Kolmapäev, 30. juuli 2014

Xdream, 2014-3, CyberSiilike

Imbi jutustab:

Kui Liina ja Dan ütlesid mulle, et nad tahavad öisele etapile minna, siis ma mõtlesin: "Aaaaasegased!" Ja ma olin laupäeval ikka närvis, aga see kadus ära, kui me Jõelähtmele jõudsime. Cyberi särgid on ilusad ja väga asjalikud: kõik Cyberi inimesed on sadade seast kohe näha ja see tekitas minus mõnusa, koduse, turvalise tunde. 



Sudoku kohta ütles Dan, et Liina oskab, ja hakkas ise kaarti vaatama. Varasemast tean, et kaks pead on kaks pead, eriti orienteerumisel. Vaatasin, mida Liina teeb, peamiselt mõtlesin temaga kaasa, aga sellest oli abi - saime kiirelt startida.

Kogu võistluse kõige kehvem tunne tabas mind kohe pärast starti: kaarti mõõtkavas 1:50000 ma pimedas ei näinud, Liina ja Dan nö tõlkisid mulle kaarti. Kõige raskem oli kaardi mittenägemine hiljem ratta joonorienteerumisel (minek koopapunkti). Mõtlemisekoht.

Alustasime rõõmsalt: Liina oli üllatunud, kui kiirelt said sokid märjaks, jooksime üle Jägala joa, vaatasime Liina vanaisa kodu.

Joonorienteerumine oli tegelikult naljakas - meeletult inimesi ümberringi ja mitte midagi ei saa aru, kust keegi tuleb, kuhu keegi läheb, kus meie oleme. Mina ei saanud meid kaardile mitte kordagi. Kuigi me väga pingutasime. Ja kui rõõmsad me olime, kui 98nda punkti leidsime, mitte et me oleks teadnud, kus see punkt oli.

Siis tuli ronimise ülesanne: midagi ei olnud näha, mehed rippusid köite küljes, ei roninud. Ootasime Liinaga, vaatasime kaarti, külm hakkas, väga külm. Siis tekkis Liinal Daniga nähtamatu side ning Liina tõi Dani meie juurde tagasi. Ma sain aru, et Dan oli kurb sel hetkel, aga mul oli külm ja mingit turgutamist, lohutust ei järgnenud, kohe ratta selga. Peedu rippsild muutis meeleolu kiirelt - sild oli tihedalt rahvast täis ja õõtsus, kuidas jõudis. Minu silmad nägid, et vesi tõusis kõrgemale kui silla lauad ja lauad läksid laiali nagu külatee. Õnneks oli pime ja sild lühike.

Golfipunkt oli kaunis kerge vaheldus, üks väheseid punkte, mis kergelt kätte tuli. Dan lihtsalt oskab golfida. Isegi 66 punkti pidime otsima, sest kedagi ees ei olnud ja lohasid oli 100 tükki vähemalt. 66ndast koopapunkti minnes seisime äkki keset põldu ja vaatasime, kuidas rahvas sõidab meist itta ja läände, põhja ja lõunasse ning meile vastu ja meist mööda ja üldse ei saa aru, kuhu me sattunud oleme! Mine veel mööda joont.

Koopapunkti leidis Liina, sumades vabatahtlikult jääkülma vette. Nahkhiirt nägime ka. Punkt 63 tuleb eraldi ära märkida, sest selle leidsime lihtsalt. Siis läks valgeks ja üldse oli ilus ning helge olla. Järgnesid singlid, kus me jälle ei teadnud, kus me oleme ning kuhu läheme, aga mulle meeldis. Ma olin juba leppinud teadmatuses kulgemisega ja rattaga sõita oli tore.

54st punktist kanuude juurde oli väga raske sõita. Arne näitas hiljem, et mööda autoteed võib ka ikka liikuda. Sellepärast me siis olimegi suht üksinda sellel rajal.

Kanuu oli väga tore, romantikat 10 punkti 10st. Ja siis ma rääkisin Danile augu pähe, et me ei võta eraldi jooksupunkte, sest meid ootab ees veel 6 punkti rabas. Tagantjärgi tarkus on, et võtta tuleb neid punkte, mis on su lähedal ja mitte muretseda punktide pärast, mis on kaugel.

Viimasest punktist finišisse sõitsime ringiga. Stiili tuli ikka lõpuni hoida. 

Kommentaare ei ole: