Xdream 2009-1 -- Ardu

Algus

Xdreami ettevalmistused algasid Margiti haigestumisega. Õnneks tegi ta seda piisavalt vara, et jäi aega rahulikult asendaja otsimiseks. Appi tuli Jevgeni, kes muuhulgas muutis meie segavõistkonna meestetiimiks. Mulle tundub, et peame järgmisel etapil endale uue võistkonna nime valima.

Juba stardis kohtasime oma selle hooaja pearivaali -- võistkonda Yeti, kes koosnes muuhulgas ka inimestest, kes pärast eelmise aasta MÕVi deklareerisid, et jooksmine on lahe, rattasõit on lahe ja kanuuga võib ka sõita. Aga mitte ühel ja samal päeval. Nüüd olid nad igatahes A-rajal ning kruttisid enda ratastele peale tähendusrikast numbrit 96. Meile anti hooaja alguse puhul välja pretsedentitult väike number 43, mis paigutas meid stardikoridoris üsna etteotsa.

Ratas ja jooks

Võistlust alustas lühike rattaetapp. Siin midagi nuputada polnud, sõitsime lihtsalt teistega pundis.

Jooksuetapis pidi iga liige eraldi võtma kaks punkti. Kuna Jevgeni orienteerumiskogemus oli suht väike (ja kompassi tal ka polnud), siis otsustasime võtta tema punkti (2B oli vist) koos ära ning siis lähen mina oma 2A punkti võtma ja tema leiab ise oma teise punkti üles. Panime asimuudi järgi ajama ning mõne aja pärast avastasime, et oleme eksinud. Mõningase pusimise peale jõudsime lõpuks elektriliinini ja saime end kaardi peal paika. Esimesena jäi ette minu punkt 2A, pärast mida andsin Jevgenile oma kompassi ja saatsin ta punkte otsima. Ise sörkisin piki sihti järgmise punkti poole.

Kui ma punktist 3A tagasi vahetusala poole sörkisin, tuli mulle vastu tiim 96, kes läks juba järgmisele etapile ning ma mõistsin, et sel hooajal nad meile ilmselt konkurentsi ei paku. Vahetusalasse jõudsin esimesena, mõne minuti pärast saabus ka Martin. Pärast seda, kui olime mõnda aega puhanud ja söönud, helistasin Jevgenile ja uurisin, et kus ta on. Mainisin, et kui tal teise punkti otsimiseks kulub rohkem kui 15 minutit, siis võiks ta loobuda ja metsast ära tulla. Selle peale oli Jevgeni minutiga meie juures ning läksime kolmekesi valikorienteeruma.

Valik laabus ilusasti, igaüks näitas ette eelnevalt metsast leitud punktid ning olulisi eksimusi ei tulnud.

Ratas

Esimesed kaks punkti olid mõnevõrra keerulise rajavalikuga. Jevgenit oodates kuulsime, kuidas üks tiim plaanis sõita rattaga 12. punkti ja sealt lipata jalgsi edasi-tagasi 11. punkti. Mõte tundus hea. Kui jõudsime sihtide ristile, kust algse plaani kohaselt oleks pidanud 90 kraadi vasakule pöörama, siis tundus edasi viiv tee piisavalt hea ning otsustasime siiski rattaga 11. punktis ära käia. Sellele plaanile omakorda korrektuurid mõnisada meetrit hiljem üle sihi jooksev sügav mudase põhjaga kraav. Põhimõtteliselt oleks saanud sealt rattad üle tõsta küll, aga see idee hääletati maha. Jätsime rattad kraavi äärde ning võtsime jala punkti ära.

Järgmises punktis oli lisaülesanne, milleks osutus metallist mõistatuse lahendamine. Kuna ma olin seda enne näinud, võtsin kaks tükki lahti peaaegu käigu pealt. Edasine jalgrattaetapp oli võrdlemisi sündmustevaba mööda teid sõitmine. 15. punkti juures oli kaart valge ning üllatuste vältimiseks otsustasime kohe suure ristmiku juures metsateele keerata ning mööda seda viimase kilomeetri punkti sõita.

Vahetusalas ilmutas Jevgeni väsimuse tundemärke ja tahtis puhkepausi teha. Ma seletasin, et puhkame jalgsietapi ajal ning utsitasin ta lisaülesandele. Lisaülesandeks oli suht vuffel takistusrada, kus tuli natuke mööda torusid ronida ja läbi autokummide tippida. Tegime selle ära ning läksime edasi jalgsietapile.

