Laupäev, 12. september 2009

Xdream 2009-4 -- Tabasalu, võistkond Yeti

Algus

Seekord osalesin Xdreamil asendusliikmena võistkonna Yeti koosseisus. Yetis olnud kolleeg Arne suutis mõned päevad varem end jalgrattaga katki kukkuda ja ma otsustasin proovida, kuidas natuke kiiremini liikuvas tiimis elu käib, kaaslasteks Viljandi tudengid Sven ja Andres. Team Cyberis asendas mind Elva etapilt tuntud Asko.

Natuke muret tegi see, et põhimõttekindlate sportlastena ei tunnistanud jetid rulluiske kui liiga lihtsat edasi liikumise viisi. Näiteks ei oleks Sven saanud uiskudega kätte oma maratoniks valmistumise treeningplaanis ette nähtud koormust (tal oli selle laupäeva koha peal ette nähtud vist 20km jooksu). Kaalusin tükk aega, kas panna reeturit ja tšillida ise teiste kõrval uiskudega (kiiremini ei saa, kuid vähem jõudu kulub ja KP-s on aega puhata), kuid leidsin, et ma võin ise ka kõva meest panna ning jätsin uisud autosse.

Etapi juhend andis mõista, et finišieelne lisaülesanne on kas seiklusrada või seinaronimine. Jess! Selle nimel olingi ma talvel tunde seina küljes rippunud. Lõpuks ometi oli käes minu tähetund.

Jutu juurde käivaid kaardikesi saab vaadata näiteks siit lehelt.

Rulluisk Jooks

Rulluisuetapp algas kerge takistusjooksuga, mis kohati muutus takistuskõnniks, sest rahvast oli kitsa raja peal päris paksult. Kui me kergliiklusrajani jõudsime, oli esimene ots juba ammu minema uisutanud. Ma ise olin lootust, et teised kaotavad uiskude jalga panemisega aega ja me saame kasvõi korrakski etteotsa. Aga võta näpust. Samas, üsna paljudest istuvatest tiimidest jooksime me ikka mööda. Seda lõbu ei jätkunud kauaks, sest kohe hakkas selja tagant uisutajaid mööda vuhisema. Minu hämmastuseks jätkus neid ikka päris pikaks ajaks. Näiteks team Cyber sõitis meist mööda vist natuke pärast kirikut. Ja paistab, et kolmele tiimile (neist üks kindlalt rulluisutas) tegime me ka joostes ära.

Murastes ootas meid lisaülesanne, milleks oli kontuuri järgi maakondade ära tundmine. Sisuliselt tuli tükkidest Eesti kaart kokku panna, ainult et tükke tuli omavahel sobitada mõttes. Kuna jooksutempo oli päris korralik, siis ma esimese variandi koostamises sisuliselt ei osalenud ja tegelesin põhiliselt joomise ja pulsi alla saamisega. Ma ei ole Eesti geograafias eriti tugev ka. Teise korraga saime kõik maakonnad õigesti paika ning saime tulema. Pärast vaatasin, et selle peale kulus 19 minti. Päris korralikult.

Etapi peale läks kokku 1:38. Kui aegu võrrelda, siis minnes kaotasime me võrreldes (keskmisest veidi tagapool) uisutajatega umbes 15 minutit ja tagasi tulles 10.

Coastaleering

Kõlava nimega etapp seisnes seekord vees sumamises ning ühe korra Tabasalu panga otsa ronimises. Mingit keerukat orienteerumist siin ei olnud, punktid paistsid saja meetri peale ära. Tuli lihtsalt vööni vees sumades nendeni jõuda. 6. punkti juures saime kätte ka rulluisuga eest ära läinud team Cyberi.

Ajaks tuli 1:08.

Ratas

Ratas oli suht lihtne, mingeid imelisi rajavalikuid me ei teinud, sõitsime ilusti mööda teed. 12. punkti minnes ei hakanud mööda metsa ratastega sebima vaid jätsime need maha ja jooksime viimased nelisada meetrit jalgsi. 13. punktis oli natuke kõhklemist ja kaotasime vist paar minutit, aga muidu läks kõik ilusti.

Järgneva rattaralli legendi oli märgitud, et see on kõige kiirem tee kanuuetapi algusesse ja seega me ei üritanud seda kuidagi kavalalt ära lahendada, vaid sõitsime otse legendi pidi Harku randa.

Ratta peale läks kokku 1:03.

Kanuu

Kanuu on kogu hooaja olnud tugevatest mehemürakatest koosnenud Yeti trumpala. Kuna mul oli CV's kirjas kahe Võhandu maratoni kogemus, pandi mind kanuud tüürima ning seni roolimehe rolli kandnud Andres 'Haabjakunn' Ansper ronis ette, et vett oma loomajõuga kahte lehte laiali lükata. See õnnestus tal päris hästi, sest me jõudsime Sveniga kahepeale teiselt poolt tõmmates kanuud vaevu otse hoida.

Kanuupunktid olid üldiselt lihtsad ja asusid ilusti kalda ääres. 19. punktis olevat Andrese väitel vööni muda olnud, aga sellest ei tea ma midagi. :)

Kanuu peale läks 0:58, mis andis meile 47. etapiaja.

Rattaralli

Andres, kes polnud legendi eriti uurinud, pakkus õhinal, et me peaksime rattaralli kaardil ära lahendama ning siis otse punkti sõitma. Meil kulus Sveniga jupp aega, et talle selgeks teha, et antud juhul pole see võimalik, sest pole teada, kus täpselt raja peal see punkt on. Lõpuks jäi ta siiski nõusse ning hakkasime legendi järgi sõitma. Enne meid oli kõvasti rahvast sõitnud ning seega polnud roostikus raja järgimine eriti raske. Ka karjääris läks meil ilusti ning leidsime punktitipu ilusti üles. Mäe otsas arutasime viis minutit seda, kus jalgrattaetapi lõpp on. (vahemärkus: sel ajal möödus meist Cyber, kes oli vahepeal kanuu vahele jätnud) Me ei leidnud end kuidagi kaardi pealt üles. Asi algas vist sellest, et me ei saanud täpselt aru, kas ratta ja kanuu kaart moodustavad ühtse terviku või mitte. Pärast seda kui me olime tulutult otsinud igasuguseid orientiire ja Paldiski maanteed loobusime me otse sõitmise mõttest ning otsustasime lihtsalt legendi järgida. All selgus, et kuna legend käis läbi mäetipu, siis ei saa me täpselt aru, kuhu järgmisena sõitma peaks. Otsustasime siis lihtsalt kuidagi Paldiski maanteele välja sõita (pidasime nimelt kaardil olevat kirde-edela suunalist teed Paldiski maanteeks) ja siis kindla peale punktini sõita. Pärast mõningast nikerdamist saime end lõpuks paika vahetusalast pool kilti lõunas oleval ristmikul. Nojah, asi seegi. Otsustasime punkti sõita edeleast, kuid õige tee peal oli ees tõkkepuu. Sõitsime siis edasi ning keerasime Nupsu talu juurest metsa. Turnisime ratastega kuidagi panga pealt alla ning jõudsime lõpuks vahetusalasse.

Ralli peale kulus 0:53 ja viga tuli 20 minuti jagu.

Jalgsi

Enne jalgsietapile suundumist tuli teha lisaülesanne, milleks oli paekivilahmaka tassimine. Leidsime sobiva kivi ning hakkasime seda Sveniga kahe vahel kandma. Väga mugav see ei olnud, mispeale Andres lasi kivi endale turjale tõsta ja pistis jooksu. Meie Sveniga hoidsime servadelt. Jooksutempo oli nii kiire, et näiteks mina eriti kivi raskust kanda ei jõudnud. Lihtsalt hoidsin seda otse. Pärast selgus, et saime siin kuuenda etapiaja. Whee! Kui vaid teised alad ka nii hästi läheksid.

Jalgsietapp algas suht tavapäraselt, päris palju sai mööda kruusateed sörkida. Natuke pärast 25. punkti saime jälle Cyberist mööda. Edasi kulges etapp Astangu laskemoonalao territooriumil, mille lähedal ma lapsena suusatanud olin. Senisest orienteerumisedust tiivustatuna läksime hooletuks kätte ning tegime 27. ja 28. punktis natuke viga.

Edasi hakati kasutama ära maastiku eripärasid, sest järgmine punkt oli tunnelis (pigem maa-alune ladu/angaar), kus Svenil õnnestus põrandast läbi vajuda. Õnneks viga ei saanud. Kohe pärast tunnelit oli vaja sumaariga mööda panka üles ronida. Mina kui esironija lendasin peale ning pealtnägijate väitel lausa tuiskasin seinast üles (ok, võib-olla nad päris sellist sõna ei kasutanud...). Järgnes punkt mingis augus. Järgnes pikk tagasitee. Hakkasin vaikselt ära väsima ning Paldiski maantee ületamisel tõmbasin sisse paraja portsu geeli. Sellest oli kõvasti kasu, sest energiat jätkus kuni lõpuni.

Järgmine punkt oli legendi järgi saare peal ja kaardilt oli näha ka mingi järve moodi asi. Läksime kruusatee pealt otse suunaga järve poole. Litsusime end läbi mingi võsa järve äärde ning nägime mingi kivihunniku otsast situatsiooni ära. Saar oli küll üsna kalda lähedal, aga kahjuks oli see vale kallas. :) Sinna saamiseks oleks pidanud tegema päris pika ringi mööda võsa ja pilliroogu. Otsustasime sama koha pealt üle ujuda. Pärast suht sooja ilma käes mässamist oli vesi päris mõnus. Järvel oli tugev paepõhi all ja vesi ulatus max. kaelani. Järgmised kaks punkti meenutasid stseene Vietnami sõja filmidest. Sumasime poole sääreni mudas, ümberringi kolme meetri kõrgune pilliroovõsa. Õnneks ei olnud tegemist põhjatu mudaga, vaid all oli kõva paas. Saarele järgnevat punkti võttes oli mul küll kartus, et kuidas me selle kiviringi selle võsa seest üles peaks leidma, aga õnneks läks loha õigesse kohta. Järgmise punktiga oli natuke raskem, sest me valisime vist vale loha ja surfasime seal natuke ka ise endale teed rajades ringi. Õnneks leidsime lõpuks ka õige loha ja punkti.

Tagasi vahetusalasse jõudes selgus, et me olime umbes kolm minti hiljaks jäänud ning vahetusala punkt oli juba läinud. Väga punktuaalsed tegelinskid... Etapi peale kulus orienteeruvalt 1:50.

Ratas

Edasi polnudki muud teha kui võtta rattad ja finišisse sõita. Õnneks oli 37. rattapunkt veel olemas ja sai selle ära võtta. Rattaetapi lõppu me kaardi pealt korralikult välja ei lugenud, seega põrutasime otse rattaalasse. Hiljem selgus küll, et oleks pidanud teiseltpoolt lähenema ning läbima takistusraja. Tulemustes see küll erilist vahet ei teinud, sest takistusraja asemel jooksime kohe ronimisseinale, kus meie cheersquad oli suutnud kohtunikke veenda meid ära ootama. Ronisin siis kiiresti mööda mingit lihtsat rada üles. Ketsidega ei olnud see küll eriti mõnus, aga nukid olid kõik lihtsad ja seega probleeme polnud. Vöö maha ning jooksimegi finišisse.

Tulemus

Lõplikuks ajaks tuli 8:07.56, koos trahvidega (kaks võtmata punkti ning finišisse hilinemine) 10:22.56 ja 84. koht. Minu hinnangul jäi meil puudu umbes 15-20 minutit. Selle oleks võinud kokku hoida näiteks rattarallil.

Mina isiklikult jäin etapiga päris rahule -- jalgsietapi maastik (karjäär ja laskemoonaladu) oli väga lahe. Ronimisülesanded olid väga täkkesse. Ja füüsilise koormuse sai ka kätte. Jätkuvalt suur aitähh toetustiimile, kes muutis rajalolemise mõttekaks ning suhtus pärast finišit tühja pilguga ringi lonkavatesse sportlastesse äärmise mõistvusega.

Kommentaare ei ole: