EXTAR 48h, 2014

Seekordne EXTAR toimus Saaremaal keskusega Kihelkonnas. Tiimis olid mina, Arne ja Kairi ning nimeks Vilsandi Ekspress. Kokku oli kohal kümme võistkonda, mis tähendas, et rahvast oli metsas vähe. Formaadi iseärase tõttu kohtasime teisi tiime siiski päris palju.

Seekord väga pikalt punktide leidmisest ja emotsioonidest kirjutada ei tahaks panen parem posu meeleolupilte. Pidid tegi Raili Nõgu, Kairi ning meie supporditiim.

Keda faktid siiski huvitavad, siis GPS träkk on vaadatav siit ning tulemused siit.

Enne starti

Meistrimehed oleme, tööd me hästi tunneme

Meie laagriplats

Valmis katsumusteks

Kõige agaram sportlane

Ülejäänud võistlejad otsisid vihma eest varju

Algus

Selle munakivitee peal oli nii esimese kui viimase etapi punkt

Jalgratas

Keset rattaetappi oli lisaülesandeks vettehüpe Jaagurahu karjääris

Banzai!

Arne otsustas riietega supluse kasuks

Esimene trekk

Esimesel trekkinguetapil pimedas oskasime tänu vanale kaardile teha päris korraliku vea. Ajapuuduse tõttu jäigi saagiks vaid üks punkt.

See-eest oli mets ilus ning nägime ära kõigi ämblike ema

Mis edasi?

Järgmiseks sihiks oli Nasva

Nasva

Nasvast sai alguse lühike uisuetapp ning kanuu Mullutu lahes ning Suurlahes. Kanuu oli üsna omapärane. Esiteks jättis sügava mulje kahe lahe vahel olnud oja/kraav, kus kohati tuli leida (pimedas, eksole) kõrkjates hõredam koht ning seda kanuuga rammida. Teiseks oli mõlemas lahes maksimaalne sügavus alla poole meetri. Normaalne oli see kui keset järve riivas kanuu põhjaga muda. 

See-eest päikesetõus oli kaunis

Hommikune peegelsile vesi

Jalgratas

Kanuule järgnes päris pikk ring jalgrattaga mööda Sõrve säärt.

Kas teha lühike või pikk ring?

Kofeiiniga kummikommid on parimad

Trekk

Trekk lõppes ujumisega

Me ei suutnudki otsustada, kas laevukese nimi peaks olema "Puhhi mõistus"

Pärast trekki oli enamikel tiimidel kerge downtime.

Pikal võistlusel on jalad kõige kallim vara

Teel võistluskeskusesse oli lisaülesandeks seikluspargis turnimine.

Traksid peale

Tagasi keskuses

Thousand yard stare, võistlus on kestnud ööpäeva

Vilsandi

Võistluskeskusest sõitsime ratastega Kuusnõmmele, kust läksime läbi mere Vilsandile.

Tee läheb piki elektriliini

Esimese tiimina vahetusalas

Tagasi keskusesse

Vilsandi trekile järgnes rattasõit tagasi võistluskeskusesse. Magasime seal kolmveerand tundi ning asusime uuesti ratta selga. Sõit läks Harilaiule, kus toimus trekk. Treki lõpus hakkas korralikult vihma kallama. Mõnda aega sai paviljonis varjus istuda, aga millalgi tuli siiski minna järgnevale rattaetapile. Hoolimata vihmast oli etapp päris tore, ehkki laskeavasse paigutatud punkti me ei leidnudki hoolimata ca 45-minutisest otsimisest.

Karujärv

Siin on vist jälle tuhande jardi pilk

Ei tea, kas tuleb veel vihma?

Ilm läks siiski ilusaks ning järv ise oli väga kaunis

Pärast kanuud ja jalgsietappi oli päris pikk ujumisetapp, mile meie vist ainsana täies ulatuses ujudes läbisime. Enamik tiime kas jättis mõned punktid võtmata või jooksis rohkem mööda kallast ning ujus vaid lühikese maa saarele ja tagasi.

Jäänud on veel viimased kilomeetrid

Finiš

Kõik!

Tehtud!

Au korraldajatele!

Nii pisike võistlus oligi

Lõpetuseks

Sportlikus mõttes läks meil väga hästi -- kümnest startinud tiimist jäime viiendaks, seega mahtusime esimese poole sisse. Täies koosseisus lõpetas muidu seitse -- kaks tiimi katkestasid ning üks lõpetas kaheliikmelisena.

Üldised muljed on väga head -- mõlemad kanuuetapid olid väga lahedad, ratast oli küll päris palju (mul näitas spidokas 307 km), kuid suur osa sellest oli mööda asfalti, kus mul oli võimalik tuules loksuda. Põlv hakkas küll esimese ööpäeva lõpuks valutama, kuid viimasel paaril etapil enam väga tunda ei andnud. Mulle isiklikult meeldis, et sai palju ujuda. Vesi oli soe ning väga hea oli ennast värskendada. Ilm oli ka hea -- ei liiga palav ega liiga külm. Need paar tundi vihma ei suutnud üldist meeleolu rikkuda. Ning -- kõige olulisemana -- seda kvaliteetaega sai veeta kvaliteetseltskonnas.

Suur tänu korraldajatele, kes selle ürituse läbi viisid, Kairile, kes suht-koht tundmatusse vette hüppas, ning meie toetustiimile, kelle kohalolu motivatsiooni tõstis. Järgmine aasta jälle?

Xdream, 2014-3, CyberSiilike

Imbi jutustab:

Kui Liina ja Dan ütlesid mulle, et nad tahavad öisele etapile minna, siis ma mõtlesin: "Aaaaasegased!" Ja ma olin laupäeval ikka närvis, aga see kadus ära, kui me Jõelähtmele jõudsime. Cyberi särgid on ilusad ja väga asjalikud: kõik Cyberi inimesed on sadade seast kohe näha ja see tekitas minus mõnusa, koduse, turvalise tunde. 

Sudoku kohta ütles Dan, et Liina oskab, ja hakkas ise kaarti vaatama. Varasemast tean, et kaks pead on kaks pead, eriti orienteerumisel. Vaatasin, mida Liina teeb, peamiselt mõtlesin temaga kaasa, aga sellest oli abi - saime kiirelt startida.

Kogu võistluse kõige kehvem tunne tabas mind kohe pärast starti: kaarti mõõtkavas 1:50000 ma pimedas ei näinud, Liina ja Dan nö tõlkisid mulle kaarti. Kõige raskem oli kaardi mittenägemine hiljem ratta joonorienteerumisel (minek koopapunkti). Mõtlemisekoht.

Alustasime rõõmsalt: Liina oli üllatunud, kui kiirelt said sokid märjaks, jooksime üle Jägala joa, vaatasime Liina vanaisa kodu.

Joonorienteerumine oli tegelikult naljakas - meeletult inimesi ümberringi ja mitte midagi ei saa aru, kust keegi tuleb, kuhu keegi läheb, kus meie oleme. Mina ei saanud meid kaardile mitte kordagi. Kuigi me väga pingutasime. Ja kui rõõmsad me olime, kui 98nda punkti leidsime, mitte et me oleks teadnud, kus see punkt oli.

Siis tuli ronimise ülesanne: midagi ei olnud näha, mehed rippusid köite küljes, ei roninud. Ootasime Liinaga, vaatasime kaarti, külm hakkas, väga külm. Siis tekkis Liinal Daniga nähtamatu side ning Liina tõi Dani meie juurde tagasi. Ma sain aru, et Dan oli kurb sel hetkel, aga mul oli külm ja mingit turgutamist, lohutust ei järgnenud, kohe ratta selga. Peedu rippsild muutis meeleolu kiirelt - sild oli tihedalt rahvast täis ja õõtsus, kuidas jõudis. Minu silmad nägid, et vesi tõusis kõrgemale kui silla lauad ja lauad läksid laiali nagu külatee. Õnneks oli pime ja sild lühike.

Golfipunkt oli kaunis kerge vaheldus, üks väheseid punkte, mis kergelt kätte tuli. Dan lihtsalt oskab golfida. Isegi 66 punkti pidime otsima, sest kedagi ees ei olnud ja lohasid oli 100 tükki vähemalt. 66ndast koopapunkti minnes seisime äkki keset põldu ja vaatasime, kuidas rahvas sõidab meist itta ja läände, põhja ja lõunasse ning meile vastu ja meist mööda ja üldse ei saa aru, kuhu me sattunud oleme! Mine veel mööda joont.

Koopapunkti leidis Liina, sumades vabatahtlikult jääkülma vette. Nahkhiirt nägime ka. Punkt 63 tuleb eraldi ära märkida, sest selle leidsime lihtsalt. Siis läks valgeks ja üldse oli ilus ning helge olla. Järgnesid singlid, kus me jälle ei teadnud, kus me oleme ning kuhu läheme, aga mulle meeldis. Ma olin juba leppinud teadmatuses kulgemisega ja rattaga sõita oli tore.

54st punktist kanuude juurde oli väga raske sõita. Arne näitas hiljem, et mööda autoteed võib ka ikka liikuda. Sellepärast me siis olimegi suht üksinda sellel rajal.

Kanuu oli väga tore, romantikat 10 punkti 10st. Ja siis ma rääkisin Danile augu pähe, et me ei võta eraldi jooksupunkte, sest meid ootab ees veel 6 punkti rabas. Tagantjärgi tarkus on, et võtta tuleb neid punkte, mis on su lähedal ja mitte muretseda punktide pärast, mis on kaugel.

Viimasest punktist finišisse sõitsime ringiga. Stiili tuli ikka lõpuni hoida.