XT suverogain

Käisime Piretiga XT-suverogainil Meenikunnos. Tempoks oli rahulik kõnd, eesmärk oli pigem loodust nautida. Ja see eesmärk sai ka kuhjaga täidetud -- nägime kaunist männimetsa, rabasid, järvi, maailma kõrgeimat mändi. Orienteerumistehniliselt oli üsna lihtne -- radu oli palju ning enamik punkte oli mõne tee, raja või kraavi lähedal. Seega suuremat eksimist ette ei tulnud.

Las edasi räägivad pildid.

Punkti legend: Mänd (maailma kõrgeim)

Edit: lisasin ka Edith Madaliku tehtud ilupildid.

Libahundi jälg 2016, Sipoonikorpi

Käisime Arnega Libahundi jäljel Soomes. Olen ammu tahtnud Soomes orienteeruda ning nüüd oli selleks lihtne võimalus olemas. Tartust oli logistika küll keerulisevõitu, aga mis teha...

Minu üldmujed:

• Planeerimist alustasime lõpust -- tahtsime teha planeeringu, kus lõpus on võimalik punkte ära jätta ja juurde võtta. See andis meile suuna, kust finišile läheneda. Sealt edasi tuli üsna loogiliselt.
• Maastik oli lahe, kaljud ja mets olid väga kihvtid. Pidevalt mõtlesin, kuidas ma tahan siia hiljem perega koos matkama tulla.
• Selveri hash house oli väga lahe ja meie planeeringus väga hea koha peal (4h stardist).
• Orienteerumise mõttes läks päris hästi, v.a. punkt 31, mida otsisime päris kaua.
• Lisaülesanded olid seekord kui mitte lihtsad, siis vähemalt mitte ajakulukad. 7 minutit oli vist maksimaalne kestus.
• Esimesel poolel kulutasime plaanitust kõvasti rohkem aega (mööda mägist metsa ringi kakerdamine) ja seega jätsime keskelt portsu algses planeeringus olnud punkte ära. Teises pooles liikusime valdavalt piki teid ning kiirus oli oluliselt suurem. Lõpus jäi isegi natuke aega üle.

Allpool on näha meie träkk (vaatamiseks paremklikk ning "open in new window") ning pilt selfi tegemise lisaülesandest. Kui vaadata teisi seal punktis tehtud pilte, siis eestlaselt naeratamise nõudmine annab päris hirmutavaid tulemusi.

Arne kommentaar: "Muust toredast on meenutada Libahundi rogaini, kus me Margusega Cybernetica nime all jooksime. Oli tore, hetke jooksuvorm tundus meil üsna ühesugune olema, maastik oli teistmoodi ja ilus, punkte pidi otsima, aga meeleheitele ajavaid vigu tuli vähe. Sisseehitatud pre- ja afterparty laevas oli ka tore."

Tartu Rogain 2014

Kuna seekord toodi rogain väga koju kätte, siis oli patt osalemata jätta. Eelregistreerimise magasime küll maha, aga kohapeal sai ka veel liituda ning rajale me läksime.

Iseenesest oli tore -- ilm oli ilus, meie rada viis meid läbi Raadilt, Hiinalinnast ning Annelinnast. Kirsiks tordil oli Hiinalinna isetekkeline suvilarajoon, kus ma varem käinud polnud. Lisaks võitsime me kõiki, keda me tundsime. :)

Loo moraal on see, et minge ikka rogainile ning kui pildistatakse, siis tuleb joosta.

XT-öörogain -- Arne jutt

Panin kirja sappa meie eilse tracki. Lühike kokkuvõte on see, et suutsime oma maksimumplaani teostada. Paar viga ja minu jalgade täielik kustumine viimasel poolel tunnil tõid kahjuks 4 miinuspunkti.

Statistika:

29,5 km
4:03:28
8:17 min/km
153/171 pulss

Võrdluseks eelmise aasta TAOK rogain numbrid:

50,4 km 7:46:59 9:15 min/km
146/169 pulss

Algul tundus vorm hirmus hea olema. Muudkui jooksime. Pärast 60 punkti oli raske mets, kus kõndisime. Peale seda enam jooksma ei saanud õieti. Oleks pidanud tegema nii nagu eelmisel aastal, et rangelt jooks ja kõnd vaheldumisi. Mul olid üle pika aja ka kompressioonisäärised - võib-olla need mõjusid kuidagi halvasti.

Liikusime päripäeva - üleval polnud kunagi käinud ja tahtsime minna ja üleval polnud väga kombineerimisvariante kah. 20 punkti võtmise mõte tuli teiste juttu kuulates - tagantjärgi mõtlesime, et ehk oleks selle võtmatajätmine vajalikud minutid säästnud. Algul oli plaan ülalt kõik võtta ja tunniga 90 punktis olla. Kui nägime kui aeglaselt liigume,  otsustasime 30 ja 41 välja jätta.

80 punkti juures ei osanud kaarti ja maastikku kokku viia ja teised tiimid segasid - sestap hakkasime kalmet liiga vara otsima. Oleks lihtsalt teed mööda edasi läinud, oleks kohe kalme kõrvale jõudnud.

90 punktis oli kulunud 1:10. Margus oli kõhu liiga täis söönud.

54 punkti järel ei tahtnud hoovile minna - mida seal vist väga polnudki. Kaotsime läbi metsa minekuga jupi aega. Palju meeskondi läks mööda.

55 oli suure kivi otsimine metsas. Topeltlamp ja täpne suunahoidmine viisid otse pähe. 55 otsutasime 71 ja 64 ka võtta. Plaan oli et kui oleks 2:20 ajaga 60 punktis, siis oleks super. Tegelt olime 60 punktis 2:30 ajaga.

64 - 57 vahel tegime vea ja läksime üle raiesmiku õigele teele tagasi.

61 - 62 oli huvitav. Lubatud kraave ei tulnud ega tulnud. Ja kui tulid,  olid jumala vale suunalised, mistõttu me nende arvestamisest lõpuks loobusime. Praegu tundub küll, et kraavid olid õiged, ise rabistasime kompassiga. Margus väitis kogu aeg, et me kaldume liiga vasakule. Nagu näha ei läinud. Sihi peale jõudes oli segadus, et kas minna põhja või lõunasse. Lõunasse minek oli ohutum (halvimal juhul oleks teele jõudnud ja 62 võtmata jäänud). Margus suhtles ka põhjast lõunasse läindu tiimiga, kes ka 62 läks.

62-24-81 jooksime kraavi mööda. Kokkuvõttes läks 61-81 peale palju rohkem aega kui arvasime. Kui oleks õnnestunud suunda hoida, oleks võibolla ka aega jõudnud. 81 lahkudes oli aega 35 min. Tundus, et vaja on minna 4 km - see oli päris täpne hinnang.  Mul tekkisid krambihoiatused. Lisaks oli parem põlveõnnal joostes valus. Tegini eritikiirkõndi. 34-45 minnes oli äkki ees kümnemeetrine liivahunnik - karjäär. 45 punkti eel tegime jälle suunavea ja pidime üle raiesmiku õigele teele minema. 21 punkti võtsime minuti enne kontrollaega. Lõppu veel väike viga valelt poolt maja minekuga.

Finišis läks taastumiseks kohe natuke aega. Saun ja supp olid super. Õnnestus ka Sven ja Aare rajalt ära oodata :) Nad olla vineeritootmise tehnoloogiaga tutvust teinud.

Täna hommikul tuvastasin, et tossupealsed on talla küljest pikalt lahti. Nendega enam metsa minna ei kannata. Ultra2 on üks kehv leiutis ikka küll.

Dani seenemetsad (XT suverogain 12h) -- Imbi jutt

Dan ja Liina tahtsid päikesetõusu vaatama minna, aga millegipärast võtsid minu kaasa. Seega mingeid punkte me jahtima nagu ei läinudki, eesmärk oli matkata metsas, kus Dan terve lapsepõlve oli ringi mütanud. Dan ja Liina olid asjast nii elevil, et rääkisid Dani vennad ka metsa. Seal nad siis seisid naerul nägude ja lühikeste pükstega. Vennad ütlesid, et nemad teavad küll, mida nad teevad, nemad on sõjaväes olnud. Ma oleksin pidanud päev varem neile ütlema, et pikad püksid on kohustuslikud, mis seal enam targutada. Ja ma ise olen ka metsas põlvpükstega käinud. Pärast tuleb lihtsalt hammustuste ja kriimustuste varjamiseks pikka seelikut kanda, muud ei midagi.

Raja plaanimisel oli minu soovitus, et lähme kohe alguses alla lõunasse ning võtame kõik need metsapunktid ära. Sest pärast tulla finisisse ja siis sealt ära minna veel punkte võtma - nii saab, aga neid punkte ei võtaks me hea tujuga.

Läksimegi lõunasse ja see oli päeva parim mõte. Me sattusime muinasjutu maailma, kus olid künkad, ninad, lohud, augud, orvandid (mis iganes asjad need on), kõik maastik oli täis lilli - õrnad helekollased lilled katsid vaibana metsaalust. Lillede seast tõusid taevasse männid ja muud midagi ei olnud. Ei võsa, oksarisu, kraave, olid ainult tõusev-laskuv maastik lillemerega. Ma olin Dani ja Liinat hoiatanud, et pika kurnatuse lõpuks on inimesed näinud metsas Potsatajat, Sipsikut, liikuvaid kaljusid. Me poleks keegi imestanud, kui ilma kurnatuseta oleks küngaste vahelt meie poole keksinud Alice Imedemaalt, sest maastik oli kummaliselt muinasjutuline. Et kõik oleks täiuslik, siis nägime haigruid pesadel - kuivanud mändide otsas oli oma 15-20 pesa ja nendes haigrud oma õhtuseid tegevusi asjatamas. Et kõik oleks veel täiuslikum, siis  võtsime ladusalt kõik punktid ka ja läksime tagasi põhja. 

Võtsime punkte ja kõndisime ida suunas. Mingi hetk tundus mulle, et me oleme rutiini sattunud, vaatasin kaarti ja nägin, et kõik punkid on teede, sihtide ristmikes, et mingit punktide otsimist ja seega leidmiserõõmu me kogeda ei saagi. Iseenesest ei olegi see halb, Dan luges kaarti nagu proff ja kogu võistluse ajal me tegime ühe vea ning see tekkis pigem ümbermõtlemiset, millist punkti võtta, mitte Dani eksimusest kaardilugemisel. Aga punktileidmiserõõm on eriline rõõm ning mul on ikkagi kahju, et seda me saime kogeda harva. Läks hämaraks, meil olid kasutada Cyberis arendatud pealambid ja pimedus ei mänginud sel võistlusel meie jaoks mingit rolli. Kui hakkas valgeks minema, siis ma märkasin, et Liina ja Dani käivad natuke imelikult. Seetõttu nõudsin, et me edasi itta ei liiguks, vaid läheksime joogipunkti ning sealt vaatame edasi. Dan ja Liina olid nõus, sest põhjas oli veel hulga punkte. Jalutasime ja jalutasime, rääksime tööst, filmidest, teatrist, sääskedest, lindudest, lõpetamata doktoritöödest, muusikast, pilvedest, mis ronisid totralt päikese ette. Siis jõudsime autoteele ja Liina-Dan otsustasid jalgu venitada, midagi läks valesti ja pärast seda Dan ei tahtnud enam liikuda. Ta liikus, aga ei olnud rõõmus ega entusiastlik, kaarti luges endiselt ladusalt ega juhtinud meid läbi laiade kraavide, vaid ikka kenasti kraavide kõrval liikudes. Lõpuks suundusime otse finisisse, Dan arvas, et roomata oleks vist ka lihtsam, kui kõndida.

Kui teisedki hakkasid metsast saabuma, siis räägiti palju nõgestest ja oksarisust. Mina neid ei mäleta, päriselt ka. Olid lilled, rukkirääk, sõbralikud kaasvõitlejad, sääsed, viljapõllud, nostalgia lapsepõlvest.