Kirjutab Kati
Väga lahe sõit oli. Ratta laenamine oli õige otsus. See 15-aastane Treki Soho oli nõus iga vajutuse peale sõitma. Keti asemel lint muide, halb ei olnud ühestki otsast.
Startisin viimase tempogrupi sabas ja õnnestus neid ära kasutada kuni pikal Lähte tõusul jäin maha. Aga neid, kellest mööda sõita, jätkus ikka. See mööda sõitmine on täitsa tore tunne.
Õppisin, et kui TPs on sulle meeldiv toit olemas, topi taskud täis, sest järgmises TPs ei pruugi su lemmikut olla. Viimases, Luunja TP-s oli söögiks vaid leib, sai ja hapukurk -- no kesse tahab sellise pingutuse ajal kuiva leiba süüa! Soolakurk on väga hea, aga kaloreid vähevõitu, kõht jäi tühjaks.
Üllatasin ennast. Eesmärk oli sõita see 61 km alla kolme tunni, aga tegelikkuses õnnestus kahe poolega. Väidetavalt algas ajavõtt ERMi juurest, aga lõppaeg oleks nagu sisaldanud ka kesklinnast linna piirile sõitmise ca 10 minutit. Ei tea ja tegelt pole ka tähtis. Võit on minu sellegpoolest.
Suurim kiirus ühel Lähte ja Vedu vahelisel laskumisel oli 47 km/h.
Linnavahel sain näha ka 135 km eliitgrupi sõitu. See kohin-kolin-vihin, mida mitmekümnepealine ratturite punt kiirusel mingi 40+ km/h teeb, on kirjeldamatu. Siiani murran pead, kuidas neil õnnestus Sõpruse sillale sõit: teravnurk paremale ja kohe tagasipööre vasakule. Loodetavasti õnnestus. Mina tudistasin selles kohas korralikult pidurdada.
Vestlesin rajatöötajaga, kes, kollane vest seljas, lipuga näitas sõitjatele, kummalt poolt ohutussaart sõita. Ütles, et suured grupid ei mahu nagunii kõik ühelt poolt sõitma ja siis nad lähevad temast kahelt poolt ja tegelt on päris hirmus tunne, kui selline rong sinu poole sõidab. Tema tööriiete hulka kiiver ju ei kuulu.
Äge päev oli. Nüüd ma tean, mis see Tartu rattaralli on, aga rohkem ilmselt seda vormi ei sõida. Liiga sport, liiga kiire, liiga riskantne, ma siiski olen nahahoidja.
Kirjutab Mattu
rattaralli oli lahe, võib enamvähem rahule jääda, kuigi veidi kripeldama siiski jääb.
startisin gran fondo vanuseklassist 40-44 15 minutit pärast eliidi starti ajakva kohaselt. kontrollitud eestsikliga tuhisesime läbi linna (kuigi roosi mäe segment tuli ikkagi 30 km/h personal record, aga võistlus polnud veel alanud) ning pärast jänese tänavat narva mntle keerates kadus tsikkel ja start oli alanud. Esimene "üllatus" oli kukulinnast elistvere poole, õigemini juba sellel laskumisel kukulinna, kus selgus, et grupp liigub eest ning jalga ei jätku. omas tempos sai ikkagi üles veetud end ning mõni selg tuli vastu, mäest üles jõudnud oli jälle mingi kamp koos ja hoogne sõit võis jätkuda.
ca 60km peal kusagil maarja-magdaleena ja kokora vahel oli aega korra oma vana suunto kella vaadata, mis mulle hetk- ja keskmist kiirust, aega ja läbitud distantsi näitab, et ohoo, av-speed 41.2km/h, huvitav, kaua jaksab? kohe umbes samal ajal piiksutas mööda üks tsikkel, kel sabas jooksitute kamp mingide 18xx numbritega. mõtlesin, et kas need on tempogrupi omad, kes pidid sõitma 33 km/h keskmist? (aga kogemata tegid seda 10+km/h kiiremini?) osad pundist, kus sõitsin - läksid, läksin ka kaasa.
"pidu" kaua ei jätkunud, sest alatskivilt tagasi uhades ägedatel kurvilistel ja käänulistel teedel kadus taas saba eest. mul, siis teistkordselt. jäime kahekesi mingi tüübiga, rääkis välismaa keeles, see kadus ka tasasel ja laskumistel eest, tagant poolt leidsin veel 3 tüüpi, me siis neljakesi uhasime 30km umbes koos tööd teha, lühikeste sutsudena vedasin pigem ülesmäge lõigud või siis kui tundsin, et "veids" puhanud, raskem mees vedas mäest alla ja tasaseid maid. ülejäänud 2 tüüpi tööd ei teinud, need tiksusid lihtsalt järel. Mingil hetkel jõudsime sellele üksikule tüübile järele. too küsis: "what took you so long??!" mu repliik: "age", mille peale vastati: "tell me 'bout it". Ta soovitas et hakkame kiireid sprinte tegema, see on efektiivsem, aga selja taha vaadates leidsime tuttava pundi, kes 30km tagasi ju siis maha jäi. ok, sellega oli enamvähem mõistlik lõpuni sõita.
Pidevalt tegelesin ennetavalt sellega, et janu ja energiapuudusesse ei jääks, maltodextriin oli kaasas, 2 crunchyt ka, poolteist liitrit jooki ja kahes TP-s õnnestus kättesattunud pudel suht tilgatuks juua :). Vara TP-s kuulsin tagant mingit tüüpi sajatades ja sõitis mulle rattaga pedaali, mõni hetk hiljem käis prantsatus. ma tagasi ei vaadanud.
kabina sharp left olin sisekurvis, aga õnnestus sprintida hea possa peale (sest lõpp oli ju lähedal, kõigest 7-8 km veel). läbi "rikkurite allee" kihutasin pundis 7-8ndana, ihastesse. enne alecog spordimaja juurest vasakule keeramist nihkusid mingid tüübid ette, võtsin teadlikult väliskurvi, et kurv kiiremalt läbida ning selles shikaanis, parem, vasak sillale õnneks intsidente ei olnud, üks küljepeal pani küll tagaratta plokki ja tekitas ärevust, aga õnneks ma olin mõni meeter kaugemal.
Siis tuli aga vajutada ja pekki, klotsid tagareites, mõlemas! Siukest jama pole varem olnud. Lasin jalgadel ringi käia ja lootsin, et päris agooniasse ei kuku. õnneks vasak kurv turu tn-le läks ka hästi (väljast muidugi) ja ühe tüübi tuules sai just parasjagu hoogu võetud, aga klotsid tagareites polnud siiski kadunud ning unistuste finiši tegemine jäi sel korral ära, grupis ca 10s koht (40-50 neid seal oli). Kripeldama jäi sellepärast et grupi 2 esimest said ka UCI Gran Fondo medali (top 25% oma vanuseklassist) ja mul jäi sellest 2 sekundit puudu :D.
Aga all-in-all rahul, et terve, ilma kukkumiseta. "age" on vist ikka mõjunud, või õigemini tuleks teha mingeid lõigutrenne rohkem. Kokkuvõtteks 135km, 3h:29m:53s, av speed: 38.3km/h, max: 67.2km/h 2480 kcal kulutatud. aastaga pole palju sitemaks jäänud 🙂
