Libahundi jälg 2016, Sipoonikorpi

Käisime Arnega Libahundi jäljel Soomes. Olen ammu tahtnud Soomes orienteeruda ning nüüd oli selleks lihtne võimalus olemas. Tartust oli logistika küll keerulisevõitu, aga mis teha...

Minu üldmujed:

• Planeerimist alustasime lõpust -- tahtsime teha planeeringu, kus lõpus on võimalik punkte ära jätta ja juurde võtta. See andis meile suuna, kust finišile läheneda. Sealt edasi tuli üsna loogiliselt.
• Maastik oli lahe, kaljud ja mets olid väga kihvtid. Pidevalt mõtlesin, kuidas ma tahan siia hiljem perega koos matkama tulla.
• Selveri hash house oli väga lahe ja meie planeeringus väga hea koha peal (4h stardist).
• Orienteerumise mõttes läks päris hästi, v.a. punkt 31, mida otsisime päris kaua.
• Lisaülesanded olid seekord kui mitte lihtsad, siis vähemalt mitte ajakulukad. 7 minutit oli vist maksimaalne kestus.
• Esimesel poolel kulutasime plaanitust kõvasti rohkem aega (mööda mägist metsa ringi kakerdamine) ja seega jätsime keskelt portsu algses planeeringus olnud punkte ära. Teises pooles liikusime valdavalt piki teid ning kiirus oli oluliselt suurem. Lõpus jäi isegi natuke aega üle.

Allpool on näha meie träkk (vaatamiseks paremklikk ning "open in new window") ning pilt selfi tegemise lisaülesandest. Kui vaadata teisi seal punktis tehtud pilte, siis eestlaselt naeratamise nõudmine annab päris hirmutavaid tulemusi.

Arne kommentaar: "Muust toredast on meenutada Libahundi rogaini, kus me Margusega Cybernetica nime all jooksime. Oli tore, hetke jooksuvorm tundus meil üsna ühesugune olema, maastik oli teistmoodi ja ilus, punkte pidi otsima, aga meeleheitele ajavaid vigu tuli vähe. Sisseehitatud pre- ja afterparty laevas oli ka tore."

Käpikud B-rajal Narvas

Enne algust oli silm kõigil säramas.

Pühapäeva 24.04.2016 varahommikul alustasid Käpikud Piret, Maiken ja Reeno teed Narva suunas, et nautida kevadist päeva pisut sportlikumas võtmes ja läbida X-dreami katsumuste rada. Kell 11, kohe pärast A ja C-radade starti kupatati stardialale B-kad, keda oli kõige rohkem (kolmeseid võistkondi 154). Kõigil nägu naerul ja lihased trimmi treenitud. Käpikutega lähestikku startisid ka CyberRebased (Riin, Anni ja Meril). Kell 11:20 kõlaski stardipauk ning trobikond rattureid hakkas kolmes erisuunas vurama.

Esimene ülesanne oli rattasõit, mis algas individuaalse osaga. Iga võistkonnaliige pidi esmalt läbima rattaga erineva vaatamisväärsuse linnas, et järgmises punktis taas kohtuda. Kui kõik tibud olid taas kokku loetud, järgnes vuramine mööda kõnnumaid Narva äärealadel, enamasti piki kruusateid. Muu hulgas tuli turnida ka üle keskküttetorude ja teises kohas ka nende alt läbi pugeda. Reeno suutis ühes kohas ka vanade torude ümber olnud isolatsiooni sellele peale astumisega ära lammutada. Loodetavasti narvakate küttearved sellega ei suurene. Rattaetapi lõpetas aga seiklemine Kreenholmi manufaktuuri mahajäetud kompleksis nii pimeorienteerumise, peegelpildis olnud keldrikaardiga mässates kui ka paberlennukeid mööda meeletult pikka saali heites. Maa all peegelpildis olnud kaardiga sattus Reeno nii hoogu, et ei lasknud Piretil ja Maikenil üldse mängu nautida.

Kanuuetapp koosnes kahest osast - üks ühel, teine teisel pool piirivalvekordoniga poolsaart. Seal läksid käiku Pireti strateegiad - osa punkte tuleb võtta joostes. Nii sõitsidki esimese otsa vaid Reeno ja Maiken maismaal olnud punkte ringiga noppima läinud Piretile vastu. Osad saarekestel olnud punktid tuli siiski kanuuga läbi sõuda. Teise poole kanuuetapist läbisid Piret ja Maiken kahekesi, Reeno jäi kaldale esimesel lõigul äratõmmatud selga ravima. Kaldalt paistis aga vaade Narva veehoidlale, kui Veneetsia karnevalile - loendamatu hulk kanuusid. Tunni ootamise jooksul võis näha ka kahte ümberläinud kanuud, kellest ühte käis Piirivalve kaater päästmas.

Veneetsia karneval Narva moodi.

Seiklus Kreenholmis aga jätkus. Käes oli kaart ühe suure maja kõikidest korrustest tohutult keeruliste tingimustega. Näiteks oli pääs mõnest trepikojast vaid I ja IV korrustele, teisest aga vaid I ja III korrusele. Nii tuli hoolikalt läbi mõelda, kuidas korruste vahel liikuda. Paraku tähendas see ülesanne vaid individuaalset liikumist, sest kõik 6 punkti tulid selles osas iseseisvalt üles leida olgugi, et üle ühe punkti olid kõigile meeskonnaliikmetele samad. Olukord oli väga ebavõrdne, sest teekonna pikkus eri punktidesse võis erineda kümnekordselt ning kord pidi üks, siis teine võistkonnaliige ootama. Vahepalaks oli tõukerattaga ketrussaalide vallutamine, millega Maiken nagu lenneldes esimesena toime tuli. Selle ülesande käigus sattus veel väga omapärastesse kohtadesse - sai vanas saunas ekselda, arhiivikappide vahel pugeda ning mööda pimedaid keldreid uitada. Kiiver õigustas end sel puhul igati, sest keldri betoonist laetalad olid pigem kõvad.

Eelviimase asjana tuli ühte tohutult suurde majja siseneda läbi vertikaalse ventilatsiooniava, mille sügavuse osas esialgu tiimi sees erinevad arusaamad olid. Tegelik sügavus oli nii umbes ühe korruse, s.t. 3-4 meetri jagu. Abistavaks materjaliks oli tugev köisvõrk, mida mööda edukalt ronida sai. Edasine jätkus juba maja sees olematu valgustugevusega taskulampide abil. Asja lõpetas tornist laskumine, mida pidurdas tohutu järjekord. Vaatamata kuklas tiksuvale sekundiosutile otsustasime võtta üritusest viimast ja järts lõpuni oodata. Reeno võttis uljalt laskuja rolli enda peale ning laskus nagu filmis, õnneks aeglasemalt kui raskuskiirendus.

Teel finišisse taipasime olla nutikad ja sakiline joonorienteerumine sirgeks joosta ning võita oma paar minutit hinnalist aega, jäädes vaid 3-minutilisse ajamiinusesse. Kokku saime 114. koha 147 lõpetanu hulgast. Eesmärk sai täidetud ning kõigil taas rõõmus on meel!

Lõpetades ikka nägu naerul.

EXTAR 48h, 2015

Seekord olid tiimis mina, Arne ning laenuks võetud Dan. Töö iseloomu tõttu sai tiimi nimeks valitud Research, Development & Racing. Kuna vähemalt mina sel aastal eriti sporti teinud ei olnud, siis mingit koha peale rebimist plaanis ei olnud. Eriti kuna meeste kolmas koht oli meil juba samahästi kui taskus. :) Minu jaoks vähemalt oli esimene eesmärk teha rada läbi ning teine eesmärk võtta rohkem kui miinimum.

Tulemused ise on siin, allpool on posu pilte Kristin Põllult, Tõnu Hendriksonilt ning meie toetustiimilt.

Kohe stardime.

Esimese jalgsietapi kaart. Kaardi stiil viitas sellele, et tuleb päris vesine võistlus. Punktist 1 punkti 2 tuli ujuda.

Algab joonorienteerumine.

Joonorienteerumises üritasime olla kavalad, kuid rajameister oli veel kavalam. Lõpuks saime läbi häda siiski ühe punkti kätte ning jäime kontrollaega hiljaks.

Teise päeva hommiku kanuu. Arne kasutas selle kohta hiljem terminit "märg mets, mida mööda kanuud lohistada tuli".

Mingil hetkel tõstsime ka meie kanuu veest välja ning lohistasime seda mööda Tartu jooksumaratoni rada. Samas, me sõitsime teise poole ikka ka ära -- paljud tiimid kõmpisid pärast kohustuslike punktide võtmist kanuuga otse vahetusalasse.

Tagasi võistluskeskuses 

Teise päeva kanuu oli Elvast allajõge. Jõgi oli küll käänuline ja paar korda tuli ka puid ületada, aga üldiselt täiesti sõidetav.

Teise kanuuetapi eripäraks oli tema pikkus. Kui me olime viietunnisest etapist tund aega ära sõitnud, ütles Arne, et meil on kümnendik tehtud. Seega muutus kontrollaega jõudmine problemaatiliseks kõigile (meie olime üks esimesi startijaid). Lõpuks lühendasid korraldajad kanuetappi pea poole võrra.

Peale kanuud oli jalgsietapp tagasi Elvasse, kus meid ootas ees ronimine ning ujumine Verevi järves. Aga enne kõike seda tuli natuke oodata.

Ronimises pidi iga tiimiliige valima endale ühe ülesande.

Mismõttes ma pean sinna üles ronima? 

Mina ronisin jumariga mööda köit suusahüppetornist üles.

Arnel oli kombinatsioon posti mööda ronimisest ning redelist.

Dan sai füüsiliselt kõige raskema ülesande, mis seisnes redelitega mööda karabiine turnimises.

Meie otsisime samal ajal vihmavarju.

Ujumise alguseks oli sadu juba päris korralik.

Dan ja Arne tegid vettehüppe.

Igaühel oma stiil.

Järgnes laskmine Elva lasketiirus. Viiest lasust pidi tabama neli.

Õnneks olid kasutusel suured märgid. :)

Meie saime kolme peale 14 punkti viieteistkümnest.

Kolmandal päeval kanuutasime Pangodi järvel.

Vahetusalas oli tõesti veidi kõledavõitu.

Järgmisesse vahetusalasse sõitmisel tuli teha veel üks ronimisülesanne. Seekord üsna lihtne.

Algab eelviimane jalgsietapp.

Orienteeruda tuli küllaltki segase ortofoto järgi. Teed olid seal õnneks peal.

Teel Elva poole -- varsti saab kõik läbi.

Viimase jalgsietapi plaanid.

Ja ongi kõik.

Tehtud!

Esimest korda elus sain ma seiklusspordivõistlusel auhinna (meeste kolmas koht).

Suur tänu Arnele ja Danile hea seikluse, korraldajatele toreda võistluse ning toetustiimile moraalse toe eest!

Järgmisel aastal jälle?