neljapäev, 25. juuli 2013

Rebaste öine seiklus

Ühel kaunil juulikuisel hommikupoolikul sai rattad järelkärusse pakitud ja suund Hiiumaa poole võetud. Kui praamiga juba saarele tuldud sai, siis enam tagasipöördumist ei olnud. Tuli rajale minna.

Plaanis oli siis Xdreami öine etapp Kärdlas. Rebaste naiskonna jaoks esimene. B-raja (mitte väga edukas) debüüt sai küll juba Iisakul ära tehtud, aga ega see ootusärevust ja paanikat (jah, mina olin enne starti ikka päris paanikas) ei vähendanud. Potentsiaalsed 12 tundi rajal tundusid vägagi hirmuäratavad. Kõige rohkem kartsime kanuuetapi pärast. Päeval käisime Imbi juhiste järgi lennujaama juures pizzat söömas ja seal oli ikka nii hull tuul, et ettekandjal lendas taldriku pealt pizza minema ja cappuccinode vaht paiskus mööda hoovi laiali. Panustasime sellele, et laidude ümbruses, kuhu saatmisele rajameister vihjas, on meri madal ja äärmisel juhul saab punktid võtta ka kanuud seljas(!) tassides...

Ettevalmistustega alustasime aegsasti. Mõõdukas tempos nokitsemine mõjus väga rahustavalt ning rattakummide pumpamine, keti õlitamine, kaardihoidiku kinnitamine, tulede kontrollimine, lampide kinnitamine kiivrile - kõik see oli justkui ettevalmistus lähenevaks lahinguks. Kuna Iisakul sai otsa nii söök kui jook, siis olid meie kokkupakitud kotid ikka päris rasked. Tänud Margusele oma geelitagavarade jagamise eest!


Eelnevale pildile võib juurde kujutada veel suure karbi võileibadega ja mitu liitrit vett ja muud jooki. Ja see oli ainult minu koti sisu. Etteruttavalt võib öelda, et rajal kulusid ära banaanid, kolm geeli, kaks batooni ja üks Nutellaga sai (njämm!). Joogi osas oleks ka piisanud kahest-kolmest väikesest spordijoogi pudelist. Learning all the time!

Stardis kohtasime oma suuri konkurente ja koduväljaku eelisega Suvehiidlasi.


Ja siin on ootusärevuses CyberRebased with laser eyes!

 

Peale stardipauku ja kaartide lahtirullimist selgus, et ega enne rajale ei pääse, kui natuke näputööd tehtud on - jooksuetapi kaart oli vaja tükkidena välja lõigata ja siis kleeplindiga uuesti kokku kleepida. Vahemärkusena võib mainida, et koduväljaku eelisega meie suur konkurent ei pidanud selle ülesandega üldse näppe vaevama, vaid andis kohe tuld. Aga saime meiegi oma kaardid kokku ja pistsime erinevates suundades jooksu. Kõik oli väga ilus ja tore, aga peale finišit selgus, et meid oli tehnika alt vedanud ja punkti 2B võtmist jaam ei registreerinud - sellest ka meie ainsad trahviminutid.


 

Kui me kolmest erinevast suunast kõik kohale olime laekunud, siis läks rattaralliks. Mõtlesime, et oleme nutikad ja kalkuleerime juhiste järgi need punktid ära, kuhu minema peab (juhul, kui rajameister meid ringiga kusagile saata tahab...). Plaan töötas esimese rattaralli punktini. Järgmiste punktide leidmiseks oli vaja liikuda mööda metsateid ja sihte ja meile tundus, et suurel kaardil ei olnud neid väga hästi kajastatud. Ja ei olnudki vaja, sest juhiste järgi liikumine töötas suurepäraselt, kuna Riinu ratta odomeeter oli väga hästi paika timmitud.

Peale lennukat algust jõudsime siis selle rattaralli esimese punktini. Metsas oleks nagu jõulud olnud - punased ja valged tuled vilkusid ja särasid ümberringi. Seal oli ikka sadu rattaid, kahju, et pilti ei teinud. Kuigi oli rattaralli punkt, siis pidi selle ikkagi jala ära võtma, kuna asus 87 meetri kaugusel metsa sees. Metsa minnes kohtasime ka oma suuri konkurente, koduväljaku eelisega Suvehiidlasi, kes meile vihjena ütlesid, et minge täpselt kompassi järgi. Tundus lihtne. Reaalsuses aga lõppes loha ära (hiljem selgus, et täpselt selle loha otsas see õnnetu punktike oligi) ja meie kaotasime igasuguse suunataju ja otsimisvõime ja hakkasime suhteliselt sihitult metsast punkti otsima. Selleks kulus peaaegu tund! Lõpuks metsast välja tulles oli jõuludest järel vaid mõni üksik õnnetu ratas. Aga rebased ei kaotanud entusiasmi ja rühkisid rallit edasi.

Ülejäänud rattaralli läks väga edukalt. Kuigi meil oli rajameistri plaanide suhtes õigus - täpselt juhiseid järgides me tegimegi väikese ringi sisse. Aga polnud hullu, metsas oli mõnus sõita.

Rattarallile järgnes valikorienteerumine, kus tuli viiest punktist neli võtta. Etapp möödus eriliste viperusteta, kuigi ka seal hullasime ühe punkti ümber metsa sees ikka päris pikalt. Loo moraal - tuleb rohkem neljapäevakutel käia.

Rattaga joonorienteerumine läks ka ludinaga. Kuna eelmine kord oli joonorienteerumine kanuuetapil, milles Riin ei osalenud, siis vastupidiselt meie veendumusele, et punktid kindlasti väga nähtava koha peal asuvad, tahtis ta päris mitme koha peal teelt metsa poole ajama panna. Lõpuks ikkagi ei pannud ja punktid olidki väga nähatavad. Lausa in-your-face nähtavad.

Leidsime mahti ka Kukka kivi lähedal piknikku pidada. Kuigi legendi kohaselt ei olnud mingit varianti, et seal võiks punkt olla, siis mööduvad tiimid tahtsid ikka meie juurde punkti tulla võtma. "Siin ei ole punkti, piknik on!", aga ei usutud meid.

 
Joonorienteerumine viis meid lisaülesande juurde Suuresadamasse sõjaväelise(?) taustaga varemetesse. Minu meelest oli seal päris vahva lisaülesanne - tuli varemetest leida neli kaarti ja sealt oma kaardile neli joont kanda. Nende joonte ristumiskohtades leidsime siis kahe punkti asukoha. Väga tore, et varemetesse jõudes oli juba valgenema hakanud, sest muidu oleks ikka päris õudne olnud. Niigi pidin peaaegu ataki saama, kui liidrisärgis A-rajaline mul nurga tagant välja hüppas.

Esimene punkt, mille asukoha me lisaülesande lahendamisega selgeks tegime, asus saare peal. Kindel oli, et kuiva jalaga me ei pääse ja ega see meid väga ei morjendanud ka. Sõbralikud B-raja kutid jagasid meile sooja soovituse, et minge mööda maad nii kaugele kui vähegi võimalik, muidu peab väga pikalt meres sumpama, aga kas me siis kuulasime - nii kui jalg niiskeks läks, panime läbi roostiku mere poole ja selguski tõsiasi, et sihpunktiks olev saar oli ikka üpris kaugel. Aga vesi oli jahutav ja veidi alla põlve ning kohale me jõudsimegi.


Lisaülesande lõpus kohtusime jälle oma suurte konkurentidega, koduväljaku eelisega Suvehiidlastega. Neid oli tabanud päris suur ebaõnn - Henri ratta kett oli nii kapitaalselt tagumise ratta ja hammasrataste vahel kinni jäänud, et ei aidanud ei toores jõud, ega tükkide eemaldamine. Võeti vastu otsus, et edasi liiguvad Suvehiidlased kaheliikmelisena. Rebased muidugi nägid siin oma võimalust ja panid ratastega kanuuetapi poole liduma. Selgus aga, et kanuuga ei saanudki sõita - see oli asendatud jooksuetapiga. Siin siis pilt "esimesest kanuuetapi punktist":


See on Hiiumaa tankla. :) "Kanuuetapp" lõppes lisaülesandega - rebaste tugevaim külg - pusle kokkupanek! Me olime nii kiired, et kohtunikud arvasid, et raudselt tegime mingi rekordi. Päriselt oli meil vist 5. aeg, aga naiste arvestuses olime siiski esimesed! Natuke uhke tunne oli ikka ka. Kusjuures rattaprobleemid esinesid ka meie teisel tuttaval B-raja meeskonnal - Söösthüpe. Kusagil joonorienteerumise jooksul läks ühel rattal kett katki. Ühegi kaasasoleva vidinaga seda parandada ei õnnestunud, aga mees nagu muiste võttis kaks kivi ja parandas nendega oma keti ära! Ja võistlus jätkus.

Meil aga oli juba väljas valge ja lõpp paistis. Ratastega tuld ja Kärdla poole tagasi. Lühim marsruut viis läbi lennujaama tagant. Olles päeval seal käinud, siis aimasime, milline tugev tuul seal puhub ja kui halb see kruusatee seal taga on, aga ega see rebaseid ei peatanud. Hambad ristis sõtkusime kruusateed mööda vastutuult. Kohtusime ka A-raja Läksime! meeskonda, kes said samal ajal mõnusat taganttuult nautida. Meid aga rõõmustas see, et meil finiš paistab, aga neil vaja veel varemetesse jõuda ja "kanuuetapp" läbida. Mõned kilomeetrid enne finišit nägime rebast üle tee jooksmas. Suur ja karvane jänes lõugade vahel. Kõik kolm nägime - ei olnud koll! Igatahes sobis see uhke rebane meie meeleoluga suurepäraselt ja andis jõudu isegi finišispurti teha.

Kokkuvõtlikult võin kogu meeskonna nimel öelda, et meil oli väga tore! Väsimust ja und ei olnud, rada oli põnev ja lisaülesanded vahvad. Suvehiidlastele tegime ära ja võrreldes Iisaku etapiga oli meie edasiminek ikka märgatav. Kirsina tordi peal ootas meid Monika juures soe saun... Suured tänud võõrustajatele, kes meie tohutus koguses kola taluma pidid ja meile pehmed voodid eraldasid!


(Ei tea, miks see kaart tagurpidi tahtis tulla.)