Iisaku Xdream -- Imbi jutt

Mina olin närvis alates hetkest, mil ma lubasin rajale noortega, kes teevad sporti, aga ei orienteeru. Peaasi, et neile nuputada meeldib, sest igasugused mõistatused lahendavad alati Piret ja Margus ära.
Teiseks, kui ma töö juures kogu aeg miskit korraldan ning selgitan mida kuidas kus ja kellega toimub, siis orienteerudes mina ainult kulgen. Kui Piret ütleb, et nüüd vasakule, siis vasakule. Kui Margus ütleb, et nüüd sööme, siis söön. Nüüd aga pean ise juhtima hakkama vää?
Kolmandaks ma ei teadnud, mida nad ette kujutavad, mis nende eesmärgid on. Vaikselt mõtiskledes panin paika 2 eesmärki: meil peab olema lõbus ja me võtame vähemalt kolm punkti.

Esimene eesmärk ei ole sugugi ilmselge, sõltub inimestest, suhtumisest ja pingetaluvusest, eks ole. Askeldasime Arne auto juures, Mari ja Kristjan vaatasid pealt. Parmud vihisesid lennata üle ja ümber pea. Mari ütles: "Raisk, keegi on mind kannikast juba hammustanud!" Kristjan vastas rahulikult: "See olin mina." Siis ma sain aru, et suhtumisega probleeme ei tohiks tulla.

Esimene punkt oli kohe stardis, kirvega tuli sihtmärgile pihta visata. No ma olen uskumatult koba sellistes asjades. Kaardil oli kirjas, et proovida võib kuni 3 minutit, asi seegi, et stardist edasi lubatakse. Haarasin kirve ja raksti sihtmärgi keskele! Vau, vau, vau - nii hea meel oli, et kõik pinged kadusid silmapiiri taha. Hüppasime rataste selga, hakkasime mäest üles väntama, ronisime ratastelt maha ja mäest üles (oli ju hullult järsk mägi). Kristjan hoidis kaarti käes ja püüdis kogu aeg lugemisel abiks olla. Oli ka, kogu aeg sai aru, kus me oleme, kuhu minna ja hakkas kohe meie juhiks (mulle väga sobis, tundsin, kuidas väljamõeldud koorem kadus). Teed olid toredad põldudevahelised teed, loodus õitseb ja kõik lõhnas nagu lapsepõlves. Jõudsime nuputamise punkti: arvuta lindiga ümbritsetud ala pindal. Minu ettepanek oli, et mõõdame kaardil umbes ära, mis see ala võiks olla ja arvutame nelinurga pindala valemi järgi. Arvutasime, sellist valikut vastustes ei olnud. Mari arvas, et valem on vale. Kristjan jälle arvas, et 5x25 ei ole 75, vaid on 125. Õigus tal ju oli, aga vastust ikkagi valikus ei olnud. Siis lugesime samme, siis ma ei saanud enam täpselt aru, kus me oleme ja kui aru sain, siis meie ligidal oli 1 punkt, võtsime selle ja läksime minema. Trahv 45 minutit.

Edasi läks jälle kõik nagu lapsepõlves - lilled, parmud, päike, sinine taevas ja rohelisest rohelisem muru. Saabus teine nuputamisülesanne. Kuidas jõuda kolme rattaga kanuuetapi lõppu? Imbi sõidab rattaga lõppu, teised panevad rattad kanuusse ja kanuutavad lõppu. Teised meeskonnad tegid ka nii. Tegelikult tehti igat moodi. Jäeti rattad maha, kolmekesi kanuusse, pärast jalgsi tagasi. Üks sõitis kahe rattaga lõppu, üks ratas kanuusse. Kolm meest ja kolm ratast kanuusse. Üks mees kanuusse, kaks kolme rattaga lõppu. Võib-olla oli veel variante. Igatahes meie puhul oleks parim valik olnud mina kahe rattaga lõppu ja üks ratas kanuusse. Seda me välja ei nuputanud ning teise ratta haarasin endale alles viimasel kanuu kilomeetril, seega kanuu etapi lõpuks olid Mari ja Kristjan juba kurnatud. Nad olid ühe korra ümber käinud ja lõputu kord kanuust sisse-välja hüpanud. Kokkuvõttes nad ütlesid, et see oli tore, aga oleks võinud kolmandiku võrra lühem olla. Sama oli teiste osalejate arvamus.

Kuid kanuust edasi läksime ikkagi reipalt. Mari arvamus oli ühene - kihutada, liikuda, siis parmud ei näri. Järgnes ratas kruusateel, mis ei olnud ikkagi nii hull kui Marguse tee Extaril. Ma teadsin seda, et on veel hullem tee olemas, aga olin vait, sest äkki ongi järgmise kurvi taga sihuke killustiku peenar tee asemel. Tegelikult kõik sujus, sõitsime, parmud jäid meist maha, imetlesime A-raja tippe endast mööda tuiskamas. Jõudsime punkti, mis asus puidust metsanotsude vaatamise tornis. Kristjan läks enne, siis mina. Kui kahekesi koos roniks, torn laguneks ära. Kristjan arutas mingi mehega, et on ikka romu torn ja sihukese otsa panevad punkti. Tuli A-raja tipp meeskond, vist isegi mitu ja äkki oli torn mehi täis.
Valge kaart oli ka, aga sellel me nägime enne Vahuri ingleid askeldamas ja täpselt selle koha pealt ka punkti leidsime.

Siis saabus minu tähetund: kaart aastast 1966 ja orienteerumine. Esimesesse punkti hakkasin kompassi ja sammulugemisega minema, rebased ühinesid meiega. Kristjan sattus sellest nii elevile, muljetas rebastele, kuidas meil ikka läinud on, et ajas mu naerma ja siis ma enam ei teadnud, mitu meetrit meil läbitud on. Hakkasime punkti liiga vara otsima, askeldasime siia-sinna, lõpuks lihtsalt nägin söödakohta ja seal punkt oligi. Edasi läksime kompassi järgi ja noppisime ladusalt 4 puntki.

Siis lappisime Aneti ratast ning Mari tunnistas, et tema tahab lõppu, aga lõpust edasi enam mitte. Nimelt oli staadioni ääres veel 2 fotoorienteerumise punkti ning üks torni ronimise punkt. Kristjan ütles samuti, et aitab küll. Minu eesmärk oli nendele hea elamus pakkuda, väga oleks tahtnud rebastest rohkem punkte saada, väga oleks tahtnud, aga hea tuju oli ülim eesmärk ja seda ma ei ohverdanud.
Lõppu läksime rõõmsalt ja õnnelikult.

Mina olen väga rahul. Nii pingevaba (kontrollaegu ei olnud), lõbus, hea ilmaga võistlus oli. Kusagilt pole ma katki ja miski ei valuta. Võib-olla ma räägiks teist juttu, kui ma kanuus oleksin olnud. See, et me lahku pidime minema, oli ainus, mis mulle ei meeldinud.
Kõht on tühi, õnneks on köögis moosi.