Kolmapäev, 17. juuli 2013

Dani seenemetsad (XT suverogain 12h) -- Imbi jutt

Dan ja Liina tahtsid päikesetõusu vaatama minna, aga millegipärast võtsid minu kaasa. Seega mingeid punkte me jahtima nagu ei läinudki, eesmärk oli matkata metsas, kus Dan terve lapsepõlve oli ringi mütanud. Dan ja Liina olid asjast nii elevil, et rääkisid Dani vennad ka metsa. Seal nad siis seisid naerul nägude ja lühikeste pükstega. Vennad ütlesid, et nemad teavad küll, mida nad teevad, nemad on sõjaväes olnud. Ma oleksin pidanud päev varem neile ütlema, et pikad püksid on kohustuslikud, mis seal enam targutada. Ja ma ise olen ka metsas põlvpükstega käinud. Pärast tuleb lihtsalt hammustuste ja kriimustuste varjamiseks pikka seelikut kanda, muud ei midagi.


Raja plaanimisel oli minu soovitus, et lähme kohe alguses alla lõunasse ning võtame kõik need metsapunktid ära. Sest pärast tulla finisisse ja siis sealt ära minna veel punkte võtma - nii saab, aga neid punkte ei võtaks me hea tujuga.


Läksimegi lõunasse ja see oli päeva parim mõte. Me sattusime muinasjutu maailma, kus olid künkad, ninad, lohud, augud, orvandid (mis iganes asjad need on), kõik maastik oli täis lilli - õrnad helekollased lilled katsid vaibana metsaalust. Lillede seast tõusid taevasse männid ja muud midagi ei olnud. Ei võsa, oksarisu, kraave, olid ainult tõusev-laskuv maastik lillemerega. Ma olin Dani ja Liinat hoiatanud, et pika kurnatuse lõpuks on inimesed näinud metsas Potsatajat, Sipsikut, liikuvaid kaljusid. Me poleks keegi imestanud, kui ilma kurnatuseta oleks küngaste vahelt meie poole keksinud Alice Imedemaalt, sest maastik oli kummaliselt muinasjutuline. Et kõik oleks täiuslik, siis nägime haigruid pesadel - kuivanud mändide otsas oli oma 15-20 pesa ja nendes haigrud oma õhtuseid tegevusi asjatamas. Et kõik oleks veel täiuslikum, siis  võtsime ladusalt kõik punktid ka ja läksime tagasi põhja. 




Võtsime punkte ja kõndisime ida suunas. Mingi hetk tundus mulle, et me oleme rutiini sattunud, vaatasin kaarti ja nägin, et kõik punkid on teede, sihtide ristmikes, et mingit punktide otsimist ja seega leidmiserõõmu me kogeda ei saagi. Iseenesest ei olegi see halb, Dan luges kaarti nagu proff ja kogu võistluse ajal me tegime ühe vea ning see tekkis pigem ümbermõtlemiset, millist punkti võtta, mitte Dani eksimusest kaardilugemisel. Aga punktileidmiserõõm on eriline rõõm ning mul on ikkagi kahju, et seda me saime kogeda harva. Läks hämaraks, meil olid kasutada Cyberis arendatud pealambid ja pimedus ei mänginud sel võistlusel meie jaoks mingit rolli. Kui hakkas valgeks minema, siis ma märkasin, et Liina ja Dani käivad natuke imelikult. Seetõttu nõudsin, et me edasi itta ei liiguks, vaid läheksime joogipunkti ning sealt vaatame edasi. Dan ja Liina olid nõus, sest põhjas oli veel hulga punkte. Jalutasime ja jalutasime, rääksime tööst, filmidest, teatrist, sääskedest, lindudest, lõpetamata doktoritöödest, muusikast, pilvedest, mis ronisid totralt päikese ette. Siis jõudsime autoteele ja Liina-Dan otsustasid jalgu venitada, midagi läks valesti ja pärast seda Dan ei tahtnud enam liikuda. Ta liikus, aga ei olnud rõõmus ega entusiastlik, kaarti luges endiselt ladusalt ega juhtinud meid läbi laiade kraavide, vaid ikka kenasti kraavide kõrval liikudes. Lõpuks suundusime otse finisisse, Dan arvas, et roomata oleks vist ka lihtsam, kui kõndida.

Kui teisedki hakkasid metsast saabuma, siis räägiti palju nõgestest ja oksarisust. Mina neid ei mäleta, päriselt ka. Olid lilled, rukkirääk, sõbralikud kaasvõitlejad, sääsed, viljapõllud, nostalgia lapsepõlvest.

Kommentaare ei ole: