Xdream 2018-4, Otepää, Cybernetica

Kirjutab Sebastian.

Otepää Xdream oli minu jaoks esimene kord kui päriselt ka orienteeruma pidi. Siiani on Xdeamid möödunud pigem teadjamate sabas sörkimisega proovides samal ajal enam vähem kaardi pealt järge hoida. Seekord oli teisiti, kohe esimese ülesandena tuli hargneda ja seda ilma mingisuguse soojenduseta.  Ülesande lahendamine võttis oodatust natuke kauem aega kuid tehtud ta sai. Sellele järgnes kohe väike origami stiilis lisaülesanne ja sealt otse kanuusse.

Aerutamine tundus seekord natuke lihtsam, ilmselt aitas sellele kaasa hulk vahepunkte võpsikus sumpamisega. Ühe vahepunkti võtmisel juhtus rannal ka väike intsident ja oks, millele meie meeskonna kolmas liige Iljar toetas, murdus ta käe all tungides huulde. Õnneks võistlust katki jätma ei pidanud.  Pärast kanuud tuli lahendada lisaülesanne SUP laual, kus suure hurraaga peale minnes õnnestus valesti võtta kolm punkti. Vette oli pandud 12 punkti kuid raja kaart oli peegelpildis, mida panin ma tähele alles teisel ringil.

Arne lisaülesannet sooritamas

Edasi sai teha vahelumisi jooksu ja ratast, mille vahepeale tuli kanda üht võistkonna liiget kandetoolil terve staadioniringi.  Staadionilt tuli siirduda suundorienteerumise toel otse seinamäe alla, kus terendas võimalus proovile panna oma vastupidavus ning otse üles ronida. Selle võimaluse jätsime me kasutamata ja tegime seda ikkagi ringiga võttes enne lähikondsed punktid.

Enne finišit saime nautida veel ilusaid vaateid üle Lõuna-Eesti kuppelmaastiku ning looklevaid teid läbi soode. Kokku saime rajal mõnusat aega veeta natuke vähem kui seitse tundi.

Libahundi jälg 2016, Sipoonikorpi

Käisime Arnega Libahundi jäljel Soomes. Olen ammu tahtnud Soomes orienteeruda ning nüüd oli selleks lihtne võimalus olemas. Tartust oli logistika küll keerulisevõitu, aga mis teha...

Minu üldmujed:

• Planeerimist alustasime lõpust -- tahtsime teha planeeringu, kus lõpus on võimalik punkte ära jätta ja juurde võtta. See andis meile suuna, kust finišile läheneda. Sealt edasi tuli üsna loogiliselt.
• Maastik oli lahe, kaljud ja mets olid väga kihvtid. Pidevalt mõtlesin, kuidas ma tahan siia hiljem perega koos matkama tulla.
• Selveri hash house oli väga lahe ja meie planeeringus väga hea koha peal (4h stardist).
• Orienteerumise mõttes läks päris hästi, v.a. punkt 31, mida otsisime päris kaua.
• Lisaülesanded olid seekord kui mitte lihtsad, siis vähemalt mitte ajakulukad. 7 minutit oli vist maksimaalne kestus.
• Esimesel poolel kulutasime plaanitust kõvasti rohkem aega (mööda mägist metsa ringi kakerdamine) ja seega jätsime keskelt portsu algses planeeringus olnud punkte ära. Teises pooles liikusime valdavalt piki teid ning kiirus oli oluliselt suurem. Lõpus jäi isegi natuke aega üle.

Allpool on näha meie träkk (vaatamiseks paremklikk ning "open in new window") ning pilt selfi tegemise lisaülesandest. Kui vaadata teisi seal punktis tehtud pilte, siis eestlaselt naeratamise nõudmine annab päris hirmutavaid tulemusi.

Arne kommentaar: "Muust toredast on meenutada Libahundi rogaini, kus me Margusega Cybernetica nime all jooksime. Oli tore, hetke jooksuvorm tundus meil üsna ühesugune olema, maastik oli teistmoodi ja ilus, punkte pidi otsima, aga meeleheitele ajavaid vigu tuli vähe. Sisseehitatud pre- ja afterparty laevas oli ka tore."

Tartu Rogain 2014

Kuna seekord toodi rogain väga koju kätte, siis oli patt osalemata jätta. Eelregistreerimise magasime küll maha, aga kohapeal sai ka veel liituda ning rajale me läksime.

Iseenesest oli tore -- ilm oli ilus, meie rada viis meid läbi Raadilt, Hiinalinnast ning Annelinnast. Kirsiks tordil oli Hiinalinna isetekkeline suvilarajoon, kus ma varem käinud polnud. Lisaks võitsime me kõiki, keda me tundsime. :)

Loo moraal on see, et minge ikka rogainile ning kui pildistatakse, siis tuleb joosta.

Xdream 2014-2, Aidu, Cybernetica

Enne etappi rääkisid kõik sellest, kui vinge maastik Aidu on, seega ootused olid päris kõrged. Kindluse mõttes asendasime veel Sveni kohalikke olusid hästi tundva Anttiga. Plaan oli "mõõdukas tempo" ning vigade minimeerimine.

Pärast stardipauku tuli igaühel võtta rattaga eraldi kaks punkti ning saada kokku kanuu vahetusalas. Bronnisin endale oma arust kõige lühema ja lihtsama variandi. Sõitsin grupis ning punktid tulid ilusti kätte.

Vahetusalas piisas ühest pilgust kaardile saamaks aru, et eriti palju vett meie kanuu täna ei näe. Plaan oli selline, et Antti jookseb/ujub ringi ning võtab punktid ära ning mina ja Arne tassime kanuud kõige otsemat teed mööda punkti 6, mis tuli legendi järgi läbida koos kanuuga. Võtsimegi kanuu õlgadele ning hakkasime piki teed astuma. Paaril korral panime kanuu vette ka, et üle tranšeede (on vist õige nimi?) sõita. 6. punktis ootas Antti meid ilusti ees. Tõmbasime kanuu kuivale (las puhkab, temal ka ju raske) ning läksime jalgsi kolme liikmega läbitavat 7. kontrollpunkti vallutama. Minnes ujusime kaks korda üle tranšee. Vesi oli üsna külm, aga hämmastaval kombel pärast veest välja tulemist jahe ei hakanud. Võtsime koos punkti ära, mispeale Antti suundus suurele ringile ning meie Arnega läksime täpselt sama teed mööda tagasi (ujusime kanuuni ning tassisime vahetusalasse). Jõudsime tagasi enne Anttit. Valmistusin natuke puhkama, aga kui olin jõudnud pool müslibatooni ära süüa, ilmus põõsast Antti, kes oli meie küllaltki hea positsiooni tõttu äksi täis ning kamandas kõiki rattaga sõitma.

Üldiselt tundub, et kanuu tassimine oli küllaltki kasulik, sest pärist kanuud olime enda kohta väga heal 19. kohal. Iseasi, et vähemalt kanuutassijate jaoks ei olnud etapp just kõige põnevam ja ilusaid vaateid nägin alles korraldajate poolt tehtud filmis. :(

Järgnes ratas Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumi, mis möödus suht tavaliselt. Korra tuli ratast rinnuni vees tassida ning ühe korra ujusime täiesti tarbetult üle turbakraavi. Kaevandusmuuseumis tulid meile vastu Cyberrebased, kes teatasid, et mäluorienteerumise ala on suuresti kaardi peal olemas ning soovitasid punktid kaardile üles joonistada. Nii tegimegi. Selle etapi alguseks oli mul toss küllaltki väljas ning tegelesin kõigest jõust sellega, et mitte väga maha jääda. Nii mõnigi punkt oli kõrge aherainemäe otsas, kust avanes super vaade. Kahjuks rikkus vaate kohe ära eestpoolt kostev "lähme-lähme". Järgnes punktide otsimine maa alt, mis oli täitsa tore. Leidsime kõik punktid sujuvalt üles ning sõitsime rattaga jalgsietapile.

Kaardi peal nägi territoorium välja päris jõhker -- kõrgusjoonte pruuni värviga polnud kokku hoitud. Päris elus ei olnud pilt õnneks nii hull ning ulmeliselt palju ronima ei pidanud. Punktide 35 ja 36 vahele olid korraldajad planeerinud toreda ujumisvõimaluse. Kuna aga keegi ei olnud vaimustunud ideest päästevestita külmas vees päris pika maa maha ujumisest, siis otsustasime minna ringiga. Punktis 38 oli ka üks ujumine (lühem ning paremini turvatud) ning selle me tegime ära. Eraldi punktides valisin kõige lühema variandi ning jõudsin vahetusalasse kõige viimasena. :(

Järgnes rattaetapp finišisse koos paari tee peale jääva lisaülesandega. Odavise läks meil lihtsalt -- Arne ja Antti tegid vajaliku tulemuse ära ning mul jäi lihtsalt üle oda alla visata (sain siiski ka märklauale pihta). Sentide kokkulugemisega oli natuke raske, pidin mitu korda alustama. Kohapeal selgus, et minu pakutud summa polnud siiski päris õige. Proovisime paari modifikatsiooni ning saime ülesande tehtud. Jäid üle vaid punktid truubis ning silla all ning pääsesimegi finišisse.

Sportlikkus mõttes oli tegemist päris eduka etapiga. Saime ajaga 8.23.07 30. koha, mis on meie kohta väga OK. Minu füüsiline vorm oli ikka päris kole. Kanuu võttis päris korralikult läbi ja edasi suutsin vaid teiste sabas tilpneda. Sileda maa peal oli veel kuidagi võimalik joosta ja rattaga sõita, aga mäest üles ei jaksanud üldse. Maastik oli iseensest tore ja mägede otsas ilusad vaated. Kahju, et kanuuetapp seisnes mööda kruusateed kõmpimises ning maastiku sellest osast ma praktiliselt midagi ei näinud. Samas, järgmine etapp peaks olema sarnastes kohtades, ehk läheb rohkem õnneks.

Xdream 2014-1, Tartu, Cybernetica

Ma olin Xdreami enda jaoks vaikselt juba maha kandmas. Eks ole osaletud juba nii mõnigi aasta, alguses B, siis A ja lõpuks jälle B rajal. Proovitud on eri koosseise ja eri tiime. Algusaja vau-elamusi pole viimasel ajal väga olnud. Tornist laskumine või soo ületamine on lihtsalt üks järjekordne (ehkki potentsiaalselt lahe) asi, mida tuleb finišisse jõudmiseks teha. Luud-kondid ei ole kah enam päris noore mehe omad. :)

Kõigest sellest hoolimata ei mõelnud ma pikalt kui Arne ja Sven pakkusid võimalust nendega koos A-rajal Cybernetica nime all seigelda. You can take the man out of adventure racing, but you cannot take adventure racing out of the man. Lisaks on selle hooaja maastikud vähemalt kirjelduse järgi paljulubavad. Minu ainus mure oli see, et ma oma mitte liiga süstemaatilise treeningplaani ning valutama kippuvate liigestega tiimikaaslastele pettumust ei valmistaks. Pärast sportliku eesmärgi kokku leppimist (teeme nii, et ei oleks pärast tunnet, et oleks võinud paremini teha) olimegi maagiliselt kogu hooajaks ära registreeritud.

Selle hooaja esimene etapp toimus Tartus, mis pakkus kerget koduväljaku eelist ning mugavat logistikat (jalgrattaga kodust starti -- mõnus). Küberi rahvast oli päris palju ning enamik olid tänu kokkusobivale võistlusriietusele ka rajal kaugelt nähtavad. Pildilt on puudu veel Sven, Raul, Alar, MargusK ja Kristi.

Võistlusest endast polegi väga palju rääkida. Ilm oli superilus, rada oli huvitav ja vaheldusrikas. Tempo oli mõistlik ja võimaldas seiklust nautida. Sai näha paari varem nägemata kohta. Meeldis ka see, et ratast (minu nõrgim ala) oli küllaltki vähe. Etappe, distantse ja aegu ei hakka siin üles lugema, keda huvitab, vaatab ise tulemuste lehte. Võistluse hailaidid olid:

• pikk kanuuetapp, kus sai imetleda paadikuure ja Emajõe luhtasid;
• tõukeratas, mis tuletas meelde aastate eest omandatud oskused (peaks enda tõukeka ka garaaži riiulilt alla tõstma);
• huvitav rattaetapp Raadil koos kummimäe külastamisega;
• BMX-i rada Tähtveres (mida ma olen küll varem ka sõita proovinud, aga seekord tuli palju paremini välja);
• see, et ma sain vist esimest korda elus Xdreamilt kuivade jalgadega hakkama ja muidugi 
• hea seltskond, kellega kõike seda jagada.

EXTAR 48h

Algus
Eelmisel aastal osalesime Arne ja Sveniga EXTARil. Võtsime ette suht-koht miinumumprogrammi ning tegime selle edukalt läbi. Saadud mälestused olid põhjuseks, miks ka sel aastal pikalt mõtlemata enda tiimi ära regasime. Eesmärgid olid: teha võistlus läbi, seejuures eelmisest aastast veidi rohkem pingutades ja veidi vähem konservatiivseid plaane tehes. Teisisõnu, üritaks lisaks läbimisele ka tulemuse tegemisele mõelda.

All on võistluse üldine skeem, roadbook'i saab vaadata siit. Etappide kestused on võetud skeemi pealt ja on sellised keskmised. Praktikas oli iga etapi lõpu ja järgmise etapi alguse vahel teatav ülekate, mis võimaldas mõne ala peale rohkem aega kulutada (seda küll järgmise ala arvelt). Huvilised võivad täpseid aegu vaadata tulemuste lehelt.



Proloog, 0,5h

Proloogiks oli orienteerumisjooks Jõhvi linnas. Kaardiks aga anti meile kätte praktiliselt tühi leht (allolev pilt Walkie-Talkie blogist). Kui eesmärk oli kokkuhoid, siis oleks võinud lisaks trükivärvile ka paberit kokku hoida ja lihtsalt neli asimuuti välja trükkida. :)

Proloog läks okeilt, ehkki olime vist kõige aeglasemad. Natuke tekitasid segadust vahetusse läinud punkti legendid, natuke panime ise ka puusse.

Ratas, 5h

Tegime keskmiselt ambitsioonika plaani, mis sisaldas seitset punkti. Rada läks päris põnevatest kohtadest mööda. Nägin ära kaevandusest õhu väljalaskmise augu ja huvitavat tooni rohekassinise veega järve. Iisaku vaatetorni jõudsime natuke liiga pimedas, muidu oleks siit ilmselt supervaade avanenud. Lisaks avastasime kohalike kruusateede eripära. Nimelt tehakse siin kruusateid valdavalt sellisel viisil, et kallutatakse suur autotäis lahtist jämedat (tera läbimõõt 3-7 cm) killustikku lihtsalt tee peale maha ja võimalik, et lükatakse natuke laiali ka, et teepinna ära kataks. Tulemus on väga ebatasane ja raputav. Kui esimesel etapil võis selle veel kuidagi välja kannatada, siis võistluse teises pooles lõi tagumik ikka päris korralikult tuld.

Ratta lõppu jõudsime ühena esimestest. Sõime natuke, plaanisime tulevikku, puhkasime.

Jalgsi, 4h

Tegime suht mõistliku plaani, kuidas järgmise etapi algusesse jalutada, võttes ära ka mõned mitte eriti pika ringi tegemist nõudvad punktid. Liikusime valdavalt mööda teid, et lihtsustada öösel navigeerimist ja end vähem väsitada. Huvitavaim koht oli Laevasoo, kus punkt asus vaatetornis. Selleks ajaks oli juba ka parajalt valge, et ümbrust näha. Lisaks sai mööda laudteed jalutada.

