Xdream 2014-2, Aidu, CyberRebased

Ma olin tegelikult suht närvis enne Xdreami. Mõtlesin, et milleks mulle 
seda vaja, jälle peab punkte järjest võtma ja kõik punktid peab võtma ja 
ma ei taha märjaks saada ning ronida ma ka ei oska. Minu rõõmuks oli 
Anet veel rohkem närvis. Tema rahustamine tekitas mus endas rahu (see on 
nagu õpetamine, kui teist õpetad, siis saad ise ka lõpuks aru). Kui meil 
kõik asjad olid paika sätitud (kaardihoidjad, numbrid jne), siis oli 
stardini veel poolteist tundi aega. Mida teha sellise ajaga? Muidugi riideid vahetada! Mitu korda. Kõik algas sellest, kui Raul tuli jutuga, et peakorraldaja soovitas selga panna sellised riided, millest kahju ei ole. Arnel oli Cyberi särgist kahju, vahetas vanema vastu. Margus samuti. Mõtlesime meie ka ning pakkisime kottidest varuriided lahti ning panime selga, ilusad Cyberi pluusid said kottidesse peidetud... Kuna meil oli nii palju aega, siis mõtlesime ühe korra veel ja otsustasime ikkagi Cyberi särgid tagasi selga vahetada – kui tõesti pöördumatu kahju neile osaks saab, on võimalik uued tellida. Omavahel arutasime, et mehed on järelikult ikkagi edevamad, kui riietest kahju hakkab... :)

Mõned minutid 
enne starti avastasin, et mul pole rattal joogipudelit. Tuhat tänu 
Piretile, kes päästis päeva ja tegi sprindi kohtunike telgi, Arne auto 
ja minu ratta vahel joostes. Elagu toetusmeeskond! 
Algus oli tore, kuigi hajutusega, siis ikkagi nagu koos. 3B (52) punkti 
võtsin rattaga, peaaegu kõik teised mu kõrval võtsid selle joostes – see 
oli tore võidurõõm, mis sest et pisike, rõõm ikkagi. 4ndas (65) punktis 
oli kuri kohtunik, kes ajas meid oma käskudega segadusse ning punkt jäi 
võtmata (trahv 15 minutit). Järgmisel korral teame, et stardis tuleb 
kellelegi punktijälgimise roll anda. 5ndasse (64) punkti läksime 
järjekorras (loha ei näinud, oli ainult järjekord) ja siis äkki oli ees vähemalt 60kraadise tõusuga järsak, mida mööda rebased kribinal-krabinal ülesse ronisid ning otse punktile sülle – puhas rõõm! Rebasel on nina või vaist. 6ndasse (61) punkti saime üksi 
minna, isegi kui läksime veidi aeglasemalt kui teised, siis see oli vist 
ainus punkt, kus sai orienteeruda. Maastik oli päris mõnus rägane metsaalune ja olgugi, et punktini liikusime üksi, siis punkti juures oli paras pidu. Järgmise punktini otsustaisme liikuda mööda metsateed, kuigi see väikese ringi sisse tegi – hea otsus, sai ilma oksterägas sumpamata rahulikult metsa nautida.

7ndat (63) punkti olin ma niipalju 
juba ette kartnud, et otsus haarata teiste kotid ja mitteujuda tuli 
välkkiirelt. Siiani arvan, et see oli meil üks nutikamaid otsuseid. Raul 
muidugi arvas teisiti, aga kõike ei saa minutites mõõta ja ma arvan, et 
ka trahv 15 minutit andis meile suurema eelise, kui minu ujumine oleks 
andnud. Teiste rebaste muljed ujumisest olid positiivsed – kui on ees kraav, siis pole pikalt arutada, pluus ümber kiivri turbaniks ja vette. Anet oli suplemisega piisavalt ametis, et kaart ära kaotada, Riin peitis enda oma kiivri alla ja suutis selle isegi kuivaks jätta. Veest välja saamine oli samuti paras katsumus, sest kallas oli jällegi parajalt järsk, nii et üles tuli ronida nii käsi kui jalgu kasutades. Naljakas on see, kuidas Xdreamil võib lihtsatest asjadest suurt 
tõõmu tunda. Näiteks sellest, kui kolmekesi minuti pealt eelnevalt kokkulepitud punktis 
kokku saime.


Kaevandusmuuseumis ma ainult imestasin. Ma ei jõudnud veel ringigi 
vaadata, kui Anetil ja Riinul oli kogu kaevanduse plaan ja loogika selge 
ning noppisid ühe punkti teise järel. Tsiteerides klassikuid: "Nu 
šahtjoorõ!" 
Tipud kaevandusmuuseumi kõrval võtsid südamekese puperdama. Aga võib-olla see tuli hoopis ilust, mida me mäe otsas nägime. Eestimaa on nii ilus! Puhas rõõm ja ilu.

Hiigelsuure kopa otsast punkti võttes tuli meelde lapsepõlv, kui pikemalt mõtlemata kõikvõimalike konstruktsioonide otsa ronitud sai... Sellised pisiasjad muudavadki kogu selle ürituse nii võluvaks. Järgnes väike rattaetapp - muu hulgas tuli suusarajalt üles leida peidetud punkt, mis tegelikult väga peidetud siiski ei olnud. Kuna maanteelt vaadatuna viis tee suusaradadele läbi teadmata sügavusega suure loigu, siis otsustasime mõned meetrid edasi sõita ja toore jõuga rattad järsakust üles tõsta, et suusaradadele saada. See oli jällegi hea mõte, sest hiljem selgus, et rattaga läbi loigu sõites oleks vesi põhimõtteliselt lenksuni olnud.

Edasi rattaga lisaülesannet sooritama. Seekord saime odaviskes stiilinäiteid esitleda. Õigemini siiski ei saanud. Anet ja Riin kobistasid teisel katsel nõutud punktid täis, mina tõmbasin oma rebasesaba jalge vahele ja ronisin kähku ratta selga. Kanuu oli lahe, ei mingeid roikaid, kive, puid tee peal ees. Plaan oli meil päris hea – transportisime Riinu 25nda juurde ja too lippas mööda maad 24nda punktini. Ootaja aeg on pikk ja päike oli pilve taga peidus. Saime isegi veidi vihmasabinat. Otsustasime kanuuga teisele poole karjääri tuulevarju aerutada. Seal oli päris mõnus – vastaskaldas tekkis taevasse vikerkaar ja kujutasime ette, kuidas Riin rõõmsalt mööda serva vikerkaare taustal silkab. Natuke häiris, et me suht üksi lõpuks veele jäime, aga kõik see vikerkaar ja vihmapiiskade ballett veepinnal, rahulikud kaldad olid nii ilusad. Pluss muidugi ootamatud fännid :) Sellised fännid, kes kanuuetapi lõpus ütlevad hoolivalt, et las me tassime ise teie kanuud, haarake rattad ja sõitke ükskord lõppu, et me saaks ka koju minna :)

Lõpp läks kiirelt – ratastega keskusesse vahetusalasse ja truubipunkt. Finišiootuses kaotasime hetkeks pea ja jätsime viimase punkti vahele ja jooksime otse finišisse. Kohtunikud olid heas tujus ja lubasid meil tagasi minna, jõest muda seest punkt võtta ja teist korda finišeerida. Lõpus õppisime, et Anetiga ei tasu vaielda, kui ta tahab mudas, poris ja vees punkti võtta. Minu meelest oli selline rõõmus ja helge Xdream. Ka Anetil ja Riinul olid tagasiteel suud naerul ja silmad säramas.

Imbi