Imbi jutustab:
Ma ei julgenud lastega B-rajale minna. Pärast mõtlesin, et tõenäoliselt
on lapsed minust paremas vormis, nutikad ja rõõmsameelsed, oleks võinud
B-rajale küll minna. Eriti kui osavõistlust on linnatänavatel. Kuigi me
suutsime 2,5 tundi rajal olla ja jäime peaaegu viimaseks, siis ma olin
lõpus ikka segaduses. Kuhu jäi mõnus rattaetapp, miks meid kanuusse ei
lubatud? Õnneks lastele meeldis tühjas majas ringi joosta, tornis
ronida, toru, kuum supp ja kuivad sokid.
Toru päästis päeva. Absoluutselt olen nõus Margusega, et toru on senistest X-dreami lisaülesannetest kõige raskem. (Nendest, mis ma läbi olen teinud, sest ma tavaliselt ei roni ja vahest ei uju.) (Marguse kommentaar: tegelikult ma ütlesin, et see oli mingis mõttes üks raskemaid) Toru raskuse määras see, mida sa mõtlesid torus. Mul oli peas ainult üks mõte: põlved ei tohi märjaks saada. Ja nii ma siis kükitades edasi liikusin. Ma ei tea midagi kividest või mingitest muudest asjadest torus või üldse mingitest jamadest. Oli ainult külm vesi ja põlved ei tohtinud märjaks saada. Kodisin ja kodisin, aina raskemaks läks, siis läks veel raskemaks, reielihased valutasid, hakkasid veel rohkem valutama. Päästvat valgust ei paistnud kusagilt. Ja ega valguse peale loota ei saanud. Viimasel kolmandikul ma enam ei jõudnud edasi liikuda. Siis tuli mulle meelde, kuidas Haapsalu X-dreamil äkiline suplus külmas vees lõpetas mu 2-kuulise köha. Järelikult külmaravi võib head teha! Lasin ennast käpuli ja kodisin veel kiiremalt edasi. Ja mis viga kodida, kui redel paistab :) Kui torust välja sain, toppisin kaks kommi suhu ja elu oli lill. Elu oligi lill, pärast toru me ainult naersime. (Kuni kohtusime kurja sööklamutiga -- see oli küll nagu lisaülesanne pärast finišit.)
Kokkuvõtteks arvan ma, et lastega X-dreamile minek tuleks põhjalikumalt läbi mõelda. Ja mulle tundub, et parem põlv ei valutagi enam.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar