Xdream 2018-4, Otepää, Research & Development

Kirjutab Mattu.

Elu esimene päris seiklussport

Aastaid on mind meelitatud Xreamile. Alati olen kuidagi ära puigelnud, aga sel korral ei õnnestunud. Meelitamise asemel käis veidi süsteemsem lähenemine ning sellega siis olingi murtud. Kui välja jätta külavõistlused (loe: asutusesisesed orienteerumiseürrid), siis see oli mulle ka elu esimene päris orienteerumisvõistlus, päris osalejatega, päris meeskonnas, A-rajal (see vist tähendab kõige väljakutsuvamat distantsi).

Mõned numbrid.
Kuupäev: 02.09.2018, kell 11:00, rajal viibimise aeg 7:50 (h:mm), rajal liigutamise aeg: 6:10, läbitud distants 50 km, keskmine pulss 142 (l/min), maksimaalne 181, kulutatud energiat 4279 kcal, töötsoonis viibimise aeg 2:10, "kollases" tsoonis rapsimise aeg 1:36, "punases" puristamine 0:09, taastetsoonis rasvapõletamine 3:09, totaalne idlemine: 0:45. Läbitud kontrollpunkte 65, trahvid: 0:30 (2 trahvi).

Üldiselt ei osanud ma sellest kõigest mitte midagi oodata. Meie tiimliider küll rääkis päris palju ette, missugune võistlus see üldse on jne teoretiseerisime võimalike variantide üle, kuidas ja mis võib juhtuma hakata, aga tundus tulevat ilus päev ~20 kraadi sooja ja päikesega (igal juhul ilma vihmata), mis mulle väga sobib. Andke päikest ja kuuma, 10x parem kui vihm ja külm. Septembri kohta oli kuumust ja päikest täitsa vahvalt. Enne starti rattaalast tagasi tulles saime lausa koolituse, kuidas kompassi kasutada, oli väga praktiline ja abiks!

Aga siis läkski lahti. Väike nuputamine alguseks ja kolm punkti joostes. Seda kaarti suutsin ma lugeda ning punktid tulid hõlpsalt, arvutusvigu me ka ei teinud ning olime nobedalt tagasi. Lisaülesandes saime teada kanuu etapi lõpupunkti ning siis põrutasime kiirelt kanusse. Seda sain ma muidugi tulemusi uurides tagantjärele teada, et rookie (loe: mina) jättis lisaülesande lõpu registreerimata. Õppetund järgmisteks kordadeks saadud: loe mida sa tegema pead ning tee seda, keskendu alustamisele ja ka lõpetamisele.

Kanuu etapp oli suht üksluine, meie paati tekkis millegipärast palju vett ning sisuliselt oli tund pärast starti jalad märjad (ja need ei kuivanudki päriselt enam ära). Rookie pandi istuma paadis keskele, kõige vähem võimalust midagi pekki keerata. Vist sain "jõu"tööga enamvähem hakkama. Paadisõidu lõpetuseks oli kosutav end järve visata ja punkt sealt noppida. Leppisime kokku ka järgmise lisaülesande tegijad, valisin endale trosslaskumise tornist järve -- kui juba märg nagunii olla, siis see tundus lihtne ja ühtlasi lõbus. Zipline'd on mulle alati ka seiklusparkides meeldinud. Ma küll sain kuivada 12 minutit päikese käes ja oodata kuni doktor tõuksirallilt ja Martin SUPpimast pääsevad.

Järgnes jooks ja paar punkti koos, kui hargnesime Apteekrimäele. Seda osa ma oskasin kõige enam enne starti ette karta, et kuidas ikkagi üksinda metsas mitte ära eksida ja soovitavalt ka punktid leida, tehes seda orienteerumisvärki esimest korda. Aga korrates üle hommikuse kompassitunni, asusin ikkagi teele, valides kõige pikema distantsi ja lootes, et see on tegelikult orienteerumistehniliselt kõige lihtsam. Kaardil olid kõik teerajad peal ning neid jälgisin tähelepanelikult. See oli vist algaja õnn ja natuke tähelepanelikkust ka, aga punktid leidsin sups ja vops. Ühe punkti (48 - "auk") asukoha reetis muidugi konkurentmeeskonna, Cybernetica, häälekas liider, metsamöirete allika juurde liikumisega leidsingi punkti august. Võtsin väga riskivaba plaani, liikuda mööda teid igavalt ja ringiga, mitte üritada end proovile panna läbi metsa ja otse. Selgus, et jõudsin ajaliselt ka enne Cybernetica liidrit ratta etapi algusesse, osa missioonist edukas! Ma küll ootasin üle 15 minuti oma teisi kamraade, aga kui ratta selga sai (peaaegu 4 tundi pärast starti), siis oli vabanemise tunne -- lõpuks ometi lemmikliikumisviis!

Täie auruga ei saanud muidugi ratast nautida, sest aegajalt tuli tagasi vaadata ja tempot vähendada. Tiimitööst "võistluse" sellises faasis ma ilmselgelt ei hoolinud, ainult enda heaolu oli tähtis. Rattaalas eelnevalt teisi oodates uurisin edasisi punkte ja kaarte ning kuidas sinna saada ja mida tegema peab, sestap oli mul teiste tiimiliikmete ees eeltöö tehtud ja neil ei jäänud eriti muud üle kui mind usaldada. Väikse arusaamatuse tekitasin ka, aga see oli kohati vist ka kommunikatsiooniprobleem. Ühes kohas pidi võtma 4 punkti 5st. Kiirem oleks ilmselgelt rattaga veidi rohkem sõita, kui padrikust mäeotsast punkti jala otsida, aga nii sai tehtud. Tulemustelehe järgi arvaks, et viga oli ~10 minutit.

Mingil hetkel jõudsime Kääriku järve äärde, kus rookiet tassiti üks staadioniring kätel. Au ja kiitus kandjatele, väga südikad sellid! Järgnes Seinamäel jalgsi orienteerumine, tänu suurte kogemustega doktorihärrale õnnestus see meil hästi. Ahjaa, tänu kanuus alanud märgadele jalgadele ja nende tossudega (~10 aastat vanad ja 2 viimast aastat umbes kapis seisnud) liikumisele hakkasid need päris kärmelt lagunema. Esmalt viskas ühe talla tagant lahti, hiljem teisel papul samuti. Ma küll mõtlesin kas viskan kohe need tallad minema, aga juhil olid kaasas nipukad ning üritasin nendega olukorda päästa. Kohati oli päris ebamugav ning ühest tossust saigi uuesti rattaselga hüpates pehme tallaga "võidusõidujalanõu". Teise tald loperdas veel nipukaga küljes nagu käiks plätuga.

Rattaetapi kusagil vahepeal tekkis mul tunne, et see on nii ludinal läinud, ja esimest korda mõtlesin ma üldse mingile lõpetamisele sel hetkel ja naiivselt järeldasin, et natuke veel ja 6h-ga oleme kõik punktid läbinud. Nagu hiljem selgus, siis selle koha juures sai palju naerda (vt rajal viibimise aeg).

Enne viimast rattaga sprinti tuli veel üksi metsas hakkama saada. Siin pressis juba (kontroll)aeg ka peale. Olles ca 15 minutit ühte punkti taga ajanud, loobusin ma hirmuga selles mõttest, sest õnneks enne hargnemist leppisime me kokku, et ürgkaua keegi üksi metsas ei tuia. Õnneks teise punkti kraavis ikkagi leidsin ja siit tuli juba ette teada trahv meie kambale.

Raja lõpetuseks läks aga lõpuks ometi ka võistluseks! Viimased 3km kimasime sisuliselt eelviimaste A-raja finišeerijate tiitlile. Nüüd tegime ka "tiimitööd" hoogsalt ning ma olen täiesti veendunud, et tänu sellele me neid edestasimegi 3 sekundiga (üldarvestuses selle osa 13. aeg -- tiime oli 29)! Lükkasime meie akadeemikuhärrat jõudsalt teise Martiniga ning ei lasknud "Õhinapõhistel" endast mööda. Nende tiim lihtsalt ei töötanud nii hästi kokku kui meie sel hetkel. Me tahtsime ilmselgelt rohkem!

Finišis oli emotsioon millegipärast suht null. Tiimikaaslastega tegime küll High Five, aga ilmselt olin häiritud oma "trahvi" teenimisest. Algselt püstitatud eesmärk -- koguaeg liikuda, võtta ära kõik punktid ja jõuda kontrollaega - oli nii lähedal ja natuke tiimi altvedamise tunne tekkis. Maksimalistina tahan ikka eesmärki täita ja tegelikult polnud see üldse võimatu. Nagu hiljem selgus, siis rookie tegi kogunisti 2 viga kambale (toimetaja märkus: see lisaülesande lõpupunkt jäi võtmata meil kõigil). Aga nagu ka hiljem selgus, siis nende kahe trahvi mitte tegemisest poleks meie üldkoht paranenud, see võttis veidi pingeid maha :-)

Mulle tegelikult meeldis Xdreamil Marguse ja Martiniga ühes tiimis hängida.

Rada ja kaarte saab näha siin ja siin.

Xdream 2018-4, Otepää, Cybernetica

Kirjutab Sebastian.

Otepää Xdream oli minu jaoks esimene kord kui päriselt ka orienteeruma pidi. Siiani on Xdeamid möödunud pigem teadjamate sabas sörkimisega proovides samal ajal enam vähem kaardi pealt järge hoida. Seekord oli teisiti, kohe esimese ülesandena tuli hargneda ja seda ilma mingisuguse soojenduseta.  Ülesande lahendamine võttis oodatust natuke kauem aega kuid tehtud ta sai. Sellele järgnes kohe väike origami stiilis lisaülesanne ja sealt otse kanuusse.

Aerutamine tundus seekord natuke lihtsam, ilmselt aitas sellele kaasa hulk vahepunkte võpsikus sumpamisega. Ühe vahepunkti võtmisel juhtus rannal ka väike intsident ja oks, millele meie meeskonna kolmas liige Iljar toetas, murdus ta käe all tungides huulde. Õnneks võistlust katki jätma ei pidanud.  Pärast kanuud tuli lahendada lisaülesanne SUP laual, kus suure hurraaga peale minnes õnnestus valesti võtta kolm punkti. Vette oli pandud 12 punkti kuid raja kaart oli peegelpildis, mida panin ma tähele alles teisel ringil.

Arne lisaülesannet sooritamas

Edasi sai teha vahelumisi jooksu ja ratast, mille vahepeale tuli kanda üht võistkonna liiget kandetoolil terve staadioniringi.  Staadionilt tuli siirduda suundorienteerumise toel otse seinamäe alla, kus terendas võimalus proovile panna oma vastupidavus ning otse üles ronida. Selle võimaluse jätsime me kasutamata ja tegime seda ikkagi ringiga võttes enne lähikondsed punktid.

Enne finišit saime nautida veel ilusaid vaateid üle Lõuna-Eesti kuppelmaastiku ning looklevaid teid läbi soode. Kokku saime rajal mõnusat aega veeta natuke vähem kui seitse tundi.

Viimsi -- esimest korda C-rajal

Imbi jutustab:

Ma ei julgenud lastega B-rajale minna. Pärast mõtlesin, et tõenäoliselt on lapsed minust paremas vormis, nutikad ja rõõmsameelsed, oleks võinud B-rajale küll minna. Eriti kui osavõistlust on linnatänavatel. Kuigi me suutsime 2,5 tundi rajal olla ja jäime peaaegu viimaseks, siis ma olin lõpus ikka segaduses. Kuhu jäi mõnus rattaetapp, miks meid kanuusse ei lubatud? Õnneks lastele meeldis tühjas majas ringi joosta, tornis ronida, toru, kuum supp ja kuivad sokid. 

Toru päästis päeva. Absoluutselt olen nõus Margusega, et toru on senistest X-dreami lisaülesannetest kõige raskem. (Nendest, mis ma läbi olen teinud, sest ma tavaliselt ei roni ja vahest ei uju.) (Marguse kommentaar: tegelikult ma ütlesin, et see oli mingis mõttes üks raskemaid) Toru raskuse määras see, mida sa mõtlesid torus. Mul oli peas ainult üks mõte: põlved ei tohi märjaks saada. Ja nii ma siis kükitades edasi liikusin. Ma ei tea midagi kividest või mingitest muudest asjadest torus või üldse mingitest jamadest. Oli ainult külm vesi ja põlved ei tohtinud märjaks saada. Kodisin ja kodisin, aina raskemaks läks, siis läks veel raskemaks, reielihased valutasid, hakkasid veel rohkem valutama. Päästvat valgust ei paistnud kusagilt. Ja ega valguse peale loota ei saanud. Viimasel kolmandikul ma enam ei jõudnud edasi liikuda. Siis tuli mulle meelde, kuidas Haapsalu X-dreamil äkiline suplus külmas vees lõpetas mu 2-kuulise köha. Järelikult külmaravi võib head teha! Lasin ennast käpuli ja kodisin veel kiiremalt edasi. Ja mis viga kodida, kui redel paistab :) Kui torust välja sain, toppisin kaks kommi suhu ja elu oli lill. Elu oligi lill, pärast toru me ainult naersime. (Kuni kohtusime kurja sööklamutiga -- see oli küll nagu lisaülesanne pärast finišit.) 

Kokkuvõtteks arvan ma, et lastega X-dreamile minek tuleks põhjalikumalt läbi mõelda. Ja mulle tundub, et parem põlv ei valutagi enam.

Xdream, 2014-3, CyberSiilike

Imbi jutustab:

Kui Liina ja Dan ütlesid mulle, et nad tahavad öisele etapile minna, siis ma mõtlesin: "Aaaaasegased!" Ja ma olin laupäeval ikka närvis, aga see kadus ära, kui me Jõelähtmele jõudsime. Cyberi särgid on ilusad ja väga asjalikud: kõik Cyberi inimesed on sadade seast kohe näha ja see tekitas minus mõnusa, koduse, turvalise tunde. 

Sudoku kohta ütles Dan, et Liina oskab, ja hakkas ise kaarti vaatama. Varasemast tean, et kaks pead on kaks pead, eriti orienteerumisel. Vaatasin, mida Liina teeb, peamiselt mõtlesin temaga kaasa, aga sellest oli abi - saime kiirelt startida.

Kogu võistluse kõige kehvem tunne tabas mind kohe pärast starti: kaarti mõõtkavas 1:50000 ma pimedas ei näinud, Liina ja Dan nö tõlkisid mulle kaarti. Kõige raskem oli kaardi mittenägemine hiljem ratta joonorienteerumisel (minek koopapunkti). Mõtlemisekoht.

Alustasime rõõmsalt: Liina oli üllatunud, kui kiirelt said sokid märjaks, jooksime üle Jägala joa, vaatasime Liina vanaisa kodu.

Joonorienteerumine oli tegelikult naljakas - meeletult inimesi ümberringi ja mitte midagi ei saa aru, kust keegi tuleb, kuhu keegi läheb, kus meie oleme. Mina ei saanud meid kaardile mitte kordagi. Kuigi me väga pingutasime. Ja kui rõõmsad me olime, kui 98nda punkti leidsime, mitte et me oleks teadnud, kus see punkt oli.

Siis tuli ronimise ülesanne: midagi ei olnud näha, mehed rippusid köite küljes, ei roninud. Ootasime Liinaga, vaatasime kaarti, külm hakkas, väga külm. Siis tekkis Liinal Daniga nähtamatu side ning Liina tõi Dani meie juurde tagasi. Ma sain aru, et Dan oli kurb sel hetkel, aga mul oli külm ja mingit turgutamist, lohutust ei järgnenud, kohe ratta selga. Peedu rippsild muutis meeleolu kiirelt - sild oli tihedalt rahvast täis ja õõtsus, kuidas jõudis. Minu silmad nägid, et vesi tõusis kõrgemale kui silla lauad ja lauad läksid laiali nagu külatee. Õnneks oli pime ja sild lühike.

Golfipunkt oli kaunis kerge vaheldus, üks väheseid punkte, mis kergelt kätte tuli. Dan lihtsalt oskab golfida. Isegi 66 punkti pidime otsima, sest kedagi ees ei olnud ja lohasid oli 100 tükki vähemalt. 66ndast koopapunkti minnes seisime äkki keset põldu ja vaatasime, kuidas rahvas sõidab meist itta ja läände, põhja ja lõunasse ning meile vastu ja meist mööda ja üldse ei saa aru, kuhu me sattunud oleme! Mine veel mööda joont.

Koopapunkti leidis Liina, sumades vabatahtlikult jääkülma vette. Nahkhiirt nägime ka. Punkt 63 tuleb eraldi ära märkida, sest selle leidsime lihtsalt. Siis läks valgeks ja üldse oli ilus ning helge olla. Järgnesid singlid, kus me jälle ei teadnud, kus me oleme ning kuhu läheme, aga mulle meeldis. Ma olin juba leppinud teadmatuses kulgemisega ja rattaga sõita oli tore.

54st punktist kanuude juurde oli väga raske sõita. Arne näitas hiljem, et mööda autoteed võib ka ikka liikuda. Sellepärast me siis olimegi suht üksinda sellel rajal.

Kanuu oli väga tore, romantikat 10 punkti 10st. Ja siis ma rääkisin Danile augu pähe, et me ei võta eraldi jooksupunkte, sest meid ootab ees veel 6 punkti rabas. Tagantjärgi tarkus on, et võtta tuleb neid punkte, mis on su lähedal ja mitte muretseda punktide pärast, mis on kaugel.

Viimasest punktist finišisse sõitsime ringiga. Stiili tuli ikka lõpuni hoida. 

Xdream 2014-2, Aidu, CyberRebased

Ma olin tegelikult suht närvis enne Xdreami. Mõtlesin, et milleks mulle 
seda vaja, jälle peab punkte järjest võtma ja kõik punktid peab võtma ja 
ma ei taha märjaks saada ning ronida ma ka ei oska. Minu rõõmuks oli 
Anet veel rohkem närvis. Tema rahustamine tekitas mus endas rahu (see on 
nagu õpetamine, kui teist õpetad, siis saad ise ka lõpuks aru). Kui meil 
kõik asjad olid paika sätitud (kaardihoidjad, numbrid jne), siis oli 
stardini veel poolteist tundi aega. Mida teha sellise ajaga? Muidugi riideid vahetada! Mitu korda. Kõik algas sellest, kui Raul tuli jutuga, et peakorraldaja soovitas selga panna sellised riided, millest kahju ei ole. Arnel oli Cyberi särgist kahju, vahetas vanema vastu. Margus samuti. Mõtlesime meie ka ning pakkisime kottidest varuriided lahti ning panime selga, ilusad Cyberi pluusid said kottidesse peidetud... Kuna meil oli nii palju aega, siis mõtlesime ühe korra veel ja otsustasime ikkagi Cyberi särgid tagasi selga vahetada – kui tõesti pöördumatu kahju neile osaks saab, on võimalik uued tellida. Omavahel arutasime, et mehed on järelikult ikkagi edevamad, kui riietest kahju hakkab... :)

Mõned minutid 
enne starti avastasin, et mul pole rattal joogipudelit. Tuhat tänu 
Piretile, kes päästis päeva ja tegi sprindi kohtunike telgi, Arne auto 
ja minu ratta vahel joostes. Elagu toetusmeeskond! 
Algus oli tore, kuigi hajutusega, siis ikkagi nagu koos. 3B (52) punkti 
võtsin rattaga, peaaegu kõik teised mu kõrval võtsid selle joostes – see 
oli tore võidurõõm, mis sest et pisike, rõõm ikkagi. 4ndas (65) punktis 
oli kuri kohtunik, kes ajas meid oma käskudega segadusse ning punkt jäi 
võtmata (trahv 15 minutit). Järgmisel korral teame, et stardis tuleb 
kellelegi punktijälgimise roll anda. 5ndasse (64) punkti läksime 
järjekorras (loha ei näinud, oli ainult järjekord) ja siis äkki oli ees vähemalt 60kraadise tõusuga järsak, mida mööda rebased kribinal-krabinal ülesse ronisid ning otse punktile sülle – puhas rõõm! Rebasel on nina või vaist. 6ndasse (61) punkti saime üksi 
minna, isegi kui läksime veidi aeglasemalt kui teised, siis see oli vist 
ainus punkt, kus sai orienteeruda. Maastik oli päris mõnus rägane metsaalune ja olgugi, et punktini liikusime üksi, siis punkti juures oli paras pidu. Järgmise punktini otsustaisme liikuda mööda metsateed, kuigi see väikese ringi sisse tegi – hea otsus, sai ilma oksterägas sumpamata rahulikult metsa nautida.

7ndat (63) punkti olin ma niipalju 
juba ette kartnud, et otsus haarata teiste kotid ja mitteujuda tuli 
välkkiirelt. Siiani arvan, et see oli meil üks nutikamaid otsuseid. Raul 
muidugi arvas teisiti, aga kõike ei saa minutites mõõta ja ma arvan, et 
ka trahv 15 minutit andis meile suurema eelise, kui minu ujumine oleks 
andnud. Teiste rebaste muljed ujumisest olid positiivsed – kui on ees kraav, siis pole pikalt arutada, pluus ümber kiivri turbaniks ja vette. Anet oli suplemisega piisavalt ametis, et kaart ära kaotada, Riin peitis enda oma kiivri alla ja suutis selle isegi kuivaks jätta. Veest välja saamine oli samuti paras katsumus, sest kallas oli jällegi parajalt järsk, nii et üles tuli ronida nii käsi kui jalgu kasutades. Naljakas on see, kuidas Xdreamil võib lihtsatest asjadest suurt 
tõõmu tunda. Näiteks sellest, kui kolmekesi minuti pealt eelnevalt kokkulepitud punktis 
kokku saime.


Kaevandusmuuseumis ma ainult imestasin. Ma ei jõudnud veel ringigi 
vaadata, kui Anetil ja Riinul oli kogu kaevanduse plaan ja loogika selge 
ning noppisid ühe punkti teise järel. Tsiteerides klassikuid: "Nu 
šahtjoorõ!" 
Tipud kaevandusmuuseumi kõrval võtsid südamekese puperdama. Aga võib-olla see tuli hoopis ilust, mida me mäe otsas nägime. Eestimaa on nii ilus! Puhas rõõm ja ilu.

Hiigelsuure kopa otsast punkti võttes tuli meelde lapsepõlv, kui pikemalt mõtlemata kõikvõimalike konstruktsioonide otsa ronitud sai... Sellised pisiasjad muudavadki kogu selle ürituse nii võluvaks. Järgnes väike rattaetapp - muu hulgas tuli suusarajalt üles leida peidetud punkt, mis tegelikult väga peidetud siiski ei olnud. Kuna maanteelt vaadatuna viis tee suusaradadele läbi teadmata sügavusega suure loigu, siis otsustasime mõned meetrid edasi sõita ja toore jõuga rattad järsakust üles tõsta, et suusaradadele saada. See oli jällegi hea mõte, sest hiljem selgus, et rattaga läbi loigu sõites oleks vesi põhimõtteliselt lenksuni olnud.

Edasi rattaga lisaülesannet sooritama. Seekord saime odaviskes stiilinäiteid esitleda. Õigemini siiski ei saanud. Anet ja Riin kobistasid teisel katsel nõutud punktid täis, mina tõmbasin oma rebasesaba jalge vahele ja ronisin kähku ratta selga. Kanuu oli lahe, ei mingeid roikaid, kive, puid tee peal ees. Plaan oli meil päris hea – transportisime Riinu 25nda juurde ja too lippas mööda maad 24nda punktini. Ootaja aeg on pikk ja päike oli pilve taga peidus. Saime isegi veidi vihmasabinat. Otsustasime kanuuga teisele poole karjääri tuulevarju aerutada. Seal oli päris mõnus – vastaskaldas tekkis taevasse vikerkaar ja kujutasime ette, kuidas Riin rõõmsalt mööda serva vikerkaare taustal silkab. Natuke häiris, et me suht üksi lõpuks veele jäime, aga kõik see vikerkaar ja vihmapiiskade ballett veepinnal, rahulikud kaldad olid nii ilusad. Pluss muidugi ootamatud fännid :) Sellised fännid, kes kanuuetapi lõpus ütlevad hoolivalt, et las me tassime ise teie kanuud, haarake rattad ja sõitke ükskord lõppu, et me saaks ka koju minna :)

Lõpp läks kiirelt – ratastega keskusesse vahetusalasse ja truubipunkt. Finišiootuses kaotasime hetkeks pea ja jätsime viimase punkti vahele ja jooksime otse finišisse. Kohtunikud olid heas tujus ja lubasid meil tagasi minna, jõest muda seest punkt võtta ja teist korda finišeerida. Lõpus õppisime, et Anetiga ei tasu vaielda, kui ta tahab mudas, poris ja vees punkti võtta. Minu meelest oli selline rõõmus ja helge Xdream. Ka Anetil ja Riinul olid tagasiteel suud naerul ja silmad säramas.

Imbi

Xdream 2014-2, Aidu, Cybernetica

Enne etappi rääkisid kõik sellest, kui vinge maastik Aidu on, seega ootused olid päris kõrged. Kindluse mõttes asendasime veel Sveni kohalikke olusid hästi tundva Anttiga. Plaan oli "mõõdukas tempo" ning vigade minimeerimine.

Pärast stardipauku tuli igaühel võtta rattaga eraldi kaks punkti ning saada kokku kanuu vahetusalas. Bronnisin endale oma arust kõige lühema ja lihtsama variandi. Sõitsin grupis ning punktid tulid ilusti kätte.

Vahetusalas piisas ühest pilgust kaardile saamaks aru, et eriti palju vett meie kanuu täna ei näe. Plaan oli selline, et Antti jookseb/ujub ringi ning võtab punktid ära ning mina ja Arne tassime kanuud kõige otsemat teed mööda punkti 6, mis tuli legendi järgi läbida koos kanuuga. Võtsimegi kanuu õlgadele ning hakkasime piki teed astuma. Paaril korral panime kanuu vette ka, et üle tranšeede (on vist õige nimi?) sõita. 6. punktis ootas Antti meid ilusti ees. Tõmbasime kanuu kuivale (las puhkab, temal ka ju raske) ning läksime jalgsi kolme liikmega läbitavat 7. kontrollpunkti vallutama. Minnes ujusime kaks korda üle tranšee. Vesi oli üsna külm, aga hämmastaval kombel pärast veest välja tulemist jahe ei hakanud. Võtsime koos punkti ära, mispeale Antti suundus suurele ringile ning meie Arnega läksime täpselt sama teed mööda tagasi (ujusime kanuuni ning tassisime vahetusalasse). Jõudsime tagasi enne Anttit. Valmistusin natuke puhkama, aga kui olin jõudnud pool müslibatooni ära süüa, ilmus põõsast Antti, kes oli meie küllaltki hea positsiooni tõttu äksi täis ning kamandas kõiki rattaga sõitma.

Üldiselt tundub, et kanuu tassimine oli küllaltki kasulik, sest pärist kanuud olime enda kohta väga heal 19. kohal. Iseasi, et vähemalt kanuutassijate jaoks ei olnud etapp just kõige põnevam ja ilusaid vaateid nägin alles korraldajate poolt tehtud filmis. :(

Järgnes ratas Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumi, mis möödus suht tavaliselt. Korra tuli ratast rinnuni vees tassida ning ühe korra ujusime täiesti tarbetult üle turbakraavi. Kaevandusmuuseumis tulid meile vastu Cyberrebased, kes teatasid, et mäluorienteerumise ala on suuresti kaardi peal olemas ning soovitasid punktid kaardile üles joonistada. Nii tegimegi. Selle etapi alguseks oli mul toss küllaltki väljas ning tegelesin kõigest jõust sellega, et mitte väga maha jääda. Nii mõnigi punkt oli kõrge aherainemäe otsas, kust avanes super vaade. Kahjuks rikkus vaate kohe ära eestpoolt kostev "lähme-lähme". Järgnes punktide otsimine maa alt, mis oli täitsa tore. Leidsime kõik punktid sujuvalt üles ning sõitsime rattaga jalgsietapile.

Kaardi peal nägi territoorium välja päris jõhker -- kõrgusjoonte pruuni värviga polnud kokku hoitud. Päris elus ei olnud pilt õnneks nii hull ning ulmeliselt palju ronima ei pidanud. Punktide 35 ja 36 vahele olid korraldajad planeerinud toreda ujumisvõimaluse. Kuna aga keegi ei olnud vaimustunud ideest päästevestita külmas vees päris pika maa maha ujumisest, siis otsustasime minna ringiga. Punktis 38 oli ka üks ujumine (lühem ning paremini turvatud) ning selle me tegime ära. Eraldi punktides valisin kõige lühema variandi ning jõudsin vahetusalasse kõige viimasena. :(

Järgnes rattaetapp finišisse koos paari tee peale jääva lisaülesandega. Odavise läks meil lihtsalt -- Arne ja Antti tegid vajaliku tulemuse ära ning mul jäi lihtsalt üle oda alla visata (sain siiski ka märklauale pihta). Sentide kokkulugemisega oli natuke raske, pidin mitu korda alustama. Kohapeal selgus, et minu pakutud summa polnud siiski päris õige. Proovisime paari modifikatsiooni ning saime ülesande tehtud. Jäid üle vaid punktid truubis ning silla all ning pääsesimegi finišisse.

Sportlikkus mõttes oli tegemist päris eduka etapiga. Saime ajaga 8.23.07 30. koha, mis on meie kohta väga OK. Minu füüsiline vorm oli ikka päris kole. Kanuu võttis päris korralikult läbi ja edasi suutsin vaid teiste sabas tilpneda. Sileda maa peal oli veel kuidagi võimalik joosta ja rattaga sõita, aga mäest üles ei jaksanud üldse. Maastik oli iseensest tore ja mägede otsas ilusad vaated. Kahju, et kanuuetapp seisnes mööda kruusateed kõmpimises ning maastiku sellest osast ma praktiliselt midagi ei näinud. Samas, järgmine etapp peaks olema sarnastes kohtades, ehk läheb rohkem õnneks.

Xdream 2014-1, CyberSiilike

Cybersiilikestel erilisi eesmärke nagu polnudki. Dan ja Liina tahtsid Tartus orienteeruda ja minu ainus eesmärk oli hea tuju pärast orienteerumist. Just nii oligi. Reeglid panime ka enne starti paika: 1) ei vingu, 2) kui midagi pahasti või valus, siis tuleb kohe öelda, 3) Liina ja Dan mõtlevad. Viimane reegel tähendab seda, et Xdreamil tuleb minu meelest sageli palju mõelda, enne kui minema paned.

Stardis me jäime seisma ja mõtlesime, aga sellest polnud palju abi. Kõige nooremat luuletajat me teadsime, aga kuidas kolmekesi eraldi kolme ausamba juurde jõuda ja pärast kokkulepitud kohas kokku saada - seda ei mõelnud välja. Tore oli, et Cyberi särgiga meeskonnaliiget oskasime massi seast kaugelt näha, hajutuse puhul tõesti oluline. Esimesse rattapunkti sõites kohtasime ebaviisakaid A-rajakaid. Sõitsime tagasi väikse ringiga, aga ilma igasuguse trügimiseta ja see oli jälle tark tegu. Kaardilugemine linnas läks hästi, sest Dan ja Liina otsustasid, kus on järgmine punkt ja sõitsimegi otse sinna, ei pidanud vahepeal kontrollima, et oot-oot kus me nüüd oleme. Kanuu slaalomi punktid võtsime elegantselt. Liina sõudis, Dan juhtis ja mina hoidisn enamik aega aeru õhus ja naeratasin. See oli hästi juhitud lõik. Danile vist meeldis, et punktid olid natuke nagu segi aetud. Lennuväljale sõites valisime lühema ja porisema raja, aga see oli ka ainus kord, kus me loodusesse sattusime ja oli tore. Dan: "Ma astusin pokudele pähe, ohh palun vabandust." 

Mingi hetk Dan arvas, et väga lahe võistlus, et talle meeldib. Mina targutasin: "Ära hõiska enne sauna". Dan vastas mulle: "Ma lihtsalt naudin hetke." See pani mind mõtlema, et ei pea ju kogu xdreami etapi aja olema alalhoidlik, ettevaatlik ja jõudu säästma, et kohe peab midagi hullu tegema. Naudi hetke ja pärast naudi kuuma suppi ja kuivi sokke ka. (Näiteks sokid ei saanudki märjaks ja kuiva soki nauding pärast võistlust jäigi saamata.) Lõpus me siiski väsisime ja hakkasime vähem mõtlema. Nii me Liinaga ühe punkti lihtsalt pläkutasime maha, aga noh juhtub. Ja viimases punktis ehmatas ingel meid ära. Kui me poleks inglit seal rippumas näinud, küllap Dan oleks roninud nagu eeskujulik pioneer.

Seega rebastele jäime alla, aga mängusõpru peabki hoidma.

Xdream 2014-1, Tartu, Cybernetica

Ma olin Xdreami enda jaoks vaikselt juba maha kandmas. Eks ole osaletud juba nii mõnigi aasta, alguses B, siis A ja lõpuks jälle B rajal. Proovitud on eri koosseise ja eri tiime. Algusaja vau-elamusi pole viimasel ajal väga olnud. Tornist laskumine või soo ületamine on lihtsalt üks järjekordne (ehkki potentsiaalselt lahe) asi, mida tuleb finišisse jõudmiseks teha. Luud-kondid ei ole kah enam päris noore mehe omad. :)

Kõigest sellest hoolimata ei mõelnud ma pikalt kui Arne ja Sven pakkusid võimalust nendega koos A-rajal Cybernetica nime all seigelda. You can take the man out of adventure racing, but you cannot take adventure racing out of the man. Lisaks on selle hooaja maastikud vähemalt kirjelduse järgi paljulubavad. Minu ainus mure oli see, et ma oma mitte liiga süstemaatilise treeningplaani ning valutama kippuvate liigestega tiimikaaslastele pettumust ei valmistaks. Pärast sportliku eesmärgi kokku leppimist (teeme nii, et ei oleks pärast tunnet, et oleks võinud paremini teha) olimegi maagiliselt kogu hooajaks ära registreeritud.

Selle hooaja esimene etapp toimus Tartus, mis pakkus kerget koduväljaku eelist ning mugavat logistikat (jalgrattaga kodust starti -- mõnus). Küberi rahvast oli päris palju ning enamik olid tänu kokkusobivale võistlusriietusele ka rajal kaugelt nähtavad. Pildilt on puudu veel Sven, Raul, Alar, MargusK ja Kristi.

Võistlusest endast polegi väga palju rääkida. Ilm oli superilus, rada oli huvitav ja vaheldusrikas. Tempo oli mõistlik ja võimaldas seiklust nautida. Sai näha paari varem nägemata kohta. Meeldis ka see, et ratast (minu nõrgim ala) oli küllaltki vähe. Etappe, distantse ja aegu ei hakka siin üles lugema, keda huvitab, vaatab ise tulemuste lehte. Võistluse hailaidid olid:

• pikk kanuuetapp, kus sai imetleda paadikuure ja Emajõe luhtasid;
• tõukeratas, mis tuletas meelde aastate eest omandatud oskused (peaks enda tõukeka ka garaaži riiulilt alla tõstma);
• huvitav rattaetapp Raadil koos kummimäe külastamisega;
• BMX-i rada Tähtveres (mida ma olen küll varem ka sõita proovinud, aga seekord tuli palju paremini välja);
• see, et ma sain vist esimest korda elus Xdreamilt kuivade jalgadega hakkama ja muidugi 
• hea seltskond, kellega kõike seda jagada.

Laulupeole

Paar meeleolupilti saarele sõidust.

Öö kogemused -- Imbi

Rebased juba kirjutasid, kuidas meil läks. Ma panen kirja asjad, mis ma õppisin.

1. Lühikesele jalgsietapile võta kaasa valgus ja jäta maha moonakott - no jumala eest, jooksin mööda Kärdlat seljakotiga, kus oli 12 tunni toit ja jook ning pimedas võsas otsisin punkti telefoni valgusega.
2. Kohtu oma kaaslastega seal, kus on kokku lepitud. Me kaotasime kindlasti terve minuti sellise vea pärast :)
3. Õpeta sõpra, kui ta saab su õpetusest õppida. Kui Henri rattal kett maha tuli, siis mina olin kohe tark seletama, millistel käigukombinatsioonidel tulebki kett maha. Kuna me ketti enam tagasi ei saanud, siis Henri jäi meist maha kurbuse ja teadmisega, et ta tegi midagi valesti. Esiteks oli ratas ise natuke kipakas, et keti nii raskelt vahele keris, teiseks oleks minu kogemusi-teadmisi saanud rakendada alles sõitval rattal. Ei ole vaja targutada, kui rattaga sõita ei saa.
4. Keset võistlust tuleb märjad sokid jalast võtta ja kuivad jalga panna. Mis sest, et tossud on endiselt märjad, jalad oleks nagu kergemad, puhanumad. Ma ei mõtle, et igakord kui sokid märjaks saavad, et siis peab sokke vahetama - ühest korrast võistluse ajal piisab.

Lõbus loomauudis kah: nägime Reenoga viinamäetigusid Paladel maantee ääres. Need teod kõlbavad süüa, vähemalt malevlased olid omal ajal külalisrühmale neid küpsetatuna pakkunud. Kahtlane värk.

Rebaste öine seiklus

Ühel kaunil juulikuisel hommikupoolikul sai rattad järelkärusse pakitud ja suund Hiiumaa poole võetud. Kui praamiga juba saarele tuldud sai, siis enam tagasipöördumist ei olnud. Tuli rajale minna.

Plaanis oli siis Xdreami öine etapp Kärdlas. Rebaste naiskonna jaoks esimene. B-raja (mitte väga edukas) debüüt sai küll juba Iisakul ära tehtud, aga ega see ootusärevust ja paanikat (jah, mina olin enne starti ikka päris paanikas) ei vähendanud. Potentsiaalsed 12 tundi rajal tundusid vägagi hirmuäratavad. Kõige rohkem kartsime kanuuetapi pärast. Päeval käisime Imbi juhiste järgi lennujaama juures pizzat söömas ja seal oli ikka nii hull tuul, et ettekandjal lendas taldriku pealt pizza minema ja cappuccinode vaht paiskus mööda hoovi laiali. Panustasime sellele, et laidude ümbruses, kuhu saatmisele rajameister vihjas, on meri madal ja äärmisel juhul saab punktid võtta ka kanuud seljas(!) tassides...

Ettevalmistustega alustasime aegsasti. Mõõdukas tempos nokitsemine mõjus väga rahustavalt ning rattakummide pumpamine, keti õlitamine, kaardihoidiku kinnitamine, tulede kontrollimine, lampide kinnitamine kiivrile - kõik see oli justkui ettevalmistus lähenevaks lahinguks. Kuna Iisakul sai otsa nii söök kui jook, siis olid meie kokkupakitud kotid ikka päris rasked. Tänud Margusele oma geelitagavarade jagamise eest!

Eelnevale pildile võib juurde kujutada veel suure karbi võileibadega ja mitu liitrit vett ja muud jooki. Ja see oli ainult minu koti sisu. Etteruttavalt võib öelda, et rajal kulusid ära banaanid, kolm geeli, kaks batooni ja üks Nutellaga sai (njämm!). Joogi osas oleks ka piisanud kahest-kolmest väikesest spordijoogi pudelist. Learning all the time!

Stardis kohtasime oma suuri konkurente ja koduväljaku eelisega Suvehiidlasi.

Ja siin on ootusärevuses CyberRebased with laser eyes!

 

Peale stardipauku ja kaartide lahtirullimist selgus, et ega enne rajale ei pääse, kui natuke näputööd tehtud on - jooksuetapi kaart oli vaja tükkidena välja lõigata ja siis kleeplindiga uuesti kokku kleepida. Vahemärkusena võib mainida, et koduväljaku eelisega meie suur konkurent ei pidanud selle ülesandega üldse näppe vaevama, vaid andis kohe tuld. Aga saime meiegi oma kaardid kokku ja pistsime erinevates suundades jooksu. Kõik oli väga ilus ja tore, aga peale finišit selgus, et meid oli tehnika alt vedanud ja punkti 2B võtmist jaam ei registreerinud - sellest ka meie ainsad trahviminutid.

 

Kui me kolmest erinevast suunast kõik kohale olime laekunud, siis läks rattaralliks. Mõtlesime, et oleme nutikad ja kalkuleerime juhiste järgi need punktid ära, kuhu minema peab (juhul, kui rajameister meid ringiga kusagile saata tahab...). Plaan töötas esimese rattaralli punktini. Järgmiste punktide leidmiseks oli vaja liikuda mööda metsateid ja sihte ja meile tundus, et suurel kaardil ei olnud neid väga hästi kajastatud. Ja ei olnudki vaja, sest juhiste järgi liikumine töötas suurepäraselt, kuna Riinu ratta odomeeter oli väga hästi paika timmitud.