Kuna kell tiksus armutult, jätsime vahele alguses plaanis olnud punktid 17 ja 21 ja siirdusime vahetusalasse, et võimalikult varakult alustada pikka kanuuetappi.

Kanuu, 4,5h

Kanuus pandi mind istuma keskele, kus polnud mitte midagi teha peale eesistuja rütmis kühveldamise. Alguses oli jõgi kitsavõitu ja risu täis, seega roolimist oli kõvasti ning õige mitu korda tuli kinni jäänud kanuud puutüve pealt üle tõsta. Paaris kohas vedasime kanuu ka takistusest ümber. Kaart oli kanuuetapi jaoks harjumatus mõõtkavas 1:50 000 ja tüürimees Arne jõudis esimese punkti piirkonda jõudmist välja kuulutada üsna mitu korda.

Mingil hetkel hakkas lööma välku ning natuke hiljem tuli alla ka päris korralik vihm. Tegime väikese pausi ning lisasime riideid (Arne kooriku, mina fliisi vahekihiks). Lisaks panin jalgade peale termokile, et põlved ei külmetaks. Loomulikult jäi vihm selle peale järele.

Vahetusalas pakkusid korraldajad moosisaia. Selleks ajaks oli meil toit ammu otsas ja vähemalt minul kõht päris korralikult tühi. Seega oli ajastus super. Kahju ainult, et neid nina peale ainult kaks tükki jagus. Tol hetkel ma oleks vist suutnud terve pätsi ära süüa.

Rattaga joonorienteerumine, 1,5h

Siin sõitsime rattaga mööda kaardile märgitud joont (mis esimesed 0,5-1 kilomeetrit jooksis piki liivaranda) seni kuni leidsime esimese punkti. Seejärel sõitsime mööda asfaltteed otse vahetusalasse. Mul oli jaks päris korralikult otsas -- venisin suht aeglaselt Arne ja Sveni järel.

Jalgsi, 2,5h

Ökonoomitsesime. Võtsime paar lähemal asuvat punkti ning tegime ära lisaülesande. Lisaülesandeks oli 10 min saunas istumist, mis on täpselt paras asi vahetult pärast 100m kaldast Peipsi järves oleva punkti võtmist. :) Vesi oli metsikult külm, aga pärast välja saamist läks juba normaalseks ning saunas tuli soe ilusti tagasi sisse.

Ratas, 3,5h

Sõitsime suht otse järgmisesse vahetusalasse. Võtsime ära ka kaks tee peal olnud punkti.

Orienteerumine, 1,5h

Orienteerumine algas sellest, et tuli pusletükkidest kokku panna kaart. Kui see tehtud, siis tekkis järgmine küsimus: kuidas seda transportida. Lõpuks keerasime kaardi kuidagi testpidi ning teipisime kohustusliku varustuse hulgas olnud teibiga ära. Lisaks läks kaart veekindlasse kotti. Tulemus oli hea -- kaart pidas terve etapi vastu.



Ratas, 4,5h

Kohe sõitma hakates õnnestus Arnel niimoodi kukkuda, et purunes sadul. Üritasime seda igatpidi õigeks väänata, aga ei õnnestunud. Õnneks saime korraldajatelt varem katkestanud soomlase sadula ja seega sai meie võistlus jätkata. Etapi maasikaks oli rabajärve ääres olev punkt, milleni viis laudtee. Võistlejad said valida, kas jalutada see 1km edasi-tagasi ära või võtta punkt rattaga. Arne ja Sven olid täpselt samas kohas varem käinud ja teadsid, et alguses kitsas laudtee läheb pärast paremaks ning lisaks on võimalik sõita mööda laudteed edasi teisele poole sood ja võtta ära seal olev punkt. Läksimegi siis ratastega. Üritasin alguses sõita, ent pärast viit-kuut kukkumist andsin alla ning jalutasin ratas käekõrval (mis ei ole ühe laua laiusel teel ka just lihtne ülesanne). Millalgi läks tee laiemaks (kaks lauda ikkagi!) ning sai rattaga sõita. Pärast punkti oli kõrvuti seatud juba kolm lauda ning sõit läks viperusteta kuni soo lõpuni. (Pilt: walkie-talkie)



Tagasi sõites tegime sooja sööki (makaronid hakklihaga, jee!) ning jõudsime enne rulli mõned minutid puhata.

Rulluisutamine, 2h

Rullitamine algas sellest, et tuli umbes pool kilti kesklinna kõmpida enne kui uisud alla sai. tee ise kulges mööda Tallinn-Narva maantee äärset kergliiklusteed. Korra tuli ka tee ületada, kasutades jalakäijate silda. Aga millist silda! Seal olid nii trepid kui rambid, mida mööda sai rullidega üles ja (eriti) alla sõita. Ma küll pidurdasin enne kurve, aga põhimõtteliselt oleks vist saanud terve selle süsteemi ka pidurdamata läbida. Mul läks tuju kohe heaks ning rõõmustasin, et Eesti on Euroopa Liidu liige.

Rullilt tagasi jõudes keerasime kohe (noh, kes kuidagi) magama, et enne järgmist jalgsietappi maksimaalselt puhata. Arvutasime välja, kui palju meil lähima punkti peale aega läheb, lahutasime selle etapi lõpuajast ning panime telefonid helisema. Mina sain magada kuskil 50 minutit, iluprotseduure mitte teinud Sven natuke rohkem.

Jalgsi, 2,5h

Nagu öeldud, valisime kõige lähema punkti. See asus küll mingi killustikumäe otsas, mille pimedas forsseerimine ei olnud just kõige lõbusam tegevus. Üles me siiski saime ning alla ka ning isegi vahetusala punkti võtsime mõningase varuga ära.

Ratas, 2,5h

Siin ei olnud muud kui sõitsime kõige lühemat teed pidi järgmisesse vahetusalasse, mis asus Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumis. Õnneks oli kogu tee asfalt. :)

Orienteerumine, 2h

Kaevandusmuuseumi programm oli vaheldusrikas -- tuli võtta vähemalt üks punkt rattaga, üks punkt jalgsi, lisaks käia kaevanduses ning teha ära lisaülesanne. Kaevanduse sees oli lahe -- käigud, raudtee, igasugu masinad. Seda oleks võinud rohkem olla. :) Lisaülesanne tuli tiimi liikmete vahel ära ronida. Sven kui põlvevaluta tegelane ronis torni ja laskus köiega alla, Arne kõndis piki poomi ning mulle jäi seinaronimine. Alguses, kui selgus, et on vaja mööda paekiviseina üles minna (ketsidega veel pealegi) hakkas veidi kõhe, aga õnneks oli tegemist nurgaga. Kahe seina vahele toetades olid kivide vahel olevad pilud piisavad ning jõudsin ilusti üles.

Seejärel saime pool tunnikest (või veidi peale) süüa ja puhata. Lisaks andsime Sveniga TV3le intervjuud. Ei tea küll, kas see ka eetrisse läks. (Pilt: walkie-talkie)



Ratas, 2h

Seekordne rattaetapp oli suundorienteerumine, mis tähendas, et tuli läbida kõik punktid etteantud järjekorras. Ei teagi, kas põhjuseks oli suur soov võistlejad Tallinn-Narva maanteelt eemale hoida või näidata meile võimalikult palju Virumaad. Igatahes oli etapp päris pikk ning meie mure suur. Esimesed viis või nii kilomeetrit oli jälle tuttav killustik, edasi õnneks asfalt. Minu põlv, mis oli juba kõige esimese rattaetapi jooksul hakanud vaikselt ennast tunda andma, oli juba päris valus. Õnneks aitas Sven päris palju käega lükates ning ees tuult murdes. Lõpupoole laenasime kaasvõistlejatelt veokummi (aitäh, Meritähed!) ning Sven sai mind korralikult sappa võtta. See kulus hädasti ära, sest muidu me poleks etappi ettenähtud ajaga ära teinud.
Kui maha arvata kuklas tiksuv kell ning valutav jalg, oli tegemist väga looduskauni etapiga. Punktid olid paigutatud mööda pankrannikut ilusa vaatega kohtadele.

Etappi mahtus ära ka üks lisaülesanne -- tuli lasta (elektroonsest) püssist märki ning koba käe korral joosta, palgid seljas, trahviringe. Selle ajaga kui mina sabas ootasin, jõudsid Sven ja Arne juba päris palju ringe ära joosta. Seega piisas sellest, kui mina ja Arne kahe peale seitse tabamust ära lasime (muidu oli norm 12). Ülejäänud tabamused olid juba ette ära tehtud ning Sven ei pidanudki püssi kätte võtma. Vahetusalasse jõudsime õigeaegselt, kuid üsna napilt ning seega jäi meil ka järgmise etapi jaoks väga vähe aega.

Jalgsi/raft, 2,5h

Meil oli kõige lõbusa tegemiseks vaid üks tund. Võtsime nõutud jalgsipunkti (jälle looduskaunis kohas, vaatega pangale) ning tegime lisaülesande. Lisaülesandeks oli kummipaadisõit, mis vaatamata madalale vee seisule oli võrdlemisi OK. Seejärel aga tuli raft mäe otsa üles tagasi tassida, mis oli mõnevõrra vähem OK. Õnneks vedasid paati Arne ja Sven ning mina kandsin aere ja veste. Siin õnnestus meil (konkreetsemalt küll minul, kes ma olin viimane) 8 sekundit hiljaks jääda ja teenida ära üks trahvipunkt.



Ratas, 1,5h

Rattale minnes valutas mul põlv juba päris korralikult ning poole kilomeetri pärast jõudsin ma otsusele, et seda võistlust mina lõpuni teha ei suuda. Seda otsust oli küll väga raske teha, aga ma ei näinud ka muud valikut. Arne ja Sven otsustasid kahekesi jätkata. Võtsime koos sisse Arne poolt leitud uudistoote -- tomatimaitselise soolase geeli (öäkk!) -- ning läksime lahku. Nemad sõitsid edasi, mina jäin ootama, et Piret mulle järele tuleks.

Epiloog

Arne ja Sven tegid ära veel ühe jalgsi- (3,5h) ja rattaetapi (2h) ning lõpetasid kontrollaja sees.

Üldiselt oli võistlus väga lahe. Ilm oli super (vihma sadas vaid ühe korra, ööd olid soojad ning päeval kõrvetas päike). Näha sai paljusid kohti, kuhu muidu ehk ei satuks. Kahju ainult, et polnud aega rohkem ringi vaadata. Vaatamata väga vähesele unele (mul alla tunni kogu võistluse peale) oli olemine hämmastavalt kerge. reedel kippus paaril korral (näiteks kanuus) uimasus peale ja silm tahtis kinni vajuda, aga näiteks laupäeval ei juhtunud seda kordagi. Siis oli muidugi pidev tamp taga ka.

Distants oli eelmise korraga võrreldes oluliselt pikem. Mul näitas ratta spidomeeter 280km. Koos kanuu ja jalgsietappidega tuli kokku 338km, Arnel ja Svenil 374km. Eelmisel aastal oli meil minu teada alla kolmesaja.

Täpsemat juttu ja ilusamaid pilte saab näiteks nendest kohtadest:

• EXTAR 48h koduleht -- tulemused, GPS jälgimise järelvaatamine
  
• Walkie-Talkie LIVE -- juttu võistluse korraldamise köögipoole pealt.
  
• Ida-Virumaa Spordiliidu fotogalerii -- praegu veel tühjavõitu, aga kaustade pealkirjad on lootustandvad.