Pühapäev, 2. august 2020

Expedition Estonia 03.-05.2020, Doktorid

Kirjutab Mattu. Kommentaarid: Margus. Pildid: korraldajad ning toetustiim.

Algus

Asi algas kusagil maikuus, kui Margus tuli jutuga, et tal võttis Facebookis plaanitava raja vaatamine vere vemmeldama ning ta otsib tiimikaaslast, kellega minna.

Mina, nagu ikka, olin kahtleval seisukohal sellise ürituse läbimise suutlikkuses. Miski aga ikkagi hästi natuke tõmbas selle poole, inspireeris Setomaalt Virumaale matk. Abiks on alati ka naisega arutada ning kahevahel olles julgustav "jah, mine muidugi" aitas otsuse langetada.
Ütlesin väriseva südamega oma "Jah"-sõna ning siis lükkasin selle teema oma ajus kuhugi hibernatsioonirežiimi.

(Margus: peale minu ja Mattu läksid Cyberneticast teele veel Arne ja Maksim, kes otsustasid üksinda liikumise kasuks.)

Raja üldskeem

Siiski tegime eelnevalt Margusega ühe proovisõidu ka Taevaskojast Tartusse otseteed pidi (ca 43 km). Mõte oli üksteise tempodega harjumine. Mu jaoks oli see paras põnts, sest maanteerattaga distantsi sõita pooleteist tunni (nii kaua sõitsin Tartust Taevaskotta) asemel kaks ja pool tundi tundus väga aeglasena.

Võtsin Marguse eesmärgi (läbida rada kontrollaja sees) eneselegi üle ning sõnastasin endale lisaks isikliku eesmärgi, miks ma seda tegema lähen: "Tulla tagasi parema inimesena". Kuigi mitte midagi ei osanud sellest oodata, sest eelnev isiklik kogemus oli null. Maksimaalne aeg järjest sporti teha oli eelnevalt 2 korda GranFondoEstonia Tallinnast Tartusse sõit, mis kestis ca 8-9 tundi järjest. Nüüdne elamus paistis tulevat oma 4-5 korda pikem. Kuigi paar nädalat enne starti olin ma naiivselt arvamusel, et 20 km/h ikka jõuab rattaga sõita ja järgmise päeva südaööks või natuke hiljem peaks finišisse kenasti jõudma. Arne õnneks tõi sealt pilvede pealt alla ning ütles, et nii see kindlasti pole, hea kui kontrollaja sees raja läbid. Tal oli muidugi õigus.

Nädal aega enne starti olin ikka vaevatud ja ärevil. Ööuned olid rahutud ning vaimne ettevalmistus käis. Lohutasin end teadmisega, et rattaga (mida on kõige rohkem) ma jaksan sõita ning seda ei pea tegema kiiresti. Kõigi ülejäänud asjadega õnnestub ka ehk hakkama saada. Mingi varu matkaks vajalikke asju (nagu magamiskott, mõni paar sokke, termokiled jms) hankisin mõni nädal enne starti, päev enne starti käisin Garmini esinduses autoGPSile rattakinnitust küsimas. Venna käest saadud ~10 aastat vana autoGPS'ile aga rattakinnitust pole, see ei pidavat üldse vett kannatama. Küll aga sain täiesti tasuta GPSi firmware uuenduse ning kaardi uuendused. Väga lahe. Ma olin ükshaaval sinna enne kõik 43 kontrollpunkti + 3 vahetusala + finišipunkti sisse toksinud ja üle kontrollinud. Äkki on natuke abiks, kuna päriselt kaardi ja eriti kompassi järgi orienteerumises ma olen nõrk. Testisin eelnevalt ka, kolm tundi aku pealt see riist täitsa näitas pidevalt pilti ja juhatas punktideni. Plaanisin seda GPSi kasutada nii, et alati järgmine kontrollpunkt on sisestatud, aga ekraan tumm ja kui vaja vaadata kaugust või suunda, siis kontrollime. Ehk peab aku siis kauem. Matkaspordist õnnestus ka veekindel telefonikott saada, veidi suurem, kuhu siis GPS ja akupank näiteks ära mahutada. Üks päev enne starti käisin ka Marguse juures ning "käisime raja läbi" kaardi pealt.

Pakkimisega tegelesin terve reedese (stardi) päeva. 15 topeltvõileiba küpsetasin ka endale ise. Praemunad ja peekonid said ka pooltele vahele lisaks singile/vorstile ja juustule. Kuidagi õnnestus vist enamvähem asjad ära pakkida õnneks mitte liigselt kiirustades, aga terve päev otsa olid mõtted asjadel nende paigutusel ning kogu kupatus visualiseerimisel ja erinevate olukordade läbimängimisel. Et midagi olulist maha ei ununeks. Retkeks valisin ämma 10+ aastat vana Scott 26" maastikuratta. Kuna ma olen paar korda sellega ka Tartu Rattamaratoni läbi teinud ning sellest rõõmu tundnud siis väiksema raamiga paksude kummidega, toimiva esiamordiga ratas sobib. Kiirust ju taga ajama ei lähe.

Abikaasa tegi mõnusalt koorese pasta ning tankisin ennast enne Tartust äraminekut korralikult täis. Kell 17 olid kõik kompsud valmis, Margus ja Piret tulid korjasid mu koos ratta ja kompsudega peale.
Stardis installeerisime mu rattale Arne käest saadud vedamisnööri, äkki läheb vaja. Paremaks inimeseks pidin ju saama, mitte egoistlikkust kasvatama. See on tiimiüritus ning tiim on täpselt nii edukas, kui kiire on kõige aeglasem liige, ehk et koostöösse on otstarbekas panustada.




Esimene ratas


20:30 läks Koidula raudteejaamast andmiseks. Me pälvisime kohe "vastuvoolu ujujatena" tähelepanu, sest umbes teisest ristmikust pöörasime paremale, kui kõik teised keerasid vasakule. Aga see oli meil planeeritudki nii. Kahjuks tegime me üsna pea ka kohe ühe vea ning sattusime kuhugi raiesmikule ja soosse, ehk jalad said märjaks ning ekslemist veidi oli kuni leidsime uuesti teeotsa üles, mis meid esimesse kontrollpunkti viis. Üllatus oli suur, kui meile jõudis järele Arne. Arvasin, et me olime selle ekslemisega lootusetult juba maha jäänud. KP1 küsis abi inglise keeles ka üks sportlane, Arne teda abistas lahkelt. Selgus, et ta jäi starti hiljaks ning tal on osad materjalid puudu (vastuste märkimise leht ja legend).

Esimesest punktist väljumine
Kihutasime edasi järgmise punkti suunas ning valisime pärast väikest soo-otsa konservatiivse kruusatee. Enamik vist jällegi läks metsateid pidi.

Teine punkt oli nunnu kinnikasvanud järve ääres

Ingliskeelne sportlane osutus hoopis türklaseks kellega Margus vestlema asus teel KP2->KP3. Eelmisel aastal olin ma seal kandis ka maanteerattaga uudistamas käinud ning osa trassi läbisin teistkordselt ning tee oli tuttav (kruusatee). KP3 hakkas hämarduma ning korralikult kiivri külge installeeritud lampe läks nüüd vaja. Türklane, Ali, ütles, et ta loksub meiega, kuna tal osa materjale on puudu. KP3->KP4 vahel läksime ka võssi, mis vist oli viga, sest ringiga tee pealt minek oleks kiirem olnud. Ring ei olnud ka väga suur. Enne KP4 oli muidugi selle rattaetapi maiuspala: "talitee". See algas suure maantee pealt küll lahedalt, mingite metselukate söötmispaigad jms rajad aga edasi läks üsna ligaseks. Tegemist oli Audjassaare ja Lüütja vahelise sooga, kus kunagi võibolla on olnud mingi talitee. Sel korral tuli sumbata pahkluuni, vahest ka põlveni ning üks kord ka puusani vees. Seda teed oli oma pool tundi kuniks maa vastu tuli. (Margus: nagu nimigi ütleb, olid taliteed mõeldud kasutamiseks talvel, kui soo on läbi külmunud ning on mugav reega sõita ilma, et igasugu puud ning kõrge rohi ette jääks.)

Oja ületamine

Südaööks olime Lüübnitsa tornis ning imetlesime Venemaad.

Torn päikeseloojangu aegu

Meie jõudsime kohale kottpimedas

Sealkandis oskas Arne end pildile sebida

Ratas oli paraja kõntsa endale külge kerinud. Puhastasin seda veidi ning edasi oli rattaralli kuni vahetusalani, ehk Järvselja metsade taguse Emajõe Suursooni Ahunapalus. Kolm tundi sõitsime mööda suuremaid ja väiksemaid teid, mis paljuski olid jällegi tuttavad, sest eelmisel aastal sõitsin ma Lüübnitsa kandist rattaga just Räpina ja Meeksi kaudu koju Tartusse. Vahepeal ikka toitusime ka, mõni võileib, geel ja batoon läksid sisse, sõidu pealt. Enamus sellest 3h ja ca 50km sõidust tegime ka tiimitööd, aegajalt tundsin ikkagi olulist kergust, juhul kui Margus nöörist ei hoidnud. Ali oli ka kogu aeg meiega. Aegajalt jõudsime järele ka Tanelile ja tema kolmele kamraadile. Järvselja ürgmetsas hakkas ka tibutama ning kilejakk oli abiks.

Kell 3 jõudsime Ahunapalusse kus sai natuke vorsti ja kartulisalatit, riided ära vahetada ning sellega normaalsemaks inimeseks. Rattaetapi lõpus hakkas vist mingi esimene väsimus tulema, sest tunnistasin, et kiiremini ma küll ei tahtnuks sõita. Pulsikella järgi oli ka ikkagi keskmiselt korralik "rohelises töötamine" olnud. Kokku sahmerdasime VA1-s umbes tund aega ning kell 4 startisime ratastega kanuuetapile. Margus kategooriliselt arvas, et rattaid lahti pole mõtet võtta ning viskasime rattad üle kanuuservade ja panime kolme koormakummiga kuidagi kinni. Etteruttavalt, ümber ei käinud ning jõudsime VA2 edukalt.

Kanuu

Päikesetõusune Emajõe Suursoo oli üsna sürreaalne kant. Kalli jõgi ja järv koos väikeste lisajõgedega olid üsna laiad ning vähevoolavad. Marguse õpetusel sai kanuu liikumiseks vajalikke liigutusi parandatud. Kui eelnevalt tundus, see 25km kanuud mitte-midagi-ütlevana, siis tegelikult oli tegemist üsna tüütu nühkimisega. Me otsustasime siiski mitte joosta mõningate punktide järele mööda kaheldavat maad, vaid tegime kanuuga tiirud. Meelde jäävad sellest omamoodi elustiiliga inimesed, kell 5-6 paiku sõitvad paadid, veepealsetes saunamajades asjatavad inimesed ning üks Mammi, kes KP10 -- laevavrakk -- juures just ujumas käis, keda kaugelt vaadates punktiks pidasin. KP11 käis meie kanuuga väike põnts mingi puunoti vastu ka ning rattad nihkusid veids paigast. Õnneks siiski ümber ei läinud ning saime kuidagi ka Praagalt Varnjasse. Peipsi järve kallas oli küll megalt täis kasvanud ning päris suure ringiga pidi sinna minema. Üldiselt oli kogu see suursoo suht sürreaalne. Ühtegi teed maismaad pidi sinna ei lähe, ometi on seal inimesed ja kalastamine ja töötamine ja majad. Teistmoodi, veepealne elu.




Vesi oli suurema osa ajast peegelsile ning jões mingit voolu polnud




Laevavraki punkt

Kohale jõudmine Varnjasse oli aga meeliülendav. Kell oli siis 9:40 ning 13h stardist kulunud. Mingi graafiku järgi üsna hästi tuldud. Päikesetõusuga siiki mingi energiatulv tuli peale ning esialgu polnud vahele jäänud ööst eriti märki. Eriti õnnelik olin täiesti kuivaks jäänud jalgade üle. Kohalik supp oli okei. Ilm oli ilus ning pakkimine järgmiseks rattaetapiks võttis omajagu aega.






Teine ratas

Kell 11 startisime. Ilm oli ilus, lühike rattavorm seljas. KP12 Kasepää külas oli keegi ära koristanud, pärast minuteid otsimist otsustasime lihtsalt edasi minna.




KP13 oli metsavendade punker, millest mingid riismed ja auk oli alles jäänud. KP14 viis meid kuhugi Selgise mägedesse, kus oli tõesti veidi üles-alla sõitmist. Kohalike abiga läksime aga hoopis teist teed pidi, kui algselt plaanitud, sest üks mees, kes seda teed pidi üritas minna, olla ka tagasi tulnud. Olek oli selliseks ükskõikseks läinud. Pidev pingutus on kuidagi tunda andma hakanud ning endaga oli üksjagu tegemist. Proovisin küll süüa ja juua midagi, aga eriti sisse tahtnud asju minna. KP15 metsavahi punkt oli ka kuhugi kadunud.

Stiilinäiteid mahajäetud metsavahimajadest





Järgnes üsna lahe jõe ületus. Kõik saime kuiva jalaga üle, kasutada oli üks palk ja pruss.



Veel üks stiilinäide sillast, natuke teises kohas rajal
Järgnes üsna lahe, kohati veealune laudtee Kaiu järve ääres Pedassaarel. See oli küll kohati hirmus, sest kartsin libedust ja kukkumist. Punkt oli Eesti vanima 350 aastat vana hiidpedaja ehk emamänni juures.



Margus oleks minu tagant küll kiiremini tahtnud sõita, aga ma siis targu läksin juba ees ära, et igaüks saaks oma tempoga sõita. Hiljem selgus, et Margus oli teel tagasi käna pannud. Go Figure. Piret oli suitsukalaga pärast veelaudteed meil vastas ning sain ketti õlitada, mis krigises hullult. Sööki endiselt sisse ei läinud ning hea oli veidi selili pikutada, kui Margus oma perega midagi asjatas.


Puhkepaus Kaiul






Kõik valmis, läksime siiski edasi. Olek just rõõmustav ei olnud. Tiimitööd (üksteise vedamist) me ka väga ei teinud. Kääpas oli mul mingi kinnisidee käia poes ja osta jäätist. Vaevalt, kui ma selle sisse jõudsin endale imeda, läks tuuliseks ja külmaks ning hakkas tibutama. Pakkisin endale pikemad riided selga ja hiljem ka kileka. Olek aga eriti paremaks ei läinud. Tuimalt võtsime KP19 vihmas. Oli külm ja paha.


Jõudsime KP20-21 ehk sigalasse.




Õnneks tuli üks uks avada, et vähemasti vihmavarjus olla. See oli minu kogu retke kõige raskem koht üldse. Üritasin energiast pakatavast Margusest natuke inspiratsiooni saada, aga see ei õnnestunud. Nad käisid Ali-ga ja võtsid KP21 sisetingimustes ära, mina niikaua leidsin mingi tooli ja üritasin sisse toppida endale võileiba kuidagi. Kõik kaasavõetud riided panin ka selga. Pool võileiba läks sisse, üks geel läks kuidagi sisse, vett ja jooki kallasin ka vastu tahtmist alla. Mõtlesin, et mitte kuidagi teisiti seda energiat ei tule, kui sisse süües. Tuleb süüa, isegi kui ei taha! Margus ütles, et lauda teises otsas on mingi võistkond, kes kohe katkestama hakkab. Ütlesin, et mulle see kuradi Ekspeditsioon üldse ei meeldi ning läksime edasi.

Külmaga ja vihmaga võideldes hakkasime lihtsalt kerima. Mingil mäest üles lõigul tekkis tahtmine tempot teha, läksin ja sõitsin oma küllalt kõrge kadentsiga tempos eest ära. Tundsin, et mul on vaja omadega kuidagi hakkama saada, oma tempos üsna intensiivselt parasjagu sõita. KP22 ja KP23 tulid selliselt, et Ali haakis minu sappa ning Margust siis ootasime. Mul hakkas aga kohutavalt parem sellest sõitmisest ja ju siis sellest sisse vägistatud söögist hakkas mingi energia kehasse jõudma. Nii kui paremaks läks, võtsin aga teise võileva poole ka ning tankisin energiat juurde. Olemine läks edasi minnes lausa vapustavalt heaks, nagu polekski 20h järjest liigutanud. Tiimi mõttes oli see muidugi ränk viga ja just sellepärast ma hakkasin vihkama GranFondosid, et tekkisid mingid egoistid, kes ainult enda "perse" eest hoolisid. Nüüd olin ise samasugune. Tagantjärele lohutasin ma ennast teadmisega, et GranFondo kestis 8-9 tundi ning need tüübid, kes kolmandal või neljandal tunnil ühise veeremise ideest enam aru ei saanud on, märksa nigelamad, kui ma, kes tiimitööst ei adunud 20h pärast sportimise alustamist. KP24 edasi siiski läksime koos, kuna oli energia jälle üleval, siis jaksasin ka Margust vedada, kellel raske hetk vist hakkas tulema.

KP24, prohveti mänd

Vaiatus tegime seisaku ning Margus ütles, et nüüd aitab, tal põlved valutavad ja tema nüüd katkestab. Mina olin oma eneseületusest saanud piiritu energiaga muidugi jätkamishoos, aga kuna järgnesid ikkagi töötamise alad, singlid ja kraavid ja metsad, siis läks nii, et mina läksin Aliga edasi ja Margus sõitis Tormasse Piretit ootama. Kraaviäärne singel polnud väga hull, kogu aeg sai sõita ning Sadala farmi mingis katusealuses (KP26) ootas meid Coca Cola! Aitäh Silver.


Tankisime end seal ning ka joogipudelitesse seda kaasa ja kihutasime edasi. Päris hea oli kihutada, sest liikumiskiirus oli headel teedel tõesti kõrge. Head teed said aga üsna ruttu otsa, sest sattusime Pätsu aegsesse talude küladesse, millest oli muidugi emake loodus üle käinud selle 80 aastaga. Päris palju ragistamist oli läbi võseriku, üle mahalangenud puude. Ühte punkti ei leidnudki, kuigi olime sellele vist lähedal, sest hiljem tulemusi sirvides, oli see punkt siiski arvesse võetud. Margust, kes orienteeruda oskab, meil ju polnud ja pidime ise omade jõududega hakkama saama. Muideks, see auto GPS pidas üsna hästi, oma 8-10 tundi, selliselt vastu, et aegajalt näpid ja vaatad. Üritasin teda kuidagi laadida ka, aga mingil ratta lõpu hetkel andis see ikkagi otsad.

Need kolm punkti Jõgevamaa ning Ida- ja Lääne-Virumaa ristumispunkti lähestikus võtsid üsna kaua aega, aga sellest pääsedes saime jälle kruusateedel kihutada. Õnneks maitses ka võileib vahepeal ning nii jõudsime Veneverre (KP31). Järgmine punkt oli veel kusagil võsas ning aega läks metsas veel tule paigaldamisel kiivri külge, kuna jälle läks pimedaks. Ali natuke rahustas ning ragistasime edasi. Leidsime veel ühe kadunud punkti võserikus ning edasi oli üsna pikk tee vahetusalasse. Väsimus oli üsna suur ning tempot enam ei jaksanud teha. Kiirus oli nii 20km/h või nõksa alla. Küll, aga kannustas see, et varsti saab natuke puhata. Ca kell 23 jõudsime VA3 kohale.



Rattaga oli selleks korraks kõik

Mul oli piiritu rõõm ka selle üle, et Margus ja Piret mu eest nii hästi hoolitsesid. Telk läks püsti, ratas võeti vastu, juhatati, kus saab süüa, kus saab keha kergendada, kott aidati seljast. Magamiseks pandi ase valmis. Tohutu abi! Põhimõtteliselt nagu metsahotell. Silver Eensaar küsis kohale jõudes, et kes te sellised olete ja mida ja miks te siin teete? Mitte midagi ei osanud vastata. Natuke elevust tekitas see, et kohe pidi saabuma ka ERR korrespondent ning ta soovitas siis mudased riided ikakgi selga jätta ja natuke oodata, aga selgus ka, et korrespondent eksis ära ning me teda oodata ka ei viitsinud. Südaöösel sai suigatada unne plaaniga kell 5 startida jalgsi etapile koos Aliga. Kell 4 panin endale äratuse ning palusin Piretil mind taguda, juhuks kui ma maast lahti ei saa. Kell 2 oli vastupandamatu vajadus keha kergendada, keha tegi imelikke trikke. Ehk magada sai 2 kahetunnist stinti.

Hommikul, kell 4 oli äratus muidugi väga põnev. Kella kuulsin, püsti sain. Telgist välja ka sain. Esimesed paar sammu ning sõõm värsket õhku vallandas järjekordse emotsionaalse purske ja lõpmatusena näiva energiatulva. Ma saan liikuda! Mul ei valuta kusagilt! Ma tunnen end jumala hästi! Rõõm iseenda üle laadis veel korralikult energiat. Hommikukohvi ning puder, asjade pakkimine, kus jällegi Piret mind abistas hoolega, aitäh selle pingutuse eest! Margus ja Piret koristasid mu maha jäetud laga (magamisasjad, ratta, sopased riided jms jura) pärast rõõmsalt kokku ning ma ei pidanud selle pärast üldse muretsema. Sellise teeninduse eest jään väga suure tänu võlgu.

Ärgates oli õues juba valge


Jalgsi

Kui ma eelmise päeva õhtul Ali käest küsisin, et mis plaan homseks on ja jutt läks jooksmise peale, siis ma olin küll väga skeptiline, et mina ja jooksen -- pigem vaevu longin. Hommikul tundes piiritut rõõmu enda üle, et ma suudan liikuda ja kusagilt ei valuta, mõtlesin aga teisiti ning tegin ettepaneku, et lähme sörkides minema, sest varsti on soo ja siis nagunii on liikumine raskem. Üsna varsti hakkas üks kand hõõruma ning hoolimata lisatud plaastrist see nii jäigi. Vist oli liiga paks sokk ning selle tossuga varem proovimata kombinatsioon.

Tudu soos oli muidugi vahva. Pärast metsaväljaveao masinate poolt tekitatud järvesid jõudsime lõpuks sohu, GPS aitas meid õige punktini KP33 Tudu järve kaldal. See hommikune soo oli ka päris äge, omamoodi. Jalad olid küll juba ammu märjad, aga eks me vantsisime edasi. Ka KP34 oli samas soos. KP35 oli Seljamäe soos, üle tee, aga teeni jõudmiseks pidi ragistama jällegi metsaveomasinate ja kobraste poolt tekitatud järvedes. Seljamäe matkarajal olev punkt KP35 oli muidugi tore, st sinna saamiseks pidi sumpama valmiva laudtee asemel mudas. Olles selle kadalipu juba läbinud, siis edasi läks korralik trepp, laudtee ja igati viisakas rada, värske kemmerg ja lõkkekohad olid kõik valmis, lihtsalt päris tee pealt sinna rajale saamine oli veel tegemata. Saime siis natuke varem seal matkarajal uidata, kui laiad massid sinna ükskord jõuavad. Varem paika pandud raja järgi liikusime läbi soo ja kraavide, üsna raskesti ühe matkaraja peale, mis alguses oli üsna ok, pärast läks väga soiseks ja võsaseks, kuid jõudsime ikkagi tee peale. Piret ja Margus tulid meile sinna vastu ning kohtusime natuke. Tahtsin akupanka, et GPS ikkagi vastu peaks. Selleks hetkeks olime Aliga aga teinud otsuse, et Sirtsi sohu ja kahte punkti võtma me ei lähe, kuna kell oli üsna palju ning liikumiskiirus soos on ikkagi väga aeglane, eriti sinna jõudmine. Piisas meile Tudu ja Seljamäe omadest. Kusjuures ilgelt oli valmivaid murakaid, eriti Seljamäe soos ja sealsetes võpsikutes.



Võtsime mööda suurt magistraali suuna KP38 Rihula metsavahitaluni. Mõnes mõttes oli pinge maas, sest nüüd tundus, et saame ilma kella vaatamata ikkagi kontrollaja sees finišisse turvaliselt ja varu ka ikka jääb. Sirtsi sooga oleks ikka andmine lõpuni läinud ja pideva ajaga võitlus ja sellest tingitud mitte nii lõbus olek. Aga õnneks olime mõlemad seda meelt, et soodest nüüd aitab, võtame rahulikult, mõnuga, naudime seda nii palju kui saab. Suurel teel sörkisime, saime natuke kiiremini edasi. Järgnes Kunda jõe ületamine ja see oli üks retke naljakamaid. Jõgi paistis oma 10 meetrit lai ning üsna kiire vooluga. Valmistusin korralikult. Pakkisin kõik oma riided ja asjad veekindlasse kotti, võtsin end täiesti alasti, sokid ja tossud ka jalast, sest natuke värskendust kulus ju ära. Jõudsin mõelda, et kuidas kurat ma kahe kotiga siit üle ujun, vool ka üsna kiire. Ali, oluliselt mitte lahti riietanuna aga marssis ees ning kui selgus, et vesi vaevalt reieni ulatub, siis oli naeru palju, et mingi paljas porgand kahe kotiga sumab paljajalu läbi jõe. Värskendus aga saadud, teisel kaldal uuesti riietumine ning siis otsisime edasi, kuhu minna.

KP39 pigem tuli raskelt, sest me ei vaadanud täpsustavaid kaarte ning seiklesime edasi tagasi, risti ja põiki seal metsas. Liiatigi läksime vale teed pidi punktini, mis muutus võsaks. Lõpuks aga leidsime end uuesti kaardilt ning jätkasime mööda teid otsinguid KP40 osas. See oli reljeefkaart, millest orienteerumisvõhikud muidugi midagi aru ei saanud. Tükk aega läks aega, aga kusagil üle mägede ja raiesmike leidsime üles õige mäetipu, kus oli ka punkt. Kaks nukrutsevat tüdrukut olid ka seal kandis hädas, neile oli vist keegi appi punkti otsima tulnud. Alil oli kompass kaasas ning proovisime läbi padriku minna otse punkti KP41 Lavi allikale. Lõpuks läks mets liiga paksuks ning kaldusime kursilt kõrvale ning jõudsime teele, kus eile toimus Viru ralli ja Ott Tänak rõõmustas paljusid eestlasi. Paarsada meetrit mööda teed ja Lavi allikate punkt võetud. Lõpp tundus juba päris lähedal.

Edasi sörkisime mööda teed, metsarajal astusime. Vahepeal organiseeris end mulle vastu naine, koos lapse ja koeraga ning rõõm oli suur, kui Mõedaka suusaradade kandist kontrollpunktis 43 kohtusime. Otsinuks me ilmselt kauem seda punkti, kui koer poleks märku andnud endast, jällegi oli punkt kusagil võseriku mäetipus, kus pidi reljeefkaarti lugema. Võtsin koera ning sörksime kolmekesi, mina, koer ja Ali finišisse. Vahepeal tegime mingi mõttetu haagi ka, aga lõpuks me finišisse jõudsime ning oma medalid kaela ja diplomid saime! Kell oli ca 4 õhtul, kui see juhtus.


Rõõm selle asja ära tegemisest oli suur, natuke kripeldas kaks Sirtsi soo tegemata punkti, aga andsime endale aru, et sel korral on nii ja tuleb õnnelik olla finišeerumisest. Pealegi tegime me seda jooksujalu ning naerulsui! Meid jälginud sõbrad olid end puruks naernud meie GPS liikumise peale, me sekundeerisime naerdes, et meie veri oli hommikust saati ainult jalgades, mitte enam ajus. Jalavann, mõnus söök, saun ja viimane retkekaaslasega jagatud õlu olid väga kosutavad. Emotsioon oli üsna tugev ja rõõmus. Eneseületusest tingitud rõõm oli tohutult edasiviiv jõud ning loodetavasti tõesti sain ma mõneks ajaks kasvõi paremaks inimeseks, sest väikestest asjadest rõõmu tundmine, nagu see, et sa suudad liikuda ja see tunne, mida värske õhu hingamine sinu sees teeb, oli erakordne ka veel järgnevatel päevadel.

Lõpuks sain aru ka Silverist, ehk peakorraldajast, miks ta meid sellistesse kohtadesse viis, sest muidu normaalsed inimesed sinna ei satu. Oli tore ning ei välista, et ma seda uuesti mingil hetkel teha tahan. Kuu aega hiljem veel ei kibele kusagile.

Kommentaare ei ole: