Metsakunnid algatasid oma blogis järjekordse sporditundide maratoni, mille esimese, talvel toimunud versiooni team cyber tuima näoga kolmikvõidu võttis. Seekord võib vähemalt mul isiklikult natuke nigelamini minna, sest juuni on täis igasugu tööasju ning eriti trenni teha ei jõua.
Sealt on siis võimalik näha, milliseid pingutusi meiesugused inimesed konkurentsis püsimiseks teevad.
Seekordne libahunt toimus Naissaarel. Ehkki samal ajal toimuv Küberi sünnipäev ja roheliste rattamatk võttis mõningaid tiimiliikmeid mõtlikuks, sai lahe asukoht ülevõimu ning nii oligi küberist kaks neljast võistkonda: Cyberfast ja Cyberslow. Meie (fast loomulikult) tiimis siis mina, Martin, Margit ja Margiti sõber Valdo. Jutu juurde võite vaadata libahundi lehel olevat kaarti.
Algus eriti julgustav ei olnud, sest ilm oli suht täbar ning üks Cyberslow liige sai natuke valesti aru ning kogunes Admiraliteedi basseini asemel hoopis Linnahalli juurde. Veidike närveldamist ja sebimist, tunnike laevasõitu, ning olimegi Naissaarel. Seal anti käsk end umbes 20 minutiga valmis seada. See aeg kulus meil jalanõude vahetamiseks ning kaartide kiletamiseks. Vildikas kile peale ei kirjutanud ning kurvimeeter oli otsustanud sobival hetkel otsad andnud. Mitte, et meil oleks eriti aega olnud neid sihipäraselt pruukida. Stardialas sai otsustatud, et läheme kuhugi lõuna poole ning vaatame, mis edasi saab. Meie kohta suht alaplaneeritud plaan.
Panimegi siis lõuna poole ajama ja võtsime järjest punktid 39-24-49-40-30-27-51. Midagi erilist ei juhtunud peale selle, et kuskil 21. minuti peal saime mööda sihti jalutades jalad korralikult märjaks. Hooaja alguse kohta on see päris hea tulemus, aga suvi on veel ees ja arvata on, et asi sellega ei piirdu. Lõunapoolne mereäär oli paksult täis mingeid ogalisi põõsaid (vist kibuvitsasid), mis kriipisid päris hoolega. 51 punkti ümber tuuseldades mõtlesin, et kui asi sellise tempoga jätkub, siis amortiseerub mu riietus kiirusega umbes 100 krooni tunnis.
75. punktis ootas meid lisaülesanne, milleks oli mööda puuderäga kulgev takistusrada. See oleks minu poolest võinud küll olemata olla, sest metsaräga oli paaris kohas niigi ja mingit uut ja huvitavat kogemust sellest ei saanud.
Edasi tulid punktid 26 ja 25. Seejärel arutasime tükk aega, mida edasi teha. Kas võtta punkt 50? Mida teha pärast klastri 72-47-73 võtmist? Pärast mõningast vaidlust jalutasime siiski 50. punkti poole. See oli küll mudane edasi-tagasi kõmpimine, aga 20 minutiga viis punkti ei olnud meie keskmisest väga mööda.
Järgnesid paar lisaülesannet. Punktis 72 tuli mingit vagunit kümme meetrit lükata ning laes olevat tala ketist edasi sikutada.
Punkti 73 minnes jäime me vist magama, sest ei keeranud õige raudtee peale, vaid võtsime järgmise. Sellega kaasnenud paras ring ning kerge segadus oligi vist meie selle võistluse kõige suurem eksimine. Kes ütles, et me areneda ei suuda? Punktis 73 tuli üle lugeda laadimisplatvormidel paiknevad meremiinid. Meie lugesime kokku 285, mis osutus ikka väga valeks ning tagas meile neli trahviringi laadimisplatvorme ümbritsevatel vallidel. Neid trahviringe ei paistnud keegi eriti kontrollivat, aga me tegime need ilusti kõik ära. Oleks teadnud, et trahv nii karm on, oleks võinud nelja silma printsiipi rakendada ja kõik miinid kahel inimesel üle lugeda lasta. Kokku läks miinide lugemise ja trahviringide peale 20 minutit. Lisaülesande juures kohtasime ka Metsakunne, kes hoiatasid meid 52. punkti eest, kus pidi vesi rinnuni olema. Otsustasime sinna mitte minna.
Edasi võtsime järjest punktid 54-32-53-48. 48. punkti juures otsisin ma päris pikalt punkti, mis oli õige mitmeks tükiks lagunenud ja nati vale kivi juures ka. Punktitähis hulpis kuskil eemal ning kompostrita punkt oli ilusti kivi taha ära peidetud. Enne seda õnnestus mul veel mingit võrgupoid punktiks pidades natuke mööda merd edasi-tagasi sumbata.
74. punktis pidi lisaülesandes karkudega kõndima. Seda lisaülesannet olin ma aastakümneid oodanud, sest lapsena maal sai karkudega päris hoolega mässatud. Kümnemeetrine distants oli läbi enne kui kohtunik arugi sai. Selleks ajaks oli meil kaks tundi lõpuni aega ning me hakkasime tagasi finiši poole suunduma. Võtsime punktid 37, 43 ning viimase hetke ajel ka lisaülesandega 71. Seal tuli paarsada meetrit mööda käike joosta, mis oli päris lahe (ehkki väidetavalt pooltki mitte nii lahe kui 70. punkti labürindis punkte otsida).
Kuna aega oli suht vähe, siis otsustasime otse finišisse joosta ning 56. punkti vahele jätta. Seega 33-42-23-22 ja finiš. Lõpupoole hakkasid Valdo ja vist ka Margit igalt poolt valutama ning tempo langes. Sellest hoolimata jõudsime 15 minutit enne tähtaega finišisse. Selle ajaga oleks jõudnud 56. punkti ilusti ära võtta, aga tol hetkel olime me pigem mures hiljaks jäämise pärast.
Kokkuvõttes saime 106 punkti ning 40. koha 99 seast. Segavõistkondadest olime 15. Meie kohta suht okei tulemus. Saar oli lahe, ilm oli talutav (ehkki paaril korral oli tuule käes päris jahe), aftekas pannkookide ja saunaga oli ka tore. Järgmisel päeval käisin küll ägisedes ringi nagu vana mees, aga see käib asja juurde.
Nüüd on võistlustesse tulemas pikem paus -- Xdream on alles pooleteise kuu pärast. Sinna vahele jääb küll ming uudistoode nimega XT seiklus, aga seal ma vist ei viitsi osaleda. Iseenesest muret pole -- küll leiab mingi võistluse, millega nädalavahetusi sisustada.
Miskipärast käivad seiklussport ja märjad jalad kokku nagu keskerakond ja erastamisskandaalid. Ma ei mäleta, et ma ühtegi pikemat üritust kuivade jalgadega tehtud oleks saanud. See võib olla ka mingi minu isiklik kiiks, sest mulle selline vees solberdamine täitsa meeldib.
Igatahes püüan nüüd realiseerida eelmisel aastal soiku jäänud ideed ja panna kirja, kui pikalt õnnestus mingil võistlusel kuivade jalgadega ringi lipata. See postitus on mõtet bookmarkida ja hiljem aeg-ajalt tagasi tulla vaatama, kuidas meil läinud on.
Definitsioon: jalad on märjad siis, kui nendega on astutud vähemalt pahkluu sügavusse vette nii, kets on üleni vee all ning hiljem paar esimest sammu on saadetud lirtsuvatest häälitsustest.
| Üritus | Aeg (hh:mm) |
|---|---|
| Xdream I | 0:38 |
| Libahunt I | 0:21 |
| Xdream II | 3:30 |
| Xdream III | 2:45 |
| Paluküla maraton | 0:25 |
Xdreami ettevalmistused algasid Margiti haigestumisega. Õnneks tegi ta seda piisavalt vara, et jäi aega rahulikult asendaja otsimiseks. Appi tuli Jevgeni, kes muuhulgas muutis meie segavõistkonna meestetiimiks. Mulle tundub, et peame järgmisel etapil endale uue võistkonna nime valima.
Juba stardis kohtasime oma selle hooaja pearivaali -- võistkonda Yeti, kes koosnes muuhulgas ka inimestest, kes pärast eelmise aasta MÕVi deklareerisid, et jooksmine on lahe, rattasõit on lahe ja kanuuga võib ka sõita. Aga mitte ühel ja samal päeval. Nüüd olid nad igatahes A-rajal ning kruttisid enda ratastele peale tähendusrikast numbrit 96. Meile anti hooaja alguse puhul välja pretsedentitult väike number 43, mis paigutas meid stardikoridoris üsna etteotsa.
Võistlust alustas lühike rattaetapp. Siin midagi nuputada polnud, sõitsime lihtsalt teistega pundis.
Jooksuetapis pidi iga liige eraldi võtma kaks punkti. Kuna Jevgeni orienteerumiskogemus oli suht väike (ja kompassi tal ka polnud), siis otsustasime võtta tema punkti (2B oli vist) koos ära ning siis lähen mina oma 2A punkti võtma ja tema leiab ise oma teise punkti üles. Panime asimuudi järgi ajama ning mõne aja pärast avastasime, et oleme eksinud. Mõningase pusimise peale jõudsime lõpuks elektriliinini ja saime end kaardi peal paika. Esimesena jäi ette minu punkt 2A, pärast mida andsin Jevgenile oma kompassi ja saatsin ta punkte otsima. Ise sörkisin piki sihti järgmise punkti poole.
Kui ma punktist 3A tagasi vahetusala poole sörkisin, tuli mulle vastu tiim 96, kes läks juba järgmisele etapile ning ma mõistsin, et sel hooajal nad meile ilmselt konkurentsi ei paku. Vahetusalasse jõudsin esimesena, mõne minuti pärast saabus ka Martin. Pärast seda, kui olime mõnda aega puhanud ja söönud, helistasin Jevgenile ja uurisin, et kus ta on. Mainisin, et kui tal teise punkti otsimiseks kulub rohkem kui 15 minutit, siis võiks ta loobuda ja metsast ära tulla. Selle peale oli Jevgeni minutiga meie juures ning läksime kolmekesi valikorienteeruma.
Valik laabus ilusasti, igaüks näitas ette eelnevalt metsast leitud punktid ning olulisi eksimusi ei tulnud.
Esimesed kaks punkti olid mõnevõrra keerulise rajavalikuga. Jevgenit oodates kuulsime, kuidas üks tiim plaanis sõita rattaga 12. punkti ja sealt lipata jalgsi edasi-tagasi 11. punkti. Mõte tundus hea. Kui jõudsime sihtide ristile, kust algse plaani kohaselt oleks pidanud 90 kraadi vasakule pöörama, siis tundus edasi viiv tee piisavalt hea ning otsustasime siiski rattaga 11. punktis ära käia. Sellele plaanile omakorda korrektuurid mõnisada meetrit hiljem üle sihi jooksev sügav mudase põhjaga kraav. Põhimõtteliselt oleks saanud sealt rattad üle tõsta küll, aga see idee hääletati maha. Jätsime rattad kraavi äärde ning võtsime jala punkti ära.
Järgmises punktis oli lisaülesanne, milleks osutus metallist mõistatuse lahendamine. Kuna ma olin seda enne näinud, võtsin kaks tükki lahti peaaegu käigu pealt. Edasine jalgrattaetapp oli võrdlemisi sündmustevaba mööda teid sõitmine. 15. punkti juures oli kaart valge ning üllatuste vältimiseks otsustasime kohe suure ristmiku juures metsateele keerata ning mööda seda viimase kilomeetri punkti sõita.
Vahetusalas ilmutas Jevgeni väsimuse tundemärke ja tahtis puhkepausi teha. Ma seletasin, et puhkame jalgsietapi ajal ning utsitasin ta lisaülesandele. Lisaülesandeks oli suht vuffel takistusrada, kus tuli natuke mööda torusid ronida ja läbi autokummide tippida. Tegime selle ära ning läksime edasi jalgsietapile.
Nagu selgus, ei tulnud jalgsietapil puhkamisest midagi välja. Reljeef oli ikka päris korralik ning seda kattev puuderäga ei aidanud ka kuidagi asjale kaasa. Trügisime siis vaikselt edasi, viimased paar punkti läksid natuke lihtsamini, kuna oli võimalus mööda rada kõndida. Õnneks me siin orienteerumisvigu ei teinud, muidu oleks see etapp ikka paras piin olnud. Lõpupoole, mööda asfaltteed kõndides üritasin lahendada rattarallit. Legendis oli kirjas, et võib sõita legendi järgi või ajada kaardi peal näpuga järge ning võtta punktid otse ära. Legendi järgi tuli distantsiks üle kümne kilomeetri, otse minnes 3,6. Me ei tundnud erilist soovi mööda metsaradu tiirutada, aga kaarti ja legendi ka klappima ei saanud. Selle, et rattaralli teine punkt juba tuttav koht on, selle mõtlesime me õnneks välja.
Tagasi vahetusalas viskas Jevgeni pikali ja keeldus edasi liikumast. Sellal kui ta küpsiseid nosis, nuputasin ma rallit edasi. Leidsin kaardi pealt üles paar viimast lõiku. Otsustasimegi, et sõidame ülesleitud kohta ning hakkame sealt rallit tagurpidi sõitma (see tundus õigetpidi variandist üksjagu lühem). Seal tšillides kuulsime ka, kuidas toimkond kirus rajameistrit, sest nüüd pidid nad ju need punktid metsast ära tooma.
Ralli esimene osa kulgeski plaanipäraselt -- sõitsime legendi järgi tagurpidi punkti ja võtsime selle ära. Tagasi tulles otsustasime metsaväljaveo teistkordse läbimise asemel enam-vähem õiges suunas kulgeva kruusatee kasuks. Jõudsime välja 43. punktist üksjagu lõuna pool olevale kruusateele, kuhu olimegi sihtinud. Kahjuks ei saanud me ralli ajal end kaardil paika ja seega ei taibanud, kuidas kohe otse ralli teise punkti sõita. Nüüd pidime tegema kolmekildise edasi-tagasi otsa. Kui me olime päris korraliku vastutuule käes punktist lõunas oleva ristmikuni jõudnud, oli meil kett täiesti maas ning mott samuti. Otsustasime ralli teise punkti mitte minna ning võtta kohe ette valikorienteerumise punktid (meie puhul olid nendeks 52 ja 53). See muutis küll suht mõttetuks meie ponnistused metsaveoteedel, sest sama suure trahvi oleks saanud ka otse tee kõrvalt 43. punkti võttes. Nagu öeldakse, loll võib olla, kaval peab olema.
Ratta valikorienteerumine möödus eriliste sündmusteta, lihtsalt jube raske vastutuult rühkimine. Jevgeni kooles selle peale päris ära ja lõpuks ta ei jaksanud ka pärituulega asfaltteel eriti vändata.
Võistluskeskusesse jõudes ootas meid toetustiim (kelle avatud raja kaardil mingeid muid asjalikke punkte peal polnud ja nii pididki nad meid ca 5 tundi keskuses ootama) ja info, et kanuuetapile meid ei lasta. Legendi järgi jõudsime küll 10 minutit tähtajast varem, kuid järvel olev tugev tuul venitas etappi kõvasti aeglasemaks ja seega otsustati tähtaeg varasemaks tõsta. Jalgrattaga vastutuules nühimine oli moti päris hoolega alla tõmmanud ja mina isiklikult küll ei igatsenud veel vastutuulega kanuus rabeleda. Alles jäigi vaid kaks lisaülesannet ning finišikaare alt läbi astumine.
Lisaülesanded olid posti otsast trapetsi külge hüppamine ja vibuga laskmine. Pärast videote pealt vaatasin, et mõni tudises seal posti otsas päris pikalt enne hüppamist. Mul läksid mõlemad ülesanded õnneks libedalt ja finišis me olimegi ajaga 8:30. Seekord sai siis jälle suppi süües esiotsa finišeerimist vaadata.
Seekord õnnestus meil jälle terve etapp vahele jätta, mis on mõnevõrra uncool, arvestades meie püüdlust kunagi ka terve rada ilma trahvideta läbi teha. Yetidel läks muidugi hästi -- nad said kõik punktid kätte ning jäid vaid seitsme minutiga finišisse hiljaks (mille eest neile muidugi lahkeklt 45 trahviminutit väänati). Krt, kadedaks teeb selline asi. :(
Nüüd on siis hooaeg täiega käima läinud ja vabu nädalavahetusi võib varsti jälle tikutulega otsima hakata. Neli päeva libahundi jäljeni.
Täna toimus 80. Suurjooks ümber Viljandi järve, kus ka mina osalesin. Ma ei olnud varem rahvajooksudel osalenud. Aprilli alguses sai ennast sinna kirja pandud, et nädal hiljem toimuvaks Libahundi jäljeks jooksmist harjutada. Selle jooksu distants on umbes 12 km, aga rajavalik on vaba, vaja on läbida vaid järve otstes asuvad kaks kontrollpunkti. Praktikas on siiski välja kujunenud mõned optimaalsemad marsruudid, kust enamik inimesi jookseb. Põhiline valik on raja esimeses osas, kus on võimalik minna ringiga mööda asfalti või mööda natuke lühemat, aga rohkemate tõusude ja laskumistega metsateed. Mina valisin loomulikult lühema tee. Seega tuli kõva asfaldi peal joosta ainult viimane kilomeeter, mis oli linnatänavatel.
Start oli kell 12. Kuna ilm oli jooksmiseks üsna ideaalne (11 kraadi sooja, päike paistis ja mõõdukas tuul jahutas), siis panin selga lühikeste varrukatega särgi ning lühikesed püksid. Jõudsin stardialasse paarkümmend minutit enne starti. Kuna olin stardimaterjalid eelmisel päeval välja võtnud, siis ei pidanud sellepärast sabas seisma. Minu stardinumber oli 1655 (kokku oli 2712 jooksjat ning umbes 500 kepikõndijat), läksin vastavasse stardikoridori.
Kui kõlas stardipauk, hakkas rahvas teosammul liikuma. Umbes minuti pärast sai ületatud stardijoon. Siis läks rada laiemaks ja raja kõrval murul sai ka joosta, seega kiirus läks suuremaks. Mul oli plaanis esimese tõusuni (umbes 2 km) pulssi alla 160 hoida, aga see siiski ei õnnestunud. Juba mõne minutiga tõusis pulss 175-ni ning esimesel tõusul 192-ni. Treeningul ma pole viimasel aastal pulssi üle 185 näinud. Pärast tõusu langes pulss 185 kanti ja jäi sinna kogu ülejäänud võistluse ajaks.
Pärast esimest tõusu algas see osa rajast (2,35 km), kus ma talvel trenni tegin. Natuke enne lõppu tuli siiski vasakule keerata ja üle põllu lõigata. Siis tuli umbes kilomeeter maad suure tee ääres ümber järve otsa joosta ja seejärel oli joogipunkt, kus sai valida vee ja jõüjoogi vahel. Võtsin topsi jõujooki. Seal tuli küll pool minutit sabas seista, kuna rahvast oli palju. Seejärel tuli üks raja hargnemispunkt, kus enamik jooksis edasi mööda kuiva teed, kuid osa rahvast (sh mina) pööras vasakule mudasele rajale (mis praeguste ilusate ilmade tõttu siiski väga märg ei olnud). Mõne aja pärast ühinesid need kaks rada jälle üheks. Edasi tulid metsa- ja kruusateed tõusude ja laskumistega. Tõusudel läksid tavaliselt mõned inimesed minust mööda (kuigi ma kõndisin ainult kõige järsemal tõusul), aga laskumistel jooksin massist oluliselt kiiremini ja võitsin oma koha tagasi. Varsti tuli teine joogipunkt. Siin enam järjekorda ei olnud ja sain joogi kohe kätte.
Mõne aja pärast jõudis rada järve teise otsa asfaltteele. Siin sai õnneks pehmel teepeenral joosta. Varsti tuli linnapiir ja viimase kilomeetri silt. Siit edasi tuli mööda linnatänavaid jooksta, teepeenart enam ei olnud. Tee läks mäest üles. Lõpuks jõudsin staadionile, kus tuli veel pool ringi ümber staadioni joosta ja oligi finiš.
Pärast finišit tuli järjekorras seista, et osavõtumedal, jook ja muud nänni kätte saada. See läks siiski üsna kiiresti. Pärast jagati veel jäätist. Tulemusega diplomi kättesaamisega läks siiski rohkem aega, seda tuli pakke läbi lapates otsida, aga minu diplom ilmus sinna alles 1,5 tundi pärast lõpetamist. Sain diplomi järgi 1851. koha (2712 jooksjast), M21 klassis 695. koht 862-st. Jooksu ajaks tuli 1:08:28 ehk 1,85 korda võitjast aeglasem. Ilmselt oleks jõudnud vähemalt paar minutit kiiremini joosta, kuna jalad ei valutanud üldse. Keskmine pulss oli küll üsna kõrge - umbes 185, talvel trenni tehes oli mul isegi kiirete 2,35 km intervallide pulss ainult 180.
Homme ja ülehomme on plaanis joosta Ilves-3 orienteerumisvõistlustel.
Sel korral oli plaanis küberi inimestega mehitada kaks ja pool paatkonda. Mina ja Vahur plaanisime minna süstaga ja kõvasti sporti teha. Lisaks pidid tulema Martin ja kolleeg Jevgeni ning Piret oma sõbra Marttiga kanuudes. Plaane tehakse aga teatavasti muutmiseks ning reede hommikul teatasid Vahur ja Martin, et nad on haiged. Seepeale moodustasime Jevgeniga koos uue paatkonna. Eksperimendi mõttes võtsime süsta.
Hommikul ärkasime üles megavara, sest süstafirma tahtis kõigile korraga mingit instruktsiooni teha. Ilm oli suht rõve -- külm, niiske, kohati vist ka tibutas. Vahur oli meile rentinud võrdlemisi töntsaka süsta. Midagi kiiret siin tulemas ei olnud, aga kuna Jevgeni polnud üldse süstaga sõitnud ja mina käisin süstatrennis viiendas klassis, siis oli see suht aktsepteeritav. Tagantjärele võib öelda, et niisama kulgemiseks oli ta päris mõnus ja stabiilne ja ohutu, aga kiiresti sõitmiseks oleks vist pidanud midagi krapsakamat võtta.
Sel aastal oli korraldajatel suur soov kolmekohaline arv kilomeetreid täis saada ja seega pidime me Tamula järve peal ringi tegema. Kohe alguses selgus, et ma olin tüüri pedaalid valesti reguleerinud ning seega tüürist meil kasu polnud. Tõmbasin selle veest välja ja juhtisime süsta käte abil. Natuke pärast stardipauku hakkas ka vihma või lördsi või midagi sadama. Lisaks veel tuul. Selline asi võttis moti päris korralikult maha.
Silla juures reguleerisin tüüri enam-vähem töötavaks ja lasin ta vette.
4.5km sõidetud, aega kulunud 0:46.
Siin midagi huvitavat ei juhtunud. Korrektne aerutamistehnika hakkas vaikselt meelde tulema, vihm asendus ilusate suurte lumeräitsakatega, mis tekitas päris sürri meeleolu. Roosisaare silla juures olin palavusest jope kaenlaalused lukud lahti teinud, nüüd hakkas külm.
20km sõidetud, aega kulunud 02:52.
Kohe pärast Kääpa silda keerasime korraks kaldale. Mina panin kõik jopelukud kinni ja reguleerisin jälle tüüre. Sõime ka natuke. Seistes hakkas jube külm, lisaks oli pärast raske kinnaste kätte saamisega. Mul olid voodriga nahkkindad, kuhu pärast märjaks saamist enam käsi sisse ei mahtunud. Kui pärast iga kümmet tõmmet natuke rohkem edasi lükata, siis sai kindad lõpuks kätte ka, ehkki kümnest sõrmest ei tundnud ma umbes üheksat. Pärast kilomeetrit sõitu olid kõik sõrmed jälle olemas. :)
Sel aastal sõitsime me minu hämmastuseks päris mitmetest tegelastest mööda. Hiljem said nad meild küll kontrollpunktides jälle kätte ja mõnedest tegelastest möödusime peaaegu igal etapil. Innustatuna eelmise aasta sõudepaadi edust oli seekord kohale tulnud igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Endal õnnestus ära näha kahene ja kuuene kummipaat. Lisaks on videode pealt näha ka kümnest kummipaati ning sportkanuud (sellist, kus ühe põlve peal sõidetakse).
Paidrasse jõudes soojendasime end autos ja sõime võileibu. Ilm hakkas enam-vähem ilusaks minema.
31km sõidetud, aega kulunud 4:47.
Selle etapi kohta pole öelda midagi peale selle, et siin oli meil suht reaalne võimalus ümber käia. Sõitsime poolküljetsi vee kohal rippuva puu otsa. Pärast mõningast kõõlumist saime end siiski jälle tasakaalu. Samas kõrval väänas üks tiim kaldal riideid kuivaks ja sõimas vee kohal olevaid puid. Natuke maad hiljem lohistas keegi kanuud kuivale. Üldse oli sel aastal väga palju ümber minejaid. Ja seda mitte ainult kärestikkudes. Täiesti suvalistes kohtades võis näha märgasid inimesi kaldal ukerdamas. Mingil hetkel hakkasin tõsiselt kartma, et jääme jälle viimaseks, sest kõik tagumise otsa tiimid katkestavad.
Kui me Leevile jõudsime, oli supp juba otsa saanud, piirdusime siis jälle soojas autos võileibade näsimisega. Vahepeal oli ilm jõudnud jälle nigelamaks minna ja tibutas vihma. Jevgeni kippus natuke lõdisema ka, selgus et tal ei olnud seljas kuigi soojad riided. Samas, paremaid võtta polnud ning läksime edasi.
40km sõidetud, aega kulunud 6:38
Leevaku ja Reo vahel oli see lõik, mille nimel üldse maratonile tulla. Liivakivipaljandid, kiire vool, kärestikud... Erinevalt eelneva aasta täpsest legendist polnud seekord kaardil kärestike läbimise kohta mingit infot. Seda aga polnudki vaja, sest veetase oli väga kõrge (pakuks, et vähemalt meeter kõrgem mullusest) ning mingit kividele otsa sõitmise ohtu polnud.
Süstaga oli kärestikes päris tore sõita, sest vesi ei läinud sisse. Eelmisel aastal loksus pärast esimest kärestikku paadipõhjas pool ämbritäit vett. Praegu olid jalad kogu aeg mõnusalt kuivad ja soojad.
Reol Uunot vastas polnud, sest ta toetas samal ajal Leevi kandis Piretit ja Marttit. Sõime paar müslibatooni ning Jevgeni vahetas riided tagavarariiete vastu. Selgus, et erinevalt minust oli ta siiski suutnud üksjagu märjaks saada. Seda vist nii eespool istumisele kui mitte eriti veekindlale jopele.
53km sõidetud, aega kulunud 9:58.
See oli etapp, mis teeb maratonist maratoni. Huvitav osa on läbi, käed on juba parajalt väsinud, paras tüdimus ka juba sees. Jõgi kulges endiselt sinka-vonka, aga seekord oli praktiliselt kogu heinamaa üle ujutatud. Kiusatus lõigata oli päris suur ja alguse poole me seda ka üritasime. Samas, pärast üsna mitut mättasse kinni sõitmist ja sealt lahti ukerdamist me enam väga ei üritanud ning sõitsime kõik käänakud ilusasti läbi. Üsna närvesööv oli see küll kui pead praktiliselt lageda vetevälja peal mingeid silmuseid tõmbama ja mingite rohututtide põhjal jõe kulgu tuvastama. Lisaks kõigele oli etapi teisel poolel ka päris korralk vastutuul.
Leevakule jõudes lõdises Jevgeni juba päris korralikult. Kuna öö paistis tulevat külm, siis toppisime Jevgenile minu varuriided selga. Lisaks laenasime Uunolt enam-vähem sooja jope.
75km sõidetud, aega kulunud 13:22.
Sõitma hakkasime kella üheksa paiku, nagu eelmiselgi aastal. Hakkas juba hämarduma. Õhus olid miinusekraadid, sest kogu varustus läks koheselt jäässe. Samas, ilm oli tuulevaikne ning kehal päris soe. Kardsin järjekordset roostikku ära eksimist, aga õnneks sel korral mingeid jamasid polnud. Hoidsime kogu aeg parema kalda lähedale ning saime etapist ühegi apsakata läbi. Umbes 5 km enne etapi lõppu möödusime ühest kanuust. See tegi kohe tuju heaks, sest nüüd oli lootust, et erinevalt eelmisest aastast ei jää me viimaseks.
90km sõidetud.
Räpinas läks meil kiireks, sest konkurendid olid kohe kannul. Paate vette lastes ei leidnud me kohe head kohta ja seega said nad kanuu enne vette. Õnneks aga saime me kiiremini liikuma ning vajutasime kohe aerudele. Kühveldasime päris hoolega, ise kogu aeg kuulatamas, et kas on juba tagantpoolt kolksumist kuulda. Paistis, et kasutamata jõudu meil siiski veidike oli.
Võõpsu tuled hakkasid paistma üsna varakult. Ka mingi silla moodi asi ilmus nähtavale. Kamanadsin Jevgeni kohe lõpuspurti tegema. Pärast mõningast kühveldamist ja paari jõekäänakut selgus, et päris lõpp see siiski ei ole. Üldse oli see lõpuosa väga petlik ja me tegime seal kokku vähemalt viis valelõpuspurti ära. Lõpuks ilmus siiski nähtavale ka õige sild ja selle alt finishi vilkur.
100km sõidetud, aega kulunud 18:02.
Aja mõttes läks seekord paremini: eelmisel aastal oli aeg 21 min. võrra pikem, ilm oli ilusam ning rada 7km lühem. Seega ütleks, et sõitsime kuskil kaks tundi kiiremini. Koht oli küll sama -- eelviimane. Selle ajaks ma küll vastasvõistlejate kraesse -- julgesite maratonile tulla, julgege ka lõpuni sõita. Praeguse seisuga katkestas vist üle kolmekümne tiimi.
Üldiselt oli päris huvitav maraton -- nii pikalt järjest pole süstaga enne sõitnud ning ilm pakkus võimalust iseloomu kasvatada.
Piretil ja Marttil läks sel aastal natuke nigelasti -- nad käisid enne Leevit mingi puu tõttu ümber. Õnneks juhtus läheduses olema üks kohalik, kes samal ajal sauna küttis. Nii said nad kiirelt keha soojaks ning kuivad riided selga. Seejärel sõitsid nad muretult edasi kuni Reo sillani, kuna kärestike pärast oli siia ju tuldudki. Reos nad küll katkestasid, sest tänu Tamula-äärses roostikus ekslemisele ja ümberkäimisele olid nad suht korralikus ajahädas.
Aitäh Jevgenile, kes tublilt vastu pidas, Uunole, kes meid toetas ning Piretile ja Marttile,kes näitasid üles sportlasvaimu. Järgmisel aastal siis jälle.
Kaks päeva Xdreamini.
Nüüd on siis jälle kevad käes. Päike paistab, linnud laulavad ning kõikvõimalikud kraavid ja sood oootavad, et keegi neisse sisse astuks. Seega on paras aeg blogile jälle elu sisse puhuda. Tegelikult oli mul plaanis täita talv põnevate analüüsidega eelmisest hooajast (näiteks statistika selle kohta, kui palju aega kulus stardist jalgade märjaks saamiseni -- keskmiselt 1,5h), sügavmõttelised arutelud seiklusspordi olemuse kohta ja sellest, miks peaks üldse üks suht normaalne inimene ennast niimoodi piinama. Hiirte ja inimeste parimad plaanid lähevad ikka aia taha, nii et praegu on teil võimalus imetleda esimest postitust pärast eelmise aasta libahunti.
Eelmise hooaja lõpus käis meil kõva plaanide pidamine ja kõik lubasid hoolega trenni tegema hakata, et 2009. aastal kõigile ära teha. Praktikas asi muidugi nii hästi välja ei kukkunud. Täpsemat infot meie selle aasta alguse ponnistuste kohta võib lugeda Metsakunnide blogist, kelle korraldatud sporditundide kogumise maratonil team Cyber kolmikvõidu saavutas. Natuke paha asja juures on see, et minul ja Margitil tulid need tunnid kestvusspordiga mitteseotud aladelt (vastavalt kendo ja tantsimine).
Selle aasta plaanis on Xdream, kanuumaraton, libahunt ja TAOK rogain. Xdreamil oleks minu unistus teha kõik etapid läbi nii, et ühtegi punkti võtmata ei jää. Eelmisel aastal õnnestus see vaid Paide sprindietapil. Põhimõtteliselt tahaks ka välismaal käia, aga ma kardan, et ka juba mainitud üritustega lööb kalendri päris korralikult täis, nii et vabu nädalavahetusi saab jälle tikutulega taga otsida.
Hetkel rohkem eriti midagi öelda polegi. Soovige meile edu. Üks päev Võhandu maratonini, üheksa päeva Xdreami esimese etapini.
