Xdream I etapp Kloogal

Algus

Jõudiski lõpuks kätte see kauaoodatud päev. Korraldajad olid lahked ning kasutasid osavõistluse juhendis lõike stiilis "Seekordne A-rada on senistest üks ohtlikumaid. Korraldajad soovitavad hinnata kainelt oma võimeid, liikuda ohtlikes kohtades rahulikult ja abistada võistkonnakaaslasi." Otse loomulikult võimaldas see meil hoolega närvitseda. Pühapäeva hommikul sündmuskohale sõites andis Margit alguses vaikselt, hiljem üha valjemalt mõista oma soovist olla parasjagu kusagil mujal. Klooga lähistel oli ta valmis jalgrattaga ise koju sõitma, kui vaid keegi oleks nii lahke ja auto peataks. Lõpuks olime kohal, numbrid käes ning ka Margit paistis olevat oma saatusega leppinud. Pärast mitut hooaega B-rajal oli päris tore tunne endale punane A-raja number külge panna. Sarnaselt talvise Xdreamiga olid kõigil SI-pulgad, mis tuli permanentselt randme külge kinnitada. See tegi punkti võtmise natuke ebamugavamaks, aga meie taseme juures sellest erilist vahet polnud. Teiseks uuenduseks oli see, et kõigi etappide kaardid ja legendid anti kohe kätte ühe kahepoolse A3 lehe peal. Lisaks oli kaart ise mingist võrdlemisi hävimatust materjalist, mis võib vabalt pesumasinas pesemise välja kannatada.

Päike praadis varasest hommikutunnist hoolimata päris hoolega ja ma hakkasin juba kahetsema, et ma polnud lühikeste varrukatega särki ja õhukesi pükse kaasa võtnud. Toppisin siis jaki kotti ning läksin starti, seljas pikkade varrukatega pesu.

Märkus: kõik järgnevates pealkirjades mainitud kilometraažid on pärit legendist ja ei kajasta vähimalgi määral meie tegelikku läbitud distantsi.

Kanuu 7,81 km

A-rada startis kanuuetapile, aga enne seda oli poolekilomeetrine jooks Klooga järveni. Järve ääres oli ka esimene punkt, kuhu kogu kamp jõudis kohale peaaegu korraga. Seega oli iga komposteri juures ragbi scrum'i meenutav tunglemine, mis läks üsna füüsiliseks kätte. Pressisin end kuidagi punkti juurde, sain piiksu kirja ja läksin kanuud otsima. Mõne aja pärast saabusid ka Martin ja Margit. Lasime kanuu vette ja hakkasime sõudma.

Võrdlemisi alguses ilmnes kaks ebameeldivat asjaolu. Esiteks olin ma valinud ebamugavate pinkidega kanuu, kus oli väga lihtne külgsuunas edasi-tagasi libiseda (lisaks üldisele ebamugavusele). Teiseks koosnes järv praktiliselt kogu ulatuses püdelast mudast. Kui vaadata satelliidifotot, siis kirdeosas on mingi tumedam ja ehk ka sügavam riba, aga kogu ülejäänud järves oli vedelamat ollust vast poole meetri sügavuseni. Sealt edasi algas pehme muda. Selles plögas sõudmine oli päris korralik rügamine -- kanuu inertsist peaaegu üldse edasi ei liikunud ning kogu töö tuli ise ära teha.

Üldiselt möödus kogu kanuuetapp selliselt, et randusime kohta, kus palju teisi kanuusid ees oli ning kamandasime välja Margiti, kes pidi siis sisulise orienteerumise ära tegema ja punkti kuskilt üles otsima. Sellega sai ta ilusasti hakkama, ehkki sageli märjakssaamise hinnaga.

4. ja 5. punkti juures üritasime rakendada kavalust, mis seisnes Margiti 4. punkti juures maha panemises ja seejärel kahekesi 5. punkti juurde sõitmises. Mõte oli mitte raisata aega igasustes rannasoppides ukerdamisega. Algus läks ilusasti -- Margit lippas 4. punkti juures minema ning me Martiniga sõudsime edasi. Randusime natuke hiljem legendile vastavalt kase otsas rippuva punkti juures ning jäime ootama. Puhkasime, sõime, mina kasutasin aega kaardi abil kanuust vee välja viskamiseks. Mingi aja peale tekkis minus rahutus ja otsustasin piki kallast Margitile vastu sörkida. Suur oli minu üllatus, kui paarisaja meetri pärast jõudsin 4. punkti juurde. Selgus, et me olime sõitnud liiga vähe ja too kase otsas olev punkt kuulus hoopis B-rajale. Egas midagi, aerud kätte ja padavai tegeliku 5. punkti juurde, kus Margit meid juba ootas. See lõbu maksis meile vist oma 5-10 minutit.

Kokku läks kanuu peale täpselt kaks tundi.

Jalgsi 5,7km

Jooksu kohta midagi erilist öelda polegi -- läbisime raja vaheldumisi joostes ja kõndides. Erilisi orienteerumisvigu ei teinud, aga kui me 11. punktist 12. punkti minnes otsustasime otse läbi metsa minna, siis ilmnes, et tegelikkuses oli praktiliselt kogu ala üks suur porimülgas.

Jalgsietapi peale läks 1:24, kokku 3:29.

Rattaralli 14,1km + ratas 1,95km

Ratta vahetusalas pakkisime natuke asju ümber, vahetasime tühje joogipudeleid täis pudelite vastu. Lisaks ei viitsinud ma enam enda ja Martini jakke oma seljakotis tassida ning jätsin need rattaalasse meie võidukat naasmist ootama. See osutus hiljem mitte eriti targaks otsuseks.

Ralli seisnes siis selles, et legendis olid kirjas juhtnöörid stiilis "0,29 km, paremale, kruusatee", mida järgides tuli lihtsalt rada läbi sõita. Tänu odomeetrile läks orienteerumine võrdlemisi hästi. Ainult ühes kohas (natuke enne 18. KPd) keerasime me rajalt liiga vara ära ning sõitsime mõnda aega mööda teid ja ristmikke, mis esmapilgul vastasid umbes legendile. Mingil hetkel läks vahe teekatte (mullatee vs kruusatee) ning ristmike arvu ja kuju suhtes liiga suureks ja siis oli võimalus koos ühe teise tiimiga koos hämmingus olla. Hakkasime just tagasi teadaolevalt õigesse punkti sõitma kui leidsime õige tee üles ning edasi läks juba libedalt.

Rattaetapil oli ka kaks lisaülesannet. Esimeses tuli hinnata lagendiku teise serva riputatud kontrollpunkti tähiste kaugust. Vea korral sai karistusminuteid. Meie pakkusime täkkesse ning saime sealt kohe tulema. Hiljem selgus, et me olime objektide kauguste hindamisel eksinud umbes kahekordselt. Kuna aga küsiti kolme kauguse summat, siis vead tühistasid teineteist ära ning tulemus oli õige. :)

Teine lisaülesanne toimus sõjaväe harjutusplatsil, kus tuli läbida takistusrada. Problemaatiliseks osutus esimene takistus, kus tuli ronida mööda redelit üles ning teiselt poolt alla tulla. Margit ronis üles, aga ei julenud üle horisontaalse poomi minna, sest tal ei ulatunud jalad korraga mõlemal pool redelipulgale ning üleminek nõudis seega korraks toetuse kaotamist. Pärast mõningast keelitamist ja julgustamist sai ta endast siiski võitu ning ületas takistuse. Kahjuks tuli mul alles pärast meelde, et olin kaotanud suurepärase võimaluse taasesitada analoogiline stseen filmist "Full Metal Jacket". Iseasi, et mul polnud sõnad eriti täpselt meeles ning vaevalt, et see ka Margitit väga motiveerinud oleks. Järgmisena oli teemaks Martin, kes oli kogu see aeg huviga pealt vaadanud. Hakkasime teda edasi ergutama. Õigemini, Margit ergutas ning mina soovitasin võimalikult ruttu välja mõelda, kas ta kavatseb rada läbida või mitte. Kui verbaalne osa oli juba mõnda aega kestnud, lahendasin ma Martini dilemma teda lihtsalt takistuse poole lükates. Selle peale hakkas Martin ronima ja sai üle. Pärast esimest takistust said kõik rajal ilusasti hakkama ning läbisime selle mõistlikus tempos.

Pärast krossiosa lõppu tuli lihtsalt kaardi järgi rulluisuetapi algusesse sõita. Kui me Paldiski peatänaval mõnusalt umbes 25km/h kulgesime, jalutasid üle tee kaks ratastega blondiini. Margit väidab, et nad olid ülekäigurajal, minu meelest mitte. Igatahes ei vaadanud nad eriti ringi ning me olime sunnitud kokkupõrke vältimiseks pidurdama. Minu tuules sõitud Margit pidurdas ühes käes olnud kaardi tõttu ainult esirattaga ning käis üle nipli. Kui ma ümber pöörasin, nägi ta näoli maas ratta all lamades suht täbar välja ning ma kartsin kõige hullemat. Pärast püsti saamist selgus, et kahjustused piirdusid ehmatusega ning muljutud/kriimustatud kintsuga. Blondiinid jätkasid oma trajektoori ja mulle tundub, et nad ei pannud meie väikest intsidenti üldse tähele.

Kokku läks ratta peale 2:13, stardist oli möödunud 5:42

Rulluisk 5km

Martin oli umbes teist või kolmandat korda elus rulluiskudel ja liikus väga ebakindlalt ja aeglaselt. Seega otsustasime kahest rulluisupunktist ühe võtmata jätta ning sõita kohe etapi lõppu. Saime küll 45 minutit trahvi, kuid edasi-tagasi sõiduks kulunud aeg oleks ka üsna võrreldav olnud. Lisaks kartsime, et ei jõua enne kontrollaega jalgsietapi lõppu.

Rulluisu peale läks pool tundi.

Jalgsi (coastaleering) 3,6km

Kõlava nimega coastaleering osutus piki Pakri panka kulgemiseks. Kahel korral tuli ka punkti võtmiseks pangast alla ronida. Õnneks oli mõlema punkti läheduses laugem koht, kust sai ilusti üles-alla ronida. Lisaks pangale tuli turnida ka Peetri linnuses, mis Margitile miskipärast väga sügava mulje jättis. Tagasi rataste juurde jõudsime paarkümmend minutit enne kontrollaega.

Etapile kulus 1:14, kokku oli kulunud 07:37.

Ratas 18,8km

Umbes nüüd hakkas selguma, miks jakkide võistluskeskusesse maha jätmine kaval mõte ei olnud. Ilm jahenes pidevalt ja kui jalgsietapil tegi kogu keha mingil määral sooja, siis rattaga sõites hakkas ülakehal päris korralikult külm. Rattavahetusalas ütles kohtunik meile, et järgmises punktis tuleb trepist ronida. Pärast mõningast sõitu hakkas paistma suur veetorn. Selge sott -- sinna ronimegi. Kui kohale jõudsime, selgus, et lisaks üles ronimisele tuleb sealt ka köie otsas alla tulla. Kuna ülesande pidid tegema vaid kaks liiget, siis läksime meie Margitiga. Meie plaanid Nõmme seikluspargis köietööd harjutamas käia polnud teoks saanud ja seega oli mõlemale laskumine esimene kord. Üleval nõudis rõdust lahti laskmine ja end köie hoolde usaldamine mõningast tahtejõupingutust, aga varsti puudutasid jalad jälle maad. Müts tuleb maha võtta Margiti ees, kes ületas oma kõrgusekartuse ja sai ülesandega samuti hakkama.

Järgmise lisaülesande juurde jõudsime samuti napi paarikümneminutise varuga. Ülesandeks oli siis mererannale 110cm kõrguse kividest torni ehitamine. Kuna me olime peaaegu viimased, siis oli torne täis rand päris muljetavaldav. Pärast mõningast ladumist selgus täbar tõsiasi, et kivid ei taha eriti üksteise peal seisma (erinevalt konkurentidest, kellel olid ilusad kõrged ja peenikesed tornid). Mulle hakkas tunduma, et peame kvaliteedi tasa tegema kvantiteediga ning ehitama suht laugete servadega paaritonnise püramiidi. Pärast mõningast ringi uitamist leidsin siiski paar suuremat kivi, mis andsid lisaks neljakümnele vertikaalsele sentimeetrile ka laia ja stabiilse baasi ja me saime oma torni laotud. Ehitamise peale läks 20 minutit.

Pärast torniehitamist oli finiši sulgemiseni jäänud vaid tund ning oli selge, et läheb väga napiks. Otsustasime sõita võimalikult otse finišisse tee peale jäävate punktide pärast mitte eriti põdedes. See mitte põdemine tuli meil ka hästi välja, sest me põrutasime 34. punktist nii edukalt mööda, et ka meiega koos olnud Kiilto tiim midagi tähele ei pannud. Vahepeal jõudis meile autoga järele ka korraldaja, kes teatas, et 34. punkt on nüüdseks ka maha võetud ja et 35. punkti kätte saamiseks peame me temast kiiremad olema. :) 35. punkt jäi enam-vähem tee peale ja otsustasime selle ära võtta. Leidsime maja ilusasti üles, kuid selle sees polnud mingit punkti näha. Arvasime, et punkt on juba ära korjatud ja hakkasime tagasi sõitma kui meile jõudis järele Kiilto tiim ning avastas punkti laest. Pärast mõningast päti tegemist oli kõigil punkt võetud ning sõitsime edasi.

Kuna aega oli juba väga napilt, sõitsime otse finiši poole, jättes vahele kirveviskamise lisaülesande. See oli armas ninanips meie fänniklubile, kes olid meid selles punktis kella kolmest saati oodanud. Noh, vähemasti finišis leidid nad meid jälle üles. :) Kolm kilomeetrit enne lõppu hakkas Martin ära vajuma ning lõpus kulgesime me ikka päris aeglaselt. Kohale me igatahes jõudsime ning ajaks sai 10:14 (rattaetapi peale kulus 2:37). Lisandus kolm tundi trahvi võtmata punktide eest (15 minutit per inimene per punkt). Tulemuste lehtesid vaadates olime me kas tagantpoolt üheksandad või diskvalifitseeritud (finišisse hilinemise eest ilmselt).

Kokkuvõte

Kokkuvõttes oli üritus väga lahe, eriti lisaülesanded. Ma ei tea, kas see oli tingitud raja üldisest pikkusest või Vahuri puudumisest, aga minek oli rahulikum ning ei olnud pidevalt kiirustamise ja rahmeldamise tunnet. Igatahes on A-rada place to be, kui on soov seigeldes aega veeta.

Järgmiseks korraks tuleb kõvasti trenni teha, et mitte järjekordselt ajahätta jääda. Eriti kui arvestada, et järgmine etapp tuleb poolteist korda pikem. Ilmselt on hädavajalik, et Martin uisutamise selgeks õpiks ning et kogu kaader kuskil ronimas käiks, et kõrgusega ja köitega harjuda. Positiivse poole pealt -- kui öine etapp läbi saab, siis edasi läheb ainult kergemaks. :)

Üheksa nädalat teise etapini, poolteist nädalat "Libahundi jäljeni".