Reede, 13. august 2010

Mr. Jalg ja tähtis pasknäär

Blogiareenile astub uus tegelane.

32270919775820N2644E582
0N2644E5828N2530E421952
7092008347355922N2448E2
7092009338225922N2448E2
6092010320054730N195E42

Vanemad panid mulle nimeks Sven.

Osalen seiklusspordi sarjas Xdream A-rajal meeskonnas Mõlaväntjalg!. Mina olen Mr. Jalg, minu võitluskaaslasteks on Mr. Mõla ja Mr. Vänt.

Minul on nobedad jalad.

Aastal 2009 osalesin samuti A-rajal. Meeskonna nimi oli tookord Yeti.

Oluline osa Xdreamist on kaasvõistlejate muljete kuulamine, nende kogemuse kõrvutamine enda poolt läbielatuga. Blogid ja foorumid saavad exceli-etapi ajal kõvasti vatti. Selle blogi vahendusel lisan ka mina omapoolsed kaks tilka kollektiivsesse meepotti.

Ma ei kirjuta ainult Xdreamist. Minu isiklikus spordiaastas on Xdream küll tähtsal kohal, kuid aasta tippsündmus on siiski 26. septembril Budapestis toimuv maraton.

Ma ei kavatse järgida formaati, mis eeldab kõigi etappide ja rajavalikute täielikku kaardistamist. Sellises vormis blogid on toredad, loen neid hea meelega, kuid ise valin teise tee - keskendun ühele tahule võistlusest.

Asja kallale.

1995 aasta poliitilist maastikku verinoores Eesti Vabariigis iseloomustas lindiskandaal. Toonane siseminister, praegune Tallinna linnapea Edgar Savisaar salvestas ebaseaduslikult enda ja teiste poliitikute vahelisi kõnelusi. Skandaal viis valitsuse tagasiastumiseni.

2010 aasta varajasel augustihommikul istus Mr. Vänt Xdreami Karula etapi punkti 16 vahetusalas ja ootas Mr. Jalga ning Mr. Mõla, et ühiselt lahendada lisaülesannet ja suunduda seejärel jalgsietapile.

Öö oli kulgenud hästi - rajameistri kavalused varisesid Mr. Vända kotkapilgu all põrmuks, kanuu lendas järveveel nagu nool ning selge tähistaevas muutis kompassi tarbetuks lisavidinaks, mis liigse ballastina paras üle parda visata.

See saatuslik kompass oligi ainus mis Mr. Vända muidu nii helget meeleolu veidike tumestada võttis. Kanuujärgses saginas oli viimane nimelt märkamatult rattaalasse ununenud ja nii pidi Mr. Vänt oma kaaslastest kavatsetust varem lahkuma.

"Mina võtan punkti A", ütles Mr. Vänt.
"Sina, Mõla, võtad punkti C", jätkas Mr. Vänt
"Jah," vastas Mr. Mõla.
"Aga mina? Mis punkti mina võtan?", küsis Mr. Jalg.
"Punkti B". ütles Mr. Vänt.
"Ahah", vastas Mr. Jalg ja asutas end minekule.

Mõnisada meetrit hiljem see juhtuski - Mr. Vänt avastas, et tema pöidlakompass on kadunud ning pöördus tagasi rattaalasse, Mr. Jalg ja Mr. Mõla jätkasid teekonda. Vähemalt natuke maad oli neil võimalik koos sõita. Peatselt jõuti teelahkmeni.

"Siit läheme vasakule," ütles Mr. Jalg peale kiiret pilku kaardile.
"Kindel?" küsis Mr. Mõla.
"Üsnagi." arvas Mr. Jalg.

Hetk hiljem väntasid nad juba üksmeelselt vasemale kulgevat teed. 

Mr. Jalg silmitses ümbruskonda väikese ootusärevusega. Oli see nüüd õige otsus vasakule keerata või oleks pidanud veel natuke edasi väntama? Mr. Mõla tundub rahulikuna, järelikult ei saa midagi väga valesti olla. Sõidame edasi, varsti peaks tulema meie lahkuminemise koht.

Kompass lebas rahulikult kõhukotis ja ootas oma aega - tõeliselt väljakutsuvaid orienteerumisülesandeid ja mitte lihtlabast teekaardilugemist. 

Loetud minutite järel jõudsid  Mr. Jalg ja Mr. Mõla suurema ristteeni. Kõik tundus klappivat - Mr. Jalg peab jätkama otse, Mr. Mõla peab keerama paremale ja valima kahvli vasakpoolse haru. Mõeldud tehtud. 

Ühtäkki oli Mr. Jalg üksi. Mõõdukas tempos väntas ta edasi ning otsis silmadega paremale keeravat teerada. Möödus vaid mõni hetk ja ena! - seal see oligi! Mr. Jalg peatus kaardi lähemaks uurimiseks - järgmisel teede lahknemisel tuleks hoida paremale, kuid kus on õige lahknemine? Kas see rahapajarada siin kvalifitseerub teeks või on see lihtsalt raiesmiku serv? Vahepeal olid kohale jõudnud veel kaks ratturit, kes samu mõtteid poolihääli väljendasid.

"Kuule, punkt on vist seal?" ütles üks.
"Ei tea, kas ikka on?"  kahtles teine.

Sellest Mr. Jalale piisas. Kui on hüpotees, siis tuleb seda kontrollida. Suur leiutaja Thomas Alva Edison tegi tuhandeid katseid enne kui töötava hõõglambini jõudis, asi see siis nüüd natuke mööda raiesmikku mütata. Veri vemmeldas. "Kurat. Neist kahest saan selle punkti iga kell varem kätte!" mõtles Mr. Jalg ja ronis ratta seljast maha. Olgem ausad - rattad on nõrkadele, mees jookseb. Ja seda Mr. Jalg teha kavatseski - joosta mäest üles, leida punkt, triumfeerida SI-pulgaga neli piiksu ja kihutada joonelt lisaülesandesse olles kohal enne Mr. Mõla ja enne Mr. Vänta. Las seedivad sellist asjade kulgu tagasiteel kilulinna.

Mr. Jalg jõudis künka tippu. Mida ei paistnud oli punkt. Samuti ei olnud kuulda jälitajate ähkimist. Ekslev pilk fikseeris vilksamisi kaks rada mööda kaugusesse pedaalivat ratturit. "Pagan," kirus Mr. Jalg endamisi ja asutas end tagasiteele. 

"See oli väike viga.", rahustas Mr. Jalg ennast. "Küllap eksivad ka Mõla ja Vänt ning minu võimalused on jätkuvalt head. Keegi ei pea sellest, mis siin juhtus kunagi teada saama."

Eessõitjaid jälitades jõudis Mr. Jalg suuremate komplikatsioonideta punktini. "Jess! Punkt on käes!" Mr. Jalg hingas kergendatult. Keerulisem on nüüd seljataga, jäänud on vaid rattaga kohtumispaika põrutada. Punkt 16 - siit ma tulen! Mr. Jalg istus sadulasse ja vaatas hindaval pilgul enda ümber - varsti on juba nii valge, et võib pealambi välja lülitada.

Mr. Vänt istus vahetusalas ja ootas. Tema ees laual lebas juppideks lahti lammutatud pealamp. Puuokste vahelt vilgutasid hommikused päikesekiired oma inglisilmi, kuid Mr. Vändal polnud nende jaoks aega - juba viimased pool tundi oli ta sisustanud lampi algosadeks lahutades ja uuesti kokku pannes. Veel natuke ja ta saab sellega kinnisilmi hakkama.

"Kuradi jobud," mõtles Mr. Vänt. "Kuradi, kuradi, kuradi jobud. JOBUD". Mr. Vänt ohkas raskelt ja kontrollis pöidlakompassi see oli alles. Kadunud kompassi leidmine rattaalalt oli olnud lihtne - loomulikult oli ta selle joogipunkti jätnud ja seal see teda juba ootaski. Ka punkti leidmine ei valmisatnud Mr. Vändale probleeme - nüüd kus tal jälle kompass oli - natuke vändata, paar korda suunda kontrollida ja hoplaa - punkt käes ning teekond lisaülesandesse võis alata. Ja siis see juhtus. Kõigepealt kohtas Mr. Vänt Mr. Mõla. Sellest ei oleks ju iseenesest midagi, see oleks olnud suisa tore kui see oleks juhtunud sihtpunktis, aga mitte teekonnal punktist A punkti 16.

"Kus kuradi kohas see punkt siin on?" kuulis Mr. Vänt kedagi küsivat. See keegi oli Mr. Mõla.
"M I D A  S I N A  S I I I I N  T E E D?" kuulis Mr. Mõla kaasorienteerujat röögatavat. See kaasorienteeruja oli Mr. Vänt.

Nii palju oli kohtumisest kasu, et peale esimeste emotsioonide lahtumist juhatas Mr. Vänt Mr. Mõla õigele teeotsale ja võis siis retke punkti 16 jätkata. Küll nad Mr. Jalaga saavad selle juhtumise üle hea kõhutäie naerda.

Laku panni, Mr. Vänt. Juba terve igaviku oli ta istunud punktis 16, kuid keda ei olnud olid Mr. Mõla ja Mr. Jalg ning ainsaks kõhutäieks oli jälkmagus geel. Mr Vänt ohkas raskelt järgmist vahetusalasse saabuvat ratturit seirates - ei olnud see ei Jalg ega Mõla. Kell tiksus halastamatult hommikutunde ning liiga aeglaste võistkondade diskvalifitseerimist kuulutav kontrollaeg liikus iga sekundiseieri sammuga lähemale. Mr. Vänt tundis väsimust, üksindust ja sõnul-seletamatut kurbust. Ühtäkki tajus ta, kuidas sügaval-sügaval tema sees midagi liigutas...

Siis helises telefon.

See oli Mr. Jalg.

Või kas oli?

Mr. Vänt ei uskunud oma kõrvu.

"Miks sa SEDA teha tahad? Lõpeta ära - pane ennast kaardil paika ja sõtku siia! Oota! See ei ole hea mõte Pööra kaardil teine pool - seal on valge rattaetapi kaart, kus sa sellel kaardil oled? Mis mõttes sa ei tea? Kus sa oled?"

Paus. Mr. Vänt kuulas pingsalt.

"Oled sa kindel, et see oli Ähijärv? Sa oled mingi teadetetahvli juures? Võta valge rattaetapi kaart ja võrdle seda teedekaardiga! Võrdle teid - kas kaks kaarti kattuvad? Leidsid midagi? Tunned selle koha valgel kaardil ära? Nüüd oskad tulla? Sõtku siis siia."

Mr. Vänt räntsatas pingile. Inglisilmsed valguskiired kudistasid teda kõrvatagant. Mr. Vänt sülitas.

Mr. Jalg seisatas hetke. Ühtäkki ei olnud enam kiiret. Ta pakkis telefoni veekindlasse kotti, võttis pudeli ja jõi. Kõhukotis oli energiabatoon. Mr. Jalg võttis batooni paberist välja ja sõi. Batoon oli vastikult magus. Paberit kotti tagasi toppides puutus Mr. Jalg vastu mingit nööri. Ta haaras nöörist ja sikutas. See oli kompass. Nüüd vist läks seda tõesti vaja.

Punktist A lahkudes oli Mr. Jala esimene ülesanne jõuda samasse kohta, kus nad Mr. Mõlaga lahku olid läinud. See oli lihtne. Sealt edasi tuli sõita mööda kahvli vasakpoolset haru ja jupp maad sõtkuda kuni ühel hetkel läks õige tee otse ja teine haru järsult vasakule. Seejärel tuli anda valu, sest T-kujulisest ristmikust, mis Mr. Jala kinni püüdma pidi oli suisa võimatu mööda sõita.

Mr. Jalg andisgi valu. Aeglasemad võistlejad jäid kaugele seljataha - Mr. Jalg kiitis ennast mõttes viimastel nädalatel tehtud lisarattatreeningute eest ja muudkui väntas. Kaasvõistlejad tundusid liikuvat samas suunas mis temagi - see ainult tiivustas Mr. Jalga. Ühel teede lahknemisel oli näha kahte ratturit ootamas. "Vale siht," hindas Mr. Jala kiire ja professionaalne pilk. "Siit ei pea veel kuhugi keerama."

T-kujuline ristmik saabus nagu plaanitud. Mr. Jalg keeras vasakule ja otsis teravnurga all vasemalt ristuvat teed. Enne seda oli kaardile märgitud mingi siht - ja seal see siht paistiski. "Õgvendame," mõtles Mr. Jalg ja keeras sihile. Eespool võis näha mitut ratturit väntamas. "Õige suund," mõtles Mr. Jalg. Ta peatus ja lülitas välja nii pealambi kui punase vilkuva tagatule. "Ei pea teistele liiga nähtav olema," mõtles Mr. Jalg. Punkt 16 oli käega katsuda.

Siht oli kestnud juba mõnda aega. Ratturid olid eest kadunud. Tee peal olid risti jalus murdunud puud. Juba mõnda aega oli Mr. Jalg oma ratast tassima pidanud. "See ots ei olnud kaardil nii pikk," mõtles Mr. Jalg edasi liikudes. Siis lõppes mets ja algas elektriliini alune künklik tühermaa. Mr. Jalg otsis silmadega kaardile märgitud järvesilma, kuid ei suutnud seda leida. "Künkad on ees," mõtles Mr. Jalg, aga väga kindel ta endas enam ei olnud. Taamal nägi ta teisi rattatassijaid, see lisas natuke indu. "Kuhugi peab see tee ometi viima."

Näha oli inimesi ja näha oli orienteerumisjaama valge-oranži tähistust. Kas tõesti? Mr. Jalg lähenes inimestele. Ühtäkki tundis ta ennast nagu valge vares Harlemis - temal ainsana oli oranž number, teiste numbrid olid mustad - need olid lühema raja võistlejad. Mr. Jalg manas ette ülirahuliku kivinäo ja lähenes SI-jaamale. See ei olnud punkt 16. See oli punkt 32.

See oli halb uudis. Mitte ainult ei olnud ta tulnud valesse punkti. Ta oli tulnud punkti, mida ei olnud kaardile kantud. Punkt 32 oli rattaralli punkt. Sellesse punkti jõudmiseks tuli võistluse stardist paarisaja meetri kaupa teed lugedes legendi järgi navigeerida. Usin rajameister oli retke pikendamiseks legendi nii mõnegi ringi ja liblika pikkinud.

"Siia ma ei jää," otsustas Mr. Jalg. Sõtkun natuke kaugemale ja püüan siis end joonele saada. Ta põrutas edasi. Varsti leidis Mr. Jalg end mingilt teelt. Kas see on see T-ristmiku tee? Kuhu nüüd? Vasakule? Paremale? Mr. Jalg sõitis vasakule. Ei, siin ma ei ole olnud. Siis pööras ta otsa ümber ja sõitis teises suunas. Siin ei ole ma samuti olnud. Südame all oli vastikult hõre olemine. "Ma olen eksinud, kurat, ma tegin jälle vea, mina keerasin kõik perse, kurat, kurat, kurat."

Hooaja esimesel võistlusel ei leidnud Mr. Jalg oma etapilt ühte punkti üles. Nüüd oli punkt käes, aga kokkusaamiskoht kadunud. Mr. Jalg väntas nagu jaksas - vastu tuli vaid mustade numbritega ratturid. Silmsidet vältides põrutas Mr. Jalg edasi.

Sihtidest said rajad, radadest metsateed, metsateedest kruusateed ja siis võis juba näha liiklusmärke ja seal, ühel ristmikul paistis piirkonna kaart. Mr. Jalg tõmbas mõlemad pidurid blokki. "Ma olen päästetud."

"Plaan on järgmine," mõtles Mr. Jalg. "Me tulime kanuuetapilt. Seal oli järv. Kurat, seal pidi olema järv, see oli kanuuetapp lõppude-lõpuks. Ma leian selle järve ja sealt alguspunktist ma juba oskan sihtkohta jõuda." Mr. Jalg silmitses kaarti. Kõige suurem järv oli Ähijärv. "Kanuuetapp toimus suurel järvel," mõtles Mr. Jalg. "See pidi olema Ähijärv." Taamal oli viit, mis kutsuvalt sinetas - "järv on selles suunas."

"Helistan Mr. Vändale, et nad ei muretseks," mõtles Mr. Jalg. Siis valis ta numbri.

Mr. Mõla istus mätta kõrval maas ja mugis mustikaid. Marjad olid suured ja väga maitsvad. Ratas seisis taamal puu najal ja ootas kannatlikult peremeest - las ta sööb, siis jaksab sõtkuda. SI-pulk Mr. Mõla randme ümber ägises rahulolevalt - punkt C oli salvestatud ja mälupesades oli ruumi veel nii mõnegi piste jaoks. Rebasekutsikas Ummi piilus männi varjust - kaua see olevus kavatseb siin matsutada - päike on kõrgel taevas, emme-issi muretsevad ja mina saan ju niiviisi vitsa. Pisarapoiss tikkus tema rebasesilmast väikese karvase koonu peale ja rebaseemme poolt hoole ja armastusega kohevaks soetud saba tegi männi varjust nukra viipe.

Seda viibet märkas Mr. Mõla. "Rebane," mõtles ta ja ajas ennast püsti, et metsalooma paremini kaeda.

"Mind on märgatud," taipas rebasejõnglane ja kalpsas suure ehmatusega mitu head meetrit tagasi. "Ma pean ju koju minema," tuli talle siis meelde ja ta jäi ootavalt Mr. Mõla sammalhabetunud kogu põrnitama.

Mr. Jalg kaugenes Ähijärvest iga jalavajutusega. Telefonikõne Mr. Vändaga oli nii mõnegi asja paika pannud. Ähijärv oli vale järv. Õige oli Aheru järv ja see asus risti vastupidises suunas. Enam ei olnud sellel tähtsust - Mr. Jalg teadis, kus ta on ja nüüd kontrollis ta igal võimalusel suunda - siin keeras ta metsa punkti võtma, siin läks ta Mr. Mõlaga lahku ja siin ootasid inimesed mõttetul sihil oma kaaslasi. Mr. Jalg võttis kompassi. Mõttetu siht osutus paremale pööramise kohaks. Mr. Jalg keeras amordid pehmemaks ja jätkas sõitu.


Mr. Vänt istus punktis 16. Enam ta ei oodanud, ka pealambi oli ta seljakotti pakkinud. Ta lihtsalt istus ja oli. Väga vaikselt ja väga tasa. Tema vastas istus tütarlastevõistkond ja lahendas lisaülesannet. Valmis! Kiiresti kargasid nad püsti, et kohtuniku juurde tormata kui üks tüdrukutest kiljatas: "Näe, rebane!" Hetkeks valdas kõigi tähelepanu väike loomake, kes suures segaduses ja ilmselges kabuhirmus millegi või kellegi eest pages otse läbi punktis ootavate võistlejate.

Ainult Mr. Vändal ei olnud silmi rebase jaoks. Tema tähelepanu pälvis hoopis Mr. Mõla jõuline kogu, kes stoilise rahuga rebasekutsika kannul platsile astus.

"Kas ma jäin hiljaks?" küsis Mr. Mõla.
"Mr. Jalg on eksinud," vastas Mr. Vänt.

Siis kostus pidurite vilinat ja seal seisis Mr. Jalg. Fiktsioonis samal silmapilgul, tegelikkuses minutijagu hiljem. Lisaülesanne lahendati ja võistkond Mõlaväntjalg! läbis Karula etapi puhtalt - kõik punktid SI-pulgas ja ei mingeid ajatrahve. Ka rebasekutsikal läks hästi - ta kohtas peatselt üht kohalikku pasknääri, kes vanema ja elukogenumana juntsu pere juurde tagasi aitas. Ei maksa jääda liiga kauaks välja mängima.

2010. aasta ühel augustiõhtul istus Mr. Vänt kodus köögis, rüüpas õlut ja kuulas Mr. Jala kõnet Karulas. "Jabur" mõtles Mr. Vänt,  "Kompassi on ju nii lihtne kasutada."

Edgar Savisaar magas Hundisilma talus oma laias voodis. Ta nägi unes märtsikuiseid riigikogu valimisi. Jaoskond oli rahvast puupüsti täis. Ainult mingil arusaamatul põhjusel olid kõik valimiskastid oranž-valged ning valimisjaoskonna juhataja oli tumedas ülikonnas halliseguste sulgedega pasknäär.

5 kommentaari:

Vänt ütles ...

Diip. Töötame teema kallal. Loodetavasti on ka tulemusi.

Margus ütles ...

Väga vinge. Muide, kas seda krüptogrammi jutu alguses on mõtet murdma ka hakata?

Vänt ütles ...

Mul on küsimus, et ka Mr. Jalg on kindel, et see krüptogramm on korrektne? Esialgse krüptoanalüüsi tulemused on paljulubavad, kuid narratiiv on hüplevavõitu. Kas Rio on tõesti idapoolkeral?

Jalg ütles ...

Krüptogrammis on infot omajagu, samas ilmselt mitte midagi sellist, mida vanadel tuttavatel põnev teada oleks :)

Rio'st pole juttugi. Küll on sinna kuhugi Budapest ja soovitav tulemus peidetud.

Krüptogrammi narratiiv võib olla ambivalentne ja heitlik.

Vänt ütles ...

Ahsanuga. Sellise asjaolude kokkulangevuse juures nagu sul on, ei oleks ma seda lahendust vist oma peaga välja raalinud :) Kas avateksti võib siiasamasse postitada?