Reede, 10. oktoober 2008

Xdreami IV etapp Viitnal

Algus

Tänu hoolsale kohal käimisele oli meie rinnanumber hooaja viimasel Xdreamil väiksem kui kunagi varem -- 74. Sel korral oli vist päris palju võistkondi, sest stardikoridoris oli meie taga päris palju rahvast. Kohal oli ka tiim alaealise lapsega ning me seadsime endale eesmärgi nende käest mitte kaela saada (sündmustest ette rutates: see meil ka õnnestus).

Pärast Paide mudas mässamist sai mul lõpuks siiber hübriidiga ringi ukerdamisest ja ma ostsin endale normaalse maastikuratta. Ma olin sellega juba mässamas ka käinud, aga nüüd oli siis käes tõehetk.

Ratas, 11,01km

Kui start anti, siis jäi suurem osa kaadrit suht stoiliselt seisma. Selgus, et esimesed rattapunktid polegi otseselt kaardil. Selle asemel olid nad kaardi nurgas pisikeste ruudukeste sees välja toodud ning tuli ise üles leida, Margit leidis esimese punkti üles ja me panime ajama. Õnneks olid korraldajad ettenägelikult jätnud koridori serva üsna laia vaba ala, mille abiga me siis kannatlikumatest otsijatest mööda kimasime.

Esimene ots kulges mööda üsna mudast metsateed. See, kes väitis, et raha eest ei saa õnne osta, pole lihtsalt oma teemat leidnud. Oma uue rattaga sain ilma erilise pingutuseta igasugustest mudastest ja pehmetest kohtadest läbi ning pidevalt juhtus seda, et minu ees jäi keegi kinni ja pidi jala maha panema kohtades, kus mina oleks rahumeeli edasi vändanud. Üldse nautisin ma seekord rattaosa täiega. :) Kahjuks ei läinud Margitil ja Martinil sõit sama hästi ning pidin neid järele ootama. Selle ootamise käigus voorisid meist mööda tiimid, kes küll ei olnud kaardi uurimisel nii terased olnud, kuid kellel oli sellevõrra rohkem jaksu. :( Kuskil teise punkti paiku olime me juba suht üksi.

Teise punkti minemisel oli valida, kas sõita otse edasi ja läbida ca poole kilomeetri pikkune ilma teeta lõik või sõita ringi mööda väga liivast kruusateed. Kuna seal kruusateel oli meie liikumine väga vaevaline, siis otsustasime lõikamise kasuks. Natuke huvitavam ju ka. :) Alguses läks sõit päris mõnusalt, aga mingil hetkel tuli vastu raiesmik ja tee kadus vee alla. Asusime siis rattaid tee kõrval tassima. Tee kõrval olid aga kraavid. Mitte küll eriti suured -- umbes meetrilaiused. Mina jaksasin neist, ratas kaenlas, enam-vähem üle hüpata, aga vähemalt Margit sai seal jalad päris korralikult märjaks. Õnneks oli see teedetu koht reaalsuses päris okei ning lahked inimesed olid viitsinud sinna ka normaalse loha sisse sõita. Tulemusi vaadates oli see valik 7-8 minutit aeglasem kui ringi sõitmine.

Kolmas punkt oligi juba rattaala värav, selleks ajaks oli kulunud 1:38.

Jalgsi, 2,60km

Jalgsietapp oli lühike, kuid värvi oli raatsitud kaardil panna vaid punktide piirkonda, ülejäänud osa oli kenasti valge. Esimesed kaks punkti leidsime ilusti üles. Kolmandaga otsustasime kavaldada ning mööda mägesid kompassi järgi üles-alla kõmpimise asemel kõndida mööda teed. Oletasime, et tee läheb suht otse ning nuputasime umbes välja, millal tee pealt ära keerata. Olime oma kavaluse väga uhked ning panime rõõmsalt ajama. Mingil hetkel nägime mingeid tiime teelt vasakule keeramas. See oli küll tsipa varem kui meie arvates oleks pidanud, aga igatahes keerasime ka ära. Ilmselt oli see siiski vale koht, sest punkti seal polnud. Kammisime seal natuke ringi ja lõpuks jõudsime kohta, kus sihid ja metsarada ristusid umbestäpselt nii nagu meil vaja. Jooksime siis punkti piirkonda, kuid mida polnud, oli punkt. Maastik ka ei klappinud enam -- mingi soo oli seal, kus oleks pidanud olema künklik mets. Surfasime seal natuke ringi ja tulime sama targalt ristumiskohta tagasi. Umbes selles kohas tuli lõpuks kellelegi pähe vaadata kaardi teiselt poolel olevat rattakaarti (OMGWTF!?!?! Alles nüüd??!! Aga, noh, mis teha, mõistus pole oma teha...). Selle trikiga saime ennast hoobilt kaardile (kilomeeter maad punktist eemal loomulikult) ning asusime kõmpima. Nagu selgus, oli meie tee teinud salakavala kurvi ning punkt oli mitte vasakul, vaid paremal pool teed. See kaardi mittevaatamise trikk andis meile 20 minti viga.

Jalgsietapi peale läks 1:03, kokku oli kulunud 2:41.

Rattaralli, 12,62km

Rattaralli käigus midagi eriti põnevat ei juhtunudki. Korra oli raskusi ühe väga kaduva sihi leidmisega, aga üldiselt läks kõik umbes nii nagu minema pidi. Teed olid suht talutavad, maastik oli ilus (kas ma uut ratast juba mainisin? :) ).

Vahetusalas ootas meid lisaülesanne, kus tuli öelda jalgpalli, tennisepalli ja hokikepi kogukaal. Nuputasime seal päris pikalt ja saime kaks minutit trahvi. Samahästi oleks võinud ka lihtsalt umbes panna ja selle trahvi ära istuda. Võib-olla oleks isegi kiiremini saanud.

Igatahes oli see lõbu 1:13 pärast läbi. Rajal oldud aeg: 3:56.

Kanuu, 3,44km

Esimene kanuuetapp oli õnneks allavoolu. Hakkasime siis rahulikult sõitma. Valgejõgi on mõnusalt kurviline ja puid täis, seega oli minek päris meeleolukas -- pidevalt sai teha täppismanööverdamist või siis puude alt läbi sõita. Ühes kohas sõitsime ka päris korralikult põhjaga mingi puurondi peale kinni ja ukerdasime seal üsna mitu minutit.

Teel esimesse punkti tekkis mul mingil hetkel kahtlus, et oleme vajalikust sopist mööda pannud. Ronisin siis kaldale, et tagasi joosta ja punkt käsitsi ära võtta. Avastasin seal päris korralikud lohad ja jooksin siis mööda neid natuke edasi-tagasi. Lisaks nõgesekupladele tulin tagasi ka teadmisega, kus me tegelikult oleme -- alles poole tee peal. Selle sahmimise käigus läks meist ka paar tiimi mööda.

Siit edasi sõudsime vaikselt mööda jõge ja leidsime kõik punktid ilusti üles. Etapi lõppu jõudes teatas kohtunik meile, et juhendi järgi peab kanuu tassima punktini, aga kuna kõik teised tiimid olid kanuu jupp maad kaugemal asuvate autodeni vedanud, siis olge lahked ja tehke sedasama. Tuginedes paide kogemusele tassisime Margitiga kanuu ära (kohtunik vaatas kerge imestusega, et imelikud tüübid ei üritagi lohistada, vaid veavad pea kohal). Kanuu peale läks 1:28, kokku 5:25.

Ratas või jalgsi, 5.25 + 4,12km

Kell hakkas juba päris palju saama ning oli selge, et kontrollajaks me kohale ei jõua. Vahele jääb jooksuetapp ning kanuu. Olgu jooksuetapiga kuidas oli, aga kurvilises räga täis jões vastuvoolu kanuutamisest ma küll eriti puudust ei tundnud. Mõtlesime, et käime seal 15. punktis siiski ära ja vaatame, mis meist saab. Selle teadmisega hakkasime sörgiga läbisegi mööda metsaradu kõmpima. Kui olime paar-kolm kilti läbinud, jõudis mulle lõpuks kohale, miks on selle ja ühe hilisema etapi pealkiri ratas või jalgsi. Ma olin juba tükk aega üritanud välja mõelda, mida see praktikas tähendama peaks ja mida me selle kaasavõetud nööriga pihta peaksime hakkama (oletasin, et see on ratta kanuusse sidumiseks nagu mitu aastat tagasi öisel etapil). Selle asemel, et otse punkti poole jalutada, oleksime võinud minna tagasi kanuu algusesse, võtta rattad ning sõita kohale nagu kuninga kassid. Selleks hetkeks olime me aga juba metsa sees ei viitsinud enam tagasi minna. Mõtlesime, et jalutame selle maa ära, mis see siis ära ei ole. Seda, et sentimeeter kaardil poolele kilomeetrile vastab, me muidugi endale ei teadvustanud. :)

Praegu, pärast foorumi lugemist tundub, et võitev strateegia oleks olnud see, kui kaks inimest oleks sõitnud kanuuga minema ning rahulikult kõik punktid ära võtnud. Kolmas liige (Margit näiteks) oleks selle ajaga kaks korda edasi-tagasi sõitnud ning meie rattad ka ära toonud. Siis oleks saanud kohe õiges suunas väntama hakata. Praeguse seisuga vaatan ma, et võrreldes tiimidega, kes kanuu lõpust rattaid tooma jooksid, saime 15 minutiga tünga. Minnes olime muidugi kiiremad, aga tagasitee läks ratturitel nagu niuhti.

Igatahes jõudsime kohale 15. punkti, kus meile teatati, et kontrollaeg on läbi, lasti igaühel 50 korda hüppenööriga hüpata ja suunati otse finišisse. Kõmpisime rataste juurde ja sõitsime lõppu. Lõpus seisime natuke lisaülesande (aasadega nööri mööda puu otsa ronimine) sabas kuni meile öeldi, et katkestajatel see arvesse ei lähe. Seega võtsime finishi ära. Kokku läks 07:28. Proovisime huvi pärast ka lisaülesande ära. Oma häbiks pean tunnistama, et hoolimata võimsast algusest (ma ei viitsinud jalgu aasadesse toppida ja ronisin lihtsalt mööda köit üles) lõppes paar meetrit enne tippu olukorras, kus ma ei jõudnud end üles tõmmata ja jalgu aasadese ka enam ei saanud. See-eest Margit ronis kribinal üles nagu orav.

Kõik. Peaaegu

Selleks korraks on siis lõbu läbi. Viimasel etapil olime 86. kohal (tagant viiendad), üldkokkuvõttes jagame 84.-85. kohta. Midagi suurepärast ei ole, aga miinimumeesmärgi -- osaleda samas koosseisus kõigil etappidel -- me täitsime. Sõpradel läks see-eest päris hästi -- Vahur sai segavõistkondade esimeseks (üldarvestuse neljandaks) ning Metsakunnid jäid lõpuks ometi truuks oma kreedole mitte väljuda metsast enne kui eelviimane võistkond on finišeerunud. :)

Xdreami hooaeg on läbi, jäänud on veel TAOK rogain ja libahundi jälg. Siis võib planeerida ka nädalavahetusi, mis ei sisalda mudaseid ketse.

Järgmiseks hooajaks peaks midagi huvitavat välja mõtlema, et enam niimoodi tagaotsas tähtaegadega võidu jooksma ei peaks. Sel aastal oli ainult Paide etapp trahvita. Peaks vist trenni tegema hakkama või miskit... Sel etapil saime me ka rajavalikute ja muidu lolluste eest umbes tunniga vastu pükse -- ka siin on parandamise ruumi. Üks asi on kindel -- B-rajale ma tagasi ei lähe. :) Millalgi üritaks kirjutada pikema kokkuvõtte hooajast ja selle käigus õpitust, aga täna rohkem ei viitsi -- peab hakkama rogainiks asju pakkima. :)

Kommentaare ei ole: