reede, 24. aprill 2009

Võhandu maraton 2009 -- 100km süstaga

Algus

Sel korral oli plaanis küberi inimestega mehitada kaks ja pool paatkonda. Mina ja Vahur plaanisime minna süstaga ja kõvasti sporti teha. Lisaks pidid tulema Martin ja kolleeg Jevgeni ning Piret oma sõbra Marttiga kanuudes. Plaane tehakse aga teatavasti muutmiseks ning reede hommikul teatasid Vahur ja Martin, et nad on haiged. Seepeale moodustasime Jevgeniga koos uue paatkonna. Eksperimendi mõttes võtsime süsta.

Hommikul ärkasime üles megavara, sest süstafirma tahtis kõigile korraga mingit instruktsiooni teha. Ilm oli suht rõve -- külm, niiske, kohati vist ka tibutas. Vahur oli meile rentinud võrdlemisi töntsaka süsta. Midagi kiiret siin tulemas ei olnud, aga kuna Jevgeni polnud üldse süstaga sõitnud ja mina käisin süstatrennis viiendas klassis, siis oli see suht aktsepteeritav. Tagantjärele võib öelda, et niisama kulgemiseks oli ta päris mõnus ja stabiilne ja ohutu, aga kiiresti sõitmiseks oleks vist pidanud midagi krapsakamat võtta.

Roosisaare sild, 4,5km

Sel aastal oli korraldajatel suur soov kolmekohaline arv kilomeetreid täis saada ja seega pidime me Tamula järve peal ringi tegema. Kohe alguses selgus, et ma olin tüüri pedaalid valesti reguleerinud ning seega tüürist meil kasu polnud. Tõmbasin selle veest välja ja juhtisime süsta käte abil. Natuke pärast stardipauku hakkas ka vihma või lördsi või midagi sadama. Lisaks veel tuul. Selline asi võttis moti päris korralikult maha.

Silla juures reguleerisin tüüri enam-vähem töötavaks ja lasin ta vette.

4.5km sõidetud, aega kulunud 0:46.

Kääpa sild, 15km

Siin midagi huvitavat ei juhtunud. Korrektne aerutamistehnika hakkas vaikselt meelde tulema, vihm asendus ilusate suurte lumeräitsakatega, mis tekitas päris sürri meeleolu. Roosisaare silla juures olin palavusest jope kaenlaalused lukud lahti teinud, nüüd hakkas külm.

20km sõidetud, aega kulunud 02:52.

Paidra veskipais, 11km

Kohe pärast Kääpa silda keerasime korraks kaldale. Mina panin kõik jopelukud kinni ja reguleerisin jälle tüüre. Sõime ka natuke. Seistes hakkas jube külm, lisaks oli pärast raske kinnaste kätte saamisega. Mul olid voodriga nahkkindad, kuhu pärast märjaks saamist enam käsi sisse ei mahtunud. Kui pärast iga kümmet tõmmet natuke rohkem edasi lükata, siis sai kindad lõpuks kätte ka, ehkki kümnest sõrmest ei tundnud ma umbes üheksat. Pärast kilomeetrit sõitu olid kõik sõrmed jälle olemas. :)

Sel aastal sõitsime me minu hämmastuseks päris mitmetest tegelastest mööda. Hiljem said nad meild küll kontrollpunktides jälle kätte ja mõnedest tegelastest möödusime peaaegu igal etapil. Innustatuna eelmise aasta sõudepaadi edust oli seekord kohale tulnud igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Endal õnnestus ära näha kahene ja kuuene kummipaat. Lisaks on videode pealt näha ka kümnest kummipaati ning sportkanuud (sellist, kus ühe põlve peal sõidetakse).

Paidrasse jõudes soojendasime end autos ja sõime võileibu. Ilm hakkas enam-vähem ilusaks minema.

31km sõidetud, aega kulunud 4:47.

Leevi HEJ, 10km

Selle etapi kohta pole öelda midagi peale selle, et siin oli meil suht reaalne võimalus ümber käia. Sõitsime poolküljetsi vee kohal rippuva puu otsa. Pärast mõningast kõõlumist saime end siiski jälle tasakaalu. Samas kõrval väänas üks tiim kaldal riideid kuivaks ja sõimas vee kohal olevaid puid. Natuke maad hiljem lohistas keegi kanuud kuivale. Üldse oli sel aastal väga palju ümber minejaid. Ja seda mitte ainult kärestikkudes. Täiesti suvalistes kohtades võis näha märgasid inimesi kaldal ukerdamas. Mingil hetkel hakkasin tõsiselt kartma, et jääme jälle viimaseks, sest kõik tagumise otsa tiimid katkestavad.

Kui me Leevile jõudsime, oli supp juba otsa saanud, piirdusime siis jälle soojas autos võileibade näsimisega. Vahepeal oli ilm jõudnud jälle nigelamaks minna ja tibutas vihma. Jevgeni kippus natuke lõdisema ka, selgus et tal ei olnud seljas kuigi soojad riided. Samas, paremaid võtta polnud ning läksime edasi.

40km sõidetud, aega kulunud 6:38

Reo autosild, 14km

Leevaku ja Reo vahel oli see lõik, mille nimel üldse maratonile tulla. Liivakivipaljandid, kiire vool, kärestikud... Erinevalt eelneva aasta täpsest legendist polnud seekord kaardil kärestike läbimise kohta mingit infot. Seda aga polnudki vaja, sest veetase oli väga kõrge (pakuks, et vähemalt meeter kõrgem mullusest) ning mingit kividele otsa sõitmise ohtu polnud.

Süstaga oli kärestikes päris tore sõita, sest vesi ei läinud sisse. Eelmisel aastal loksus pärast esimest kärestikku paadipõhjas pool ämbritäit vett. Praegu olid jalad kogu aeg mõnusalt kuivad ja soojad.

Reol Uunot vastas polnud, sest ta toetas samal ajal Leevi kandis Piretit ja Marttit. Sõime paar müslibatooni ning Jevgeni vahetas riided tagavarariiete vastu. Selgus, et erinevalt minust oli ta siiski suutnud üksjagu märjaks saada. Seda vist nii eespool istumisele kui mitte eriti veekindlale jopele.

53km sõidetud, aega kulunud 9:58.

Leevaku HEJ, 21km

See oli etapp, mis teeb maratonist maratoni. Huvitav osa on läbi, käed on juba parajalt väsinud, paras tüdimus ka juba sees. Jõgi kulges endiselt sinka-vonka, aga seekord oli praktiliselt kogu heinamaa üle ujutatud. Kiusatus lõigata oli päris suur ja alguse poole me seda ka üritasime. Samas, pärast üsna mitut mättasse kinni sõitmist ja sealt lahti ukerdamist me enam väga ei üritanud ning sõitsime kõik käänakud ilusasti läbi. Üsna närvesööv oli see küll kui pead praktiliselt lageda vetevälja peal mingeid silmuseid tõmbama ja mingite rohututtide põhjal jõe kulgu tuvastama. Lisaks kõigele oli etapi teisel poolel ka päris korralk vastutuul.

Leevakule jõudes lõdises Jevgeni juba päris korralikult. Kuna öö paistis tulevat külm, siis toppisime Jevgenile minu varuriided selga. Lisaks laenasime Uunolt enam-vähem sooja jope.

75km sõidetud, aega kulunud 13:22.

Räpina HEJ, 15km

Sõitma hakkasime kella üheksa paiku, nagu eelmiselgi aastal. Hakkas juba hämarduma. Õhus olid miinusekraadid, sest kogu varustus läks koheselt jäässe. Samas, ilm oli tuulevaikne ning kehal päris soe. Kardsin järjekordset roostikku ära eksimist, aga õnneks sel korral mingeid jamasid polnud. Hoidsime kogu aeg parema kalda lähedale ning saime etapist ühegi apsakata läbi. Umbes 5 km enne etapi lõppu möödusime ühest kanuust. See tegi kohe tuju heaks, sest nüüd oli lootust, et erinevalt eelmisest aastast ei jää me viimaseks.

90km sõidetud.

Võõpsu sadam, 9km

Räpinas läks meil kiireks, sest konkurendid olid kohe kannul. Paate vette lastes ei leidnud me kohe head kohta ja seega said nad kanuu enne vette. Õnneks aga saime me kiiremini liikuma ning vajutasime kohe aerudele. Kühveldasime päris hoolega, ise kogu aeg kuulatamas, et kas on juba tagantpoolt kolksumist kuulda. Paistis, et kasutamata jõudu meil siiski veidike oli.

Võõpsu tuled hakkasid paistma üsna varakult. Ka mingi silla moodi asi ilmus nähtavale. Kamanadsin Jevgeni kohe lõpuspurti tegema. Pärast mõningast kühveldamist ja paari jõekäänakut selgus, et päris lõpp see siiski ei ole. Üldse oli see lõpuosa väga petlik ja me tegime seal kokku vähemalt viis valelõpuspurti ära. Lõpuks ilmus siiski nähtavale ka õige sild ja selle alt finishi vilkur.

100km sõidetud, aega kulunud 18:02.

Lõpuks

Aja mõttes läks seekord paremini: eelmisel aastal oli aeg 21 min. võrra pikem, ilm oli ilusam ning rada 7km lühem. Seega ütleks, et sõitsime kuskil kaks tundi kiiremini. Koht oli küll sama -- eelviimane. Selle ajaks ma küll vastasvõistlejate kraesse -- julgesite maratonile tulla, julgege ka lõpuni sõita. Praeguse seisuga katkestas vist üle kolmekümne tiimi.

Üldiselt oli päris huvitav maraton -- nii pikalt järjest pole süstaga enne sõitnud ning ilm pakkus võimalust iseloomu kasvatada.

Piretil ja Marttil läks sel aastal natuke nigelasti -- nad käisid enne Leevit mingi puu tõttu ümber. Õnneks juhtus läheduses olema üks kohalik, kes samal ajal sauna küttis. Nii said nad kiirelt keha soojaks ning kuivad riided selga. Seejärel sõitsid nad muretult edasi kuni Reo sillani, kuna kärestike pärast oli siia ju tuldudki. Reos nad küll katkestasid, sest tänu Tamula-äärses roostikus ekslemisele ja ümberkäimisele olid nad suht korralikus ajahädas.

Aitäh Jevgenile, kes tublilt vastu pidas, Uunole, kes meid toetas ning Piretile ja Marttile,kes näitasid üles sportlasvaimu. Järgmisel aastal siis jälle.

Kaks päeva Xdreamini.

Kommentaare ei ole: