Pühapäev, 30. märts 2008

Kanuureis Soomaal

Käisime eile Soomaal, Halliste jõel kanuuga sõitmas (mina, Martin, Margit ja Kaarel). Üks eesmärk oli loomulikult lähenevaks Xdreamiks treenida. Lisaks tahtsime proovida, kas on mõtet mõelda Võhandu kanuumaratonil osalemise peale. Seetõttu võtsime ette pikemapoolse distantsi -- kaardi järgi peaaegu 29 kilomeetrit.

Üldiselt oli väga lahe üritus. Ilm oli superilus, päike lõõskas kogu aeg. Alguses selga varutud paksud riided ja kindad kadusid seljast nagu võluväel. Ilus ilm, ilus loodus, hea seltsond, mõistlik füüsiline koormus -- mida veel elult tahta?

Et asi natuke huvitavam oleks, oli kogu jõgi täis mahalangenud puid, mis takistasid edasi liikumist. Umbes kolm-neli korda tuli kanuu veest välja tõmmata ja mööda kallast vedada. Praktiliselt kohe sõidu alguses õnnestus mul kalda pealt vees olevat kanuud järele lohistades vette sadada. Ja loomulikult kukkusin ma otsa kanuule, mis selle peale ümber läks. Õnneks jäid kilekotis olnud varuriided enam-vähem kuivaks. Margitil oli küll kohe alguses välja pakkunud, et kuna tõenäosus, et mõlemad kanuud ümber lähevad, on väike, siis võiks varuriided panna vastaskanuusse. Nüüd tundub, et see oleks võinud olla päris hea mõte. (Samas, see oleks vist tähendanud põhiliselt seda, et minu võileibade asemel oleks saanud märjaks Margiti ja Kaarli omad.) Ainus ebameeldiv asi supluse juures oli vahetusjalatsite puudumine -- mul olid küll kuivad sokid, aga pärast märgade saabaste jalga panemist olid jalad umbes viie sekundiga uuesti märjad ja külmad. Hiljem soojenes saapas olev vesi vist enam-vähem üles, aga esimesed 5-10 kilomeetrit olid suht ebameeldivad.

Väidetavalt oli mingil hetkel ka väga dramaatiline situatsioon, kus Kaarel rippus üle jõe ulatuva puu küljes ning üritas varvaste abil hoida kanuud tema alt ära sõitmast. Kahjuks seda ise pealt ei näinud ning täpsemalt kommenteerida ei oska. Mulle isiklikult on praeguseni selgusetu, miks peaks keegi tahtma puu alt läbi sõites sellest kahe käega kinni krabada ja selle külge rippuma jääda. Aga, noh, kes neist tänapäeva noortest ikka aru saab... :)

Kokku kulus meil aega 5:45, mis teeb keskmiseks kiiruseks viis kilomeetrit tunnis. Sinna sisse mahtus siis suplus, kanuude lohistamine ning mitu pausi söögiks ja sõudmispartnerite vahetuseks. Finišisse jõudsime täpselt päikeseloojanguks, mis oli omaette vaatepilt (s.t. päikeseloojang, mitte meie finišeerumine).

Neli nädalat esimese etapini.

Kommentaare ei ole: