Meil õnnestus Riinuga osaleda ühel väga toredal üritusel, millel ma küll tegelikult ilmselt osalema ei oleks pidanud. Või, noh, vähemalt peaaegu kõik mis valesti sai minna ka läks ja ma ikka tegin päris palju vigu.
Kõik sai siis alguse sellest, et meie firma üritusel kutsus Raul meid Riinuga Pakrile seiklema (ma kujutasin ette midagi Xdreami laadset). Ma küll üritasin teha meid nii hädiseks kui võimalik, et ta oma pakkumises ümber mõtleks, aga ei läinud õnneks. See kõik toimus mingi 4 päeva enne üritust. Õnneks lükati tuule tõttu seda päeva võrra edasi, mis andis meile parema võimaluse ettevalmistamiseks. Tänu sellele sai Riin võimaluse käia poes ja osta meile madratseid, töökindaid, nööri, termokilesid jne.
Õhtu enne üritust olin ma ikka suht närvis, sest Pakrile pidime me kõik süstadega ise saama. Me kumbki polnud sisuliselt kordagi süstaga sõitnud. Ma olin Margusega koos Riia XRace'l süstas küll istunud, aga aerutada eriti ei saanud, sest Margus ütles pärast minu paari katset aerutada, et tead ära parem tee mitte midagi, sa segad mind. Sõit oli mõnus, aga süstaga sõitmise oskust ma ei saanud. Lisaks andis Riin mulle lugeda ühe süstaga sõitmise õpetuse, mis tegi puust ette ja punaseks, kuidas süst kohe ümber kukub. Piisab ainult süsta peale vaatamisest ja ta on läheb kohe ümber. Hingamisest rääkimata. Rääkimata siis sinna sisse istumisest või veel sellega veele minemisest. Õnneks meenus mulle, et Margus oli rääkinud kuidas nad kunagi mingi suvekooliga olid Pakrile sõitnud. Seega kui mingid suvalised inimesed said hakkama, siis peame meie ka ikka hakkama saama ja see asi ei saa ikka nii hull olla. Raul õnneks ka hommikul kinnitas seda.
Olime siis pühapäeva hommikul õigel ajal õiges kohas. Vaja oli veel kõik need asjad kuidagi kotti toppida. Suurim probleem oli meil madratsiga. Need madratsid, mida korraldajad soovitasid olid nii suured, et meile kotti ei mahtunud. Need, millega me Extaril ujusime, olid meil ka kaasas, aga korraldajad ja Raul ei soovitanud neid. Otsustasime lõpuks kaasa võtta kahepeale ühe korraldaja soovitatud madratsi. Sidusin selle ilusti nööriga oma koti külge.
I etapp -- süst
Üritus algas sellega, et pidime oma tiimi nime jaoks pusle tükid mäluorienteerumisega üles leidma. Minu arvates saime me päris hästi hakkama. Järgmiseks oli siis see kardetud süstaga sõitmine. Raul oma kaaslasega aitasid meil süsta vette ja edasi pidime ise hakkama saama. Saimegi, algus oli natuke raske, aga ei midagi hullu. Praegu võin ütelda, et ümber me ei kukkunud. Isegi ei olnud erilist ohtu selleks. Aerutada ma muidugi eriti ei jõudnud, aga Riin oli tubli ja kohale me jõudsime.
 |
| Mäluorienteerumise pusle |
 |
| Nii me siis sõitsime |
Ülesandeks oli süstaga sõidu ajal üks punkt ka võtta enne kui vahetusalasse jõuda. Selle punkti leidmisega meil nii hästi ei läinud. Siit hakkasid pihta minu vead. Ma pidin kaarti lugema ja oma arvates lugesin ka, aga nende saartega ei saanud ma ürituse lõpuni sina peale. Riin mitu korda sõites küsis, et kas suund on ikka õige, minu arvates oli küll, aga siis sõitis meile tagant järgi korraldaja ja ütles, et me oleme vales suunas sõitunud no nii 90 kraadi. Nujah, eks me siis sõitsime tagasi. Jõudsime oma arvates punkti piirkonda, aga punkti ei leidnud. Ma lugesin millegipärast välja, et punkt on kivile joonistatud ja otsisin siis kivi, aga tegelikult oli punane puidust plaadike nööri otsas. Lõpuks ootasime kuni üks teine tiim tuli ka sinna punkti juurde ja meile selle kätte näitas.
Vahetusalasse minemine ei läinud ka väga palju paremini kui esimese punkti leidmine. Pigem halvemini. Õige saarekese juurde jõudsime ilusti. Nägime seal peal isegi teisi tiime asjatamas. Riin küsis, et kas me peame ka sinna minema. Ma vaatasin kaarti ja ütlesin ei, me peaksime veel edasi sõitma. Loomulikult ei pidanud, aga me kuulasime mind. Sõitsime kuni saime kokku Rauliga ja siis me teda uskusime õnneks rohkem kui mind. Seega väikse ringiga jõudsime siis ikkagi vahetusalasse.
II etapp -- jalgsi
Edasi tuli minna jalgsi. Selleks, et põhi saarele saada, tuli minna jalgsi kuskil meetrises vees. Vist isegi sügavamas, aga sellest ei olnud erilist probleemi. Saime ilusti saarele ja lähenesime esimese jalgsi punktile. Kaugelt nägime maja, kus suure tõenäosusega punkt oli. Ma avaldasin küll arvamust, et see on natuke liiga lähedal, mille peale Riin kommenteeris, et sellest punktist ei ole ta küll enam nõus mööda minema. Ei läinudki. Ronis ilusti suht haprasse ja läbipaistvasse majja. Ma suutsin teda seal majas natuke ringi ka eksitada, et ikka punkti võtmine liiga lihtsalt ei läheks. Aga üldiselt saime ilusti punkti kätte.
 |
| Jalutuskäik vahetusalast saarele |
 |
| Esimene jalgsipunkt |
 |
| Punkt seestpoolt |
Teine punkt oli keerulisem. Tiigike keset metsa. Sinna jõudsime vist isegi ilusti. Väikse ringiga küll, aga minu arvates oli see vajalik selleks, et me oskaks end korralikult paika panna ja saaks ilusti suunaga punkti minna. Riin küll korra arvas, et äkki on googlemapsist abi, aga see ei näidanud küll midagi.
Edasi pidime jõudma kohta, kust hakkab coasteering, sinna läksime me minu arvates ka mingi ringiga või oli kaart kuidagi vale, aga emotsionaalselt tundus, et see tee oli liiga pikk. Samas mine sa tea ka.
III etapp -- coasteering
See oli üks ilusamaid etappe. See oli peaaegu see etapp, mille pärast Pakrile üldse tasus minna. Väga ilus pankrannik. Sellel etapil vist kõik tiimid kõndisid vähemalt ühest punktist mööda ja selleks et mitte tagasi minna küsiti mõne teise tiimi käest punkti kood ja registreeriti lihtsalt ära. Meie läksime oma punktist mööda vist jälle tänud minule, sest ma kutsusin Riinu ülevalt poolt minema, sest seal oli lihtsalt nii ilus. (Punkte pidi nägema vee servas kõndides.) Me käisime küll mõlemalt poolt natuke vette vaatamas, et ega seal ikka punkti ei olnud ja tähele ei pannud midagi, aga ju ta ikka seal pidi olema, sest mujal me käisime korralikult vee ääres ja saime ülejäänud punktid ilusti kätte.
Raul küll kurtis, et punkti pole õigesti pandud jne, aga mulle meeldis ja tore oli. Kuigi ma päris mitu korda kukkusin päris valusasti libedate kivide peal, aga nüüdseks on sinikad ära paranenud ja saab taas seelikuid kanda. Riin nautis kivide sees fossiile ja igasugu naljaka kujuga kive.
Sellest etapist räägivad ilmselt pildid paremini.
 |
| Punktid nägid välja nii - punkt 63 |
IV etapp -- ujumine
Ülesandeks oli ujuda ühelt Pakri saarelt teisele ja vahepeal ühelt laevavrakilt, mis oli kuskil 1/3 või isegi 1/4 peal, punkt võtta. Oma kaasa võetud kummimadratsil siis. Meid aga tabas siin üks suuremaid ebaõnnesid. Nimelt oli meil kaasas küll madrats nagu kästud, aga millegipärast polnud madratsi korki. Nagu pärast tuvastasime, oli see jäänud ilusti pakendi külge teibituna pakendisse. Kogenenumad hiljem väitsid, et sellises olukorras minnakse metsa ja otsitakse sealt sobiva suurusega puuoks punniks ette. Me selle peale ei tulnud ja ma ei tea, kas me ikka oleks seda teinud ka.
Meie esimene plaan oli see, et ujume päästevestidega (mida me ka ise koguaeg kaasas tassisime) vrakini, võtame punkti ära ja siis tagasi samale kaldale ning siis läheme jalgsi üle silla teisele Pakrile. Vrakini ujumisega saime enam-vähem okeilt hakkama. Vrakile üles saamine ja sealt punkti leidmine olid keerulisemad, aga Riin oli tubli ja sai hakkama. Pärast vette tagasi saamine oli vist sealt läbipaistavalt vrakilt veel kõige keerulisem. Mina suutsin endal ainult peopesad katki teha, muud kasu minust ei olnud. Raul ütles, et ta tegi seal enda madratsi katki. Tagasi samale kaldale saime ka ilusti.
 |
| Vaade läbi vraki |
Aga kuna vesi oli soe ja ujumine tuli suht okeilt välja, siis otsustasime, et ei hakka seda pikka jalgsi ringi tegema vaid võtame oma asjad kaasa ja ujume ikka üle. Riinul hakkas kaldal väga külm ja mul läks asjade pakkimise peale rohkem aega, seega otsustas Riin varem vette ära minna ja ujus ilusti teisele kaldale ära.
Seekordne ujumine mul aga enam nii hästi ei läinud. Ega ma muidu ka suurem asi ujuja ei ole ja nüüd, kui juba olin väsinum ja rohkemate asjadega, oli see ikka väga vaevaline. Olin jõudnud taaskord vraki piirkonda kui mulle hakkas tunduma, et ma seisan ainult ühe koha peal, et kõik mis ma suudan teha on see, et tasakaalustan ära vee kandmise, aga edasi küll liikumiseks enam jõudu ei ole. Ma mõlgutasin mõtteid, kuidas erinevad inimesed mulle kaldalt appi võiksid tulla, aga keegi neist ei tundunud seda tegevat. Riinu jutust sain pärast aru, et nad ei saanud sel hetkel veel aru, et mul mingi mure on. Mõtlesid, et ma olen lihtsalt aeglane ja nende perspektiivist olevat ma justkui edasi liikunud. Igaljuhul, pärast seda kui korraks kõiks peale Riinu kaldalt laiali läksid, sai mulle selgeks, et keegi mulle appi siiski ei tule ja olin ka veendumusel, et üle ujuda ma ei jõua. Mulle isegi tundus, et lainetus ja tuul kandsid mind pigem saarte vahelt välja mere peale kui emmale-kummale kaldale. Seega võtsin vastu otsuse ujuda tagasi täitsa vraki juurde, et näha ja aru saada, et ma ikka üldse suudan vees kuhugi poole ennast liigutada ja seega end maha rahustada. Sain aru, et sel hetkel said Riin ja teised kaldal aru, et midagi on valesti, aga siis oli juba mulle appi tulemiseks hilja. Üks olevat küll hakanud taas oma madratsit täis puhuma, aga ma seda enam ei näinud ja ei hoolinud ka. Võtsin enda jõu kokku ja ujusin suht ilusti vraki juurde ja sealt siis ilusti tagasi kaldale. Kaldale ujumine kestis küll vähemalt emotsionaalselt liiga kaua ja ma mitte ei suutnud ära oodata, millal jalad taas põhja ulatuvad. Aga lõpuks nad seda ikka tegid.
 |
| Vaade teiselt kaldalt - Riin kohale jõudmas |
Seega olin jälle tagasi sellel kaldal, kust me seda jama alustasime. Muide kogu vesi oli täis millimallikaid. Nad olid küll väga ilusad, aga oli neil vaja seal minuga samas vees olla, aga noh mis seal ikka. Nii kui jalad põhja ulatusid, helistasin Riinule ja leppisime kokku, et saame saari ühendaval sillal kokku. Nii ka tegime. Riin jõudis sinna küll varem, sest tal oli ilus mõnus tee sillani, aga ma kõndisin põlvini või keskkohani vees, et mitte kuskil roostikus mütata. Üks võimalus oleks veel metsa olnud minna, aga kartsin seal taas ära eksida vms (ega mu orienteerumisoskus sel päeval midagi erilist ei olnud). Aga kokku me lõpuks saime. Kokku saades tundsin ma end halvasti, et ma nii nõrk olin ja ujuda ei jõudnud. Riin aga tundis end pahasti, et oli mu eest ära ujunud. Aga mis seal ikka: lõpp hea, kõik hea.
 |
| Millimallikas |
V etapp -- meie jaoks süst
Pärast meie ujumise äpardusi meil enam viimaseks jalgisetapiks aega ei jäänud. Kui olime Riinuga kokku saanud, sõime suitsuvorsti ja võtsime suuna süsta juurde. Teel saime kokku ka Rauliga ning nende järel me süsta juurde kõndisimegi. Läbides taaskord päris sügavat vett, aga seekord ei olnud see siiski üle pea.
Olime tagasisõiduks korralikult ette valmistanud. Süstas ootasid meid soojad ja kuivad riided. Riin panid neist midagi ka selga, aga kuna seal oli tohutult sääski ja mul eriti külm ei olnud, siis ma riietumisega vaeva ei näinud. Aga seekord võtsime ikka kompassi kaasa ja korraldaja luges meile enne sõitma hakkamist ka sõnad peale, et teise punkti juures oleks me ikka eriti tähelepanelikud. Selleks oli ju kivi vees.
Seekord Riin enam minu kaardilugemist ei usaldanud ja kontrollis ilusti olukorda. Kaks vajalikku punkti leidsime ilusti üles. Sõit mandrile oli ka väga ilus, meri oli väga rahulik ja peegelsile. Riin küll korra põlvini vees olles kartis, et äkki läheb süst nüüd ikka ümber, aga ei läinud ta seal ikka kuhugi. Üldiselt oleks see mingi ime olnud kui oleks läinud, aga selle päeva skoori arvestades ei oleks see nii suur ime ka ikka olnud.
Mandrile jõudes olin ma eelkõige õnnelik, et mu ujumine kuidagi hullemini ei lõppenud ja et Riinu antud lektüür süstasõidust nii vähe tõele vastas. Ma olin oma rõõmudest nii hõivatud, et väga teiste emotsioone meelde jätta ei suutnud. Aga kokkuvõttes oli väga tore üritus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar