Võhandu kanuumaraton ehk 93 kilomeetrit vee peal

Dramatis personæ

• Kaarel, Piret. Edaspidi tuntud kui paatkond 107
• Margus (mina), Margit. Edaspidi tuntud kui paatkond 108
• Uuno. Edaspidi tuntud kui saateauto
• Võhandu jõgi, edaspidi tuntud kui jõgi, vesi ja palju asesõnu.

Algus

Keegi meist polnud varem midagi analoogilist teinud. Minu põhiline kanuukogemus on pärit kahelt Xdreami hooajalt, Margit ja Piret olid mingitel matkadel käinud, Kaarli seni ainus kanuusõit oli meie kuu aja tagune Soomaa retk. Seetõttu tegelesime viimase nädala närvitsemisega, taganemisteede lahti jätmisega (jonnimisega ähvardamine, tüllimineku puhuks meetmete plaanimine, katkestamistingimuste kokku leppimine) ning enne sulgemist kontrollpunktidesse jõudmiseks vajalike keskmiste kiiruste arvutamisega.

Igatahes olime me laupäeva varahommikul Tamula järve ääres stardis, kaasas tohutu kogus sööki (kahe paadi peale vähemalt 30-40 võileiba pluss müslibatoonid ja purgisupp) ning tagavarariideid. Ühesõnaga, turistid. Õnneks läks suurem osa sellest kraamist saateautosse. Valisime endale välja kaks ilusat punast kanuud, põhjuseks midagi stiilis, et need sobisid hästi kellegi kinnastega.

Esimene etapp -- Kirumpää sild, 6,5 km

Stardis võtsime asja kohe rahulikult -- teadsime, et kõigi eelduste kohaselt jääme me väga lõppu ning ei hakanud kihutajatega kaasa vehkima. Sõitsime rahulikult oma tempos. Jõe esimene ots oli suht täbar -- paksult roostikku kasvanud, kitsas ja ilma vooluta. Üsna kohe peale roostiku lõppemist tuli ka esimene punkt. Kanuu kaldasse, sõnum teele (ajavõtt käis sõnumitega -- igas kontrollpunktis oli kood, mis tuli koos võistkonna numbriga etteantud numbrile saata), riideid vähemaks ja edasi.

6,5 km sõidetud, aega kulunud 00:55.

Teine etapp -- Paidra veski, 21 km

Sõit möödus sündmustevaeselt. Poole tee peal, Kääpa silla juures ootas meid Uuno. Jõime teed, puhkasime, sõitsime edasi. Lõpuks jõudsime veskini ja vinnasime kanuu välja. Pärast SMSi saatmist ootasime kaasvõistlejad ka järele ning sõime lõunaoote mõttes võileibu. Söömise ajal möödusid meist vist ka viimased konkurendid. Konstateerisime, et oleme sõitnud samapalju kui mõni aeg tagasi Soomaal, aga palju kiiremini ning enesetunne on ka mõnusam.

Nägime ka, kuidas esimesed katkestajad oma paadi minema vedasid.

27,5 km sõidetud, aega kulunud 04:20.

Kolmas etapp -- Leevi HEJ pais, 9,5 km

Sellest etapist ei mäleta eriti midagi -- kõik oli rahulik, tuli lihtsalt edasi kühveldada. Paaril korral jõudsime järele ka konkurentidele, aga üldiselt sõitsime praktiliselt kogu edasise tee uhkes üksinduses.

Punktis tassisime kanuu üle paisu, puhkasime, ootasime vastasvõistkonda. Korraldajad olid orgunninud mingi supijagamise, aga kuna kõht eriti tühi ei olnud, siis piirdusin müslibatooniga. Margit ei söönud kogu maratoni jooksul üldse peaaegu midagi ning teenis ära energia jäävuse seaduse kontranäite tiitli.

