EXTAR 24h, 2016, CyberRebased

Räägib Piret. Pildid: Edith Madalik, korraldajad.

Varasemalt olen Margusele, Arnele ja Svenile käinud mitmel korral EXTAR 48 ajal kaasa elamas ja toetamas. Neid seal unisena ja naljakana vaadates on mul alati tekkinud soov ka ennast sellisel pikal võistlusel proovile panna. Ometi olen ma alati teadnud ka seda, et 48h ei ole minu füüsilise vormi juures piisav aeg sellise raja läbimiseks. Kui seekord tehti 24 tunni rada, siis lasin ennast numbritel ära petta (24 on ikka ju poole väiksem kui 48) ja otsustasin, et võiks seekord ikka rajale minna. Aitab raja kõrval vesistamisest. 48 tuuni võistlusel osalemist olin ma alati ette kujutanud nii, et ma enne teen ikka korralikult paar, kolm, neli vms aastat trenni, saavutan mingi vormi ja siis lähen. 24h on aga ju poole lühem, sinna võib minna ka ilma erilist trenni tegemata.

Riin ja Meril oli siis need piisavalt hullud inimesed, kes olid nõus mu oma tiimi võtma ja minuga rajale tulema, ilma et me eelnevalt kuskil koos oleksime käinud (va tööüritustel, aga see ei loe). Mai lõpp ja juuni algus olid nii kiired, et extarile mõeldes jõudsin ma muretseda ainult rulluisutamise pärast. Kui tuli uudis, et rulluisutamist see aasta ei toimu, siis tekkis mul korraks tunne, nagu kogu võistlus oleks tühistatud. Tänu sellele jäid igasugused ettevalmistused ja muretsemised mul ikka väga viimasele minutile. Riin ja Meril natuke muretsesid, aga minu arvates oli seda ikka natuke vähe, võrreldes enne osasid xdreami etappe toimunud muretsemisega.

Võistluspäeval toimuv rutiin oli minu jaoks väga tavaline, aga ma pidin koguaeg endale meelde tuletama, et seekord lähen ikka mina ka rajale. Osad neist võileibadest, mis ma meisterdan, pean ikka ma ise ära sööma. Kummimadrats, mille täis puhun, aitab mul endal ujuda. Ja nii edasi. See on see kui liiga palju kaasas elamas käia. Teisi tiime vaadates tekkis küll tunne, et olen ennast ikka väga valesse kohta kirja pannud, aga nüüd polnud enam midagi teha.

I etapp -- jalgsi

Extar algas siis jalgisetapiga, mille käigus tuli liikuda suunaga teatud punkti, seal pusle kokku panna, siis edasi omale soovitud järjekorras joonelt punkte leida, ujuda ja niisama punkte võtta.

Esimene kaart oli ikka väga valge, aga teiste järgi liikudes jõudsime ilusti puslede kokkupanemisele kohale (Arne ja Marguse väitel küll mitte kõige otsemini, aga mis siis). Pusle kokkupanemine oli väga hea ülesanne, see läks meil väidevalt kiiresti, kusjuures vähemalt kolmandiku kui mitte poole sellest ajast veetsime me seda pulse pilti omale ümber joonistades. Riin tegi selles osas ikka suurepärast tööd. Kuna mul jäi õpetuse viimane lause lugemata (Punase joonega kaardi saab pärast ujumist.), siis üritasin ma ka punast joon ümber joonistada.

Pärast pusle kokkupanemist üritamise joonelt punkti leida ja võtsime ühe kaardile märgitud punkti ning läksime ujuma. Ujuda tuli ikka päris pikk maa, vähemalt minu jaoks, ja vesi oli ka ikka päris külm. Suuremate ja väiksemata kiljumiste saatel see igal juhul tehtud sai. Ujumise lõpus andsin ma meie (õigemini Merili) madratsi mingi teise tiimi naisterahvale, kes kartis, et ta upub ära ja millegipärast oma madratsit tal ei olnud.

Pärast ujumist võtsime kiirelt veel ühe punkti ja läksime vahetusalasse kuivi riideid selga panema. Kui me vahetusalasse jõudsime, oli Kairi jõudnud just endale tee valmis teha, mida ta siis ilusti meiega jagas. Meil oli vahetusalas arutelu millise suusajope peaks selga panema, teised tiimid mõtlesid, kas on vaja midagi pikkade varukatega või piisab lühikestest varukatest. Etteruttavalt võib ütelda, et meile oli ka suusajopest kanuuetapil vähe.

Siia nunnusse punkti me kahjuks ei jõudnud.

II etapp -- ratas

Teiseks etapiks oli jalgratas. Kaart oli suur ja punkte oli palju. Mul oli pidevalt hirm, et me võtame ette liiga suure ringi ja ei jõua õigeks ajaks tagasi. Tegelikult tegime ilmselt õige valiku ja kontrollajaga mingit probleemi ei tekkinud. Punktide leidmisega ka erilist probleemi ei olnud. Riin on ikka hull mõõtja, seda heas mõttes siis. Alati enne kui mingit teed mööda liikuma hakkasime, mõõtis ta ära, kaua me liikuma peame ja siis vastavalt vaatas odomeetrit või luges samme ja niimoodi me punktid ilusti kätte saimegi. Ma üritasin ta tegevust oma kõhutundega kontrollida, aga üldiselt selleks vajadust ei olnud.

Seekord oli Kairi juba teadlikult meile 3 tassi teed valmis teinud ja ootas meid pidulikult vahetusalas. Rattaetapi lõpus hakkas vihma ka juba sadama ja kuna me teadsime, et järgmine kord sellesse vahetusalasse jõuame mingi 12 vms tunni pärast, siis tuli ennast juba hästi korralikult sisse pakkida ja ka mingit veekindlat varustust kaasa võtta. Sellele etapile läksin ma veel ainult shelli ja korraliku paksu vihmakilega. Samas kaasa võtsin igaks juhul veel õhukese vihmakile, prügikoti ja kohustusliku varustuse termokile.

Natuke naabervõistkonna pilte ka.

III etapp -- jalgsi

Kolmandaks etapiks oli taas jalgisetapp, aga GPS pidi liikuma kogu aeg etteantud koridori mööda. Esimesse punkti jõudsime enam vähem ilusti kohale ja sellega oli kohutuslik osa täidetud. Edasi tahtsid Riin ja Meril vist mööda koridori veel paar punkti võtta, aga minu paanikaosakond hakkas väga kõvasti tööle. Mul oli hirm, et kui me sellise aeglase tempoga (paarkümmend sammu ja paus vähemalt 1 min, et uurida kus me ikka täpselt oleme ja ega me juba koridorist väljas ei ole ja siis jälle paarkümmend sammu ja paus 1 min jne) mööda koridori edasi liigume, siis ei jõua me õigeaegselt kanuuetapi algusesse. Kanuuetapi algusesse oli soovitatud sellistel aeglastel tiimidel nagu meie veel võimalikult varakult jõuda. Lisaks kulutasime me muuhulgas aega ja tähelepanu ka aruteluks, kas meil ikka on nii kiire nagu mu paanikaosakond arvab või mitte.

Lõpuks võitis mu paanikaosakond ja pärast esimest punkti ja natuke mööda koridori liikumist otsustasime kanuuetapi algusesse liikuda. Kanuuetapi algusesse jõudsime natuke enne etapi algust, aga kuna Meril ja Riin tahtsid ennast pakkida ja istet polsterdada jne, siis oli see kõik hea. Vaadates kuidas Meril ja Riin endale ikka kilesid ja termokilesid ümber panid, siis otsustasin ma ka oma kaasapakitud kiled selga panna, sest jalgsietapi jooksul olid mul varukad ikka juba täiesti märjaks saanud. Seega panin oma riiete peale õhukesel läbipaistva vihmakile, et natuke varukaid kaitsta lisa vettimise eest, sinna peale prügikoti, et kõik soe ikka ilusti enda juures hoida, ning sinna kõige peale siis oma suure vihmakile, et vihm ikka võimalikult kaugel mu ihust oleks. Sinna peale siis seljakott ning siis veel päästevest. Merilil ja Riinul oli mingi sarnane riietus.

Kõige selle peale läks minu arvates meil nii palju aega, et etapile saime me lõpuks ühtede viimastena. Kuigi etapi ajal sõideti meist veel ikka päris palju mööda, osad neist ilmselt käisid küll ja võtsid mingeid kallastel asuvaid punkte, aga ka esimeses osas oli möödasõitjaid piisavalt.

IV etapp -- kanuu

Neljas etapp oli siis kanuuetapp, mille jooksul tuli teha nii mõnigi lisaülesanne. Kõige esimene ülesanne kanuuetapil oli märkida kaardile jõel asuvad punktid. Jõel jälgimise ja punktide asukoha määramise ülesande andsime Riinule, aga kuna jõgi oli nii käänuline ja puine ning minu kanuujuhtimise oskus ei olnud kõige parem, siis sellest ülesandest loobusime me kiiresti. (Pärast Randyle neid punkte märkides mängisin ma bingot. Randy küll kiitis mind, aga kahjuks punkte ei andnud.)

Teiseks ülesandeks sellel kanuuetapil sai vastupidamine. Ikka väga külm ja märg oli ning etapp oli ikka väga pikk. Kokku tegime me seda vist oma 9h vms. Lisaks nendele kiledele, mis meil juba ümber olid, läksid käiku kõik meie 7 termokilet (kui ma oleks korralikult Riinu kirja lugenud, siis oleks 9 olnud ja ilmselt oleks need lisa 2 ka ära kulunud). Kuskil kahe kolmandiku peal hakkas mul ja eelkõige mu käsivartel nii külm, et ma otsustasin, et ma ei taha enam juhtida. Sellega tegin küll Merili olemise vist halvemaks (palun väga vabandust), sest ta oli end suht hästi kanuu etteotsa sisse pakkinud, aga ma tõstsin ta sealt ära. Riin läks siis juhtima. Enne uuesti kanusse istumist pakkisin ma ennast natuke ümber ka ja Riin tegi mu kätele termokile mähised, mis olid väga abiks muide. Viimasteks etappideks meisterdasid Riin ja Meril ka endale sellised. Pärast rääkides tuli välja, et nii Meril kui Riin olid kergelt katkestamise mõtteid mõlgutanud. Mina mõtlesin katkestamise peale niipalju, et huvitav kui õnnelik ma oleks kui Meril või Riin selle ettepaneku teeks. Keegi meist seda ettepanekut ei teinud.

Kolmandaks ülesandeks oli tähepunktide võtmine. Kohustuslik oli võtta vähemalt üks punkt. Kusagil sukeldudes oli võimalik nende punktide reaalsed asukohad ka teada saada, aga meie läksime punktide läbikäimise teed. Plaan oli küll alustada punktide läbikäimisega lihtsalt algusest, aga kaardilugeja vahetusega magasime me need maha. Riin on küll veendunud, et ma lihtsalt keeldusin ühe punkti asukohta minemast, aga ma olen veendunud, et see ei olnud looduses see koht, mis Riinu väitel olema pidi. Igaljuhul jäid need punktid meil esialgu külastamata ja hiljem jalutasime tagasi punkti võtma, kui olime kaasvõistlejatelt teada saanud, kus punkt tegelikult asub.

Järgmiseks ülesandeks oli puu otsa ronimine. Tänud abivalmitele meesvõisteljatele ei olnud puu otsa ja sealt alla saamine väga keeruline. Meril küll kartis natuke kõrgust, aga ta sai ka sellega hakkama. Osadele tiimidel pakkus vist raskust puu asukoha määramine, aga meid aitasid taas teised tiimid ja ei mingit probleemi. Aitäh!

Edasi sai mulle osaks kaks pettumust, tänu millele ei mahtunud me ilusti kontrollaja sisse ära. Kõigepealt vastasin siis, et kanuuetapi lõpp on ikka tunduvalt kaugemal kui ma alguses arvasin (ei lugenud kaarti korralikult). No nii pool tundi vms tuli kauem sõita. Teiseks oli mul plaan, et me teeme ühe lisaülesande ära enne kui me kanuu lõpp-punkti ära viime. Seda kahjuks ei lubatud meil sellises järjekorras teha ja ma ei leidnud, et see kuskil oleks kirjas ka olnud, et sellised reeglid on.

Igaljuhul pidasime veel selle kanuuetapi lõpu vastu ja kanuu andsime ära 5-10 min enne kontrollaja lõppu, aga meil oli veel vaja jõuda sooritada lisaülesanne ja liikuda vahetusalasse. Meil oli endiselt veel lootus kogu rada korralikult läbida, siis ei saanud me sellest lisaülesandest loobuda. Ahvatlus oli küll väga suur, sest ebaõnnestunud katsel lisaüleannet teha, olime teada saanud, et seal tuleb taas ujuda, aga me oli ju niigi märjad ja vaevu oli natukenegi soe hakanud.

Lisaülesanne koosnes kahest osast. Kõigepealt pidime mööda madalat kivist jõepõhja kõndima, mis oli minu jaoks lihtne. Merilil oli sellega küll mingi mure, aga selleks ajaks olin ma liiga unine, et sellesse süveneda. Seejärel pidi üks meist köit mööda Taevaskoja tammi mööda üles ronima. See kõik toimus muidugi vees. See, kes pidi tegema, selgus loosi abil. Tegijat oleks saanud ka vahetada, aga sellega oleksime kaotanud 1 punkti (mitte et see meie puhul väga oluline oleks olnud). Loosiga osutus valituks Riin ja ta oli väga tubli ning käis ja tegi selle ülesande ära. Ta hiljem küll kommenteeris, et ta oli nii väsinud ja külmunud, et ei tulnud selle peale, et oleks saanud ka keelduda. Kui talle oleks see meenunud, siis oleks ta seda kindlasti teinud. Seda enam väga tubli.

Vahetusalasse jõudmise hilinemisega. Algselt oli meil kõigil plaan seal pesema minna, et sooja saada. Riin ja Meril seda ka tegid, aga kui ma hakkasin otsima kuivi riideid, mida pärast selga panna, siis selgus, et mul ei ole mitte midagi. Järgmiseks korraks pean ikka endale riideid juurde ostma. Kõik Marguse riided olid ka Arne autos, seega sealt ka midagi võtta ei oleks olnud. Seega, kuna ma ei suutnud sundida end uuesti neid märgi ja külmi riideid selga panema, siis ma pesema ei läinud. Aga kuna ma olin ikka osaliselt end lahti riietanud ja Reenol oli mõnus kuiv shell seljas, siis ma palusin selle endale. Aitäh Reeno! Samas vaadates kui kiirelt see shell seal vihma käes ikka märjaks sai, siis ma ei suutnud loobuda oma vihmakiledest ja termokile mähistest. Nagu varasemalt mainitud, siis pärast pesemist veensin ma Merilit ja Riinu endale samasugused varukad meisterdama, sest tulemas oli ju rattaetapp, kus taas käed suuresti märjaks saavad.

Pestud, tee joodud, kammitud ja kuskil 1,5h hiljem olime me valmis taas rajale minema. Järgnevatelt etappidelt oli meil plaan võtta nii vähe kui võimalik ja siis korralikult sauna sooja minna.

V etapp -- ratas

Järgmiseks oli siis rattaetapp, kus tuli taas paar lisaülesannet teha. Poole etapi peal avastasin ma ka, et joonelt tuleb üks punkt võtta, mis korraks tegi mind murelikuks järgmise kontrollaja osas, aga kuna Randy oli meile mõeldes ka mõned punktid metsa pannud, siis õnneks see mure möödus kiirelt. Tagantjärele võib küll ütelda, et liiga kiirelt.

Ühes kohustuslikus punktis oli siis võimalus kaks lisaülesannet sooritada. Kõigepealt tuli üks võistkonnaliige tassida etteantud kohta ja tagasi, nii et ta maad ei puuduta. Meile kui naistetiimile toodi sihtpunkt natuke lähemale ja kuna Meril tundis end Riinu tubliduse kõrval natuke süüdi, siis ta otsustas mind üksinda seljas kanda. Ma pakkusin küll välja variante kuidas kahevahel tassida, aga Meril oli tubli ära ta mu tassis.

Järgmiseks tegime ära ka teise lisaülesande, mis oli mööda mäge mitu korda üles ja alla ronimine. Iseenesest lihtne ülesanne, aga tõenäoliselt kulutasime me selle peale ikka liiga palju aega.

Edasi sõitsime kohustuslikku lisaülesandesse, tehes vist esimest ja viimast korda võistluse jooksul orienteerumisvea. Lisaülesandeks oli koos ühe rattaga silotorni (äkki oli selline ehitis) otsas olev punkt võtta. Ratta üles vinnamiseks oli ilusti kästud kaasa võtta köis. Ülesande tegi keeruliseks see, et redel, mida mööda üles pidi ronima, algas suhtleliselt kõrgelt. Mu esimene reaktsioon oli, et ma nii kõrgele küll ei ulatu, aga Riin ja Meril tegid oma kehadega mulle mõnusa trepi ja üleval ma olingi. Ratta üles tõmbamine ka väga keeruline ei olnud. Merilil ja Riinul läks küll alguses aega, et välja mõelda, millise nurga alt täpselt ratast tõmbama peaks, et see ikka üles tuleks, aga üles see ratas sai. Riinul oli veel mingi kaval teooria, et ma pean esimesena üles ronima, et seal üleval nöörile mingeid sõlmi teha. All olles ma isegi nõustusin sellega, aga üleval ei osanud ma enam kuhugi neid teha, nii et neist ka kasu oleks olnud. Seega ainsa sõlme tegi ikka Riin ise all. Magamatus, ma räägin.

Selle lisaülesande juures oli veel punkte, mis igale poole kõrgele oli topitud, aga kuna minu paanikaosakond hakkas taaskord tööle seoses kontrollaja lähenemisega, siis otsustasime, et me neid enam ei võta. Mu ronimise kiusatus oli küll suur, aga paanikaosakonna töö oli korralik ja seekord ka õigustatud. Kontrollaega jäime me taaskord hiljaks.

VI etapp -- jalgsi

Järgmiseks oli jalgsiorienteerumine, aga reljeefkaardi järgi. Otsustasime, et võtame kõige lähema punkti ära ja siis vaatame edasi. Jälle, tänu Riinu mõõtmisele, selle punkti leidmisega meil probleeme ei olnud. Edasi oli meil pikk arutelu, kuidas me ikka ei lähe rohkem punkte võtma ja minu meelest me olime kõik mingil hetkel selle plaaniga ka täitsa päri, aga kuidagi lõppes see asi ikka sellega, et võtsime veel ühe punkti.

Vahetusalas kohtasime ka üle pika aja Margust, Arnet ja Sveni, kes olid väga üllatunud, et me ikka veel rajal olema ning kõik kohustusliku läbinud oleme. Ma saan aru, et kõigepealt olid nad arvanud, et me ei saa kanuuetapiga hakkama ja siis kui me ikka mingi ime läbi jõuame ratta üles tõmbamiseni, siis seda me ikka ära ei tee. Kolm naisterahvast nagu me oleme. Aga tadaa, siin me olime.

VII etapp -- ratas

Viimase jalgrattaetapi tegime me väga lühidalt ja pigem tegime plaane, kuidas me täpselt sauna jõuame ja huvitav kas Riinu isale helistamine ja sauna sooja panemise palumine läheb hädaabi kõne alla või mitte.

Finishisse jõudsime vist teisena, aga ega keegi meid seal ootamas küll ei olnud. Ka Kairi oli veel täiesti tühja teetassiga.

Kuna finišeerisime pea esimestena, siis oli aega kaamerate ees särada.

Naabervõistkond finišis.

Kokkuvõtteks oli väga lahe üritus ja ma olen rahul, et me kohustusliku raja ikka läbitud saime. Õnneks oli Randy igal etapil ikka meie peale ka mõelnud ja mõne punkti ka teele ja/või väga lähedale paigutanud.

GPS jälgimist saab tagantjärele vaadata siit. Video annab ka natuke meeleolu edasi: