Kõigest sellest hoolimata ei mõelnud ma pikalt kui Arne ja Sven pakkusid võimalust nendega koos A-rajal Cybernetica nime all seigelda. You can take the man out of adventure racing, but you cannot take adventure racing out of the man. Lisaks on selle hooaja maastikud vähemalt kirjelduse järgi paljulubavad. Minu ainus mure oli see, et ma oma mitte liiga süstemaatilise treeningplaani ning valutama kippuvate liigestega tiimikaaslastele pettumust ei valmistaks. Pärast sportliku eesmärgi kokku leppimist (teeme nii, et ei oleks pärast tunnet, et oleks võinud paremini teha) olimegi maagiliselt kogu hooajaks ära registreeritud.
Selle hooaja esimene etapp toimus Tartus, mis pakkus kerget koduväljaku eelist ning mugavat logistikat (jalgrattaga kodust starti -- mõnus). Küberi rahvast oli päris palju ning enamik olid tänu kokkusobivale võistlusriietusele ka rajal kaugelt nähtavad. Pildilt on puudu veel Sven, Raul, Alar, MargusK ja Kristi.
Võistlusest endast polegi väga palju rääkida. Ilm oli superilus, rada oli huvitav ja vaheldusrikas. Tempo oli mõistlik ja võimaldas seiklust nautida. Sai näha paari varem nägemata kohta. Meeldis ka see, et ratast (minu nõrgim ala) oli küllaltki vähe. Etappe, distantse ja aegu ei hakka siin üles lugema, keda huvitab, vaatab ise tulemuste lehte. Võistluse hailaidid olid:
- pikk kanuuetapp, kus sai imetleda paadikuure ja Emajõe luhtasid;
- tõukeratas, mis tuletas meelde aastate eest omandatud oskused (peaks enda tõukeka ka garaaži riiulilt alla tõstma);
- huvitav rattaetapp Raadil koos kummimäe külastamisega;
- BMX-i rada Tähtveres (mida ma olen küll varem ka sõita proovinud, aga seekord tuli palju paremini välja);
- see, et ma sain vist esimest korda elus Xdreamilt kuivade jalgadega hakkama ja muidugi
- hea seltskond, kellega kõike seda jagada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar