. Selle 3,5 tunni jooksul läbisin 42 km, seega keskmiseks kiiruseks tuli 12 km/h. Siia sisse jäävad ka puhkepausid.

Põhiline trenn toimus Ihaste jalgrattateel, mis on umbes 1,2 km pikk ja öösel valgustatud, seega seal oli üsna hea sõita. Kohalesõitmiseks tuli 6 km mööda linna sõita (ja pärast tagasi), aga öösel on liiklus üsna hõre ja seega väga hull ei ole sõita.

Jalgrattateel oli kiirus alguses umbes 23 km/h, lõpus umbes 17 km/h, maksimaalseks jäi 33,7 km/h. Põhiliselt sai sõidetud kõige kiirema käiguga (3*8).

Pulssi ei õnnestunud kõrgeks ajada, kuna jalad väsisid enne ära. Samas joostes õnnestub väga kergesti pulss kõrgeks ajada, seega jalad ei ole ilmselt rattasõiduga harjunud. Ma ei ole viimase 10 aasta jooksul peaaegu üldse jalgrattaga sõitnud.

Praegu sai sõidetud ainult kõva kattega teedel. Millalgi peaks ilmselt üritama mõnel maastikurajal ka sõita.

Esmaspäev, 10. märts 2008

Tallinna esimene trenn

Kahjuks jõudis Martin oma jutuga ette ning ma ei jõudnudki hakata kelkima, et ka Tallinna rakuke tegi laupäeval oma esimese ühistrenni. :)

Midagi erilist polnud -- käisime Nõmme radadel suusatamas. Veebikaamerast paistis päris lumine pilt, aga kohapeal nii rõõmus lugu polnud, eriti keskusest natuke eemal, kus muld kohati väljas oli. Sõitsime rahulikus tempos ca 7 km maha. Juba järgmisel päeval oli maa praktiliselt must, seega võib arvata, et esimene suusakord jäi ka viimaseks. Positiivse poole pealt võib varsti hakata mõtlema jalgratta välja toomisele.

7 nädalat esimese etapini.

Pühapäev, 9. märts 2008

Päevakute hooaeg on alanud

Eile toimus selle aasta esimene orienteerumispäevak --- Tallinna Sprindi päevak Järvel. Kuna Tartus algavad päevakud alles aprillis, siis otsustasin praegu Tallinna päevakutel käia. Ma osalesin Tallinna Sprindi päevakutel juba eelmise aasta novembris ja detsembris kokku neljal korral, seega tegemist ei olnud päris uue kogemusega. Bussiga Tartust Tallinna ja tagasi sõitmine võtab küll üsna palju aega, aga kui valida pikk rada, siis saab tavaliselt vähemalt poolteist tundi orienteeruda.

Tallinna Sprindi päevakud erinevad tavalisest selle poolest, et seal on tavalise suundorienteerumise asemel kavas erinevad orienteerumisülesanded nagu joonorienteerumine, mäluorienteerumine, peegelpildis kaardiga orienteerumine jne. Kuna Xdreamil on mõnikord erinevaid orienteerumisülesandeid lisaülesanneteks olnud, siis võib nendel päevakutel osalemisest ka Xdreami jaoks kasu olla.

Eile oli kavas puzzle-orienteerumine. Joosta tuli kaks ringi erinevate kaartidega. Esimese ringi kaart oli lõigatud 10 ristkülikukujuliseks tükiks, mida võis olla pööratud ja need 10 tükki olid trükitud ühe lehe peale. Seega tükid oli vaja peas õigeks keerata ja kokku panna. See on üsna raske tegevus. Esiteks kipub kokkupandud tükkide paigutus meelest ära minema ja neid tuleb uuesti kokku panna. Teiseks kipub tükkide pööramisel suunataju ära kaduma.

Umbes pool tundi pärast starti oli mul suurem osa kaardist kokku pandud ja paigutus mingil määral meelde jäänud (kuigi tükkide vahel lülitumine võttis ikka üsna palju aega), aga esimest punkti ma veel leidnud ei olnud. Taevast sadas lörtsi ja käed külmetasid. Kuna orienteerumine oli raske, siis eriti joosta ei saanud. Alguses ma üritasin teeradade järgi orienteeruda, aga kuna maa oli (poolsulanud) lumega kaetud, siis paistsid rajad olevat hoopis teistes kohtades, kui kaardi peal märgitud. Seega tuli ka reljeefi hakata jälgima.

Mingi aja pärast nägin piklikku küngast. Kuna kaardi järgi pidi selline küngas olema esimese punkti lähedal, siis hakkasin mööda seda minema, kuid punkti seal ei olnud. Lõpuks märkasin, et kaardil on veel teine küngas, mis näeb hoopis rohkem selle künka moodi välja, mis maastikul oli. Pärast seda hakkas järsku kaart maastikuga kokku minema ja mõne minuti pärast leidsin üles augu, kus paiknes esimene punkt. Stardist oli möödunud tund aega. Ülejäänud viis esimese ringi punkti tulid juba kiiremini. Umbes 50 minuti pärast oli esimene ring läbitud.

Teisel ringil oli 12 punkti. Kaart oli lõigatud 9 tükiks, mis ei olnud enam ristkülikukujulised, vaid keerulisemad hulknurgad. Kuna finiši sulgemiseni oli jäänud ainult pool tundi, siis oli selge, et ma teist ringi lõpuni joosta ei jõua. Võtsin esimesed neli punkti ära ja jooksin finišisse, jõudes üsna täpselt finiši sulgemise ajaks. Tulemuseks jäi küll DQ, kuna viimased 8 punkti olid läbimata.

Seekordne puzzle-orienteerumine osutus oluliselt raskemaks kui detsembris toimunu. Tookord võis esimesel ringil punkte võtta suvalises järjekorras (seega sai ühe tüki pealt kõik punktid järjest ära võtta) ning teine ring oli tavaline suundorienteerumine.

Järgmisel laupäeval on kavas öine täppisorienteerumine (algusega kell 21:00), kus ma kavatsen ka osaleda. Ma ei ole varem öisel orienteerumisel osalenud, aga linnas on vist öösel ka piisavalt valge, et maastik ja punktid nähtavad oleks. Minu pealamp on piisavalt valge kaardi lugemiseks, aga maastikku see eriti ei valgusta.