Jalgsi

Nagu selgus, ei tulnud jalgsietapil puhkamisest midagi välja. Reljeef oli ikka päris korralik ning seda kattev puuderäga ei aidanud ka kuidagi asjale kaasa. Trügisime siis vaikselt edasi, viimased paar punkti läksid natuke lihtsamini, kuna oli võimalus mööda rada kõndida. Õnneks me siin orienteerumisvigu ei teinud, muidu oleks see etapp ikka paras piin olnud. Lõpupoole, mööda asfaltteed kõndides üritasin lahendada rattarallit. Legendis oli kirjas, et võib sõita legendi järgi või ajada kaardi peal näpuga järge ning võtta punktid otse ära. Legendi järgi tuli distantsiks üle kümne kilomeetri, otse minnes 3,6. Me ei tundnud erilist soovi mööda metsaradu tiirutada, aga kaarti ja legendi ka klappima ei saanud. Selle, et rattaralli teine punkt juba tuttav koht on, selle mõtlesime me õnneks välja.

Tagasi vahetusalas viskas Jevgeni pikali ja keeldus edasi liikumast. Sellal kui ta küpsiseid nosis, nuputasin ma rallit edasi. Leidsin kaardi pealt üles paar viimast lõiku. Otsustasimegi, et sõidame ülesleitud kohta ning hakkame sealt rallit tagurpidi sõitma (see tundus õigetpidi variandist üksjagu lühem). Seal tšillides kuulsime ka, kuidas toimkond kirus rajameistrit, sest nüüd pidid nad ju need punktid metsast ära tooma.

Ralli ja rattaga valik

Ralli esimene osa kulgeski plaanipäraselt -- sõitsime legendi järgi tagurpidi punkti ja võtsime selle ära. Tagasi tulles otsustasime metsaväljaveo teistkordse läbimise asemel enam-vähem õiges suunas kulgeva kruusatee kasuks. Jõudsime välja 43. punktist üksjagu lõuna pool olevale kruusateele, kuhu olimegi sihtinud. Kahjuks ei saanud me ralli ajal end kaardil paika ja seega ei taibanud, kuidas kohe otse ralli teise punkti sõita. Nüüd pidime tegema kolmekildise edasi-tagasi otsa. Kui me olime päris korraliku vastutuule käes punktist lõunas oleva ristmikuni jõudnud, oli meil kett täiesti maas ning mott samuti. Otsustasime ralli teise punkti mitte minna ning võtta kohe ette valikorienteerumise punktid (meie puhul olid nendeks 52 ja 53). See muutis küll suht mõttetuks meie ponnistused metsaveoteedel, sest sama suure trahvi oleks saanud ka otse tee kõrvalt 43. punkti võttes. Nagu öeldakse, loll võib olla, kaval peab olema.

Ratta valikorienteerumine möödus eriliste sündmusteta, lihtsalt jube raske vastutuult rühkimine. Jevgeni kooles selle peale päris ära ja lõpuks ta ei jaksanud ka pärituulega asfaltteel eriti vändata.

Võistluskeskusesse jõudes ootas meid toetustiim (kelle avatud raja kaardil mingeid muid asjalikke punkte peal polnud ja nii pididki nad meid ca 5 tundi keskuses ootama) ja info, et kanuuetapile meid ei lasta. Legendi järgi jõudsime küll 10 minutit tähtajast varem, kuid järvel olev tugev tuul venitas etappi kõvasti aeglasemaks ja seega otsustati tähtaeg varasemaks tõsta. Jalgrattaga vastutuules nühimine oli moti päris hoolega alla tõmmanud ja mina isiklikult küll ei igatsenud veel vastutuulega kanuus rabeleda. Alles jäigi vaid kaks lisaülesannet ning finišikaare alt läbi astumine.

Lisaülesanded olid posti otsast trapetsi külge hüppamine ja vibuga laskmine. Pärast videote pealt vaatasin, et mõni tudises seal posti otsas päris pikalt enne hüppamist. Mul läksid mõlemad ülesanded õnneks libedalt ja finišis me olimegi ajaga 8:30. Seekord sai siis jälle suppi süües esiotsa finišeerimist vaadata.

Lõpuks

Seekord õnnestus meil jälle terve etapp vahele jätta, mis on mõnevõrra uncool, arvestades meie püüdlust kunagi ka terve rada ilma trahvideta läbi teha. Yetidel läks muidugi hästi -- nad said kõik punktid kätte ning jäid vaid seitsme minutiga finišisse hiljaks (mille eest neile muidugi lahkeklt 45 trahviminutit väänati). Krt, kadedaks teeb selline asi. :(

Nüüd on siis hooaeg täiega käima läinud ja vabu nädalavahetusi võib varsti jälle tikutulega otsima hakata. Neli päeva libahundi jäljeni.