Pakri suveseiklus, CyberRebased

Pildid Viljar ja Peteri Grauen

Meil õnnestus Riinuga osaleda ühel väga toredal üritusel, millel ma küll tegelikult ilmselt osalema ei oleks pidanud. Või, noh, vähemalt peaaegu kõik mis valesti sai minna ka läks ja ma ikka tegin päris palju vigu.

Kõik sai siis alguse sellest, et meie firma üritusel kutsus Raul meid Riinuga Pakrile seiklema (ma kujutasin ette midagi Xdreami laadset). Ma küll üritasin teha meid nii hädiseks kui võimalik, et ta oma pakkumises ümber mõtleks, aga ei läinud õnneks. See kõik toimus mingi 4 päeva enne üritust. Õnneks lükati tuule tõttu seda päeva võrra edasi, mis andis meile parema võimaluse ettevalmistamiseks. Tänu sellele sai Riin võimaluse käia poes ja osta meile madratseid, töökindaid, nööri, termokilesid jne.

Õhtu enne üritust olin ma ikka suht närvis, sest Pakrile pidime me kõik süstadega ise saama. Me kumbki polnud sisuliselt kordagi süstaga sõitnud. Ma olin Margusega koos Riia XRace'l süstas küll istunud, aga aerutada eriti ei saanud, sest Margus ütles pärast minu paari katset aerutada, et tead ära parem tee mitte midagi, sa segad mind. Sõit oli mõnus, aga süstaga sõitmise oskust ma ei saanud. Lisaks andis Riin mulle lugeda ühe süstaga sõitmise õpetuse, mis tegi puust ette ja punaseks, kuidas süst kohe ümber kukub. Piisab ainult süsta peale vaatamisest ja ta on läheb kohe ümber. Hingamisest rääkimata. Rääkimata siis sinna sisse istumisest või veel sellega veele minemisest. Õnneks meenus mulle, et Margus oli rääkinud kuidas nad kunagi mingi suvekooliga olid Pakrile sõitnud. Seega kui mingid suvalised inimesed said hakkama, siis peame meie ka ikka hakkama saama ja see asi ei saa ikka nii hull olla. Raul õnneks ka hommikul kinnitas seda.

Olime siis pühapäeva hommikul õigel ajal õiges kohas. Vaja oli veel kõik need asjad kuidagi kotti toppida. Suurim probleem oli meil madratsiga. Need madratsid, mida korraldajad soovitasid olid nii suured, et meile kotti ei mahtunud. Need, millega me Extaril ujusime, olid meil ka kaasas, aga korraldajad ja Raul ei soovitanud neid. Otsustasime lõpuks kaasa võtta kahepeale ühe korraldaja soovitatud madratsi. Sidusin selle ilusti nööriga oma koti külge.

I etapp -- süst

Üritus algas sellega, et pidime oma tiimi nime jaoks pusle tükid mäluorienteerumisega üles leidma. Minu arvates saime me päris hästi hakkama. Järgmiseks oli siis see kardetud süstaga sõitmine. Raul oma kaaslasega aitasid meil süsta vette ja edasi pidime ise hakkama saama. Saimegi, algus oli natuke raske, aga ei midagi hullu. Praegu võin ütelda, et ümber me ei kukkunud. Isegi ei olnud erilist ohtu selleks. Aerutada ma muidugi eriti ei jõudnud, aga Riin oli tubli ja kohale me jõudsime.

Mäluorienteerumise pusle

Nii me siis sõitsime

Ülesandeks oli süstaga sõidu ajal üks punkt ka võtta enne kui vahetusalasse jõuda. Selle punkti leidmisega meil nii hästi ei läinud. Siit hakkasid pihta minu vead. Ma pidin kaarti lugema ja oma arvates lugesin ka, aga nende saartega ei saanud ma ürituse lõpuni sina peale. Riin mitu korda sõites küsis, et kas suund on ikka õige, minu arvates oli küll, aga siis sõitis meile tagant järgi korraldaja ja ütles, et me oleme vales suunas sõitunud no nii 90 kraadi. Nujah, eks me siis sõitsime tagasi. Jõudsime oma arvates punkti piirkonda, aga punkti ei leidnud. Ma lugesin millegipärast välja, et punkt on kivile joonistatud ja otsisin siis kivi, aga tegelikult oli punane puidust plaadike nööri otsas. Lõpuks ootasime kuni üks teine tiim tuli ka sinna punkti juurde ja meile selle kätte näitas.

Vahetusalasse minemine ei läinud ka väga palju paremini kui esimese punkti leidmine. Pigem halvemini. Õige saarekese juurde jõudsime ilusti. Nägime seal peal isegi teisi tiime asjatamas. Riin küsis, et kas me peame ka sinna minema. Ma vaatasin kaarti ja ütlesin ei, me peaksime veel edasi sõitma. Loomulikult ei pidanud, aga me kuulasime mind. Sõitsime kuni saime kokku Rauliga ja siis me teda uskusime õnneks rohkem kui mind. Seega väikse ringiga jõudsime siis ikkagi vahetusalasse.

II etapp -- jalgsi

Edasi tuli minna jalgsi. Selleks, et põhi saarele saada, tuli minna jalgsi kuskil meetrises vees. Vist isegi sügavamas, aga sellest ei olnud erilist probleemi. Saime ilusti saarele ja lähenesime esimese jalgsi punktile. Kaugelt nägime maja, kus suure tõenäosusega punkt oli. Ma avaldasin küll arvamust, et see on natuke liiga lähedal, mille peale Riin kommenteeris, et sellest punktist ei ole ta küll enam nõus mööda minema. Ei läinudki. Ronis ilusti suht haprasse ja läbipaistvasse majja. Ma suutsin teda seal majas natuke ringi ka eksitada, et ikka punkti võtmine liiga lihtsalt ei läheks. Aga üldiselt saime ilusti punkti kätte.

Jalutuskäik vahetusalast saarele

Esimene jalgsipunkt

Punkt seestpoolt

Teine punkt oli keerulisem. Tiigike keset metsa. Sinna jõudsime vist isegi ilusti. Väikse ringiga küll, aga minu arvates oli see vajalik selleks, et me oskaks end korralikult paika panna ja saaks ilusti suunaga punkti minna. Riin küll korra arvas, et äkki on googlemapsist abi, aga see ei näidanud küll midagi.

Edasi pidime jõudma kohta, kust hakkab coasteering, sinna läksime me minu arvates ka mingi ringiga või oli kaart kuidagi vale, aga emotsionaalselt tundus, et see tee oli liiga pikk. Samas mine sa tea ka.

III etapp -- coasteering

See oli üks ilusamaid etappe. See oli peaaegu see etapp, mille pärast Pakrile üldse tasus minna. Väga ilus pankrannik. Sellel etapil vist kõik tiimid kõndisid vähemalt ühest punktist mööda ja selleks et mitte tagasi minna küsiti mõne teise tiimi käest punkti kood ja registreeriti lihtsalt ära. Meie läksime oma punktist mööda vist jälle tänud minule, sest ma kutsusin Riinu ülevalt poolt minema, sest seal oli lihtsalt nii ilus. (Punkte pidi nägema vee servas kõndides.) Me käisime küll mõlemalt poolt natuke vette vaatamas, et ega seal ikka punkti ei olnud ja tähele ei pannud midagi, aga ju ta ikka seal pidi olema, sest mujal me käisime korralikult vee ääres ja saime ülejäänud punktid ilusti kätte.

Raul küll kurtis, et punkti pole õigesti pandud jne, aga mulle meeldis ja tore oli. Kuigi ma päris mitu korda kukkusin päris valusasti libedate kivide peal, aga nüüdseks on sinikad ära paranenud ja saab taas seelikuid kanda. Riin nautis kivide sees fossiile ja igasugu naljaka kujuga kive.

Sellest etapist räägivad ilmselt pildid paremini.

Punktid nägid välja nii - punkt 63

IV etapp -- ujumine

Ülesandeks oli ujuda ühelt Pakri saarelt teisele ja vahepeal ühelt laevavrakilt, mis oli kuskil 1/3 või isegi 1/4 peal, punkt võtta. Oma kaasa võetud kummimadratsil siis. Meid aga tabas siin üks suuremaid ebaõnnesid. Nimelt oli meil kaasas küll madrats nagu kästud, aga millegipärast polnud madratsi korki. Nagu pärast tuvastasime, oli see jäänud ilusti pakendi külge teibituna pakendisse. Kogenenumad hiljem väitsid, et sellises olukorras minnakse metsa ja otsitakse sealt sobiva suurusega puuoks punniks ette. Me selle peale ei tulnud ja ma ei tea, kas me ikka oleks seda teinud ka.

Meie esimene plaan oli see, et ujume päästevestidega (mida me ka ise koguaeg kaasas tassisime) vrakini, võtame punkti ära ja siis tagasi samale kaldale ning siis läheme jalgsi üle silla teisele Pakrile. Vrakini ujumisega saime enam-vähem okeilt hakkama. Vrakile üles saamine ja sealt punkti leidmine olid keerulisemad, aga Riin oli tubli ja sai hakkama. Pärast vette tagasi saamine oli vist sealt läbipaistavalt vrakilt veel kõige keerulisem. Mina suutsin endal ainult peopesad katki teha, muud kasu minust ei olnud. Raul ütles, et ta tegi seal enda madratsi katki. Tagasi samale kaldale saime ka ilusti.

Vaade läbi vraki

Aga kuna vesi oli soe ja ujumine tuli suht okeilt välja, siis otsustasime, et ei hakka seda pikka jalgsi ringi tegema vaid võtame oma asjad kaasa ja ujume ikka üle. Riinul hakkas kaldal väga külm ja mul läks asjade pakkimise peale rohkem aega, seega otsustas Riin varem vette ära minna ja ujus ilusti teisele kaldale ära.

Seekordne ujumine mul aga enam nii hästi ei läinud. Ega ma muidu ka suurem asi ujuja ei ole ja nüüd, kui juba olin väsinum ja rohkemate asjadega, oli see ikka väga vaevaline. Olin jõudnud taaskord vraki piirkonda kui mulle hakkas tunduma, et ma seisan ainult ühe koha peal, et kõik mis ma suudan teha on see, et tasakaalustan ära vee kandmise, aga edasi küll liikumiseks enam jõudu ei ole. Ma mõlgutasin mõtteid, kuidas erinevad inimesed mulle kaldalt appi võiksid tulla, aga keegi neist ei tundunud seda tegevat. Riinu jutust sain pärast aru, et nad ei saanud sel hetkel veel aru, et mul mingi mure on. Mõtlesid, et ma olen lihtsalt aeglane ja nende perspektiivist olevat ma justkui edasi liikunud. Igaljuhul, pärast seda kui korraks kõiks peale Riinu kaldalt laiali läksid, sai mulle selgeks, et keegi mulle appi siiski ei tule ja olin ka veendumusel, et üle ujuda ma ei jõua. Mulle isegi tundus, et lainetus ja tuul kandsid mind pigem saarte vahelt välja mere peale kui emmale-kummale kaldale. Seega võtsin vastu otsuse ujuda tagasi täitsa vraki juurde, et näha ja aru saada, et ma ikka üldse suudan vees kuhugi poole ennast liigutada ja seega end maha rahustada. Sain aru, et sel hetkel said Riin ja teised kaldal aru, et midagi on valesti, aga siis oli juba mulle appi tulemiseks hilja. Üks olevat küll hakanud taas oma madratsit täis puhuma, aga ma seda enam ei näinud ja ei hoolinud ka. Võtsin enda jõu kokku ja ujusin suht ilusti vraki juurde ja sealt siis ilusti tagasi kaldale. Kaldale ujumine kestis küll vähemalt emotsionaalselt liiga kaua ja ma mitte ei suutnud ära oodata, millal jalad taas põhja ulatuvad. Aga lõpuks nad seda ikka tegid.

Vaade teiselt kaldalt - Riin kohale jõudmas

Seega olin jälle tagasi sellel kaldal, kust me seda jama alustasime. Muide kogu vesi oli täis millimallikaid. Nad olid küll väga ilusad, aga oli neil vaja seal minuga samas vees olla, aga noh mis seal ikka. Nii kui jalad põhja ulatusid, helistasin Riinule ja leppisime kokku, et saame saari ühendaval sillal kokku. Nii ka tegime. Riin jõudis sinna küll varem, sest tal oli ilus mõnus tee sillani, aga ma kõndisin põlvini või keskkohani vees, et mitte kuskil roostikus mütata. Üks võimalus oleks veel metsa olnud minna, aga kartsin seal taas ära eksida vms (ega mu orienteerumisoskus sel päeval midagi erilist ei olnud). Aga kokku me lõpuks saime. Kokku saades tundsin ma end halvasti, et ma nii nõrk olin ja ujuda ei jõudnud. Riin aga tundis end pahasti, et oli mu eest ära ujunud. Aga mis seal ikka: lõpp hea, kõik hea.

Millimallikas

V etapp -- meie jaoks süst

Pärast meie ujumise äpardusi meil enam viimaseks jalgisetapiks aega ei jäänud. Kui olime Riinuga kokku saanud, sõime suitsuvorsti ja võtsime suuna süsta juurde. Teel saime kokku ka Rauliga ning nende järel me süsta juurde kõndisimegi. Läbides taaskord päris sügavat vett, aga seekord ei olnud see siiski üle pea.

Olime tagasisõiduks korralikult ette valmistanud. Süstas ootasid meid soojad ja kuivad riided. Riin panid neist midagi ka selga, aga kuna seal oli tohutult sääski ja mul eriti külm ei olnud, siis ma riietumisega vaeva ei näinud. Aga seekord võtsime ikka kompassi kaasa ja korraldaja luges meile enne sõitma hakkamist ka sõnad peale, et teise punkti juures oleks me ikka eriti tähelepanelikud. Selleks oli ju kivi vees.

Seekord Riin enam minu kaardilugemist ei usaldanud ja kontrollis ilusti olukorda. Kaks vajalikku punkti leidsime ilusti üles. Sõit mandrile oli ka väga ilus, meri oli väga rahulik ja peegelsile. Riin küll korra põlvini vees olles kartis, et äkki läheb süst nüüd ikka ümber, aga ei läinud ta seal ikka kuhugi. Üldiselt oleks see mingi ime olnud kui oleks läinud, aga selle päeva skoori arvestades ei oleks see nii suur ime ka ikka olnud.

Mandrile jõudes olin ma eelkõige õnnelik, et mu ujumine kuidagi hullemini ei lõppenud ja et Riinu antud lektüür süstasõidust nii vähe tõele vastas. Ma olin oma rõõmudest nii hõivatud, et väga teiste emotsioone meelde jätta ei suutnud. Aga kokkuvõttes oli väga tore üritus.

EXTAR 24h, 2016, CyberRebased

Räägib Piret. Pildid: Edith Madalik, korraldajad.

Varasemalt olen Margusele, Arnele ja Svenile käinud mitmel korral EXTAR 48 ajal kaasa elamas ja toetamas. Neid seal unisena ja naljakana vaadates on mul alati tekkinud soov ka ennast sellisel pikal võistlusel proovile panna. Ometi olen ma alati teadnud ka seda, et 48h ei ole minu füüsilise vormi juures piisav aeg sellise raja läbimiseks. Kui seekord tehti 24 tunni rada, siis lasin ennast numbritel ära petta (24 on ikka ju poole väiksem kui 48) ja otsustasin, et võiks seekord ikka rajale minna. Aitab raja kõrval vesistamisest. 48 tuuni võistlusel osalemist olin ma alati ette kujutanud nii, et ma enne teen ikka korralikult paar, kolm, neli vms aastat trenni, saavutan mingi vormi ja siis lähen. 24h on aga ju poole lühem, sinna võib minna ka ilma erilist trenni tegemata.

Riin ja Meril oli siis need piisavalt hullud inimesed, kes olid nõus mu oma tiimi võtma ja minuga rajale tulema, ilma et me eelnevalt kuskil koos oleksime käinud (va tööüritustel, aga see ei loe). Mai lõpp ja juuni algus olid nii kiired, et extarile mõeldes jõudsin ma muretseda ainult rulluisutamise pärast. Kui tuli uudis, et rulluisutamist see aasta ei toimu, siis tekkis mul korraks tunne, nagu kogu võistlus oleks tühistatud. Tänu sellele jäid igasugused ettevalmistused ja muretsemised mul ikka väga viimasele minutile. Riin ja Meril natuke muretsesid, aga minu arvates oli seda ikka natuke vähe, võrreldes enne osasid xdreami etappe toimunud muretsemisega.

Võistluspäeval toimuv rutiin oli minu jaoks väga tavaline, aga ma pidin koguaeg endale meelde tuletama, et seekord lähen ikka mina ka rajale. Osad neist võileibadest, mis ma meisterdan, pean ikka ma ise ära sööma. Kummimadrats, mille täis puhun, aitab mul endal ujuda. Ja nii edasi. See on see kui liiga palju kaasas elamas käia. Teisi tiime vaadates tekkis küll tunne, et olen ennast ikka väga valesse kohta kirja pannud, aga nüüd polnud enam midagi teha.

I etapp -- jalgsi

Extar algas siis jalgisetapiga, mille käigus tuli liikuda suunaga teatud punkti, seal pusle kokku panna, siis edasi omale soovitud järjekorras joonelt punkte leida, ujuda ja niisama punkte võtta.

Esimene kaart oli ikka väga valge, aga teiste järgi liikudes jõudsime ilusti puslede kokkupanemisele kohale (Arne ja Marguse väitel küll mitte kõige otsemini, aga mis siis). Pusle kokkupanemine oli väga hea ülesanne, see läks meil väidevalt kiiresti, kusjuures vähemalt kolmandiku kui mitte poole sellest ajast veetsime me seda pulse pilti omale ümber joonistades. Riin tegi selles osas ikka suurepärast tööd. Kuna mul jäi õpetuse viimane lause lugemata (Punase joonega kaardi saab pärast ujumist.), siis üritasin ma ka punast joon ümber joonistada.

Pärast pusle kokkupanemist üritamise joonelt punkti leida ja võtsime ühe kaardile märgitud punkti ning läksime ujuma. Ujuda tuli ikka päris pikk maa, vähemalt minu jaoks, ja vesi oli ka ikka päris külm. Suuremate ja väiksemata kiljumiste saatel see igal juhul tehtud sai. Ujumise lõpus andsin ma meie (õigemini Merili) madratsi mingi teise tiimi naisterahvale, kes kartis, et ta upub ära ja millegipärast oma madratsit tal ei olnud.

Pärast ujumist võtsime kiirelt veel ühe punkti ja läksime vahetusalasse kuivi riideid selga panema. Kui me vahetusalasse jõudsime, oli Kairi jõudnud just endale tee valmis teha, mida ta siis ilusti meiega jagas. Meil oli vahetusalas arutelu millise suusajope peaks selga panema, teised tiimid mõtlesid, kas on vaja midagi pikkade varukatega või piisab lühikestest varukatest. Etteruttavalt võib ütelda, et meile oli ka suusajopest kanuuetapil vähe.

Siia nunnusse punkti me kahjuks ei jõudnud.

II etapp -- ratas

Teiseks etapiks oli jalgratas. Kaart oli suur ja punkte oli palju. Mul oli pidevalt hirm, et me võtame ette liiga suure ringi ja ei jõua õigeks ajaks tagasi. Tegelikult tegime ilmselt õige valiku ja kontrollajaga mingit probleemi ei tekkinud. Punktide leidmisega ka erilist probleemi ei olnud. Riin on ikka hull mõõtja, seda heas mõttes siis. Alati enne kui mingit teed mööda liikuma hakkasime, mõõtis ta ära, kaua me liikuma peame ja siis vastavalt vaatas odomeetrit või luges samme ja niimoodi me punktid ilusti kätte saimegi. Ma üritasin ta tegevust oma kõhutundega kontrollida, aga üldiselt selleks vajadust ei olnud.

Seekord oli Kairi juba teadlikult meile 3 tassi teed valmis teinud ja ootas meid pidulikult vahetusalas. Rattaetapi lõpus hakkas vihma ka juba sadama ja kuna me teadsime, et järgmine kord sellesse vahetusalasse jõuame mingi 12 vms tunni pärast, siis tuli ennast juba hästi korralikult sisse pakkida ja ka mingit veekindlat varustust kaasa võtta. Sellele etapile läksin ma veel ainult shelli ja korraliku paksu vihmakilega. Samas kaasa võtsin igaks juhul veel õhukese vihmakile, prügikoti ja kohustusliku varustuse termokile.

Natuke naabervõistkonna pilte ka.

III etapp -- jalgsi

Kolmandaks etapiks oli taas jalgisetapp, aga GPS pidi liikuma kogu aeg etteantud koridori mööda. Esimesse punkti jõudsime enam vähem ilusti kohale ja sellega oli kohutuslik osa täidetud. Edasi tahtsid Riin ja Meril vist mööda koridori veel paar punkti võtta, aga minu paanikaosakond hakkas väga kõvasti tööle. Mul oli hirm, et kui me sellise aeglase tempoga (paarkümmend sammu ja paus vähemalt 1 min, et uurida kus me ikka täpselt oleme ja ega me juba koridorist väljas ei ole ja siis jälle paarkümmend sammu ja paus 1 min jne) mööda koridori edasi liigume, siis ei jõua me õigeaegselt kanuuetapi algusesse. Kanuuetapi algusesse oli soovitatud sellistel aeglastel tiimidel nagu meie veel võimalikult varakult jõuda. Lisaks kulutasime me muuhulgas aega ja tähelepanu ka aruteluks, kas meil ikka on nii kiire nagu mu paanikaosakond arvab või mitte.

Lõpuks võitis mu paanikaosakond ja pärast esimest punkti ja natuke mööda koridori liikumist otsustasime kanuuetapi algusesse liikuda. Kanuuetapi algusesse jõudsime natuke enne etapi algust, aga kuna Meril ja Riin tahtsid ennast pakkida ja istet polsterdada jne, siis oli see kõik hea. Vaadates kuidas Meril ja Riin endale ikka kilesid ja termokilesid ümber panid, siis otsustasin ma ka oma kaasapakitud kiled selga panna, sest jalgsietapi jooksul olid mul varukad ikka juba täiesti märjaks saanud. Seega panin oma riiete peale õhukesel läbipaistva vihmakile, et natuke varukaid kaitsta lisa vettimise eest, sinna peale prügikoti, et kõik soe ikka ilusti enda juures hoida, ning sinna kõige peale siis oma suure vihmakile, et vihm ikka võimalikult kaugel mu ihust oleks. Sinna peale siis seljakott ning siis veel päästevest. Merilil ja Riinul oli mingi sarnane riietus.

Kõige selle peale läks minu arvates meil nii palju aega, et etapile saime me lõpuks ühtede viimastena. Kuigi etapi ajal sõideti meist veel ikka päris palju mööda, osad neist ilmselt käisid küll ja võtsid mingeid kallastel asuvaid punkte, aga ka esimeses osas oli möödasõitjaid piisavalt.

IV etapp -- kanuu

Neljas etapp oli siis kanuuetapp, mille jooksul tuli teha nii mõnigi lisaülesanne. Kõige esimene ülesanne kanuuetapil oli märkida kaardile jõel asuvad punktid. Jõel jälgimise ja punktide asukoha määramise ülesande andsime Riinule, aga kuna jõgi oli nii käänuline ja puine ning minu kanuujuhtimise oskus ei olnud kõige parem, siis sellest ülesandest loobusime me kiiresti. (Pärast Randyle neid punkte märkides mängisin ma bingot. Randy küll kiitis mind, aga kahjuks punkte ei andnud.)

Teiseks ülesandeks sellel kanuuetapil sai vastupidamine. Ikka väga külm ja märg oli ning etapp oli ikka väga pikk. Kokku tegime me seda vist oma 9h vms. Lisaks nendele kiledele, mis meil juba ümber olid, läksid käiku kõik meie 7 termokilet (kui ma oleks korralikult Riinu kirja lugenud, siis oleks 9 olnud ja ilmselt oleks need lisa 2 ka ära kulunud). Kuskil kahe kolmandiku peal hakkas mul ja eelkõige mu käsivartel nii külm, et ma otsustasin, et ma ei taha enam juhtida. Sellega tegin küll Merili olemise vist halvemaks (palun väga vabandust), sest ta oli end suht hästi kanuu etteotsa sisse pakkinud, aga ma tõstsin ta sealt ära. Riin läks siis juhtima. Enne uuesti kanusse istumist pakkisin ma ennast natuke ümber ka ja Riin tegi mu kätele termokile mähised, mis olid väga abiks muide. Viimasteks etappideks meisterdasid Riin ja Meril ka endale sellised. Pärast rääkides tuli välja, et nii Meril kui Riin olid kergelt katkestamise mõtteid mõlgutanud. Mina mõtlesin katkestamise peale niipalju, et huvitav kui õnnelik ma oleks kui Meril või Riin selle ettepaneku teeks. Keegi meist seda ettepanekut ei teinud.

Kolmandaks ülesandeks oli tähepunktide võtmine. Kohustuslik oli võtta vähemalt üks punkt. Kusagil sukeldudes oli võimalik nende punktide reaalsed asukohad ka teada saada, aga meie läksime punktide läbikäimise teed. Plaan oli küll alustada punktide läbikäimisega lihtsalt algusest, aga kaardilugeja vahetusega magasime me need maha. Riin on küll veendunud, et ma lihtsalt keeldusin ühe punkti asukohta minemast, aga ma olen veendunud, et see ei olnud looduses see koht, mis Riinu väitel olema pidi. Igaljuhul jäid need punktid meil esialgu külastamata ja hiljem jalutasime tagasi punkti võtma, kui olime kaasvõistlejatelt teada saanud, kus punkt tegelikult asub.

Järgmiseks ülesandeks oli puu otsa ronimine. Tänud abivalmitele meesvõisteljatele ei olnud puu otsa ja sealt alla saamine väga keeruline. Meril küll kartis natuke kõrgust, aga ta sai ka sellega hakkama. Osadele tiimidel pakkus vist raskust puu asukoha määramine, aga meid aitasid taas teised tiimid ja ei mingit probleemi. Aitäh!

Edasi sai mulle osaks kaks pettumust, tänu millele ei mahtunud me ilusti kontrollaja sisse ära. Kõigepealt vastasin siis, et kanuuetapi lõpp on ikka tunduvalt kaugemal kui ma alguses arvasin (ei lugenud kaarti korralikult). No nii pool tundi vms tuli kauem sõita. Teiseks oli mul plaan, et me teeme ühe lisaülesande ära enne kui me kanuu lõpp-punkti ära viime. Seda kahjuks ei lubatud meil sellises järjekorras teha ja ma ei leidnud, et see kuskil oleks kirjas ka olnud, et sellised reeglid on.

Igaljuhul pidasime veel selle kanuuetapi lõpu vastu ja kanuu andsime ära 5-10 min enne kontrollaja lõppu, aga meil oli veel vaja jõuda sooritada lisaülesanne ja liikuda vahetusalasse. Meil oli endiselt veel lootus kogu rada korralikult läbida, siis ei saanud me sellest lisaülesandest loobuda. Ahvatlus oli küll väga suur, sest ebaõnnestunud katsel lisaüleannet teha, olime teada saanud, et seal tuleb taas ujuda, aga me oli ju niigi märjad ja vaevu oli natukenegi soe hakanud.

Lisaülesanne koosnes kahest osast. Kõigepealt pidime mööda madalat kivist jõepõhja kõndima, mis oli minu jaoks lihtne. Merilil oli sellega küll mingi mure, aga selleks ajaks olin ma liiga unine, et sellesse süveneda. Seejärel pidi üks meist köit mööda Taevaskoja tammi mööda üles ronima. See kõik toimus muidugi vees. See, kes pidi tegema, selgus loosi abil. Tegijat oleks saanud ka vahetada, aga sellega oleksime kaotanud 1 punkti (mitte et see meie puhul väga oluline oleks olnud). Loosiga osutus valituks Riin ja ta oli väga tubli ning käis ja tegi selle ülesande ära. Ta hiljem küll kommenteeris, et ta oli nii väsinud ja külmunud, et ei tulnud selle peale, et oleks saanud ka keelduda. Kui talle oleks see meenunud, siis oleks ta seda kindlasti teinud. Seda enam väga tubli.

Vahetusalasse jõudmise hilinemisega. Algselt oli meil kõigil plaan seal pesema minna, et sooja saada. Riin ja Meril seda ka tegid, aga kui ma hakkasin otsima kuivi riideid, mida pärast selga panna, siis selgus, et mul ei ole mitte midagi. Järgmiseks korraks pean ikka endale riideid juurde ostma. Kõik Marguse riided olid ka Arne autos, seega sealt ka midagi võtta ei oleks olnud. Seega, kuna ma ei suutnud sundida end uuesti neid märgi ja külmi riideid selga panema, siis ma pesema ei läinud. Aga kuna ma olin ikka osaliselt end lahti riietanud ja Reenol oli mõnus kuiv shell seljas, siis ma palusin selle endale. Aitäh Reeno! Samas vaadates kui kiirelt see shell seal vihma käes ikka märjaks sai, siis ma ei suutnud loobuda oma vihmakiledest ja termokile mähistest. Nagu varasemalt mainitud, siis pärast pesemist veensin ma Merilit ja Riinu endale samasugused varukad meisterdama, sest tulemas oli ju rattaetapp, kus taas käed suuresti märjaks saavad.

Pestud, tee joodud, kammitud ja kuskil 1,5h hiljem olime me valmis taas rajale minema. Järgnevatelt etappidelt oli meil plaan võtta nii vähe kui võimalik ja siis korralikult sauna sooja minna.

V etapp -- ratas

Järgmiseks oli siis rattaetapp, kus tuli taas paar lisaülesannet teha. Poole etapi peal avastasin ma ka, et joonelt tuleb üks punkt võtta, mis korraks tegi mind murelikuks järgmise kontrollaja osas, aga kuna Randy oli meile mõeldes ka mõned punktid metsa pannud, siis õnneks see mure möödus kiirelt. Tagantjärele võib küll ütelda, et liiga kiirelt.

Ühes kohustuslikus punktis oli siis võimalus kaks lisaülesannet sooritada. Kõigepealt tuli üks võistkonnaliige tassida etteantud kohta ja tagasi, nii et ta maad ei puuduta. Meile kui naistetiimile toodi sihtpunkt natuke lähemale ja kuna Meril tundis end Riinu tubliduse kõrval natuke süüdi, siis ta otsustas mind üksinda seljas kanda. Ma pakkusin küll välja variante kuidas kahevahel tassida, aga Meril oli tubli ära ta mu tassis.

Järgmiseks tegime ära ka teise lisaülesande, mis oli mööda mäge mitu korda üles ja alla ronimine. Iseenesest lihtne ülesanne, aga tõenäoliselt kulutasime me selle peale ikka liiga palju aega.

Edasi sõitsime kohustuslikku lisaülesandesse, tehes vist esimest ja viimast korda võistluse jooksul orienteerumisvea. Lisaülesandeks oli koos ühe rattaga silotorni (äkki oli selline ehitis) otsas olev punkt võtta. Ratta üles vinnamiseks oli ilusti kästud kaasa võtta köis. Ülesande tegi keeruliseks see, et redel, mida mööda üles pidi ronima, algas suhtleliselt kõrgelt. Mu esimene reaktsioon oli, et ma nii kõrgele küll ei ulatu, aga Riin ja Meril tegid oma kehadega mulle mõnusa trepi ja üleval ma olingi. Ratta üles tõmbamine ka väga keeruline ei olnud. Merilil ja Riinul läks küll alguses aega, et välja mõelda, millise nurga alt täpselt ratast tõmbama peaks, et see ikka üles tuleks, aga üles see ratas sai. Riinul oli veel mingi kaval teooria, et ma pean esimesena üles ronima, et seal üleval nöörile mingeid sõlmi teha. All olles ma isegi nõustusin sellega, aga üleval ei osanud ma enam kuhugi neid teha, nii et neist ka kasu oleks olnud. Seega ainsa sõlme tegi ikka Riin ise all. Magamatus, ma räägin.

Selle lisaülesande juures oli veel punkte, mis igale poole kõrgele oli topitud, aga kuna minu paanikaosakond hakkas taaskord tööle seoses kontrollaja lähenemisega, siis otsustasime, et me neid enam ei võta. Mu ronimise kiusatus oli küll suur, aga paanikaosakonna töö oli korralik ja seekord ka õigustatud. Kontrollaega jäime me taaskord hiljaks.

VI etapp -- jalgsi

Järgmiseks oli jalgsiorienteerumine, aga reljeefkaardi järgi. Otsustasime, et võtame kõige lähema punkti ära ja siis vaatame edasi. Jälle, tänu Riinu mõõtmisele, selle punkti leidmisega meil probleeme ei olnud. Edasi oli meil pikk arutelu, kuidas me ikka ei lähe rohkem punkte võtma ja minu meelest me olime kõik mingil hetkel selle plaaniga ka täitsa päri, aga kuidagi lõppes see asi ikka sellega, et võtsime veel ühe punkti.

Vahetusalas kohtasime ka üle pika aja Margust, Arnet ja Sveni, kes olid väga üllatunud, et me ikka veel rajal olema ning kõik kohustusliku läbinud oleme. Ma saan aru, et kõigepealt olid nad arvanud, et me ei saa kanuuetapiga hakkama ja siis kui me ikka mingi ime läbi jõuame ratta üles tõmbamiseni, siis seda me ikka ära ei tee. Kolm naisterahvast nagu me oleme. Aga tadaa, siin me olime.

VII etapp -- ratas

Viimase jalgrattaetapi tegime me väga lühidalt ja pigem tegime plaane, kuidas me täpselt sauna jõuame ja huvitav kas Riinu isale helistamine ja sauna sooja panemise palumine läheb hädaabi kõne alla või mitte.

Finishisse jõudsime vist teisena, aga ega keegi meid seal ootamas küll ei olnud. Ka Kairi oli veel täiesti tühja teetassiga.

Kuna finišeerisime pea esimestena, siis oli aega kaamerate ees särada.

Naabervõistkond finišis.

Kokkuvõtteks oli väga lahe üritus ja ma olen rahul, et me kohustusliku raja ikka läbitud saime. Õnneks oli Randy igal etapil ikka meie peale ka mõelnud ja mõne punkti ka teele ja/või väga lähedale paigutanud.

GPS jälgimist saab tagantjärele vaadata siit. Video annab ka natuke meeleolu edasi:

Xdream 2014-2, Aidu, CyberRebased

Ma olin tegelikult suht närvis enne Xdreami. Mõtlesin, et milleks mulle 
seda vaja, jälle peab punkte järjest võtma ja kõik punktid peab võtma ja 
ma ei taha märjaks saada ning ronida ma ka ei oska. Minu rõõmuks oli 
Anet veel rohkem närvis. Tema rahustamine tekitas mus endas rahu (see on 
nagu õpetamine, kui teist õpetad, siis saad ise ka lõpuks aru). Kui meil 
kõik asjad olid paika sätitud (kaardihoidjad, numbrid jne), siis oli 
stardini veel poolteist tundi aega. Mida teha sellise ajaga? Muidugi riideid vahetada! Mitu korda. Kõik algas sellest, kui Raul tuli jutuga, et peakorraldaja soovitas selga panna sellised riided, millest kahju ei ole. Arnel oli Cyberi särgist kahju, vahetas vanema vastu. Margus samuti. Mõtlesime meie ka ning pakkisime kottidest varuriided lahti ning panime selga, ilusad Cyberi pluusid said kottidesse peidetud... Kuna meil oli nii palju aega, siis mõtlesime ühe korra veel ja otsustasime ikkagi Cyberi särgid tagasi selga vahetada – kui tõesti pöördumatu kahju neile osaks saab, on võimalik uued tellida. Omavahel arutasime, et mehed on järelikult ikkagi edevamad, kui riietest kahju hakkab... :)

Mõned minutid 
enne starti avastasin, et mul pole rattal joogipudelit. Tuhat tänu 
Piretile, kes päästis päeva ja tegi sprindi kohtunike telgi, Arne auto 
ja minu ratta vahel joostes. Elagu toetusmeeskond! 
Algus oli tore, kuigi hajutusega, siis ikkagi nagu koos. 3B (52) punkti 
võtsin rattaga, peaaegu kõik teised mu kõrval võtsid selle joostes – see 
oli tore võidurõõm, mis sest et pisike, rõõm ikkagi. 4ndas (65) punktis 
oli kuri kohtunik, kes ajas meid oma käskudega segadusse ning punkt jäi 
võtmata (trahv 15 minutit). Järgmisel korral teame, et stardis tuleb 
kellelegi punktijälgimise roll anda. 5ndasse (64) punkti läksime 
järjekorras (loha ei näinud, oli ainult järjekord) ja siis äkki oli ees vähemalt 60kraadise tõusuga järsak, mida mööda rebased kribinal-krabinal ülesse ronisid ning otse punktile sülle – puhas rõõm! Rebasel on nina või vaist. 6ndasse (61) punkti saime üksi 
minna, isegi kui läksime veidi aeglasemalt kui teised, siis see oli vist 
ainus punkt, kus sai orienteeruda. Maastik oli päris mõnus rägane metsaalune ja olgugi, et punktini liikusime üksi, siis punkti juures oli paras pidu. Järgmise punktini otsustaisme liikuda mööda metsateed, kuigi see väikese ringi sisse tegi – hea otsus, sai ilma oksterägas sumpamata rahulikult metsa nautida.

7ndat (63) punkti olin ma niipalju 
juba ette kartnud, et otsus haarata teiste kotid ja mitteujuda tuli 
välkkiirelt. Siiani arvan, et see oli meil üks nutikamaid otsuseid. Raul 
muidugi arvas teisiti, aga kõike ei saa minutites mõõta ja ma arvan, et 
ka trahv 15 minutit andis meile suurema eelise, kui minu ujumine oleks 
andnud. Teiste rebaste muljed ujumisest olid positiivsed – kui on ees kraav, siis pole pikalt arutada, pluus ümber kiivri turbaniks ja vette. Anet oli suplemisega piisavalt ametis, et kaart ära kaotada, Riin peitis enda oma kiivri alla ja suutis selle isegi kuivaks jätta. Veest välja saamine oli samuti paras katsumus, sest kallas oli jällegi parajalt järsk, nii et üles tuli ronida nii käsi kui jalgu kasutades. Naljakas on see, kuidas Xdreamil võib lihtsatest asjadest suurt 
tõõmu tunda. Näiteks sellest, kui kolmekesi minuti pealt eelnevalt kokkulepitud punktis 
kokku saime.


Kaevandusmuuseumis ma ainult imestasin. Ma ei jõudnud veel ringigi 
vaadata, kui Anetil ja Riinul oli kogu kaevanduse plaan ja loogika selge 
ning noppisid ühe punkti teise järel. Tsiteerides klassikuid: "Nu 
šahtjoorõ!" 
Tipud kaevandusmuuseumi kõrval võtsid südamekese puperdama. Aga võib-olla see tuli hoopis ilust, mida me mäe otsas nägime. Eestimaa on nii ilus! Puhas rõõm ja ilu.

Hiigelsuure kopa otsast punkti võttes tuli meelde lapsepõlv, kui pikemalt mõtlemata kõikvõimalike konstruktsioonide otsa ronitud sai... Sellised pisiasjad muudavadki kogu selle ürituse nii võluvaks. Järgnes väike rattaetapp - muu hulgas tuli suusarajalt üles leida peidetud punkt, mis tegelikult väga peidetud siiski ei olnud. Kuna maanteelt vaadatuna viis tee suusaradadele läbi teadmata sügavusega suure loigu, siis otsustasime mõned meetrid edasi sõita ja toore jõuga rattad järsakust üles tõsta, et suusaradadele saada. See oli jällegi hea mõte, sest hiljem selgus, et rattaga läbi loigu sõites oleks vesi põhimõtteliselt lenksuni olnud.

Edasi rattaga lisaülesannet sooritama. Seekord saime odaviskes stiilinäiteid esitleda. Õigemini siiski ei saanud. Anet ja Riin kobistasid teisel katsel nõutud punktid täis, mina tõmbasin oma rebasesaba jalge vahele ja ronisin kähku ratta selga. Kanuu oli lahe, ei mingeid roikaid, kive, puid tee peal ees. Plaan oli meil päris hea – transportisime Riinu 25nda juurde ja too lippas mööda maad 24nda punktini. Ootaja aeg on pikk ja päike oli pilve taga peidus. Saime isegi veidi vihmasabinat. Otsustasime kanuuga teisele poole karjääri tuulevarju aerutada. Seal oli päris mõnus – vastaskaldas tekkis taevasse vikerkaar ja kujutasime ette, kuidas Riin rõõmsalt mööda serva vikerkaare taustal silkab. Natuke häiris, et me suht üksi lõpuks veele jäime, aga kõik see vikerkaar ja vihmapiiskade ballett veepinnal, rahulikud kaldad olid nii ilusad. Pluss muidugi ootamatud fännid :) Sellised fännid, kes kanuuetapi lõpus ütlevad hoolivalt, et las me tassime ise teie kanuud, haarake rattad ja sõitke ükskord lõppu, et me saaks ka koju minna :)

Lõpp läks kiirelt – ratastega keskusesse vahetusalasse ja truubipunkt. Finišiootuses kaotasime hetkeks pea ja jätsime viimase punkti vahele ja jooksime otse finišisse. Kohtunikud olid heas tujus ja lubasid meil tagasi minna, jõest muda seest punkt võtta ja teist korda finišeerida. Lõpus õppisime, et Anetiga ei tasu vaielda, kui ta tahab mudas, poris ja vees punkti võtta. Minu meelest oli selline rõõmus ja helge Xdream. Ka Anetil ja Riinul olid tagasiteel suud naerul ja silmad säramas.

Imbi

Rebaste öine seiklus

Ühel kaunil juulikuisel hommikupoolikul sai rattad järelkärusse pakitud ja suund Hiiumaa poole võetud. Kui praamiga juba saarele tuldud sai, siis enam tagasipöördumist ei olnud. Tuli rajale minna.

Plaanis oli siis Xdreami öine etapp Kärdlas. Rebaste naiskonna jaoks esimene. B-raja (mitte väga edukas) debüüt sai küll juba Iisakul ära tehtud, aga ega see ootusärevust ja paanikat (jah, mina olin enne starti ikka päris paanikas) ei vähendanud. Potentsiaalsed 12 tundi rajal tundusid vägagi hirmuäratavad. Kõige rohkem kartsime kanuuetapi pärast. Päeval käisime Imbi juhiste järgi lennujaama juures pizzat söömas ja seal oli ikka nii hull tuul, et ettekandjal lendas taldriku pealt pizza minema ja cappuccinode vaht paiskus mööda hoovi laiali. Panustasime sellele, et laidude ümbruses, kuhu saatmisele rajameister vihjas, on meri madal ja äärmisel juhul saab punktid võtta ka kanuud seljas(!) tassides...

Ettevalmistustega alustasime aegsasti. Mõõdukas tempos nokitsemine mõjus väga rahustavalt ning rattakummide pumpamine, keti õlitamine, kaardihoidiku kinnitamine, tulede kontrollimine, lampide kinnitamine kiivrile - kõik see oli justkui ettevalmistus lähenevaks lahinguks. Kuna Iisakul sai otsa nii söök kui jook, siis olid meie kokkupakitud kotid ikka päris rasked. Tänud Margusele oma geelitagavarade jagamise eest!

Eelnevale pildile võib juurde kujutada veel suure karbi võileibadega ja mitu liitrit vett ja muud jooki. Ja see oli ainult minu koti sisu. Etteruttavalt võib öelda, et rajal kulusid ära banaanid, kolm geeli, kaks batooni ja üks Nutellaga sai (njämm!). Joogi osas oleks ka piisanud kahest-kolmest väikesest spordijoogi pudelist. Learning all the time!

Stardis kohtasime oma suuri konkurente ja koduväljaku eelisega Suvehiidlasi.

Ja siin on ootusärevuses CyberRebased with laser eyes!

 

Peale stardipauku ja kaartide lahtirullimist selgus, et ega enne rajale ei pääse, kui natuke näputööd tehtud on - jooksuetapi kaart oli vaja tükkidena välja lõigata ja siis kleeplindiga uuesti kokku kleepida. Vahemärkusena võib mainida, et koduväljaku eelisega meie suur konkurent ei pidanud selle ülesandega üldse näppe vaevama, vaid andis kohe tuld. Aga saime meiegi oma kaardid kokku ja pistsime erinevates suundades jooksu. Kõik oli väga ilus ja tore, aga peale finišit selgus, et meid oli tehnika alt vedanud ja punkti 2B võtmist jaam ei registreerinud - sellest ka meie ainsad trahviminutid.

 

Kui me kolmest erinevast suunast kõik kohale olime laekunud, siis läks rattaralliks. Mõtlesime, et oleme nutikad ja kalkuleerime juhiste järgi need punktid ära, kuhu minema peab (juhul, kui rajameister meid ringiga kusagile saata tahab...). Plaan töötas esimese rattaralli punktini. Järgmiste punktide leidmiseks oli vaja liikuda mööda metsateid ja sihte ja meile tundus, et suurel kaardil ei olnud neid väga hästi kajastatud. Ja ei olnudki vaja, sest juhiste järgi liikumine töötas suurepäraselt, kuna Riinu ratta odomeeter oli väga hästi paika timmitud.

Peale lennukat algust jõudsime siis selle rattaralli esimese punktini. Metsas oleks nagu jõulud olnud - punased ja valged tuled vilkusid ja särasid ümberringi. Seal oli ikka sadu rattaid, kahju, et pilti ei teinud. Kuigi oli rattaralli punkt, siis pidi selle ikkagi jala ära võtma, kuna asus 87 meetri kaugusel metsa sees. Metsa minnes kohtasime ka oma suuri konkurente, koduväljaku eelisega Suvehiidlasi, kes meile vihjena ütlesid, et minge täpselt kompassi järgi. Tundus lihtne. Reaalsuses aga lõppes loha ära (hiljem selgus, et täpselt selle loha otsas see õnnetu punktike oligi) ja meie kaotasime igasuguse suunataju ja otsimisvõime ja hakkasime suhteliselt sihitult metsast punkti otsima. Selleks kulus peaaegu tund! Lõpuks metsast välja tulles oli jõuludest järel vaid mõni üksik õnnetu ratas. Aga rebased ei kaotanud entusiasmi ja rühkisid rallit edasi.

Ülejäänud rattaralli läks väga edukalt. Kuigi meil oli rajameistri plaanide suhtes õigus - täpselt juhiseid järgides me tegimegi väikese ringi sisse. Aga polnud hullu, metsas oli mõnus sõita.

Rattarallile järgnes valikorienteerumine, kus tuli viiest punktist neli võtta. Etapp möödus eriliste viperusteta, kuigi ka seal hullasime ühe punkti ümber metsa sees ikka päris pikalt. Loo moraal - tuleb rohkem neljapäevakutel käia.

Rattaga joonorienteerumine läks ka ludinaga. Kuna eelmine kord oli joonorienteerumine kanuuetapil, milles Riin ei osalenud, siis vastupidiselt meie veendumusele, et punktid kindlasti väga nähtava koha peal asuvad, tahtis ta päris mitme koha peal teelt metsa poole ajama panna. Lõpuks ikkagi ei pannud ja punktid olidki väga nähatavad. Lausa in-your-face nähtavad.

Leidsime mahti ka Kukka kivi lähedal piknikku pidada. Kuigi legendi kohaselt ei olnud mingit varianti, et seal võiks punkt olla, siis mööduvad tiimid tahtsid ikka meie juurde punkti tulla võtma. "Siin ei ole punkti, piknik on!", aga ei usutud meid.

 
Joonorienteerumine viis meid lisaülesande juurde Suuresadamasse sõjaväelise(?) taustaga varemetesse. Minu meelest oli seal päris vahva lisaülesanne - tuli varemetest leida neli kaarti ja sealt oma kaardile neli joont kanda. Nende joonte ristumiskohtades leidsime siis kahe punkti asukoha. Väga tore, et varemetesse jõudes oli juba valgenema hakanud, sest muidu oleks ikka päris õudne olnud. Niigi pidin peaaegu ataki saama, kui liidrisärgis A-rajaline mul nurga tagant välja hüppas.

Esimene punkt, mille asukoha me lisaülesande lahendamisega selgeks tegime, asus saare peal. Kindel oli, et kuiva jalaga me ei pääse ja ega see meid väga ei morjendanud ka. Sõbralikud B-raja kutid jagasid meile sooja soovituse, et minge mööda maad nii kaugele kui vähegi võimalik, muidu peab väga pikalt meres sumpama, aga kas me siis kuulasime - nii kui jalg niiskeks läks, panime läbi roostiku mere poole ja selguski tõsiasi, et sihpunktiks olev saar oli ikka üpris kaugel. Aga vesi oli jahutav ja veidi alla põlve ning kohale me jõudsimegi.

Lisaülesande lõpus kohtusime jälle oma suurte konkurentidega, koduväljaku eelisega Suvehiidlastega. Neid oli tabanud päris suur ebaõnn - Henri ratta kett oli nii kapitaalselt tagumise ratta ja hammasrataste vahel kinni jäänud, et ei aidanud ei toores jõud, ega tükkide eemaldamine. Võeti vastu otsus, et edasi liiguvad Suvehiidlased kaheliikmelisena. Rebased muidugi nägid siin oma võimalust ja panid ratastega kanuuetapi poole liduma. Selgus aga, et kanuuga ei saanudki sõita - see oli asendatud jooksuetapiga. Siin siis pilt "esimesest kanuuetapi punktist":

See on Hiiumaa tankla. :) "Kanuuetapp" lõppes lisaülesandega - rebaste tugevaim külg - pusle kokkupanek! Me olime nii kiired, et kohtunikud arvasid, et raudselt tegime mingi rekordi. Päriselt oli meil vist 5. aeg, aga naiste arvestuses olime siiski esimesed! Natuke uhke tunne oli ikka ka. Kusjuures rattaprobleemid esinesid ka meie teisel tuttaval B-raja meeskonnal - Söösthüpe. Kusagil joonorienteerumise jooksul läks ühel rattal kett katki. Ühegi kaasasoleva vidinaga seda parandada ei õnnestunud, aga mees nagu muiste võttis kaks kivi ja parandas nendega oma keti ära! Ja võistlus jätkus.

Meil aga oli juba väljas valge ja lõpp paistis. Ratastega tuld ja Kärdla poole tagasi. Lühim marsruut viis läbi lennujaama tagant. Olles päeval seal käinud, siis aimasime, milline tugev tuul seal puhub ja kui halb see kruusatee seal taga on, aga ega see rebaseid ei peatanud. Hambad ristis sõtkusime kruusateed mööda vastutuult. Kohtusime ka A-raja Läksime! meeskonda, kes said samal ajal mõnusat taganttuult nautida. Meid aga rõõmustas see, et meil finiš paistab, aga neil vaja veel varemetesse jõuda ja "kanuuetapp" läbida. Mõned kilomeetrid enne finišit nägime rebast üle tee jooksmas. Suur ja karvane jänes lõugade vahel. Kõik kolm nägime - ei olnud koll! Igatahes sobis see uhke rebane meie meeleoluga suurepäraselt ja andis jõudu isegi finišispurti teha.

Kokkuvõtlikult võin kogu meeskonna nimel öelda, et meil oli väga tore! Väsimust ja und ei olnud, rada oli põnev ja lisaülesanded vahvad. Suvehiidlastele tegime ära ja võrreldes Iisaku etapiga oli meie edasiminek ikka märgatav. Kirsina tordi peal ootas meid Monika juures soe saun... Suured tänud võõrustajatele, kes meie tohutus koguses kola taluma pidid ja meile pehmed voodid eraldasid!

 

(Ei tea, miks see kaart tagurpidi tahtis tulla.)