Neljapäeva hommikul käisin esimest korda rattaga maastikuradadel sõitmas. Valisin sõitmiseks Vooremäe, kuna lugesin foorumitest, et seal pidi olema hea maastikurattaga sõita. Võtsin Vooremäe orienteerumiskaardi ka kaasa, et oleks võimalik näha, kus ma parajasti olen.
Kokku läbisin 7 tunni jooksul 43 km, sellest kohale- ja tagasisõiduks 32 km ning kohapeal 4,5 tunni jooksul 11 km. Kohapeal sai üsna palju paigal seistud, et kaarti lugeda ja maastikuga tutvuda. Alguses sattusin ka soistele metsasihtidele, kust oli keeruline kuiva jalaga läbi saada. Jalgrattaga läbi vee sõita ma ei riskinud.
Vooremäel on üsna järskude tõusude ja laskumistega rajad, kohati üle 50%, mis on liiga järsk ja sealt ma alla ei sõitnud. Ühest natuke vähem järsust laskumisest sai alla sõita, kui pidevalt pidurit kasutada. Kuna seal on üsna järsud (90-kraadised) kurvid, siis ilma piduriteta ilmselt ei õnnestuks rajal püsida. Lõpuks leidsin ka natuke laugema laskumise, kus pidurit vaja ei lähe, aga vändata on ainult mõnes kohas vaja. Maksimaalne kiirus laskumisel oli 34,2 km/h. Sealt tagasi üles minnes on mõnes kohas vaja esimest käiku kasutada. Mõnes kohas on rada liivane ja kiirus võib langeda. Kui kiirus langes alla 4 km/h, siis jäi tavaliselt ratas seisma ja tõusu peal ratast uuesti liikuma saada oli üsna raske. Kui pulss ei olnud veel liiga kõrge, siis oli teise käiguga lihtsam mäest üles sõita, aga kõrge pulsiga sai ainult esimesele käigule loota. Laugel maastikurajal sai sõita umbes 10 km/h.
Võtsin seekord pulsikella ka kaasa. Mäest üles sõites tõusis pulss umbes 165-ni, siis väsisid jalad ära. Rahulikul sõidul oli pulss umbes 135 (nagu kõndimisel). Keskmine pulss treeningu teises pooles (koos puhkamiste ja tagasisõiduga) oli 128.
Sama päeva õhtul toimus Tartu hooaja esimene orienteerumispäevak Ihastes. Läbisin kõige pikema, 8,1 km raja 2 tunniga (sain 30. koha 32-st, aga sellel pikal rajal on osavõtjate tase üsna kõva). Kuna mul oli parem põlv natuke haige, siis ma eriti joosta ei saanud (v.a viimasel etapil) ja seetõttu läbisin raja kõndides. Kõndides oli oluliselt lihtsam kaarti lugeda kui joostes.
Tavaliselt joostes ma olen pidanud pärast iga punkti võtmist seisma jääma, et järgmist etappi planeerida, kuna jooksmise ajal ma eriti kaarti lugeda ja rada planeerida ei suuda ning jooksmisel kaob ka suunataju ära. Kõndides õnnestus kõik etapid ära planeerida enne eelmise etapi lõppu ja seega seisma ei olnud peaaegu üldse vaja jääda. Probleeme tekkis ainult ühes punktis, kus punkt oli metsas olevasse väiksesse auku peidetud ja näha ainult selle vahetus läheduses, kuid lähima 50-100 meetri raadiuses muid selgeid orientiire ei olnud. Seal kaotasin umbes 5-10 minutit.
3 kommentaari:
Ma olen ka plaani pidanud Vooremäele ratast harjutama minna enne xDreami. Seni pole ratas veel kuidagi linna jõudnud, aga jala olen rajaga tutvumas käinud. Oli jah suht üles-alla, aga millegi pärast vaimu silmis nägin ennast seal suuskadel vuhisemas kui rattaga. Päris elus pole ma vist mitte kunagi nii võimsalt tõusu sõitnud ning nii elegantselt laskunud kui ma oma kujutluses.
Aga Vooremäe on mõnus.
Vooremäe - kas see on sama koht, kus eelmise riigikorra ajal suusakeskus oli?
Oli küll mõnus suusatamise koht Tartu külje all.
Samas paistab, et see koht hakkab taas edukalt arenema.
Postita kommentaar