Neljapäev, 5. august 2010

Xdream 2010-3 -- Karula

Alguses

Püsilugejad on vist juba tähele pannud, et viimasel ajal puhub siin blogis kõle tuul ja veerevad heinapallid. See ei tähenda, et sel hooajal pole seiklussporti tehtud, pigem on tegu ajapuudusega. (vihje: inimesed, kes soovivad, et neil oleks vaba aega igasugu värkidega tegelemiseks, ei peaks doktorantuuri astuma.) Püüan siis hooaja teisel poolel natuke hoolsam olla ja meie tegemisi kajastada.

Sel hooajal on küberi inimesi päris paljudes tiimides. Mina munsterdasin end palgasõduriks tiimi "Hiieqnn SK Autsaider", paarilisteks Tõnu ja Andres. Arne, Sven ja Andres nimetasid end Yetist ümber Mõlaväntjalaks. Piret, Kaidi ja Maiken tulid ka Xdreamile, esialgu B-rajal Cybernaiste nime all. Vahur ajab oma sugulaste seas endiselt kõrgeid kohti taga ning küberiga hiljuti liitunud Raul on oma sõpradega PROACT nimelises tiimis. Ma panin tagumise otsa (sest blogi teemaks on ikkagi "harrastajad") tiimide liikmed selle blogi autoriteks ka, ehk nad viitsivad ka siia oma muljeid kirjutada.

Igatahes, nüüd võistluse juurde...

Rattaralli

Alguses panime koos kambaga hooga minema. Kui pärast paari kilomeetri pikkust ringi uuesti parkla paistma hakkas, siis võttis meele küll mõruks. Sõitsime ilusti legendi järgi kuni esimese punktini. Natuke pärast seda oli tee kõrval infotahvel rahvuspargi kaardiga. Hakkasin selle peal järge ajama, mis õnnestus päris hästi. Kui rada infotahvlilt välja läks, siis leidsin, et asi jätkub ilusti ühel meie rattakaartidest. Niimoodi sai edasisest teekonnast silmused välja ning ka järgmisesse punkti sõitsime mööda teed selle asemel, et mööda sihti ronida.

Teise punkti sõites õnnestus mul ka kukkuda. Andres sõitis oma võimsa prožektoriga minu taga ning oma seasilma valguses ei näinud ma suurt midagi muud peale oma varju. Ning risti üle tee oli libe puunott. Midagi hullu ei juhtunud, aga kaardihoidja läks katki. Järgmisel korral tuleb see mingist vähem haprast materjalist ehitada.

Rattaralli lõppes järve ääres, mis pakkus vinget vaatepilti. B-rada oli seal parasjagu kanuutamas ning kogu järv oli täis sädelevaid jaaniusse. Siinkohal vaatasin esimest korda mõttega rajalegendi, mille pikkus võttis üsna mõtlikuks. Etappe oli ikka väga palju ja ükski (tõukeratas välja arvatud) ei hiilanud silmatorkava lühidusega. Nojah, tuhande miili pikkune matk algab ühest sammust, nagu ütles Lao Zi.

Jalgsi -- valik

Järgnes jalgsi valikorienteerumine. Võtsime punkte järjekorras 38-34-35-36-37 selle arvestusega, et punktide vahel saaks liikuda mööda sihte ja et punkti peale minemisel saaks kasutada mingit lihtsat orientiiri. Üldiselt läkski kõik suht ilusti. 35. punkti ei leidnud me kohe üles ja sellest punktist väljudes oli veidi kõhklemist enne kui järgmisesse punkti viiva sihi üles leidsime.

Kanuu

Kui meie kanuusse jõudsime, oli järv juba üsna tühi. Mingid üksikud tulukesed vilkusid meie ees ning nende järgi sai kohati orienteeruda. Kuna oli üsna pime, siis käis orienteerumine põhiliselt nii, et sõitsime punktile võimalikult lähedale (sinna, kus kõige rohkem kanuusid oli) ning mina ronisin mööda kallast ringi ja otsisin punkti üles. Üldiselt läks etapp päris hästi. 10. punkti kraaviga panime kuskil 100m mööda ja ja 12. punktile läksime me vist veidi valelt poolt peale, sest me jäime kuhugi roostikku kinni ning mina pidin jupp maad vööni vees mööda roostikku kahlama.

Eraldi ratas

Kuna Andres vist pabistas üksi sõitmise pärast, siis võtsid nad Tõnuga koos variandid B ja C. Mulle anti A, mis kellegi poolt poetatud väite kohaselt pidi ka kõige lühem olema (mulle kui tiimi nõrgimale ratturile tore uudis). Sõitsin etapi ilusti ära, väga kenad metsarajad olid. Lõpupoole läks juba päris valgeks ka.

Jõudsin järve ääres olevasse vahetusalasse esimesena. Üsna pea laekus ka Mõlaväntjala Arne, kes oli samuti A varianti sõitnud. Koos hakkasime oma meeskonnakaaslasi ootama. See ootamine kujunes päris pikaks -- oma pool tundi tuli vähemalt ära. Uurisin järgmiste etappide kaarte ja soendasin end lõkke ääres.

Kui Tõnu ja Andres laekusid (muide, täpselt samal ajal kui Arne kaaslased), seletasid nad midagi orienteerumistehniliselt raskest rajast ja sihtidest, mida näha polnud. Enne järgmisele etapile pääsemist tuli teha lisaülesanne -- laevade pommitamise seisu lahendamine sudoku elementidega. Kuna ma olin juhendi hoolega läbi lugenud, siis asusin ma kiiresti seda lahendama. Leidsin oma arust neli ühest laeva üles ja lippasin kohtuniku juurde. Nagu selgus, ei olnud kõik siiski nii lihtne nagu ma arvanud olin ja me pidime karistuseks suht kaugelt ja kõrge mäe otsas suvitanud kohtuniku käest paberilipaka ära tooma.

Jalgsi -- koridor

Alguses oli küll kartus, et suures osas valge kaardi abil ei leia punkte hästi üles, aga tegelikkus oli palju lihtsam -- kõigi punktide legend oli "künka tipp", tähised olid kaugele näha, reljeefi oli lihtne lugeda ning suur osa teest oli ka loha olemas. Samas, esimestel tiimidel võis poolhämaras siin ka päris huvitav olla. Meie jaoks oli see pigem füüsiline katsumus, sest mäest üles-alla trampimist oli väga palju. Elu tegid talutavaks väga hästi läbitav männimets, suured mustikad ning super vaated udustesse orgudesse. 27. punkti juures tegime natuke viga ka, aga üldiselt läks etapp väga libedalt.

Ratas

Siin midagi erilist polnud. Sõitsime mööda võimalikult suuri teid (esimesse punkti suure ringiga lõuna poolt).

Kanuu

Teine kanuuetapp toimus meie jaoks juba ilusas päikesepaistes. Enamik punktitähiseid oli juba kaugele näha ning midagi põnevat siin polnud. Erandiks oli 32. punkt, mis paiknes pisikeses ja pea täiesti kinni kasvanud järves. Põhimõtteliselt oli kogu järv Porkuni ujuva saare laadse asjaga kaetud. Punkti juurde viis õnneks laevatatav tee ning selle sain komposteerida otse kanuust.

Ratas

Siin midagi erilist polnud, lihtsalt sõitsime tagasi võistluskeskusesse tee peal paar punkti üles noppides.

Pärast ratast tuli esimese asjana RMK lisaülesanne -- puulehtede määramine. Panime kaks liiki mööda ning pidime karistuseks kaks staadioniringi tegema. Mingi ime läbi suutsime me need ringid isegi joosta.

Edasi tuli lühike tõukerattaetapp, mis oli väga meeldiv vaheldus. (mis tuletas meelde, et peaks enda tõukeka ka Tallinnast ära tooma)

Jalgsi

Jalgsietapp midagi erilist polnud, suht tuim kõndimine mööda lohasid. Meeldiva üllatusena ei tulnud mööda kaardil olnud teed sumada ning igal pool sai kuiva jalaga üle. Keset etappi tuli ronida mäe (Lüllemäe?) otsas oleva vaatetorni otsa, mööda torni väliskülge. See läks üsna libedalt, sest torn oli puust ning talade peale sai mugavalt ilma libisemist kartmata jalga toetada.

Lõpetuseks

Lõpetasime paarikümneminutilise varuga enne finiši sulgemist, tulemuseks oli 16:38.36, ja 65. koht. Paistab, et olime puhta lehega välja tulnud tiimidest viimased.

Üldiselt oli päris tore võistlus. Etapid vaheldusid sageli ja ei tekkinud tüdimust stiilis "kaua see X veel kestab?" Natuke üllatav oli ujumise puudumine. Kui välja arvata kanuuga seotud kahlamised, sai igal pool täiesti kuiva jalaga hakkama. Samas, järvevesi oli väga soe ning lõpu poole (näiteks seal laevade pommitamise juures olnud järves) oleks hea meelega end natuke värskendanud.

Kolm päeva Xteami 3. etapini, kuhu läheme Piretiga koos jalutama ja elu nautima. :)

Kommentaare ei ole: