Ma täpselt ei mäleta, kes mulle selle Kairacrossi idee ette söötis, aga mulle hakkas see kohe meeldima, sest
- minu Achilleuse põlveks olevat jalgratast ei ole,
- saab palju vee peal sõita, mis mulle meeldib,
- Soome vinge loodus.
 |
| Nii näeb droon Saimaa kanti |
Kaaslase osas tuli natuke ringi shopata, sest tundus, et jalgratta puudumine oli paljudele blokker. Lõpuks nõustus Sven minuga tulema tingimusel, et võtame pered kaasa. Sportlikuks eesmärgiks leppisime kokku rahuliku matkamise, raja nautimise. Võtsime 25-tunnise raja (lõunast lõunani), mis tundus parajalt pikana.
Packrafti rentimisega selgus, et Eestis neid sisuliselt ei ole. Soomes paar pakkujat oli. Rentimisega jäime natuke hilja peale ning peaaegu poleks üldse rafti kuskilt saanud. Õnneks teatas üks pakkuja, et keegi just tühistas kaks rafti ära ning nii saimegi endale sõidukid. Algne plaan oli küll kahese raftiga minna, aga nüüd oli kaks ühest. Mis üldiselt oli okei, aga võistlusel oli näha, et kahesed paatkonnad liikusid üksjagu kiiremini kui meie (no eks me polnud erilised kajaki spetsid ka).
Kairacrossil tuleb kogu varustus algusest peale kaasa tassida. Paar joogipunkti teel on, aga kogu söök, riided ning muu kraam peab stardist peale endal kotis olema. Söögiks tegin võileibu ning võtsin kaasa batoone. Leppisime kokku, et üks söögikord tuleb korralik, võtsime kumbki kaasa ühe tactical foodpack-i ning tulepoti. Eeldasin, et Soomes on juunis valge ning seega võtsin kaasa mõttetu pisikese pealambi, igaks juhuks. Tagantjärele selguski, et lambi järele peaaegu vajadust polnudki (kokku põles lamp ca 20 min).
Sõitsime kohale natuke varem, et saaks end sisse seada, peredega natuke ringi vaadata ning loomulikult rafte katsetada. Packraftid on väga lahedad -- kompaktsed, kerged, kiiresti kokku pandavad. Eriti geniaalne on nende tuulekotiga täis puhumise idee. Natuke probleem on see, et ruumi on üsna vähe. Kui tahta kotti vee eest kaitsta, siis tuleb see kuidagi jalgade vahele suruda. Mis tegi rafti sisenemise ja sealt väljumise mõnevõrra tülikaks.
 |
| Sven teeb oma uue sõbraga lähemalt tutvust |
 |
| Võistluse reeglite järgi tuleb siin veel 10a oodata |
 |
| Katsetasime variante rafti kandmiseks |
Õhtune ilm oli igatahes paljulubav.
Järgmisel päeval stardis oli kohal suht igasugust kaadrit. Oli sportlasi, oli matkajaid. Ekstremistid olid kohale tulnud SUP laudade, kanuude ning kajakkidega. Stardis pidid raftid pakitud olema. Pärast stardipauku tuli siis kohe raft lahti pakkida, esimene etapp oli mööda vett.
 |
| Seiklus, alga! |
Rada saab jälgida
siin, meie tiimi nimi oli asjakohaselt "Elämä on laiffii".
Kohe alguses selgus, et Sven polnud oma rafti korralikult täis puhunud (või siis polnud korki kinni keeranud) ja see nägi üsna lössis välja. Tõmbasime kaldale ning puhusime rafti uuesti täis.
Kohe esimeses punktis tegime prohmaka kui ma ei lugenud kaardilt situatsiooni õigesti välja ning me üritasime kohe pärast punkti paate vette panna ning üsna kiirevoolulises ojas vastuvoolu kühveldama hakata. Kohe varsti jõudsime veskitammini, kus tuli jälle välja tulla. Õigem oleks olnud need paarsada meetrit mööda teed kõndida.
Edasi läks asi mõnevõrra sujuvamalt.
 |
| Teel kolmandasse punkti |
Kolmandas punktis jätsime raftid maha ning käisime jalgsi üle mäenõlva punkti võtmas.
Neljas punkt oli laheda kalju otsas.
Viiendas punktis võtsime raftid veest välja. Algne plaan oli kõndida natuke mööda teed ning raftitada siis mööda oja edasi. See oja osutus looduses 50cm sügavuseks kuivaks kraavikeseks. Seega kõndisime kogu tee rabajärve ääres oleva maanukini.
 |
| Eelmisel päeval katsetasime küll mingite rihmadega rafti tassimist, aga praktikas ei viitsinud nendega jamada ning kandsime rafti lihtsalt kui mütsi |
Seitsmendasse punkti oli plaan sõita mööda järvi ning nendevahelisi kraave. Praktikas me ei leidnud kohe esimest kraaviotsa üles, mistõttu võtsime raftid jälle välja ning jalutasime mööda teid jalgsi. Tagantjärele oli see vist kasuks, sest tundus, et selle liigutusega jõudsime järele mitmele teisele tiimile, kes seal ojade peal vaevlesid.
Seitsmendast punktist edasi läks oja, mis oli üldiselt lai ja sisaldas piisavalt vett, aga probleemiks olid kopratammid, millest tuli rafti üle ja ümber vedada. Siin tundus, et meil oli eelis kaheste raftide ees.
 |
| Lõpuks saime välja järvele, kus kahesed raftid meid jälle kiirelt selja taha jätsid |
Pärast järjekordset järvekest oli kogu võistluse peale ainus 2km lõik, kus oli mingi arvestatav (päri) vool. Kõikjal mujal oli seisev vesi.
Kaheksandas punktis sai juua ja toetustiimiga kohtuda. Kuna oli tekkinud energiapuudus, sõin võileibadest kõhu täis.
Toetustiim läks koju magama, meie kühveldasime edasi. Teel 9. punkti lõikasime läbi poolsaare. Väga lahe koht -- natuke kanjoni fiilinguga.
Punkt ise oli nunnu rannakalju otsas.
Ehkki õues oli täiesti valge, otsustas Sven endale külge riputada juhendis nõutud helendava pulga (glowstick), mille ta halvasti tehtud sõlme tõttu ka kohe ära kaotada suutis.
10. punkt oli lahe saar.
11. punkti minnes tegin vea, kus alahindasin (jälle) kaardi mõõtkava ning kohalike pinnavormide majesteetlikkust. Pärast liiga vara punkti otsimist sõitsime edasi ning leidsime nõutud koopa üles.
12. punktis sai vett ning seal oli ka korraldaja koos lõkkega. Sussutasime lõkke peal oma toidupakki, sõime kõhu korralikult täis, panime selga kõik saadaolevad riided ning hakkasime jälle liikuma. Algselt oli plaan 13. punkt ka vett pidi võtta, aga pärast tundide pikkust aerutamist oli soov pigem muid lihaseld liigutada. Seega sõitsime 100m üle järve, panime raftid kokku ning hakkasime matkama.
Kuna raftid seljakotti ei mahtunud, siis kandsime neid lihtsalt spordikottidega õlal või seljas.
13. punkti juures tegin jälle natuke viga, kui ajasin segi kaks orvandit. Järgnes suht tuim kõmpimine mööda teid. 14. punkti mägi osutus õnneks natuke lihtsamaks kui kardetud. Eriti, kuna selle otsa viis metsaväljaveotee.
 |
| Mäe otsas olid ka karu jäljed |
15. punktis jälle alahindasin pinnavorme ning pidasin suvalist muhku punkti mäeks. Jätsime raftid järve äärde ning võtsime punkti ära.
Puhusime paadid jälle täis ning hakkasime aerutama. Nüüd oli see juba päris tüütu. Sõitsime suht lageda järve peal, kus edenemist oli küllaltki raske tajuda. Lisaks puhus tuul. Ning hommikupäike paistis täpselt näkku, mis tähendas, et tundide kaupa pidi silmi kissitama. Pärast selgus, et näod olid meil päris korralikult ära ka põlenud.
Plaanis oli võtta ära punktid 16 ja 17 ning seejärel finišisse minna, võttes boonusena ära ka punkti 33 (võistluse formaat nägi ette, et rada tuleb läbida seni kaua kui võimalik. Ning pärast nö katkestamist saab võtta veel seni külastamata punkti, mis on siis samas kohas katkestamise korral tiebreakeriteks). Mu jalatallad olid juba enne natuke tunda andnud. 16. punkti kõndides oli juba päris valus, tundsin läbi talla iga kivi ja kruusatükki. Õnneks lõpp pidi siiski olema paadis.
17. punkti sõites oli päris korralik vastutuul ning laine. Edenemine oli päris vaevaline ning mingil hetkel ei tundnud Sven end väina ületades turvaliselt. Seega võtsime suuna finišile. Tagasiteel käisime veelkord läbi esimesest punktist, mis ühtlasi oli meie raja eelviimane ehk 33. punkt. Finišeerisime ajaga 23:25 ehk poolteist tundi enne kontrollaega.
Tulemustega saab tutvuda siin. Kokku läbisime ca 66 km, millest suurusjärgus 70% vee peal ning ülejäänu maal. Raftid pakkisime kokku ühe korra, punktides 12-15. Ülejäänud aja tassisime rafti lahtiselt (või siis käisime jalgsi edasi-tagasi).
Üldiselt oli tegemist väga laheda võistlusega. Meeldisid formaat, Soome loodus, paras pikkus. Packraft on ka väga tore leiutis, üritan endale parajasti selle ostmist kuidagi ratsionaalselt põhjendada.
Juuli lõpus saab veel minna Vätsärisse, kus ainsaks distantsiks on 100h. See on minu jaoks veidi paljuvõitu. Aga järgmisel aastal mingil mõistlikul distantsil üritaks kohal olla küll.
Pildid: mina, toetustiim, korraldajad ja Poppis Suomela.