Peale lennukat algust jõudsime siis selle rattaralli esimese punktini. Metsas oleks nagu jõulud olnud - punased ja valged tuled vilkusid ja särasid ümberringi. Seal oli ikka sadu rattaid, kahju, et pilti ei teinud. Kuigi oli rattaralli punkt, siis pidi selle ikkagi jala ära võtma, kuna asus 87 meetri kaugusel metsa sees. Metsa minnes kohtasime ka oma suuri konkurente, koduväljaku eelisega Suvehiidlasi, kes meile vihjena ütlesid, et minge täpselt kompassi järgi. Tundus lihtne. Reaalsuses aga lõppes loha ära (hiljem selgus, et täpselt selle loha otsas see õnnetu punktike oligi) ja meie kaotasime igasuguse suunataju ja otsimisvõime ja hakkasime suhteliselt sihitult metsast punkti otsima. Selleks kulus peaaegu tund! Lõpuks metsast välja tulles oli jõuludest järel vaid mõni üksik õnnetu ratas. Aga rebased ei kaotanud entusiasmi ja rühkisid rallit edasi.

Ülejäänud rattaralli läks väga edukalt. Kuigi meil oli rajameistri plaanide suhtes õigus - täpselt juhiseid järgides me tegimegi väikese ringi sisse. Aga polnud hullu, metsas oli mõnus sõita.

Rattarallile järgnes valikorienteerumine, kus tuli viiest punktist neli võtta. Etapp möödus eriliste viperusteta, kuigi ka seal hullasime ühe punkti ümber metsa sees ikka päris pikalt. Loo moraal - tuleb rohkem neljapäevakutel käia.

Rattaga joonorienteerumine läks ka ludinaga. Kuna eelmine kord oli joonorienteerumine kanuuetapil, milles Riin ei osalenud, siis vastupidiselt meie veendumusele, et punktid kindlasti väga nähtava koha peal asuvad, tahtis ta päris mitme koha peal teelt metsa poole ajama panna. Lõpuks ikkagi ei pannud ja punktid olidki väga nähatavad. Lausa in-your-face nähtavad.

Leidsime mahti ka Kukka kivi lähedal piknikku pidada. Kuigi legendi kohaselt ei olnud mingit varianti, et seal võiks punkt olla, siis mööduvad tiimid tahtsid ikka meie juurde punkti tulla võtma. "Siin ei ole punkti, piknik on!", aga ei usutud meid.

 
Joonorienteerumine viis meid lisaülesande juurde Suuresadamasse sõjaväelise(?) taustaga varemetesse. Minu meelest oli seal päris vahva lisaülesanne - tuli varemetest leida neli kaarti ja sealt oma kaardile neli joont kanda. Nende joonte ristumiskohtades leidsime siis kahe punkti asukoha. Väga tore, et varemetesse jõudes oli juba valgenema hakanud, sest muidu oleks ikka päris õudne olnud. Niigi pidin peaaegu ataki saama, kui liidrisärgis A-rajaline mul nurga tagant välja hüppas.

Esimene punkt, mille asukoha me lisaülesande lahendamisega selgeks tegime, asus saare peal. Kindel oli, et kuiva jalaga me ei pääse ja ega see meid väga ei morjendanud ka. Sõbralikud B-raja kutid jagasid meile sooja soovituse, et minge mööda maad nii kaugele kui vähegi võimalik, muidu peab väga pikalt meres sumpama, aga kas me siis kuulasime - nii kui jalg niiskeks läks, panime läbi roostiku mere poole ja selguski tõsiasi, et sihpunktiks olev saar oli ikka üpris kaugel. Aga vesi oli jahutav ja veidi alla põlve ning kohale me jõudsimegi.

Lisaülesande lõpus kohtusime jälle oma suurte konkurentidega, koduväljaku eelisega Suvehiidlastega. Neid oli tabanud päris suur ebaõnn - Henri ratta kett oli nii kapitaalselt tagumise ratta ja hammasrataste vahel kinni jäänud, et ei aidanud ei toores jõud, ega tükkide eemaldamine. Võeti vastu otsus, et edasi liiguvad Suvehiidlased kaheliikmelisena. Rebased muidugi nägid siin oma võimalust ja panid ratastega kanuuetapi poole liduma. Selgus aga, et kanuuga ei saanudki sõita - see oli asendatud jooksuetapiga. Siin siis pilt "esimesest kanuuetapi punktist":

See on Hiiumaa tankla. :) "Kanuuetapp" lõppes lisaülesandega - rebaste tugevaim külg - pusle kokkupanek! Me olime nii kiired, et kohtunikud arvasid, et raudselt tegime mingi rekordi. Päriselt oli meil vist 5. aeg, aga naiste arvestuses olime siiski esimesed! Natuke uhke tunne oli ikka ka. Kusjuures rattaprobleemid esinesid ka meie teisel tuttaval B-raja meeskonnal - Söösthüpe. Kusagil joonorienteerumise jooksul läks ühel rattal kett katki. Ühegi kaasasoleva vidinaga seda parandada ei õnnestunud, aga mees nagu muiste võttis kaks kivi ja parandas nendega oma keti ära! Ja võistlus jätkus.

Meil aga oli juba väljas valge ja lõpp paistis. Ratastega tuld ja Kärdla poole tagasi. Lühim marsruut viis läbi lennujaama tagant. Olles päeval seal käinud, siis aimasime, milline tugev tuul seal puhub ja kui halb see kruusatee seal taga on, aga ega see rebaseid ei peatanud. Hambad ristis sõtkusime kruusateed mööda vastutuult. Kohtusime ka A-raja Läksime! meeskonda, kes said samal ajal mõnusat taganttuult nautida. Meid aga rõõmustas see, et meil finiš paistab, aga neil vaja veel varemetesse jõuda ja "kanuuetapp" läbida. Mõned kilomeetrid enne finišit nägime rebast üle tee jooksmas. Suur ja karvane jänes lõugade vahel. Kõik kolm nägime - ei olnud koll! Igatahes sobis see uhke rebane meie meeleoluga suurepäraselt ja andis jõudu isegi finišispurti teha.

Kokkuvõtlikult võin kogu meeskonna nimel öelda, et meil oli väga tore! Väsimust ja und ei olnud, rada oli põnev ja lisaülesanded vahvad. Suvehiidlastele tegime ära ja võrreldes Iisaku etapiga oli meie edasiminek ikka märgatav. Kirsina tordi peal ootas meid Monika juures soe saun... Suured tänud võõrustajatele, kes meie tohutus koguses kola taluma pidid ja meile pehmed voodid eraldasid!

 

(Ei tea, miks see kaart tagurpidi tahtis tulla.)

Iisaku Xdream -- Imbi jutt

Mina olin närvis alates hetkest, mil ma lubasin rajale noortega, kes teevad sporti, aga ei orienteeru. Peaasi, et neile nuputada meeldib, sest igasugused mõistatused lahendavad alati Piret ja Margus ära.
Teiseks, kui ma töö juures kogu aeg miskit korraldan ning selgitan mida kuidas kus ja kellega toimub, siis orienteerudes mina ainult kulgen. Kui Piret ütleb, et nüüd vasakule, siis vasakule. Kui Margus ütleb, et nüüd sööme, siis söön. Nüüd aga pean ise juhtima hakkama vää?
Kolmandaks ma ei teadnud, mida nad ette kujutavad, mis nende eesmärgid on. Vaikselt mõtiskledes panin paika 2 eesmärki: meil peab olema lõbus ja me võtame vähemalt kolm punkti.

Esimene eesmärk ei ole sugugi ilmselge, sõltub inimestest, suhtumisest ja pingetaluvusest, eks ole. Askeldasime Arne auto juures, Mari ja Kristjan vaatasid pealt. Parmud vihisesid lennata üle ja ümber pea. Mari ütles: "Raisk, keegi on mind kannikast juba hammustanud!" Kristjan vastas rahulikult: "See olin mina." Siis ma sain aru, et suhtumisega probleeme ei tohiks tulla.

Esimene punkt oli kohe stardis, kirvega tuli sihtmärgile pihta visata. No ma olen uskumatult koba sellistes asjades. Kaardil oli kirjas, et proovida võib kuni 3 minutit, asi seegi, et stardist edasi lubatakse. Haarasin kirve ja raksti sihtmärgi keskele! Vau, vau, vau - nii hea meel oli, et kõik pinged kadusid silmapiiri taha. Hüppasime rataste selga, hakkasime mäest üles väntama, ronisime ratastelt maha ja mäest üles (oli ju hullult järsk mägi). Kristjan hoidis kaarti käes ja püüdis kogu aeg lugemisel abiks olla. Oli ka, kogu aeg sai aru, kus me oleme, kuhu minna ja hakkas kohe meie juhiks (mulle väga sobis, tundsin, kuidas väljamõeldud koorem kadus). Teed olid toredad põldudevahelised teed, loodus õitseb ja kõik lõhnas nagu lapsepõlves. Jõudsime nuputamise punkti: arvuta lindiga ümbritsetud ala pindal. Minu ettepanek oli, et mõõdame kaardil umbes ära, mis see ala võiks olla ja arvutame nelinurga pindala valemi järgi. Arvutasime, sellist valikut vastustes ei olnud. Mari arvas, et valem on vale. Kristjan jälle arvas, et 5x25 ei ole 75, vaid on 125. Õigus tal ju oli, aga vastust ikkagi valikus ei olnud. Siis lugesime samme, siis ma ei saanud enam täpselt aru, kus me oleme ja kui aru sain, siis meie ligidal oli 1 punkt, võtsime selle ja läksime minema. Trahv 45 minutit.

Edasi läks jälle kõik nagu lapsepõlves - lilled, parmud, päike, sinine taevas ja rohelisest rohelisem muru. Saabus teine nuputamisülesanne. Kuidas jõuda kolme rattaga kanuuetapi lõppu? Imbi sõidab rattaga lõppu, teised panevad rattad kanuusse ja kanuutavad lõppu. Teised meeskonnad tegid ka nii. Tegelikult tehti igat moodi. Jäeti rattad maha, kolmekesi kanuusse, pärast jalgsi tagasi. Üks sõitis kahe rattaga lõppu, üks ratas kanuusse. Kolm meest ja kolm ratast kanuusse. Üks mees kanuusse, kaks kolme rattaga lõppu. Võib-olla oli veel variante. Igatahes meie puhul oleks parim valik olnud mina kahe rattaga lõppu ja üks ratas kanuusse. Seda me välja ei nuputanud ning teise ratta haarasin endale alles viimasel kanuu kilomeetril, seega kanuu etapi lõpuks olid Mari ja Kristjan juba kurnatud. Nad olid ühe korra ümber käinud ja lõputu kord kanuust sisse-välja hüpanud. Kokkuvõttes nad ütlesid, et see oli tore, aga oleks võinud kolmandiku võrra lühem olla. Sama oli teiste osalejate arvamus.

Kuid kanuust edasi läksime ikkagi reipalt. Mari arvamus oli ühene - kihutada, liikuda, siis parmud ei näri. Järgnes ratas kruusateel, mis ei olnud ikkagi nii hull kui Marguse tee Extaril. Ma teadsin seda, et on veel hullem tee olemas, aga olin vait, sest äkki ongi järgmise kurvi taga sihuke killustiku peenar tee asemel. Tegelikult kõik sujus, sõitsime, parmud jäid meist maha, imetlesime A-raja tippe endast mööda tuiskamas. Jõudsime punkti, mis asus puidust metsanotsude vaatamise tornis. Kristjan läks enne, siis mina. Kui kahekesi koos roniks, torn laguneks ära. Kristjan arutas mingi mehega, et on ikka romu torn ja sihukese otsa panevad punkti. Tuli A-raja tipp meeskond, vist isegi mitu ja äkki oli torn mehi täis.
Valge kaart oli ka, aga sellel me nägime enne Vahuri ingleid askeldamas ja täpselt selle koha pealt ka punkti leidsime.

Siis saabus minu tähetund: kaart aastast 1966 ja orienteerumine. Esimesesse punkti hakkasin kompassi ja sammulugemisega minema, rebased ühinesid meiega. Kristjan sattus sellest nii elevile, muljetas rebastele, kuidas meil ikka läinud on, et ajas mu naerma ja siis ma enam ei teadnud, mitu meetrit meil läbitud on. Hakkasime punkti liiga vara otsima, askeldasime siia-sinna, lõpuks lihtsalt nägin söödakohta ja seal punkt oligi. Edasi läksime kompassi järgi ja noppisime ladusalt 4 puntki.

Siis lappisime Aneti ratast ning Mari tunnistas, et tema tahab lõppu, aga lõpust edasi enam mitte. Nimelt oli staadioni ääres veel 2 fotoorienteerumise punkti ning üks torni ronimise punkt. Kristjan ütles samuti, et aitab küll. Minu eesmärk oli nendele hea elamus pakkuda, väga oleks tahtnud rebastest rohkem punkte saada, väga oleks tahtnud, aga hea tuju oli ülim eesmärk ja seda ma ei ohverdanud.
Lõppu läksime rõõmsalt ja õnnelikult.

Mina olen väga rahul. Nii pingevaba (kontrollaegu ei olnud), lõbus, hea ilmaga võistlus oli. Kusagilt pole ma katki ja miski ei valuta. Võib-olla ma räägiks teist juttu, kui ma kanuus oleksin olnud. See, et me lahku pidime minema, oli ainus, mis mulle ei meeldinud.
Kõht on tühi, õnneks on köögis moosi.