laupäev, 27. juuli 2013

Öö kogemused -- Imbi

Rebased juba kirjutasid, kuidas meil läks. Ma panen kirja asjad, mis ma õppisin.
  1. Lühikesele jalgsietapile võta kaasa valgus ja jäta maha moonakott - no jumala eest, jooksin mööda Kärdlat seljakotiga, kus oli 12 tunni toit ja jook ning pimedas võsas otsisin punkti telefoni valgusega.
  2. Kohtu oma kaaslastega seal, kus on kokku lepitud. Me kaotasime kindlasti terve minuti sellise vea pärast :)
  3. Õpeta sõpra, kui ta saab su õpetusest õppida. Kui Henri rattal kett maha tuli, siis mina olin kohe tark seletama, millistel käigukombinatsioonidel tulebki kett maha. Kuna me ketti enam tagasi ei saanud, siis Henri jäi meist maha kurbuse ja teadmisega, et ta tegi midagi valesti. Esiteks oli ratas ise natuke kipakas, et keti nii raskelt vahele keris, teiseks oleks minu kogemusi-teadmisi saanud rakendada alles sõitval rattal. Ei ole vaja targutada, kui rattaga sõita ei saa.
  4. Keset võistlust tuleb märjad sokid jalast võtta ja kuivad jalga panna. Mis sest, et tossud on endiselt märjad, jalad oleks nagu kergemad, puhanumad. Ma ei mõtle, et igakord kui sokid märjaks saavad, et siis peab sokke vahetama - ühest korrast võistluse ajal piisab.
Lõbus loomauudis kah: nägime Reenoga viinamäetigusid Paladel maantee ääres. Need teod kõlbavad süüa, vähemalt malevlased olid omal ajal külalisrühmale neid küpsetatuna pakkunud. Kahtlane värk.

neljapäev, 25. juuli 2013

Rebaste öine seiklus

Ühel kaunil juulikuisel hommikupoolikul sai rattad järelkärusse pakitud ja suund Hiiumaa poole võetud. Kui praamiga juba saarele tuldud sai, siis enam tagasipöördumist ei olnud. Tuli rajale minna.

Plaanis oli siis Xdreami öine etapp Kärdlas. Rebaste naiskonna jaoks esimene. B-raja (mitte väga edukas) debüüt sai küll juba Iisakul ära tehtud, aga ega see ootusärevust ja paanikat (jah, mina olin enne starti ikka päris paanikas) ei vähendanud. Potentsiaalsed 12 tundi rajal tundusid vägagi hirmuäratavad. Kõige rohkem kartsime kanuuetapi pärast. Päeval käisime Imbi juhiste järgi lennujaama juures pizzat söömas ja seal oli ikka nii hull tuul, et ettekandjal lendas taldriku pealt pizza minema ja cappuccinode vaht paiskus mööda hoovi laiali. Panustasime sellele, et laidude ümbruses, kuhu saatmisele rajameister vihjas, on meri madal ja äärmisel juhul saab punktid võtta ka kanuud seljas(!) tassides...

Ettevalmistustega alustasime aegsasti. Mõõdukas tempos nokitsemine mõjus väga rahustavalt ning rattakummide pumpamine, keti õlitamine, kaardihoidiku kinnitamine, tulede kontrollimine, lampide kinnitamine kiivrile - kõik see oli justkui ettevalmistus lähenevaks lahinguks. Kuna Iisakul sai otsa nii söök kui jook, siis olid meie kokkupakitud kotid ikka päris rasked. Tänud Margusele oma geelitagavarade jagamise eest!


Eelnevale pildile võib juurde kujutada veel suure karbi võileibadega ja mitu liitrit vett ja muud jooki. Ja see oli ainult minu koti sisu. Etteruttavalt võib öelda, et rajal kulusid ära banaanid, kolm geeli, kaks batooni ja üks Nutellaga sai (njämm!). Joogi osas oleks ka piisanud kahest-kolmest väikesest spordijoogi pudelist. Learning all the time!

Stardis kohtasime oma suuri konkurente ja koduväljaku eelisega Suvehiidlasi.


Ja siin on ootusärevuses CyberRebased with laser eyes!

 

Peale stardipauku ja kaartide lahtirullimist selgus, et ega enne rajale ei pääse, kui natuke näputööd tehtud on - jooksuetapi kaart oli vaja tükkidena välja lõigata ja siis kleeplindiga uuesti kokku kleepida. Vahemärkusena võib mainida, et koduväljaku eelisega meie suur konkurent ei pidanud selle ülesandega üldse näppe vaevama, vaid andis kohe tuld. Aga saime meiegi oma kaardid kokku ja pistsime erinevates suundades jooksu. Kõik oli väga ilus ja tore, aga peale finišit selgus, et meid oli tehnika alt vedanud ja punkti 2B võtmist jaam ei registreerinud - sellest ka meie ainsad trahviminutid.


 

Kui me kolmest erinevast suunast kõik kohale olime laekunud, siis läks rattaralliks. Mõtlesime, et oleme nutikad ja kalkuleerime juhiste järgi need punktid ära, kuhu minema peab (juhul, kui rajameister meid ringiga kusagile saata tahab...). Plaan töötas esimese rattaralli punktini. Järgmiste punktide leidmiseks oli vaja liikuda mööda metsateid ja sihte ja meile tundus, et suurel kaardil ei olnud neid väga hästi kajastatud. Ja ei olnudki vaja, sest juhiste järgi liikumine töötas suurepäraselt, kuna Riinu ratta odomeeter oli väga hästi paika timmitud.

Peale lennukat algust jõudsime siis selle rattaralli esimese punktini. Metsas oleks nagu jõulud olnud - punased ja valged tuled vilkusid ja särasid ümberringi. Seal oli ikka sadu rattaid, kahju, et pilti ei teinud. Kuigi oli rattaralli punkt, siis pidi selle ikkagi jala ära võtma, kuna asus 87 meetri kaugusel metsa sees. Metsa minnes kohtasime ka oma suuri konkurente, koduväljaku eelisega Suvehiidlasi, kes meile vihjena ütlesid, et minge täpselt kompassi järgi. Tundus lihtne. Reaalsuses aga lõppes loha ära (hiljem selgus, et täpselt selle loha otsas see õnnetu punktike oligi) ja meie kaotasime igasuguse suunataju ja otsimisvõime ja hakkasime suhteliselt sihitult metsast punkti otsima. Selleks kulus peaaegu tund! Lõpuks metsast välja tulles oli jõuludest järel vaid mõni üksik õnnetu ratas. Aga rebased ei kaotanud entusiasmi ja rühkisid rallit edasi.

Ülejäänud rattaralli läks väga edukalt. Kuigi meil oli rajameistri plaanide suhtes õigus - täpselt juhiseid järgides me tegimegi väikese ringi sisse. Aga polnud hullu, metsas oli mõnus sõita.

Rattarallile järgnes valikorienteerumine, kus tuli viiest punktist neli võtta. Etapp möödus eriliste viperusteta, kuigi ka seal hullasime ühe punkti ümber metsa sees ikka päris pikalt. Loo moraal - tuleb rohkem neljapäevakutel käia.

Rattaga joonorienteerumine läks ka ludinaga. Kuna eelmine kord oli joonorienteerumine kanuuetapil, milles Riin ei osalenud, siis vastupidiselt meie veendumusele, et punktid kindlasti väga nähtava koha peal asuvad, tahtis ta päris mitme koha peal teelt metsa poole ajama panna. Lõpuks ikkagi ei pannud ja punktid olidki väga nähatavad. Lausa in-your-face nähtavad.

Leidsime mahti ka Kukka kivi lähedal piknikku pidada. Kuigi legendi kohaselt ei olnud mingit varianti, et seal võiks punkt olla, siis mööduvad tiimid tahtsid ikka meie juurde punkti tulla võtma. "Siin ei ole punkti, piknik on!", aga ei usutud meid.

 
Joonorienteerumine viis meid lisaülesande juurde Suuresadamasse sõjaväelise(?) taustaga varemetesse. Minu meelest oli seal päris vahva lisaülesanne - tuli varemetest leida neli kaarti ja sealt oma kaardile neli joont kanda. Nende joonte ristumiskohtades leidsime siis kahe punkti asukoha. Väga tore, et varemetesse jõudes oli juba valgenema hakanud, sest muidu oleks ikka päris õudne olnud. Niigi pidin peaaegu ataki saama, kui liidrisärgis A-rajaline mul nurga tagant välja hüppas.

Esimene punkt, mille asukoha me lisaülesande lahendamisega selgeks tegime, asus saare peal. Kindel oli, et kuiva jalaga me ei pääse ja ega see meid väga ei morjendanud ka. Sõbralikud B-raja kutid jagasid meile sooja soovituse, et minge mööda maad nii kaugele kui vähegi võimalik, muidu peab väga pikalt meres sumpama, aga kas me siis kuulasime - nii kui jalg niiskeks läks, panime läbi roostiku mere poole ja selguski tõsiasi, et sihpunktiks olev saar oli ikka üpris kaugel. Aga vesi oli jahutav ja veidi alla põlve ning kohale me jõudsimegi.


Lisaülesande lõpus kohtusime jälle oma suurte konkurentidega, koduväljaku eelisega Suvehiidlastega. Neid oli tabanud päris suur ebaõnn - Henri ratta kett oli nii kapitaalselt tagumise ratta ja hammasrataste vahel kinni jäänud, et ei aidanud ei toores jõud, ega tükkide eemaldamine. Võeti vastu otsus, et edasi liiguvad Suvehiidlased kaheliikmelisena. Rebased muidugi nägid siin oma võimalust ja panid ratastega kanuuetapi poole liduma. Selgus aga, et kanuuga ei saanudki sõita - see oli asendatud jooksuetapiga. Siin siis pilt "esimesest kanuuetapi punktist":


See on Hiiumaa tankla. :) "Kanuuetapp" lõppes lisaülesandega - rebaste tugevaim külg - pusle kokkupanek! Me olime nii kiired, et kohtunikud arvasid, et raudselt tegime mingi rekordi. Päriselt oli meil vist 5. aeg, aga naiste arvestuses olime siiski esimesed! Natuke uhke tunne oli ikka ka. Kusjuures rattaprobleemid esinesid ka meie teisel tuttaval B-raja meeskonnal - Söösthüpe. Kusagil joonorienteerumise jooksul läks ühel rattal kett katki. Ühegi kaasasoleva vidinaga seda parandada ei õnnestunud, aga mees nagu muiste võttis kaks kivi ja parandas nendega oma keti ära! Ja võistlus jätkus.

Meil aga oli juba väljas valge ja lõpp paistis. Ratastega tuld ja Kärdla poole tagasi. Lühim marsruut viis läbi lennujaama tagant. Olles päeval seal käinud, siis aimasime, milline tugev tuul seal puhub ja kui halb see kruusatee seal taga on, aga ega see rebaseid ei peatanud. Hambad ristis sõtkusime kruusateed mööda vastutuult. Kohtusime ka A-raja Läksime! meeskonda, kes said samal ajal mõnusat taganttuult nautida. Meid aga rõõmustas see, et meil finiš paistab, aga neil vaja veel varemetesse jõuda ja "kanuuetapp" läbida. Mõned kilomeetrid enne finišit nägime rebast üle tee jooksmas. Suur ja karvane jänes lõugade vahel. Kõik kolm nägime - ei olnud koll! Igatahes sobis see uhke rebane meie meeleoluga suurepäraselt ja andis jõudu isegi finišispurti teha.

Kokkuvõtlikult võin kogu meeskonna nimel öelda, et meil oli väga tore! Väsimust ja und ei olnud, rada oli põnev ja lisaülesanded vahvad. Suvehiidlastele tegime ära ja võrreldes Iisaku etapiga oli meie edasiminek ikka märgatav. Kirsina tordi peal ootas meid Monika juures soe saun... Suured tänud võõrustajatele, kes meie tohutus koguses kola taluma pidid ja meile pehmed voodid eraldasid!


(Ei tea, miks see kaart tagurpidi tahtis tulla.)

kolmapäev, 17. juuli 2013

Dani seenemetsad (XT suverogain 12h) -- Imbi jutt

Dan ja Liina tahtsid päikesetõusu vaatama minna, aga millegipärast võtsid minu kaasa. Seega mingeid punkte me jahtima nagu ei läinudki, eesmärk oli matkata metsas, kus Dan terve lapsepõlve oli ringi mütanud. Dan ja Liina olid asjast nii elevil, et rääkisid Dani vennad ka metsa. Seal nad siis seisid naerul nägude ja lühikeste pükstega. Vennad ütlesid, et nemad teavad küll, mida nad teevad, nemad on sõjaväes olnud. Ma oleksin pidanud päev varem neile ütlema, et pikad püksid on kohustuslikud, mis seal enam targutada. Ja ma ise olen ka metsas põlvpükstega käinud. Pärast tuleb lihtsalt hammustuste ja kriimustuste varjamiseks pikka seelikut kanda, muud ei midagi.


Raja plaanimisel oli minu soovitus, et lähme kohe alguses alla lõunasse ning võtame kõik need metsapunktid ära. Sest pärast tulla finisisse ja siis sealt ära minna veel punkte võtma - nii saab, aga neid punkte ei võtaks me hea tujuga.


Läksimegi lõunasse ja see oli päeva parim mõte. Me sattusime muinasjutu maailma, kus olid künkad, ninad, lohud, augud, orvandid (mis iganes asjad need on), kõik maastik oli täis lilli - õrnad helekollased lilled katsid vaibana metsaalust. Lillede seast tõusid taevasse männid ja muud midagi ei olnud. Ei võsa, oksarisu, kraave, olid ainult tõusev-laskuv maastik lillemerega. Ma olin Dani ja Liinat hoiatanud, et pika kurnatuse lõpuks on inimesed näinud metsas Potsatajat, Sipsikut, liikuvaid kaljusid. Me poleks keegi imestanud, kui ilma kurnatuseta oleks küngaste vahelt meie poole keksinud Alice Imedemaalt, sest maastik oli kummaliselt muinasjutuline. Et kõik oleks täiuslik, siis nägime haigruid pesadel - kuivanud mändide otsas oli oma 15-20 pesa ja nendes haigrud oma õhtuseid tegevusi asjatamas. Et kõik oleks veel täiuslikum, siis  võtsime ladusalt kõik punktid ka ja läksime tagasi põhja. 




Võtsime punkte ja kõndisime ida suunas. Mingi hetk tundus mulle, et me oleme rutiini sattunud, vaatasin kaarti ja nägin, et kõik punkid on teede, sihtide ristmikes, et mingit punktide otsimist ja seega leidmiserõõmu me kogeda ei saagi. Iseenesest ei olegi see halb, Dan luges kaarti nagu proff ja kogu võistluse ajal me tegime ühe vea ning see tekkis pigem ümbermõtlemiset, millist punkti võtta, mitte Dani eksimusest kaardilugemisel. Aga punktileidmiserõõm on eriline rõõm ning mul on ikkagi kahju, et seda me saime kogeda harva. Läks hämaraks, meil olid kasutada Cyberis arendatud pealambid ja pimedus ei mänginud sel võistlusel meie jaoks mingit rolli. Kui hakkas valgeks minema, siis ma märkasin, et Liina ja Dani käivad natuke imelikult. Seetõttu nõudsin, et me edasi itta ei liiguks, vaid läheksime joogipunkti ning sealt vaatame edasi. Dan ja Liina olid nõus, sest põhjas oli veel hulga punkte. Jalutasime ja jalutasime, rääksime tööst, filmidest, teatrist, sääskedest, lindudest, lõpetamata doktoritöödest, muusikast, pilvedest, mis ronisid totralt päikese ette. Siis jõudsime autoteele ja Liina-Dan otsustasid jalgu venitada, midagi läks valesti ja pärast seda Dan ei tahtnud enam liikuda. Ta liikus, aga ei olnud rõõmus ega entusiastlik, kaarti luges endiselt ladusalt ega juhtinud meid läbi laiade kraavide, vaid ikka kenasti kraavide kõrval liikudes. Lõpuks suundusime otse finisisse, Dan arvas, et roomata oleks vist ka lihtsam, kui kõndida.

Kui teisedki hakkasid metsast saabuma, siis räägiti palju nõgestest ja oksarisust. Mina neid ei mäleta, päriselt ka. Olid lilled, rukkirääk, sõbralikud kaasvõitlejad, sääsed, viljapõllud, nostalgia lapsepõlvest.