Väga kauaks ei saanud paigale jääda, sest istumine muutus kuidagi väga mõnusaks. Tunne oli täpselt selline nagu oleks päev läbi mingit mõõdukat füüsilist koormust saanud, näiteks matkates või rattaga sõites (mis oli muidugi ka tõsi) ning nüüd on paras aeg koju minna, ennast puhtaks pesta ning mõnusalt vedeleda. Uuesti paati istumine nõudis juba kerget tahtepingutust. Kuna mulle hakkasid pihku tekkima villid, siis sõitsin edaspidi kinnastega (tavalised sõrmkindad), mis osutus väga heaks otsuseks -- enam ville ei lisandunud ning üldse oli peopesadel väga mõnus olla.

36,9 km sõidetud, aega kulunud 06:19.

Neljas etapp -- Reo sild, 12,4 km

See oli kogu maratoni kõige huvitavam ja ilusam etapp. Esiteks oli praktiliselt kogu aeg ümber kõrgete liivakivikallastega ürgorg. Teiseks oli jõgi täis vanu veskipaise, millest tuli üle/läbi sõita. Kaardil olid kõik paisud ilusasti ära tähistatud koos õpetustega stiilis "pane otse alla" või "vasakult alla NB!!! all järsk kurv paremale, vasakul kivid." Esimene tamm võttis lähenedes suht kõhedaks, sest vesi langes vist oma pool meetrit ja pärast tammi oli päris korralik lainetus. Kaart aga käskis "otse alla panna" ning käsk on vanem kui meie. Niisiis põrutasimegi otse alla, mis läks suht edukalt, kui välja arvata see, et ees istunud Margitile lendas sülle paras sahmakas vett. Tõmbasime paadi kuivale ja valasime suurema osa veest välja. See oli viga kahel põhjusel. Esiteks oli see ennatlik ning edasistes paisudes tuli niikuinii jälle vett sisse. Teiseks läks selle jahmerdamise ajal meist mööda paatkond 107 (see oli neile vist kogu maratoni jooksul ainus kord meist ees olla). Õnneks saime nad varsti kätte ning edasi käis elu mööda harjunud rööpaid.

Igatahes tulime me kõigist paisudest ilusti läbi ja jõudsime Reo autosilla juurde peaaegu korraga. Seal puhkasime, sõime, vahetasime riideid, nägime järjekordseid katkestajaid. Lisaks oli rõõmu laialt, sest me olime kontrollajast nelja tunniga ees ja arvutuste kohaselt pidime ilusti valges Leevakule jõudma.

49,8 km sõidetud, aega kulunud 08:45.

Viies etapp -- Leevaku HEJ pais, 20,7 km

Siin hakkas aerutamine väikest viisi juba töö moodi muljet jätma. Jõgi oli aeglane, kalda peal midagi huvitavat ei olnud. Lisaks tegi jõesäng kogu aeg mingeid tobedaid silmuseid, mis võisid lennuki pealt vaadates küll ilusaid mustreid kokku anda, aga kondiaurul mööda neid sõites ajab hinge täis kui jõgi pidevalt 180-kraadiseid pöördeid teeb. Püüdsime ära arvata looduslikke protsesse, mille tulemusena selline kõverik jõgi tekkida võiks.

Positiivseks elamuseks oli enne Leevakut olev veehoidla. Peegelsileda järve peal peegelduv mets ja taevas olid väga ilusad.

Leevakul ootas meid Uuno supiga. Sõime, puhkasime. Kokku läks seal peaaegu tund ära. Avastasime oma suureks rõõmuks, et kui jätta võrdlemisi pikad puhkepausid välja, siis on meie sõidukiirus peaaegu sama, mis maratoni alguses -- veidi üle kuue kilomeetri tunnis. Avastasime ka, et SMSide põhjal oleme me hoolimata katkestajate suurest arvust iga punktiga tahapoole liikunud. Paidras olime 117. kohal, Leevis 122., Reos 129. ja nüüd Leevakul 146. Spetsialistid teadsid selgitada, et see oli tingitud duplikaatsõnumite suurest arvust -- mõned tiimid, kes ei saanud kohe vastust, regasid end KPs üsna mitu korda.

70,5 sõidetud, aega kulunud 13:09.

Kuues etapp -- Räpina HEJ pais, 13,9 km

Alustasime sõitu üheksa paiku, paar minutit pärast päikeseloojangut. Mõlema kanuu eesistujal oli halogeenpirniga pealamp, Kaarlil lisaks mingi LEDidega vidin.

Etapi esimene pool oli minu jaoks maratoni üks lahedamaid osi. Taevas oli küll pilves, aga päris kottpime veel ei olnud ning lisaks Margiti pealambile nägin veidi oma silmaga ka. Sõitsime pimeda ja salapärase metsa vahel, taustaks meie vaikne solin ning loodushääled. Margit kurtis, et iga aerutõmbega käib tal käsi valgusvihust läbi ning kindamustrist jäävad silme ette rohelised täpikesed. Lisaks stressas ta kobraste pärast, kes armastasid meie läheduses (ent siiski nähtamatuina) sabaga valjusti vastu vett lüües sukelduda.

Poole maa peal Nulga silla juures vahetasime huvi pärast lambi patareid ära. Selgus, et eelmised patakad olid olnud juba sõitu alustades pooltühjad ning me olime sõitnud täieliku seasilmaga. Nüüd igatahes muutus valgus palju heledamaks ja ümbrus paremini nähtavaks. Ja see nähtavus kulus meile ära.

Uuno oli kalda peal aega veetes igasuguste tegelastega palju suhelnud ning näitas meile kaardi peal ära kohad, kus oli oht valesti sõita ja näiteks mingis rooga täidetud jõesopis aega sisustada. Varustatuna nende nõuannetega hoidsime püüdlikult lähemas paaris kurvis vasakule ning avastasime end peagi keset väljapääsmatut pillirootihnikut. Egas midagi, ots ümber ja tagasi. Pärast mõningast ekslemist saime lõpuks ohtlikest kurvidest mööda. Mingil määral oli abiks ka minu Suunto kella küljes olnud kompass, mis andis vihjeid, kuhupoole hoidma peaks.

Üldiselt oli see Nulga ja Räpina vaheline osa vist maratoni kõige ebameeldivam lõik. Jõgi oli väga lai ja kõrget pilliroogu täis. Lisaks nägi lambiga vaid lähiümbrusesse ning puudus igasugune ülevaade, kuskandis me umbes oleme ja kus need kaldad täpselt on. Natuke enne Räpinat sattusime täiesti segadusse kui ei näinud enam kus suunas jõgi läks -- igal pool paistis olevat mingi takistus. Kompassi uurides avastasime, et veevool kandis meid tagasi sinnapoole, kust me kaardi järgi hoopis tulema oleks pidanud. See võttis meele üsna mõrudaks, sest tundus, et oleme vastuvoolu mööda mingit kõrvalharu sõitnud. Õnneks hakkasid varsti paistma Pireti ja Kaarli lambid ning me järeldasime, et ka meie tulime sealt poolt ning et ju siis mängib jõevool trikke. Varsti hakkas paistma ka mingi silla moodi asi, mille peal keegi taskulambiga energiliselt vehkis. Elu oli jälle elamist väärt!

Punktis seletas Uuno meile, et mõni aeg tagasi oli siit viidud ära viimane katkestaja. Kõik panid imeks loobumist olukorras, kus finiš on praktiliselt käega katsuda.

84,4 km sõidetud, aega kulunud 16:37

Seitsmes etapp -- Võõpsu paadisadam, 9,9 km

Kuna paigal seistes hakkas külm ning kõigil oli üritusest võrdlemisi kopp ees, siis ei hakanud me Räpinas jokutama. Vedasime kanuud üle paisu ning sõitsime edasi. Leppisime kokku, et sõidame koos, vähendamaks eksimise võimalust.

Räpinast edasi läks jõgi palju paremaks -- laius vastas jälle normaalse jõe omale ning ka roogu ei olnud. Ainult mõned kilomeetrid enne Võõpsut oli segadus, kui me sõitsime lõunasse, ehkki kompassi järgi oleks pidanud sõitma põhja. Pärast seda segadust, kui finišisse jõudmine oli samahästi kui tehtud, võtsime Margitiga pealtselt lõppevat võistlust kokku. Leidsime, et oleme olnud väga tublid. Eriti tublid on olnud Piret ja Kaarel, kes on terve maratoni ilusti vastu pidanud hoolimata sellest, et me olime mõlemad neile endamisi katkestamist ennustanud. Samas oleme me neist ikka üksjagu tugevamad ning oleks rumal jätta selline oluline asi nagu finišeerimisjärjekord juhuse hooleks. Seega otsustasime tempot tõsta, et garanteerida endale eelviimane koht. Tegimegi seda ning, ehkki vastasvõistkond püsis mõnda aega murettekitavalt lähedal, rebisime me end peagi lahti.

Ühel hetkel hakkas nurga tagant paistma Võõpsu sild ja selle taga vilkuv kollane tuluke. Margit küsis, et kas väsitame käed ka ära? Ja nii me siis tõmbasime viimase kilomeetri täiest jõust (selgus, et meil oli kasutamata ressurssi veel küll ja küll). Kanuu lendas nii võimsalt, et isegi Margit, kes eriti pimedas osas kurtis, et ei saa aru, kas me üldse sõidame ja kui, siis kui kiiresti, sai liikumise tunnetamisega ilusti hakkama. Lähemale jõudes ilmus lisaks kontrollpunkti tulukesele välja ka taskulambiga vehkiv Uuno. Kanuu kaldasse, kanuust välja, SMS teele. Kõik. Mõne minuti pärast jõuavad kohale ka Piret ja Kaarel. Kell on poole kahe paiku öösel.

94,3 km sõidetud, aeg kokku 18:23, umbes 115. koht.

Kui me seal oma kanuude ja asjade kallal kohmitsesime, sõitis kohale korraldaja, kes jagas välja diplomid, uuris, kus me nii kaua olime, ning viis kanuud minema. Litsusime end viiekesi koos kõigi pakkidega Uuno Honda Civicusse ning sõitsime tagasi Võrru. Sel ööl oli väga hea uni.

Kokkuvõtteks

Võitja aeg oli 09:05 ehk peaaegu täpselt kaks korda meist kiirem. Põhimõtteliselt oleks ka meie saanud kiiremini, kui oleks oma jõudu paremini tundes veidi rohkem pingutanud. Samuti kulus meil päris palju aega (mingite arvutuste kohaselt üle kolme ja poole tunni) söömise ja puhkamise peale. Ma arvan, et tund aega kiiremini sõitmine oleks olnud väikese lisapingutusega tehtav. Samas olime endale seadnud eesmärgiks distantsi ajalimiidi piires läbida ning selle eesmärgi me ju täitsime. Lisaks katkestasid päris paljud ning selles mõttes olime me tagantpoolt umbes kahekümnendad.

Järgnenud päevadel ootasime kohutavat lihasevalu, liikumisvõimetust ja muid koledaid suure pingutusega kaasnevaid vaevusi. Meie kõigi üllatuseks ei valutanud kellelgi eriti midagi. Mul annavad selg ja õlad natuke tunda, aga mitte rohkem kui pärast näiteks mõningast peenarde kaevamist. Sellest järeldaks ma, et tegelikult on Võhandu maraton jõukohane kõigile tervetele ja mingi regulaarsusega sportivatele inimestele. Vaja on ainult julgust asi ette võtta ning tahtmist lõpuni jõuda.

Järgmisel aastal tuleme kindlasti tagasi. Aasta aega on mõelda, kas võtta seda rahuliku matkana või üritada tulemust saavutada. Ühest asjast on kahju: järgmisel aastal on kõik kohad ja emotsioonid juba tuttavad ning maraton ei ole enam selline seiklus.

Aitäh Margitile, kes kogu distantsi ilusti vastu pidas (nii füüsilises kui minu seltskonna mõttes), Piretile ja Kaarlile, kes, nagu öeldud, olid väga tublid ning pakkusid seltskonda ja konkurentsi, Uunole, kes pani nädalavahetuse tuksi meie eest hoolitsedes, tuttavatele, kes meie edenemist neti kaudu jälgisid ning finišeerimise peale õnnitlussõnumid saatsid, ilmataadile, kes andis meile superilma ning kõigile, kes lõpuni välja viitsisid lugeda.

Neli päeva Xdreami esimese etapini.