Enne tormi

Pika ja pimeda Xdreamini on jäänud loetud päevad, kirjutan siis natuke sellest, millega me vahepealset aega sisustanud oleme.

... seal punkte teenitakse toore jõuga

Lõpuks ometi sai jälle hoo sisse orienteerumisneljapäevakutel käimine (minu puhul vähemasti. Martin on kuskil Tartus ja Margit tegeles ülikooli lõpetamisega). Viimasel ajal on seltsiks olnud ka paar kolleegi. Nendega etapiaegu võrreldes sain faktilist kinnitust asjale, mida ma olen juba tükk aega kahtlustanud. Nimelt orienteerun ma põhimõttel "sila jest, uma ne nado" -- kõikvõimalikud teevalikul tehtud bläkid kompenseeritakse kiire jooksuga. Viimasel ajal olen hakanud suht jõhkralt piki teid liikuma, sest minu puhul on kiirelt ja õigesti joostud ring üldjuhul parem kui läbi metsa ekseldud otsetee.

Faktoloogia ise näitas põhiliselt seda, et kui mul oli võimalus tuima näoga pikalt mööda hästiläbitavat maastikku joosta, siis liikusin ma sõpradest oluliselt kiiremini. Kui ma mingil põhjusel kõndima pidin (või natuke ringi ekslesin), liikusid sõbrad sama kiiresti või kiiremini. Nojah, see tehnilise orienteerumise teema paistabki olevat tänase sissekande põhiteema.

Maa-Õhk-Vesi

Organiseerisime koos Vahuriga (tollesamaga, kes eelmistel aastatel meie tiimi vedas) Otepääl treeningvõistluse MÕV, kus koos tuttavatega natuke mõõtu võtta. Rada oli ca 7km jooksu, 20km jalgratast, 6km kanuud, 8km rulluisku, ronimisülesanne (planeeritav võitja aeg 7h). Marsruudi osas laenasime palju eelmise aasta öise Xdreami B-rajalt. Lisaks meile oli kohal ka paar B-raja tiimi ning muidu kolleege ja tuttavaid. Enne võistlust pidasin ma meid favoriidiks, sest teised võistkonnad olid ju ikkagi Xdreami B-rajalt (häh :) ) või siis polnud kunagi varem seiklusspordiga tegelenud ("mismõttes peame me joogi ja söögi ise kaasa vedama?"). Samas on teada, et terav kirves leiab kivi. Nojah.

Üritus algas jooksuga Pühajärve äärde ja esimeses punktis me vist isegi juhtisime. Kohe pärast seda hakkas aga asi allamäge veerema, sest rajameister Vahur oli pannud üles küllaltki tehnilise raja. Kui me poolteist tundi hiljem lõpuks kanuuetapi starti ilmusime, olime rajameistriga viigis 2:2 (kaks punkti leitud, kaks mitte) ning me olime kõik vähemalt hargivaheni vees ära käinud (OK, see oli enda lollus, soo oli kaardi peal ilusti olemas, aga me ei arvanud, et see nii märg on). Kanuu alguseks olime me igatahes neljandad (kuuest tiimist) ning sellel positsioonil me ka lõpetamine.

Muus osas kasutasime varasemast tuttavaid töövõtteid. Kanuuetapil pandi Margit maale ning ta otsis punktid üles. Rulluisk kulges rahulikus tempos. Margit nautis mäest üles ja alla sõitmist, mina aitasin Martinil pidurdada. Võistluse teises pooles hakkasime aja kokkuhoiu mõttes kontrollpunkte vahele jätma, näiteks Käärikul toimunud jalgsietapist läbisime vaid poole ning ka jalgrattaetapil jätsime paar ebamugavamat punkti võtmata.

Meie finishiajaks kujunes 08:10, lisandus veel trahv kümne võtmata kontrollpunkti eest. Võitjateks osutusid üllatuslikult esimest korda taolisel üritusel osalenud kolleegid ajaga 06:58, kes said ka kõik punktid kätte. Üldiselt oli üritus väga lahe, ehkki ilmaga ei vedanud eriti. Mulle isiklikult meeldis kõige rohkem rattaetapp, kus oli kõge vähem mööda märga metsa hoolikalt ära peidetud punktide otsimist. :)

100kp 64kp jooks

Täna käisime Martiniga 100kp jooksul. Mõlemad panime ennast kirja kõige pikemale rajale (15km, 100 kontrollpunkti), sest, noh, me oleme ju pikkade distantsidega harjunud. :) Otseloomulikult sai jälle selgeks, et orienteerujatega pole mõtet ülbitseda ja et on põhjus, miks ma neljapäevakutel B-rada jooksen.

Algus läks võrdlemisi hästi. Paari korral oli viieminutilisi ekslemisi või möödajooksmisi, aga üldiselt sain punktid ilusti kätte. Suur osa esimese kaardiga kaetud etapist kulges soos ja mulle selline märjas pladistamine istub. Esimese 44 punkti peale kulutasin 01:31 ja olin oma arvates ilusti nelja tunniga finisheerimise graafikus.

Järgmised 23 punkti pidi jooksma reljeefikaardi järgi ja see osutus tõsiseks katsumuseks. Maastikuks oli küllaltki tihe mägine mets ning keskmine kontrollpunkt oli näha 3-5 meetri pealt. Üldjuhul tuli kasutada suunaga jooksmist ning silmanurgast teisi võistlejaid jälgida. Natuke aitasid orienteerumisel ka teised punktid (mul olid vist kõik punktid ilusti kaardi peal olemas), mille leidmisel sai teada, kus ma täpselt asun, ning uue suuna määrata. Reljeefikaardi peal orienteerumine oli ikka üsna aeglane ning pärast 64. punkti eksisin ma lihtsalt ära. Ja sedakorda nii, et ma ei kujutanud üldse ette, millises kaardi nurgas ma olen või kas ma pole lihtsalt kaardist välja jooksnud. Pärast pooletunnist ringiuitamist leidsin lõpuks mingi punkti ja sain asukoha teada. Kuna kell hakkas päris palju saama (ja ka minu motivatsioon ei olnud liiga kõrge), leidsin, et korraldaja on ka inimene, orienteerusin otse etapi lõppu ja sealt järgmise kaardiga otse finishisse. Kokku läks selle lõbu peale 04:13.

Hiljem tuttavatega rääkides selgus, et see reljeefikaardiga osa oli kõigile väga raske (enamasti ka minu kombel saatuslik). Martin näiteks jõudis vist kuhugi 53. vms. punkti kanti. Noh, eks järgmisel korral teab siis mõistlikumat võistlusklassi valida.

Kokkuvõte

Nagu näha, erilised orienteerumiskunnid me ei ole. Õnneks pole Xdreami orienteerumine eriti tehniline ja seal peaksime me normaalselt hakkama saama (kui just ei tule mingeid imelikke asju nagu mäluorienteerumine). Mulle endale meeldib mõelda, et kui see öine etapp läbi saab, siis sealt edasi läheb ainult kergemaks. :)

Kuus päeva järgmise etapini.