Cybersiilikestel
erilisi eesmärke nagu polnudki. Dan ja Liina tahtsid Tartus
orienteeruda ja minu ainus eesmärk oli hea tuju pärast orienteerumist.
Just nii oligi. Reeglid panime ka enne starti paika: 1) ei vingu, 2) kui
midagi pahasti või valus, siis tuleb kohe öelda, 3) Liina ja Dan
mõtlevad. Viimane reegel tähendab seda, et Xdreamil tuleb minu meelest
sageli palju mõelda, enne kui minema paned.
Stardis me jäime seisma ja mõtlesime, aga sellest polnud palju
abi. Kõige nooremat luuletajat me teadsime, aga kuidas kolmekesi eraldi
kolme ausamba juurde jõuda ja pärast kokkulepitud kohas kokku saada -
seda ei mõelnud välja. Tore oli, et Cyberi särgiga meeskonnaliiget
oskasime massi seast kaugelt näha, hajutuse puhul tõesti oluline.
Esimesse rattapunkti sõites kohtasime ebaviisakaid A-rajakaid. Sõitsime
tagasi väikse ringiga, aga ilma igasuguse trügimiseta ja see oli jälle
tark tegu. Kaardilugemine linnas läks hästi, sest Dan ja Liina
otsustasid, kus on järgmine punkt ja sõitsimegi otse sinna, ei pidanud
vahepeal kontrollima, et oot-oot kus me nüüd oleme. Kanuu slaalomi
punktid võtsime elegantselt. Liina sõudis, Dan juhtis ja mina hoidisn
enamik aega aeru õhus ja naeratasin. See oli hästi juhitud lõik. Danile
vist meeldis, et punktid olid natuke nagu segi aetud. Lennuväljale
sõites valisime lühema ja porisema raja, aga see oli ka ainus kord, kus
me loodusesse sattusime ja oli tore. Dan: "Ma astusin pokudele pähe, ohh
palun vabandust."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar