And now for something completely different: märjaks saab, aga mudaseks mitte (aga kui läheb halvasti, siis on kokkupuude muude rõvedate substantsidega).
Kirjutab Mart. Pildid Mart, Gerli Tooming ja Raigo Pajula.
Purjetamistermineid asjasse mittepühendatutele
Paut - pööre, mille käigus pööratakse paadi vöör vahepeal otse vastu tuult.
Halss - pööre, mille käigus pööratakse paadi ahter vahepeal otse vastu tuult.
Liblikas - eespurje lisapoomi abil „valele poole“ kinnitamine, et ta poleks grootpurje taga peidus ja koguks taganttuules rohkem tuult.
Russalka W jms - meres olevad navigatsioonimärgid, mida muidu kasutatakse laevaliikluse korraldamiseks, aga mis on samas täpselt parajad avamerevõistluse pöördemärkideks.
Foka, genua - eespurjed, üks väiksem teine suurem.
Krüssamine - purjetamine vastutuult nii otse kui võimalik, üldiselt umbes 30 kraadi vastutuulest eemale.
Proloog
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et kevadine isolatsiooniaja perspektiiv oli üsna ühemõtteline: kuna midagi muud peale koduvetel purjetamise niikuinii teha ei saa, siis järelikult tuleb seda korralikult teha. Ja kuna ühest purjekast (mis, tõsi, pole minu oma, aga purjetamist ja parandamist ikka tahab) on vähe, tuleb teine veel osta. Tehtud-mõeldud, ostsin suvehakul ära parasjagu müügis olnud 1981. aasta Maxi 77, tolleaegse nimega Meeri. See pole mul esimene paat, aga nagu ikka, üllatusi on Kotermannil varrukas mitu. Sellest edaspidi.
 |
| See on Meeri kogu oma apokalüptilises ilus. |
Plaan oli väga konkreetne: sõita 22. augustil 2020. hooaja BSSR neljandat etappi soolosõidu arvestuses (teiseks etapiks jäi liiga vähe aega, et paat sõidukorda saada ning kolmanda etapi ajal oli kalendris Draakoni karikasarja etapp, millest ma ei tahtnud loobuda).
 |
| See on meie Draakon „Leevike“. Temast siin rohkem juttu ei tule. |
Esimene vaatus
Et jällegi kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et 16. augustil pidin tegema plaanilise soolosõidu trenni: vastupäeva ringi ümber Naissaare. Kõik säetud, kohv termosesse valmis tehtud, pirukad ostetud ja kingad viksitud, asusin hommikul teele. Ei läinud palju aega, kui Tallinna reidi laevateel üks Tallinki alus paremalt hirmsa hooga peale tuli ja täitsa sellise nurgaga, et ajab alla. Ega midagi, paudime eest ära, ainult et selle käigus vajutasin korra kõvemini roolipinni peale ja... pooleks tema oligi. Niipalju siis trennist - sõitsin roolipinni könt käes sadamasse tagasi ja hakkasin otsima kedagi, kes mulle uue teeks. Kolmapäeva (19. augusti) õhtuks oli uus pinn käes, aga selleks hetkeks oli juba hilja: enne laupäeva ei olnud ühtegi purjetamistuulega ilma, eriti sellist, millega laupäevaks trenni tasuks teha. Seis Kotermanni kasuks 1:0.
 |
| See on roolipinn. Hoolikas vaatleja saab aru, et täitsa katki teine. |
Vahemäng
Ahjaa, kusagil vahepeal tekkis otsus, et kuna niikuinii on Eestis kaks Meerit ja paadile peab uue nime panema, sai mede Maxi uueks nimeks Ọya .
 |
| See on Hanna tehtud kleepsu-disain. Kleepsu ennast veel ei ole parrastel, sest kapten on pika toimega. |
Teine vaatus ehk see, milleks me siia üldse kogunenud oleme
Niisiis, 22. augusti hommik. Ilmaprognoos on krõbe (tugev lõunatuul), aga tuulemõõtjad veel väga midagi hullu ei näita. Dilemma kumma: kas panna ette suur ja punnis üksjagu kehvasti trimmitav genua või väiksem ja paremini trimmitav foka. Kaalukausi teisel poolel on teadmine, et alla 7 m/s tuulega jääb paat selle fokaga suuresti seisma. Otsustan foka kasuks, sest näppude peal tehtud kalkulatsioon ütleb, et kui peaks järsku rajuks minema, siis on purjevahetus üksinda päris keeruline ja ohtlik operatsioon. Lisaks pole mul suurt midagi võita: esimesel kolmel etapil ei ole osalenud ja trenni ei saanud ka teha. Play it safe. Igaks juhuks on valmis pandud ka grootpurje rehv, aga kuna see puri on nii pisike, siis pigem on tunne, et muidu kui päris hullu tormi puhul seda vaja ei lähe (tunne osutus õigeks).
Rada on väiksematele jahtidele pandud päripäeva ümber Naissaare, täpsemalt Russalka W - Paljassaare E - Suurupi 3. teljepoi - Naissaare paremale - Uusmadala N - Tallinnamadala tuletorn - Kuradimuna W - Aegna W - finiš Pirita jõel.
Linnulennult umbes 50 meremiili, lõplik distants tuli minul 56 meremiili GPS andmetel.
 |
| See on BSSR 4. etapi rada. |
Tracker on nähtav siin: https://sportrec.eu/ui/#1fjihm3.
11:00
Esimene hoiatussignaal (start on viis minutit pärast hoiatussignaali). Starti jään oma 30 sekundit või rohkemgi hiljaks, aga pole vist isegi kõige viimane. Samas on paadi käimasaamisega raskusi ja kukun päris kohe grupi lõppu (tuult on ka vähe ja purjed lihtsalt ei vea ära). Enne Russalka märki teen veel paar ekstra ebaõnnestunud pauti ja nii ta läheb (esimene paut, mis selles sõidus päriselt välja tuleb, on kõige viimane paut Pirita sadamasuu peale).
Pärast Russalka märki tiksun koos Kaijaga Paljassaare idatoodri poole, kätte ei saa teda kuidagi. Tunda on, et paat ei liigu, otsin trimmi siit ja sealt, natuke saan juurde, aga tõmme on lahja ikka.
Siis teen vea ja vaatan kajutisse. Kajuti põhjas loksub kogu see kraam, mis enne oli mootori all õlipannis. Milline idikas jättis selle koristamata? Ja milline idikas seda üldse ignoreeris, uurimata, miks seda nii palju on seal ja kas seda juurde tekib? Vedela ja kusekarva kraami sees loksuvad ühed tossud, üks kinnas, ühed lühikesed püksid (kust kurat need tulid?) ja kõik otsad, mis kajutiluugist põrandale ulatuvad. Seis Kotermanni kasuks vähemalt 3:0. See on mitmel viisil rõve seis, sest esiteks on otsad kõik libedad ja teiseks tähendab see, et kajutisse enam asja ei ole, sest õline gelcoat-põrand on libe nagu kurat ja seal on lihtlabaselt eluohtlik kõikuvas paadis balanseerida. Paar korda on vaja siiski alla minna veel, näiteks käigutulesid sisse lülitama. Siis turnin servadel nagu ahv, et jalad põrandat ei puutuks.
12:05
Paljassaare idatooder. Tuulenurk läheb siin teravamaks, seega võiks mul jõudu natuke rohkem olla. Tuul läheb tasahilju tugevamaks ka lageda peal, millimeeterhaaval hakkan Kaijale järgi astuma. Leian üles ühe ja teise trimmi, mis on sellise tuule jaoks liiga järsk. Lisaks leian (täiesti ootuspäraselt), et on märkimiväärne kiiruse vahe iseroolimise ja automaatrooli vahel. Suurema osa ülejäänud teest roolin ise, kui just ei ole vaja kaht kätt korraks vabaks saada. See paat on nii väike, et roolipinni otsast kinni hoides ulatub teise käega peaaegu kõike tegema. Lisaks on hea trikk panna roolipinn kummipaelaga keskele kinni, nii pole pooltel juhtudel automaati vajagi (Maxi 77 rool lendab otsekohe ühte vabalt valitud poordi, kui ta käest lahti lasta niisama).
13:00
Suurupi 3. teljepoi kell 13 paiku. Kaija on mul otse ees, aga enne märki ei suuda ma teda siiski kätte saada. Naissaar tuleb jätta paremale, seega on järgmine sihtmärk kivid Naissaare läänepoolse tipu juures vee all. Neist on vaja mõistagi ohutult mööda saada, aga võimalikult lähedalt. Kiiruse tõstmiseks panen 13:30 paiku foka spinnipoomi abil liblikasse, aga tuulenurk on täpselt selline, et liblikas püsib hästi ainult siis, kui ma neile kividele üsna täpse napika teen. See poleks esimene kord, seega sõidame. Kõik õnnestub suurepärastelt, liblikas tõstab mind kella poole kaheks Kaijast ette. Anni (Kaija kapten) ütles pärast, et tema ei saanud seal liblikat üles, oli liiga ebastabiilne.
14:00
Olen nii kaugel Naissaare külje all, et viskan halsi ja sõidan otse Uusmadala põhjapoi peale. Tuulenurk on nüüd täpselt selline, et liblikat enam panna ei saa, aga tuult on pisut vähe ka selleks, et niisama vedada. Kaija hakkab lähemale hiilima. Peaaegu sõidan täiesti mudasse, sest korralikult väljaõpetamata navigatsioonielektroonika juhendab mind ebamääraselt ja sõidan märgist korralikult kõrgemale. Õnneks taipan mingil hetkel, et peaks märki juba silmadega nägema, leian selle tükkmaad altpoolt ja sõidan väikse kaotusringiga märgi peale.
 |
| Siin pildil on paremal näha Kaija ja vasakul Naissaar. |
15:15
Vahetult enne märki üritan õpetada automaatrooli ka märgi peale sõitma, aga laine on liiga suur, ta ei allu. Roolin käsitsi ja sõiman märgis soodimeest korralikult, sest soodid ei tule piisavalt kiiresti peale (kurss läheb pisut kõrgemale, aga mitte veel krüssu).
Järgmine sihtpunkt on Tallinnamadala tuletorn, mis on üks ütlemata tänuväärt märk, sest 5 meremiili pealt on teda juba täiesti vabalt näha. Samal ajal tähendab see seda, et tuleb hakata tähele panema Tallinn-Helsinki liinilaevu, millele tuleb aupaklikult teed anda. Mõni minut pärast Uusmadala poi võtmist tuleb esimene hoiatus, et nii rahulikuks see ilm ei jää. Viskan kiiresti pakisupi sooja, et see endale sisse kühveldada, sest on selge, et kui jama hakkab, siis on ainult sport ja söömiseks enam aega ei ole. Pea kümne aasta tagant on mul üks päris jube kogemus raju, vihma ja energiapuudusega, parem on mitte seda korrata.
 |
| See pisike punn seal ees on Tallinnamadala tuletorn. Oota vaid, kuni ta lähemale jõuab ja suuremaks kasvab. |
Tuult muudkui kogub, Kaija muudkui vajub ja Bella (kes on selleks hetkeks kaotanud oma gennakeri-võime) tuleb tagurpidi muudkui lähemale (mitte, et ma nendega konkureeriks, aga hea on ikka kedagi kätte saada).
16:00
Tallinnamadala tuletorn, Tuul on nüüdseks paisunud juba nii palju, et torni juurdes hoian aupaklikku distantsi - kui pagi peaks mind pikali lööma, sõidan talle liiga lähedal olles lihtsalt pihta. Tuulenurk on pärast märgi võtmist juba krüssule lähedane, võimelda saab üksjagu, aga see kõik on nohu võrreldes sellega, mis ees ootab. Kui palju tuult on, ei tea, sest kellapinda on mul vähe ja hoian seal navigatsioonipilti. Tunde järgi 8-10 m/s.
 |
| See on Tallinnamadal tuletorn kogu oma hiilguses. Väga imposantne asutus. |
16:20
Selja taga toimub draama, millest ma muidugi sel hetkel midagi ei tea, sest raadiot ei kuule ja telefonist pole aega sõnumeid lugeda. Pikemat distantsi sõitnud Öösorril läheb roolipaller lihtsalt pooleks, roolileht vajub merepõhja ja nad on sunnitud endale SAR kaatri järele kutsuma.
Samal ajal Kaija muudkui vajub tahapoole, Bella tuleb ikka eespool lähemale ja pärast Kuradimuna läänepoid paistab veel üks valge puri, mis tundub ootamatult lähedal, aga panen selle nurgavahest tulnud silmapette arvele.
16:55
Kuradimuna läänepoi juures tuleb teha paut ja minna täiskrüssukursile. Sealt edasi on ainult jäänud veel ainult Aegna läänepoi (Aegna põhjaotsa kivide juures - see on see poi, mille peale omaarust sõitis Blue Sirius, kui ta tegelikult sõitis mõnevõrra SSE suunas asuva Aegna tulepaagi poole ning seega otse madalikule) ning pikk kojukrüss üle Tallinna reidi. Seiklused siinkohal alles algavad.
Meri on päris karune juba, vahepeal viskab vihmasabinaid. Otsin trimmi, mis paadile sellistes oludes meeldib. Kõik trimmid peale, mis jõu välja laseks ja siis lasen mõnuga kreeni. Töötab küll, Bella tuleb muudkui lähemale ja eespool olev valge puri ka juskui suureneb (pole mahti telefoni otsida, et trackeri pealt vaadata, kes see on). Ei ole tunnet, et peaks grooti rehvima, küll aga on selge, peab midagi peab edaspidi tegema grootsoodi otsa, ülekande ja stopperiga. Selle praegusega on natuke nadi pagidele reageerida. Mida täpselt teha, veel ei tea.
 |
| Ma ei tee tavaliselt endleid, aga kui teen, on kraenurk alati ninas. |
17:40
Kohtun lõpuks Bellaga ja tiksun neist stabiilselt mööda. Arvestades seda, et nad on kahekesi ning neil on uued mustad purjed (minu vanade dakronlappide vastu) ja kiirema paadi pall, võin seda pidada väikseks töövõiduks.
 |
| Siin saab Bella vintsivändaga mööda masti põmm! Hea, et nad seda ise tähele ei pannud, muidu tekiks veel mingi tüli. |
Pool tundi hiljem tuleb esimene närviline hetk, sest eemalt tuleb paremal halsil minust palju kiirem Calena ja ma pean talle teed andma. Pautida selle koha peal ÜLDSE ei taha, sest Aegna läänepoi on sel hetkel vasakul umbes traaveris ja mul pole ühtegi põhjust talle lähemalt ronida. Õnneks on nad nii parasjagu palju kaugel, et saan rahulikult eest läbi.
Paremal ees paistab Tallinna 1. teljepoi ja veel natuke paremal Viking Gabriella, kes tuleb Helsinki poolt, kavatseb võtta kaare ümber teljepoi ja mulle otse ette keerata. Õnneks on tema jälle nii palju kiirem, et sõidab eest läbi. Lasen otse edasi, jupp maad üle laevatee, aga Aegna ja Naissaare vahel läheb meri nii karuseks, paudin ära hetkel, kui Aegnast rahulikult mööda saan, et Viimsi poolsaare kalda alt rahulikumat vett otsida. SUUR VIGA. Vaatan küll ringi, plats on puhas, aga kui olen paudi ära teinud, ilmub Tallinna poolt udust ja paduvihmast Eckerö Line'i Finlandia ja täpselt nii, et ma saan kõige paremal ja kiiremal kursil talle vööri vastu külge. Kurat. Pautida ei taha. Pressin ajuti nii palju, et saaks tal tagant läbi. Õnnestub, aga sinna kaob ilmselt hulka minuteid (trackeri pealt on kiirusekadu väga hästi näha). Oleks veel viis minutit vastu pidanud otse minnes, oleks kõik korras olnud. Oleks poleks. Bella otsustas üldse teha nurgaka ja minna Naissaare alla. Õige otsus, oleks ka pidanud minema.
 |
| See on mingi mootorpaat. |
Samal ajal tuleb valge puri Aegna külje alt muudkui lähemale. Lõpuks hakkab silm seletama tõenäolist, ehk siis seda, et tegu on folkboodiga. Skåne Saga, roolis Priit. Teine folkboot, Tiit Riisalo W-Lind on kadunud nähtamatusse kaugusesse. Uskumatult osav tüüp.
19:20
Ronin Püünsi rannale nii lähedale, kui julgen. Vihm on nii tugev, et randa palja silmaga ei seleta ning kaardi vaatamiseks pole väga palju mahti, seega liiga napikat ei saa teha. Mis lollusi ma seal tegin, enam ei mäleta, trackeri jälg on päris jube, aga ilmselt ei tabanud enam maa-aluseid tuulepööramisi ära. Maaga kohtumise vältimiseks tehtud paut läks ka täiesti tuksi. Jälle sai soodimees hirmsasti pähe.
Vihm aina tugevneb.
20:00
Üheksa tundi on sõidetud. Järsku sõidab mul eest läbi SAR kaater, Öösorr slepis. Mast paistis peal ja kaks meest pardal, seega tegin järelduse, et midagi väga traagilist pole toimunud.
Vahepaut, sõidan tagasi laevateeni. Veel on näha Tallinna liitsihi tulesid, paudin liini pealt tagasi, et mitte võtta olematus nähtavuses suurte laevadega jagelemise riski. Hetk hiljem saabus täielik kott, sõitsin sõna otses mõttes käsikaudu. Telefonist kaarti ei tahtnud vaadata, sest vett lendas alt ja pealt. Vaatasin ringi, et kas kokpitis on raheteri, aga ei, lihtsalt vihmavesi tuli nii valusalt vastu nägu. Teadsin umbes, et Kuuli Muna peaks kusagil otse ees olema. Nii oligi, ühel hetkel ilmus minust natuke kõrgemal Kuuli Muna betoonkolakas ja sellest vasakul Miiduranna sadama punased poituled. Kuna kurss oli paras, otsustasin sõita maa ja Kuuli Muna vahelt. SUUR VIGA. Kalda all on täiesti olematu tuul, oleks pidanud enne merele tagasi minema. Skåne Saga'st sain kogu selle avantüüri käigus küll füüsiliselt ette.
21:20
Veel paar vahepauti, tunnistamine, et Bella on suutnud oma Naissaare-nurgakaga vahet säilitada (enne kasvas see pidevalt) ning ongi finiš Pirita jõel. Kogu sõiduaeg 10:16:50.
 |
| Finiš. Näos peegeldub piiritu energia ja optimism. |
Kai äärde jõudes tegi meeldiva üllatuse Raigo (Meeri/Oya endine omanik), kes oli tulnud vastu ja aitas vööri kinni panna. Üksi saab ka, aga on täbar ja riskantne, eriti kui tuul natuke puhub. Aitäh!
Epiloog
Paadi kõvade pindade pealt saab diislist ja õlist kõige paremini lahti kätepaberi ja tehnilise piirituse abil.
Riiete ja otstega on lugu keerulisem, eksperdid töötavad probleemi kallal, aga üks on kindel: ära õliseid riideid esimese asjana pesumasinasse pane - saad õlised riided JA õlise pesumasina.
Aitäh korraldajatele ja kaasvõistlejatele! Kui midagi valesti ei lähe, osalen järgmisel aastal rohkematel etappidel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar